Võta või jäta

Nüüdseks on blogis juba mõnda aega vaikus olnud. Kuigi kui ma järele kontrollisin, siis käisin teatris viimati 25.august. Täna on 13.september. Seega enamiku inimeste jaoks ilmselt ei tundugi see vahe nii üüratu pikk. Kuid sel korral ei kirjuta ma teatrist, vaid hoopis filmist. Seega teatripaus kestab veel.

Kui ma endale aasta alguses väikese lubaduse andsin, et vaatan ära kõik kinodesse jõudvad Eesti filmid, siis olin selles osas üsna skeptiline, sest ma olen tegelikult väga väike kinokülastaja. Heal juhul jõuan korra või paar aasta jooksul kinno. Vastupidiselt ilmselt enamikule inimestest, kes käivad enamasti kinos, mitte teatris. Aga see oli lihtsalt väikene vahelepõige. Kõiki Eesti filme ma sel aastal vist siiski näinud ei ole. Vähemalt on mul tunne, et midagi on vahele jäänud, sest film ei tundunud minu jaoks piisavalt huvitavana.

Seepärast ma tegelikult ei olegi kindel, kas ma jõudsin sel korral uut Eesti filmi „Võta või jäta“ vaatama eelkõige seepärast, et see on uus Eesti film ja ma lihtsalt pidin oma lubaduse pärast seda vaatama minema. Või läksin ma seda hoopis seepärast vaatama, et film on valitud Eestit esindama parima võõrkeelse Oscari auhinnale. Või läksin ma sinna hoopis näitlejate pärast. Või oli see hoopis mingi neljas põhjus. Kui päris aus olla, siis ma ei ole ise ka kindel, miks ma täpselt seda filmi vaadata tahtsin. Ma nimelt pole viimasel ajal ühtegi väga sügavat muljet jätnud Eesti filmi näinud. Samas, äkki see oligi põhjus, väike salajane lootus, et sel korral ma näen kinos midagi jalustrabavat...

Nendele, kes minult juba filmi kohta küsinud on, olen kohe vastanud, et mulle ei meeldinud filmi lõpp. Minu jaoks jäi lõpp kuidagi lahtiseks. Ma ei taha väga ette ära rääkida, mis filmis täpselt juhtus, kuid mulle oleks meeldinud, kui film oleks kohtuotsusega lõppenud. Hetkel lõppes film ära enne, kui kohtu mingisuguse otsuse tegi ja see jättis minu jaoks asjad lahtiseks. Samas lahtised otsad lasevad alati filmile järje teha. Kuigi see pole päris selline film, millele järge teha. Mingil põhjusel mulle tundub, et Eesti filmid vajuvad alati kõik lõpuks ära. Isegi siis kui sisu ja mõte on olemas (mida minu silmis pole paljudel Eesti filmidel) ja filmi vaatamise ajal on tunne, et sel korral on eestlased päris hea asjaga hakkama saanud, siis enamasti viimaste lõpukaadritega rikutakse see elamus ära. Mu sõbranna ütles ka „Võta või jäta“ lõpus, et lõpeb nii nagu Eesti filmid ikka lõpevad.

Muidu sisult oli film täitsa hea. Jah, ma suutsin ühes kohas isegi silmad märjaks saada (aga see võis olla ka sellest, et ma vaatasin natukene liiga lähedalt filmi ja mul hakkas sellest pea meeletult ringi käima ja ma võitlesin endaga, et mitte keset kinosaali oksendama hakata). Tegemist oli igati asjaliku filmiga, sest pidevalt räägitakse üksikemadest, aga selline nähtus nagu üksikisad on ka täiesti olemas. Ja seda maailma oli huvitav näha, kuidas üks tüüpiline pidusid armastav noor mees (minu jaoks on 30-aastane veel päris noor, kuigi ma pole kindel, kas 30-aastane peaks enam nii pidude ja alkoholi lembene olema) pidi järsku nö „täiskasvanuks“ saama ja õppima nii enda kui oma lapse eest vastutama. Kuigi eks filmis oli natukene kunstilisi liialdusi ka.

Vähemalt minu silmis on tegemist üsnagi sotsiaalse filmiga, mis keskendub päris paljuski enamlevinud sotsiaalsetele probleemidele Eestis, millele me sageli igapäevaelus tähelepanu ei pööra. Suitsetamine ja alkoholi tarvitamine on üsna levinud nähtused ja nendest ka räägitakse avalikult. Aga vanemate ja laste suhted, üksikvanemana hakkama saamine jne jäävad sageli avalikkuse poolt tähelepanuta. Ma julgeks isegi öelda, et film on kui läbilõige Eesti inimeste igapäevaelust. Mehed, kes pidevalt (see on ilmselt minu poolne liialdus) naudivad õllepurgi taga jalgpalli; vanemad, kes kipuvad lapsi õpetama ja tahavad laste elu kontrollida ka siis kui lapsed on täiskasvanud jne. Lisaks annab film ülevaate ka noorte muutunud hoiakutest. Näiteks tõi  filmi peakangelase Eriku (keda kehastas Reimo Sagor) endine tüdruksõber Moonika (Liis Lass) välja, et tema ei tahtnud seda last, sest tal oli kool pooleli ja ta tahtis enne endale „jalad alla saada“ kui ta on lapse kasvatamiseks valmis. See seisukoht peegeldab üsna hästi minu meelest seda, miks tänapäeval naised järjest hilisemas vanuses lapsi soovivad saada, võrreldes veel paarikümne aasta taguse ajaga, kus naine võiski koolitee perekonna loomise pärast pooleli jätta. Iseasi on muidugi see, et kui laps on juba olemas, kas siis temast kohe loobuma peab, nagu selles filmis.

Ma soovitaksin seda filmi tulevikus koolides noortele näidata sotsiaalkampaaniana, kuidas lapse saamine (soovitud või soovimatu) nende elu mõjutama hakkab. Alguses oli see väike beebi tõesti ilus ja armas, kuid kui sa näed, kuidas ta pidevalt nutab ja millisesse seisundisse see vaene üksikisa viidud oli, siis äkki see paneb kedagi mõtlema, millal on õige aeg lapsi saada. Igatahes mind pani küll natukene mõtlema, et kuidas nii väikese lapsega üksinda hakkama saada. Kuna ma pole maailma kõige rahulikum inimene, vaid vahel võin ikka päris tühja koha pealt ärrituda, siis pani film mind mõtlema, et sellist elu mina endale ei tahaks. Juhutööd, lagunev ja räämas elamine, pidevalt karjuv laps ja ise oled masenduse äärel ja sul pole seda koormat kellegagi jagada. Ainus võimalus pääsemiseks ongi imik üksinda koju magama jätta (sest ta ju niikuinii ainult magab kogu aja) ja sõbraga kluppi pidutsema minna. Tänan, ei.

Kui ma nüüd seda teksti kirjutan, siis ma tegelikult vist saan aru, et film oli natukene rohkem, kui ma esmapilgul arvasin. Kunstilises mõttes jäi elamus saamata, aga sisimas tekitas igasuguseid mõtteid ja emotsioone. Ja kui film juba Oscarile kandideerima esitatakse, siis vist tasub seda ikka vaadata. Kuigi ma usun, et keskmisele eestlasele see film just selle pealtnäha mittemidagiütlevuse pärast ei meeldi ja ilmselt film mingisuguseid kassarekordeid ei püüa. Aga see on minu arvamus. Vahelduseks igasugustele komöödiatele (nt „Klassikokkutulek“) ja abstraktse sisuga filmidele (nt „Tuliliilia“) igati korralik Eesti film. Mulle isegi ei jäänud väga palju reklaami filmis silma. Mõned ebatäpsused siiski olid, kuid eks neid ole igas filmis ja need ei takistanud filmi kui terviku mõjule pääsemist.

Kõikidele nendele, kes filmist midagi kuulnud ei ole, kopeerin siia filmi tutvustuse. Sest minu heietusest ei saa ka väga palju aru, millest film siis ikkagi täpsemalt räägib. Kinodes tutvustatakse filmi alljärgnevalt: Mida teeksid sina, kui ühel päeval pandaks su kätele vastsündinud laps ja öeldaks: võta või jäta! 

Ühel unisel laupäevahommikul saab 30-aastane ehitaja Erik jalustrabava uudise: endine tüdruksõber Moonika, keda mees pole pool aastat näinudki, on just lapse sünnitanud. Tüdruku. Naine ise pole emaduseks valmis ja kui mees last endale ei taha, läheb tüdrukuke lapsendamisele. Võta või jäta!

"Võta või jäta" on lugu Eriku pikast, keerulisest ja kohati koomilisest isaks kasvamise teekonnast. Lugu, mille käigus tavalisest eesti mehest saab igapäevaelu kangelane, Superman, kes on oma isaduse eest valmis küünte ja hammastega võitlema. Mis teeb isast isa?
Film valmib Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

* – Postituse päisepilt on pärit Forum Cinemas lehelt. 

Loe edasi

Üks väike tuba

4.juunil 2018 Tartu Waldorf Teatri etendus Tartu Uues Teatris

Sel korral tahan ma kirjutada veidi teistsugusest teatrist. Nimelt kooliteatrist. Võib-olla on osad minu lugejatest juba kuulnud sellisest teatrist nagu Tartu Waldorf Teater? Ühesõnaga on tegemist Tartu Waldorfgümnaasiumis tegutseva teatriga. 2018.aastal sai Tartu Waldorf Teatri gümnaasiumirühma lavastus „Üks väike tuba“ kooliteatri festivalil gümnaasiumi osas Grand Prix´. Lavastus osutus aga nii menukaks, et seda on mitmeid kordi mängitud nii Tartus kui Tallinnas ja kõik need etendused on läinud täissaalidele. Seega julgen ma väita, et tegemist ei ole klassikalise kooliteatriga.

Mina sattusin seda lavastust nägema tänu oma töökaaslasele, kes oli samuti juhtunud lavastust poolkogemata nägema ja kellele see väga meeldis, ja kes seejärel mulle seda lavastust soovitas. Mu kolleeg ütles, et „Üks väike tuba“ teeb silmad ette nii mõnelegi suurele kutselisele teatrile. Seda ma uskusin, sest sel perioodil olin ma juhtunud enda jaoks üsna mitut kehva lavastust nägema ja usk heasse teatrisse oli kadumas. Kuid ma ei olnud selleks valmis, et see mida ma teatris näen nii äge võib olla.

„Üks väike tuba“ on Tartu Waldorfkooli kingitus Eesti Vabariigile 100.juubeliks. Etendus kestab 100 minutit ning selle 100 minuti jooksul võetakse kokku meie ajaloo 100 aastat. Tegemist ei ole mingi näidendi paroodiaga, vaid Külli Ehastu originaalse loominguga. Siiski peab ütlema, et päris mustvalgelt ajalugu kirja pole pandud, vaid kõik olulisemad sündmused on peidetud ridade vahele. Nii nagu eestlastele ikka raskel ajal on kombeks olnud sõnumeid ridade vahele peita. Seega tuleb etenduse nautimisel kasuks Eesti ajaloo tundmine. Ma pean ütlema, et mõnes kohas oli isegi minul probleeme detailidest aru saamisega. Näiteks ei saanud ma kohe aru, kes need Johannesed olid, kes keele teemadel arutlesid. Lõpuks selgus, et üks oli Johannes Aavik ja teine Johannes Veski. Ja kindlasti tuleb kasuks endise NSV liidu juhtide nägude tundmine. Et milline oli Stalin, milline Hruštšov, milline Brežnev, milline Gorbatšov. Kes aga ajalugu tunneb, see saab ilmselt ka ilma nägude tundmiseta hakkama. Koolilastele sobiks see lavastus väga hästi ajaloo eksamiks.

Eks meile kõigile võib tunduda, et kui raske siis on ajaloost aru saada. Aga nagu ma ütlesin, siis Külli Ehastu on väga suurepärast tööd teinud näidendi kirjutamisel. Nii ei pruugi esimesel silmapilgul üldse arugi saada, et kuidas saab näidendi pealkiri „Üks väike tuba“ Eesti 100 aastat kokku võtta. Kogu sündustik toimubki ühes väikeses toas, kus elab perekond. Läbi erinevate aegade soovivad seda tuba enda valdusesse saada teised naabrid sellest ühiselamust, kus see väike tuba asub. Lisaks toa enda saamisele käib ka perel omavaheline võitlus, kes saab kõrgemale diivanile istuma ja kes peab põrandal istuma. Toas on ka kaks akent. Üks neist avaneb lääne- ja teine idasuunda. Lääne suunas asuv aken pannakse teatud ajaks ühiselamu komandandi poolt aga lukku. Sest seal elavad halvad naabrid. Vot selliselt ongi ridade vahele kogu meie ajalugu peidetud.

Ja mõned sündmused on väga geniaalselt lahendatud. Näiteks Nõukogude võimu poolt loomade sundnatsionaliseerimine. See oli lahendatud mänguna, kus pere hakkas käpiknukkudega (kelleks olid lehmad ja lambad) mängima ja mõte oli see, et ei tohi öelda, et see on minu põrsas, vaid peab ütlema, et see on meie põrsas. Veel meeldis mulle olümpimängude lahendamine ja 1980. aasta purjeregatt, kus pandi väikesed paberlaevukesed veekaussi ujuma. Näiteks stseen, kus perenaised pesu pesid ja riided nöörile kuivama panid, tundus alguses täiesti tavaline olema. Kuni nööril kuivavad pluusid pesunäppidega käiseid pidi kokku pandi. Ühel hetkel oli niisiis pesunööril rippumas ühendatud kätega sinine, must, valge, punane, valge, punane, kollane, roheline ja punane pluus mis kujutasid Balti ketti. Kas saab veel geniaalsemalt seda kujutada? Või praegusest kaasaegsest maailmast sotsiaalmeedia kajastamine. Kõik olid ninapidi oma märkmepaberites ja kirjutasid sinna lühikesi lauseid, mis siis hiljem seinale kleebiti. Kuigi keegi ei kasutanud nutitelefoni laval, siis oli ikkagi väga hästi aru saada, et just sellele vihjataksegi. Tegelikult võiks ma neid lahendusi üles loetlema jäädagi. Targem oleks huvilistel ise teatrisse etendusi vaatama minna, aga ma pole kindel, kas seda lavastust enam kusagil näha õnnestub. Tallinnas küll on üks etendus (07.06) jäänud, aga see on ka minu teada välja müüdud. Äkki jääb loota, et Waldorfkool teeb veel mõne lisaetenduse, sest on näha, et rahval on huvi sellise lavastuse vastu. Ja miks ei peakski publikule lavastus meeldima, kui see on humoorikas, sündmusterohke, laseb meil iseenda üle naerda ja samas pole sisult väga keeruline.

Ma saan aru küll, et see lavastus polnud ehk päris klassikaline kooliteater sest sinna oli ikkagi kaasatud igapäevaselt teatriga kokku puutuvaid spetsialiste. Näiteks lavavõitluse stseeni (jah, kooliteatris oli täiesti heal tasemel lavavõitlusega stseen) oli neil aidanud teha Tanel Saar VAT Teatrist. Lisaks olid neil veel abiks koreograaf ja valgustaja. Aga kes ütleb, et teised kooliteatrid ei tohi enda näidendite lavastamisprotsessi selliseid abilisi võtta? Olgu abilised kui suured professionaalid tahes, nemad ei tee head lavastust, kui näitlejad, ehk siis sel korral õpilased, pole tasemel. Kuna ma ei tea ühegi osaleja nime, või õigemini nimesid tean, aga ma ei vii nimesid ja nägusid kokku, siis kedagi eriliselt kiita ma ei saa. Kuigi mõni nendest 25-st noorest jäi veidi rohkem silma kui teised. Aga andekad on nad kõik. Ma olen päris kindel, et isegi näitlejaõppe läbinud näitlejatel oleks sellist lavastust keeruline teha. Laulda nii südantlõhestavalt ilusasti Tõnis Mägi „Koit“-u (mul hakkasid silmad iseenesest vett jooksma selle laulu ajal), tantsida jne. Ja ma ei näinud, et keegi neist oleks kartnud laval esineda või midagi oleks „punnitatud“, nagu seda kooliteatrites (või üldse harrastusteatrites) sageli näha võib. Kõik oli harmooniline ja nauditav. Publikul ei olnudki muud varianti kui etenduse ajal kaasa plaksutada või „Braavo!“ hüüda. Ja täiesti loomulik oli see, et etenduse lõppedes otsustas publik noortele püsti seistes aplodeerida. See on ka nähtus, mida ei näe isegi kutselistes teatrites väga sageli, seega need noored olid tõesti eriliselt tublid. Kui mõni nendest noortest mõtleb tulevikus näitleja ametile, siis on Eesti teater palju võitnud.

Ma ainult loodan, et mul õnnestub neid samasid noori veel kuskil näha. Ja kindlasti üritan ma nüüd Tartu Waldordkooli teatrialastel tegemistel rohkem silma peal hoida. Julgen ka kõikidele enda blogi lugejatele soovitada teine kord oma meeled teatri suhtes avatuna hoida ja midagi uut vaatamas käia.

Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Külli Ehastu

Koreograaf: Leanika Mändma

Võitlus-stseeni koreograaf: Tanel Saar

Valgustaja: Taavi Toom

Mängisid:

Anni Sikk, Anni Maria Pearson, Brigita Joosing, Helo Sööt, Johanna Kadanik, Karmel Teder, Kelin Malkki, Kelly Cassandra Mägi, Liisa-Sofia Zamošnikova, Mirjam Aavakivi, Merili Miku, Pamela Ebber, VihmaPisar Zobel, Daniel Teder, Henri Oru, Joosep Peetsalu, Johannes Moppel, Kail Timusk, Kert William Reinaste, Martin Metsanurk, Robert Erich Einlo, Saamel Sonn, Toomas Samuel Silbaum, Ats Aavakivi

* – Postituse päisepilt on pärit Tartu Waldorfgümnaasiumi Facebooki lehelt.

Loe edasi

SAJANDI LUGU: Rännakud. Maarjamaa laulud

29.septembril Vanemuise väikeses majas

Pilt pärit Vanemuise teatri kodulehelt

Aastal 2014 kuulutas Eesti Etendusasutuste Liit, et nemad teevad Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks kingituseks teatrisarja „Sajandi lugu“. Ma hakkasin juba siis seda juubeliaastat ootama, sest esiteks tundus huvitav kuidas pealt näha nii eriilmelised teatrid (näiteks kooslus Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühendus) ühise lavastuse loovad. Teiseks on teatrisarja idee tutvustada Eesti ajalugu läbi selle saja aasta ja mulle on alati meeldinud Eesti ajalooga tutvuda nii teatri kui raamatute vahendusel. Seega tõotas huvitav projekt tulla. Korraks oli idee kõik lavastused ära vaadata, et siis kogu ajaloost täielik ülevaade saada, kuid selles olen ma juba ebaõnnestunud.

Nimelt on teatrisarja esimene ühislavastus juba esietendunud (Teater NO99 lavastus „Revolutsioon“ esietendus augustis) ja ma pole seda näinud. Septembrisse oli määratud Teater Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühenduse (edaspidi kasutan lühendit STÜ) ühislavastuse esietendus. Vanemuine ja STÜ otsustasid aga ühise pealkirja „Rännakud“ all lavale tuua kaks erinevat lavastust – kumbki teater oma nägemuse 1920.-1930. aastatest. Rohkem infot teatrisarja „Sajandi lugu“ ja selle raames toimuvate lavastuste kohta leiab SIIT. Septembri alguses esietendus STÜ lavastus „Rännakud. Tõotatud maa“ ja 29.septembriks oli planeeritud Vanemuise „Rännakud. Maarjamaa laulud“ esietendus.

Vanemuise hooaja avaüritusel tutvustati ka teatrisarjale pühendatud lavastust „Rännakud. Maarjamaa laulud“ ja seal ei tekkinud mul mingit erilist emotsiooni lavastusega seoses. Juhuste kokkulangemise tõttu sain aga 29.septembri töölt vabaks ja mõtlesin, et kui pileteid on pakkuda ja mul on vaba õhtu ning EV 100 projekti raames tehtav lavastus toimub praktiliselt minu tagahoovis, siis oleks patt teatrisse minemata jätta. Tegelikult toimus samal päeval Sadamateatris ka STÜ versiooni etendus. Ma korraks isegi mõtlesin, et külastaks mõlemat etendust ja vaataks siis terviklikult etenduse ära. Siiski viimasel minutil otsustasin ainult Vanemuise lavastusele pileti osta ja mõtlesin, et kui Vanemuise nägemus peaks tekitama isu teist nägemust ka näha, siis on võimalus järgmisel päeval STÜ nägemust vaatama minna. Etteruttavalt võin ära öelda, et STÜ nägemust ma peale Vanemuise nägemust näha ei taha. Aga miks, sellest saate aru edasi lugedes.

Kui nüüd aga etenduse juurde tulla, siis Vanemuise kodulehelt sisututvustust lugedes jäi mulle mulje, et põhirõhk on eesti keele tekkimisel. Ma olin üsna kindel, et laval saab näha nö klassikalist etendust, kus pidevalt midagi toimub. Et tulebki mees nimega Johannes Voldemar Veski ja hakkab siis eestlastele foneetikast rääkima ja seda õiget ja korrektset eesti keelt looma. Tegelikkuses rääkis lavastus keelest ja sellest kuidas saab keelt erinevalt mõista. Näiteks kuidas saab ühel sõnal olla mitu erinevat tähendust või miks me tähistame näiteks sõnaga „ema“ just ema? See osa mulle meeletult meeldis, sest need mõtted on ka minul pidevalt peas olnud. Just see osa, et kuidas me teame et puu on just puu ja mitte põõsas. Miks anti neile sellised nimed. Samas sain etendusest endale veel palju uut mõtlemisainet keele teemal juurde. Ma julgeks isegi öelda, et lavastus ei kujuta mitte niivõrd eesti keele kujunemist, kui pigem laiemat filosofeerimist eesti keele üle. Lisaks aitab lavastus mõista kui oluline on tegelikult meile oma keele omamine ja säilitamine.

Selleks, et keele tekkimisest aimu saada tulevad esmalt lavale kaks meest, kes annavad mõista, et üks nendest (keda hakatakse paljutähenduslikult Veskiks kutsuma) tuleb eestlaste vaikimist lõpetama ja annab neile keele, teist meest nimetatakse kavalehel meheks, kes pole kaotanud usku jumalasse. Seejärel mehed lahkuvad lavalt ja ükshaaval hakkavad lavale tulema näitlejad. Esimesena tulevad Külliki Saldre ja Jaanus Tepomees, kes kehastavad ema ja poega. Ema vaikib, poeg räägib ja räägib pikalt sellest, kuidas emadel on oma keel – emakeel ja et emad sageli vaikivad. Veel räägib poeg sellest kui suur jõud on sõnal. Ja ema ikka vaikib. Ema vaikib ka siis, kui ta koos pojaga lavalt lahkub ja lavale tuleb Marika Barabanštšikova, kes räägib armastusest. Kuidas ühed ja samad sõnad: „Ma armastan sind kõige rohkem maailmas“ võivad kõlada nii erinevalt ja tekitada erinevaid tundeid erinevates inimestes. Või ka samas inimeses kuid erinevatel aegadel. Seejärel tuleb lavale Merle Jääger, kes räägib oma ema keeles – võro keeles ja siis oma isamaa keeles – eesti keeles. Kui Merle Jääger lahkub, tuleb lavale Piret Laurimaa, kes hakkab jutustama pilti vanast talumajast koos põldude, metsa, järve, pilvede ja toonekure pesaga. Praeguseks on see maja ammu maha jäetud ja põlenud, kuid see pilt talumajast koos põldude, metsa, järve, pilvede ja toonekurgedega püsib. Mistõttu on oluline, et kõik detailid oleks pildil olemas ja õigete sõnadega kirjeldatud. Vahel peab naine laval pildi kirjeldust alustama otsast peale, sest ta unustab detaile. Aga midagi ei tohi unustada, sest muidu tulevik ei tunne seda pilti sellisena nagu see minevikus oli. Seejärel tuleb lavale Margus Jaanovits, kes tundis lihtsalt hästi sõnu ja teadis kuidas neid kasutada. Lõpuks tulid jälle lavale ema ja poeg ning ema ikka vaikis. Kuni lõpuks ütles üsna vaikselt miks ta vaikib. Ja läinud nad olidki. Kui ema ja poeg peale ema rääkima hakkamist lavalt lahkusid tulid lavale tantsijad. Ülejäänud lavastuse nägimegi laval ainult tantsijaid. Nagu Vanemuine lavastuse tutvustuses ütleb, siis tantsiti eesti keeles.

Kõik eelpool mainitud lood olid väga huvitavad ja neid oli nauditav vaadata. Kuid mulle oleks meeldinud, kui tegemist oleks ühtse tervikuga olnud. Kõikide tegelaste lood oleks võinud omavahel kuidagi seotud olla. Hetkel oli kõiki ühendavaks lüliks eesti keel ja sõnade olulisus, kuid erinevatel teemadel rääkimine killustas lavastust. Kui iga tegelane oleks kasvõi ühe sõna õhku paisanud, millest siis järgmine tegelane kinni haarab ja edasi räägib, siis oleks lavastus palju loogilisem ja sügavam olnud. Lisaks jäi lugu lahtiseks. Kui lavastus algab sellega, et üks mees saadab teise eestlastele keelt õpetama, siis oleks üsna loogiline, et lõpuks näidatakse ka seda, kuidas ülesanne täidetud sai. Vähemalt minu jaoks oleks see loogiline olnud, kui need kaks meest oleksid kasvõi selle sama lambipirni all lõpus jälle kokku saanud ja kasvõi ühe lausega kogu asja kokku võtnud. Võib-olla oleks see üks lause kogu lavastuse ka praegusel kujul terviklikumaks muutnud. Veelgi rohkem tekitas minu jaoks killustatust tantsijate lavale tulek. Ma ootasin kogu aeg, et millal see tantsijate vahepala läbi saab ja näitlejad taas lavale tulevad. Selgus, et näitlejad tulevad lõpus alles kummardama ja nüüd oligi tantsijate kord laval särada.

Ma ei taha tantsijate kohta ühtegi halba sõna öelda. Nad tantsisid vägagi hästi ja nii mõnelgi korral tegid üsna verdtarretama panevaid trikke. Siiski minu kogenematu silma ja meele jaoks jäi tantsijate selline kaasamine arusaamatuks. Miks oli vaja lavastust veelgi rohkem killustada, tuues esimeses pooles lavale sõnateatri ja teises pooles tantsuteatri? Minu silmis oleks tantsijate kaasamine olnud õigustatud, kui tantsijad illustreerivad näitlejate juttu, aga praegu ei suutnud ma tantsijate tantsust mitte ühtegi lugu välja lugeda. Veel vähem siis seda, et nad eesti keeles tantsisid. Kõige suurem segadus oli minu jaoks aga see, et miks Vanemuine ja STÜ siis ühtset lavastust teha ei võinud, kui Vanemuise lavastuses sisuliselt oli tantsuelement ka olemas? Seda enam, et Vanemuise lavastuses olnud koreograafia ei olnud klassikaline tants, vaid just modernne tants, mida viljeleb ka STÜ (vähemalt nii palju kui mina olen aru saanud). Oleks koreograafias olnud mõni klassikaline eesti rahvatantsu element, siis oleks ma võib-olla veel vihjest aru saanud. Hetkel jäi küll kogu tantsimine segaseks. Seda enam, et tantsijaid oli korraga laval palju ja vahel tegi igaüks eri nurgas erinevaid liigutusi ja nii oli raske neid kõiki korraga jälgida. Tegelikult on mul sellest väga kahjus, sest nagu ma ütlesin, siis tantsud olid ägedad ja kohati uskumatult hulljulgete elementidega ja ma oleksin tahtnud neid nautida. Aga ma ei saanud neid nautida, sest nad ei sobitunud minu meelest konteksti ja ma mõtlesin pidevalt, et millal nüüd need draamanäitlejad lavale tulevad ja mingit selgust toovad, et millest need tantsijad nüüdjutustasid. See on küll ainult minu arvamus, aga lavastuse draama pool ei läinud üldse selle tantsulise poolega kokku ja minu meelest rikkus see tantsijate kaasamine sellisel kujul nagu seda praegu tehti, hea lavastuse ära. Oleks siis kusagil mõni vihje selle kohta olnud, et lavastus on kahes osas: esimene osa draama ja teine tants. Või oleks siis mõista antud, et nüüd esitatakse sõnadega esitatud etenduse osa tantsides vms. Aga seda ei olnud ja nii juhtuski, et kaks eraldi seisvalt suurepärast etteastet olid üheks etteasteks kokku sobitatud vormil, mis minu meelest ei sobitunud oma vahel absoluutselt.

Ma arvan, et ainult draamanäitlejate laval olek, oleks palju sügavamalt mõjunud. Eriti kui oleks erinevate lugude vahele see üks ühendav lüli ka lisatud. See, mis näitaks ära milles need rännakud siis seisnevad. Käesolevas lavastuses pandi näitlejad lihtsalt lavale igaüks erinevat lugu jutustama ja kui päris aus olla, siis mina ei saanud eriti hästi küll aru, kuidas need jutud rännakutega seotud olid. Olgu, Piret Laurimaa ja Merle Jäägeri jutud olid küll rännakud, kuid teised? Ja kus on 1920.-1930. aastad? Minu meelest oli teatrisarja fookuseks Eesti ajaloo kajastamine ja ma olen kindel, et sel ajal toimus Eestis muud ka peale keele loomise. Oleks neid sündmusi siis kasvõi põgusalt puudutatud. Või jäi mul midagi märkamata?

Näitlejad olid kõik heas vormis ja minu meelest said oma rollidega kõik sel korral hästi hakkama. Või oli asi selles, et kõigil oli enam-vähem võrdne roll ja kuna näitlejad olid valdavalt üksinda laval, siis oli kõigil ka võimalus särada. Igatahes nii selgesõnalist ja puhta diktsiooniga lavastust, kus ma igast sõnast perfektselt aru saan, pole ma üheski teatris kaua aega näinud. Juba see oli elamus omaette. Samas lavastuse puhul, mis räägib keelest ja foneetikast oleks lausa patt kui lavastust poleks rajatud näitlejate keelelisele võimekusele.

Kindlasti aitas etendusse süveneda ka olematu lavakujundus ja detailide puudumine. Näiteks õunaga lavale jalutanud Merle Jääger tekitas täpselt sellise tunde, nagu ma kuulaksingi mõnda võro keelt rääkivat mutikest kusagil Võrumaa metsade ja orgude vahel. Samuti olen ma üsna kindel, et kõik kes saalis istusid kujutasid ette seda vana talumaja koos põldude, metsa, järve jms, millest Piret Laurimaa meile rääkis. Teinekord peitub lihtsuses kogu võlu. Eelkõige selle lihtsuse pärast oleks minu arvates võinud ka graafiline lavakujundus olemata olla. Ma küll nägin, et ema ja poja laval oleku ajal tekkis nende selja taha puu kujutis, kuid mina ei näinud sellel puul ema ja pojaga mingit seost. Oleks nad oma perest rääkinud, siis oleks veel võinud mõelda, et tegemist on nende sugupuuga. Kõige rohkem jäi mind aga häirima moonidega pildi graafika. Eriti siis kui Merle Jääger kohanimesid ette luges. Selles stseenis oleks võinud graafiliselt need kohanimed seinale kujutada. Minu jaoks siiski oli kõige efektsem moment kohe etenduse alguses, kui saal ja lava olid pimedad ja siis läks üks pirn laval põlema. Pirnivalgusesse ilmusid kaks meest. Minu meelest oli selles stseenis piisavalt emotsiooni, müstikat, draamat kui ka naeru. Muusikalise kujunduse osas oli kavalehel välja toodud, et on kasutatud Vanemuise ooperilauljate Simo Breede, Karmen Puisi ja Pirjo Jonase vokaali. Ma pole nüüd kindel, kas ma ei süvenenud kogu etenduse jooksul (enda meelest ikka vaatasin üsna süvenenult), aga seda vokaali kuulsin ma võrdlemisi vähe. Oleks siis tantsimise ajalgi pidevalt vokaal taustaks olnud, võib-olla oleks ma sealt suutnud tantsule mõtte leida.

Igatahes kogu selle pika jutu kokkuvõtteks võin öelda, et mulle tegelikult see etendus väga meeldis. Aga lihtsalt esimestel minutitel olid minu ootused juba nii kõrgele keritud, et see tantsijate osalemine sellisel moel, oli veidi kõrge kukkumine. Kes tahab aga modernset tantsu ja näitlejate sõnameisterlikkust nautida, siis see lavastus on 100% teile. Eriti kui te olete näiteks selle blogipostituse läbi lugenud ja oskate juba aimata, et tants ja draama pole seotud. Äkki keegi leiab seose, siis võiks mulle ka öelda. Selles mõttes on see minu meelest Vanemuise parim lavastus, et näitlejad on laval nö „alasti“. Ei, mitte sõna otseses mõttes, aga neil pole väga suuri kostüüme ja neil pole karakterrolle. Kõik saavadki laval näidata, mida nad suudavad ilma aksessuaarideta lihtsalt oma keele abil korda saata. Ja see on minu meelest imetlusväärne. Miks ei võiks rohkem selliseid lavastusi olla? Ilma suurte lavakujunduste ja kostüümideta? Lihtsalt näitleja, lava ja tekst.

Kogu selle pika jutu lõpetuseks leidsin ma rännaku ka üles. Kes ütles, et rännak peab olema laval silmaga nähtav? See ongi rännak, kui meie, kes me saalis (ja ka laval) oleme ja hakkame veidi rohkem oma igapäevasele keelele ja keele kasutamisele mõtlema. Rännak tagasi 1920.-1930. aastatesse, kus hakati seda keelt selliseks vormima, nagu meie seda praeguseks tunneme.

Siiski ma ei julge kõnealust lavastust kõikidele soovitada. Kui te ikka olete komöödia inimene ja laval seisev näitleja on teie jaoks igavuse tipp, siis parem säästke end ja teisi ning ärge minge lavastust vaatama. Kuna lavastus on ühes vaatuses, siis ei saa ka vahepeal ära minna ja peategi igavusest saalis ringi vaatama. Minu kõrval oli üks naine, kes pidevalt ringi vaatas ja see võib kummaline tunduda, kuid mind jubedalt häiris kui ta minu kõrval lage vahtis samal ajal kui minu meelest toimus laval nii palju huvitavat. Pigem sobib see lavastus keskmisest suurematele teatrihuvilistele või keelehuvilistele. Muidugi kui keegi minu etenduse kirjelduse põhjal hakkas lavastusest huvituma, siis ma arvan et nendel võib seda ka huvitav vaadata olla.

Mina igatahes kiidan Vanemuiset suurepärase teatrielamuse eest! Aitäh, et süstisite minusse usku näitlejapõhisesse teatrisse, mis ei vaja liigseid dekoratsioone.

Autor ja lavastaja: Tiit Palu
Helilooja: Kara-Lis Coverdale
Koreograaf: Ruslan Stepanov
Lavastusdramaturg: Deivi Tuppits
Kostüümikunstnik: Mare Tommingas
Lavakujunduse autor: Silver Vahtre
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Videokunstnik: Carmen Seljamaa
Helimeister: Feliks Kütt
Mängisid:
Külliki Saldre - ema
Marika Barabanštšikova - naine, kes igatses armastust
Merle Jääger - saja-aastane naine
Piret Laurimaa - naine, kes kannab endas pilti
Tiit Palu - mees, kes on otsustanud vaikida
Margus Jaanovits - mees, kes tunneb liiga hästi neid sõnu
Jaanus Tepomees - poeg
Reimo Sagor - mees, kes pole kaotanud usku jumalasse
Tantsijad:
Endro Roosimäe
Alain Divoux
Matteo Tonolo
Archie Sladen
Walter Isaacson
Brandon Alexander
Maria Engel
Tarasina Masi
Yukiko Yanagi
Sayaka Nagahiro
Mirell Sork

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid saab osta Vanemuise kodulehelt SIIN

Loe edasi