Õnne valem ehk meiereist miljonäriks

 15. augustil 2024 Eesti Põllumajandusmuuseumi rukkiküünis Ülenurmel

Foto: Kalev Lilleorg

Avastasin lavastuse „Õnne valem ehk meiereist miljonäriks“ juulis täiesti juhuslikult ja kuna selle tõi lavale Eesti Põllumajandusmuuseum koos Miksteatriga, tundus see vaatamist väärt olevat. Eriti peale Miksteatri “Rongirüüvi” lavastuse nägemist, mis mulle väga meeldis, sest lavastaja ja mõned näitlejadki olid siin samad mis „Rongirüüvis“. Tõsi, teema oli küll veidi selline, mis minu jaoks nii põnev ei tundunud, aga see tundus väheoluline. Nimelt räägib lavastus Peeter Munast, kes oli esimene eestlasest Ülenurme mõisahärra ning kunagine suur juustukuningas. Ma olen Tartus nii vähe elanud, et tean ainult linnakodanik Jaan Muna, aga Peeter Muna nimi oli mulle täiesti võõras. Seda kas Peeter ja Jaan omavahel ka kuidagi sugulased olid, ma ei tea ja seega kuulsin Peeter Munast ja Ülenurme mõisast üldse esimest korda. Selleks tulebki teatris käia, et lisaks ajaviitele ka targemaks saada.

Siiski tundus pealkiri “Õnne valem” piisavalt peibutav, et teatrisse minna, sest äkki saab teatrist mõne nipi kuidas ise õnnelikuks saada. Lisaks see, et teksti on kirjutanud Peep Pedmanson, kes on tuntud oma humoorikate tekstide poolest (nt „Vanad ja Kobedad“), seega oli loota et igav ei hakka. Kuigi pean siinkohal tõe huvides siiski ära ütlema, et ma lootsin natukene rohkem humoorikust kui lavastus mulle pakkuda suutis. Jah, mõned kohad olid tõesti sellised, et naera end ribadeks, aga siis olid jälle teised kohad kus oli tunne et kõik muudkui venib ja tahaks juba sealt küünist välja pääseda. Eks siin oli oma osa muidugi ka sellel, et õues oli erakordselt ilus ja soe ilm ning etendus toimus rukkiküünis, mis selle sooja ilmaga oli päris umbseks läinud ja nõnda siis juhtuski et ma vaatasin päris mitmel korral kella, et millal vaheaeg tuleb et saaks õue minna värsket õhku hingama minna. Lisaks veel see, et pinkide vahed olid üsna kitsad ja nõnda pidin küljega istuma, et mitte oma põlvedega eesistujale neerudesse lüüa ja kuna ka minu taga istujatel oli ruumi vähe, sain omakorda nende põlvedega üsna sageli obadusi. Ilmselt polekski see kõik üldse häirinud, kui nendes mõnes kohas etendus veidi venima poleks kippunud, sest siis pöörasin ma ümbritsevale rohkem tähelepanu. Samas nendes stseenides kus naerda sai ja tegevust justkui rohkem oli, ei seganud mind absoluutselt see, et pingivahed olid kitsad ning ruumis väga õhku ei olnud.

Tegelikult mulle tundus, et need kohad kus ma rohkem naerda sain (ja kus suurem enamus publikust naeris) polnud üldse tekstiga seotud, vaid pigem pakkus nalja tegelaste välimus ja maneerid. Nii naeris publik üsna homeeriliselt iga kord kui Tartu linnavalitsuse kolm ametnikku lavale tulid. Tõe huvides peab siiski mainima, et eks poliitikutele kohaselt ajasid nad vahel ka üsna ajuvaba juttu suust välja, aga siiski olid nad muidu ka ülikoomilised. Lavale tulles ei rääkinud nad ühtegi sõna, seega naerdi puhtalt seda millised nad välja nägid ja kuidas lavale kõndisid (kes longates ja kes suurt kõht naljakalt ees hoides). Peab tõdema, et see oli tõesti nauditav vaatepilt. Lisaks võib veel välja tuua talitajate stseeni ja stseeni kus Maiu Madis Könni taga ajab. Kahe viimase puhul oli lisaks liikumisele naljakas ka tekst. Tegelikult on neid lõputult naljakaid ja kaasakiskuvaid stseene hulganisti ja need eelmainitud olid vaid mõned üksikud näited, mis mul ilma pikema mõtlemiseta meelde tulid ning venima kiskuvaid stseene oli pigem ikkagi vähe, aga eks nad lihtsalt umbse ruumi tõttu tundusid veidi pikematena kui nad tegelikult olid.

Humoorika lavastuse eest tuleb kindlasti osaliselt tänulik olla lavastaja Kristo Tootsile ja kunstnik Maarja Meerule, kes tegelased nii koomilistena lavale tõid. Teisalt poleks lavastajast ja kunstnikust vähe kasu kui poleks nii suurepäraseid näitlejaid, kes kostüümid ja lavastaja ideed laval tõeliselt elama panevad. Kõik näitlejad tegid esmaklassilised sooritused ja absoluutselt kordagi ei tekkinud mul küsimust et miks keegi laval on. Eriti jäid mulle silma Kristin Kooskora, keda varasemalt olen küll korduvalt Lutsu Teatris näinud, kuid sel korral kehastas ta suurema osa ajast mehi ja nii mõnigi mees oli väga koomiline. Lisaks olid kõik seekordsed Kooskora rollid vägagi erinevad nendest, mida ma seni olen näinud ja seega oli huvitav vaadata kuidas ta teistsugust tüpaaži kehastab. Minu jaoks teine huvitav leid oli Maiut kehastanud Katrin Kalma, keda olin varem ainult filmides näinud, kuid teatrilaval mitte. Maiu oli justkui loo jutustaja kuid mitte selline igav jutustaja vaid koomiline tegelane, kelle hoiak oli juba selline et inimesed hakkasid lihtsalt teda nähes naerma. Lisaks tuli tema suust kõige sagedamini koomilisi väljaütlemisi, sest tema kui jutustaja sai öelda repliike, mida 20 sajandi alguses elanud tegelased öelda poleks saanud.

Lisaks ei saa ma mainimata jätta oma varasemaid lemmikuid Anne-Mai Tevahit ja Margo Mitti, kes tegid samuti suurepärased osatäitmised. Selles osas oli Mitti huvitavam vaadata, sest tema sai mitmeid erinevaid tegelasi kehastada ja huvitav oli vaadata kuidas iga tegelaskuju puhul Mitti habe järjest lühemaks muutus. Tevahi on juba pikka aega mu lemmik olnud ja mis seal salata, eks tema oli ka üks põhjus, miks ma teatrisse läksin, sest kui su lemmik lavastuses kaasa teeb, tuleb ikka vaatama minna. See on nagu kvaliteedimärk, sest tead et pettuma ei pea kuna lemmiknäitleja ikka sulle meeldib ja elamuse pakub, ka siis kui ülejäänud lavastus ehk nii palju ei meeldi. Nii teadsin, et vähemalt see on kindel, et Tevahi mulle ikka meeldib, olgu ülejäänud näitlejad ja lavastus milline tahes. Õnneks läks nii, et lisaks Tevahile olid kõik teised näitlejad ka väga head ja kui ma teatrist tulles mõtlesin, et kas see teema ikka oli minu jaoks ja äkki oli teatriõhtu mulle veidi pettumus, siis leidsin, et ainuüksi näitlejad tegid nii head tööd, et juba nende pärast tasus minna. Ja tegelikult polnud teemal ka midagi viga, sest elulood mulle meeldivad.

Lisaks eelmainitutele teevad lavastuses veel kaasa telesaatest „Laske mind lavale“ tuttav Oliver Valk, kusjuures tema kehastatud lehepoiss Johannes laseb Valkil näidata enda koomiku andeid. Mitmetes rollides teeb kaasa ka Martin Metsanurk, kes samuti erinevaid karaktereid kehastades saab enda eriilmelisust näidata. Peaosas on Martin Tikk, kes minu hinnangul kehastas noore mehena eriti nauditavalt väärikas eas Peeter Muna. Tema kehastatud noore Peeter Muna olekus oli midagi minu jaoks veidi puudu. Ma ei oska sõnastada mis see täpselt oli, aga kui Tikk juba hallineva peaga lavale tuli, siis tundsin ma, et selline Peeter Muna oli täpselt see, mida ma oodanud olin. Ilmselt oli see teatud enesekindlus ja -väärikus, mille Tikk väga hästi välja mängis ja mis mulle just vanema Muna juures eriti meeldis.

Lisaks näitlejatele olid laval ka kolm muusikut, kellest kaks tegid lisaks muusika mängimisele ka näitlejatena kaasa. Suurema rolli tegi Emma-Elisabeth Toots, kes kehastas Peetri ja Pauline tütart Elgat ning kelle ümber teises vaatuses päris palju tegevust toimus. Lisaks astus Jakob Ermann üles sõnatutes rollides nii punalippu lehvitava revolutsionääri kui ka Pauline kosilasena. Muusikuna oli laval ka Riko Misnik, kes isegi lõpukummarduse ajal veel lõõtsa mängis ja sellega meeleolu lõbusana hoidis (mitte, et muidu poleks meeleolu lõbus olnud, aga elav muusika teeb tuju alati veelgi lõbusamaks). Kõige enam meeldis mulle kuidas muusikud pillidega väga mitmeid heliefekte tegid (nt vikati helid). Rahvalike laulude popurrii kohe etenduse alguses oli ka selline, mis kohe jala tatsuma pani ja rahva soojaks küttis.

Sain alles nüüd teada, et Eesti Põllumajandusmuuseum asubki kunagiste Ülenurme mõisa maadel ja seega oli mängupaik igati sisuga kooskõlas. Tegelikult oligi Peeter Munast rääkiv lavastus Eesti Põllumajandusmuuseumi idee. Kui me selle välja jätame, et kuuma ilma tõttu polnud küünis õhku, siis heinapallid, redelid, nurgas seisev koorelahutaja, vikat jne tekitasid tunde nagu oleksin maale vanaema juurde küüni sattunud. Oleks see hein siis veel lõhnanud ka. Aga selline maalähedus või tunne nagu oleks vanaema juurde sattunud pani vähemalt mind küll mõtlema, et tegelikult oleks kõikide eestlaste lugu võinud olla samasugune nagu Peeter Munal, kui neil oleks vaid piisavalt sihikindlust jätkunud. Eks samas peab natukene õnne ka olema, et rikkaks ja edukaks saada. Samas, võib selle üle filosofeerida, et mis see õnn siis on. Kas õnn on see kui sul on palju raha ja sa saad mõisa osta? Või on õnn see, kui sul on armastav abikaasa, kes on sinuga alati nõus tantsima, kasvõi selg ees ja ükskõik milline tulevik ka poleks? Eks seda, mis see õnne valem täpselt on, saab igaüks kas etenduse ajal või pärast etendust ise mõelda. Samuti nagu saab igaüks mõelda, kas tegemist oli armastuslooga või elulooga või looga Eesti ajaloost. Mina ütleksin, et tegemist oli seguga neist kõigist. Sest paratamatult on kõikide inimeste elulood seotud armastuse ja ajalooga ning ajalugu on seotud inimeste elulugude ja armastusega. Seega peaks igaüks lavastusest midagi endale meelepärast leidma.

 

Autor: Peep Pedmanson
Lavastaja: Kristo Toots
Koreograaf: Kadri Lepasson
Lava- ja kostüümikunstnik: Maarja Meeru
Valguskunstnik: Martin Meelandi
Muusikaline kujundus: Emma-Elisabeth Toots, Viktoria Misnik, Jakob Ermann
Osades:
Martin Tikk – Peeter Muna
Anne-Mai Tevahi – Hr. Muna naine Pauline
Katrin Kalma – Maiu
Oliver Valk – lehemees Johannes
Margo Mitt – isa, komissar, linnapea
Martin Metsanurk – kosilane, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liige, tööline, revolutsionäär, talitaja, baltisaks, volinik, Madis Könn
Kristin Kooskora – kosilane, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liige, teenija, talitaja, volinik
Emma-Elisabeth Toots – muusik, hr. Muna tütar Elga
Jakob Ermann – muusik, revolutsionäär, kosilane
Riko Misnik – muusik
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Miksteatri Facebookist.

Loe edasi

Rongirüüv

 27. juunil 2024 Miksteatri lavastus Karilatsi Vabaõhumuuseumis

Foto: Kalev Lilleorg

Kui kõik päris ausalt ja algusest ära rääkida, siis pean tunnistama, et Miksteatri suvelavastus “Rongirüüv” oli minu selle suve kõige oodatuim lavastus. Miks? Ega sellele mul ühtegi päris mõistlikku vastust tegelikult olemas ei olegi. Ainsaks põhjenduseks võiks vist tuua kõhutunde, mis ütles et tegemist on hea lavastusega ja siiani pole mu kõhutunne mind teatri osas veel alt vedanud. Äkki peaks tulevikus tegema eraldi postituse, kus toon välja need lavastused, mida minu kõhutunne soovitab vaatama minna. Boonusena lisaks mitmed tuttavad omakandi näitlejad ja mõned lemmiknäitlejad ka veidi kaugemalt. Nagu kuulsates reklaamides öeldakse, siis ka see pole veel kõik. Kui sisetunne ütleb, et tegemist on hea lavastusega ja mitmed tuttavad ning lemmikud mängivad ja see kõik toimub veel minu kodukandis, siis seda lavastust lihtsalt peab vaatama minema. Päris ausalt öeldes ma isegi eriti ei süvenenud lavastuse temaatikasse, sest võrukeelne lavastus ikka peab kohalikest asjadest rääkima ja küll see temaatika ka mind kõnetab kui ta kohalik on.  

Kuna ema tahtis ka lavastust näha, võtsin tema samuti kaasa ja tema oli just selle pärast kõige rohkem mures, et kas see metsavendluse teema ikka päris tema jaoks on. Ega mina ka metsavendlusest midagi suurt ei tea ja võib-olla seetõttu ei osanud ma väga midagi selle teema osas nö „karta“. Eks ma olen näinud neid pruune kultuuriloolisi teeviitasid, mis näitavad ühe või teise metsavenna langemiskohta ja kuulnud vendadest Voitkadest kuid sellega minu teadmised laias laastus piirduvadki. Ahjaa, lapsena sõitsime õhtuse bussiga Võrust maale vanaema poole ja siis tuli alati selle bussi peale ka üks tumedates riietes pika habemega vanem härrasmees (praeguse mälupildi järgi ütleksin, et ta meenutas veidi Igor Mangi), kes kusagil Paidra kandi metsade vahel maha läks. Eks on seal metsades ka neid metsavendi olnud ja kui mu mälu mind ei peta, on seal praegugi olemas teeviit, mis viitab metsavend August Sabbe langemiskohale ning eks me siis vennaga mingi aeg arvasime, et see habemega mees ongi metsavend, kuigi ilmselt ta seda siiski ei olnud. Aga lapsena oli ikka põnev seda uskuda. Tegelikult ma seda meest ja neid meie tolleaegseid uskumusi enam ei mäletanudki, aga etendusega tuli see kuidagi järsku meelde.

„Rongirüüv“ räägib teise maailmasõja järgsest ajast, kus Võrumaa metsavennad kaaperdasid Sõmerpalu lähedal Tallinn-Pihkva reisirongi ja röövisid sealt 152 000 rubla põllumajandusmaksu raha. Kusjuures raha rööviti heade kavatsustega ja jagati ära puudust kannatajatele. Lisaks on lavastuses olemas ka metsavend Juhani (Margus Jaanovits) ja tema naise Aino (Kaia Skoblov) armastuslugu, mis veidi tasakaalustab või mahendab kogu karmi metsavenna temaatikat. Selles osas on loo autorid Aapo Ilves ja Jan Rahman väga hea loo kokku kirjutanud, et kõik oli tasakaalus ja ei sõda ega armastus jäänud domineerima. Lisaks muidugi need mõned humoorikad väljamõeldud stseenid murueide tütre ning Jessukesega, mis pakkusid tõsise temaatika juures publikule võimalust südamest naerda. Nii palju kui ma olen Aapo Ilvese ja Jan Rahmani tekste lugenud/näinud, siis neis on alati päris head huumorit. Ühtlasi oli see fakt, millega mu ema enne etendust end lohutas, et kui Ilves ja Rahman on teksti kirjutanud, siis peab see hea olema. Etteruttavalt võib öelda, et ega ta ei eksinud.

Mis seal salata, minu meelest saab Margus Jaanovitsi näoilmete peale peaaegu alati naerda, sest temas on lisaks heale draamanäitlejale olemas ka suurepärane karakternäitleja. Seega oleks ilmselt Jaanovits suutnud ka ilma Ilvese ja Rahmani humoorika tekstita panna publiku mõnedki korrad naerma, aga praegu andis tekst publiku naerutamiseks lihtsalt rohkem võimalusi. Ja eks lavastaja Kristo Toots andis omalt poolt tekstile sellise lihvi, et seda oli nauditav vaadata ja mõned stseenid olid ekstra humoorikad. Mul on lihtsalt kahju, et mu aju mõnda asja veidi liiga aeglaselt protsessis ja nii ei jõudnud mõned naljad mulle õigeaegselt kohale (nt Juhani nime vene keeles kirjutamine). Ja venekeelsed laused ning nendes peituv nali läksid ka minu jaoks osaliselt kaduma mu puuduliku keeleoskuse tõttu, aga kuna publik naeris, siis järelikult seal lausetes miskit ikka oli.

Lavastusmeeskond oli muidugi mitmeid päris huvitavaid lahendusi kasutanud. Mulle meeldis kõige enam see looduslik metsatukk, milles tegevus suuresti aset leidis. Pealtnäha olidki ainsaks lavakujunduseks neli madalat peenrakasti meenutavat puidust alust, mille ümber ja peal tegevus toimus, kuid tegelikkuses oli kogu ümbritsev loodus kaasatud ning neid puidust peenrakaste andis väga mitmeotstarbeliselt ära kasutada. Minu vaieldamatult lemmikstseen just kujunduse osas oligi rongi röövimine. Õigem oleks öelda, et rongi kujutamine oli mu lemmik. Kui lavastuse pealkiri on rongirüüv, siis peab ikka mingi rong lavastuses olema, aga ega suurt rongi ilmselgelt lavale tuua ei anna. Ma julgen väita, et praegune lahendus oli põhimõtteliselt pärast reaalset rongi paremuselt teine asi, mida lavastuses kasutada saaks. Need samad neli puidust kasti olid seal kus nad olid ning näitlejad lihtsalt istusid kohvritega kastide peale ja liigutasid end nii nagu rong raputaks või järsult pidurdaks. Lisaks lõid näitlejad veepudelitega vastu kohvreid, millel nad istusid ja sellest tekkis rongi rööbastel sõitmisele iseloomulik heli. Minu meelest nii lihtne, aga samas geniaalne lahendus. Nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu. Kui seda hetke silmad kinni kuulanud oleks, siis oleksin uskunud, et päris rong sõidab kusagilt lähedalt mööda. Igaks juhuks mainin ära, et tänapäevaste Elroni rongidega seda heli võrrelda ei saa. Ma ikka mõtlen neid Elroni eelkäijaid, mis veidi rohkem rööbastel sõites häält tegid.

Veel meeldis mulle ühe suure puu varjus istuv Harakas (Ülle Sillamäe), kes nägi veidi kummituslik välja ja mõjus suure kuuse varjus istudes kohati nõiduslikult. Kuigi lavastus oli soovituslik alates 14. eluaastast, siis oli esietendusel üks algklassilaps ka ja sellele poisile meeldis (nagu ma tema kommentaaridest kuulsin) ka kõige rohkem see puu all istuv tädi ja sõdurid, seega ma polnud ainus. Aga Haraka öeldud vanarahva uskumused või vanade naiste lorajutt andis jällegi lavastusele hoopis teistsuguse nüansi ja lisas muinasjutulikkust. Ühtlasi ei saa ma peast kujutluspilti sellest, et Harakas oleks justkui meenutanud veidi surnuist üles tõusnud ja vanaks muutunud Lydia Koidulat. Ärge pange tähele, mu fantaasia on vahel päris elav. Muinasjutulikkust lisas ka Anne-Mai Tevahi kujutatud murueide tütar, kes heliseva häälega puude vahel ringi jooksis ning mõjus tõelise unenäona täis karmi metsavendade maailma. Veelgi unenäolikumaks muutis murueide tütre stseenid puude vahel hõljuv toss, mis kohati meenutas udu. Seega võiks puhtteoreetiliselt iga teatrihuviline midagi endale meeldivat lavastusest leida, sest erinevaid süžeeliine on omajagu.

Kusjuures minu kõige suurem hirm oli seotud paugutamise ja metsavendade kurva saatusega. Ma otseselt paugutamist ei karda, aga ma suudan alati teatris suurest ehmatusest oma istmelt kilomeetri kõrgusele hüpata kui mõni püss pauku teeb. Seepärast ma veidi neid paugutamisi kardan, sest kuidas kaaspublik mind vaatab, kui ma nii tugevalt reageerin. Kõik selle blogi lugejad on ilmselt korduvalt lugenud kuidas mul on silmad märja koha peal ja seetõttu olin ma kindel, et ma saan sel korral ka päris mitu pisarat poetada, aga see mind eriti ei häirinudki. Kusjuures silmad läksid mul väga mitmes kohas märjaks, aga ma olin hullemaks valmistunud, seega tegelikult nii kurb lavastus ei olnudki. Ja kui keegi veel minusugune püssipaugu kartja on (kusjuures ma kardan ainult teiste tehtud pauku, ma võin ise lasketiirus ilma igasuguse probleemita püssi kõmmutamas), siis need lasud polnud ka üldse hirmsad. Kuigi paugutati palju ja kohati hakkas mul seal looduse keskel viibides kohalikest loomadest, lindudest ja inimestest kahju, et nad mitmeid õhtuid järjest seda paugutamist peavad kuulma, siis polnud asi üldse nii hull. Mingi hetk kui sain aru, et rohkem pauku enam ei tehta, siis tundus, et tegelikult oli kõik isegi liiga rahumeelne ja oleks ikka võinud rohkem märulit ja pauku olla. Üleüldse tundus mulle, et lugu sai kuidagi liiga kiire lõpu ja ma oleks veidi veel tahtnud kogu seda metsavendluse temaatikat vaadata. Ilmselgelt oli tegemist hea asjaga, et see nii kiiresti otsa sai.

Näitlejatest olen juba põgusalt rääkinud, aga räägin veidi veel. Nagu ma postituse alguses ütlesin, siis üks põhjus teatrisse minekuks olidki just näitlejad ja ma ei pidanud neis pettuma (aga tegelikult ma teadsin seda juba ette). Kuigi lavastuses teevad kaasa nii kutselised kui ka harrastusnäitlejad, on kaasa tegevad harrastusnäitlejad juba nii pikalt teatriga tegelenud, et tegelikult kutsuksin mina ka neid kutselisteks näitlejateks. Ja seda on tunda, et kõik kes trupis kaasa teevad on suurte kogemustega, sest minu meelest polnud trupis mitte ühtegi nõrka lüli ja ma nautisin iga laval viibiva näitleja esitust täiel rinnal. Jah, oma lemmikutel hoidsin veidi rohkem silma peal, aga ma ei saa kuidagi öelda, et keegi nüüd tegi teistest parema osatäitmise. Siinkohal peab ilmselt tänama lavastaja Kristo Tootsi, kes on truppi kutsunud nii õiged inimesed ja neile andnud rollid, mis sobivad neile nagu rusikas silmaauku (kui nii tohib öelda).

Näiteks Margo Mitt Jessukesena oli minu meelest täpselt selline nagu ta oleks otse mõnelt humoorikalt altarimaalilt maha astunud ehtne Jeesus. Ja metsavendi kehastanud Tarmo Tagamets, Karel Käos, Kristjan Häggblom, Renee Trei, Ülo Needo ja Margo Mitt olid ehtsad metsavennad ning neid vaadates sain aru, et metsavennad olid väga erinevas vanuses ja elukogemusega. Sõduritest kõige enam paistis siiski silma kõrgemat ülemust kehastanud Alo Kurvits, sest tema sai kehastada purjus vene sõdurit ja olgem ausad, eestlasi ajavad alati etendustes purjus vene sõdurid naerma. Teised kaks sõdurit (Henrik Lainvoo ja Martin Tikk) olid pigem vaiksed korralduste täitjad, kuigi Lainvoo kehastatud sõdur oli vahel sellise kurja pilguga, et sellise sõduriga mina küll kokku saada ei tahaks. Ülle Sillamäe kehastatud Harakat ja Anne-Mai Tevahi kehastatud murueide tütart sai juba mainitud. Ma kujutan ette, et Tevahi kehastatud murueide tütart metsa all silkamas nähes tahtis nii mõnigi mees publikust näha samasugust unenägu murueide tütrest nagu Juhan seda nägi. Ja tema hüüe „Metsamees“ heliseb mul siiani kõrvus koos Haraka lausutud mantraga „Vares vaak, kägu kuuk“ (seda raudselt kirjutatakse võro keeles teisiti, aga ma pole selles võro keeles kirjutamises kõige osavam).

Peaosades olid Margus Jaanovits, kes kehastas metsavendade pealikku Juhanit ning Kaia Skoblov, kes kehastas Juhani naist Ainot. Jällegi sai eespool mainitud, et Jaanovits on hea karakternäitleja ja eelkõige tuli tema karkaternäitleja oskus välja just murueide tütre ning Jeesusega kohtumise humoorikates stseenides. Kuigi muul ajal oli tema osatäitmine ka väga nauditav. Skoblovi pole ma väga palju teatrilavadel näinud, aga enamasti olengi ma teda näinud lavastustes, kus tema kehastada on kanged taluperenaised, kes peavad rasketes oludes toime tulema. Mõnes mõttes ei erinenud ka Aino roll väga palju sellest, kuigi siin oli põhirõhk meestel ja seda kuidas Aino üksinda kodus hakkama pidi saama ning Vene sõdurite piinamist taluma, väga palju ei näidatud. Eks see oli rohkem tingitud ka lavastuse ülesehitusest, et raskusi mitte väga palju näidata. Vähemalt mulle jättis lavastus kokkuvõttes rindu helge ja kerge tunde ning mu hing polnud haige, et eestlased on nii rasket elu pidanud elama. Ilmselt see on jälle autorite teene, et tekst mõjus pigem humoorika ja kergena kui raske ja masendavana. Või siis tundus lugu just selle armastusloo ilusa lõpu pärast (vabandust, et nüüd lõpu ette ära rääkisin) veidi ilusam, kui ta tegelikkuses oli.

Igatahes kokkuvõttes mulle lavastus väga meeldis ja ma läheksin seda iga kell uuesti vaatama. Vaieldamatult minu selle suve parim teatrielamus (vähemalt kogu juuni jooksul). Lisaboonusena tooksin välja lavastuses kõlava muusika ja laulud. Kohati läksid metsavennad väga ülemeelikuks ja hakkasid rahvalikke laule esitama. Lavastuses teevad metsavendadena kaasa mitmed laulvad näitlejad (eelkõige Margo Mitt ja Kristjan Häggblom), kelle laulu ning pillimängu saatel oleks võinud keset etendust tõelise simmani lahti lüüa. See elav muusika, ja veel rahvalik muusika, andis minu meelest lavastusele eriliselt meeldejääva emotsiooni lisaks. Vähemalt minul võttis jala tatsuma ja kui sõnu oleks teadnud, oleks ilmselt kaasa ka laulunud. Mina sain esietenduse lõppedes lisaemotsioonid, mida teistel etendustel enam saada ei õnnestu. Nimelt olid esietendusel kohal ka Eesti Endiste Metsavendade Liidu esindajad (häbiga pean tunnistama, et ma isegi polnud varem sellisest liidust kuulnud), kes kogu trupile andsid üle tänukirjad ja väikesed rinnamärgid teema kajastamise eest. See oli selline pidulik ja ootamatu hetk, mida oodata ei osanud ja seetõttu tegi etenduse minu jaoks veelgi meeldejäävamaks ning ühtlasi näitas, et tegemist on olulise teemaga.

Igatahes soovitan kõigil lavastust vaatama minna, kui vähegi võimalust on ja võro keelest aru saate. Nagu ma ütlesin, siis tegelikult pole lavastuse temaatika üldse nii keeruline kui arvata võib ja midagi endale meelepärast leiab nii märuli, romantika kui ka muinasjutu armastaja. Ahjaa, lisaks muusikale on hea boonus ka see, et enne etendust ning vaheajal saab teatripiletiga külastada ka Karilatsi Vabaõhumuuseumi väliala ning osta kohaliku Postitee kauplejate kraami. Seega ühe pileti eest saab nautida nii laata, muuseumi külastust kui ka teatrietendust. Minu meelest igati kasulik tehing, sest lavastus on tõeline elamus, mitte kiirelt kokku klopsitud suvetuur, mida igal võimalikul laululaval suure kasumi nimel tehakse.

 

Autorid: Jan Rahman ja Aapo Ilves

Lavastaja: Kristo Toots

Lavastaja assistent: Kristin Kooskora

Laulusõnad: Aapo Ilves

Muusika: Erki Meister 

Lava- ja kostüümikunstnik: Maarja Meeru (Vanemuine)

Koreograaf: Andre Laine

Lavavõitlus: Kaire Russ

Heli- ja muusikaline kujundus: Kristjan Häggblom (Vanemuine) ja Renee Trei

Heli- ja valgustehnikud: Martin Meelandi, Mathias Meelandi

Osades:

Kaia Skoblov – Aino

Margus Jaanovits – Juhan

Tarmo Tagamets – Ants

Margo Mitt – Väiku Piitre; Jessuke

Alo Kurvits – Ivan

Karel Käos – Mihkli

Kristjan Häggblom – Harri

Renee Trei – Piitre

Ülo Needo – Vello

Martin Tikk – Vassili

Anne-Mai Tevahi – Murueide tütar; neiokõnõ

Ülle Sillamäe – Harakas

Henrik Lainvoo – sõdur

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab Miksteatri koduleheküljelt

Loe edasi

Pagulased

4.augustil 2018 Eesti Maanteemuuseumi sisehoovis Varbusel

Kuidagi on juhtunud, et sel aastal olen teatrisse kolm korda kuus jõudnud. Ka augustiks on mul kolmele erinevale lavastusele piletid, kuid ikka tuli veel lisaks ühte lavastust vaatamas käia. Ja ma pole päris kindel, äkki tuleb neid lisasid veel. Igatahes ei saanud ma jätta teatrisse minemata, kui sisuliselt minu lapsepõlve kodumaja taga Eesti Maanteemuuseumis toimub lavastus „Pagulased“. Ma väikest viisi lubasin endale, et kõik kodulähedased lavastused vaatan ära. Siiski läks plaan juba vett vedama, sest „Mowglit“ ma ajapuudusel vaatama ei jõudnudki…

Kuigi sellel õhtul kui mina teatrisse läksin, mängiti lavastust alles teist korda, siis siit-sealt oli juba minuni info jõudnud, et tegemist on hea lavastusega. Seega tasus üsna spontaanselt vaatama minna. Veel oli samaks õhtuks valikus Ohtu mõisatallis toimuv „Omade vahel“. Siiski mingi sisetunne ütles, et võiks vist ikkagi Maanteemuuseumisse minna. Kodule lähemal ja minu jaoks nii mõnigi hea näitleja. Eelkõige kõnetasid mind Margus Jaanovitsi, Kaia Skoblovi ja Ene Järvise nimed. Ja kui ma mängupaigas kohal olin, siis juhtusin ka mitme teise inimese vestlust pealt kuulma, et neilegi on seda lavastust kiidetud ja selles mängukohas on alati kõik lavastused head olnud. Seega lootust oli.

Kui nüüd kohe alustuseks näitlejatest rääkida, siis ma tõesti ei pidanud Margus Jaanovitsis ja Ene Järvises pettuma. Kaia Skoblov siiski valmistas sel korral minu jaoks kerge pettumuse. Ma olen teda varem Vanemuise „Obinitsas“ näinud ja sealne seto keelne Kati oli igati suurepärane roll. Kirjutan seda ainuüksi seepärast, et vabandada mõtet, et äkki tema roll oli võro keele pärast veidi igav. Ma usun, et see roll oli ikka muudel põhjustel igav, kui keeleline põhjus. Rohkem tundub mulle Kaia Skoblovi üsna märkamatu roll pigem näidendi autori möödapanekuna. Kuidagi liiga tavaline ja märkamatu oli Margit võrreldes teiste tegelaskujudega. Nii väheemalt mulle tundus ja nii ei saanud ka Kaia Skoblovil olla väga midagi, millest kinni haarata, et Margiti roll huvitavaks teha. See-eest Ene Järvise Luule, kes oli veidi nupust nikastanud külamammi, pani praktiliselt iga oma ilmumisega publiku naerust rõkkama. Samuti mõjus publikule Margus Jaanovitsi kehastatud Mehka. Seda olen ma alati teadnud, et Margus Jaanovits on hea karakternäitleja ja see oli ka õks põhjuseid, miks ma tema rolli nautisin. Siiski ainult tehnikaga tegelev tunkedes töömees, kes veidi imelikku juttu ajab on nii Margus Jaanovitsi masti tegelane (vähemalt minu arvates), et teda oleks huvitav olnud mõnes teistsuguses rollis näha. Aga see selleks. Igatahes need žestid, miimika, grimassid, liigutused ja kõik olid Ene Järvisel ja Margus Jaanovitsil nii paigas, et nad lihtsalt panid publiku naerma. Eks need tegelased olid ka kõige rohkem äratundmist pakkuvad tegelaskujud. Eks me kõik oleme näinud õliste näppudega töötunkesid kandvat ja suurt kaheliitrist õllepudelit käes hoidvat automehaanikut. Või siis natukene lihtsameelne kuid alati uudishimulikku eakat naabriprouat, keda tuleb eemale peletada. Ja ilmselt just see oligi see põhjus, miks enamus publikust naeris.

Mulle tundus, et teised näitlejad, ja kui päris aus olla, siis ka näidendi tekst jäid nendele kahele näitlejale kõvasti alla. Olgu, tekstis olid mõned üksikud sõnamängud, mis publiku naerma panid, kuid pigem naerdi ikkagi nende kahe näitleja karakterit. Tekst oli mõeldud küll praeguste olulisemate teemade pilamiseks, kuid minu jaoks jäi selline sisu nõrgaks. Lavastuse tutvustuses oli kirjas, et sisu keerleb selle ümber, kuidas saadakse eluga hakkama kui ootamatult kaob kogu maailmast elekter. Selline fantaasiamäng mulle meeldis. Mulle seostub elektri kadumine kohe pimedusega. Ja ma mõtlesin, et sellist lavastust oleks huvitav näha, kuidas saavad inimesed hakkama, kui ilma elektrita ei saa süüa teha, autoga sõita (elektriautod), vett ei ole ja kõik olulised süsteemid jäävad seisma, asutused pannakse kinni jne. Tundub ehtne kaos olevat. Lisaks lasi lavastuse pealkiri eeldada, et kogu sellele kaosele tulevad lisaks veel ka pagulased. Ja nii ma siis ootasin üsna tumedates värvides lavastust ja ehk isegi tumedaid kostüüme ja lavakujundust. Sest ilma elektrita poel valgust ja kogu maailm on pime. Tõotas huvitav tulla.

See hetk, kui lavastuses lõpuks elekter ära läks ja külaelanikud paanikas olid, mulle isegi meeldis. Kuidas mehed jooma hakkasid ja naised pidid tööd tegema hakkama. Sest selleks, et talvel süüa oleks, tuli toitu kasvatama hakata. Ja see tähendas taimede kastmist ja kitkumist jms, sest uued ultramoodasd arvutite poolt juhitavad elektroonilised kastmissüsteemid enam ei töötanud. Minu kahjuks tuli elektri kadumise hetk alles teises vaatuses. Ja kui kogu etendus kestis koos vaheajaga kokku kaks tundi, siis seda teist vaatust oli vist veidi üle poole tunni. Minu jaoks ilmselgelt oli seda liiga vähe, et kogu seda põhisüžeed, läbi mille lavastust tutvustati, nautida.

Ehk siis mulle sisu poolest meeldis teine vaatus rohkem, kui esimene, kuid sellele teisele vaatusele oleks ma ka natukene rohkem seda maailmalõpu hirmu juurde pannud. Ja kuidagi süngemates toonides kogu seda olustikku näidanud. Õnneks loodus aitas kaasa, sest vaheajal läks pilve ja ma terve teise vaatuse lootsin, et ma ei peaks äikese ja paduvihma käes lageda taeva all teatrit vaatama. Aga need sünged äikesepilved sobisid minu ettekujutusega hästi kokku.

Esimene vaatus oli minu jaoks täiesti mitte midagi ütlev. Ma pean ütlema, et ma ei saanud väga palju aru, et mis külaga seal tegemist oli ja mis seal kellegi funktsioon oli. Kogu lugu keerles ühe pere ümber, kus olid ema, isa ja laps. Ja siis oli seal veel see natukene nupust nikastunud naabrinaine ja mingi naine, kes tegi süüa ja siis mees, kes igasuguseid tehnikavidinaid meisterdas. Aga kuidas see naine ja mees selle perega seotud olid, jäi mulle arusaamatuks. Ja need naine ja mees ei olnud ka teineteise abikaasad. Lihtsalt ühe küla elanikud, kes sõid ühiselt kõik koos ühe laua taga. Väga ühtehoidev kogukond, kuid omavahelised suhted olid segased ja ma ei saanud suhetest ka etenduse lõpuks aru.

Ma arvan, et tegelikult poleks mind see tegelaste omavaheliste seoste selgusetus üldse häirinud, kui lavastusel oleks olnud mingi mind kõnetav lugu. See, et kusagil metsa sees on üks küla, kus inimesed elavad hästi erinevate eurotoetuste ja muude rahaliste meedete abil, mind ei kõnetanud. Ja see, et sinna oli pagulasi oodata, on ka juba nii eilne päev. Mingid musta riietatud tantsutüdrukud käisid ka paaril korral tantsimas, kuid minu jaoks nad küll pagulasi ei kujutanud. See, et nad nende kottidega tulid, ja natukene mingeid liigutusi tegid ei andnud lavastusele midagi juurde. Oleks siis tantsud väga efektsed olnud, siis veel. Hetkel oli kogu lavastuse kõige efektsem tantsunumber minu jaoks see, kui Inga Lunge kehastatud Aigi tegelane kogukonnale ühisvõimlemist tegi.

Lisaks tantsutüdrukutele, oli minu jaoks seosetu ka pillimeeste funktsioon. Kohati ei saanud ma üldse aru, mis muusika see on, või milleks seda taustaks vaja on. Sest kõik efektsemad muusikalised heliefektid tulid ikkagi makilindilt. Mõnest laulust sain ma isegi aru, mida nad laulavad, kuid need head võro keelsed laulud nagu „Tulõ aga tulõ“, „Haanja miis“ jne kõlasid küll hästi, aga jäid nõrgaks. Ma oleks veel võimsamalt neid tahtnud kuulata. Kui juba, siis juba. Ja need vähesed laulud, kus kaasa lauldi, siis ma ei saanud sõnadest väga aru ja üldse tundus mulle, et heli jõudis mikrofonist igale poole mujale, kui publikusse. Katse oli küll hea, tutvustada publikule võro keelseid laule ja kohalikke pillimehi, kuid minu silmis ei andnud elav muusika sellele lavastusele midagi olulist juurde.

Kokkuvõttes ei saanudki ma tegelikult aru, kas mul on teatri osas liiga kõrged standardid, sest ma vist naersin kogu selle kahe tunni jooksul ainult ühel korral ja seda ka muigamisi. Samas teised inimesed ikka naersid pidevalt, järelikult midagi pidi lavastuses head olema, mida mina ei tabanud. Võib-olla tavaline Eesti inimene tahabki suveõhtul teatris mingisugust absurdset komejanti vaadata. Ma ei tahaks ka suvel väga sügavamõttelist ja mitmete varjatud tähendustega lavastusi vaadata ja lahti mõtestada, aga mulle ikkagi meeldib, et ma tulen teatrist ära ja ma saan sealt mingi mõtte kaasa. Sel korral oli peale teatrit minus täielik tühjus. Ehk isegi pettumus. Ma ei saa seda suvelavastust täielikuks haltuuraks nimetada, kuid kogu see kompott ei sobinud kokku ja jäi lahjaks, Ja selle kõige põhjuseks oli minu meelest veidi liiga lihtne ja ebahuvitav näidend.

Kuna minu teatristandardid ei ühti paljude inimeste arvamusega, siis annan soovituse, et kui teile sisetunde järgi ikkagi tundub, et „Pagulased“ on hea lavastus ja te tahaksite seda näha, siis minge vaatama. Sisetunne on ikka kõige parem otsustaja. Tõsisematele teatriarmastajatele ma siiski seda lavastust ei soovitaks.

Autor: Jan Rahman

Lavastaja: Kristo Toots

Kunstnik: Anne Prangel

Kostüümikunstnik: Piret Sootla

Muusikaline kujundus: Toomas Lunge

Mängisid:

Inga Lunge – Aigi

Ene Järvis – Luule

Kaia Skoblov – Margit

Andres Vago – pillimees

Marko Mäesaar – Taavi

Margus Jaanovits – Mehka

Kadri Laube – pillimees

Silva Pijon – Sonja-Liis

Veiko Porkanen – Kristjan

Rohkem infot lavastuse kohta saab lavastuse ürituse leheküljelt Facebookis.

* – Päisepilt on pärit suvelavastus "Pagulased" Facebooki leheküljelt.

Loe edasi