Rongirüüv

 27. juunil 2024 Miksteatri lavastus Karilatsi Vabaõhumuuseumis

Foto: Kalev Lilleorg

Kui kõik päris ausalt ja algusest ära rääkida, siis pean tunnistama, et Miksteatri suvelavastus “Rongirüüv” oli minu selle suve kõige oodatuim lavastus. Miks? Ega sellele mul ühtegi päris mõistlikku vastust tegelikult olemas ei olegi. Ainsaks põhjenduseks võiks vist tuua kõhutunde, mis ütles et tegemist on hea lavastusega ja siiani pole mu kõhutunne mind teatri osas veel alt vedanud. Äkki peaks tulevikus tegema eraldi postituse, kus toon välja need lavastused, mida minu kõhutunne soovitab vaatama minna. Boonusena lisaks mitmed tuttavad omakandi näitlejad ja mõned lemmiknäitlejad ka veidi kaugemalt. Nagu kuulsates reklaamides öeldakse, siis ka see pole veel kõik. Kui sisetunne ütleb, et tegemist on hea lavastusega ja mitmed tuttavad ning lemmikud mängivad ja see kõik toimub veel minu kodukandis, siis seda lavastust lihtsalt peab vaatama minema. Päris ausalt öeldes ma isegi eriti ei süvenenud lavastuse temaatikasse, sest võrukeelne lavastus ikka peab kohalikest asjadest rääkima ja küll see temaatika ka mind kõnetab kui ta kohalik on.  

Kuna ema tahtis ka lavastust näha, võtsin tema samuti kaasa ja tema oli just selle pärast kõige rohkem mures, et kas see metsavendluse teema ikka päris tema jaoks on. Ega mina ka metsavendlusest midagi suurt ei tea ja võib-olla seetõttu ei osanud ma väga midagi selle teema osas nö „karta“. Eks ma olen näinud neid pruune kultuuriloolisi teeviitasid, mis näitavad ühe või teise metsavenna langemiskohta ja kuulnud vendadest Voitkadest kuid sellega minu teadmised laias laastus piirduvadki. Ahjaa, lapsena sõitsime õhtuse bussiga Võrust maale vanaema poole ja siis tuli alati selle bussi peale ka üks tumedates riietes pika habemega vanem härrasmees (praeguse mälupildi järgi ütleksin, et ta meenutas veidi Igor Mangi), kes kusagil Paidra kandi metsade vahel maha läks. Eks on seal metsades ka neid metsavendi olnud ja kui mu mälu mind ei peta, on seal praegugi olemas teeviit, mis viitab metsavend August Sabbe langemiskohale ning eks me siis vennaga mingi aeg arvasime, et see habemega mees ongi metsavend, kuigi ilmselt ta seda siiski ei olnud. Aga lapsena oli ikka põnev seda uskuda. Tegelikult ma seda meest ja neid meie tolleaegseid uskumusi enam ei mäletanudki, aga etendusega tuli see kuidagi järsku meelde.

„Rongirüüv“ räägib teise maailmasõja järgsest ajast, kus Võrumaa metsavennad kaaperdasid Sõmerpalu lähedal Tallinn-Pihkva reisirongi ja röövisid sealt 152 000 rubla põllumajandusmaksu raha. Kusjuures raha rööviti heade kavatsustega ja jagati ära puudust kannatajatele. Lisaks on lavastuses olemas ka metsavend Juhani (Margus Jaanovits) ja tema naise Aino (Kaia Skoblov) armastuslugu, mis veidi tasakaalustab või mahendab kogu karmi metsavenna temaatikat. Selles osas on loo autorid Aapo Ilves ja Jan Rahman väga hea loo kokku kirjutanud, et kõik oli tasakaalus ja ei sõda ega armastus jäänud domineerima. Lisaks muidugi need mõned humoorikad väljamõeldud stseenid murueide tütre ning Jessukesega, mis pakkusid tõsise temaatika juures publikule võimalust südamest naerda. Nii palju kui ma olen Aapo Ilvese ja Jan Rahmani tekste lugenud/näinud, siis neis on alati päris head huumorit. Ühtlasi oli see fakt, millega mu ema enne etendust end lohutas, et kui Ilves ja Rahman on teksti kirjutanud, siis peab see hea olema. Etteruttavalt võib öelda, et ega ta ei eksinud.

Mis seal salata, minu meelest saab Margus Jaanovitsi näoilmete peale peaaegu alati naerda, sest temas on lisaks heale draamanäitlejale olemas ka suurepärane karakternäitleja. Seega oleks ilmselt Jaanovits suutnud ka ilma Ilvese ja Rahmani humoorika tekstita panna publiku mõnedki korrad naerma, aga praegu andis tekst publiku naerutamiseks lihtsalt rohkem võimalusi. Ja eks lavastaja Kristo Toots andis omalt poolt tekstile sellise lihvi, et seda oli nauditav vaadata ja mõned stseenid olid ekstra humoorikad. Mul on lihtsalt kahju, et mu aju mõnda asja veidi liiga aeglaselt protsessis ja nii ei jõudnud mõned naljad mulle õigeaegselt kohale (nt Juhani nime vene keeles kirjutamine). Ja venekeelsed laused ning nendes peituv nali läksid ka minu jaoks osaliselt kaduma mu puuduliku keeleoskuse tõttu, aga kuna publik naeris, siis järelikult seal lausetes miskit ikka oli.

Lavastusmeeskond oli muidugi mitmeid päris huvitavaid lahendusi kasutanud. Mulle meeldis kõige enam see looduslik metsatukk, milles tegevus suuresti aset leidis. Pealtnäha olidki ainsaks lavakujunduseks neli madalat peenrakasti meenutavat puidust alust, mille ümber ja peal tegevus toimus, kuid tegelikkuses oli kogu ümbritsev loodus kaasatud ning neid puidust peenrakaste andis väga mitmeotstarbeliselt ära kasutada. Minu vaieldamatult lemmikstseen just kujunduse osas oligi rongi röövimine. Õigem oleks öelda, et rongi kujutamine oli mu lemmik. Kui lavastuse pealkiri on rongirüüv, siis peab ikka mingi rong lavastuses olema, aga ega suurt rongi ilmselgelt lavale tuua ei anna. Ma julgen väita, et praegune lahendus oli põhimõtteliselt pärast reaalset rongi paremuselt teine asi, mida lavastuses kasutada saaks. Need samad neli puidust kasti olid seal kus nad olid ning näitlejad lihtsalt istusid kohvritega kastide peale ja liigutasid end nii nagu rong raputaks või järsult pidurdaks. Lisaks lõid näitlejad veepudelitega vastu kohvreid, millel nad istusid ja sellest tekkis rongi rööbastel sõitmisele iseloomulik heli. Minu meelest nii lihtne, aga samas geniaalne lahendus. Nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu. Kui seda hetke silmad kinni kuulanud oleks, siis oleksin uskunud, et päris rong sõidab kusagilt lähedalt mööda. Igaks juhuks mainin ära, et tänapäevaste Elroni rongidega seda heli võrrelda ei saa. Ma ikka mõtlen neid Elroni eelkäijaid, mis veidi rohkem rööbastel sõites häält tegid.

Veel meeldis mulle ühe suure puu varjus istuv Harakas (Ülle Sillamäe), kes nägi veidi kummituslik välja ja mõjus suure kuuse varjus istudes kohati nõiduslikult. Kuigi lavastus oli soovituslik alates 14. eluaastast, siis oli esietendusel üks algklassilaps ka ja sellele poisile meeldis (nagu ma tema kommentaaridest kuulsin) ka kõige rohkem see puu all istuv tädi ja sõdurid, seega ma polnud ainus. Aga Haraka öeldud vanarahva uskumused või vanade naiste lorajutt andis jällegi lavastusele hoopis teistsuguse nüansi ja lisas muinasjutulikkust. Ühtlasi ei saa ma peast kujutluspilti sellest, et Harakas oleks justkui meenutanud veidi surnuist üles tõusnud ja vanaks muutunud Lydia Koidulat. Ärge pange tähele, mu fantaasia on vahel päris elav. Muinasjutulikkust lisas ka Anne-Mai Tevahi kujutatud murueide tütar, kes heliseva häälega puude vahel ringi jooksis ning mõjus tõelise unenäona täis karmi metsavendade maailma. Veelgi unenäolikumaks muutis murueide tütre stseenid puude vahel hõljuv toss, mis kohati meenutas udu. Seega võiks puhtteoreetiliselt iga teatrihuviline midagi endale meeldivat lavastusest leida, sest erinevaid süžeeliine on omajagu.

Kusjuures minu kõige suurem hirm oli seotud paugutamise ja metsavendade kurva saatusega. Ma otseselt paugutamist ei karda, aga ma suudan alati teatris suurest ehmatusest oma istmelt kilomeetri kõrgusele hüpata kui mõni püss pauku teeb. Seepärast ma veidi neid paugutamisi kardan, sest kuidas kaaspublik mind vaatab, kui ma nii tugevalt reageerin. Kõik selle blogi lugejad on ilmselt korduvalt lugenud kuidas mul on silmad märja koha peal ja seetõttu olin ma kindel, et ma saan sel korral ka päris mitu pisarat poetada, aga see mind eriti ei häirinudki. Kusjuures silmad läksid mul väga mitmes kohas märjaks, aga ma olin hullemaks valmistunud, seega tegelikult nii kurb lavastus ei olnudki. Ja kui keegi veel minusugune püssipaugu kartja on (kusjuures ma kardan ainult teiste tehtud pauku, ma võin ise lasketiirus ilma igasuguse probleemita püssi kõmmutamas), siis need lasud polnud ka üldse hirmsad. Kuigi paugutati palju ja kohati hakkas mul seal looduse keskel viibides kohalikest loomadest, lindudest ja inimestest kahju, et nad mitmeid õhtuid järjest seda paugutamist peavad kuulma, siis polnud asi üldse nii hull. Mingi hetk kui sain aru, et rohkem pauku enam ei tehta, siis tundus, et tegelikult oli kõik isegi liiga rahumeelne ja oleks ikka võinud rohkem märulit ja pauku olla. Üleüldse tundus mulle, et lugu sai kuidagi liiga kiire lõpu ja ma oleks veidi veel tahtnud kogu seda metsavendluse temaatikat vaadata. Ilmselgelt oli tegemist hea asjaga, et see nii kiiresti otsa sai.

Näitlejatest olen juba põgusalt rääkinud, aga räägin veidi veel. Nagu ma postituse alguses ütlesin, siis üks põhjus teatrisse minekuks olidki just näitlejad ja ma ei pidanud neis pettuma (aga tegelikult ma teadsin seda juba ette). Kuigi lavastuses teevad kaasa nii kutselised kui ka harrastusnäitlejad, on kaasa tegevad harrastusnäitlejad juba nii pikalt teatriga tegelenud, et tegelikult kutsuksin mina ka neid kutselisteks näitlejateks. Ja seda on tunda, et kõik kes trupis kaasa teevad on suurte kogemustega, sest minu meelest polnud trupis mitte ühtegi nõrka lüli ja ma nautisin iga laval viibiva näitleja esitust täiel rinnal. Jah, oma lemmikutel hoidsin veidi rohkem silma peal, aga ma ei saa kuidagi öelda, et keegi nüüd tegi teistest parema osatäitmise. Siinkohal peab ilmselt tänama lavastaja Kristo Tootsi, kes on truppi kutsunud nii õiged inimesed ja neile andnud rollid, mis sobivad neile nagu rusikas silmaauku (kui nii tohib öelda).

Näiteks Margo Mitt Jessukesena oli minu meelest täpselt selline nagu ta oleks otse mõnelt humoorikalt altarimaalilt maha astunud ehtne Jeesus. Ja metsavendi kehastanud Tarmo Tagamets, Karel Käos, Kristjan Häggblom, Renee Trei, Ülo Needo ja Margo Mitt olid ehtsad metsavennad ning neid vaadates sain aru, et metsavennad olid väga erinevas vanuses ja elukogemusega. Sõduritest kõige enam paistis siiski silma kõrgemat ülemust kehastanud Alo Kurvits, sest tema sai kehastada purjus vene sõdurit ja olgem ausad, eestlasi ajavad alati etendustes purjus vene sõdurid naerma. Teised kaks sõdurit (Henrik Lainvoo ja Martin Tikk) olid pigem vaiksed korralduste täitjad, kuigi Lainvoo kehastatud sõdur oli vahel sellise kurja pilguga, et sellise sõduriga mina küll kokku saada ei tahaks. Ülle Sillamäe kehastatud Harakat ja Anne-Mai Tevahi kehastatud murueide tütart sai juba mainitud. Ma kujutan ette, et Tevahi kehastatud murueide tütart metsa all silkamas nähes tahtis nii mõnigi mees publikust näha samasugust unenägu murueide tütrest nagu Juhan seda nägi. Ja tema hüüe „Metsamees“ heliseb mul siiani kõrvus koos Haraka lausutud mantraga „Vares vaak, kägu kuuk“ (seda raudselt kirjutatakse võro keeles teisiti, aga ma pole selles võro keeles kirjutamises kõige osavam).

Peaosades olid Margus Jaanovits, kes kehastas metsavendade pealikku Juhanit ning Kaia Skoblov, kes kehastas Juhani naist Ainot. Jällegi sai eespool mainitud, et Jaanovits on hea karakternäitleja ja eelkõige tuli tema karkaternäitleja oskus välja just murueide tütre ning Jeesusega kohtumise humoorikates stseenides. Kuigi muul ajal oli tema osatäitmine ka väga nauditav. Skoblovi pole ma väga palju teatrilavadel näinud, aga enamasti olengi ma teda näinud lavastustes, kus tema kehastada on kanged taluperenaised, kes peavad rasketes oludes toime tulema. Mõnes mõttes ei erinenud ka Aino roll väga palju sellest, kuigi siin oli põhirõhk meestel ja seda kuidas Aino üksinda kodus hakkama pidi saama ning Vene sõdurite piinamist taluma, väga palju ei näidatud. Eks see oli rohkem tingitud ka lavastuse ülesehitusest, et raskusi mitte väga palju näidata. Vähemalt mulle jättis lavastus kokkuvõttes rindu helge ja kerge tunde ning mu hing polnud haige, et eestlased on nii rasket elu pidanud elama. Ilmselt see on jälle autorite teene, et tekst mõjus pigem humoorika ja kergena kui raske ja masendavana. Või siis tundus lugu just selle armastusloo ilusa lõpu pärast (vabandust, et nüüd lõpu ette ära rääkisin) veidi ilusam, kui ta tegelikkuses oli.

Igatahes kokkuvõttes mulle lavastus väga meeldis ja ma läheksin seda iga kell uuesti vaatama. Vaieldamatult minu selle suve parim teatrielamus (vähemalt kogu juuni jooksul). Lisaboonusena tooksin välja lavastuses kõlava muusika ja laulud. Kohati läksid metsavennad väga ülemeelikuks ja hakkasid rahvalikke laule esitama. Lavastuses teevad metsavendadena kaasa mitmed laulvad näitlejad (eelkõige Margo Mitt ja Kristjan Häggblom), kelle laulu ning pillimängu saatel oleks võinud keset etendust tõelise simmani lahti lüüa. See elav muusika, ja veel rahvalik muusika, andis minu meelest lavastusele eriliselt meeldejääva emotsiooni lisaks. Vähemalt minul võttis jala tatsuma ja kui sõnu oleks teadnud, oleks ilmselt kaasa ka laulunud. Mina sain esietenduse lõppedes lisaemotsioonid, mida teistel etendustel enam saada ei õnnestu. Nimelt olid esietendusel kohal ka Eesti Endiste Metsavendade Liidu esindajad (häbiga pean tunnistama, et ma isegi polnud varem sellisest liidust kuulnud), kes kogu trupile andsid üle tänukirjad ja väikesed rinnamärgid teema kajastamise eest. See oli selline pidulik ja ootamatu hetk, mida oodata ei osanud ja seetõttu tegi etenduse minu jaoks veelgi meeldejäävamaks ning ühtlasi näitas, et tegemist on olulise teemaga.

Igatahes soovitan kõigil lavastust vaatama minna, kui vähegi võimalust on ja võro keelest aru saate. Nagu ma ütlesin, siis tegelikult pole lavastuse temaatika üldse nii keeruline kui arvata võib ja midagi endale meelepärast leiab nii märuli, romantika kui ka muinasjutu armastaja. Ahjaa, lisaks muusikale on hea boonus ka see, et enne etendust ning vaheajal saab teatripiletiga külastada ka Karilatsi Vabaõhumuuseumi väliala ning osta kohaliku Postitee kauplejate kraami. Seega ühe pileti eest saab nautida nii laata, muuseumi külastust kui ka teatrietendust. Minu meelest igati kasulik tehing, sest lavastus on tõeline elamus, mitte kiirelt kokku klopsitud suvetuur, mida igal võimalikul laululaval suure kasumi nimel tehakse.

 

Autorid: Jan Rahman ja Aapo Ilves

Lavastaja: Kristo Toots

Lavastaja assistent: Kristin Kooskora

Laulusõnad: Aapo Ilves

Muusika: Erki Meister 

Lava- ja kostüümikunstnik: Maarja Meeru (Vanemuine)

Koreograaf: Andre Laine

Lavavõitlus: Kaire Russ

Heli- ja muusikaline kujundus: Kristjan Häggblom (Vanemuine) ja Renee Trei

Heli- ja valgustehnikud: Martin Meelandi, Mathias Meelandi

Osades:

Kaia Skoblov – Aino

Margus Jaanovits – Juhan

Tarmo Tagamets – Ants

Margo Mitt – Väiku Piitre; Jessuke

Alo Kurvits – Ivan

Karel Käos – Mihkli

Kristjan Häggblom – Harri

Renee Trei – Piitre

Ülo Needo – Vello

Martin Tikk – Vassili

Anne-Mai Tevahi – Murueide tütar; neiokõnõ

Ülle Sillamäe – Harakas

Henrik Lainvoo – sõdur

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab Miksteatri koduleheküljelt

Loe edasi

Terror

 1. detsembril 2021 Sadamateatris

Foto: Maris Savik

Mina usun, et kõik asjad meie elus juhtuvad mingi kindla põhjusega just sellel hetkel kui nad juhtuvad. Mu kolleeg rääkis mulle vist juba oktoobris, et ta käis Vanemuises „Terrorit“ vaatamas ja see oli täitsa hea ja ma mõtlesin, et peab ka siis selle lavastuse ära vaatama. Läks kuu edasi ja ma hakkasin novembris tõsisemalt mõtlema, et võiks „Terrorit“ vaatama minna. Kuidagi ei jõudnud. Kirjutasin selle asemel hoopis oma psühholoogia uurimistööd ja lugesin raamatuid. Viimane raamat, mida ma lugesin oli Malin Persson Giolito „Vesiliiv“, mis on psühholoogiline lugu sellest, kuidas üks 18-aastane tüdruk väidetavalt oma klassikaaslased ja poiss-sõbra ning poiss-sõbra isa maha lasi ja tema üle hakatakse kohut mõistma. Raamatus räägibki tüdruk oma tegude tagamaadest ja sellest, millised mõtted teda kohtusaalis süüdistatavana valdavad ning kuidas ta näeb kohtunikku, prokuröri, vandemehi ja enda kaitsjat. Ja raamatu lõpuks siis selgub ka see, kas tüdruk mõistetakse süüdi või mitte.

Ja siis sattusin ma Vanemuisesse „Terrorit“ vaatama. Lavastust, mis räägib kohtuprotsessist. Õigemini ei räägi kohtuprotsessist, vaid publik saab osaleda ehtsas kohtuprotsessis ja hääletada, kas süüdistatav on süüdi või mitte. See lavastus ei oleks saanud minu jaoks enam õigemal ajal tulla. Ma lõpetasin raamatu lugemise kaks päeva varem ja nüüd teatrisse jõudes oli mul tunne nagu ma näeksin ühte tervikut. Paratamatult hakkas raamat mu teatrielamust mõjutama, nii et ma kandsin raamatust loetud mõtteid ka lavastuses olevatele tegelastele üle. Nii sündis minu jaoks hoopis teine dimensioon lavastusele ja ma lõin endale täiesti oma kohtusaali ja tegelased sinna sisse. Kui ma oleks varem või hiljem seda lavastust vaatama sattunud, siis poleks mu muljed ilmselt pooltki sellised olnud nagu nad praegu on. Seega õige ajastus on ülioluline.

Mis seal salata, eks ma natukene olin teatrisse minnes ettevaatlik ka. Nimelt olin ma erineva teatrimaitsega inimestelt lavastuse kohta pigem positiivseid sõnu kuulnud ja see teadmine kippus loomulikult minu ootusi kõrgeks ajama. Lisaks tutvusin ma Vanemuise kodulehel üsna põhjalikult lavastuse infoga ja leidsin sealt ühe veebilingi, millelt sai vaadata üle maailma toimunud sama lavastuse nn „kohtuprotsessi“ tulemusi. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis polnud veel ühtegi kohtuprotsessi toimunud, kus süüdistatav oleks oma teos süüdi mõistetud. Või kui oligi, siis need süüdimõistvad otsused oli vähemuses. Eks see teadmine mõjutas mind päris palju, sest ma mõtlesin terve kohtuprotsessi aja, kas ma hääletan kohtualuse süüdi või mitte. Samas, eks päris kohtus käib see samuti, et sa peadki mõtlema iga ülekuulamise ja iga sõna ajal seda, kas süüdistatav on süüdi või mitte. Seega soovitan kõikidel juba olla valmis selleks, et te peate päriselt lõpus hääletama ja seega tasub hoolega kaasa mõelda kogu protsessi ajal. Vähemalt minu puhul aitas selline kaasa mõtlemine ja etendusega kaasas olemine väga edukalt mänguga kaasa minna ja see teadmine, et sa oled osa etendusest, muudab teatrikogemuse palju huvitavamaks.

Eks lavastus ongi mäng teatrimaailma ja pärisreaalsuse vahel. Ühelt poolt saad sa aru, et tegemist on ainult mänguga, aga samas on see mäng päris tõetruult üles ehitatud. Eks mind veidi ajas kohe alguses muigama, kui kohtu eesistuja (Merle Jääger) teatas, et nad mängivad kohtuprotsessi siin kohtusaalis läbi, aga ta rõhutab, et tegemist pole näitemänguga ja nemad pole näitlejad. Mina igatahes läksin sellesse mängu nii tugevalt sisse, et päris mitmel korral oleksin ma tahtnud käe tõsta ja enda peas tekkinud küsimused süüdistatavatelt või tunnstajatelt ära küsida. Mulle tundus, et ma polnud ainus, kes mänguga kaasa läks, sest sellist vaikuse ja ootusärevuse tunnet pole ma publikus istudes enam ammu tundnud. Enamasti on ikkagi tunda mingit rahutust ja nihelemist ja kommentaare. Kui peale vaheaega kellegi mobiil saalis helises parasjagu sel ajal, kui prokurör (Maria Annus) oma lõppsõna ütles, siis kõlas see mobiiliheli ehtsa pühaduse teotusena ja oli tunda kuidas see mobiilihelin publiku keskendumist häiris. Kusjuures tavaliselt mind need telefonid nii tugevalt ei häiri, seega oli see praegune päris uudne kogemus. Eriti meeldis mulle see, kuidas Annus sellele helinale reageerides oma jutu katki jättis ja ootas üsna häiritud pilguga, kuni telefon vaikib. Ilmselt oleks päris kohtus täpselt samuti olukorrale reageeritud.

Eks üheks põhjuseks, miks ma lavastusele nii kaasa elasin oli lugu ise. Mitte, et mind väga kõnetaksid terroristid, kes lennukeid kaaperdavad. Tegelikult oli terrorist, kes lennuki kaaperdas ainult tõukejõud, mis kogu edasise sündmuste käigu vallandas. Kohut mõistetakse hoopis major Kochi (Reimo Sagor) üle, kes on sõjaväelendur ja kes lasi välja õhk-õhk tüüpi raketi, mille tõttu terroristi poolt kaaperdatud lennuk plahvatas. Just selles major Kochi süüdistataksegi, et ta tappis lennukis viibinud 164 inimest. Aga ka see pole põhiline. Tegelikkuses käsitleb lugu aga hoopis palju sügavamaid ja eksistentsiaalsemaid teemasid. Näiteks kas 164 inimese elu kaalub üle 70 000 inimese elu, sest just nii palju inimesi oli parasjagu jalgpalli vaatamas staadionil, mida terrorist plaanis lennukiga rünnata. Kes ja millal tohib otsustada selle üle, millal on inimesel aeg surra? Kas me oleme nõus päästma võõraste inimeste elu enda lähedaste inimeste elu hinnaga? Kuidas sellele kõigele vaatavad teised inimesed ja mida ütlevad seadused? Mulle tundub, et selle lavastusega saaks hästi inimesi tundma õppida. Eriti seda, kui empaatilised inimesed on ja kuidas nad sellistesse olulistesse küsimustesse suhtuvad.

Mulle tundus, et päris kohtuprotsessist eristaski lavastust liigne rõhumine emotsioonidele ja eksistentsiaalsetele teemadele. Vähemalt mul on ettekujutus, et reaalses elus süvenetakse kohtusaalis rohkem faktidele, mitte ei keskenduta nii palju tunnetele. Samas nagu veebist näha võib, siis emotsioonidele rõhumine aitab ja süüalune on iga kord õigeks mõistetud. Ilmselt seda teab ainult igaüks, miks ta sellise otsuse on teinud, kas tuginedes emotsioonidele või faktidele. Mina näiteks hääletasin faktidele tuginedes ja leidsin, et süüalune on süüdi, sest ta astus konkreetselt oma ülemuse käsust üle. Kuigi inimlikust aspektist oleksin ma tahtnud teda samuti süütuks tunnistada. See on nüüd see koht, kus ma varasematest otsustest mõjutatud olin ja ma tahtsin lihtsalt näha, kas on võimalik süüalust ka süüdi mõista. Iseenesest oleks huvitav seda teist versiooni ka lavastusest näha, kus süüdistatav süüdi mõistetakse.

Tegelikult oli väga huvitav vaadata seda nn hea ja halva omavahelist võitlust. Kui keegi veel etendust vaadates aru ei saanud, et meil on hea ja halb vastamisi ning me üritame välja selgitada, kas süüalune on tegelikult hea või on ta halb, siis tasub kavalehele korraks pilk peale visata. Minu meelest võtab kavaleht kogu lavastuse olemuse suurepäraselt kokku. Helesinise taeva taustal on näha kohevad ja valged pilved, ning valge lennukitiib. See õhulisus ja valge värv annab edasi puhtust ja süütust. Ning keset seda heledat puhtust on musta värviga trükitud sõna „terror“. Minu meelest suuremat kontrasti ei saagi enam olla ja see vist on esimene kord, kus ma olen kavalehte vaadates nii selgelt tajunud, et kavaleht annab edasi lavastuse ideoloogiat. Nimelt seda, et lennukis viibinud 164 inimest olid süütud ja major Koch tappis 164 süütut inimest ja nüüd on major Kochist saanud vaenlane, kelle vastu tuleb võidelda. Ma teoorias muidugi tean, et kavaleht pole suvaliselt kujundatud, vaid sellel on mingi idee, aga nii selget ideed pole ma varem lihtsalt ära tabanud. Või siis oligi asi selles, et ma olin nii õigel ajal õiges kohas, sest ma tajusin iga keharakuga seda, mis minu ümber toimus ja olin kõigele vastuvõtlikum.

Minu meelest mängisid kõik näitlejad suurepäraselt, aga kõige rohkem meeldis mulle siiski Merle Jääger eesistujana. Ma uskusin, et ta ongi eesistuja, mitte näitleja, kuigi eks seda näitleja Merle Jäägerit ikka viskas ka aeg-ajalt sinna sisse. Samas ma usun, et mida rohkem lavastust mängitakse, seda rohkem elab Jääger kohtu eesistujasse sisse ja ühel hetkel võib saalis istuv publik tema ees päris tõsist aukartust tunda. Maria Annus on mulle juba aegade algusest saadik meeldinud, aga minu meelest oli ta prokuröri jaoks veidi liiga leebe. Ma oleksin tema hoiakust natukene rohkem rangust ja süüdistamist tahtnud välja lugeda. Praegu jäi mulle kohati mulje, et prokurör tegelikult ei tahagi, et süüalune süüdi mõistetakse ja ta püüab teda igati mõista. Nii palju kui ma aru olen saanud, siis prokurör tahab alati, et süüalune süüdi mõistetaks ja seda suhtumist oleksin ma Annuse kehastatud prokuröris tahtnud rohkem näha. Praegune prokurör oli justkui moe pärast prokurör ja tegelikkuses oleks ta tahtnud kusagil mujal olla.

Samas meeldis mulle väga süüaluse kaitsja (Margus Jaanovits). Eriti see, kuidas ta rahvaga suhtles ja üritas rahvast enda poolele kallutada ja võib vist väita, et see tal ka õnnestus. Kuna Jaanovits kandideeris kohalikel valmistel ka Tartu linnavolikokku, siis ma paratamatult mõtlesin sellele, et temast oleks päris hea poliitik saanud, sest ta oskab väga hästi rääkida ja panna inimesed ennast kuulama ning enda sõnadesse uskuma. Ja see on ühe poliitiku puhul väga oluline omadus, nagu ka kaitsja ja prokuröri puhul. Just sellest kohtumõistjate mõjutamisest ma tundsingi Annuse kehastatud prokuröri puhul puudust. Teiste hulgas istus kohtusekretärina laua taga ka etenduse juht Liisa Jurtom, kelle ülesanne oli tunnistajaid kohale juhatada ning publikule ehk kohtumõistjatele kohtuprotseduure selgitada. Jurtomi puhul tajusin ma väga selgelt seda, et kuigi ta on kohtusekretär, siis tegelikkuses on kogu saal tema kontrolli all. Eks etenduse juhti töö seisnebki kogu etenduse kontrollimises.

Sellest on mul kahju, et Reimo Sagor süüdistatavana ja Lena Barbara Luhse tunnistajana nii vähe sõna said ja nende peamine ülesanne oli lihtsalt laua taga istuda. Nende põgusate hetkede jooksul, kus nad tunnistajapingis viibisid, oli neid nauditav vaadata ja ma oleks tahtnud et need hetked oleksid pikemalt kestnud. Eriti Lena Barbara Luhse tunnistus. Arusaadavalt oli selles tunnistuses nii maailmavalu ja heldimust kaotatud abikaasa pärast ning põlgust süüdistatava vastu ja need emotsioonid olid väga täpselt välja mängitud. Tunnistajapingis käis ka major Kochi ülemus Christian Lauterbach (Riho Kütsar), kelle jutt oli väga tehniline ja seega kippus minu jaoks veidi monotoonseks jääma. Kütsarit on minu meelest palju huvitavam vaadata osades, kus ta saab rohkem lavaaega ja saab ennast erinevate nurkade alt näidata. Praegune Lauterbach oli sama monotoonne kui tema tehniline jutt. Samas tekkis mul tema ülekuulamise ajal mitmeid küsimusi sündmuste käigu kohta. Näiteks, miks räägiti, et kui lennuk oleks staadionile maandunud ja staadion oleks pealtvaatajatest tühjaks tehtud, et siis poleks keegi surma saanud. Nüüd lasi major Koch lennuki õhku ja selle tõttu hukkusid kõik lennukis viibinud inimesed. Nad oleksid ka siis hukkunud, kui lennuk oleks staadionile põrutanud. Aga see tõsiasi ei paistnud kohtus kedagi väga huvitavat. Eks neid küsimusi oli teisigi, aga see küsimus oli mu peas kõige suurem küsimärk.

Nagu Andres Noormetsa lavastustele omane, siis on ka sel korral lavastuse kujunduse teinud Noormets ise. Helikujunduse osas olen ma veidi kahtleval seisukohal, sest ma ei saanud aru, miks kohtusaalis peaks lennukimüra kuulda olema. Samas, kui kohtumaja on lennukoridori läheduses, siis on see põhjendatud, kuid praegu minu meelest ei andnud see väga midagi juurde. Ehk oli asja mõte see, et tekitada süümepiinu või muuta lennuõnnetus reaalsemaks, kuid minu meelest see ei toiminud ja pigem tekitas minus rohkem küsimust, miks ma siseruumis nii tugevat lennukimüra kuulen. Kuigi jah, see lennukimüra tuli alati kõige olulisemate kohtade peal, kus oli vaja sündmuse olulisust mõjutada. Samas marmori imitatsiooniga tagasein, mõjus minu meelest väga tüüpilise kohtu moodi. Eriti veel koos seinakellaga. Natukene harjumatu oli, et kell näitas õiget aega ja sul oli täiesti vabalt võimalik etenduse ajal vaadata palju kell juba on. Eks kohtuhõngu andsid juurde ka talaarid, mida nii kohtueesistuja, -sekretär, prokurör ja kaitsja kandsid.

Vähemalt minule mõjus Noormetsa poolt loodud atmosfäär ja lavastuse ülesehitus selliselt, et tekkis tunne nagu ma oleksin esimest korda päris kohtusse sattunud. Muidugi eriti tore oli see, et sai päriselt hääletada ja eriti rõhutati seda kui oluline osa on kohtumõistjast publikul. Jah, teatrit ei saaks ilma publikuta eksisteerida, kuid sel korral tajusin ma eriti tugevalt seda, et näitlejad vaatasid lavalt otse publikule silma, mitte ei vaadanud lihtsalt publiku poole. Eks seda kuidas hääletamisprotsess täpselt välja nägi, saate siis teada kui ise teatrisse lähete. Midagi peab üllatuseks ka jääma ja ma ei hakka seda üllatust rikkuma. Mulle tundub, et ma olen niigi juba palju üllatusmomente siin välja rääkinud, mistõttu võib teil olla igavam lavastust vaadata. Meie kohtumõistjatena leidsime 70 poolthäälega ja 38 vastuhäälega, et kohtualune on süütu. Eks muidugi oleks tulemus ausam tundunud, kui hääli oleks publiku ees loetud, aga tuleb teatrit usaldada.

Mina igatahes julgen lavastust soovitada. Kes tahab natukene teistsugust teatrit vaadata ja ise mängurõõmu tunda, siis see on kindlasti midagi teile. Eriti hea on veel, kui saate seltskonnaga minna ja pärast kogu kohtuistungi omavahel läbi arutleda. Kindlasti saate oma tuttavate kohta midagi uut teada, näiteks kuidas nad selliste eetiliste olukordade puhul mõtlevad ja mille alusel oma hinnanguid inimestele ning nende tegudele annavad.

 

Autor: Ferdinand von Schirach
Lavastaja, kunstnik ja helikujundaja: Andres Noormets (Ugala)
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Osades:
Merle Jääger – kohtu eesistuja
Maria Annus – prokurör Nelson
Margus Jaanovits – kaitsja Biegler
Reimo Sagor – süüdistatav Lars Koch
Riho Kütsar – Christian Lauterbach
Lena Barbara Luhse – Franziska Meiser
Liisa Jurtom – kohtusekretär

 

Kellel nüüd lavastuse vastu huvi tekkis, siis järgmised mänguajad ja piletiinfo on leitav Vanemuise koduleheküljelt SIIN.

Loe edasi

Kaalud

 26. veebruaril 2021 Sadamateatris

Kas te olete kunagi mõelnud, et tahaks olla kärbes seinal? Mina küll olen. Kuigi enamasti jääbki see mõte ainult fantaasiaks. Kui keegi on mõelnud, et tahaks sünnitusosakonnas kärbsena ringi lennata, siis mul on teile hea uudis. Vanemuise uues lavastuses “Kaalud” saab see fantaasia reaalsuseks. 

Sadamateater, kus lavastust mängitakse, on eriline teatrimaja, mis lubab ruumi muuta vastavalt sellele, millist lavakujundust parajasti vaja on. Nii oli sel korral Sadamateatri saali tekkinud päris ehtne sünnitusosakonna koridor, milles toimuvat tegevust publik eemalt vaadata saab. Kui istuda rõdul või viimastes ridades, nagu mina, siis on küll tunne, et oled kärbes osakonna lae all ja saad segamatult vaadata, mida osakonnas viibivad inimesed teevad ja mõtlevad. 

Kui ma juba lavakujundustnagu sageli haiglates kohanud oleme. Seinas kolm valget ust, millest osad kannavad silti “protseduurid” ja üks läbipaistev automaatselt avanev uks, mis viib osakonna sellesse ossa, kus paiknevad sünnitustoad. Tegemist ei oleks tõsiselt võetava haiglaga, kui ukse kõrval poleks korvi siniste kilesussidega - üks puhaste ja teine kasutatud susside jaoks. Ja otse loomulikult need pruunid nahkkattega pingid ja kandilised toolid, mida me kõik oleme harjunud haiglates Nõukogude ajal nägema (ja mõnes kohas näeme veel praegugi). Mõlemast ääreseinast leiame ka väikesed puust lauad, millelt võib leida erinevaid terviseteemalisi brožüüre.

Mulle meenutas lavakujundus ühe väikese haigla sünnitusosakonda, kus ma kümme aastat tagasi praktikal olin. Võib-olla kõige mitte-haiglalikum osa lavakujundusest oli suur läbipaistev plastikust sein, mis eraldas publikut ja laval kujutatud osakonna koridori. Ühelt poolt võib seda vaadelda kui neljandat seina, mis eraldab publikut ja lava ning annab selge signaali, et tegemist on ikkagi teatri, mitte päris eluga. Kuna näitlejad veedavad enamuse ajast siiski seina ees, siis ma usun, et pigem on sein ikkagi osa sünnitusosakonnast ja on mõeldud eraldama ooteala ülejäänud osakonnast.

Kui keegi nüüd hakkas arvama, et teatrilaval reaalset sünnitamist näidatakse, siis seda pole vaja karta. Tegevuse keskmes on hoopiski neli meest, kes kõik satuvad erinevatel põhjustel sünnitusosakonna ooteruumi ja hakkavad seal rääkima isaks olemisest ja saamisest ning elust laiemalt. Eriti filosoofiliseks muutuvad mehed peale väikest plasttopsiku täit konjakit. See omakorda avab meile meeste kõige sügavamad hingesopid ja saame teada selliseid mõtteid, mida mehed pole varem isegi oma parimatele sõpradele rääkinud. Kindlasti annavad palju kõneainet ka meeste erinev vanus ja elukogemus. Hannes Kaljujärve kehastatav Igor oli meestest kõige vanem ja omas konkreetse sünnitusosakonnaga väga pikaaegset kogemust. Ka Aleksei, keda kehastas Riho Kütsar, oli varem sünnitusosakondades käinud, kuid mitte selles konkreetses haiglas. Alekseiga oli kaasas tema sõber Eduard (Margus Jaanovits), kes oli paljuski süüdi selles, et mehed oma südant puistama hakkasid. Meestest kõige noorem oli Reimo Sagori kehastatud Artjom, kes valmistus alles esimest korda isaks saama ja selleks eriliseks sündmuseks olid neil peresünnituse näol ka erilised plaanid.

Mis sünnitusosakond see ilma naisteta oleks? Nii näeme Külliki Saldret kehastamas haiglaõde ning Artjomi ämma Galina Borissovnat ja ema. Minu meelest tegi Saldre nii võimsad rollid, et isegi siis kui ühtegi naist parasjagu silmapiiril polnud, hõljus meestega täidetud ruumis ikkagi mingi naiselikkus, mis mehi mõjutas. Kui Artjomi ema ja Galina Borissovna mõjutavad peamiselt Artjomi, siis õde on see kes kogu osakonnas asjad paika paneb ja kelle ees kõikidel meestel aukartus on. Just õde on see, kes ühendab kahte maailma - ooteruumi ja seda läbipaistvate uste tagust salamaailma. Ja kõik mehed tahavad teada, mis seal taga toimub. Peamiselt küll sellepärast, et teada kas naistega, kes uste taga viibivad on kõik korras. Ainsaks infoedastajaks ja sillaks kahe maailma vahel on õde. Niisiis saavad mehed üsna kirielt aru, et õde vajab hoopis teistsugust suhtumist, kui teised mehed, kes samas ruumis viibivad. Kas suhtumise muutus on tingitud õe käes olevast võimust või hoopis sellest, et õde on naine, saab iga teatrikülastaja ise otsustada. 

Pole vist väga üllatav, et mulle meeldis kõige rohkem Külliki Saldre õe rollis. Isiklikult minu jaoks oli Nadežda veidi liiga karm meestega, kuid arvestades seda, et kogu tegevus toimub ikkagi Venemaal, siis sealseid veidi napsutanud isasid tulebki veidi karmimalt kohelda. Ja mis seal salata, eks meil Eestis leidub ka selliseid Nadeždasid päris palju. Ometigi sellest karmist ja liigagi otsekohese ütlemisega õest õhkus empaatiat ja hoolivust, seda mis ühes heas ões olemas peab olema. Tegelikult vist võiks öelda, et õde ja üleüldse naised olid nende meeste jaoks autoriteedid. Kõige paremini illustreeris seda stseen, kus Artjom ära minestas ja õde lihtsalt tuli ja seisis tema kõrval käed puusas ning ütles “Maast lahti!” ja Artjom oligi püsti. Ei saa ju lihtsalt minestunult lamama jääda, kui naine käseb sul end püsti ajada. Kuna praegu on teatrid kinni ja haiglates ollakse töötajate üle rõõmsad, siis ma usun, et Saldre saaks vabalt haiglas hakkama. Ja võib-olla veel paremini kui mõni õde, kes on selleks õppinud.

Galina Borissovna ja Artjomi omavaheline stseen kohe lavastuse alguses näitab, kuidas erinevad põlvkonnad sünnitusse suhtuvad. Ämm on kaugelt kohale kihutanud, et oma tütrele sel raskel ajal toeks olla. Võrgust kotiga on isegi söök kaasa võetud. Artjom näitab ämmale lepingut, milles on kirjas, et neil on peresünnitus ja see tähendab seda, et mees on sünnituse ajal naise juures. Galina Borissovna hakkab muidugi sellise asja peale naerma, sest see on ju ennekuulmatu, et mehed sünnituse juures on. Pole ju meilgi sellest väga palju aega möödas, kus mehed pidid sünnitusmaja akende all ootama ja keegi neist ei osanud isegi sellest mõelda, et naise kõrval sünnituse ajal olla. Seega võib meie armsas Eestis ka seda suhtumist kohata, et parem on kui mees ei näe oma naist sünnitamas. Samas annab sünnituse nägemine Artjomile teistsuguse kogemuse ning kuigi ta ei suuda seda kogemust sõnadesse panna, annab ta oma kogemusega meeste vestlusesse hoopis teistsuguse vaate. Kui seda mõtet nüüd edasi arendada, siis äkki peaksid just vastupidiselt kõik mehed oma naisi sünnitamas nägema, et mõista mida naised sel hetkel läbi elavad. Selline kogemus paneks mehed kogu naissugu hoopis teise pilguga vaatama. Kui palju valu ja vaeva mehed (ja ka naised) oma emadele põhjustanud on. Aga enamasti me ei mõtle sellele. 

Nii hakkavadki mehed rääkima elust, tööst, naistest, õnnest ning tähtkujudest. Igaüks oma maailmavaatest ja elukogemusest lähtuvalt. Lõpuks tundub, et kuigi mehed on kõik erinevad, siis sisimas erinevus nii suur polegi. Neid kõiki ühendab austus naiste vastu. Ja kuigi esmapilgul võivad mehed tunduda enesekesksete, lärmakate või ülbetena, siis tegelikult on nad siiski ilusad ja head. Lihtsalt mõni neist oskab seda paremini välja näidata kui teised ja paneb publikut endale rohkem kaasa elama kui mõni teine. Nii jõudiski etenduse lõpuks mulle kohale, et kõik mehed väärivad kaasa elamist, sest igaühel on elus midagi sellist, mis meid teistele sümpaatseks teeb. Mõni lihtsalt ei näita seda poolt endast teistele võib-olla nii sageli.

Kuigi Vanemuine on oma kodulehel lavastust draamaks nimetanud, on laval ka väga palju koomilist. Vähemalt mulle seostub Margus Jaanovitsi nimi kohe koomiliste rollidega. Ja nii ka selles lavastuses nerutab publikut kõige rohkem just Jaanovitsi kehastatud Eduard. Eduard tuleb oma sõbra Alekseiga sünnitusosakonda kaasa. Mõlemad mehed on mõõdukalt napsu võtnud, kuigi Eduardi pehmest keelest ja taaruvast kõnnakust on näha, mida mõõdukus tema jaoks tähendab. Kuigi järgmisel hetkel võib Eduard argumenteerida täiesti kaine inimese loogilisusega. Kui Jaanovits näitas, et Eduard on purjus, siis pehme keel, liigutused ja kõik sinna kuuluv oli üle võlli keeratud. See muutis purjus inimese naljakaks, mitte vastumeelseks. Ja olgem ausad, usutavalt purjus inimest mängida on ikka üsna raske ja Jaanovits sai sellega hästi hakkama. Kuigi minu jaoks vahepeal pani ta sellega natukene liiga palju üle võlli.

Hannes Kaljujärve Igor oli ehtne eesti mees (kuigi tegevus toimub Venemaal ja kõik tegelased on venelased). Istub vaikselt nurgas ja ei räägi midagi, kuid peale paari pitsi lähevad häälepaelad valla ja räägib kõik oma mured südamelt ära. Algselt tundus mulle, et Kaljujärve roll on kõige lihtsam – lihtsalt istub ja vaikib. Aga kui Igor lõpuks rääkima hakkas, siis roll enam nii lihtne ei tundunud. Kuigi ma pean tunnistama, et minu jaoks Kaljujärv päris veenev 70-aastane ei olnud (nagu pakkus Eduard).

Minu jaoks oli meestest kõige paremini edasi antud Riho Kütsari kehastatud Aleksei, kes vaevles süümepiinades, et juba kolmandat korda ei õnnestunud tal ise oma naist sünnitama tuua. Kuigi kõik näitlejad olid oma kehastatud tegelaste karaktereid suurepäraselt tabanud, jäi meestest mulle eriliselt silma just Kütsar. Võib-olla seepärast, et selliseid süümepiinades mehi olen ma oma haiglatöös kõige rohkem kohanud ja see oli väga tõetruu. Eriti duo Kütsar - Saldre. Ega ma siis niisama ei öelnud, et Saldre sobiks haiglasse tööle. Ikka selle pärast ütlesin, et selliste kõige tüütumate tüüpidega saab ta väga hästi hakkama. Aga Kütsar mõjus ka ilma Saldreta laval väga hästi.

Reimo Sagor, kes on näitlejatest noorim, kehastas ka noorimat meest - Artjomi. Minu meelest mängis Sagor väga hästi välja Artjomi erinevad nüansid. Ämmaga suhtles Artjom veenvalt nagu juristile kohane. Emaga suheldes oli näha aukartust ja allumist ema soovidele. Sattudes aga meeste seltskonda oli ta pigem vaatleja rollis, kes üritab endast targematelt elu kohta õppida selliseid teadmisi, mida saab õppida ainult siis kui erineva elukogemusega mehed õnne ja elu üle filosofeerima hakkavad. Tegelikult said kõik mehed oma osatäitmistega väga hästi hakkama, aga eks meelde jäävad ikka rohkem need, kes millegi erilisega silma paistsid. Sel korral oli minu jaoks eriline Eduard, sest tema eristus koomilisuse poolest. 

Lõpetuseks pean ausalt tunnistama, et minu jaoks oli kogu haigla õhustik nii ehedalt kujutatud, et ma unustasin üldse ära, et ma teatris olen. Seega ei oska ma väga hästi öelda, mis mõtteid nähtu minus tekitas. Mingeid erilisi seoseid tegelaste ja sündmuste vahel ma oma peas tekitada ei suutnud. Ainus mõte, mis mind teatrisaalist väljudes tabas, oligi et näitlejad olid nii suurepäraselt tõetruud ja lavakujundus tekitas täiesti tunde, et ma olen haiglas. Ma lihtsalt istusin ja nautisin terve aja tavapärast elu, mis haiglas toimub. Ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Võrreldes igasuguste haiglaseriaalidega, oli Sadamateatri laval nähtu kordades parem ja huvitavam. Ilmselt seetõttu, et seal oli parajas annuses huumorit, elu, filosoofiat, teatrit ja haiglat. Samas olid kõik tegelased täiesti tavalised inimesed meie endi keskelt ja näitlejad kehastasid neid inimesi hirmuäratavalt tõetruult.

Seega soovitan kõikidel teatruhuvilistest tervishoiutöötajatel seda lavastust vaatama minna. Ainus oht on see, et peale kurnavat tööpäeva võib teil tekkida illusioon, et tööpäev jätkub. Kõikidele teistele soovitan muidugi ka vaatama minekut. Kui keegi teist omab haiglaga negatiivseid emotsioone, siis ilmselt pole "Kaalud" teie jaoks parim meelelahutus, aga muidu soovitan kõikidele. Kui piirangud läbi saavad, siis mina lähen kindlasti veel kord seda lavastust vaatama, äkki näen siis haiglast kaugemale ka.

 

Autor: Jevgeni Griškovets

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Maarja Meeru

Valguskunstnik: Andres Sarv

Osades:

Reimo Sagor – Artjom

Riho Kütsar – Aleksei

Margus Jaanovits – Eduard

Hannes Kaljujärv – Igor

Külliki Saldre – Galina Borissovna; Artjomi ema; haiglaõde

* - päisefoto autor on Maris Savik

Rohkem infot lavastuse kohta ja mänguajad leiab SIIT

Loe edasi

Suluseis

14.oktoobril 2018 Sadamateatris

Alati kui ma omadega ummikusse jooksen, tekib mul tahtmine teatrisse minna midagi head vaatama. Tunnistan ausalt üles, et mu esimene plaan oli sel korral Ugalasse minna, aga minu üllatuseks ei olnud neil pühapäeval mitte midagi mängukavas. Siis oli plaan Eesti Draamateatrisse minna. Seal oli isegi mulle sobiv lavastus mängukavas, aga see kestab liiga kaua ja oleks eeldanud ööbimist Tallinnas, samas esmaspäeva hommikul oli vaja koolis olla. Vähemalt aitas mu vana hea „koduteater“ Vanemuine hädast välja. Nii ma siis käisingi Kristian Hallbergi „Suluseis“ vaatamas.

Tegelikult olen ma seda lavastust juba ammu vaatama tahtnud minna, sest mõned minu kolleegid, kellega mu teatrimaitse ühtib, soovitasid seda lavastust. Ilmselt on kõik, kes seda lavastust näinud on, samal arvamusel, et tegemist on hea lavastusega, sest peaaegu kaks aastat on etendused pidevalt välja müüdud olnud. Minu õnneks oli pühapäevasele etendusele veel pileteid, sest see oli eelviimane etendus. Ja ma tänan jumalat, et ma selle eelviimase etenduse kasuks otsustasin. Tegemist oli täiesti minu masti lavastusega. Seega soovitan kõikidel see jutt lõpuni lugeda ja 23.oktoobriks (millal on viimane etendus) teatripilet hankida. 

Kuigi mu kolleegid olid lavastust kiitnud ja ma tegin sel korral ka natukene eeltööd (lugesin täpselt ühe kiitva arvustuse läbi), läksin ma teatrisse ikkagi ilma eriliste ootusteta. Peaasi oli lihtsalt kodust välja saada ja natukene „teatriõhku“ hingata. Tagasi tulin aga hoopis teiste emotsioonidega. Ma oleksin küll nii mõndagi lavastuses ümber teinud, kuid siiski oli tegemist päris kümnesse mineva lavastusega. Eelkõige just seepärast, et päris palju sai kaasa mõelda. Eriti meeldis mulle lavastuse lõpp, kus valgele seinale näidati algselt tegelaste portreesid ja seejärel erinevaid hetki nende elust. Just neid hetki, mida tegelased eelmise tunni jooksul lahanud või läbi elanud olid. Lihtsalt see vahe oli, et pildil nägid need situatsioonid hoopis teistsugused välja, kui tegelased neid läbi mänginud olid. Eks meil ole elus sageli nii, et need, kes ainult pilte vaatavad, loovad piltide põhjal hoopis teistsuguse maailma, kui need inimesed, kes teavad ka lugu mis piltidega kaasa käib. Piltidel võib igaüks meist luua täpselt nii rõõmsa ja idüllilise elu endale, nagu ta seda soovib. Aga see, mis jääb nende piltide taha, reaalne maailm, võib olla sootuks tumedam. Just selle erinevuse pärast mulle need pildid meeldisidki. Piltidel olevad meeleolud olid pigem helged, kuigi pildid ise olid mustvalged, samas kui laval olnud tegelaskujude läbi elatud sündmused olid pigem sünged ja keskkond, milles neid etendati oli valge ja helge.

Siit jõuan loogiliselt lavakujunduse kiitmiseni. Tegelikult pole mingi ime, et lavakujundus nii hästi kogu lavastuse tervikule kaasa mängis, kui lavastaja Andres Noormets ise ka lavastuse kunstnik oli. Eks lavastaja ise teab kõige paremini oma terviknägemust lavastusest ja oskab sellele vastava keskkonna luua. Kuna lavastust mängiti nö mustas kastis, siis pääses valge sein väga hästi mõjule. Seda valget seina saab postituse päisepildilt näha. Kogu tegevus toimub selle valge seina ees ja vähesel määral ka seal akna taga. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et lihtsuses peitub võlu. Sel korral aitas valge taust ja tegelaskujude heledates toonides riided esile tuua nende värvikirevust ja neid vaadata justkui ilma maskideta. See lubas igal saalisviibijal valge pildi täpselt enda soovide järgi ära värvida. See valge steriilsus, milles meile tegelasi näidati, polnud reaalsus, vaid vahend meie peades reaalsuse tekitamiseks. Nii kujutasin mina restoranistseenis hoopis värvilisemat pilti endale kogu loost ette, kui see hetk, mis sellel päisepildil tabatud on. Vähemalt mulle jäi selline mulje nagu inimesed oleksid minu ees ilma mingisuguse kaitsekilbita olnud. Eriti meeldis mulle see, et värvid olid kuni pisidetailideni läbi mõeldud. Isegi jalgpall ja telefonikaaned olid valged. Samas ilmselt mustad või punased telefonikaaned ja jalgpall oleksid väga kriiskavalt mõjunud ka selles steriilsuses. Vastukaaluks heledasse riietatud tegelastele oli Marika Barabanštšikova tegelane riietatud tumedasse, sest tema istus publiku seas ja seal oleks tema hele riietus ilmselt rohkem silma hakanud kui tume riietus. Visuaalselt mõjus tema tume riietus ka vastandina heledatele kostüümidele ja tegelikult vastandus Marika Barabanštšikova tegelane ka teksti poolest teistele tegelastele. Ma julgen isegi öelda, et tema tegelaskuju oli mõistuse- või südamehääl, mis tegelastele ette ütles, kuidas nad käituma peaksid või pani neid oma teguviise analüüsima.

Tegelikult mulle meeldis kogu lavastuse juures kõige rohkem ülesehitus. Ma pole veel varem sellist lavastust juhtunud nägema, kus üks tegelane (antud juhul siis Marika Barabanštšikova kehastatud tegelane) istub publiku seas saalis (enam-vähem saali keskel) ja suunab ning juhib lavastust. Kohati mõjus ta mulle kui lavastaja või inspitsient, kes on terve etenduse aja kohal ja vajadusel sekkub jalgpallivilet vilistades. Kuigi ma saan reaalselt väga hästi aru, et ükski lavastaja ega inspitsient ei paneks etendust niimoodi seisma. Aga proovides ikka. Selline lahendus jättis mulje, nagu tegemist oleks osaliselt pihikaameraga, kus tegelane astub ette ja selgitab mida ning miks ta just praegu tegi või mis nüüd juhtuma hakkab. Kuigi tegemist oli ikkagi dialoogiga kus Marika Barabanštšikova kehastatud tegelaskuju H küsis ja teised tegelaskujud siis vastasid. Kuni kõlas jälle jalgpallivile ja tavapärane tegevus laval jätkus. Selline etenduse juhtimine oli väga hea, sest see andis publikule infot lavastuse konteksti ja toimumise koha kohta. Samuti aitas paremini tegelaskujusid ning nende tausta mõista. Mind pani selline ülesehitus mõtlema, et äkki peaks kõik inimesed igapäevases elus vahel selliseid tegevuspause tegema ja natukene oma sisemist jalgpallivilega kohtunikku kuulama ning veidi mõtlema miks me midagi teeme.

Nii nagu ma postituse alguses ütlesin, siis ma oleksin natukene lavastust muuta tahtnud ja tegemist oleks minu silmis ideaalse lavastusega. Ma nimelt oleksin kogu lavastuse nii-öelda pihikaamera rollis teinud. See vorm oli minu jaoks palju rohkem pinget pakkuvam ja pani rohkem kaasa mõtlema, kui tavapärane lavaline tegevus. Tavaline tegevus ajas mind isegi kohati marru (eks see oligi antud lavastuse eesmärk ja seega läks teatriskäik asja ette), samal ajal kui dialoogid tegelaste ja nii-öelda etenduse juhi vahel ajasid mind kõige rohkem muigama ning tõid samas ka kõige sagedamini pisarad silma. Ma olen kindel, et mulle meeldis selline lähenemine oma uudsuse poolest. Kindlasti oli oluline ka see, et ma pidin ise natukene mõtlema, sest tegelased ei teinud nendes stseenides väga muudkui lihtsalt seisid ja rääkisid teineteisega. See pakkus aga publikule just suurepärast võimalust kaasa mõelda ja seeläbi tõmmata paralleele oma eluga. Ehk sai nii mõnigi teatrivaataja tänu lavastuses käsitletud teemadele nii mõnegi asja oma pereelus korda. Või vähemalt mõned mõtted selgemaks või mõne teadmise, kuidas mingis olukorras mitte käituda. Mina küll sain.

Kui ma näitlejatest juba nii palju olen rääkinud, siis vist oleks aeg lemmikud ka välja tuua. Selles mõttes on see natukene raske, kuna mulle meeldisid kõik näitlejad. Mitte kellegi kohta ei oska ühtegi märkust välja tuua. Kõige vähem meeldis mulle Margus Jaanovitsi kehastatud tegelane K. Aga sellel mittemeeldimisel pole mingit pistmist Margus Jaanovitsi halva mänguga. Lihtsalt tegelaskuju oli oma maailmavaatega mulle vastuvõetamatu. Ma ei kannata selliseid inimesi, kes arvavad, et nad on ise ideaalsed ja kogu maailm keerleb ainult nende ümber. Ja nemad pole mitte kunagi milleski süüdi, sest nemad on ju nii head. Ma oleks korduvalt tahtnud, et keegi selle K paika paneks. Üleüldse oli mul tahtmine K psühhiaatri juurde viia ja vanemlikud õigused oleksin ma temalt ka ära võtnud. Aga järelikult mängis Margus Jaanovits seda K rolli nii hästi, kui mul sellised mõtted peas ringi käisid. Ma olen siiani Margus Jaanovitsi ainult selliseid natukene lihtsameelseid või koomilisi tegelasi mängimas näinud, seetõttu oli see praegune roll vägagi nauditav.

Veel jäi mulle eriliselt silma Kärt Tammjärv, kes sai 6-aastase Lee kehastamisega väga hästi hakkama. Minu meelest on 27-aastaselt 6-aastast ikka päris raske kehastada. Ja ma ei mõtle siin pikkust ja välimust, vaid üleüldist olemust. Kõik grimassid ja hüplemised ja lollitamised olid Kärt Tammjärvel täpselt nagu 6-aastasel tüdrukul. Eriti meeldisid mulle need keele vastu klaasi panemised ja sealt klaasi vahelt piilumised. Kui ma enne ütlesin, et ma ei taha ühtegi halba sõna öelda, siis natukene ikkagi tuleb ka negatiivset. Kui käitumise poolest oli Lee igati 6-aastane, siis sõnaline osa oli minu jaoks natukene liiga täiskasvanulik. Ja ma ei pea silmas Kärt Tammjärve intonatsiooni, vaid just autori poolt kirjutatud dialoogi. Seega see kivi läheb autori kapsaaeda. Eriti meeldis Kärt Tammjärv mulle nendes stseenides, kus ta teisel pool seda valget seina akna taga hüples ja kargles. Siis oli ta täpselt nagu üks pallimerre mängima pääsenud laps, kuigi ma olen kindel, et seal oli tavaline põrand ja Kärt Tammjärv suutis lihtsalt meisterlikult oma keha niimoodi kontrollida, nagu ta hüppaks mõnusalt pehmes pallimeres, mitte kõval põrandal.

Muidugi oli huvitav ka Leila Säälikut laval näha. Mina pole teda varem teatrilaval näinud. Ega teleris ka väga pole näinud, sest mul sisuliselt pole televiisorit kodus. See ongi see põhjus, miks ma nii tihti teatris käin, mingisugust meelelahutust on inimesel ju vaja. Aga tore oli teda nii-öelda oma silmaga näha. Sellist vanaema tahaks ma endale küll. Maria Annuse osas pole ma ilmselt objektiivne, sest tegemist on minu vana lemmikuga. Seega pole ilmselt üllatav, et ka tema mulle meeldis. Kuigi otseselt midagi üllatavat tema rollis minu jaoks ei olnud. Ja siis oli seal Marika Barabanštšikova, keda ma vist olen sel korral kõige rohkem maininud. Tavaliselt pole ta minu lemmikute hulgas. Need, kes mu blogi on lugenud pikemalt, ilmselt teavad, et mul on näitlejad kes on mu lemmikud ja on need kes mulle ei meeldi, kuid neid on käputäis. Suurem enamus näitlejatest kuulub sinna keskele, kes minus mingit emotsiooni ei tekita. Just sellesse rühma kuulus kuni tänaseni ka Marika Barabanštšikova. Aga kohe kui ta lavale tuli, tundsin ma täna temaga mingit sidet. Seda ei saa kirjeldada. Ometigi ma nägin teda ainult mõne minuti jooksul etenduse alguses ja siis lõpus kummardama tulles. Ülejäänud aja kuulsin ma tema häält oma selja tagant. Aga äkki see oligi see õlg-õla kõrval tunne, mis ta täna mulle nii omaseks tegi, just see, et ta istus meie hulgas ja juhtis sealt teiste elu. Tekitades sellega ka publikus tunde, et me saame tegelikult midagi muuta, kui me julgeme ainult õigel ajal vilistada ja sekkuda.

Nüüd oleks lõpetuseks vist viimane aeg ära mainida, millest lavastus räägib. Kogu loo keskmes on üks rootslane K (Margus Jaanovits), kes on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Ta üritab ka oma last kasvatada samas usus, kuid 6-aastasele on nii mõndagi asja raske selgeks teha. Eriti kui sa üritad ise kõiki asju poliitiliselt väga korrektselt öelda. Lõpuks juhtub ikka nii, et kuigi isa püüab paaniliselt oma elu parimast küljest välja näidata, siis tema 6-aastane tütar Lee (Kärt Tammjärv) ütleb kõik otse välja. Kohati jäi mulle mulje, et tegelikult olid need isa enda mõtted, mida ta püüdis kogu elu eest enda ja ka ülejäänud maailma eest varjata, mida tema tütar siis maailmale teatavaks tegi. Selles kõiges oli muidugi süüdi mehe ema (Leila Säälik), kes elas väikeses linnas ja kellel polnud nii head haridust. See muutiski ema poja silmis temast madalamaks ja tekitas probleeme nende vahelises suhtluses. Eks selliseid situatsioone on meil kõigil elus ette tulnud, kus me pole mingi etapiga oma elus rahul ja üritame end siis igast küljest parematena näidata ning vaatame viltu kõikide nende peale, kellega me sel eluperioodil lähedased olime.

Lisaks vanemate ja laste vahelistele suhetele käsitletakse lavastuses ka hulgaliselt muid teemasid. Näiteks meeste ja naiste võrdõiguslikkust, pagulasteemat, lastekasvatust, terrorismi, taimetoitlust jne. Ühesõnaga kõik aktuaalsed ja olulised suured teemad on vaatluse all. Lisaks natukene arutelusid jalgpallist. Ma sain näiteks peaaegu selgeks selle, mida tähendab suluseis jalgpallis. Ma usun et peaaegu iga inimene peaks sellest lavastusest mõne endale olulise mõtte leidma. Kindlasti on lavastus hea ideede genereerija, kuidas tänapäevases maailmas hakkama saada. Näiteks kuidas pagulastega hakkama saada ja kuidas praeguses muutunud maailmas oma lapsi kasvatada ning vanematega suhelda. Need teemad võivad tunduda täiesti poliitilised ja meile võib tunduda, et teatrist tahaks midagi lõbusamat saada, kui päevapoliitikat. Samas ongi selles lavastuses päevapoliitikat käsitletud väikese huumoriprisma läbi ning teisest vaatenurgast, pannes meid oluliste teemade üle mõtlema.
Ja kuigi lavastus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ning 15 minutit, siis aeg läks väga kiiresti ja kahju oli saalist lahkuda. Minul ei läinud mõte mitte kordagi uitama, isegi mitte sekundiks. Ja seda pole vist sel aastal veel kordagi juhtunud. Lihtsalt kogu sündmustik oli nii kaasahaarav. Mulle tundus, et näitlejatele meeldis endale ka seda etendust mängida, vähemalt mina tajusin etenduse lõpus mingisugust suurt sünergiat lava ja saali vahel, mida ma pole enam ka väga-väga ammu tundnud. Ilmselt oligi hea publik, kes kaasa mõtles ja kellele käsitletud teemad olulised olid. Seega, kellel huvi tekkis, siis viimane võimalus on lavastust näha 23. oktoobril.

Autor: Kristian Hallberg

Lavastaja, muusikaline kujundaja, kunstnik: Andres Noormets

Kostüümikunstnik: Maarja Viiding

Valguskunstnik: Andres Noormets, Jaanus Moor

Mängisid:

Leila Säälik – ema

Margus Jaanovits – K

Kärt Tammjärv – Lee

Maria Annus – Jana; Rašhidi ema

Marika Barabanštšikova – H

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – Postituse päisepildi autor on Maris Savik.

Loe edasi