8. veebruaril 2024 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses
See oli peaaegu kümme aastat tagasi, kui Vanemuises
esietendus Robert James Walleti romaani põhjal valminud draama „Madisoni
maakonna sillad“ (dramatiseeringu autor Sari Niinikoski). Olin enne Vanemuise
lavastust samanimelise raamatu ka läbi lugenud ja ootused lavastusele olid
kõrged. Mäletan, et lavastus ise oli ka nauditav ja ületas kõik minu tolleaegsed
ootused. Ilmselt oma roll oli ka selles, et peaosalisi mänginud näitlejad
(Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv) olid minu lemmikud, aga põhiliselt meeldis
lavastus ikkagi tugeva sisu pärast. Vanemuise lavastuse mõtteid saab lugeda
SIIT. Nähes nüüd, et Rakvere Teater toob sama lavastuse jälle välja, olin
kindel et tahan seda sama lavastust veel näha. Kuigi näitlejad on teised, siis
lugu on ju sama ja seega ei saa praegune lavastus eriti kehvem olla.
Lavakujundus mulle meeldis. Eriti see, et eeslavale oli
kujundatud Francesca (Ülle Lichtfeldt) kodu ja eeslava taga oli läbipaistev
valge vahekardin, millele vahel kuvati videoga erinevaid taustasid. Samas
tõsteti vahekardin aeg-ajalt üles ja siis oli tagalavale ja veidi kõrgemale
kujundatud katusega silla kujutis. Ühtlasi toimusid mõned minevikus toimunud
intiimsemad või olulisema tähendusega stseenid vahekardina taga. Selline
lavakujundus lõi illusiooni sellest, et minevikusündmusi mäletatakse alati
veidi udusena justkui vaataks neid läbi loori. Ühtlasi võimaldas vahekardin
näitlejatel intiimseid magamistoastseene veidi varjatumalt esitada. Video
kasutamine kujunduses oli samuti hea idee. Eriti jäi mulle silma video
Francesca kodust, kus tuba oli täis laste mänguasju ja segamini, samal ajal kui
lavale kujundatud sama tuba oli korras. Eks see andis üsna üheselt mõista,
milline on ühe pereema argipäev 1960ndate Ameerikas - laste ja kodu eest
hoolitsemine. See andis väga hea põhjenduse sellele, miks üksinda koju jäänud
pereema otsustab luua salajase armusuhte läbisõidul oleva fotograafiga (Tarvo Sõmer).
Lihtsalt et tunda end naisena ja pääseda igapäevasest kodu ja laste eest
hoolitsemisest ning koristamisest.
Nüüd jõuangi ma selle kohani, mis mulle Rakvere Teatri
lavastuses vist kõige enam häirima jäi, ehk siis peategelaste armulugu.
Teoorias on tegemist vägagi ilusa looga, aga see ilus armastuslugu ei jõudnud
lavalt kuidagi minuni. Mulle tundus, et Ülle Lichtfeldi ja Tarvo Sõmeri vahel
puudus igasugune keemia, mida selles lavastuses oleks väga vaja olnud.
Iseenesest polnud näitlejatel midagi viga, aga lihtsalt see armastus, mida ma
laval nägin polnud minu jaoks usutav ega pannud mind mõtlema, et sellist ilusat
armastust tahaks ise ka ühel päeval kogeda. Mäletan, et nii raamatu lugemise
kui Vanemuise lavastuse nägemise järgselt tundus mulle maailm parema paigana,
sest maailmas on ka ilusaid asju olemas. Kui värvide kaudu lavastusi
kirjeldada, siis Vanemuise lavastus on mul mälus õrna ja roosa ning helgena,
siis Rakvere lavastus pigem seostub mulle halli ja süngena (ilmselt on siin oluline
roll ka hallides toonides lavakujundusel). Kuigi ma pole eriline TV vaataja,
jäi Sõmeri puhul täpselt selline tunne nagu laval oleks Morna linna konstaabel,
kes vabal ajal näiteringis käib ja nüüd esimest armastajat püüab mängida. Ärge
saage minust valesti aru, iseenesest polnud sellel osatäitmisel midagi viga ja
Tarvo Sõmer on igati hea näitleja, aga minu hinnangul sellesse rolli polnud ta
õige natuur. Tegelikult jäi mind miski häirima ka Ülle Lichtfeldti
kehastatud Francescas, aga sellele pole ma siiani pihta saanud, mis mind seal
täpselt häiris.
Ühelt poolt võibki minu negatiivsus olla tingitud sellest,
et ma olen Rakvere Teatri lavastusi viimasel ajal kõige rohkem näinud (kuna nad
teevad kõige rohkem väljasõiduetendusi ja seetõttu satuvad Põlvasse tihti) ja
peaaegu alati on etendustes samad näitlejad. Seega on minu aju juba eelhäälestatud
sellele, et samad näitlejad on igavad ja ma tahaks teisi näitlejaid ka näha.
Teisalt on tegemist võrdlemisi uue lavastusega, lavastus esietendus 26.
jaanuaril 2024 ja Põlvas mängiti seda juba 8. veebruaril. Äkki näitlejad pole
veel kõiki nüansse päris viimse detailini paika lihvinud ja seetõttu tundus
lavastus kohati kohmetuna. Igatahes jäi minu jaoks kogu lavastus veidi igavaks
ja oodatud elamust ma ei saanud. Sellest on mul tegelikult kohutavalt kahju,
sest ma olin valmis üle pika aja meeliülendavaks teatrielamuseks. Reaalsus oli
aga, see, et kohati kippus mulle etenduse ajal lausa uni peale tulema ja ma
üritasin endaga võidelda, et etenduse lõpuni üleval püsida. Unes siiski saan osaliselt unehäireid ka
süüdistada, aga etendus aitas kõvasti kaasa.
Lugesin nüüd kavalehte ja seal on kirjutatud sildadest ja
fotodest kui erinevate ajastute ja eluetappide ühendavatest lülidest. Täiesti
arusaadavalt on sillad ja fotod kõnealuses lavastuses olulised kujundid. Francesca
lapsed Carolyn (Anneli Rahkema) ja Michael (Imre Õunapuu) tulevad pärast ema
surma oma lapsepõlvekoju ja leiavad sealt vanad fotod, millel ema poseerib koos
nende jaoks võõra mehega. Just nendest fotodest rullubki lahti kunagine
armastuslugu Francesca ja fotograaf Roberti vahel. Samas kui sild jääb
ühenduslüliks Francesca ja Roberti vahel kogu eluks, ka siis kui nad peale seda
kohtumist enam mitte kunagi ei kohtu. Iseenesest on see loogiline, et sillad ja
fotod on justkui märgid, kuid etendust vaadates jäid minu jaoks fotod ja sillad
täielikult tagaplaanile ja ilma kavaleheta poleks ma selle seose peale mõtlema
hakanudki. Siit loo moraal - kavalehti tasub osta ja lugeda.
Sellega tundub mulle, et saingi kõik olulisemad mõtted
kirja pandud. Tükk aega pole nii lühikest postitust teatri kohta kirjutanud,
aga sel hetkel Rakvere Teatri lavastus mind nii palju ei kõnetanud, et oleks
väga palju emotsioone ja mõtteid tekkinud, mida siin blogis lahata. Kuna ma
olen aru saanud, et inimeste teatrimaitsed on äärmiselt erinevad, siis ma isegi
ei julge öelda kas tasub vaatama minna või mitte. Mina ise ilmselt enda
tuttavatele pigem ei soovitaks kui midagi muud ka valikus on.
Autorid: Robert James Waller /
Sari Niinikoski
Lavastaja: Artjom Garejev (Vene
Teater)
Tõlkija: Triin Sinissaar
Kunstnik: Rosita Raud (Eesti
Noorsooteater)
Muusikaline kujundaja: Natalja
Dõmtšenko (Vene Teater)
Videokujundaja: Elisabeth Kužovnik
Valguskujundaja: Arne Maasi
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Francesca Johnson
Tarvo Sõmer – Robert Kincaid
Anneli Rahkema – Carolyn Johnson
Imre Õunapuu – Michael Johnson
Eduard Salmistu – Richard Johnson
Liisa Aibel – Marge Miller
Rohkem infot ja mängukava näeb Rakvere Teatri
koduleheküljelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar