Lõpp

 12. märtsil 2024 Sadamateatris

Foto: Heikki Leis

Alustan selle postituse kirjutamist suure häbitundega. Nimelt on mul tartlasena häbi tunnistada, et ma sattusin Vanemuise lavastust vaatama viimati 2022. aasta oktoobris. Paus on olnud peaaegu poolteist aastat. Ometigi võiks eeldada, et just Vanemuisesse satun ma kõige rohkem, kuna see asub mulle kõige lähemal ja pakub väga eriilmelist teatrit, mille hulgast võiksin kindlasti midagi meelepärast leida. Jah, tõesti on selle aja sees olnud päris mitu lavastust, mis mind kõnetanud on, kuid vahepeal jäi kogu see teatris käimise asi üsna tagaplaanile ja ostsin pileteid ainult vahetult enne teatrisse minekut. Nii hilja muidugi enam nendele minu soovitud lavastustele pileteid saada polnud ja nii jäigi Vanemuises käimata. Kuigi „Lõpp“ on üks nendest lavastustest, mida ma vaadata tahtsin, pole ma kindel, kas ma seda ikka vaatama oleksin jõudnud, kui kolleegid poleks aktiivsed olnud ja pileteid mitu kuud varem ära ostnud. Seega tundub, et ma jõuan teatrisse ainult siis, kui keegi mind sinna kutsub.

Nagu nimigi ütleb, siis „Lõpp“  räägib elu lõpust ehk surmast ja tegemist on dokumentaallavastusega, mis põhineb surijate ning hingehoidjatega tehtud intervjuudel. Kindlasti võib paljudel tekkida küsimus, et miks ma nii morbiidset asja vaatama tahtsin minna. Esiteks puutun ma selle teemaga tööalaselt liigagi palju kokku ja on ju igati huvitav vaadata mida teised inimesed sellest teemast räägivad. Ja dokumentaallavastused on mulle ka alati meeldinud, peamiselt seetõttu et seal käsitletakse olulisi teemasid ning need lavastused panevad mõtlema. Ma olen täiesti nõus sellega, et surm on tabu, millest meie ühiskonnas väga palju ei räägita ja üritatakse näiteks lapsi surmast eemale hoida. Mis seal salata eks ka täiskasvanud hoiaksid parema meelega surmast eemale ja ei taha sellel teemal rääkida. Samas pole see alati nii olnud. Vanasti hoiti surnuid kuni ärasaatmiseni kodus ja ka ära saatmine ning peied toimusid kodus, mis tähendab et kogu perekond oli surnu juures ja surm oli elu loomulik osa. Tänapäeval proovitakse sageli surev inimene haiglasse või hooldekoju ära saata, et lähedased ei peaks seda suremise protsessi pealt nägema. Näen ka oma igapäevases töös, et surm on midagi sellist, mida paljud kardavad ja seetõttu üritatakse igast õlekõrrest haarata, et äkki see surm sel korral ikka ei tule. Kahjuks tabab surm meid kõiki ja seetõttu on parem nendest teemadest võimalikult varakult rääkida. Palju lihtsam on lähedase surmaga leppida, kui sellest on eelnevalt räägitud ja on teada, mida lähedane mahajääjatelt ootab. Seetõttu on mul väga hea meel, et Piret Jaaks, Marta Aliide Jakovski ja Vanemuine on otsustanud sellisel teemal lavastuse teha.

Kui keegi nüüd mõtleb, et miks nii masendavatel teemadel rääkivat lavastust peaks üldse vaatama minema, siis raskeid teemasid tasakaalustatakse lavastuses päris palju huumori abil. Jah, seal on ka musta huumorit, mis kõikidele meedikutele meeldib, kuid on ka tavalist huumorit, mis peaks kõik mittemeedikud ka naerma ajama. Mina igatahes sain päris palju naerda. Jah, mitte küll nii palju kui korraliku komöödia korral, kuid üle poole ajast oli kindlasti suu muigvel. Ega ma ei saa lubada, et poole ajast naersin ma ainult meedikutele omaste mustade naljade peale. Ma ilmselt pole just maailma parim eeskuju, sest mulle just draamad ja morbiidsed lood meeldivad, aga mina polnud teatrist lahkudes üldse masendunud. Tegelikult kartsid mu kolleegid, et äkki on lavastus nii masendav, et tuleb poole pealt lahkuda, aga ei lahkunud ka nemad ja tundus, et lavastuse lõppedes polnud ka nemad eriti masendunud. Seega ei pea keegi kartma, et teatriõhtu kuidagi tuju ära rikuks. Ma usun, et vastupidiselt avardab teatriõhtu silmaringi ja paneb ehk publikut rohkem surmaga seotud teemadele mõtlema. Minu meelest oleks väga tore, kui tänu lavastusele teeb keegi oma lähedastega kokkuleppe, kuidas surma puhul käituda või mida surijale öelda või mida temalt küsida.

Minu meelest ongi lavastuse kõige suurem väärtus see, et surmast on räägitud nii hingehoidjatega kui ka surijate endiga. Eks vaimulikud ja hingehoidjad on oma töös väga palju puutunud kokku nii surijate kui ka neist maha jääjatega ning seetõttu oli lavastuses väga palju selliseid mõtteid, mis panevad publikut ka nende teemade peale mõtlema. Siiski ei koosnenud kogu lavastus ainult erinevate hingehoidjate ja surijate monoloogidest, vaid monoloogid ja mõtted olid põimitud folkloorist pärit surmaga seotud uskumustega. Seda kõike raamis lugu perekonnast, kus pensioniealine ema koondatakse töölt vahetult peale seda kui ta on oma abikaasa matnud. Hingehoidjate lugude vahele esitavad näitlejad pildikesi pensionile jäänud naise elust kuni selleni kuidas ta saab vähi diagnoosi ja seda oma täiskasvanud poegadele ja lastelastele ütleb. See uudis muudab perekonna suhteid nii palju, et vennad kes seni pole teineteisele tunnistanud kui väga nad üksteist armastavad ja vajavad, seda siiski lõpuks teevad. Selles mõttes ikkagi õnneliku lõpuga lugu, kuigi ema on suremas. Mulle tundub, et see perekonnalugu oli vajalik ka selleks, et veidi teema morbiidsust vähendada ja aitas kogu surma temaatikat veidi inimlikumas võtmes avada.

Lavastuse ülesehituse mõttes on tegemist pigem kaasaegse lavastusega, kus kasutatakse palju näitlejate kuvamist suurele ekraanile ning kogu lavakujundus koosneb kuuest toolist. Kogu stseenide tegevus tuleb publikul suuresti ise ette kujutada, sest lavakujunduses pole rekvisiite. Näiteks kujutatakse peielauda kõrvuti toolidel istudes, kus näitlejad kujutletavaid pitse tõstavad Ja kõigile on selge, mida näitlejad teevad ja sobilik atmosfäär tekib iga inimese kujutluspildis tema ette. Videokaamera kasutamine on kahe otsaga asi. Kuna Sadamateater on piisavalt väike saal ja publik istub näitlejatele võrdlemisi lähedal, on kõik laval toimuv ka viimasesse ritta võrdlemisi hästi näha ja selles osas poleks justkui kaamerat suurendamiseks vaja. Samas kuvatakse ekraanile enamasti ainult näitlejate näoilmed, mis suurel ekraanil võimenduvad, pannes niimoodi publikut tegelastele palju rohkem kaasa elama, kuna iga pisimgi näo miimilise lihase liikumine on tänu kaamera suurendavale efektile ka viimasesse ritta näha.

Minu meelest olid kõik näitlejad väga super, sest emotsioonide ja mõtte edasi andmiseks tuli peamiselt kasutada näoilmeid, sest palju see publik kehakeelt ikka vaatab, kui ainult nägu on suures plaanis ekraanile kuvatud. Eks oli ka neid stseene, kus sai kogu kehakeelt vaadata (nt see sama mainitud peielaua stseen või etenduse alguses olnud tantsustseen). Lisaks kandsid kõik näitlejad matustele iseloomulikku musta riietust, seega ei aidanud ka kostüüm erinevaid karaktereid välja tuua. Ainsa erandina kostüümi osas saab välja tuua Külliki Saldre kehastatud ema, kes sarnaselt teistele oli etenduse alguses riietatud musta, kuid viimases haiglastseenis oli tal seljas valge kleit, mis meenutas kas siis surirüüd või haiglakitlit. Igatahes oli kõikide näitlejate mängu nauditav vaadata ja kuna sageli oli laval ainult kaks näitlejat korraga, kellest üks oli kaamera ees ja teine kaamera taga, siis sain eriti palju tähelepanu pöörata näitlejatele. Kohati tundus mulle, et ma jõllitan ainuisikuliselt seda näitlejat, kes parajasti kaamera ees rääkis, sest mis sa sellest kaamerat hoidvast näitlejast ikka vaatad. Nii ma siis keskendusingi kaamera ees oleva näitleja miimika jälgimisele. Seega julgen ma öelda, et kõik näitlejad teevad jube head rollid just näitlejameisterlikkuse osas, kui arvestada seda, et nende peamine töövahend on nende enda nägu, millega erinevaid emotsioone edasi tuleb anda. Sellist teatrit mulle meeldib vaadata, kus näitleja ei kao dekoratsioonide, kostüümi ega grimmi taha ära, vaid peab kasutama enda keha selleks, et tegelast luua. Sest selline teater laseb publikul vaadata kui suurepärased näitlejad meil on ja nautida puhast näitlejatööd. Kui Külliki Saldre ja Karol Kuntsel on mu vanad lemmikud, siis selle lavastuse põhjal julgen küll öelda, et nii Lena Barbara Luhse, Kaarel Pogga kui Reimo Sagor liigituvad ka mu lemmikute hulka, sest neid on laval huvitav vaadata.

Kuigi kokkuvõttes oli tegemist hea lavastusega, siis unustamatut teatrielamust ma siiski ei saanud. Ma küll olin valmis selleks, et ma lahkun teatrisaalist märgade silmadega, kuid seda ei juhtunud. Äkki oli lavastus nii hästi tasakaalus, et see kurb sisu ei jõudnud minuni ja seega ei läinud silmad märjaks. Aga teema igatahes puudutas ja vahetult peale teatrit oli küll veidi kergem tunne ja tahtmine kõik tuttavad teatrisse saata, et ka teised saaksid aru, miks surmast rääkima peaks. Ja näitlejaid oleks ka kallistama tahtnud minna, sest ega neil ka sellist lavastust kerge mängida pole.

 

Lavastaja: Marta Aliide Jakovski
Autor ja lavastusdramaturg: Piret Jaaks
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Ann Reimann
Kaamerarežii autorid: Fidelia Regina Randmäe, Marta Aliide Jakovski
Osades:
Külliki Saldre – Renaata
Karol Kuntsel – Taaniel, ülemus, härra klubis, hingehoidja haiglas
Reimo Sagor – Ruben, härra klubis, kirjanik matustel
Lena Barbara Luhse – Jane, proua klubis, naine matustel, naine haiglas
Kaarel Pogga – Kristjan, noormees tööl, härra klubis, ingel, poiss matustel, arst
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Terror

 1. detsembril 2021 Sadamateatris

Foto: Maris Savik

Mina usun, et kõik asjad meie elus juhtuvad mingi kindla põhjusega just sellel hetkel kui nad juhtuvad. Mu kolleeg rääkis mulle vist juba oktoobris, et ta käis Vanemuises „Terrorit“ vaatamas ja see oli täitsa hea ja ma mõtlesin, et peab ka siis selle lavastuse ära vaatama. Läks kuu edasi ja ma hakkasin novembris tõsisemalt mõtlema, et võiks „Terrorit“ vaatama minna. Kuidagi ei jõudnud. Kirjutasin selle asemel hoopis oma psühholoogia uurimistööd ja lugesin raamatuid. Viimane raamat, mida ma lugesin oli Malin Persson Giolito „Vesiliiv“, mis on psühholoogiline lugu sellest, kuidas üks 18-aastane tüdruk väidetavalt oma klassikaaslased ja poiss-sõbra ning poiss-sõbra isa maha lasi ja tema üle hakatakse kohut mõistma. Raamatus räägibki tüdruk oma tegude tagamaadest ja sellest, millised mõtted teda kohtusaalis süüdistatavana valdavad ning kuidas ta näeb kohtunikku, prokuröri, vandemehi ja enda kaitsjat. Ja raamatu lõpuks siis selgub ka see, kas tüdruk mõistetakse süüdi või mitte.

Ja siis sattusin ma Vanemuisesse „Terrorit“ vaatama. Lavastust, mis räägib kohtuprotsessist. Õigemini ei räägi kohtuprotsessist, vaid publik saab osaleda ehtsas kohtuprotsessis ja hääletada, kas süüdistatav on süüdi või mitte. See lavastus ei oleks saanud minu jaoks enam õigemal ajal tulla. Ma lõpetasin raamatu lugemise kaks päeva varem ja nüüd teatrisse jõudes oli mul tunne nagu ma näeksin ühte tervikut. Paratamatult hakkas raamat mu teatrielamust mõjutama, nii et ma kandsin raamatust loetud mõtteid ka lavastuses olevatele tegelastele üle. Nii sündis minu jaoks hoopis teine dimensioon lavastusele ja ma lõin endale täiesti oma kohtusaali ja tegelased sinna sisse. Kui ma oleks varem või hiljem seda lavastust vaatama sattunud, siis poleks mu muljed ilmselt pooltki sellised olnud nagu nad praegu on. Seega õige ajastus on ülioluline.

Mis seal salata, eks ma natukene olin teatrisse minnes ettevaatlik ka. Nimelt olin ma erineva teatrimaitsega inimestelt lavastuse kohta pigem positiivseid sõnu kuulnud ja see teadmine kippus loomulikult minu ootusi kõrgeks ajama. Lisaks tutvusin ma Vanemuise kodulehel üsna põhjalikult lavastuse infoga ja leidsin sealt ühe veebilingi, millelt sai vaadata üle maailma toimunud sama lavastuse nn „kohtuprotsessi“ tulemusi. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis polnud veel ühtegi kohtuprotsessi toimunud, kus süüdistatav oleks oma teos süüdi mõistetud. Või kui oligi, siis need süüdimõistvad otsused oli vähemuses. Eks see teadmine mõjutas mind päris palju, sest ma mõtlesin terve kohtuprotsessi aja, kas ma hääletan kohtualuse süüdi või mitte. Samas, eks päris kohtus käib see samuti, et sa peadki mõtlema iga ülekuulamise ja iga sõna ajal seda, kas süüdistatav on süüdi või mitte. Seega soovitan kõikidel juba olla valmis selleks, et te peate päriselt lõpus hääletama ja seega tasub hoolega kaasa mõelda kogu protsessi ajal. Vähemalt minu puhul aitas selline kaasa mõtlemine ja etendusega kaasas olemine väga edukalt mänguga kaasa minna ja see teadmine, et sa oled osa etendusest, muudab teatrikogemuse palju huvitavamaks.

Eks lavastus ongi mäng teatrimaailma ja pärisreaalsuse vahel. Ühelt poolt saad sa aru, et tegemist on ainult mänguga, aga samas on see mäng päris tõetruult üles ehitatud. Eks mind veidi ajas kohe alguses muigama, kui kohtu eesistuja (Merle Jääger) teatas, et nad mängivad kohtuprotsessi siin kohtusaalis läbi, aga ta rõhutab, et tegemist pole näitemänguga ja nemad pole näitlejad. Mina igatahes läksin sellesse mängu nii tugevalt sisse, et päris mitmel korral oleksin ma tahtnud käe tõsta ja enda peas tekkinud küsimused süüdistatavatelt või tunnstajatelt ära küsida. Mulle tundus, et ma polnud ainus, kes mänguga kaasa läks, sest sellist vaikuse ja ootusärevuse tunnet pole ma publikus istudes enam ammu tundnud. Enamasti on ikkagi tunda mingit rahutust ja nihelemist ja kommentaare. Kui peale vaheaega kellegi mobiil saalis helises parasjagu sel ajal, kui prokurör (Maria Annus) oma lõppsõna ütles, siis kõlas see mobiiliheli ehtsa pühaduse teotusena ja oli tunda kuidas see mobiilihelin publiku keskendumist häiris. Kusjuures tavaliselt mind need telefonid nii tugevalt ei häiri, seega oli see praegune päris uudne kogemus. Eriti meeldis mulle see, kuidas Annus sellele helinale reageerides oma jutu katki jättis ja ootas üsna häiritud pilguga, kuni telefon vaikib. Ilmselt oleks päris kohtus täpselt samuti olukorrale reageeritud.

Eks üheks põhjuseks, miks ma lavastusele nii kaasa elasin oli lugu ise. Mitte, et mind väga kõnetaksid terroristid, kes lennukeid kaaperdavad. Tegelikult oli terrorist, kes lennuki kaaperdas ainult tõukejõud, mis kogu edasise sündmuste käigu vallandas. Kohut mõistetakse hoopis major Kochi (Reimo Sagor) üle, kes on sõjaväelendur ja kes lasi välja õhk-õhk tüüpi raketi, mille tõttu terroristi poolt kaaperdatud lennuk plahvatas. Just selles major Kochi süüdistataksegi, et ta tappis lennukis viibinud 164 inimest. Aga ka see pole põhiline. Tegelikkuses käsitleb lugu aga hoopis palju sügavamaid ja eksistentsiaalsemaid teemasid. Näiteks kas 164 inimese elu kaalub üle 70 000 inimese elu, sest just nii palju inimesi oli parasjagu jalgpalli vaatamas staadionil, mida terrorist plaanis lennukiga rünnata. Kes ja millal tohib otsustada selle üle, millal on inimesel aeg surra? Kas me oleme nõus päästma võõraste inimeste elu enda lähedaste inimeste elu hinnaga? Kuidas sellele kõigele vaatavad teised inimesed ja mida ütlevad seadused? Mulle tundub, et selle lavastusega saaks hästi inimesi tundma õppida. Eriti seda, kui empaatilised inimesed on ja kuidas nad sellistesse olulistesse küsimustesse suhtuvad.

Mulle tundus, et päris kohtuprotsessist eristaski lavastust liigne rõhumine emotsioonidele ja eksistentsiaalsetele teemadele. Vähemalt mul on ettekujutus, et reaalses elus süvenetakse kohtusaalis rohkem faktidele, mitte ei keskenduta nii palju tunnetele. Samas nagu veebist näha võib, siis emotsioonidele rõhumine aitab ja süüalune on iga kord õigeks mõistetud. Ilmselt seda teab ainult igaüks, miks ta sellise otsuse on teinud, kas tuginedes emotsioonidele või faktidele. Mina näiteks hääletasin faktidele tuginedes ja leidsin, et süüalune on süüdi, sest ta astus konkreetselt oma ülemuse käsust üle. Kuigi inimlikust aspektist oleksin ma tahtnud teda samuti süütuks tunnistada. See on nüüd see koht, kus ma varasematest otsustest mõjutatud olin ja ma tahtsin lihtsalt näha, kas on võimalik süüalust ka süüdi mõista. Iseenesest oleks huvitav seda teist versiooni ka lavastusest näha, kus süüdistatav süüdi mõistetakse.

Tegelikult oli väga huvitav vaadata seda nn hea ja halva omavahelist võitlust. Kui keegi veel etendust vaadates aru ei saanud, et meil on hea ja halb vastamisi ning me üritame välja selgitada, kas süüalune on tegelikult hea või on ta halb, siis tasub kavalehele korraks pilk peale visata. Minu meelest võtab kavaleht kogu lavastuse olemuse suurepäraselt kokku. Helesinise taeva taustal on näha kohevad ja valged pilved, ning valge lennukitiib. See õhulisus ja valge värv annab edasi puhtust ja süütust. Ning keset seda heledat puhtust on musta värviga trükitud sõna „terror“. Minu meelest suuremat kontrasti ei saagi enam olla ja see vist on esimene kord, kus ma olen kavalehte vaadates nii selgelt tajunud, et kavaleht annab edasi lavastuse ideoloogiat. Nimelt seda, et lennukis viibinud 164 inimest olid süütud ja major Koch tappis 164 süütut inimest ja nüüd on major Kochist saanud vaenlane, kelle vastu tuleb võidelda. Ma teoorias muidugi tean, et kavaleht pole suvaliselt kujundatud, vaid sellel on mingi idee, aga nii selget ideed pole ma varem lihtsalt ära tabanud. Või siis oligi asi selles, et ma olin nii õigel ajal õiges kohas, sest ma tajusin iga keharakuga seda, mis minu ümber toimus ja olin kõigele vastuvõtlikum.

Minu meelest mängisid kõik näitlejad suurepäraselt, aga kõige rohkem meeldis mulle siiski Merle Jääger eesistujana. Ma uskusin, et ta ongi eesistuja, mitte näitleja, kuigi eks seda näitleja Merle Jäägerit ikka viskas ka aeg-ajalt sinna sisse. Samas ma usun, et mida rohkem lavastust mängitakse, seda rohkem elab Jääger kohtu eesistujasse sisse ja ühel hetkel võib saalis istuv publik tema ees päris tõsist aukartust tunda. Maria Annus on mulle juba aegade algusest saadik meeldinud, aga minu meelest oli ta prokuröri jaoks veidi liiga leebe. Ma oleksin tema hoiakust natukene rohkem rangust ja süüdistamist tahtnud välja lugeda. Praegu jäi mulle kohati mulje, et prokurör tegelikult ei tahagi, et süüalune süüdi mõistetakse ja ta püüab teda igati mõista. Nii palju kui ma aru olen saanud, siis prokurör tahab alati, et süüalune süüdi mõistetaks ja seda suhtumist oleksin ma Annuse kehastatud prokuröris tahtnud rohkem näha. Praegune prokurör oli justkui moe pärast prokurör ja tegelikkuses oleks ta tahtnud kusagil mujal olla.

Samas meeldis mulle väga süüaluse kaitsja (Margus Jaanovits). Eriti see, kuidas ta rahvaga suhtles ja üritas rahvast enda poolele kallutada ja võib vist väita, et see tal ka õnnestus. Kuna Jaanovits kandideeris kohalikel valmistel ka Tartu linnavolikokku, siis ma paratamatult mõtlesin sellele, et temast oleks päris hea poliitik saanud, sest ta oskab väga hästi rääkida ja panna inimesed ennast kuulama ning enda sõnadesse uskuma. Ja see on ühe poliitiku puhul väga oluline omadus, nagu ka kaitsja ja prokuröri puhul. Just sellest kohtumõistjate mõjutamisest ma tundsingi Annuse kehastatud prokuröri puhul puudust. Teiste hulgas istus kohtusekretärina laua taga ka etenduse juht Liisa Jurtom, kelle ülesanne oli tunnistajaid kohale juhatada ning publikule ehk kohtumõistjatele kohtuprotseduure selgitada. Jurtomi puhul tajusin ma väga selgelt seda, et kuigi ta on kohtusekretär, siis tegelikkuses on kogu saal tema kontrolli all. Eks etenduse juhti töö seisnebki kogu etenduse kontrollimises.

Sellest on mul kahju, et Reimo Sagor süüdistatavana ja Lena Barbara Luhse tunnistajana nii vähe sõna said ja nende peamine ülesanne oli lihtsalt laua taga istuda. Nende põgusate hetkede jooksul, kus nad tunnistajapingis viibisid, oli neid nauditav vaadata ja ma oleks tahtnud et need hetked oleksid pikemalt kestnud. Eriti Lena Barbara Luhse tunnistus. Arusaadavalt oli selles tunnistuses nii maailmavalu ja heldimust kaotatud abikaasa pärast ning põlgust süüdistatava vastu ja need emotsioonid olid väga täpselt välja mängitud. Tunnistajapingis käis ka major Kochi ülemus Christian Lauterbach (Riho Kütsar), kelle jutt oli väga tehniline ja seega kippus minu jaoks veidi monotoonseks jääma. Kütsarit on minu meelest palju huvitavam vaadata osades, kus ta saab rohkem lavaaega ja saab ennast erinevate nurkade alt näidata. Praegune Lauterbach oli sama monotoonne kui tema tehniline jutt. Samas tekkis mul tema ülekuulamise ajal mitmeid küsimusi sündmuste käigu kohta. Näiteks, miks räägiti, et kui lennuk oleks staadionile maandunud ja staadion oleks pealtvaatajatest tühjaks tehtud, et siis poleks keegi surma saanud. Nüüd lasi major Koch lennuki õhku ja selle tõttu hukkusid kõik lennukis viibinud inimesed. Nad oleksid ka siis hukkunud, kui lennuk oleks staadionile põrutanud. Aga see tõsiasi ei paistnud kohtus kedagi väga huvitavat. Eks neid küsimusi oli teisigi, aga see küsimus oli mu peas kõige suurem küsimärk.

Nagu Andres Noormetsa lavastustele omane, siis on ka sel korral lavastuse kujunduse teinud Noormets ise. Helikujunduse osas olen ma veidi kahtleval seisukohal, sest ma ei saanud aru, miks kohtusaalis peaks lennukimüra kuulda olema. Samas, kui kohtumaja on lennukoridori läheduses, siis on see põhjendatud, kuid praegu minu meelest ei andnud see väga midagi juurde. Ehk oli asja mõte see, et tekitada süümepiinu või muuta lennuõnnetus reaalsemaks, kuid minu meelest see ei toiminud ja pigem tekitas minus rohkem küsimust, miks ma siseruumis nii tugevat lennukimüra kuulen. Kuigi jah, see lennukimüra tuli alati kõige olulisemate kohtade peal, kus oli vaja sündmuse olulisust mõjutada. Samas marmori imitatsiooniga tagasein, mõjus minu meelest väga tüüpilise kohtu moodi. Eriti veel koos seinakellaga. Natukene harjumatu oli, et kell näitas õiget aega ja sul oli täiesti vabalt võimalik etenduse ajal vaadata palju kell juba on. Eks kohtuhõngu andsid juurde ka talaarid, mida nii kohtueesistuja, -sekretär, prokurör ja kaitsja kandsid.

Vähemalt minule mõjus Noormetsa poolt loodud atmosfäär ja lavastuse ülesehitus selliselt, et tekkis tunne nagu ma oleksin esimest korda päris kohtusse sattunud. Muidugi eriti tore oli see, et sai päriselt hääletada ja eriti rõhutati seda kui oluline osa on kohtumõistjast publikul. Jah, teatrit ei saaks ilma publikuta eksisteerida, kuid sel korral tajusin ma eriti tugevalt seda, et näitlejad vaatasid lavalt otse publikule silma, mitte ei vaadanud lihtsalt publiku poole. Eks seda kuidas hääletamisprotsess täpselt välja nägi, saate siis teada kui ise teatrisse lähete. Midagi peab üllatuseks ka jääma ja ma ei hakka seda üllatust rikkuma. Mulle tundub, et ma olen niigi juba palju üllatusmomente siin välja rääkinud, mistõttu võib teil olla igavam lavastust vaadata. Meie kohtumõistjatena leidsime 70 poolthäälega ja 38 vastuhäälega, et kohtualune on süütu. Eks muidugi oleks tulemus ausam tundunud, kui hääli oleks publiku ees loetud, aga tuleb teatrit usaldada.

Mina igatahes julgen lavastust soovitada. Kes tahab natukene teistsugust teatrit vaadata ja ise mängurõõmu tunda, siis see on kindlasti midagi teile. Eriti hea on veel, kui saate seltskonnaga minna ja pärast kogu kohtuistungi omavahel läbi arutleda. Kindlasti saate oma tuttavate kohta midagi uut teada, näiteks kuidas nad selliste eetiliste olukordade puhul mõtlevad ja mille alusel oma hinnanguid inimestele ning nende tegudele annavad.

 

Autor: Ferdinand von Schirach
Lavastaja, kunstnik ja helikujundaja: Andres Noormets (Ugala)
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Osades:
Merle Jääger – kohtu eesistuja
Maria Annus – prokurör Nelson
Margus Jaanovits – kaitsja Biegler
Reimo Sagor – süüdistatav Lars Koch
Riho Kütsar – Christian Lauterbach
Lena Barbara Luhse – Franziska Meiser
Liisa Jurtom – kohtusekretär

 

Kellel nüüd lavastuse vastu huvi tekkis, siis järgmised mänguajad ja piletiinfo on leitav Vanemuise koduleheküljelt SIIN.

Loe edasi

Kaalud

 26. veebruaril 2021 Sadamateatris

Kas te olete kunagi mõelnud, et tahaks olla kärbes seinal? Mina küll olen. Kuigi enamasti jääbki see mõte ainult fantaasiaks. Kui keegi on mõelnud, et tahaks sünnitusosakonnas kärbsena ringi lennata, siis mul on teile hea uudis. Vanemuise uues lavastuses “Kaalud” saab see fantaasia reaalsuseks. 

Sadamateater, kus lavastust mängitakse, on eriline teatrimaja, mis lubab ruumi muuta vastavalt sellele, millist lavakujundust parajasti vaja on. Nii oli sel korral Sadamateatri saali tekkinud päris ehtne sünnitusosakonna koridor, milles toimuvat tegevust publik eemalt vaadata saab. Kui istuda rõdul või viimastes ridades, nagu mina, siis on küll tunne, et oled kärbes osakonna lae all ja saad segamatult vaadata, mida osakonnas viibivad inimesed teevad ja mõtlevad. 

Kui ma juba lavakujundustnagu sageli haiglates kohanud oleme. Seinas kolm valget ust, millest osad kannavad silti “protseduurid” ja üks läbipaistev automaatselt avanev uks, mis viib osakonna sellesse ossa, kus paiknevad sünnitustoad. Tegemist ei oleks tõsiselt võetava haiglaga, kui ukse kõrval poleks korvi siniste kilesussidega - üks puhaste ja teine kasutatud susside jaoks. Ja otse loomulikult need pruunid nahkkattega pingid ja kandilised toolid, mida me kõik oleme harjunud haiglates Nõukogude ajal nägema (ja mõnes kohas näeme veel praegugi). Mõlemast ääreseinast leiame ka väikesed puust lauad, millelt võib leida erinevaid terviseteemalisi brožüüre.

Mulle meenutas lavakujundus ühe väikese haigla sünnitusosakonda, kus ma kümme aastat tagasi praktikal olin. Võib-olla kõige mitte-haiglalikum osa lavakujundusest oli suur läbipaistev plastikust sein, mis eraldas publikut ja laval kujutatud osakonna koridori. Ühelt poolt võib seda vaadelda kui neljandat seina, mis eraldab publikut ja lava ning annab selge signaali, et tegemist on ikkagi teatri, mitte päris eluga. Kuna näitlejad veedavad enamuse ajast siiski seina ees, siis ma usun, et pigem on sein ikkagi osa sünnitusosakonnast ja on mõeldud eraldama ooteala ülejäänud osakonnast.

Kui keegi nüüd hakkas arvama, et teatrilaval reaalset sünnitamist näidatakse, siis seda pole vaja karta. Tegevuse keskmes on hoopiski neli meest, kes kõik satuvad erinevatel põhjustel sünnitusosakonna ooteruumi ja hakkavad seal rääkima isaks olemisest ja saamisest ning elust laiemalt. Eriti filosoofiliseks muutuvad mehed peale väikest plasttopsiku täit konjakit. See omakorda avab meile meeste kõige sügavamad hingesopid ja saame teada selliseid mõtteid, mida mehed pole varem isegi oma parimatele sõpradele rääkinud. Kindlasti annavad palju kõneainet ka meeste erinev vanus ja elukogemus. Hannes Kaljujärve kehastatav Igor oli meestest kõige vanem ja omas konkreetse sünnitusosakonnaga väga pikaaegset kogemust. Ka Aleksei, keda kehastas Riho Kütsar, oli varem sünnitusosakondades käinud, kuid mitte selles konkreetses haiglas. Alekseiga oli kaasas tema sõber Eduard (Margus Jaanovits), kes oli paljuski süüdi selles, et mehed oma südant puistama hakkasid. Meestest kõige noorem oli Reimo Sagori kehastatud Artjom, kes valmistus alles esimest korda isaks saama ja selleks eriliseks sündmuseks olid neil peresünnituse näol ka erilised plaanid.

Mis sünnitusosakond see ilma naisteta oleks? Nii näeme Külliki Saldret kehastamas haiglaõde ning Artjomi ämma Galina Borissovnat ja ema. Minu meelest tegi Saldre nii võimsad rollid, et isegi siis kui ühtegi naist parasjagu silmapiiril polnud, hõljus meestega täidetud ruumis ikkagi mingi naiselikkus, mis mehi mõjutas. Kui Artjomi ema ja Galina Borissovna mõjutavad peamiselt Artjomi, siis õde on see kes kogu osakonnas asjad paika paneb ja kelle ees kõikidel meestel aukartus on. Just õde on see, kes ühendab kahte maailma - ooteruumi ja seda läbipaistvate uste tagust salamaailma. Ja kõik mehed tahavad teada, mis seal taga toimub. Peamiselt küll sellepärast, et teada kas naistega, kes uste taga viibivad on kõik korras. Ainsaks infoedastajaks ja sillaks kahe maailma vahel on õde. Niisiis saavad mehed üsna kirielt aru, et õde vajab hoopis teistsugust suhtumist, kui teised mehed, kes samas ruumis viibivad. Kas suhtumise muutus on tingitud õe käes olevast võimust või hoopis sellest, et õde on naine, saab iga teatrikülastaja ise otsustada. 

Pole vist väga üllatav, et mulle meeldis kõige rohkem Külliki Saldre õe rollis. Isiklikult minu jaoks oli Nadežda veidi liiga karm meestega, kuid arvestades seda, et kogu tegevus toimub ikkagi Venemaal, siis sealseid veidi napsutanud isasid tulebki veidi karmimalt kohelda. Ja mis seal salata, eks meil Eestis leidub ka selliseid Nadeždasid päris palju. Ometigi sellest karmist ja liigagi otsekohese ütlemisega õest õhkus empaatiat ja hoolivust, seda mis ühes heas ões olemas peab olema. Tegelikult vist võiks öelda, et õde ja üleüldse naised olid nende meeste jaoks autoriteedid. Kõige paremini illustreeris seda stseen, kus Artjom ära minestas ja õde lihtsalt tuli ja seisis tema kõrval käed puusas ning ütles “Maast lahti!” ja Artjom oligi püsti. Ei saa ju lihtsalt minestunult lamama jääda, kui naine käseb sul end püsti ajada. Kuna praegu on teatrid kinni ja haiglates ollakse töötajate üle rõõmsad, siis ma usun, et Saldre saaks vabalt haiglas hakkama. Ja võib-olla veel paremini kui mõni õde, kes on selleks õppinud.

Galina Borissovna ja Artjomi omavaheline stseen kohe lavastuse alguses näitab, kuidas erinevad põlvkonnad sünnitusse suhtuvad. Ämm on kaugelt kohale kihutanud, et oma tütrele sel raskel ajal toeks olla. Võrgust kotiga on isegi söök kaasa võetud. Artjom näitab ämmale lepingut, milles on kirjas, et neil on peresünnitus ja see tähendab seda, et mees on sünnituse ajal naise juures. Galina Borissovna hakkab muidugi sellise asja peale naerma, sest see on ju ennekuulmatu, et mehed sünnituse juures on. Pole ju meilgi sellest väga palju aega möödas, kus mehed pidid sünnitusmaja akende all ootama ja keegi neist ei osanud isegi sellest mõelda, et naise kõrval sünnituse ajal olla. Seega võib meie armsas Eestis ka seda suhtumist kohata, et parem on kui mees ei näe oma naist sünnitamas. Samas annab sünnituse nägemine Artjomile teistsuguse kogemuse ning kuigi ta ei suuda seda kogemust sõnadesse panna, annab ta oma kogemusega meeste vestlusesse hoopis teistsuguse vaate. Kui seda mõtet nüüd edasi arendada, siis äkki peaksid just vastupidiselt kõik mehed oma naisi sünnitamas nägema, et mõista mida naised sel hetkel läbi elavad. Selline kogemus paneks mehed kogu naissugu hoopis teise pilguga vaatama. Kui palju valu ja vaeva mehed (ja ka naised) oma emadele põhjustanud on. Aga enamasti me ei mõtle sellele. 

Nii hakkavadki mehed rääkima elust, tööst, naistest, õnnest ning tähtkujudest. Igaüks oma maailmavaatest ja elukogemusest lähtuvalt. Lõpuks tundub, et kuigi mehed on kõik erinevad, siis sisimas erinevus nii suur polegi. Neid kõiki ühendab austus naiste vastu. Ja kuigi esmapilgul võivad mehed tunduda enesekesksete, lärmakate või ülbetena, siis tegelikult on nad siiski ilusad ja head. Lihtsalt mõni neist oskab seda paremini välja näidata kui teised ja paneb publikut endale rohkem kaasa elama kui mõni teine. Nii jõudiski etenduse lõpuks mulle kohale, et kõik mehed väärivad kaasa elamist, sest igaühel on elus midagi sellist, mis meid teistele sümpaatseks teeb. Mõni lihtsalt ei näita seda poolt endast teistele võib-olla nii sageli.

Kuigi Vanemuine on oma kodulehel lavastust draamaks nimetanud, on laval ka väga palju koomilist. Vähemalt mulle seostub Margus Jaanovitsi nimi kohe koomiliste rollidega. Ja nii ka selles lavastuses nerutab publikut kõige rohkem just Jaanovitsi kehastatud Eduard. Eduard tuleb oma sõbra Alekseiga sünnitusosakonda kaasa. Mõlemad mehed on mõõdukalt napsu võtnud, kuigi Eduardi pehmest keelest ja taaruvast kõnnakust on näha, mida mõõdukus tema jaoks tähendab. Kuigi järgmisel hetkel võib Eduard argumenteerida täiesti kaine inimese loogilisusega. Kui Jaanovits näitas, et Eduard on purjus, siis pehme keel, liigutused ja kõik sinna kuuluv oli üle võlli keeratud. See muutis purjus inimese naljakaks, mitte vastumeelseks. Ja olgem ausad, usutavalt purjus inimest mängida on ikka üsna raske ja Jaanovits sai sellega hästi hakkama. Kuigi minu jaoks vahepeal pani ta sellega natukene liiga palju üle võlli.

Hannes Kaljujärve Igor oli ehtne eesti mees (kuigi tegevus toimub Venemaal ja kõik tegelased on venelased). Istub vaikselt nurgas ja ei räägi midagi, kuid peale paari pitsi lähevad häälepaelad valla ja räägib kõik oma mured südamelt ära. Algselt tundus mulle, et Kaljujärve roll on kõige lihtsam – lihtsalt istub ja vaikib. Aga kui Igor lõpuks rääkima hakkas, siis roll enam nii lihtne ei tundunud. Kuigi ma pean tunnistama, et minu jaoks Kaljujärv päris veenev 70-aastane ei olnud (nagu pakkus Eduard).

Minu jaoks oli meestest kõige paremini edasi antud Riho Kütsari kehastatud Aleksei, kes vaevles süümepiinades, et juba kolmandat korda ei õnnestunud tal ise oma naist sünnitama tuua. Kuigi kõik näitlejad olid oma kehastatud tegelaste karaktereid suurepäraselt tabanud, jäi meestest mulle eriliselt silma just Kütsar. Võib-olla seepärast, et selliseid süümepiinades mehi olen ma oma haiglatöös kõige rohkem kohanud ja see oli väga tõetruu. Eriti duo Kütsar - Saldre. Ega ma siis niisama ei öelnud, et Saldre sobiks haiglasse tööle. Ikka selle pärast ütlesin, et selliste kõige tüütumate tüüpidega saab ta väga hästi hakkama. Aga Kütsar mõjus ka ilma Saldreta laval väga hästi.

Reimo Sagor, kes on näitlejatest noorim, kehastas ka noorimat meest - Artjomi. Minu meelest mängis Sagor väga hästi välja Artjomi erinevad nüansid. Ämmaga suhtles Artjom veenvalt nagu juristile kohane. Emaga suheldes oli näha aukartust ja allumist ema soovidele. Sattudes aga meeste seltskonda oli ta pigem vaatleja rollis, kes üritab endast targematelt elu kohta õppida selliseid teadmisi, mida saab õppida ainult siis kui erineva elukogemusega mehed õnne ja elu üle filosofeerima hakkavad. Tegelikult said kõik mehed oma osatäitmistega väga hästi hakkama, aga eks meelde jäävad ikka rohkem need, kes millegi erilisega silma paistsid. Sel korral oli minu jaoks eriline Eduard, sest tema eristus koomilisuse poolest. 

Lõpetuseks pean ausalt tunnistama, et minu jaoks oli kogu haigla õhustik nii ehedalt kujutatud, et ma unustasin üldse ära, et ma teatris olen. Seega ei oska ma väga hästi öelda, mis mõtteid nähtu minus tekitas. Mingeid erilisi seoseid tegelaste ja sündmuste vahel ma oma peas tekitada ei suutnud. Ainus mõte, mis mind teatrisaalist väljudes tabas, oligi et näitlejad olid nii suurepäraselt tõetruud ja lavakujundus tekitas täiesti tunde, et ma olen haiglas. Ma lihtsalt istusin ja nautisin terve aja tavapärast elu, mis haiglas toimub. Ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Võrreldes igasuguste haiglaseriaalidega, oli Sadamateatri laval nähtu kordades parem ja huvitavam. Ilmselt seetõttu, et seal oli parajas annuses huumorit, elu, filosoofiat, teatrit ja haiglat. Samas olid kõik tegelased täiesti tavalised inimesed meie endi keskelt ja näitlejad kehastasid neid inimesi hirmuäratavalt tõetruult.

Seega soovitan kõikidel teatruhuvilistest tervishoiutöötajatel seda lavastust vaatama minna. Ainus oht on see, et peale kurnavat tööpäeva võib teil tekkida illusioon, et tööpäev jätkub. Kõikidele teistele soovitan muidugi ka vaatama minekut. Kui keegi teist omab haiglaga negatiivseid emotsioone, siis ilmselt pole "Kaalud" teie jaoks parim meelelahutus, aga muidu soovitan kõikidele. Kui piirangud läbi saavad, siis mina lähen kindlasti veel kord seda lavastust vaatama, äkki näen siis haiglast kaugemale ka.

 

Autor: Jevgeni Griškovets

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Maarja Meeru

Valguskunstnik: Andres Sarv

Osades:

Reimo Sagor – Artjom

Riho Kütsar – Aleksei

Margus Jaanovits – Eduard

Hannes Kaljujärv – Igor

Külliki Saldre – Galina Borissovna; Artjomi ema; haiglaõde

* - päisefoto autor on Maris Savik

Rohkem infot lavastuse kohta ja mänguajad leiab SIIT

Loe edasi

Võta või jäta

Nüüdseks on blogis juba mõnda aega vaikus olnud. Kuigi kui ma järele kontrollisin, siis käisin teatris viimati 25.august. Täna on 13.september. Seega enamiku inimeste jaoks ilmselt ei tundugi see vahe nii üüratu pikk. Kuid sel korral ei kirjuta ma teatrist, vaid hoopis filmist. Seega teatripaus kestab veel.

Kui ma endale aasta alguses väikese lubaduse andsin, et vaatan ära kõik kinodesse jõudvad Eesti filmid, siis olin selles osas üsna skeptiline, sest ma olen tegelikult väga väike kinokülastaja. Heal juhul jõuan korra või paar aasta jooksul kinno. Vastupidiselt ilmselt enamikule inimestest, kes käivad enamasti kinos, mitte teatris. Aga see oli lihtsalt väikene vahelepõige. Kõiki Eesti filme ma sel aastal vist siiski näinud ei ole. Vähemalt on mul tunne, et midagi on vahele jäänud, sest film ei tundunud minu jaoks piisavalt huvitavana.

Seepärast ma tegelikult ei olegi kindel, kas ma jõudsin sel korral uut Eesti filmi „Võta või jäta“ vaatama eelkõige seepärast, et see on uus Eesti film ja ma lihtsalt pidin oma lubaduse pärast seda vaatama minema. Või läksin ma seda hoopis seepärast vaatama, et film on valitud Eestit esindama parima võõrkeelse Oscari auhinnale. Või läksin ma sinna hoopis näitlejate pärast. Või oli see hoopis mingi neljas põhjus. Kui päris aus olla, siis ma ei ole ise ka kindel, miks ma täpselt seda filmi vaadata tahtsin. Ma nimelt pole viimasel ajal ühtegi väga sügavat muljet jätnud Eesti filmi näinud. Samas, äkki see oligi põhjus, väike salajane lootus, et sel korral ma näen kinos midagi jalustrabavat...

Nendele, kes minult juba filmi kohta küsinud on, olen kohe vastanud, et mulle ei meeldinud filmi lõpp. Minu jaoks jäi lõpp kuidagi lahtiseks. Ma ei taha väga ette ära rääkida, mis filmis täpselt juhtus, kuid mulle oleks meeldinud, kui film oleks kohtuotsusega lõppenud. Hetkel lõppes film ära enne, kui kohtu mingisuguse otsuse tegi ja see jättis minu jaoks asjad lahtiseks. Samas lahtised otsad lasevad alati filmile järje teha. Kuigi see pole päris selline film, millele järge teha. Mingil põhjusel mulle tundub, et Eesti filmid vajuvad alati kõik lõpuks ära. Isegi siis kui sisu ja mõte on olemas (mida minu silmis pole paljudel Eesti filmidel) ja filmi vaatamise ajal on tunne, et sel korral on eestlased päris hea asjaga hakkama saanud, siis enamasti viimaste lõpukaadritega rikutakse see elamus ära. Mu sõbranna ütles ka „Võta või jäta“ lõpus, et lõpeb nii nagu Eesti filmid ikka lõpevad.

Muidu sisult oli film täitsa hea. Jah, ma suutsin ühes kohas isegi silmad märjaks saada (aga see võis olla ka sellest, et ma vaatasin natukene liiga lähedalt filmi ja mul hakkas sellest pea meeletult ringi käima ja ma võitlesin endaga, et mitte keset kinosaali oksendama hakata). Tegemist oli igati asjaliku filmiga, sest pidevalt räägitakse üksikemadest, aga selline nähtus nagu üksikisad on ka täiesti olemas. Ja seda maailma oli huvitav näha, kuidas üks tüüpiline pidusid armastav noor mees (minu jaoks on 30-aastane veel päris noor, kuigi ma pole kindel, kas 30-aastane peaks enam nii pidude ja alkoholi lembene olema) pidi järsku nö „täiskasvanuks“ saama ja õppima nii enda kui oma lapse eest vastutama. Kuigi eks filmis oli natukene kunstilisi liialdusi ka.

Vähemalt minu silmis on tegemist üsnagi sotsiaalse filmiga, mis keskendub päris paljuski enamlevinud sotsiaalsetele probleemidele Eestis, millele me sageli igapäevaelus tähelepanu ei pööra. Suitsetamine ja alkoholi tarvitamine on üsna levinud nähtused ja nendest ka räägitakse avalikult. Aga vanemate ja laste suhted, üksikvanemana hakkama saamine jne jäävad sageli avalikkuse poolt tähelepanuta. Ma julgeks isegi öelda, et film on kui läbilõige Eesti inimeste igapäevaelust. Mehed, kes pidevalt (see on ilmselt minu poolne liialdus) naudivad õllepurgi taga jalgpalli; vanemad, kes kipuvad lapsi õpetama ja tahavad laste elu kontrollida ka siis kui lapsed on täiskasvanud jne. Lisaks annab film ülevaate ka noorte muutunud hoiakutest. Näiteks tõi  filmi peakangelase Eriku (keda kehastas Reimo Sagor) endine tüdruksõber Moonika (Liis Lass) välja, et tema ei tahtnud seda last, sest tal oli kool pooleli ja ta tahtis enne endale „jalad alla saada“ kui ta on lapse kasvatamiseks valmis. See seisukoht peegeldab üsna hästi minu meelest seda, miks tänapäeval naised järjest hilisemas vanuses lapsi soovivad saada, võrreldes veel paarikümne aasta taguse ajaga, kus naine võiski koolitee perekonna loomise pärast pooleli jätta. Iseasi on muidugi see, et kui laps on juba olemas, kas siis temast kohe loobuma peab, nagu selles filmis.

Ma soovitaksin seda filmi tulevikus koolides noortele näidata sotsiaalkampaaniana, kuidas lapse saamine (soovitud või soovimatu) nende elu mõjutama hakkab. Alguses oli see väike beebi tõesti ilus ja armas, kuid kui sa näed, kuidas ta pidevalt nutab ja millisesse seisundisse see vaene üksikisa viidud oli, siis äkki see paneb kedagi mõtlema, millal on õige aeg lapsi saada. Igatahes mind pani küll natukene mõtlema, et kuidas nii väikese lapsega üksinda hakkama saada. Kuna ma pole maailma kõige rahulikum inimene, vaid vahel võin ikka päris tühja koha pealt ärrituda, siis pani film mind mõtlema, et sellist elu mina endale ei tahaks. Juhutööd, lagunev ja räämas elamine, pidevalt karjuv laps ja ise oled masenduse äärel ja sul pole seda koormat kellegagi jagada. Ainus võimalus pääsemiseks ongi imik üksinda koju magama jätta (sest ta ju niikuinii ainult magab kogu aja) ja sõbraga kluppi pidutsema minna. Tänan, ei.

Kui ma nüüd seda teksti kirjutan, siis ma tegelikult vist saan aru, et film oli natukene rohkem, kui ma esmapilgul arvasin. Kunstilises mõttes jäi elamus saamata, aga sisimas tekitas igasuguseid mõtteid ja emotsioone. Ja kui film juba Oscarile kandideerima esitatakse, siis vist tasub seda ikka vaadata. Kuigi ma usun, et keskmisele eestlasele see film just selle pealtnäha mittemidagiütlevuse pärast ei meeldi ja ilmselt film mingisuguseid kassarekordeid ei püüa. Aga see on minu arvamus. Vahelduseks igasugustele komöödiatele (nt „Klassikokkutulek“) ja abstraktse sisuga filmidele (nt „Tuliliilia“) igati korralik Eesti film. Mulle isegi ei jäänud väga palju reklaami filmis silma. Mõned ebatäpsused siiski olid, kuid eks neid ole igas filmis ja need ei takistanud filmi kui terviku mõjule pääsemist.

Kõikidele nendele, kes filmist midagi kuulnud ei ole, kopeerin siia filmi tutvustuse. Sest minu heietusest ei saa ka väga palju aru, millest film siis ikkagi täpsemalt räägib. Kinodes tutvustatakse filmi alljärgnevalt: Mida teeksid sina, kui ühel päeval pandaks su kätele vastsündinud laps ja öeldaks: võta või jäta! 

Ühel unisel laupäevahommikul saab 30-aastane ehitaja Erik jalustrabava uudise: endine tüdruksõber Moonika, keda mees pole pool aastat näinudki, on just lapse sünnitanud. Tüdruku. Naine ise pole emaduseks valmis ja kui mees last endale ei taha, läheb tüdrukuke lapsendamisele. Võta või jäta!

"Võta või jäta" on lugu Eriku pikast, keerulisest ja kohati koomilisest isaks kasvamise teekonnast. Lugu, mille käigus tavalisest eesti mehest saab igapäevaelu kangelane, Superman, kes on oma isaduse eest valmis küünte ja hammastega võitlema. Mis teeb isast isa?
Film valmib Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

* – Postituse päisepilt on pärit Forum Cinemas lehelt. 

Loe edasi