Kuvatud on postitused sildiga Imre Õunapuu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Imre Õunapuu. Kuva kõik postitused

01/08/2024

Salakuulaja Vastseliinas

 27. juuli 2024 Vastseliina piiskopilinnuses

Foto: Rain Traagel

Kuna mu emapoolsed vanavanemad on mõlemad pärit Võrumaalt, siis olen lapsepõlves nende kodukandis päris palju käinud ja seega on kogu Vastseliina, Rõuge ja Kasaritsa kant siiani südamelähedane. Üritan ikka vähemalt kord suve jooksul sinna kanti sattuda, et need paigad ei ununeks. Ja olgem ausad, eks ma naudin neid Võrumaa künklikke kurvilisi teid ja seal sõitmist ka. Oma lapsepõlvest mäletan veel neid aegu kui Vastseliina Piiskopilinnuse varemed olid lihtsalt varemed ja seal sai täiesti tasuta ronimas käia. Kui mu mälu mind ei peta, siis paaril korral nägin seal isegi arheolooge või teisi eksperte välitöid tegemas, mis lapse jaoks oli samaaegselt põnev ning arusaamatult igav. Seega oli alguses veidi harjumatu Vastseliina Piiskopilinnust raha eest külastada, aga selle raha eest olen elamusi ka saanud rohkem kui tavaliselt. Julgen Vastseliina Piiskopilinnuse külastamist soovitada, sest ma olen iga kord saanud ka väikese giidituuri elamuskeskuses ja vahel on isegi õnnestunud omal nahal keskaega kogeda. Näiteks ühel korral pani linnuseisand mind vangi, sest ainult nõiad on punaste juustega ja keskajal oli nõia koht kindlasti vangis. Lisaks Piiri kõrtsi imehea kodukali, kusjuures ma pole nii head kalja mujal saanud.

Tulen nüüd siiski reklaamiminutite juurest tagasi teatri juurde. Tänu Tartu2024 kultuuripealinnale on sel aastal (eriti suvel) Lõuna-Eestis väga palju huvitavaid kultuurisündmusi, mh ka suvelavastusi. Minusugusele Lõuna-Eestis elavale teatriarmastajale on see lausa paradiis. Kuna ma polnud see suvi ka veel Vastseliina linnust külastama sattunud, siis oli seal mängitav suvelavastus igati hea põhjus, miks linnust külastada. Pean tunnistama, et esmapilgul tundus teatripilet üsna krõbeda hinnaga olevat ja pidin natukene mõtlema, kas ma ikka tahan seda lavastust näha. Siis aga mõtlesin niimoodi, et kui teatripiletiga saab linnusesse sisse juba kolm tundi enne etenduse algust, siis saab selle sama piletiga külastada kogu linnuse ala ning lisaks saab osaleda erinevates ajastutruudes töötubades. Kui asjale nii läheneda, siis pole pilet üldse kallis. Kahjuks sel päeval kui mina teatrisse läksin, sadas Lõuna-Eestis alates lõunast päris korralikku paduvihma ja seega jätsin mina oma teatrisse saabumise viimasele hetkele, kuigi nt küünla valmistamise või keskaegse ravikunsti töötuba tundusid üsnagi ahvatlevad.

Lavastus „Salakuulaja Vastseliinas“ on loodud Erkki Koorti samanimelise romaani alusel ning tegevus toimub 14. sajandil, inspireerituna Vastseliina linnuses aset leidnud tõestisündinud ajaloolistest seikadest ning legendidest. Vastseliina linnusesse saabub 1385. aastal sõjasulaseks Markus (Markus Truup), kelle kodukanti Pugolat on venelased rünnanud ning Markuse ülesanne on tabada rünnaku organiseerija ning tema käsilased. Siiski ei õnnestu Markusel ülesande täitmine takistusteta, sest Vastseliinas on Markuse saabumine teada ning linnuse juhtkond jälgib Markuse tegevust teraselt, sest äkki on just Markus see, kes neid rünnata tahab. Lisaks seiklustele leiab loost ka armastust, sest linnuseisand Lippe tütar armub Markusesse ning üritab teha kõik mis tema võimuses, et leida vastuarmastust. Lavastuse reklaamides on välja toodud, et tegemist on keskaegse Bondi looga, sest loos on palju saladuslikku ja üksteise reetmist ning omavahelisi võitlemisi ja nagu öeldud ei puudu sealt ka väike armastuslugu. Seega kõik Bondi loole omased elemendid on olemas ja neid esitatakse keskaegses võtmes.

Minu jaoks jäi lugu siiski veidi arusaamatuks. Jah, ma sain aru mis laval toimus kuid kohati jäid mõned põhjus-tagajärg seosed mulle hoomamatuks ja nõnda oli raske aru saada miks tegelased käitusid just nii nagu nad käitusid. Lisaks tundus mulle, et dramatiseeringu käigus oli teksti nii palju tihendatud või just hõrendatud, et palju taustainfot oli kaotsi läinud ja seega oli lugu keeruline jälgida. Olen mitme teise külastaja käest sama kuulnud, et nad ei saanud päris täpselt aru mis laval toimus ja neile tundus, et ilmselt oleks eelnev Erkki Koorti romaani lugemine etenduse vaatamisele kasuks tulnud. Eks tuleb siis raamat pärast etenduse vaatamist läbi lugeda, et aru saada mis ja miks täpselt juhtus. Kuigi pean tõdema, et see keskaegne Bondi lugu jäi minu jaoks nii palju lahjaks, et ma vist ei taha nii palju ka teada mis seal juhtus, et raamatut lugema hakata. Teisalt tundus mulle, et minu jaoks tegi asja raskemaks ka minu enda piiratus keskaegsetest kohanimedest (ja üleüldisest eluolust ja sündmustest). Jah, ma sain aru, et Tarbatu on tolleaegne nimetus Tartule ja Kirumpääd ma ka teadsin, sest Kirumpää linnuse varemed jäävad mulle Põlva-Võru marsruuti sõites teele ette, aga mis koht see Pugola on, see jäi mulle arusaamatuks. Iseenesest oleks täiesti ükskõik olnud, aga kuna peategelane Markus oli Pugolast ja seal oli ka sakslastest tegelasi ning mängus olid ka venelased, siis häiris mind teadmatus mis riigi alla Pugola kuulub ja kas Markus on nö oma või välisriigist pärit. Google aitas mind hädast välja ja ütleb, et Pugola on tänapäevase Misso piirkonna keskaegne nimetus. Seega Markus oli ikka eestlane ja seega rohkem oma kui sakslased, lätlased või venelased. Kuigi eks mõni nendest rahvustest oli keskajal rohkem eestlaste hulgas soositud kui mõni teine. Kohati jäi mulle mulje, et ega Markust Vastseliinas ka ei soositud ja seega tekkiski mõte, et äkki Pugola on välismaa ja seepärast Markust ei soosita. Eks ebasoosingul oli muidugi ka teisi põhjuseid, mis lavastuse lõpus välja tulevad, kuid siiski jäid need minu jaoks ka veidi segaseks.

Kuigi minu jaoks jäi lavastuse sisuline pool veidi arusaamatuks, siis see ei tähenda kuidagi, et tegemist oleks olnud halva lavastusega. Vaieldamatult on „Salakuulaja Vastseliinas“ üks suurejoonelisemaid suvelavastusi mida ma näinud olen. Juba kogu see territoorium, millel tegevus toimus on mitmeid kordi suurem, kui tavapärased suvelavastuste mänguplatsid. Kuna tegevus toimub Vastseliina linnuses, siis ilmselgelt olid linnusevaremed ise mängupaigana kasutusel, kuigi tegevus toimus väljaspool linnusemüüre ja suurem osa tegevusest leidis aset linnuse müüre ümbritsevas vallikraavis. Keskajal olid vallikraavid päris sügavad ja kuigi kraav on aastasadadega kinni kasvanud ja sealt enam vett ei leia, oli näitlejatel siiski katsumus pidevalt endise vallikraavi nõlvadest üles ja alla liikumisega. Eriti kui arvestada seda, et päeval oli korralik vihma tulnud ja nõlvad olid omajagu porised ja libedad.

Kõige rohkem nautisingi ma sel korral näitlejatööd, sest kõik keskaegsed kostüümid ja liikumine, eriti lavavõitlus tekitasid minus tunde nagu ma oleksin sattunud päris keskaega ja vaataksingi hetki linnuse igapäevaelust. Minu jaoks kõige hämmastavamad stseenid olid need lavavõitluse stseenid, kus linnusetornist inimeste pihta vibunooli lennutati. Kuidas on võimalik nii täpselt vibunoolega sihtida ja siis tagada näitlejate turvalisus? Selle kohta võib vist teatriime öelda küll. Igatahes ükski näitleja viga ei saanud, kuigi vibunooled lendasid neile vägagi täpselt pihta. Lisaks vibulaskudele oli korralikule põnevuslavastusele kohaselt etenduses võitlusstseene hulgim, küll löödi kellelgi pea maha ja küll sai keegi mõõgahoobi tagajärjel surma. Ei puudunud ka keskajale iseloomulikud timukad ja võlla tõmbamine. Kellele sellised stseenid meeldivad, siis tasub vaatama minna. Lavavõitlus moodustab minu meelest üsna suure osa lavastusest ja seda on nauditav vaadata, sest stseenid on hästi lavastatud. Siiski on lavavõitlus korraldatud ilma vereta, seega tegelikult midagi vägivaldset ja jubedat lavastuses ei ole.

Kohalike jaoks oli kindlasti nauditav ka see, et kõik näitlejad, kes kaasa tegid on Lõuna-Eesti juurtega ja eks omakandi inimeste vaatamine on veel ekstra nauditav. Jällegi oli näitlejaid laval palju ning seetõttu igaühe kohta eraldi midagi välja tuua on keeruline. Eks rohkem jäid silma tuntud nimed, kellele suuremad rollid ja seega rohkem sõnalist rolli ning rohkem lavaaega anti. Samas oli tore näha ka kohalikke harrastusnäitlejaid, kes ilmselt kaugemalt tulijatele täiesti tundmatuks jäid, kuid kohalike jaoks juba tuntud tegijad on. Kuna publik istus teisel pool vallikraavi ja seega oli näitlejatest pigem kaugel, siis kohati häiris mind see, et näitlejate näoilmeid polnud näha ja natukene keeruline oli näitlejate suurepärast tööd nautida. Mõni inimene oli tark ja oli lausa binokli kaasa võtnud, eks sellega oli parem kaugemal linnusemüüri ääres toimuvaid stseene vaadata. Eks ma saan aru, et teatud stseenid mõjusid kaugemalt vaadatuna paremini ning suurt mänguala oli samuti publikul kaugemalt parem hoomata, aga ikka ju meeldiks võimalikult lähedalt kõike vaadata.

Lisaks väga headele näitlejatöödele ja kostüümidele ja kohapealsele õhustikule aitas tõelist keskaegset atmosfääri luua ka Lätist pärit keskaegse muusika ansambel Trakula. Muusika tekitas minus täpselt selle tunde nagu ma oleks sattunud keskaja päevadele või kunagiste algusaja Hansapäevadele, kus kuulis palju keskaegset muusikat ja nägi uhkeid kaupmehe kostüüme. Laada melu sai tunda ka vaheajal, kus sai lisaks kohalikule käsitööle osta ka Läti käsitööd, mis on küll kohalikule käsitööle sarnane, aga tundub ikkagi veidi eksootilisem. Kohati oli vaheaeg minu jaoks mõistetamatult pikk (40 minutit), kuid teisalt eks see oligi tehtud seepärast nii pikk, et inimesed saaksid ikka süüa-juua osta ning elamuskeskuses ringi jalutada. Siiski tundus mulle, et peale vaheaega olid publikutribüünid veidi hõredamalt asustatud ja nii mõnedki inimesed otsustasid vaheajal lahkuda.

Kui ma peaksin lühidalt ütlema, kas ma jäin etendusega rahule, siis minu esimene vastus oleks, et ma natukene pettusin. Peamiselt oli pettumuse põhjuseks jällegi see, et reklaamide põhjal ootasin ma veidi rohkem põnevust ja bondilikkust. Iseenesest märulit ju oli, aga kuna lugu jäi segaseks, siis jäi märuli põhjus ka minu jaoks segaseks ja seega oli kogu toimuv veidi keeruline. Ja arusaadavalt polnud keskaegne märul selline nagu tänapäevane märul, aga no mõne paugu oleks ikka võinud lavastuses teha. Teisalt oli teatriõhtu linnusevaremetes siiski piisavalt maagiline, et mõjuda huvitavalt ning jäi mälestustesse. Eelkõige lõpustseenid, kus pimedas välja toodud tõrvikud punaseks värvuvate linnusevaremete taustal piisavalt silmailu pakkusid. Ma usun, et sellist müstilist vaadet ei paku ükski teine suvelavastus ja juba selle vaate pärast tasub minna. Lisaks muidugi Vastseliina enda kuplitega loodus on juba piisavalt ilus. Lausa nii ilus, et mitmed inimesed pidasid keset etendust olulisemaks pildistada Piusa ürgoru kohale loojuvat päikest, kui vaadata etendust (samas eks selline teguviis ütleb ka lavastuse kohta midagi). Ja kes väga tahab, siis leiab keskaja ja tänapäevase elu vahel paralleele, sest eks meil leidu tänapäeval ka neid salakuulajaid, kes teistele luuret teevad. No ja see on vist kõigile selge, et Venemaa ründab ja hävitab tänapäeval täpselt samamoodi nagu 14. sajandilgi. Kes teksti paremini jälgida suutis, või ajalooga rohkem kursis on, leidis ilmselt veelgi rohkem paralleele tänapäeva ja 14. sajandi vahel. Ajaloolises mõttes igati nauditav vaatemäng ja silmailu jagus, aga teater kui tervik jäi minu jaoks veidi siiski lahjaks.

Foto: Triinu Kurvits. Lavastuse lummav lõpustseen


 Autor: Erkki Koort

Lavastaja ja dramaturg: Tarmo Tagamets
Kunstnik: Riina Vanhanen
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Vootele Ruusmaa
Lavavõitlusstseenid: Agu Trolla
Valguskujundaja: Kristen-Kalev Lina
Helirežii: Joonatan Kivi
Tehniline produtsent: Joosep Kurm
Helitehnik: Laura Sinimäe
Keskaja muusika ansambel: Trakula
Rekvisiidid ja kostüümid: Eero Ehala
Osades:
Markus Truup – Markus
Märten Matsu – Hecte
Helgur Rosenthal – pealik Watsel
Karel Käos – Timmo
Imre Õunapuu – pealik Ylemwalde; isand Lippe
Sten Karpov – palverändur Jacob
Agur Seim – vikaar
Silva Pijon – preili Lippe
Aare Post – Mehr
Kaido Arulepp – Tabbe
Uku Pai – Jahn
Ott Kiveste – sõjasulane
Teistes osades: Ane Purgas, Astrid Hallik, Iiri Saar, Jaanika Kozlova, Keiti Lii Sikk, Kristel Lempu, Otto Gustav Almann, Rihard Rammul, Riina Adson, Siiri Hõimla, Silvi Jansons, Tannar Kozlova, Tiiu Sillavee, Tuulike Mölder
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vastseliina Piiskopilinnuse koduleheküljelt.

20/02/2024

Madisoni maakonna sillad

 8. veebruaril 2024 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Jüri Vlassov

See oli peaaegu kümme aastat tagasi, kui Vanemuises esietendus Robert James Walleti romaani põhjal valminud draama „Madisoni maakonna sillad“ (dramatiseeringu autor Sari Niinikoski). Olin enne Vanemuise lavastust samanimelise raamatu ka läbi lugenud ja ootused lavastusele olid kõrged. Mäletan, et lavastus ise oli ka nauditav ja ületas kõik minu tolleaegsed ootused. Ilmselt oma roll oli ka selles, et peaosalisi mänginud näitlejad (Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv) olid minu lemmikud, aga põhiliselt meeldis lavastus ikkagi tugeva sisu pärast. Vanemuise lavastuse mõtteid saab lugeda SIIT. Nähes nüüd, et Rakvere Teater toob sama lavastuse jälle välja, olin kindel et tahan seda sama lavastust veel näha. Kuigi näitlejad on teised, siis lugu on ju sama ja seega ei saa praegune lavastus eriti kehvem olla.

Lavakujundus mulle meeldis. Eriti see, et eeslavale oli kujundatud Francesca (Ülle Lichtfeldt) kodu ja eeslava taga oli läbipaistev valge vahekardin, millele vahel kuvati videoga erinevaid taustasid. Samas tõsteti vahekardin aeg-ajalt üles ja siis oli tagalavale ja veidi kõrgemale kujundatud katusega silla kujutis. Ühtlasi toimusid mõned minevikus toimunud intiimsemad või olulisema tähendusega stseenid vahekardina taga. Selline lavakujundus lõi illusiooni sellest, et minevikusündmusi mäletatakse alati veidi udusena justkui vaataks neid läbi loori. Ühtlasi võimaldas vahekardin näitlejatel intiimseid magamistoastseene veidi varjatumalt esitada. Video kasutamine kujunduses oli samuti hea idee. Eriti jäi mulle silma video Francesca kodust, kus tuba oli täis laste mänguasju ja segamini, samal ajal kui lavale kujundatud sama tuba oli korras. Eks see andis üsna üheselt mõista, milline on ühe pereema argipäev 1960ndate Ameerikas - laste ja kodu eest hoolitsemine. See andis väga hea põhjenduse sellele, miks üksinda koju jäänud pereema otsustab luua salajase armusuhte läbisõidul oleva fotograafiga (Tarvo Sõmer). Lihtsalt et tunda end naisena ja pääseda igapäevasest kodu ja laste eest hoolitsemisest ning koristamisest. 

Nüüd jõuangi ma selle kohani, mis mulle Rakvere Teatri lavastuses vist kõige enam häirima jäi, ehk siis peategelaste armulugu. Teoorias on tegemist vägagi ilusa looga, aga see ilus armastuslugu ei jõudnud lavalt kuidagi minuni. Mulle tundus, et Ülle Lichtfeldi ja Tarvo Sõmeri vahel puudus igasugune keemia, mida selles lavastuses oleks väga vaja olnud. Iseenesest polnud näitlejatel midagi viga, aga lihtsalt see armastus, mida ma laval nägin polnud minu jaoks usutav ega pannud mind mõtlema, et sellist ilusat armastust tahaks ise ka ühel päeval kogeda. Mäletan, et nii raamatu lugemise kui Vanemuise lavastuse nägemise järgselt tundus mulle maailm parema paigana, sest maailmas on ka ilusaid asju olemas. Kui värvide kaudu lavastusi kirjeldada, siis Vanemuise lavastus on mul mälus õrna ja roosa ning helgena, siis Rakvere lavastus pigem seostub mulle halli ja süngena (ilmselt on siin oluline roll ka hallides toonides lavakujundusel). Kuigi ma pole eriline TV vaataja, jäi Sõmeri puhul täpselt selline tunne nagu laval oleks Morna linna konstaabel, kes vabal ajal näiteringis käib ja nüüd esimest armastajat püüab mängida. Ärge saage minust valesti aru, iseenesest polnud sellel osatäitmisel midagi viga ja Tarvo Sõmer on igati hea näitleja, aga minu hinnangul sellesse rolli polnud ta õige natuur. Tegelikult jäi mind miski häirima ka Ülle Lichtfeldti kehastatud Francescas, aga sellele pole ma siiani pihta saanud, mis mind seal täpselt häiris.

Ühelt poolt võibki minu negatiivsus olla tingitud sellest, et ma olen Rakvere Teatri lavastusi viimasel ajal kõige rohkem näinud (kuna nad teevad kõige rohkem väljasõiduetendusi ja seetõttu satuvad Põlvasse tihti) ja peaaegu alati on etendustes samad näitlejad. Seega on minu aju juba eelhäälestatud sellele, et samad näitlejad on igavad ja ma tahaks teisi näitlejaid ka näha. Teisalt on tegemist võrdlemisi uue lavastusega, lavastus esietendus 26. jaanuaril 2024 ja Põlvas mängiti seda juba 8. veebruaril. Äkki näitlejad pole veel kõiki nüansse päris viimse detailini paika lihvinud ja seetõttu tundus lavastus kohati kohmetuna. Igatahes jäi minu jaoks kogu lavastus veidi igavaks ja oodatud elamust ma ei saanud. Sellest on mul tegelikult kohutavalt kahju, sest ma olin valmis üle pika aja meeliülendavaks teatrielamuseks. Reaalsus oli aga, see, et kohati kippus mulle etenduse ajal lausa uni peale tulema ja ma üritasin endaga võidelda, et etenduse lõpuni üleval püsida.  Unes siiski saan osaliselt unehäireid ka süüdistada, aga etendus aitas kõvasti kaasa.

Lugesin nüüd kavalehte ja seal on kirjutatud sildadest ja fotodest kui erinevate ajastute ja eluetappide ühendavatest lülidest. Täiesti arusaadavalt on sillad ja fotod kõnealuses lavastuses olulised kujundid. Francesca lapsed Carolyn (Anneli Rahkema) ja Michael (Imre Õunapuu) tulevad pärast ema surma oma lapsepõlvekoju ja leiavad sealt vanad fotod, millel ema poseerib koos nende jaoks võõra mehega. Just nendest fotodest rullubki lahti kunagine armastuslugu Francesca ja fotograaf Roberti vahel. Samas kui sild jääb ühenduslüliks Francesca ja Roberti vahel kogu eluks, ka siis kui nad peale seda kohtumist enam mitte kunagi ei kohtu. Iseenesest on see loogiline, et sillad ja fotod on justkui märgid, kuid etendust vaadates jäid minu jaoks fotod ja sillad täielikult tagaplaanile ja ilma kavaleheta poleks ma selle seose peale mõtlema hakanudki. Siit loo moraal - kavalehti tasub osta ja lugeda.

Sellega tundub mulle, et saingi kõik olulisemad mõtted kirja pandud. Tükk aega pole nii lühikest postitust teatri kohta kirjutanud, aga sel hetkel Rakvere Teatri lavastus mind nii palju ei kõnetanud, et oleks väga palju emotsioone ja mõtteid tekkinud, mida siin blogis lahata. Kuna ma olen aru saanud, et inimeste teatrimaitsed on äärmiselt erinevad, siis ma isegi ei julge öelda kas tasub vaatama minna või mitte. Mina ise ilmselt enda tuttavatele pigem ei soovitaks kui midagi muud ka valikus on.

Autorid: Robert James Waller / Sari Niinikoski
Lavastaja: Artjom Garejev (Vene Teater)
Tõlkija: Triin Sinissaar
Kunstnik: Rosita Raud (Eesti Noorsooteater)
Muusikaline kujundaja: Natalja Dõmtšenko (Vene Teater)
Videokujundaja: Elisabeth Kužovnik
Valguskujundaja: Arne Maasi
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Francesca Johnson
Tarvo Sõmer – Robert Kincaid
Anneli Rahkema – Carolyn Johnson
Imre Õunapuu – Michael Johnson
Eduard Salmistu – Richard Johnson
Liisa Aibel – Marge Miller
 
Rohkem infot ja mängukava näeb Rakvere Teatri koduleheküljelt.

09/10/2022

Sirli, Siim ja saladused

 26. septembril 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Eks me kõik oleme vahetevahel millestki unistanud. Täiskasvanutena ilmselt unistame veidi ratsionaalsematest asjadest kui lapsena ja ega me täiskasvanutena ei taha väga tunnistada ka, et me millestki unistame. Unistamine on ikka rohkem laste pärusmaa. Lastele on selles osas palju rohkem lubatud ja nemad võivad unistada sellest kuidas nad pilvebaleriinid või superkangelased on. Unistama peab, sest see annab jõudu ja motiveerib meid edasi tegutsema. Räägivad ju mitmedki elustiili gurud ja coach-id samuti, et oma tulevikku tuleb visualiseerida, et soovid täide läheksid. Mis see visualiseerimine muud on kui unistamine.

Just unistamisest ja sellest, et unistades on kõik võimalik, räägibki Rakvere Teatri koguperelavastus „Sirli, Siim ja saladused“, mis põhineb Andrus Kivirähki samanimelisel raamatul. Kuigi tegemist on koguperelavastusega, jäi mulle mulje et pigem on lavastusest hästi palju õppida just lapsevanematel. Näiteks seda, kuidas mitte ära unustada seda millest täiskasvanud lapsena unistasid. Sest see unistus võib kahte põlvkonda ühendada ja aidata vanematel oma lapsi paremini mõista ja kuulata. Näiteks tahtis Siim (Imre Õunapuu) minna isaga (Peeter Rästas) kalale, kuid isal polnud selleks mitte kunagi aega. Nagu hiljem selgus, oli isa lapsena unistanud samuti sellest, et enda isaga kalale minna, kuid tema unistus ei täitunud. Kuigi isa oli lapsena lubanud, et tema viib enda poja tulevikus kalale, ta seda siiski teinud ei olnud, sest keegi polnud teda tema lapsepõlves kalale viinud ja seepärast ei teadnud ta kuidas kalalkäik täpsemalt toimuma peaks. Teadmatus põhjustas temas hirmu ja seetõttu lükkas ta enda pojaga kalale minekut samuti edasi. Kui me ei julge enda unistusi täide viia, siis võibki ühel päeval juhtuda, et mingid tegevused või oskused kaovad jäädavalt, sest täiskasvanud ei julge proovida ja laste unistamisest jääb väheks kui vanemad nende unistusi täita ei aita. Seega julget unistamist ja ärge kartke oma unistusi ellu viia!

Natukene jäi mind häirima ka see, et Sirli (Grete Jürgenson) siunas kogu aeg enda matemaatika õpetajat ja seda kui halb on matemaatikat õppida. Ühelt poolt saan ma sellest aru, sest kellele meeldiks lapsena matemaatikat õppida. Teisalt just seetõttu olekski võinud lavastus julgustada lapsi matemaatikat õppima. Praegu jäi lavastusest kõlama, et matemaatika on nõme ja palju parem on unistada kui matemaatikat õppida. Mina oleksin kuidagi matemaatika õppimise sidunud kojamehe (Elar Vahter) päästmisega vaimuhaiglast.

Mulle on kusagilt meelde jäänud, et lastele meeldimiseks tuleb kohe esimeste sekunditega nende tähelepanu endale püüda. Ma pole küll laps, aga mulle tundus et lavastuse esimesel minutil toimunud perekonna sõnatu edasi-tagasi sagimine oli saalis viibivate laste jaoks veidi igavavõitu. Isegi mina mõtlesin korraks, et huvitav milleks see vajalik on. Õnneks on lastel parem kannatus, kui ma oodanud olin ja kõik püsisid vagusi ning ootasid ära, mis edasi saama hakkab. Siiski tundus mulle, et lastele jäi lavastus veidi igavaks ja nad ei elanud laval toimuvale väga kaasa. Kui üks väike lasteaialaps välja arvata, kes tahtis etenduse lõppedes lavalt butafooriana kasutatavat kaneelisaia kaasa võtta.

Selleks, et postitus liiga negatiivsetes toonides ei tuleks, jagan midagi positiivset ka. Mulle meeldisid väga pallimeres olevad pallid, mis lõpuks lava täitsid. Lavastuses olid pallid mõeldud veemullidena kuna laste fantaasia järgi oli nende kojamees vetevalla prints ja vajas kojamehe ämbris olevat vett, et elus püsida. Eriti tavalistest pallimere pallidest suuremad ja läbipaistvad pallid, mis meenutasid veidi suuri seebimulle. Ma polnud muidugi ainus, kellele pallid ja butafooriana kasutatud kaneelisai ahvatlevatena tundusid. Päris mitu last üritas etenduse lõppedes lavalt lisaks kaneelisaiale just neid värvilisi palle kaasa haarata. Järelikult köitsid need asjad laste tähelepanu veidi rohkem kui laval toimunud tegevus. Vähemalt mulle jäi selline mulje.

Mina otseselt ei kahetse, sest mulle isiklikult lavastus täitsa meeldis. Kui arvestada seda, et tegemist oli lastelavastusega. Samas jäi mulle ikkagi mulje, et lastele oleks midagi sellist rohkem peale läinud, kus neid oleks rohkem kaasatud. Kava järgi pakkudes tundub, et lavastus on pigem eelkooliealistele lastele mõeldud, sest kavas on palju nuputamist ja peegelkirja jms mis pakub pigem väiksematele huvi. Samas lavastus oli üles ehitatud selliselt, et eelkooliealistel oli pigem igav etendust vaadata.

Autor: Andrus Kivirähk
Dramatiseerija: Urmas Lennuk
Lavastaja: Mari Anton
Kunstnik: Mailiis Laur
Helilooja: Markus Robam
Liikumisjuht: Hanna Junti
Videokunstnik: Kerttu Kruusla
Valguskujundaja: Märt Sell
Osades:
Grete Jürgenson – Sirli
Imre Õunapuu – Siim
Elar Vahter – Kojamees
Liisa Aibel – Moonika; Moonika ema (vaimuhaigla õde)
Silja Miks – ema
Peeter Rästas – isa; härra Lammas
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN.

02/02/2022

Charlotte Löwensköld

 19. jaanuaril 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Siim Vahur

Alustasin vana-aasta lõpus Selma Lagerlöfi raamatu “Nils Holgerssoni imeline lend läbi Rootsi” lugemist. Lihtsalt sel põhjusel, et raamatukogust laenutatud raamatud olid läbi loetud ja mõtlesin, et prooviks nüüd läbi lugeda selle raamatu, mis mul nooruses lugemata jäi. Ma mäletan, et alustasin noorena korduvalt selle raamatu lugemisega, aga esimesest paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Nüüd läks natukene paremini, sest sain loetud päris mitukümmend lehekülge ja siis mõistsin, et see raamat pole minu jaoks huvitav. Seega olid mul Rakvere Teatri lavastuse „Charlotte Löwensköld“ osas ka teatud eelarvamused just seetõttu, et lavastus põhineb Selma Lagerlöfi triloogial Löwensköldide sarjast. Kuidagi alateadlikult tajusin, et Lagerlöfi teosed pole päris minu maitse.

Nüüd, kus etendus on nähtud, julgen öelda, et teatud mõttes mu kartused siiski osutusid tõeks. Kuigi põhjust tuleb vist otsida pigem minu enda seest, kui Lagerlöfi tekstist. Tekst mind iseenesest ei häirinudki ja täitsa huvitav oli tegelaste omavahelist juttu kuulata. Küll aga jättis mind täiesti ükskõikseks lavastus tervikuna. Vaheajaks polnud minus tekkinud etenduse osas ühtegi emotsiooni ja mõtet. Hea uudis on see, et polnud tekkinud ka sellist tunnet, et tegemist on täiesti igava etendusega ja ma tahaksin ära minna. Minu jaoks oli tegemist täiesti mittemidagiütleva etendusega, mis sulas halli argipäeva. Etenduse vaatamine oli minu jaoks sama rutiinne tegevus nagu kodust väljudes ukse lukustamine. Mingil hetkel tabad end mõttelt, et kas uks ikka sai lukku. Sarnaselt mõtlesin ma õhtul teatrist koju sõites, et mida ma just vaatamas käisin ja kas ma ikka üldse käisin teatris. Sest sellist tavalist teatris käimise emotsiooni minus ei tekkinud.

Ainus eredam mälestus etendusega seoses on Grete Jürgensoni kehastatud ekstrentriline rändkaupmees Anna Svärd. Annat eristas teistest tema energiline olemus ja värvikirevad riided. Samuti tundus mulle, et ta oli ülejäänud tegelastest veidi lihtsameelsem ja sattus seetõttu igasugustesse koomilistesse olukordadesse. Need hetked, mil Jürgenson laval oli, olid tõeliselt nauditavad ja tundusid mulle justkui sõõm värsket õhku selles ülejäänud üksluisuses. Siiski polnud need hetked piisavad, et muuta etenduse atmosfääri soojaks.

Tundub, et lavastaja Urmas Lennuk oli teadlikult tekitanud halli ja masendava õhkkonna, mis iseloomustas seda, kuidas Charlotte (Natali Väli) end tundis. Olles pärit aadlisuguvõsast, kuid kasvanud lihtsa orvuna üles praosti (Eduard Salmistu) juures, oli Charlotte jaoks oluline leida armastust ja materiaalset heaolu. Armastuse oli ta leidnud, kuid tema armastatu ei tahtnud midagi kuulda materiaalsest heaolust. Näiteks ei soovinud Charlotte armastatu Karl (Imre Õunapuu) midagi kuulda linnas asuvast jõukast praosti kohast, vaid soovib jääda väiksesse Korskyrkasse ja tegeleda heategevusega ning elada kasinuses. Ometigi oleks Charlotte tahtnud saada eemale Korskyrkast ja sealsetest elanikest.

Lõpuks otsustab Karl oma kihluse Charlottega katkestada ja kihlub talle esimesena vastu tulnud naisega, kelleks osutub rändkaupmees Anna Svärd. Sellele järgneb Karli ema (Ülle Lichtfeldt) suurejooneline plaan, kuidas Karl ja Charlotte taas kokku viia. Kahjuks see plaan läheb vett vedama, kuna Karli poolel on kirikla organistiproua (Silja Miks), kes omakasupüüdlikult keelitab Karli külasse jääma ja heategevusega tegelema. Kogu loo lõpuks otsustab Charlotte suurest armastusest Karli vastu lasta viimasel minna ja võtab vastu rikka vabrikandi (Madis Mäeorg) kihluse. Just seda armastuse nimel ohverdamist ja sünget meeleolu rõhutabki lavastuse tonaalsus. Kuid minu jaoks ei olnud see armastuse nimel enese ohverdamine piisavalt mõjusalt välja toodud ja seetõttu jäigi mõjuma ainult üks suur hall ollus, mis oli moodustunud kokku sulanud argipäevast ja nähtud etendusest.

Iseenesest etendus igav ei olnud ja unega ma võitlema ei pidanud. Midagi erilist nähtud etendusest meelde ka ei jäänud ja pärast teatrisaalist väljumist oli sisuliselt juba kõik saalis nähtu unustatud. Samas endast vanemate tuttavatega rääkides, jäi kõlama see, et neile etendus pigem meeldis. Ehk siis oli minu emotsionaalne seisund sel päeval selline, et etendus mind ei kõnetanud. Või pole ma lihtsalt see sihtgrupp, kellele kõnealune lavastus meeldima peaks. Aga omaette huvitav kogemus oli ikka, sest varasemalt on kõik nähtud lavastused minus suutnud vähemalt teatrisaalist lahkudes mingisuguse emotsiooni tekitada.

Autor: Selma Lagerlöf
Tekst, lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Liina Unt
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Valgus: Roomet Villau
Tõlkija: August Hanko
Osades:
Natali Väli – Charlotte Löwensköld
Madis Mäeorg – vabrikant Gustav Schagerström
Ülle Lichtfeldt – koloneliproua Beata Ekenstedt
Imre Õunapuu – Karl Ekenstedt
Eduard Salmistu – praost Viktor Forsius
Silja Miks – organistiproua Thea Sundler
Grete Jürgenson – Anna Svärd

25/11/2021

Lihtsalt, rõõmuks

 18. novembril 2021 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Teadupärast pidid oktoober ja november kõige pimedamad ja süngemad sügiskuud olema. Seepärast on eriti tore, kui ühe lõbusa kontsertlavastusega õnnestub seda sügismasendust eemale peletada. Kuigi Rakvere Teatri lavastuse „Lihtsalt, rõõmuks“ üks etendus kestab umbes poolteist tundi, on etenduse mõju siiski pikaajalisem.

Tuleb tunnistada, et saali jõudes oli teatriinimene minu sees ikka päris skeptiline. Kui teater on ise žanri määranud kontsertlavastuseks, siis on selge, et päris teatrilavastusega tegemist ei ole. Ehk on asjal veidi haltuurahõngugi juures, sest mingit kunstilist elamust ei saa ju sellise lavastuse juures olla. Oleks ma seda teadnud, kuidas ma eksida võin...

Esmapilgul tundus tõesti, et tegemist on ühe kontserdiga, mis on ehk tavapärasest veidi teatraalsem ja rohkemate rekvisiitidega. Samas, mis siin imestada, kui lauljateks peamiselt näitlejad, kes ongi harjunud veidi teatraalsemalt end väljendama. Kuigi esimesed laulud, mis kõlasid, olid minu jaoks pigem võõrad ja seega ei saanud ma kohe algusest sama hooga minema. Üldiselt mulle tundus, et pigem ongi lavastus mõeldud vanemale põlvkonnale, sest nende jaoks on ilmselt need laulud tuttavamad ja tekitavad rohkem emotsioone.

Veidi on lauluvalik minu jaoks kummaline, sest lavastuse tutvustuses on välja toodud, et näitlejad esitavad neid laule, mis neil tuju rõõmsaks teevad. Aga pigem on laulud pärit isegi nende vanemate (või vanavanemate) nooruspõlvest ja seega on selline laulude valik veidi kummaline. Õnneks on mu noore inimese kesta sees sisemine vanainimene olemas ja nii leidsin ka mina endale päris mitu tuttavat ja kaasa haaravat laulu. Eriti tore oli muidugi vaheajal kavalehelt leida laulude nimekiri ja siis kõvasti ja valesti juba neid laule ette laulda. Aga vahet pole, minu tuju läks ikka rõõmsaks.

Mu ema ütles mulle pärast etenduse lõppu, et talle meeldis esimene pool rohkem, sest see oli rõõmsam ja teises osas oleks võinud ka rohkem rõõmsaid laule olla. Nagu ühele õigele teatriteadlasele kohane, suutsin ma leida sellisele laulude järjestusele tõlgenduse. Aga ma igaks juhuks rõhutan, et see on ainult minu nägemus asjast ja ei pruugi absoluutselt lavastuse tegijate nägemusega kokku sobida. Aga minu tõlgendus siis oli selline, et lugu räägib ikka sellest, mis meile kõigile kõige rohkem rõõmu valmistab, armastusest. Esmalt saavad vanad sõbrad kokku ja siis näevad nad kaunist naist (Silja Miks), kes sõprade vahele tuleb. Sellele järgneb naise tähelepanu võitmine ja armumine. Seejärel on ilus armastusest nõretav periood, kus öeldakse üksteisele kõiksugu ilusaid sõnu ja lõpeb see nagu ikka kõik sellega, et minnakse teineteisest lahku. Olgu lahkumise põhjuseks siis mis iganes. See praegune kirjeldus on väga suur üldistus, kuid annab edasi seda, kuidas laguses on suur rõõm ja tasapisi hakkab see rõõm asenduma halli argipäevaga ning hiljem kurbusega.

Aga üldiselt valitses etenduses siiski rõõm. Isegi, kui laulud olid veidi mõtlikumad või kurvemad, oli näitlejate liikumine või värvilised kostüümid need, mis tuju üleval hoidsid. Kusjuures seda, mitu korda Silja Miks kingi ja kostüüme vahetas, peab ikka päris hoolega jälgima. Eriti jalanõude vahetust. Aga mina sellele väga tähelepanu ei pööranud, sest mind lummas rohkem lavale ehitatud võlumaailm. Võiks isegi öelda, et tegemist oli võlumetsaga. Publiku poolt vaadatuna oli lava vasakul poolel üks pink ja pingi taga suur puu ning paremal poolel erinevad pillid. Võib tunduda üsna igav lavakujundus, aga need värvid, mis valguskujundusega loodi, tekitasid minus küll tõelise muinasjutumaa tunde. Kui sellele muinasjutumaale veel juurde lisada lõbusad liigutused, ainult naerusuised näitlejad ning valdavalt tuju rõõmsaks tegevad laulud, siis ongi üks äärmiselt positiivne õhtu garanteeritud.

Juhtusin enne teatrisse minekut lugema lavastuse tagasisidest, et terve kodutee on samuti need etenduses kuuldud laulud veel peas kõlamas. Esimesi laule kuuldes, ei tahtnud ma seda väga uskuda ja pidasin seda üleliigseks kiituseks, kui pean tunnistama, et see on tõsi. Ma käisin veel mitu päeva hiljemgi ringi ja laulsin omaette Ülle Ulla poolt kuulsaks lauldud laulu „Valgesse uttu“.  Eks kaasahaaravaid laule oli teisigi. Näiteks tooksin siinkohal välja mulle enim meelde jäänud laulud „Vana frakk“, „“Imeilus suvepäev“, „Sulle kõik nüüd ütlen“ ja „Suveöö“. Keda hakkas huvitama, kuidas need laulud näitlejate suus kõlavad, või millised laulud veel näitlejatele südamelähedased on, siis tasub Rakvere Teater üles otsida. Üks igavesti tore õhtu on kindlasti garanteeritud. Nagu ma juba ütlesin, siis kõiki laule saadavad rekvisiidid ja näitlejameisterlik esitus, mis tähendab seda, et päris mitmes kohas saab naerda. Muidugi valguskujundus on ka omaette väärt vaatamisväärsus.

Idee ja teostus: Toomas Suuman, Silja Miks, Margus Grosnõi, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu, Vootele Ruusmaa (külalisena) ja Teno Kongi (Külalisena)
Kunstnik: Kristi Leppik                       
Liikumisjuht: Oleg Titov (Ugala)
Valgus: Roomet Villau

Kuna Rakvere teater teeb väga palju väljasõiduetendusi, siis saate nende kodulehelt järgi vaadata, kas ja millal teie läheduses muusika saatel rõõmustada saab.


30/12/2019

Made in China

28 novembril 2019 Rakvere Teatri väikeses saalis



Rakvere Teatrist olen ma häbiväärselt vähe kirjutanud. Ometigi käivad nad üsna sageli Tartus külalisetendusi andmas, aga siiani pole ma nende lavastusi vaatama trehvanud. „Täismäng“ oli esimene nende lavastus, mida ma nägin ja ühtlasi ka viimane. Seega olin ma päris elevil, et saan Rakvere Teatrisse minna. Enne teatrisse minekut polnud ma mitte mingit eeltööd teinud ja ei teadnud lavastusest mitte midagi. Kava ostes tekkis eelarvamus, et tegemist on ühiskondliku lavastusega, mis käsitleb liigtarbimist. On ju tänapäeval kõik asjad Made in China ja inimesed soovivad neid järjest odavamalt ja suuremates kogustes endale saada.
Selliste ootustega asusin ma etendust vaatama. Seega olin ma veidi üllatunud, kui esimesena saabus lavale Jumal ja hakkas tikkudega mängima. Siis tuli jutustaja rollis Imre Õunapuu ja hakkas rääkima kuidas Jumal maailma lõi. Samal ajal tekkisid lavale mammut, põõsas ja lind, mis tähistasid maailma tekkimist. Edasi läks kõik nii nagu me Piiblist lugenud oleme. Ainult inimesed, kelle Jumal lõi kandsid Aadama ja Eeva asemel nimesid Joosep ja Maarja. Kuigi mõned sündmused olid Piiblist inspireeritud, läks siit alates ka lavastaja ja dramaturgi Urmas Lennuki fantaasia liikvele. Selleks ma päris valmis ei olnud. Ma ikka ootasin keskkonnast rääkivat lavastust rohkem. Suured prügihunnikud ja palju odavat Hiinas toodetud kergesti purunevat plastikut jne.
Nii näiteks hakkas Joosep palju tööl käima, et Maarja saaks endale korteri kus on palju ruumi, palju taimi ja kiire internet. Kuna Maarja pidi palju üksinda kodus viibima, hakkas naabrimees Jumal tal külas käima. Nii juhtuski, et Maarja jäi Jumalast rasedaks ja sündis poeg. Kuigi poisslapse ühe nimevalikuna kaaluti ka Jeesuse nime, otsustati lapsele lõpuks nimeks panna Paulo. Edasi nägime üsna tavalist tänapäevast pereelu. Isa läheb hommikul tööle, ema jääb lapsega koju ja istub telefonis. Või käib tal naabrimees külas. Isa on peale tööpäeva väsinud ja läheb sõpradega pubisse, mis naisele muidugi ei meeldi. Nii hakkavad tülid tulema. Joosep ei saanud aru, milleg Maarja rahul ei ole, sest oli ju Maarja soov suurem kodu, kiire internet ja palju taimi. Selle kõige saamiseks pidi Joosep palju töötama. Kui Maarja soovid kasvasid, pidi Joosep veel rohkem töötama. Kogu selle protsessi juures nägime, kuidas Joosepil ei olnud enam jaksu Maarjale öelda neid kolme sõna, mida iga naine kuulda tahab: „Ma armastan sind“. Ja nii need tülid muutusid veelgi suuremaks.
Siia oleks saanud selle liigtarbimise väga kenasti sisse põimida. Näiteks, et Maarja tahabki järjest rohkem asju ja muudkui tellib internetist ja Joosep peab veel rohkem tööl käima, et kõik see kinni maksta, mis põhjustab selle, et Maarja tellib endale lohutuseks veel rohkem asju jne. Kuid mida ei tulnud, oligi liigtarbimine. Selles osas jäi mulle veidi arusaamatuks, miks lavastusel selline pealkiri ja kavaleht oli. Pigem rääkis lavastus headusest ja sellest kui oluline on teisi armastada, kui Hiinas toodetud asjadest (millele lavastuse pealkiri ju otseselt viitab). Äärmisel juhul näen ma siin seda seost, et need kõik asjad on Hiinas toodetud ebainimlikes tingimustes ja ehk peaksime me Hiina töölistele rohkem armastust ja tähelepanu pöörama. Aga see on ka ainus ja väga otsitud seos. Armastuse teema on samuti väga oluline, kuid sellele ei viidanud lihtsalt mitte miski ja selleks ei olnud ma eelnevalt häälestatud. Kui lavastuse kavaleht on nagu üks suur poodide soodustusi sisaldav reklaam, siis on ju üsna loogiline eeldada, et räägitakse liigtarbimisest. Ja ma ei olnud ainus, kes nii eeldas. Ja seega ei olnud ma ka ainus, kes pettuma pidi.
Eks natukene oli ikka viiteid Hiina toodangule ka. Näiteks kui etenduse alguses tuli Surm Jumalat enda juurde kutsuma, siis kandis Surm musta pikka tepitud sulemantlit, mille seljale oli kirjutatud Adibas. See on ehtne vihje Hiinas toodetud võltsingutele, aga selle ühe Adibas sulemantliga see teema ka piirdus. Sulejopede kaudu viidati ka hiljem Hiinale. Nimelt käisid laval aeg-ajalt jumalad Zeus, Odin ja Hera, kes kandsid samuti pikki sulemantleid. Heral oli veel lisaks mantlile ka sarnase tegumoega suur poekott, kuhu ta aeg-ajalt midagi sisse pistis, sest äkki kunagi läheb vaja. Muud seost Hiina masstoodanguga ma ei leidnudki. Ja minu jaoks isiklikult seostuvad need suured sulejoped ja mantlid ka pigem Venemaa kui Hiinaga. Kuigi see kiri „Adibas“ mantli peal kohe etenduse esimestel minutitel lõi mu fantaasia ka tööle, aga rohkem midagi sarnast ei näidatudki. 
Tegelikult lavakujundusest leidsin ma ka mõned väikesed viited Hiina toodangule. See oli vist siis, kui Paulo sündi või sünnipäeva tähistati ja lava tagumises osas olevatel kunstkuuskedel pandi jõulutulukesed põlema. Neid puid oli palju ja tulukesi oli palju ja siis käis mul korraks ka mõte peast läbi, et kas nii palju tulukesi oli vaja. Samas kui tänapäeval veidi linnades ringi vaadata, siis on inimesed detsembrid oma majad ja korterid ikka väga ohtrate jõulutulukestega kaunistanud. Kust mujalt, kui Hiinast need tulukesed tulevad. Ja eks neid seepärast ostetakse, et need pole väga kallid. Mida rohkem vilkumist ja värve, seda uhkem on. 
Samas, mis seal salata. Tegelikult oli see kuuskedel tulede süütamine väga maagiline hetk. Kuna ma käisin teatris Novembri lõpus, siis tekitas see hetk juba mõnusa jõulumeeleolu. Mul ei olnud sel aastal ka jõulude ajal nii mõnusat jõulumeeleolu ja -tunnet, kui tol korral teatris. Teine ilus hetk oli see, kui tähistaevast näidati. Ma nüüd enam ei mäleta, kas see oli koos nende kuuskedega, või oli see veel eraldi. Aga igatahes tekkis eht muinasjutumaal viibimise tunne. Üldse jättis lavakujundus minu jaoks väga helge mulje ja tekitas minus mingi hooliva tunde. Ilmselt oli see tingitusd sellest, et lava ei olnud rekvisiitidega üle kuhjatud ja ma sain keskenduda näitlejatele ja nende tekstile ning sellega endale hoopis uue maailma luua. Oma väikese võlumaailma.
Rakvere Teatri väikesesse saali oli põrandale pandud umbes 4-5m diameetriga ringikujuline poodium, mille peal oli üks tool. Poodiumi ees paremas nurgas (publiku poolt vaadates) oli üks puupakk, millel Paulo jutustaja ametit pidades alguses istus. Ning poodiumi taga olid juba eelnevalt mainitud kuused. Maailma loomise ajal toodi lavale ka mõned kalad, linnud ja põõsad, mis poodiumi servale asetati. Mingi hetk tekkis sinna poodiumi servale ka prügikast, kuid sellele ei pööratud erilist tähelepanu. See võis viidata nii sellele, kuidas meie esivanemad välja on surnud ja piltlikult öeldes on nad prügikasti sattunud. Või siis oli see väga pisikene vihje ületarbimisele, mille kajastamist ma nii palju ootasin. Siiski jättis lavakujundus publikule väga suure fantaseerimisvabaduse. Nii pidi publik endale ise Joosepi ja Maarja suurt kodu ette kujutama või linnatänavat, kus Paulo ringi jalutas. 
Nagu ma ütlesin, lasi see rohkem näitlejatele keskenduda. Selle lavastuse truppi kuulunud näitlejatest olin varem näinud ainult Margus Grosnõid ja see oli vist ka kümme aastat tagasi. Seega ei tundnud ma teda esimese hooga üldse ära. TV vahendusel olen näinud Liisa Aibelit ja Peeter Rästast, kuid teaduspärast on teater ja TV täiesti erinevad asjad. Just seetõttu, et ma polnud nende näitlejatega varem kokku puutunud, meeldis mulle, et laval nii vähe rekvisiite oli. Siis sain ma keskenduda rohkem näitlejatele ja ka näitlejad pidid ise rohkem pingutama, et soovitud keskkonda publiku jaoks oma tegude ja sõnadega luua. Olnud ju rekvisiite, millele toetuda. Seda pole kaua aega juhtunud, et peaaegu kõik näitlejad olid minu jaoks huvitavad ja tegid oma osa hästi. 
Kõige rohkem meeldis mulle Anneli Rahkema Odini rollis. Eks see oli veidi kummaline vaadata, kuidas naine sõjajumalat kehastab, aga Odini sõjakus tuli sealt kenasti välja. Igatahes Odin oli kolmest jumalast minu lemmik ja mul on kahju, et Odinit nii vähe laval näha sai. Ma nüüd ei ole kindel, kas Odin meeldis mulle seetõttu kõige rohkem, et meis on teatud sarnasust, või mitte. Igatahes olen ma kindel, et Anneli Rahkema pani Odinisse kõige rohkem värvi, mille poolest Odin Herast ja Zeusist eristus.
Kõige huvitavam oli minu jaoks siiski Margus Grosnõi Joosepina. Iga kord, kui ta lavale tuli, jäin ma vaatama, mis toimub. Kui Anneli Rahkema ja Peeter Rästas näiteks kahekesi laval olid, siis tundus mulle, justkui laval ei oleks energiat või elu. Tundus justkui laval oleks kaks halli hiirekest. Nii kui Grosnõi tuli, tekkis lavale elu. Tuli kass, kes hakkas halle hiirekesi taga ajama. Eks see tunne tekkis ka sellest, et paljuski anti süžeepööretest just Grosnõi kehastatud Joosepi kaudu teada. Nii sai Grosnõi kõige rohkem erinevaid emotsioone väljendada ja see tegi ta minu jaoks huvitavaks. Kaua sa ikka kogu aeg samasuguse emotsioonidega ja jutuga tegelast vaatad?
Kõige vähem meeldis mulle Liisa Aibel. Tema kehastatud Vanamutt ja juhuslik möödakäija olid väga juhuslikud rollid ja nendes ei olnud midagi huvitavat vaadata. Tema kehastatud Hera ja Magdaleena jätsid mulle ka väga üheplaanilise ja igava mulje. Neid tegelasi vaadates ei saanud ma aru, mis nende funktsioon on ja mida nad publikule pakkuma peaksid. Okei, Magdaleena justkui oleks toonud mõne huvitava nüansi tegevusse, kuid minu jaoks jäi Magdaleena laval nõrgaks. Pigem meenutas Aibeli kehastatud Magdaleena vingus näoga virisevat vanamutti, kui rõõmsat ja riukaid täis noort tüdrukut (keda ta tegelikult kujutama pidi). Ilmselt oli Lennukil idee suurem, kuid reaalses situatsioonis see idee ei mänginud lihtsalt välja. Muidu ma arvaksin, et äkki said näitlejad veidi valed valitud, kuid vestlusest Lennukiga, sain ma aru, et tekst sündis koos näitlejatega, seega peaks ikka tõenäolisem olema, et tekst aitab näitlejaid ja nad täiendavad teineteist.
Nagu ma ütlesin, siis suures plaanis oli lavastust ikkagi huvitav vaadata, sest näitlejate liigutused, hääl ja miimika ei olnud mulle tuttavad. See ja võrdlemisi rekvisiidivaene lava panigi rohkem näitlejatööle keskenduma. Ma ei teadnud laval konkreetset näitlejat nähes, oodata, mida ta järgmiseks öelda või teha võib. Vanemuises suudan ma mõningate näitlejate puhul juba üsna täpselt ennustada, kes kuidas mõnes situatsioonis käitub. Ehk ma seepärast märkasingi, et mingi pinge on näitlejates siiski puudu, kuna ma keskendusin näitlejale. Või olin ma siis kogu lavastuse ülesehituse osas veidi pettunud ja elasin selle näitlejate peale välja. Üks on kindel, kui keegi saab lavastuses kreemitordiga näkku, siis see on minu jaoks juba ohumärk. Tänapäeval ei saa selline asi enam naljakas olla. Ja kui lavastaja Urmas Lennuk veel väitis, et Peeter Rästas ise tahtis selle tordiga näkku saada, siis ma olin veel rohkem pettunud. Eks publik saalis naeris selle koha üle küll, aga minu jaoks on see nii kulunud ja labane nali, et ma lihtsalt vaatasin ammulisui ja mõtlesin, et mis see nüüd siis oli. Kuni selle hetkeni meeldis nähtud etendus mulle väga. Peale tordistseeni muutusin ma skeptiliseks. 
Aga üks mu tuttav, kes on vist kõik Rakvere Teatri lavastusi korduvalt näinud, ütles, et see ongi klassikaline Urmas Lennuk. Seega, kellele Lennuki käekiri meeldib, siis teile ilmselt meeldib ka see lavastus. Tegelikult mulle ju ka meeldis. Ma lihtsalt hakkasin liiga palju lootma ja pidin pettuma ja fiktsionaalne maailm ei suutnud mind jäägitult endasse tõmmata. Või vajuski etendus teises vaatuses lihtsalt ära. See on ka muidugi võmalik, sest mulle hakkas lõpuks tunduma, et lavastuses on kõike liiga palju. Küll oli seal Piibli teema, siis linnumunast maailma loomise müüt, ületöötamine, seksuaalvägivald, liigne sotsiaalmeedia kasutamine, liigtarbimine jne. Kõigest oli midagi natukene sisse põimitud, kuid kõik teemad jäid lahtiseks ja poolikuks. Mulle oleks rohkem meeldinud, kui valitakse üks-kaks põhisuunda ja keskendutakse neile põhjalikumalt.
Kuigi ma kirusin päris korralikult, siis tegelikult ma vist ikkagi julgeksin soovitada seda lavastust. Jah, ise ma enam teist korda vaatama ei läheks, aga samas olen ma selle aasta jooksul palju hullemaid ja sisutühjemaid lavastusi näinud. „Made in China“ natukene ikka paneb mõtlema teatriväliste probleemide peale, aga samas näitab ka teatrimaagiat. Eriti soovitaksin kõikidele neile, kes jõulutunnet saada tahavad. Jaanuaris, veebruaris ja märtsis antakse veel mitmeid etendusi. Kuna lavastuses on ikkagi päris palju jõuluhõngu ja tegemist oligi 2019. aasta jõululavastusega Rakvere Teatris, siis kevadel võib lihtsalt veidi kummaline tunne olla kogu seda jõulumeeleolu lavalt vaadata.

Autor ja lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Kristel Maamägi
Valguskujundaja: Roomet Villau
Mängisid:
Peeter Rästas - Jumal
Margus Grosnõi - Surm; Zeus; Joosep
Liisa Aibel - Hera; Juhuslik möödakäija; Vanamutt; Magdaleena
Anneli Rahkema - Odin; Maarja
Imre Õunapuu - Paulo

Rohkem infot lavastuse kohta saab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN.

* – Päisefoto on pärit Rakvere Teatri koduleheküljelt.