Kuvatud on postitused sildiga Silja Miks. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Silja Miks. Kuva kõik postitused

09/10/2022

Sirli, Siim ja saladused

 26. septembril 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Eks me kõik oleme vahetevahel millestki unistanud. Täiskasvanutena ilmselt unistame veidi ratsionaalsematest asjadest kui lapsena ja ega me täiskasvanutena ei taha väga tunnistada ka, et me millestki unistame. Unistamine on ikka rohkem laste pärusmaa. Lastele on selles osas palju rohkem lubatud ja nemad võivad unistada sellest kuidas nad pilvebaleriinid või superkangelased on. Unistama peab, sest see annab jõudu ja motiveerib meid edasi tegutsema. Räägivad ju mitmedki elustiili gurud ja coach-id samuti, et oma tulevikku tuleb visualiseerida, et soovid täide läheksid. Mis see visualiseerimine muud on kui unistamine.

Just unistamisest ja sellest, et unistades on kõik võimalik, räägibki Rakvere Teatri koguperelavastus „Sirli, Siim ja saladused“, mis põhineb Andrus Kivirähki samanimelisel raamatul. Kuigi tegemist on koguperelavastusega, jäi mulle mulje et pigem on lavastusest hästi palju õppida just lapsevanematel. Näiteks seda, kuidas mitte ära unustada seda millest täiskasvanud lapsena unistasid. Sest see unistus võib kahte põlvkonda ühendada ja aidata vanematel oma lapsi paremini mõista ja kuulata. Näiteks tahtis Siim (Imre Õunapuu) minna isaga (Peeter Rästas) kalale, kuid isal polnud selleks mitte kunagi aega. Nagu hiljem selgus, oli isa lapsena unistanud samuti sellest, et enda isaga kalale minna, kuid tema unistus ei täitunud. Kuigi isa oli lapsena lubanud, et tema viib enda poja tulevikus kalale, ta seda siiski teinud ei olnud, sest keegi polnud teda tema lapsepõlves kalale viinud ja seepärast ei teadnud ta kuidas kalalkäik täpsemalt toimuma peaks. Teadmatus põhjustas temas hirmu ja seetõttu lükkas ta enda pojaga kalale minekut samuti edasi. Kui me ei julge enda unistusi täide viia, siis võibki ühel päeval juhtuda, et mingid tegevused või oskused kaovad jäädavalt, sest täiskasvanud ei julge proovida ja laste unistamisest jääb väheks kui vanemad nende unistusi täita ei aita. Seega julget unistamist ja ärge kartke oma unistusi ellu viia!

Natukene jäi mind häirima ka see, et Sirli (Grete Jürgenson) siunas kogu aeg enda matemaatika õpetajat ja seda kui halb on matemaatikat õppida. Ühelt poolt saan ma sellest aru, sest kellele meeldiks lapsena matemaatikat õppida. Teisalt just seetõttu olekski võinud lavastus julgustada lapsi matemaatikat õppima. Praegu jäi lavastusest kõlama, et matemaatika on nõme ja palju parem on unistada kui matemaatikat õppida. Mina oleksin kuidagi matemaatika õppimise sidunud kojamehe (Elar Vahter) päästmisega vaimuhaiglast.

Mulle on kusagilt meelde jäänud, et lastele meeldimiseks tuleb kohe esimeste sekunditega nende tähelepanu endale püüda. Ma pole küll laps, aga mulle tundus et lavastuse esimesel minutil toimunud perekonna sõnatu edasi-tagasi sagimine oli saalis viibivate laste jaoks veidi igavavõitu. Isegi mina mõtlesin korraks, et huvitav milleks see vajalik on. Õnneks on lastel parem kannatus, kui ma oodanud olin ja kõik püsisid vagusi ning ootasid ära, mis edasi saama hakkab. Siiski tundus mulle, et lastele jäi lavastus veidi igavaks ja nad ei elanud laval toimuvale väga kaasa. Kui üks väike lasteaialaps välja arvata, kes tahtis etenduse lõppedes lavalt butafooriana kasutatavat kaneelisaia kaasa võtta.

Selleks, et postitus liiga negatiivsetes toonides ei tuleks, jagan midagi positiivset ka. Mulle meeldisid väga pallimeres olevad pallid, mis lõpuks lava täitsid. Lavastuses olid pallid mõeldud veemullidena kuna laste fantaasia järgi oli nende kojamees vetevalla prints ja vajas kojamehe ämbris olevat vett, et elus püsida. Eriti tavalistest pallimere pallidest suuremad ja läbipaistvad pallid, mis meenutasid veidi suuri seebimulle. Ma polnud muidugi ainus, kellele pallid ja butafooriana kasutatud kaneelisai ahvatlevatena tundusid. Päris mitu last üritas etenduse lõppedes lavalt lisaks kaneelisaiale just neid värvilisi palle kaasa haarata. Järelikult köitsid need asjad laste tähelepanu veidi rohkem kui laval toimunud tegevus. Vähemalt mulle jäi selline mulje.

Mina otseselt ei kahetse, sest mulle isiklikult lavastus täitsa meeldis. Kui arvestada seda, et tegemist oli lastelavastusega. Samas jäi mulle ikkagi mulje, et lastele oleks midagi sellist rohkem peale läinud, kus neid oleks rohkem kaasatud. Kava järgi pakkudes tundub, et lavastus on pigem eelkooliealistele lastele mõeldud, sest kavas on palju nuputamist ja peegelkirja jms mis pakub pigem väiksematele huvi. Samas lavastus oli üles ehitatud selliselt, et eelkooliealistel oli pigem igav etendust vaadata.

Autor: Andrus Kivirähk
Dramatiseerija: Urmas Lennuk
Lavastaja: Mari Anton
Kunstnik: Mailiis Laur
Helilooja: Markus Robam
Liikumisjuht: Hanna Junti
Videokunstnik: Kerttu Kruusla
Valguskujundaja: Märt Sell
Osades:
Grete Jürgenson – Sirli
Imre Õunapuu – Siim
Elar Vahter – Kojamees
Liisa Aibel – Moonika; Moonika ema (vaimuhaigla õde)
Silja Miks – ema
Peeter Rästas – isa; härra Lammas
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN.

02/02/2022

Charlotte Löwensköld

 19. jaanuaril 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Siim Vahur

Alustasin vana-aasta lõpus Selma Lagerlöfi raamatu “Nils Holgerssoni imeline lend läbi Rootsi” lugemist. Lihtsalt sel põhjusel, et raamatukogust laenutatud raamatud olid läbi loetud ja mõtlesin, et prooviks nüüd läbi lugeda selle raamatu, mis mul nooruses lugemata jäi. Ma mäletan, et alustasin noorena korduvalt selle raamatu lugemisega, aga esimesest paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Nüüd läks natukene paremini, sest sain loetud päris mitukümmend lehekülge ja siis mõistsin, et see raamat pole minu jaoks huvitav. Seega olid mul Rakvere Teatri lavastuse „Charlotte Löwensköld“ osas ka teatud eelarvamused just seetõttu, et lavastus põhineb Selma Lagerlöfi triloogial Löwensköldide sarjast. Kuidagi alateadlikult tajusin, et Lagerlöfi teosed pole päris minu maitse.

Nüüd, kus etendus on nähtud, julgen öelda, et teatud mõttes mu kartused siiski osutusid tõeks. Kuigi põhjust tuleb vist otsida pigem minu enda seest, kui Lagerlöfi tekstist. Tekst mind iseenesest ei häirinudki ja täitsa huvitav oli tegelaste omavahelist juttu kuulata. Küll aga jättis mind täiesti ükskõikseks lavastus tervikuna. Vaheajaks polnud minus tekkinud etenduse osas ühtegi emotsiooni ja mõtet. Hea uudis on see, et polnud tekkinud ka sellist tunnet, et tegemist on täiesti igava etendusega ja ma tahaksin ära minna. Minu jaoks oli tegemist täiesti mittemidagiütleva etendusega, mis sulas halli argipäeva. Etenduse vaatamine oli minu jaoks sama rutiinne tegevus nagu kodust väljudes ukse lukustamine. Mingil hetkel tabad end mõttelt, et kas uks ikka sai lukku. Sarnaselt mõtlesin ma õhtul teatrist koju sõites, et mida ma just vaatamas käisin ja kas ma ikka üldse käisin teatris. Sest sellist tavalist teatris käimise emotsiooni minus ei tekkinud.

Ainus eredam mälestus etendusega seoses on Grete Jürgensoni kehastatud ekstrentriline rändkaupmees Anna Svärd. Annat eristas teistest tema energiline olemus ja värvikirevad riided. Samuti tundus mulle, et ta oli ülejäänud tegelastest veidi lihtsameelsem ja sattus seetõttu igasugustesse koomilistesse olukordadesse. Need hetked, mil Jürgenson laval oli, olid tõeliselt nauditavad ja tundusid mulle justkui sõõm värsket õhku selles ülejäänud üksluisuses. Siiski polnud need hetked piisavad, et muuta etenduse atmosfääri soojaks.

Tundub, et lavastaja Urmas Lennuk oli teadlikult tekitanud halli ja masendava õhkkonna, mis iseloomustas seda, kuidas Charlotte (Natali Väli) end tundis. Olles pärit aadlisuguvõsast, kuid kasvanud lihtsa orvuna üles praosti (Eduard Salmistu) juures, oli Charlotte jaoks oluline leida armastust ja materiaalset heaolu. Armastuse oli ta leidnud, kuid tema armastatu ei tahtnud midagi kuulda materiaalsest heaolust. Näiteks ei soovinud Charlotte armastatu Karl (Imre Õunapuu) midagi kuulda linnas asuvast jõukast praosti kohast, vaid soovib jääda väiksesse Korskyrkasse ja tegeleda heategevusega ning elada kasinuses. Ometigi oleks Charlotte tahtnud saada eemale Korskyrkast ja sealsetest elanikest.

Lõpuks otsustab Karl oma kihluse Charlottega katkestada ja kihlub talle esimesena vastu tulnud naisega, kelleks osutub rändkaupmees Anna Svärd. Sellele järgneb Karli ema (Ülle Lichtfeldt) suurejooneline plaan, kuidas Karl ja Charlotte taas kokku viia. Kahjuks see plaan läheb vett vedama, kuna Karli poolel on kirikla organistiproua (Silja Miks), kes omakasupüüdlikult keelitab Karli külasse jääma ja heategevusega tegelema. Kogu loo lõpuks otsustab Charlotte suurest armastusest Karli vastu lasta viimasel minna ja võtab vastu rikka vabrikandi (Madis Mäeorg) kihluse. Just seda armastuse nimel ohverdamist ja sünget meeleolu rõhutabki lavastuse tonaalsus. Kuid minu jaoks ei olnud see armastuse nimel enese ohverdamine piisavalt mõjusalt välja toodud ja seetõttu jäigi mõjuma ainult üks suur hall ollus, mis oli moodustunud kokku sulanud argipäevast ja nähtud etendusest.

Iseenesest etendus igav ei olnud ja unega ma võitlema ei pidanud. Midagi erilist nähtud etendusest meelde ka ei jäänud ja pärast teatrisaalist väljumist oli sisuliselt juba kõik saalis nähtu unustatud. Samas endast vanemate tuttavatega rääkides, jäi kõlama see, et neile etendus pigem meeldis. Ehk siis oli minu emotsionaalne seisund sel päeval selline, et etendus mind ei kõnetanud. Või pole ma lihtsalt see sihtgrupp, kellele kõnealune lavastus meeldima peaks. Aga omaette huvitav kogemus oli ikka, sest varasemalt on kõik nähtud lavastused minus suutnud vähemalt teatrisaalist lahkudes mingisuguse emotsiooni tekitada.

Autor: Selma Lagerlöf
Tekst, lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Liina Unt
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Valgus: Roomet Villau
Tõlkija: August Hanko
Osades:
Natali Väli – Charlotte Löwensköld
Madis Mäeorg – vabrikant Gustav Schagerström
Ülle Lichtfeldt – koloneliproua Beata Ekenstedt
Imre Õunapuu – Karl Ekenstedt
Eduard Salmistu – praost Viktor Forsius
Silja Miks – organistiproua Thea Sundler
Grete Jürgenson – Anna Svärd

25/11/2021

Lihtsalt, rõõmuks

 18. novembril 2021 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Teadupärast pidid oktoober ja november kõige pimedamad ja süngemad sügiskuud olema. Seepärast on eriti tore, kui ühe lõbusa kontsertlavastusega õnnestub seda sügismasendust eemale peletada. Kuigi Rakvere Teatri lavastuse „Lihtsalt, rõõmuks“ üks etendus kestab umbes poolteist tundi, on etenduse mõju siiski pikaajalisem.

Tuleb tunnistada, et saali jõudes oli teatriinimene minu sees ikka päris skeptiline. Kui teater on ise žanri määranud kontsertlavastuseks, siis on selge, et päris teatrilavastusega tegemist ei ole. Ehk on asjal veidi haltuurahõngugi juures, sest mingit kunstilist elamust ei saa ju sellise lavastuse juures olla. Oleks ma seda teadnud, kuidas ma eksida võin...

Esmapilgul tundus tõesti, et tegemist on ühe kontserdiga, mis on ehk tavapärasest veidi teatraalsem ja rohkemate rekvisiitidega. Samas, mis siin imestada, kui lauljateks peamiselt näitlejad, kes ongi harjunud veidi teatraalsemalt end väljendama. Kuigi esimesed laulud, mis kõlasid, olid minu jaoks pigem võõrad ja seega ei saanud ma kohe algusest sama hooga minema. Üldiselt mulle tundus, et pigem ongi lavastus mõeldud vanemale põlvkonnale, sest nende jaoks on ilmselt need laulud tuttavamad ja tekitavad rohkem emotsioone.

Veidi on lauluvalik minu jaoks kummaline, sest lavastuse tutvustuses on välja toodud, et näitlejad esitavad neid laule, mis neil tuju rõõmsaks teevad. Aga pigem on laulud pärit isegi nende vanemate (või vanavanemate) nooruspõlvest ja seega on selline laulude valik veidi kummaline. Õnneks on mu noore inimese kesta sees sisemine vanainimene olemas ja nii leidsin ka mina endale päris mitu tuttavat ja kaasa haaravat laulu. Eriti tore oli muidugi vaheajal kavalehelt leida laulude nimekiri ja siis kõvasti ja valesti juba neid laule ette laulda. Aga vahet pole, minu tuju läks ikka rõõmsaks.

Mu ema ütles mulle pärast etenduse lõppu, et talle meeldis esimene pool rohkem, sest see oli rõõmsam ja teises osas oleks võinud ka rohkem rõõmsaid laule olla. Nagu ühele õigele teatriteadlasele kohane, suutsin ma leida sellisele laulude järjestusele tõlgenduse. Aga ma igaks juhuks rõhutan, et see on ainult minu nägemus asjast ja ei pruugi absoluutselt lavastuse tegijate nägemusega kokku sobida. Aga minu tõlgendus siis oli selline, et lugu räägib ikka sellest, mis meile kõigile kõige rohkem rõõmu valmistab, armastusest. Esmalt saavad vanad sõbrad kokku ja siis näevad nad kaunist naist (Silja Miks), kes sõprade vahele tuleb. Sellele järgneb naise tähelepanu võitmine ja armumine. Seejärel on ilus armastusest nõretav periood, kus öeldakse üksteisele kõiksugu ilusaid sõnu ja lõpeb see nagu ikka kõik sellega, et minnakse teineteisest lahku. Olgu lahkumise põhjuseks siis mis iganes. See praegune kirjeldus on väga suur üldistus, kuid annab edasi seda, kuidas laguses on suur rõõm ja tasapisi hakkab see rõõm asenduma halli argipäevaga ning hiljem kurbusega.

Aga üldiselt valitses etenduses siiski rõõm. Isegi, kui laulud olid veidi mõtlikumad või kurvemad, oli näitlejate liikumine või värvilised kostüümid need, mis tuju üleval hoidsid. Kusjuures seda, mitu korda Silja Miks kingi ja kostüüme vahetas, peab ikka päris hoolega jälgima. Eriti jalanõude vahetust. Aga mina sellele väga tähelepanu ei pööranud, sest mind lummas rohkem lavale ehitatud võlumaailm. Võiks isegi öelda, et tegemist oli võlumetsaga. Publiku poolt vaadatuna oli lava vasakul poolel üks pink ja pingi taga suur puu ning paremal poolel erinevad pillid. Võib tunduda üsna igav lavakujundus, aga need värvid, mis valguskujundusega loodi, tekitasid minus küll tõelise muinasjutumaa tunde. Kui sellele muinasjutumaale veel juurde lisada lõbusad liigutused, ainult naerusuised näitlejad ning valdavalt tuju rõõmsaks tegevad laulud, siis ongi üks äärmiselt positiivne õhtu garanteeritud.

Juhtusin enne teatrisse minekut lugema lavastuse tagasisidest, et terve kodutee on samuti need etenduses kuuldud laulud veel peas kõlamas. Esimesi laule kuuldes, ei tahtnud ma seda väga uskuda ja pidasin seda üleliigseks kiituseks, kui pean tunnistama, et see on tõsi. Ma käisin veel mitu päeva hiljemgi ringi ja laulsin omaette Ülle Ulla poolt kuulsaks lauldud laulu „Valgesse uttu“.  Eks kaasahaaravaid laule oli teisigi. Näiteks tooksin siinkohal välja mulle enim meelde jäänud laulud „Vana frakk“, „“Imeilus suvepäev“, „Sulle kõik nüüd ütlen“ ja „Suveöö“. Keda hakkas huvitama, kuidas need laulud näitlejate suus kõlavad, või millised laulud veel näitlejatele südamelähedased on, siis tasub Rakvere Teater üles otsida. Üks igavesti tore õhtu on kindlasti garanteeritud. Nagu ma juba ütlesin, siis kõiki laule saadavad rekvisiidid ja näitlejameisterlik esitus, mis tähendab seda, et päris mitmes kohas saab naerda. Muidugi valguskujundus on ka omaette väärt vaatamisväärsus.

Idee ja teostus: Toomas Suuman, Silja Miks, Margus Grosnõi, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu, Vootele Ruusmaa (külalisena) ja Teno Kongi (Külalisena)
Kunstnik: Kristi Leppik                       
Liikumisjuht: Oleg Titov (Ugala)
Valgus: Roomet Villau

Kuna Rakvere teater teeb väga palju väljasõiduetendusi, siis saate nende kodulehelt järgi vaadata, kas ja millal teie läheduses muusika saatel rõõmustada saab.