Võta või jäta

Nüüdseks on blogis juba mõnda aega vaikus olnud. Kuigi kui ma järele kontrollisin, siis käisin teatris viimati 25.august. Täna on 13.september. Seega enamiku inimeste jaoks ilmselt ei tundugi see vahe nii üüratu pikk. Kuid sel korral ei kirjuta ma teatrist, vaid hoopis filmist. Seega teatripaus kestab veel.

Kui ma endale aasta alguses väikese lubaduse andsin, et vaatan ära kõik kinodesse jõudvad Eesti filmid, siis olin selles osas üsna skeptiline, sest ma olen tegelikult väga väike kinokülastaja. Heal juhul jõuan korra või paar aasta jooksul kinno. Vastupidiselt ilmselt enamikule inimestest, kes käivad enamasti kinos, mitte teatris. Aga see oli lihtsalt väikene vahelepõige. Kõiki Eesti filme ma sel aastal vist siiski näinud ei ole. Vähemalt on mul tunne, et midagi on vahele jäänud, sest film ei tundunud minu jaoks piisavalt huvitavana.

Seepärast ma tegelikult ei olegi kindel, kas ma jõudsin sel korral uut Eesti filmi „Võta või jäta“ vaatama eelkõige seepärast, et see on uus Eesti film ja ma lihtsalt pidin oma lubaduse pärast seda vaatama minema. Või läksin ma seda hoopis seepärast vaatama, et film on valitud Eestit esindama parima võõrkeelse Oscari auhinnale. Või läksin ma sinna hoopis näitlejate pärast. Või oli see hoopis mingi neljas põhjus. Kui päris aus olla, siis ma ei ole ise ka kindel, miks ma täpselt seda filmi vaadata tahtsin. Ma nimelt pole viimasel ajal ühtegi väga sügavat muljet jätnud Eesti filmi näinud. Samas, äkki see oligi põhjus, väike salajane lootus, et sel korral ma näen kinos midagi jalustrabavat...

Nendele, kes minult juba filmi kohta küsinud on, olen kohe vastanud, et mulle ei meeldinud filmi lõpp. Minu jaoks jäi lõpp kuidagi lahtiseks. Ma ei taha väga ette ära rääkida, mis filmis täpselt juhtus, kuid mulle oleks meeldinud, kui film oleks kohtuotsusega lõppenud. Hetkel lõppes film ära enne, kui kohtu mingisuguse otsuse tegi ja see jättis minu jaoks asjad lahtiseks. Samas lahtised otsad lasevad alati filmile järje teha. Kuigi see pole päris selline film, millele järge teha. Mingil põhjusel mulle tundub, et Eesti filmid vajuvad alati kõik lõpuks ära. Isegi siis kui sisu ja mõte on olemas (mida minu silmis pole paljudel Eesti filmidel) ja filmi vaatamise ajal on tunne, et sel korral on eestlased päris hea asjaga hakkama saanud, siis enamasti viimaste lõpukaadritega rikutakse see elamus ära. Mu sõbranna ütles ka „Võta või jäta“ lõpus, et lõpeb nii nagu Eesti filmid ikka lõpevad.

Muidu sisult oli film täitsa hea. Jah, ma suutsin ühes kohas isegi silmad märjaks saada (aga see võis olla ka sellest, et ma vaatasin natukene liiga lähedalt filmi ja mul hakkas sellest pea meeletult ringi käima ja ma võitlesin endaga, et mitte keset kinosaali oksendama hakata). Tegemist oli igati asjaliku filmiga, sest pidevalt räägitakse üksikemadest, aga selline nähtus nagu üksikisad on ka täiesti olemas. Ja seda maailma oli huvitav näha, kuidas üks tüüpiline pidusid armastav noor mees (minu jaoks on 30-aastane veel päris noor, kuigi ma pole kindel, kas 30-aastane peaks enam nii pidude ja alkoholi lembene olema) pidi järsku nö „täiskasvanuks“ saama ja õppima nii enda kui oma lapse eest vastutama. Kuigi eks filmis oli natukene kunstilisi liialdusi ka.

Vähemalt minu silmis on tegemist üsnagi sotsiaalse filmiga, mis keskendub päris paljuski enamlevinud sotsiaalsetele probleemidele Eestis, millele me sageli igapäevaelus tähelepanu ei pööra. Suitsetamine ja alkoholi tarvitamine on üsna levinud nähtused ja nendest ka räägitakse avalikult. Aga vanemate ja laste suhted, üksikvanemana hakkama saamine jne jäävad sageli avalikkuse poolt tähelepanuta. Ma julgeks isegi öelda, et film on kui läbilõige Eesti inimeste igapäevaelust. Mehed, kes pidevalt (see on ilmselt minu poolne liialdus) naudivad õllepurgi taga jalgpalli; vanemad, kes kipuvad lapsi õpetama ja tahavad laste elu kontrollida ka siis kui lapsed on täiskasvanud jne. Lisaks annab film ülevaate ka noorte muutunud hoiakutest. Näiteks tõi  filmi peakangelase Eriku (keda kehastas Reimo Sagor) endine tüdruksõber Moonika (Liis Lass) välja, et tema ei tahtnud seda last, sest tal oli kool pooleli ja ta tahtis enne endale „jalad alla saada“ kui ta on lapse kasvatamiseks valmis. See seisukoht peegeldab üsna hästi minu meelest seda, miks tänapäeval naised järjest hilisemas vanuses lapsi soovivad saada, võrreldes veel paarikümne aasta taguse ajaga, kus naine võiski koolitee perekonna loomise pärast pooleli jätta. Iseasi on muidugi see, et kui laps on juba olemas, kas siis temast kohe loobuma peab, nagu selles filmis.

Ma soovitaksin seda filmi tulevikus koolides noortele näidata sotsiaalkampaaniana, kuidas lapse saamine (soovitud või soovimatu) nende elu mõjutama hakkab. Alguses oli see väike beebi tõesti ilus ja armas, kuid kui sa näed, kuidas ta pidevalt nutab ja millisesse seisundisse see vaene üksikisa viidud oli, siis äkki see paneb kedagi mõtlema, millal on õige aeg lapsi saada. Igatahes mind pani küll natukene mõtlema, et kuidas nii väikese lapsega üksinda hakkama saada. Kuna ma pole maailma kõige rahulikum inimene, vaid vahel võin ikka päris tühja koha pealt ärrituda, siis pani film mind mõtlema, et sellist elu mina endale ei tahaks. Juhutööd, lagunev ja räämas elamine, pidevalt karjuv laps ja ise oled masenduse äärel ja sul pole seda koormat kellegagi jagada. Ainus võimalus pääsemiseks ongi imik üksinda koju magama jätta (sest ta ju niikuinii ainult magab kogu aja) ja sõbraga kluppi pidutsema minna. Tänan, ei.

Kui ma nüüd seda teksti kirjutan, siis ma tegelikult vist saan aru, et film oli natukene rohkem, kui ma esmapilgul arvasin. Kunstilises mõttes jäi elamus saamata, aga sisimas tekitas igasuguseid mõtteid ja emotsioone. Ja kui film juba Oscarile kandideerima esitatakse, siis vist tasub seda ikka vaadata. Kuigi ma usun, et keskmisele eestlasele see film just selle pealtnäha mittemidagiütlevuse pärast ei meeldi ja ilmselt film mingisuguseid kassarekordeid ei püüa. Aga see on minu arvamus. Vahelduseks igasugustele komöödiatele (nt „Klassikokkutulek“) ja abstraktse sisuga filmidele (nt „Tuliliilia“) igati korralik Eesti film. Mulle isegi ei jäänud väga palju reklaami filmis silma. Mõned ebatäpsused siiski olid, kuid eks neid ole igas filmis ja need ei takistanud filmi kui terviku mõjule pääsemist.

Kõikidele nendele, kes filmist midagi kuulnud ei ole, kopeerin siia filmi tutvustuse. Sest minu heietusest ei saa ka väga palju aru, millest film siis ikkagi täpsemalt räägib. Kinodes tutvustatakse filmi alljärgnevalt: Mida teeksid sina, kui ühel päeval pandaks su kätele vastsündinud laps ja öeldaks: võta või jäta! 

Ühel unisel laupäevahommikul saab 30-aastane ehitaja Erik jalustrabava uudise: endine tüdruksõber Moonika, keda mees pole pool aastat näinudki, on just lapse sünnitanud. Tüdruku. Naine ise pole emaduseks valmis ja kui mees last endale ei taha, läheb tüdrukuke lapsendamisele. Võta või jäta!

"Võta või jäta" on lugu Eriku pikast, keerulisest ja kohati koomilisest isaks kasvamise teekonnast. Lugu, mille käigus tavalisest eesti mehest saab igapäevaelu kangelane, Superman, kes on oma isaduse eest valmis küünte ja hammastega võitlema. Mis teeb isast isa?
Film valmib Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

* – Postituse päisepilt on pärit Forum Cinemas lehelt.