Madisoni maakonna sillad

 8. veebruaril 2024 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Jüri Vlassov

See oli peaaegu kümme aastat tagasi, kui Vanemuises esietendus Robert James Walleti romaani põhjal valminud draama „Madisoni maakonna sillad“ (dramatiseeringu autor Sari Niinikoski). Olin enne Vanemuise lavastust samanimelise raamatu ka läbi lugenud ja ootused lavastusele olid kõrged. Mäletan, et lavastus ise oli ka nauditav ja ületas kõik minu tolleaegsed ootused. Ilmselt oma roll oli ka selles, et peaosalisi mänginud näitlejad (Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv) olid minu lemmikud, aga põhiliselt meeldis lavastus ikkagi tugeva sisu pärast. Vanemuise lavastuse mõtteid saab lugeda SIIT. Nähes nüüd, et Rakvere Teater toob sama lavastuse jälle välja, olin kindel et tahan seda sama lavastust veel näha. Kuigi näitlejad on teised, siis lugu on ju sama ja seega ei saa praegune lavastus eriti kehvem olla.

Lavakujundus mulle meeldis. Eriti see, et eeslavale oli kujundatud Francesca (Ülle Lichtfeldt) kodu ja eeslava taga oli läbipaistev valge vahekardin, millele vahel kuvati videoga erinevaid taustasid. Samas tõsteti vahekardin aeg-ajalt üles ja siis oli tagalavale ja veidi kõrgemale kujundatud katusega silla kujutis. Ühtlasi toimusid mõned minevikus toimunud intiimsemad või olulisema tähendusega stseenid vahekardina taga. Selline lavakujundus lõi illusiooni sellest, et minevikusündmusi mäletatakse alati veidi udusena justkui vaataks neid läbi loori. Ühtlasi võimaldas vahekardin näitlejatel intiimseid magamistoastseene veidi varjatumalt esitada. Video kasutamine kujunduses oli samuti hea idee. Eriti jäi mulle silma video Francesca kodust, kus tuba oli täis laste mänguasju ja segamini, samal ajal kui lavale kujundatud sama tuba oli korras. Eks see andis üsna üheselt mõista, milline on ühe pereema argipäev 1960ndate Ameerikas - laste ja kodu eest hoolitsemine. See andis väga hea põhjenduse sellele, miks üksinda koju jäänud pereema otsustab luua salajase armusuhte läbisõidul oleva fotograafiga (Tarvo Sõmer). Lihtsalt et tunda end naisena ja pääseda igapäevasest kodu ja laste eest hoolitsemisest ning koristamisest. 

Nüüd jõuangi ma selle kohani, mis mulle Rakvere Teatri lavastuses vist kõige enam häirima jäi, ehk siis peategelaste armulugu. Teoorias on tegemist vägagi ilusa looga, aga see ilus armastuslugu ei jõudnud lavalt kuidagi minuni. Mulle tundus, et Ülle Lichtfeldi ja Tarvo Sõmeri vahel puudus igasugune keemia, mida selles lavastuses oleks väga vaja olnud. Iseenesest polnud näitlejatel midagi viga, aga lihtsalt see armastus, mida ma laval nägin polnud minu jaoks usutav ega pannud mind mõtlema, et sellist ilusat armastust tahaks ise ka ühel päeval kogeda. Mäletan, et nii raamatu lugemise kui Vanemuise lavastuse nägemise järgselt tundus mulle maailm parema paigana, sest maailmas on ka ilusaid asju olemas. Kui värvide kaudu lavastusi kirjeldada, siis Vanemuise lavastus on mul mälus õrna ja roosa ning helgena, siis Rakvere lavastus pigem seostub mulle halli ja süngena (ilmselt on siin oluline roll ka hallides toonides lavakujundusel). Kuigi ma pole eriline TV vaataja, jäi Sõmeri puhul täpselt selline tunne nagu laval oleks Morna linna konstaabel, kes vabal ajal näiteringis käib ja nüüd esimest armastajat püüab mängida. Ärge saage minust valesti aru, iseenesest polnud sellel osatäitmisel midagi viga ja Tarvo Sõmer on igati hea näitleja, aga minu hinnangul sellesse rolli polnud ta õige natuur. Tegelikult jäi mind miski häirima ka Ülle Lichtfeldti kehastatud Francescas, aga sellele pole ma siiani pihta saanud, mis mind seal täpselt häiris.

Ühelt poolt võibki minu negatiivsus olla tingitud sellest, et ma olen Rakvere Teatri lavastusi viimasel ajal kõige rohkem näinud (kuna nad teevad kõige rohkem väljasõiduetendusi ja seetõttu satuvad Põlvasse tihti) ja peaaegu alati on etendustes samad näitlejad. Seega on minu aju juba eelhäälestatud sellele, et samad näitlejad on igavad ja ma tahaks teisi näitlejaid ka näha. Teisalt on tegemist võrdlemisi uue lavastusega, lavastus esietendus 26. jaanuaril 2024 ja Põlvas mängiti seda juba 8. veebruaril. Äkki näitlejad pole veel kõiki nüansse päris viimse detailini paika lihvinud ja seetõttu tundus lavastus kohati kohmetuna. Igatahes jäi minu jaoks kogu lavastus veidi igavaks ja oodatud elamust ma ei saanud. Sellest on mul tegelikult kohutavalt kahju, sest ma olin valmis üle pika aja meeliülendavaks teatrielamuseks. Reaalsus oli aga, see, et kohati kippus mulle etenduse ajal lausa uni peale tulema ja ma üritasin endaga võidelda, et etenduse lõpuni üleval püsida.  Unes siiski saan osaliselt unehäireid ka süüdistada, aga etendus aitas kõvasti kaasa.

Lugesin nüüd kavalehte ja seal on kirjutatud sildadest ja fotodest kui erinevate ajastute ja eluetappide ühendavatest lülidest. Täiesti arusaadavalt on sillad ja fotod kõnealuses lavastuses olulised kujundid. Francesca lapsed Carolyn (Anneli Rahkema) ja Michael (Imre Õunapuu) tulevad pärast ema surma oma lapsepõlvekoju ja leiavad sealt vanad fotod, millel ema poseerib koos nende jaoks võõra mehega. Just nendest fotodest rullubki lahti kunagine armastuslugu Francesca ja fotograaf Roberti vahel. Samas kui sild jääb ühenduslüliks Francesca ja Roberti vahel kogu eluks, ka siis kui nad peale seda kohtumist enam mitte kunagi ei kohtu. Iseenesest on see loogiline, et sillad ja fotod on justkui märgid, kuid etendust vaadates jäid minu jaoks fotod ja sillad täielikult tagaplaanile ja ilma kavaleheta poleks ma selle seose peale mõtlema hakanudki. Siit loo moraal - kavalehti tasub osta ja lugeda.

Sellega tundub mulle, et saingi kõik olulisemad mõtted kirja pandud. Tükk aega pole nii lühikest postitust teatri kohta kirjutanud, aga sel hetkel Rakvere Teatri lavastus mind nii palju ei kõnetanud, et oleks väga palju emotsioone ja mõtteid tekkinud, mida siin blogis lahata. Kuna ma olen aru saanud, et inimeste teatrimaitsed on äärmiselt erinevad, siis ma isegi ei julge öelda kas tasub vaatama minna või mitte. Mina ise ilmselt enda tuttavatele pigem ei soovitaks kui midagi muud ka valikus on.

Autorid: Robert James Waller / Sari Niinikoski
Lavastaja: Artjom Garejev (Vene Teater)
Tõlkija: Triin Sinissaar
Kunstnik: Rosita Raud (Eesti Noorsooteater)
Muusikaline kujundaja: Natalja Dõmtšenko (Vene Teater)
Videokujundaja: Elisabeth Kužovnik
Valguskujundaja: Arne Maasi
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Francesca Johnson
Tarvo Sõmer – Robert Kincaid
Anneli Rahkema – Carolyn Johnson
Imre Õunapuu – Michael Johnson
Eduard Salmistu – Richard Johnson
Liisa Aibel – Marge Miller
 
Rohkem infot ja mängukava näeb Rakvere Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Suluseis

14.oktoobril 2018 Sadamateatris

Alati kui ma omadega ummikusse jooksen, tekib mul tahtmine teatrisse minna midagi head vaatama. Tunnistan ausalt üles, et mu esimene plaan oli sel korral Ugalasse minna, aga minu üllatuseks ei olnud neil pühapäeval mitte midagi mängukavas. Siis oli plaan Eesti Draamateatrisse minna. Seal oli isegi mulle sobiv lavastus mängukavas, aga see kestab liiga kaua ja oleks eeldanud ööbimist Tallinnas, samas esmaspäeva hommikul oli vaja koolis olla. Vähemalt aitas mu vana hea „koduteater“ Vanemuine hädast välja. Nii ma siis käisingi Kristian Hallbergi „Suluseis“ vaatamas.

Tegelikult olen ma seda lavastust juba ammu vaatama tahtnud minna, sest mõned minu kolleegid, kellega mu teatrimaitse ühtib, soovitasid seda lavastust. Ilmselt on kõik, kes seda lavastust näinud on, samal arvamusel, et tegemist on hea lavastusega, sest peaaegu kaks aastat on etendused pidevalt välja müüdud olnud. Minu õnneks oli pühapäevasele etendusele veel pileteid, sest see oli eelviimane etendus. Ja ma tänan jumalat, et ma selle eelviimase etenduse kasuks otsustasin. Tegemist oli täiesti minu masti lavastusega. Seega soovitan kõikidel see jutt lõpuni lugeda ja 23.oktoobriks (millal on viimane etendus) teatripilet hankida. 

Kuigi mu kolleegid olid lavastust kiitnud ja ma tegin sel korral ka natukene eeltööd (lugesin täpselt ühe kiitva arvustuse läbi), läksin ma teatrisse ikkagi ilma eriliste ootusteta. Peaasi oli lihtsalt kodust välja saada ja natukene „teatriõhku“ hingata. Tagasi tulin aga hoopis teiste emotsioonidega. Ma oleksin küll nii mõndagi lavastuses ümber teinud, kuid siiski oli tegemist päris kümnesse mineva lavastusega. Eelkõige just seepärast, et päris palju sai kaasa mõelda. Eriti meeldis mulle lavastuse lõpp, kus valgele seinale näidati algselt tegelaste portreesid ja seejärel erinevaid hetki nende elust. Just neid hetki, mida tegelased eelmise tunni jooksul lahanud või läbi elanud olid. Lihtsalt see vahe oli, et pildil nägid need situatsioonid hoopis teistsugused välja, kui tegelased neid läbi mänginud olid. Eks meil ole elus sageli nii, et need, kes ainult pilte vaatavad, loovad piltide põhjal hoopis teistsuguse maailma, kui need inimesed, kes teavad ka lugu mis piltidega kaasa käib. Piltidel võib igaüks meist luua täpselt nii rõõmsa ja idüllilise elu endale, nagu ta seda soovib. Aga see, mis jääb nende piltide taha, reaalne maailm, võib olla sootuks tumedam. Just selle erinevuse pärast mulle need pildid meeldisidki. Piltidel olevad meeleolud olid pigem helged, kuigi pildid ise olid mustvalged, samas kui laval olnud tegelaskujude läbi elatud sündmused olid pigem sünged ja keskkond, milles neid etendati oli valge ja helge.

Siit jõuan loogiliselt lavakujunduse kiitmiseni. Tegelikult pole mingi ime, et lavakujundus nii hästi kogu lavastuse tervikule kaasa mängis, kui lavastaja Andres Noormets ise ka lavastuse kunstnik oli. Eks lavastaja ise teab kõige paremini oma terviknägemust lavastusest ja oskab sellele vastava keskkonna luua. Kuna lavastust mängiti nö mustas kastis, siis pääses valge sein väga hästi mõjule. Seda valget seina saab postituse päisepildilt näha. Kogu tegevus toimub selle valge seina ees ja vähesel määral ka seal akna taga. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et lihtsuses peitub võlu. Sel korral aitas valge taust ja tegelaskujude heledates toonides riided esile tuua nende värvikirevust ja neid vaadata justkui ilma maskideta. See lubas igal saalisviibijal valge pildi täpselt enda soovide järgi ära värvida. See valge steriilsus, milles meile tegelasi näidati, polnud reaalsus, vaid vahend meie peades reaalsuse tekitamiseks. Nii kujutasin mina restoranistseenis hoopis värvilisemat pilti endale kogu loost ette, kui see hetk, mis sellel päisepildil tabatud on. Vähemalt mulle jäi selline mulje nagu inimesed oleksid minu ees ilma mingisuguse kaitsekilbita olnud. Eriti meeldis mulle see, et värvid olid kuni pisidetailideni läbi mõeldud. Isegi jalgpall ja telefonikaaned olid valged. Samas ilmselt mustad või punased telefonikaaned ja jalgpall oleksid väga kriiskavalt mõjunud ka selles steriilsuses. Vastukaaluks heledasse riietatud tegelastele oli Marika Barabanštšikova tegelane riietatud tumedasse, sest tema istus publiku seas ja seal oleks tema hele riietus ilmselt rohkem silma hakanud kui tume riietus. Visuaalselt mõjus tema tume riietus ka vastandina heledatele kostüümidele ja tegelikult vastandus Marika Barabanštšikova tegelane ka teksti poolest teistele tegelastele. Ma julgen isegi öelda, et tema tegelaskuju oli mõistuse- või südamehääl, mis tegelastele ette ütles, kuidas nad käituma peaksid või pani neid oma teguviise analüüsima.

Tegelikult mulle meeldis kogu lavastuse juures kõige rohkem ülesehitus. Ma pole veel varem sellist lavastust juhtunud nägema, kus üks tegelane (antud juhul siis Marika Barabanštšikova kehastatud tegelane) istub publiku seas saalis (enam-vähem saali keskel) ja suunab ning juhib lavastust. Kohati mõjus ta mulle kui lavastaja või inspitsient, kes on terve etenduse aja kohal ja vajadusel sekkub jalgpallivilet vilistades. Kuigi ma saan reaalselt väga hästi aru, et ükski lavastaja ega inspitsient ei paneks etendust niimoodi seisma. Aga proovides ikka. Selline lahendus jättis mulje, nagu tegemist oleks osaliselt pihikaameraga, kus tegelane astub ette ja selgitab mida ning miks ta just praegu tegi või mis nüüd juhtuma hakkab. Kuigi tegemist oli ikkagi dialoogiga kus Marika Barabanštšikova kehastatud tegelaskuju H küsis ja teised tegelaskujud siis vastasid. Kuni kõlas jälle jalgpallivile ja tavapärane tegevus laval jätkus. Selline etenduse juhtimine oli väga hea, sest see andis publikule infot lavastuse konteksti ja toimumise koha kohta. Samuti aitas paremini tegelaskujusid ning nende tausta mõista. Mind pani selline ülesehitus mõtlema, et äkki peaks kõik inimesed igapäevases elus vahel selliseid tegevuspause tegema ja natukene oma sisemist jalgpallivilega kohtunikku kuulama ning veidi mõtlema miks me midagi teeme.

Nii nagu ma postituse alguses ütlesin, siis ma oleksin natukene lavastust muuta tahtnud ja tegemist oleks minu silmis ideaalse lavastusega. Ma nimelt oleksin kogu lavastuse nii-öelda pihikaamera rollis teinud. See vorm oli minu jaoks palju rohkem pinget pakkuvam ja pani rohkem kaasa mõtlema, kui tavapärane lavaline tegevus. Tavaline tegevus ajas mind isegi kohati marru (eks see oligi antud lavastuse eesmärk ja seega läks teatriskäik asja ette), samal ajal kui dialoogid tegelaste ja nii-öelda etenduse juhi vahel ajasid mind kõige rohkem muigama ning tõid samas ka kõige sagedamini pisarad silma. Ma olen kindel, et mulle meeldis selline lähenemine oma uudsuse poolest. Kindlasti oli oluline ka see, et ma pidin ise natukene mõtlema, sest tegelased ei teinud nendes stseenides väga muudkui lihtsalt seisid ja rääkisid teineteisega. See pakkus aga publikule just suurepärast võimalust kaasa mõelda ja seeläbi tõmmata paralleele oma eluga. Ehk sai nii mõnigi teatrivaataja tänu lavastuses käsitletud teemadele nii mõnegi asja oma pereelus korda. Või vähemalt mõned mõtted selgemaks või mõne teadmise, kuidas mingis olukorras mitte käituda. Mina küll sain.

Kui ma näitlejatest juba nii palju olen rääkinud, siis vist oleks aeg lemmikud ka välja tuua. Selles mõttes on see natukene raske, kuna mulle meeldisid kõik näitlejad. Mitte kellegi kohta ei oska ühtegi märkust välja tuua. Kõige vähem meeldis mulle Margus Jaanovitsi kehastatud tegelane K. Aga sellel mittemeeldimisel pole mingit pistmist Margus Jaanovitsi halva mänguga. Lihtsalt tegelaskuju oli oma maailmavaatega mulle vastuvõetamatu. Ma ei kannata selliseid inimesi, kes arvavad, et nad on ise ideaalsed ja kogu maailm keerleb ainult nende ümber. Ja nemad pole mitte kunagi milleski süüdi, sest nemad on ju nii head. Ma oleks korduvalt tahtnud, et keegi selle K paika paneks. Üleüldse oli mul tahtmine K psühhiaatri juurde viia ja vanemlikud õigused oleksin ma temalt ka ära võtnud. Aga järelikult mängis Margus Jaanovits seda K rolli nii hästi, kui mul sellised mõtted peas ringi käisid. Ma olen siiani Margus Jaanovitsi ainult selliseid natukene lihtsameelseid või koomilisi tegelasi mängimas näinud, seetõttu oli see praegune roll vägagi nauditav.

Veel jäi mulle eriliselt silma Kärt Tammjärv, kes sai 6-aastase Lee kehastamisega väga hästi hakkama. Minu meelest on 27-aastaselt 6-aastast ikka päris raske kehastada. Ja ma ei mõtle siin pikkust ja välimust, vaid üleüldist olemust. Kõik grimassid ja hüplemised ja lollitamised olid Kärt Tammjärvel täpselt nagu 6-aastasel tüdrukul. Eriti meeldisid mulle need keele vastu klaasi panemised ja sealt klaasi vahelt piilumised. Kui ma enne ütlesin, et ma ei taha ühtegi halba sõna öelda, siis natukene ikkagi tuleb ka negatiivset. Kui käitumise poolest oli Lee igati 6-aastane, siis sõnaline osa oli minu jaoks natukene liiga täiskasvanulik. Ja ma ei pea silmas Kärt Tammjärve intonatsiooni, vaid just autori poolt kirjutatud dialoogi. Seega see kivi läheb autori kapsaaeda. Eriti meeldis Kärt Tammjärv mulle nendes stseenides, kus ta teisel pool seda valget seina akna taga hüples ja kargles. Siis oli ta täpselt nagu üks pallimerre mängima pääsenud laps, kuigi ma olen kindel, et seal oli tavaline põrand ja Kärt Tammjärv suutis lihtsalt meisterlikult oma keha niimoodi kontrollida, nagu ta hüppaks mõnusalt pehmes pallimeres, mitte kõval põrandal.

Muidugi oli huvitav ka Leila Säälikut laval näha. Mina pole teda varem teatrilaval näinud. Ega teleris ka väga pole näinud, sest mul sisuliselt pole televiisorit kodus. See ongi see põhjus, miks ma nii tihti teatris käin, mingisugust meelelahutust on inimesel ju vaja. Aga tore oli teda nii-öelda oma silmaga näha. Sellist vanaema tahaks ma endale küll. Maria Annuse osas pole ma ilmselt objektiivne, sest tegemist on minu vana lemmikuga. Seega pole ilmselt üllatav, et ka tema mulle meeldis. Kuigi otseselt midagi üllatavat tema rollis minu jaoks ei olnud. Ja siis oli seal Marika Barabanštšikova, keda ma vist olen sel korral kõige rohkem maininud. Tavaliselt pole ta minu lemmikute hulgas. Need, kes mu blogi on lugenud pikemalt, ilmselt teavad, et mul on näitlejad kes on mu lemmikud ja on need kes mulle ei meeldi, kuid neid on käputäis. Suurem enamus näitlejatest kuulub sinna keskele, kes minus mingit emotsiooni ei tekita. Just sellesse rühma kuulus kuni tänaseni ka Marika Barabanštšikova. Aga kohe kui ta lavale tuli, tundsin ma täna temaga mingit sidet. Seda ei saa kirjeldada. Ometigi ma nägin teda ainult mõne minuti jooksul etenduse alguses ja siis lõpus kummardama tulles. Ülejäänud aja kuulsin ma tema häält oma selja tagant. Aga äkki see oligi see õlg-õla kõrval tunne, mis ta täna mulle nii omaseks tegi, just see, et ta istus meie hulgas ja juhtis sealt teiste elu. Tekitades sellega ka publikus tunde, et me saame tegelikult midagi muuta, kui me julgeme ainult õigel ajal vilistada ja sekkuda.

Nüüd oleks lõpetuseks vist viimane aeg ära mainida, millest lavastus räägib. Kogu loo keskmes on üks rootslane K (Margus Jaanovits), kes on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Ta üritab ka oma last kasvatada samas usus, kuid 6-aastasele on nii mõndagi asja raske selgeks teha. Eriti kui sa üritad ise kõiki asju poliitiliselt väga korrektselt öelda. Lõpuks juhtub ikka nii, et kuigi isa püüab paaniliselt oma elu parimast küljest välja näidata, siis tema 6-aastane tütar Lee (Kärt Tammjärv) ütleb kõik otse välja. Kohati jäi mulle mulje, et tegelikult olid need isa enda mõtted, mida ta püüdis kogu elu eest enda ja ka ülejäänud maailma eest varjata, mida tema tütar siis maailmale teatavaks tegi. Selles kõiges oli muidugi süüdi mehe ema (Leila Säälik), kes elas väikeses linnas ja kellel polnud nii head haridust. See muutiski ema poja silmis temast madalamaks ja tekitas probleeme nende vahelises suhtluses. Eks selliseid situatsioone on meil kõigil elus ette tulnud, kus me pole mingi etapiga oma elus rahul ja üritame end siis igast küljest parematena näidata ning vaatame viltu kõikide nende peale, kellega me sel eluperioodil lähedased olime.

Lisaks vanemate ja laste vahelistele suhetele käsitletakse lavastuses ka hulgaliselt muid teemasid. Näiteks meeste ja naiste võrdõiguslikkust, pagulasteemat, lastekasvatust, terrorismi, taimetoitlust jne. Ühesõnaga kõik aktuaalsed ja olulised suured teemad on vaatluse all. Lisaks natukene arutelusid jalgpallist. Ma sain näiteks peaaegu selgeks selle, mida tähendab suluseis jalgpallis. Ma usun et peaaegu iga inimene peaks sellest lavastusest mõne endale olulise mõtte leidma. Kindlasti on lavastus hea ideede genereerija, kuidas tänapäevases maailmas hakkama saada. Näiteks kuidas pagulastega hakkama saada ja kuidas praeguses muutunud maailmas oma lapsi kasvatada ning vanematega suhelda. Need teemad võivad tunduda täiesti poliitilised ja meile võib tunduda, et teatrist tahaks midagi lõbusamat saada, kui päevapoliitikat. Samas ongi selles lavastuses päevapoliitikat käsitletud väikese huumoriprisma läbi ning teisest vaatenurgast, pannes meid oluliste teemade üle mõtlema.
Ja kuigi lavastus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ning 15 minutit, siis aeg läks väga kiiresti ja kahju oli saalist lahkuda. Minul ei läinud mõte mitte kordagi uitama, isegi mitte sekundiks. Ja seda pole vist sel aastal veel kordagi juhtunud. Lihtsalt kogu sündmustik oli nii kaasahaarav. Mulle tundus, et näitlejatele meeldis endale ka seda etendust mängida, vähemalt mina tajusin etenduse lõpus mingisugust suurt sünergiat lava ja saali vahel, mida ma pole enam ka väga-väga ammu tundnud. Ilmselt oligi hea publik, kes kaasa mõtles ja kellele käsitletud teemad olulised olid. Seega, kellel huvi tekkis, siis viimane võimalus on lavastust näha 23. oktoobril.

Autor: Kristian Hallberg

Lavastaja, muusikaline kujundaja, kunstnik: Andres Noormets

Kostüümikunstnik: Maarja Viiding

Valguskunstnik: Andres Noormets, Jaanus Moor

Mängisid:

Leila Säälik – ema

Margus Jaanovits – K

Kärt Tammjärv – Lee

Maria Annus – Jana; Rašhidi ema

Marika Barabanštšikova – H

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – Postituse päisepildi autor on Maris Savik.

Loe edasi

Beatrice

21. oktoobril 2017 Vanemuise suures majas

Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Karoliina Kase

(Kes üleliigset juttu lugeda ei taha, võivad lugemist alustada neljandast lõigust.)

Laupäev oli mul täiesti vaba päev ja ilma igasuguste teatriplaanideta. Mingi aeg nägin linnas jalutades reklaami, et 20. ja 21. oktoobril on Karlova teatris viimased „Koerapäevikud“ etendused. Siit-sealt olin lavastuse kohta lugenud ja tegemist tundus huvitava lavastusega, mida tahaksin näha. Kuigi seda on juba pikalt mängitud, ei olnud mina seda vaatama veel jõudnud. Mõtlesin, et käin 20.oktoobril ja vaatan etenduse ära ning järgmisel päeval siis lähen Vanemuisesse "Beatrice" vaatama. Juhtus aga nii, et 20. oktoober olin haigeks jäänud kolleegi eest tööl ja järgmisel päeval ärgates tundus hea idee ainus vaba päev voodis vedeledes mööda saata.

Ma isegi ei mäletanud, et Vanemuises on „Beatrice“ esietendus samal õhtul. See sama kolleeg, kes haigeks jäi, kirjutas mulle hommikul ja ütles, et nägi Facebookis "Beatrice" esietenduse reklaami ja küsis kas ma olen sinna minemas. Sel hetkel olin jätkuvalt kindel, et ma ei lähe ühtegi etendust õhtul vaatama ja logelen niisama. Aga see küsimus pani mingi mõttepojakese idanema, sest juba mõne minuti möödudes oli mul telefonis Vanemuise koduleht lahti ja uurisin õhtuse etenduse vabade piletite seisu. Lisaks avastasin, et kuna on laupäev, siis saab enne etendust ka etenduse-eelsele ekskursioonile minna. Piletid ostsin siiski alles kella 16 ajal ja juba 17.15 algas ekskursioon. Selle eelloo panin nii pikalt kirja lihtsalt seepärast, et mu lugejad mõistaksid kui kiirelt mul võib tekkida soov  teatrisse minna või miks ma ei osta pileteid pikalt ette.

Teatrisse läksin kerge eelarvamusega. Esiteks polnud ma kindel kui hästi need noored (kes nüüd enam nii noored ja rohelised tegelikult ei olegi) näitlejad hakkama saavad. Ma pole siiani neid veel väga heades rollides näinud ja nii ma siis olen veidi skeptiline nende osas. Nagu pärast selgus, siis ma polegi selles osas ainus inimene. Teiseks pole ma kunagi olnud ka eriline ulmefilmide armastaja. Samas sain ma Vanemuise kodulehel olevast lavastuse sisututvustusest aru, et tegemist on parajas koguses ulmet sisaldava lavastusega. Tegelikult viitab sellele ka lavastuse žanriline määratlus – tulevikuromanss. Kõik see, mis toimub tulevikus, on enamasti meie jaoks praegu ulme valdkonda liigituv. Kindlasti tekib paljudel nüüd küsimus, et miks ma siis üldse teatrisse läksin kui mulle sisuline pool ja näitlejad ei meeldi? Enamasti on sisu ja näitlejad ju põhiline, mille pärast etendust vaatama minnakse. Vastus on väga lihtne. Nimelt olen ma aru saanud, et Ain Mäeots on nö „minu lavastaja“, mulle lihtsalt tundub, et tema lavastajakäekiri sobib mulle kui teatrivaatajale ja nii üritan ma võimalikult palju tema lavastusi ära vaadata. Enamasti on Mäeotsa lavastused minu jaoks positiivse emotsiooniga (välja arvatud "Arkaadia", millest saab SIIT lugeda). Veel olin kuulnud „Beatrice“ kohta kiidusõnu ka Vanemuise hooaja avaüritusel, kuigi pean siinkohal tunnistama, et ega ma tänaseks enam ei mäleta, miks nad tol korral just „Beatrice“ kiitsid. Samuti on kõik Vanemuise töötajad, kellega ma olen kokku puutunud just "Beatrice" eriliselt kiitnud. Järelikult peab tegemist olema hea lavastusega.

Aga põhjust kiitmiseks oli ja on ka praegu. Ning nüüd ühinen ka mina kiidukooriga. Ma pole teatrisse mineku otsusega mitu aastat enam nii rahul olnud, kui sel korral. Ma tahaks lihtsalt öelda: „WELL DONE, VANEMUINE!“ (tlk: Hästi tehtud, Vanemuine!). Sellega võikski kogu postituse lõpetada. Siiski tunnen ma, et pean vist veidi oma kiitust põhjendama.

Mis mulle siis nii meeletult etenduse juures meeldis? Kindlasti lugu ise. Kui ma algselt kartsin liiga ulmeliseks kiskuvat armastuslugu, kuhu on võib-olla kaasatud ka robotid (sest valdavalt eeldatakse, et tulevikus elavadki ainult robotid), siis tegelikkuses oli tegemist täiesti tavaliste ja reaalsete inimestega. Noored, kes on lõpuks lapseootele jäänud. Loost oli aru saada, et see laps on väga kaua oodatud ja planeeritud. Tundub, et nüüd saab elu ainult ilusamaks minna ja suuremat õnne ei saagi olla, sest paari kauaaegne soov ja unistus, saada lapsevanemateks, täitub peagi. Kuni ühel päeval saab Kristi autoõnnetuses surma. Arstidel õnnestub nende väike laps päästa ja nii jääb Tom oma vastsündinud tütrega kahekesi. Neile tõttab muidugi appi Tomi ema Tamara, kuid Tom sooviks Kristit enda kõrvale tagasi. Tänu oma tehnikafännist sõbrale Yock´le leiabki Tom võimaluse, kuidas Kristi enda kõrvale tagasi saada. Nimelt oli Kristi raseduse jälgimiseks pannud endale kiibi, sest nii eipidanud ta ise iga päev end haiglas näitamas käima, vaid kõik tema tervisenäitjaad jooksid kiibi kaudu haiglaserveritesse. See kiip salvestas lisaks Kristi terviseandmetele ka tema teadvust. Nii oli Tomil võimalus peale naise surma tema teadvusega suhelda. Aga hääl pole ikka sama, mis reaalne inimene. Nii avastab Tom peagi, et firma kes tegeles teadvuse digiteerimisega pakub ka surrogaatkehade teenust. Surrogaatkehad on inimeste poolt enne nende surma annetatud kehad, kuhu saab siis hiljem teise inimese teadvuse kiibiga sisse panna ja nii on Tomil võimalik Kristi tagasi saada. Küll veidi teistsuguse väljanägemise ja olemusega, aga vähemalt on tal nüüd olemas see, keda ta vahepeal kõige enam igatses - armastatud abikaasa, kellega ta saab oma lapse üles kasvatada.

Nii tundubki, et esmapilgul lihtsana näiva moodusena on võimalik elada justkui igavesti. Kuid kas see on tegelikult see, mida need inimesed tahtsid? Kas surrogaatkeha kui selline mõjutab inimese teadvust? Kuidas muutuvad peale surrogaatkeha kasutusele võtmist abikaasade omavahelised suhted? Kuidas suhtuvad nende lähedased ja sõbrad nende otsustesse? Millised on inimeste suhted tehnikaimedesse? Seda kõike etendus uuribki. Kuigi see minu poolt kirjeldatud sisututvustus tundub paljudele võib-olla ulmelisena (ka mulle endaletundub see täieliku ulmena), siis ma soovitan ikkagi teatrisse minna, sest saalis istudes ei tundunud see asi pooltki nii ulmelisena kui praegu siin neid ridasid kirjutades/lugedes. Saalis istudes elasin mina tegelastele nii kaasa, et kogu teadvuse digiteerimine tundus loogilise sammuna (kui mina oleksin selles olukorras ja teadus oleks nii kaugele arenenud). Surrogaatkehade kasutusele võtmine tundus siiski veidi ulmelise liialdusena (ufoloogilisena, nagu mu kolleeg ütles). Kuigi meil võib olla kiip, mis säilitab teadvust, kuid me ei saa piltlikult öeldes laibale kiipi sisse panna ja siis eeldada, et tegemist on nüüd elava inimesega. See nö surnukeha on ju mingil konkreetsel põhjusel elamast lakanud, kuidas nüüd siis järsku teadvus saab kogu keha elama panna.  Teadvus ei ole aju ja süda, mida on organismil töötamiseks vaja. 

Loole kaasa elamist soodustas kindlasti kõige enam lavakujundus. Enne etendust (ekskursiooni ajal) ilma igasuguse valguskujunduseta saalis jalutades nägin laval ühte heledat diivanit ja erinevaid lavatasapindasid. Sel hetkel kasvas mu eelarvamus veelgi rohkem. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et kogu lavakujundus tehakse ära etenduse ajal videolahendusi kasutades. Kohati oli mul tunne nagu ma istuks Vanemuise suures majas ja vaataks kinolinalt filmi, mitte ei vaata reaalajas toimuvat teatrietendust. Kui tegelased olid pargis, siis kuvati nende selja taha park. Kui tegevus toimus haiglas, siis oli näha haigla. Siiski polnud tegemist tühja videopildiga, vaid lava erinevates nurkades oli taustal erinevaid kujundusi võimalik näha. Näiteks selles samas haiglastseenis oli ühes nurgas näha haigla välisuks ja fuajee (milles mina tuvastasin ära Tartu Ülikooli Kliinikumi uue peaukse ja fuajee), lava keskel oli näha vaade haiglapalati aknast ja teises nurgas oli taustaks hoopis monitoril jooksvad elulised näitajad. Ühe hetkega oli võimalik edasi anda nii palju: kuidas mees siseneb haiglasse, kuidas samal ajal tema naise elu eest võitleb ja kuidas haigla akna taga samal ajal läheb elu edasi. Minu meelest sobiks „Beatrice“ lavakujundust kirjeldada sõnapaariga „tehnoloogiline ime“. Juba ainuüksi selle „ime“ pärast tasub seda lavastust vaatama minna. Üks lavastus ja te näete kõik Vanemuise suure maja uue lava tehnilised võimalused ära. Lisaks helisüsteem on nii hea, et mitte midagi tekstist ei lähe kaduma ka rõdul istudes.

Tavaliselt mind jubedalt häirib kui videoinstallatsioone liiga palju lavastustes kasutatakse. Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis tavaliselt vist pole nendes installatsioonides väga inimesi  või konkreetseid objekte kujutatud. Pigem on seal mingid abstraktsed kujundid (nt Maarjamaa rännakutes olid taustaks lilled, mis kasvasid ja kahanesid), mis konkreetse situatsiooni kohta annavad harva ettekujutust. Sel korral näidati sageli videos ka inimesi või oligi tegemist konkreetse kohaga, kus laval toimuvad sündmused aset leidsid (nt park, surnuaed, autotee jne). Sellisel moel kasutatuna on videokujundus väga oluline osa lavastusest. Mul on äärmiselt hea meel, et Ain Mäeots otsustas „Beatrice“ lavastada ja et ta oskas ühes lavastuses ära kasutada kõik uued tehnilised võimalused, mida Vanemuise suur lava pakub. Võib-olla on ka etenduses kasutatud tehnilised võimalused üheks põhjuseks, miks etenduses räägitav lugu minu jaoks liialt ulmeline ei tundunud. Kui teatrisaalis on võimalik teatrit teha nii, et lisaks näitlejatele laval, on võimalik samal ajal näidata reaalajas ka näitlejaid lava taga või lava all või teises lava nurgas suurelt ekraanilt, siis ei ole ebareaalne võimalus, et kunagi on võimalik inimese teadvust digiteerida. Kogu selle tehnikajutu kokkuvõtteks tahan ma öelda, et sellised tehnilised lahendused sobisid „Beatrice“ lavastusse nagu rusikas silmaauku ja mul on hea meel, et Ain Mäeots leidis kirjaniku, kes kirjutas näidendi mis võimaldas ühe korraga demonstreerida uut tehnoloogilist teatrit. See on peaaegu nagu uus teatriuuendus. 

Kui ma enne ütlesin, et üks põhjus, miks ma eelarvamusega teatrisse läksin olid näitlejad, siis ma sel korral ei saa nende kohta mitte midagi halba öelda. Mind küll veidi häiris, et Kristi tegelaskuju mängisid kaks erinevat näitlejat (Kärt Tammjärv ja Marian Heinat). Ma saan aru, et surrogaatkeha oligi täiesti teine inimene ja siis on loogiline, et ka teine näitleja mängib. Aga millest ma aru ei saanud oli see, et kui Kärt Tammjärv Kristit mängis surrogaatkehana, siis miks teine Kristi ka aeg-ajalt laval ringi kõndis. Minu loogika ütleb, et kummitus ta ei saanud olla, sest teadvus oli ju samal ajal surrogaatkehas. Või oli ta siis Tomi soovunelm, et ta tahaks ikkagi Kristit tagasi sellisena nagu ta teda ka füüsilise välimuse järgi mäletas? See küll ei sõltu näitlejatest, vaid lavastajast, kuid ikkagi oli see kuidagi häiriv. Sel korral ei häirinud mind näitlejatöö osas miski. Sõnadest sain aru ja näitlejate rollid ei meenutanud ka nende varasemaid rolle. Ju ma siis olen nende samade eelarvamuste tõttu liiga vähe neid näitlejaid laval näinud ja pole kõikide nende maneeridega kursis veel. Üks kolleeg, kes ka samal etendusel viibis mainis küll järgmisel päeval, et talle Kärt Tammjärv ei meeldinud, sest ta pidi igas lavastuses samasugune välja nägema. Minu meelest on Kärt Tammjärvel lihtsalt selline huvitav nägu, mis jääb kuidagi silma ja võib-olla see mõjutab mõningate inimeste jaoks tema rolle. Mulle on ta ka alati sellise malbe ja heasüdamliku tüdruku mulje jätnud oma välimuse tõttu ja eks see kandub tema rollidesse ka üle. Siiski sel korral mina seda head tüdrukut nii palju ei näinud. Pigem oli tegemist ühe ehmunud naisega, kes ei saa ise ka aru, mis temaga päris täpselt toimub. Seega ma ei saaks öelda, et ta väga sarnase rolli tegi. Mulle ta küll meeldis. 

Üldiselt mulle tundus, et sel korral mängisid kõik näitlejad ühtse meeskonnana. Võib-olla oli see tingitud veidi ka sellest, et Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Marian Heinat ja Veiko Porkanen on kõik ühelt kursuselt Vanemuisesse tulnud ja nad oskavadki koos mängida. Priit Strandberg on neist ka ainult veid vanem (eelmise kursuse lõpetanud) ja kuna tegemist on ühe põlvkonna inimestega, siis ongi laval ansamblimäng kergem tulema. Vähemalt mina jäin nende mängu ja rollidega väga rahule. Võib-olla Linda Kolde kehastatud Laura karjatas vahel liiga dramaatiliselt, kuid see võis olla ka esietenduse närvist tingitud ülemängimine olla. Seda enam meeldis mulle Liina Tennossaar Tamara rollis. Esiteks on ta teistest tunduvalt vanem (loogiline ju, kui ta Tomi ema mängib) ja teiseks ei ole ta Vanemuise trupis püsinäitleja. Minus tekitas see kohe selle tunde, et ongi „võõrkeha“ sisse toodud, kes tahaks noori aidata kuid kes ikkagi päris kõigest noorte hinge- ja mõttemaailmas aru ei saa. Vähemalt minus tekitas selline kooslus väikese kuid mõnusat nüanssi lisava kontrasti.

Veel jäi mulle silma Kaisa Riivald (kes tegelikult on antud lavastuse inspitsient), kes kehastas medõde. See on nüüd professionaalne kretinism, aga tänapäeval pole enam medõdesid. Meil on ainult õed. Lugupeetud Vanemuine võiks selle kavalehel ära muuta. Tehke siis õest vähemalt arst, sest reaalses maailmas ikkagi annab arst lähedastele sellist informatsiooni, nagu õde etenduses Tomile andis. Samas kui meil kõik arstid välismaale tööle lähevad, siis äkki tulevikus ongi õed meil nii hinnatud spetsialistid, et haiglasse sattudes on just õde see autoriteet, kes dokumentidele allkirju võtab ja elulisi otsuseid vastu võtab. Tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et see õe roll oli veidi jäik. Aga kuna tegemist pole kutselise näitlejaga, siis anname andeks. Kui ma juba oma professionaalse kretinismiga lavastust vaatama hakkasin, siis topeltpunktid tulevad täisfunktsionaalse haiglavoodi kasutamise eest. Kuna see voodi maksab nii palju, et isegi haiglates pole selliseid voodeid palju, siis tekkis mul lihtsalt huvi, et kuidas Vanemuine selle voodi endale sai. See ilmselt on üks teatriimedest.

Nagu ma alguses ütlesin, siis sel korral midagi väga negatiivset välja tuua ei olegi. Mõned pisidetailid vist ikkagi said kirja, mis positiivsusest ei pakatanud, kuid need on väikesed vihmapiisad suures meres. Kuigi mul oli algselt plaanis kirjutada lühike ja tabav kiidukiri, siis tuli jälle pikk ja lohisev ja laialivalguv tekst. Ma siiski loodan, et ma oma tekstiga kedagi ära ei hirmutanud. Tegelikult on tegemist väga hea lavastusega, mida ma soovitan vist küll kõikidel vaatama minna. Mina näiteks planeerin seda uuesti vaatama minna. Mitu korda vaatan ma tõesti ainult neid lavastusi, mis mulle väga-väga meeldivad. Küll aga olen ma järgmisel korral targem ja varun paki taskurätte kaasa. Nimelt meeldis mulle etendus ikka nii palju, et pisarad tulid silma ja ma nägin kurja vaeva, et oma värisevat alalõuga ohjata. Kuna pisarad minu silmis on märk heast etendusest, siis värisev alalõug on juba midagi uut. Vihjates oma alalõuale julgen öelda, et tegemist on suurepärase etendusega. Nüüd kui ma olen oma kirjutisega lõppu jõudnud, tundub mulle, et ma ikka ei suutnud kogu seda vägevat emotsiooni mitte grammigi edasi anda. Seega peate ise lihtsalt teatrisse minema ja seda emotsiooni kogema.

Ma ei oskagi muud öelda, kui HÄSTI TEHTUD, VANEMUINE! 

Autor: Siret Campbell

Lavastaja: Ain Mäeots

Videokunstnik ja visuaalelektrooniliste lahenduste autor: Emer Värk

Originaalmuusika ja helikujunduse autor: Ardo Ran Varres

Valguskunstnik: Meelis Lusmägi

Liikumisjuht: Britt Kõrsmaa

Mängisid:

Priit Strandberg - Tom

Kärt Tammjärv - Naine haiglas, Kristi surrogaatkeha

Marian Heinat - Kristi

Veiko Porkanen - Yock

Linda Kolde - Laura

Liina Tennossaar - Tamara (Tomi ema)

Karol Kuntsel - Theodor 

Silver Kaljula - Mängujuht; Pixie

Nora Ann Lunge - Roosi

Kaisa Riivald - õde

Rohkem informatsiooni, pilte, artikleid jms ning pileteid etendustele saab osta SIIT

PS! Kuna tegemist on William Gibsoni raamatu "Neuromant" dramatiseeringuga, siis on ilmselge, et ma kavatsen ka raamatu läbi lugeda. Kui keegi on seda raamatut lugema juhtunud, siis võiks teada anda, mis mõtteid ja emotsioone see raamat tekitas.

Loe edasi

Pildilt kukkujad

07. detsembril 2016 Sadamateatris

Foto: Tõnis Järs

Ma kardan, et see on sel aastal viimane postitus, mis räägib konkreetselt ühest lavastusest. Olgugi, et käes on alles detsembri algus. Detsember kipub olema aasta kõige kiirem kuu, sest enne aasta lõppu on vaja igasuguseid asju veel teha ja lõpetada. Seega otsustasin, et teen sel kuul teatrikülastuse parem varakult ära. Nimelt olen ma iseendaga teinud vaikiva kokkuleppe, et käin vähemalt kord kuus teatris. Ja mul tekib kohe mingisugune äng sisse, kui ma vaatan, et pool kuud on juba möödas ja ma pole veel teatrisse läinud. Nagu keegi sunniks mind sinna minema. Kuna mul on vaja enne jõule veel ka oma magistritöö enam-vähem valmis saada, siis pole sel aastal detsembris enam väga vaba aega alles jäänud. Igatahes enamasti on see teatriskäik meeldiv ja see on nö minu aeg iseendaga kuna reeglina käin ma üksinda teatris (sest minu tutvusringkonnas pole nii palju inimesi, kes minuga iga kuu teatris kaasas tahaksid käia). Sageli ei jõuagi keegi nii kiiresti teatrisse kaasa tulekuks plaane seada, kui kiiresti tuleb mul isu teatrisse minna.

Igatahes on mul juba pikalt olnud soov näha Vanemuise lavastust "Pildilt kukkujad", mis praeguseks on laval olnud juba üle aasta. Näha tahtsin teda esiteks sel lihtsal põhjusel, et tegemist on draamaga ja ma olen avastanud, et mida suurem ja traagilisem draama, seda paremini lugu mulle meeldib. Teiseks tundus mulle mingi aeg Vanemuise kodulehel ringi surfates lavastuse tutvustust lugedes, et see lavastus on täpselt minust. Kodulehel olev tekst on järgmine: "See on lugu, mis toimus või toimub siinsamas Eestis, ükskõik kelle sõprade, naabrite või iseenda peres. Meie kõigi elud koosnevad põhjuste ja tagajärgede katkematust reast, millel on tervikule määrav mõju: elukutse valik, elukaaslase valik, töökoha valik, julgus oma elus midagi muuta, hirm ebaõnnestumise ja üksijäämise ees… Kui kõik on läinud absoluutselt teisiti kui lootsid, kust võtta siis usku ja jõudu edasi minemiseks?"

Kui alguses olid kõnealusele lavastusele pea kõikide etenduste piletid välja müüdud, siis nüüd oli mul lausa võimalus kohapeal endale pilet osta. Tuli tuju teatrisse minna, mängukavas oli meelepärane lavastus ja pileteid ka oli. Nii ma teatris käingi. Üsna spontaanselt, sest minul kui Vähil on see halb iseloomuomadus, et ma kipun miljon korda meelt muutma. Siiski kui on hea lavastus, mida ma väga-väga näha tahan, siis ma ikkagi ostan selle pileti kasvõi pool aastat varem valmis ja ootan kannatlikult. Aga enamasti käib kõik ikka hetkeemotsiooni ajel.

Praegusest lavastusest sattusin veelgi rohkem elevile, kui ma Sadamateatri nö saali sisenesin ja publikuteeenindaja soovitas ülemistesse ridadesse istuda, kuna tegevus toimub kõrgel. Siis ma panin alles tähele, et lava ei ole mitte põrandale kujundatud, vaid kusagil kõrgustes (umbes 160cm põrandast) kõigub üks kastilaadne nukumaja. Selline ilusa lillelise tapeediga kaetud seintega nukumaja. Lavakujunduse eest annaks hindeks 5+. Esimene mõte oli mul tõesti, nagu vaataks nukumaja. Kui oleks saanud veel kõrgemalt vaadata, et see nö nukumaja oleks publikust veidi allapoole jäänud. Siis oleks täpselt selline tunne olnud nagu vaataks kuidas väikesed nukud oma majas askeldavad. Korraks meenutas lavakujundus mulle ka TV-d. Et inimesed on väikese kasti sees ja mina siis vaatan kuidas nad seal kasti sees oma igapäevaelu elavad. Päris mehhiko seebikaks seda nimetada ei saa, aga selline korralik Eesti „Suletud uste taga“ tunne tekkis küll. Eriti kui ma teemasse süvenesin.

Lugu põhiliselt räägib ühest perest, kellel on omad probleemid, nii nagu meil kõigil. Mis juhtub siis, kui lapsed arvavad, et emal on tõsine tervisehäire, kuna ta on loobunud maalimast, mis talle kunagi nii palju tähendas? Millised ootused olid peres lastele? Või mis juhtub siis kui sa üritad iga hinna eest oma perekonda koos hoida, kuid kogu perekonnal on saladusi, mida keegi teine ei tea? Kas kõike on vaja teineteise eest varjata? Ma ei tahaks nendele küsimustele siin vastuseid anda, sest muidu pole teil huvitav etendust vaadates. Igatahes on „Pildilt kukkujad“ läbilõige klassikalisest Eesti perest. Eestlased on ju teadupärast kinnised ja ega kõiki enda muresid ei räägita ka pereringis. See võib omakorda aga viia järgmiste sekelduste ja probleemideni. Seni kuni üks pereliikmetest otsustab ette võtta lausa nii traagilise sammu nagu ise pommi meisterdamine, et oma rivaal õhku lasta. Miks me ei võiks osata nautida elus selliseid pisikesi asju nagu sõbra tehtud maitsev kohv, ratastega mere äärde sõitmine, perega ühise laua taga koogi söömine? Miks me peame sageli ühised koosviibimised perega lõpetama üksteise peale karjudes või tülitsedes? Igatahes need küsimused annavad ilmselt nii mõnegi vihje sellest, millistele teemadele lavastus keskendub. Eelkõige räägib lugu aga Eesti enda inimestest, keda võib leida kõikjalt meie ümber. Nendest inimestest, kes on olnud pildil, kuid piisab ühest valikust ja nad võivad pildilt kukkuda.

Mul on ainult kahju sellest, et ma sattusin teatrisse koos klassitäie põhikooliõpilastega, keda jätkus nii minu ette, taha kui ka küljele. Enne etendust käis igatahes väga suur kisa ja itsitamine saalis. Etenduse ajal õnneks see kisa ja itsitamine kadus, kuid see asendus minu ees olevate helkivate telefoniekraanide, telefonide kolinal maha kukkumise ja taga närviliselt nihelevate jalgade sebimisega. Ma ei taha nüüd öelda, et lapsi teatrisse ei tohi tuua, kuid kindlasti oleks ma saanud paremini keskenduda, kui mu toolil oleks puudunud jalaväristamisest tingitud vibratsioon. Või kui mu pilk poleks lavalt rännanud ees järsku helkima hakanud telefoniekraanile. Ilmselt oli lugu laste jaoks liiga raske, kuid kindlasti tulevikuks vajalik, et nad oma elus samasid vigasid ei teeks.

Näitlejad mängisid minu meelest väga hästi. Eriti meeldisid mulle Maria Annus ja Helgur Rosenthal, kes mängisid lapsi. Nende emotsioonid olid ehedad ja kui Annus karjus, siis kajas vist terve Sadamateater. See ei olnud mängitud viha ja raev, vaid see oligi õe ja venna vahel valitsev viha, mida ma laval nägin. Mul näiteks tekkis tunne, et läheks virutaks neile mõlemale ühe tou kirja, sest mida nad kaklevad niimoodi. Merle Jääger ema Emmyna jäi minu jaoks aga vahepeal veidi lahjaks. Mulle tundus, et alguses ei saanud ta end käima ja Emmy oli kuidagi väga koba ja pingutatud. Lisaks ei saanud ma vahel tekstist aru. Ilmselt see teki all öeldud tekst nõudis suuremat tähelepanu, mis mul oli minu taga olevate närviliste jalgade tõttu veidi häiritud. Lõpuks, kui lugu arenema hakkas, muutus ja Emmy veidi loomulikumaks ja seal oli samuti võimalik näha erinevaid emotsioone ja tundevarjundeid, mitte ei olnud laval ainult üks kähisev Merle Jääger. Aivar Tommingase igati positiivne Bruno oli hästi mängitud. Siiski minule tundus kummaline, et üks inimene nii positiivne, abivalmis ja allaheitlik saab olla. Samas oleksin ma tahtnud peale jalgrattaõnnetust rohkem tema süümepiinu näha. Kohati jättis ta mulle mulje, nagu oleks Bruno kogu peree poolt välja mõeldud hea nähtamatu sõber, kes alati kohal on, kui teda vaja on.

Lavakujundus mulle meeldis, nagu ma juba eespool kirjutasin. Selline armas lilleline iga tüdruku unistuste nukutuba. Kohati oli see isegi utoopiline, et nii keerulisi probleeme lahendatakse sellises lillelises toakeses. Lõpus, kui kõikidel tegelastel selle sama tapeedi mustriga riided seljas olid, läks asi veelgi utoopilisemaks. Vähemalt minu jaoks. Samas lõppes lugu nii, et need lillelised riided sümboliseerisid seda õnne ja vabanemist, mis tegelasi lõpuks valdas. On ju lilled alati olnud hea tuju ja vabaduse sümboliks olnud. Ehk see lilleline tuba ongi meie kõigi jõud ja usk edasi minemiseks…

Autor: Tiina Laanem
Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja ja valguskujundaja: Andres Noormets
Valguskujundaja: Jaanus Moor
Mängisid:
Merle Jääger - Emmy
Maria Annus - Ines (Emmy tütar)
Helgur Rosenthal - Paul (Emmy poeg)
Aivar Tommingas - Bruno

Rohkem infot saab Vanemuise koduleheküljelt SIIT

Loe edasi

"Arkaadia" Vanemuises

14.veebruaril 2016 Vanemuise Suures majas

Foto autor: Tõnis Järs. Foto pärit Vanemuise koduleheküljelt

Autor: Tom Stoppard

Lavastaja: Ain Mäeots

Mängisid:

Jaanika Arum - Thomasina Coverly

Priit Strandberg - Septimus Hodge (Thomasina koduõpetaja)

Raivo Adlas - Jellaby (ülemteener)

Sten Karpov - Ezra Chater (poeet)

Jüri Lumiste - Richard Noakes (maastikuarhitekt)

Ragne Pekarev - Leedi Croom (Thomasina ema)

Margus Jaanovits - kapten Brice (Leedi Croom´i vend)

Piret Laurimaa - Hannah Jarvis (kirjanik)

Marian Heinat - Cloe Coverly

Karol Kuntsel - Bernard Nightingale (õppejõud)

Tanel Jonas - Valentine Coverly

Markus Dvinjaninov - Gus Coverly ja Augustus Coverly

Kuna ma pole aastal 2016 veel Vanemuisesse jõudnud, siis otsustasin eile selle vea parandada. Nii saigi äsja esietendunud lavastust "Arkaadia" vaatamas käidud. Ega ma päris juhuslikult ka ei läinud. Mingil põhjusel oli see lavastus minu nägemist ootavate lavastuste nimekirjas. Ilmselt oli üks põhjustest, autor. Ma olen kuulnud maailmakuulsast Briti näitekirjanikust Tom Stoppardist, kuid pole siiani ühtegi tema poolt kirjutatud teost näinud. Teine põhjus oli kindlasti see, et tegemist on draamaga ja mina olen väga draama inimene. Eks see sisututvustus mängis ka oma rolli, sest ega ma päris kõiki draamasid ka vaatama ei lähe. Kui ikka lavastuse sisututvustuses on kirjas, et tegemist on ühe tänapäeva näitekirjanduse tippteosega, siis tuleb see lavastus kindlasti ka ära vaadata.

Nii ma siis eile paar tundi enne etenduse algust otsustasingi, et võiks teatrisse minna. No nii sõbrapäeva puhul võib ju lubada. Piletilevi andmetel oli rõdule päris palju kohti ja nii ma siis oma sammud Vanemuisesse seadsingi. Kassas ootas üks mees, kes pakkus mulle piletit parterisse viiendasse ritta. Õnneks ei olnud mul sularaha kaasas. Õnneks sellepärast, et härra oleks kindlasti pileti eest rohkem raha tahtnud, kui Vanemuise kassa. Ma nimelt kasutan oma üliõpilase staatust täiega ära ja ostan võimalusel endale kassast tund enne pileti, millega saab megasoodsalt teatris käia. Eilne etendus läks mul maksma 8 euri (täispilet samas kohas oleks olnud 17 euri ja sooduspilet 13,60 euri). Muidugi kõikide etendustega päris nii hästi ei lähe, aga vahepeal õnnestub. Eriti kui üksi teatris käia, siis üksiku koha ikka leiab. Seda enam, et Arkaadia oli alles eelmisel õhtul esietendunud.

Aga tuleme nüüd siis lavastuse juurde. Lavastus räägib meile paralleelselt loo 19.sajandist ja tänapäevast. 19.sajandi osa keskendub ühele erakordselt taibukale 13-aastasele mõisapreilile Thomasina Coverly´le (Jaanika Arum) ja tema koduõpetajale Septimus Hodge´le (Priit Strandberg). Tänapäevane tegevus toimub sealsamas mõisas 200 aastat hiljem, kuid peategelasteks on akadeemik Bernhard Nightingale (Karol Kuntsel) ja kirjanik Hannah Jarvis (Piret Laurimaa), kes on oma teadustööde jaoks materjali tulnud koguma. Selle sisututvustuse puhul võib eeldada, et tegemist on päris toreda ja vaheldusrikka tükiga. Erinevad ajastud vahetuvad ning seeläbi on võimalik näha laval erinevaid kostüüme, soenguid ja inimesi. Samas näidatakse publikule suures osas omavahelisi suhteid: armastus, kättemaks, konkureerimine, vihkamine jne. Hoolimata sellest, et 200 aasta jooksul inimesed ja tehnika muutuvad, siis suhted on ikka samasugused. Tegelikult olekski võinud tegemist olla suhtedraamaga, sest kui lavastuse šüžee veidi teistmoodi üles ehitada ja rõhk mujale panna, oleks saanud mängida väga erinevate suhete peale. Kasvõi näiteks mõisapreili ja tema koduõpetaja omavahelised suhted. Kuidas mõisapreili oma koduõpetajat armastas, kui koduõpetaja samal ajal mõisapreili ema armastas ja ema armastas hoopis koduõpetaja sõpra jne. Ka tänapäevases osas oli palju armastust. Näiteks peretütar Chloe armastas professor Nightingale ning Vennad Coverly´d armastasid mõlemad kirjanik Hannah´t. Või millised suhted valitsesid vendade vahel, kes samaaegselt ühte naist armastasid. Või kuidas oleks Thomasina reageerinud, kui oleks teadnud, et tema koduõpetaja tema ema armastab? Suhteid oli seal palju ja neile suuremat rõhku pöörates oleks hoopis teistsuguse lavastuse saanud. Paljud võivad väita, et armastusest räägitakse niigi igal pool ja sellist seebiooperit näeb igal õhtul televiisorist. Jah näebki, ja see läheb ikka inimestele peale.

Praegune Arkaadia jäi minu (ja ma usun, et paljude teiste külastajate jaoks samuti) liiga raskeks, pikaks ja arusaamatuks. Esiteks kestis etendus kokku 3 tundi ja 35 minutit ja selle aja sees oli ainult üks vaheaeg. Esimene vaatus kestis näiteks tund ja nelikümmend viis minutit. Üsna pikk aeg. Seda enam, et ka tekst oli üsna keeruline ja seda pidi pingsalt jälgima, et üldse aru saada, mis toimub. Nii muutus see saalis istumine vahepeal päris omaette katsumuseks.  Ma saan aru, et tegemist on välismaise tekstiga ja seepärast on nimed välismaised, kuid nende nimede jälgimine oli üsna keeruline. Olgu tegelaste nimesid sai kavalehelt jälgida ja nendega mul probleemi ei olnud, aga lisaks mainiti etenduses väga palju erinevaid nimesid, mida oli keeruline jälgida. Etenduse tegi keeruliseks ka liigselt akadeemiline keel. Ma saan ise ka aaru, et akadeemiline keel pole päris õige väljend, aga mul ei tule hetkel ühtegi paremat väljendust pähe. Näiteks oli etenduses kesksel kohal Fermat´ teoreem. Ma pean tunnistama, et hoolimata sellest, et mulle matemaatika meeldib ja ma vahel enda lõbuks erinevaid võrrandeid lahendan, ei saanud suuremast osast jutust aru. Sest üsna keeruline oli jälgida, erinevate paraboolide, x-de, y-te ja muude matemaatiliste muutujatega teksti. Lisaks matemaatikale tuli üsna palju sisse Newtonit ja soojusjuhtivust jms. Ühesõnaga ma leian, et teatris võiks veidi kergemat meelelahutust pakkuda. Mul jäi ilmselt pool tekstist arusaamatuks ka seetõttu, et ma hakkasin etenduse ajal muid mõtteid mõtlema. Sest kaua sa ikka sellisele keerulisele tekstile jõuad kogu oma tähelepanu suunata. Ilmselt polnud ma ainus, sest minu ümber ajasid inimesed päris sageli omavahel juttu ja teemaks ei olnud etendus. Ning peale kauaoodatud vaheaega oli saal märksa tühjem, kui enne. 

Mulle oleks meeldinud, kui tänapäeva maailmas toimunud tegevuse käigus oleks mõni 19.sajandi saladus päevavalgele tulnud, aga seda ei juhtunud. Siiski mõned vihjed tulid. Näiteks see, et mõisapreili ära põleb, kuid huvitav oleks olnud teada, mis teistest tegelastest edasi saab. Küll aga sai vaataja ise päris palju kaasa mõelda, et mis seal siis juhtuda võis. Osad vastused anti ette, aga mitte päris kõiki. Seega, kes suudab süveneda ja kaasa mõelda, sellel on kindlasti huvitavam jälgida. Mulle oleks isiklikult meeldinud, kui oleks mõni side ka välja tulnud praeguse aja ja 200 aasta taguse aja vahel. Sest nagu nimest näha, siis elas praegusel ajal sama suguvõsa seal majas edasi, kuid huvitav oleks teada olnud kui kaugelt praegune perekond Coverly omaaegse mõisapreili Coverlyga sugulased olid. Näiteks oli perepoeg Gus üks kummaline noormees, kes rääkis ainult esiemsed 5 eluaastat ja peale seda oli vaikinud, kuid nagu selgus peeti teda imelapseks. Näiteks aitas ta oma emal aias leida üles täpselt õige koha, kust arheoloogilisi kaevamisi teostada, et üles leida 200 aasta tagune aiakujundus. Või tõi ta Hannah´le kätte Septimuse portree, mida Hannah oli otsinud. Minu peast käis läbi mõte, et äkki Gus´il on mingi side näiteks Augustusega (Thomasina vend) ja ta seetõttu ongi vaikima hakanud, et teised teda hulluks ei peaks. Sest kuidas muidu seletada seda, et ta teadis rohkem kui välja näitas ning neid kahte tegelaskuju mängis ka üks ja sama näitleja (Markus Dvinjaninov). Seega oleks selline saladuse ilmsikstulek olnud päris hea lõpp etendusele. Aga see on minu fantaasia.

Kui ma tavaliselt suudan näitlejate kallal vinguda, siis seekord oli ainsaks vingumiseks see, et mõnes kohas kippus näitlejatel tekst segamini minema. Aga see on ilmselt alguse asi, eks iga järgmise etendusega muutub asi paremaks. Kuna siin etenduses mängis suurel hulgal näitlejaid, keda ma pole väga palju teatrilaval näinud (Jaanika Arum, Marian Heinat, Markus Dvinjaninov, Sten Karpov, Piret Laurimaa), siis ei tekkinud mul ka seda tunnet, et kõik poosid ja kõnemaneerid on tuttavad. Seega, kui teksti ei jõudnud enam jälgida, siis oli lihtsalt niisama huvitav jälgida, mida näitlejad laval teevad. Kui mulle tavaliselt Margus Jaanovits meeldib, siis seekord mind kohati häiris tema tegelaskuju kõnemaneer. See maneer oli ikka selline tüüpilise totukese maneer, kuid samas oli tegemist väärika laevakapteniga. Minu jaoks lihtsalt see kõnemaneer ja kapteni amet ja olek olid omavahelises vastuolus. Ma tahaks siiski loota, et Margus Jaanovits reaalselt ei räägi sellise häälega ja ta on suuteline ka normaalseid inimesi mängima. Teiste näitlejate kohta ei oska ma midagi ei head ega halba öelda. Ma pole päris kindel, kas see on tingitud sellest, et nad mängisidki nii keskpäraselt või on see tingitud sellest, et ma mingitel hetkedel lihtsalt ei kuulanud ja süvenenud etendusse, seega ei oska ka näitlejate kohta midagi öelda. Tegelikult pikema mõtlemise peale saan ma väita, et keskpäraselt ei mänginud mitte kõik näitlejad. Näiteks Jaanika Arum mängis minu meelest väga hästi uudishimulikku mõisapreilit. Ja Marian Heinati mängitud Chloe oli 19.sajandi mõisapreili täielik vastand, kuigi nad vanuse poolest oleksid võinud samasse ikka kuuluda. Mängust oli kohe näha, milline protsess on vahepealse 200 aasta jooksul inimkonnas toimunud ja kuidas suhtlevad tänapäeva inimesed omavahel. Siis tahaksin ma veel ära mainida Raivo Adlase. Tal ei olnud küll eriliselt suurt sõnalist rolli, kuid tema mängitud ülemteenrit oli väga tore vaadata. Kogu see kehahoiak oli täpselt ülemteenrile omane ja minu meelest nii hästi tabatud. Kõikidele näitlejatele pean küll kiitust avaldama, et nad selle keerulise teksti pähe suutsid jätta. Ma isegi ei kujuta ette, kui keeruline oli nende kõiksuguste teaduslike lausete ja võõrsõnade pähe õppimine, rääkimata sellest, et seda teksti tuleb esitada professionaalselt. Professionaalselt just eelkõige selles mõttes, et näitleja peab suutma seda keerulist teksti edasi anda nii, nagu see oleks tema igapäevane kõnepruuk ja ta tunnekski end koduselt matemaatika ja füüsika valdkonnas. Müts maha näitlejate ees!

Lõppkokkuvõtteks ütlen, et kes otsib teatris pigem kergemat meelelahutust ja komöödiat, siis need inimesed võiksid sellest lavastusest kaarega mööda käia. Mis sest, et lavastuse tutvustuses lubatakse komöödiat (jah, selle pika etenduse jooksul saab umbes 5-6 korda naerma turtsatada), siis sellele lootma ei tasuks jääda. Küll aga kõik need, kes otsivad teatrist sügavamõttelist kunsti ja teemakäsitlust, siis teile on see õige etendus. Lisaboonusena saab kaasa hulgaliselt kirge, traagikat ja saladusi. Mina igatahes esmavalikus seda etendust oma tuttavatele ei soovitaks. Aga nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid maitseid ja ilmselt leidub hulgaliselt neid, kes selle etendusega äärmiselt rahule jäid. 

Kui keegi tahab etendust vaatama minna, siis järgmised etendused toimuvad Vanemuise suures majas 6. ja 16. märtsil ning 2. ja 23. aprillil.

Etenduse kohta rohkem infot leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIT

Loe edasi