Kuvatud on postitused sildiga Marika Korolev. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Marika Korolev. Kuva kõik postitused

27/10/2024

Kolm musketäri

 23. Oktoobril 2024 Komöödiateatri lavastus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Indrek Lelumees

Tänu sellele või selle tõttu, et ma olen Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses vabatahtlik, saan osa mitmetest sellistest kultuurisündmustest, millest ma muidu ilmselt osa ei saaks. Peamiselt seetõttu, et vabatahtlikuna saan ilma piletit ostmata kontserte ja etendusi külastada. Kirjutan seda ainult seetõttu, et te paremini mõistaksite miks ma sel korral käisin vaatamas lavastust, mille puhul olin ma juba ette skeptiline, kuigi ma üritasin siiski oma negatiivseid mõtteid eemale peletada, sest äkki sel korral Komöödiateater suudab mind üllatada. Ei suutnud.

Olen aastate jooksul ikka päris mitut Komöödiateatri lavastust näinud ja kui esimene kokkupuude oli väga positiivne, sest siis ei teadnud ma teatrist veel midagi ja eks varateismelisena vaatadki asju teistmoodi. Igatahes Ray Cooney komöödiad „Ei või olla“ ja „Ei või olla 2“, mis praegu kannavad vastavalt nimetusi „Oi Johnny“ ja „Võrku püütud“, olid naljakad ja jätsid Komöödiateatrist positiivse mulje. Aastad möödusid ja ma sain täiskasvanuks ja hakkasin teatri vastu rohkem huvi tundma. Kuna Komöödiateatri suur pluss on see, et nad sõidavad oma suvetuuridel ka väiksematesse Eesti maakohtadesse, siis sattusin ikka aeg-ajalt nende lavastusi vaatama. Kahjuks siis kogemused enam nii positiivsed ei olnud. Lavastustel oli haltuuramaik juures, sest tundus nagu kostüümide ja lavakujunduse peale on minimaalselt raha kulutatud (kui sedagi), et ikka rohkem tasu saaks endale jätta. Lisaks polnud ka tekst ja lavastajatöö eriti positiivsed ning seetõttu oli vahel näitlejaid laval lausa piinlik vaadata. Ometigi leian ma nüüd jälle end Komöödiateatri etendust vaatamast.

Etteruttavalt ütlen ära, et see siin on ainult minu arvamus ja minu mõtted. Kuigi ma ei jäänud etendusega väga rahule, kuulsin peale etendust garderoobis siiski päris mitut inimest, kes kiitsid et nii hea etendus oli, sest argimuredele ei pidanud mõtlema ja väga palju sai naerda. Jah tõesti, mõned inimesed naersid väga palju, samas kui arvestada seda palju inimesi saalis oli, siis julgen väita, et kogu saal pigem ikka nii palju ei naernud. Kuna tekst pole välismaa autori poolt kirjutatud ja siis kohandatud, vaid ongi kirjutatud Ivo Parbuse poolt spetsiaalselt selle lavastuse jaoks, siis leiavad teemade hulgas kajastamist mitmed Eesti olulised töö ja rahaga seotud probleemid. Iseenesest peaks see tähendama seda, et kõik saavad naljadest aru ja leiavad midagi mille üle naerda. Jah, ma pean tõdema, et ka mina sain paaril korral naerda, aga mulle oleks lavastus ühe tervikuna rohkem meeldinud. Nagu lavastuse plakatil lubatakse, siis näeb laval 24 erinevat rolli kolme erineva näitleja esituses ja kaheksat erinevat lugu.

Võib ju tunduda, et kaheksa erinevat lugu on parem kui üks teatrilavastus, aga kuigi mulle Tujurikkuja meeldis ja olen internetiavarustest ka vanema aja šketsisaateid vaadanud (eelkõige Ita Everiga eesotsas), siis nende praeguste šketside puhul jäi midagi minu jaoks siiski naljast puudu. Enda meelest jõudis mulle kohale ka püant, mida šketsidega edasi anda taheti, aga see polnud naljakas. Minu jaoks kõige naljakam oligi esimene škets kus heideti nalja Eesti Filmi üle, et selleks raha pole ja tuleb odavalt läbi ajada. Peamiselt pakkus see mulle nalja seetõttu, et mu enda peas tekkis paralleel Komöödiateatriga, kes ilmselgelt üritab võimalikult odavalt ja väheste vahenditega teatrit teha. Kõik need „lugege mu huultelt“ ja „raha ei ole ega tule“ naljad läksid minust aga mööda, sest neid on nii palju juba igal pool korrutatud, et see ei tundunud minu jaoks enam naljakana. Tõe huvides siiski toon välja selle, et saalis viibis ka neid kes nende lausete peale lausa aplodeerima hakkasid.

Nagu mu kaasvabatatlik ütles, siis tema jaoks jäi pealkiri „Kolm musketäri“ arusaamatuks, sest musketäridest räägiti ainult esimeses ja viimases šketsis. Pigem oleks võinud tema sõnul lavastuse pealkiri olla „Lollidelt tulebki raha ära võtta“. Õnneks või kahjuks tundus mulle, et tema mõte oli ka see, et pealkiri oleks võinud ka publiku kohta käia, kes etendust vaatama tuli, sest tema ühines selle mõttega, et niisama ja piletiga ta etendust vaatama poleks kindlasti tulnud, kui ta poleks vabatahtlikuna tööd teinud. Seega pigem midagi väga nauditavat selles teatriõhtus ei olnud.

Kõige enam ehk nautisin mõnda üksikut šketsi kus Marika Korolev ja Marika Barabanštšikova siiski tõeliselt head rollid tegid. Kõige enam meeldis mulle stseen kus Korolev kehastas vana meest, kes koolitas noori poliitikuid. Selles stseenis oleks Korolevi isegi raske olnud ära tunda, kui ei oleks teadnud, et see tema on. Ka Barabanštšikova erinevaid rolle oli huvitav vaadata, sest iga karakter oli veidi erineva olemisega. Kolmandana oli laval Henrik Norman, kes minu jaoks oli näitlejatest kõige üheplaanilisem ja kui naised vahetasid etenduse jooksul korduvalt kostüüme, siis Normani kõik erinevad tegelaskujud vahetasid ainult pluuse ja parukaid ning iga rolli tegi ta dressipükste ja crocsidega. Eks neid kostüümivalikuid, millest ma päris lõpuni aru ei saanud, oli veel teisigi, kuid ilmselt on viga minus.

Üldiselt mina naerda ei saanud ja kuigi lavastus polnud sel korral minu jaoks nii suure haltuuramaiguga kui mõni varasem Komöödiateatri lavastus, siis mina pigem soovitaksin siiski inimestele midagi muud vaatama minna. Samas kui see on kogu aasta või poolaasta jooksul ainus etendus, mis otse koju kätte tuuakse ja teil teatri osas väga kõrgeid ootusi pole, siis võib see etendus isegi päris hea meelelahutus olla.

 

Autor: Ivo Parbus
Kunstnik: Riina Vanhanen
Osades: Henrik Norman, Marika Korolev, Marika BarabanStšikova

31/01/2023

Kui palju maksab mees?

 18. jaanuaril 2023 Komöödiateatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Komöödiateater

Üldiselt mulle komöödiad ei meeldi ja seetõttu ma neid tavaliselt vaatamas ei käi. Eriti kui komöödiad ongi suuresti mõeldud ringreisideks, sest minu jaoks tähendab see enamasti seda, et tahetakse meeldida paljudele inimestele ning reeglina on lavastuste dekoratsioonid ja kostüümid tagasihoidlikud, et oleks kergem mööda Eestit ringi reisida. Mulle, kui teatriteadlasele meeldib teatrit analüüsida ja komöödiad pakuvad selles osas üsna vähe võimalusi, eriti need komöödiad, millega kõigile meeldida soovitakse. Teate ju küll seda, et kui soovid teha midagi, mis võimalikult paljudele meeldiks, siis kokkuvõttes ei meeldi see kellelegi.

Ometigi ei ütle ma ära võimalusest head komöödiat vaadata, aga kahjuks on lood sellised, et head komöödiat on üsna raske leida. Võin muidugi ka igasugust komöödiat vaadata, kui ma selle eest oma raha välja ei pea käima. Sel korral saingi tänu oma vabatahtliku tegevusele tasuta vaadata Komöödiateatri lavastust „Kui palju maksab MEES?“, mis algselt oli suvelavastus, kuid suure publikumenu tõttu otsustati sügise saabudes ringreisidega jätkata. Lihtsalt vabaõhulavad asendusid kultuuri-ja rahvamajadega. Nüüd siis jõudis järg Põlva kätte.

Mulle tundus, et ma olin üks vähestest inimestest saalis, kes kogu etenduse ajal väga ei naernud. Mõned üksikud korrad võttis tekst mindki muigama, aga üldiselt olid minu meelest paljud naljad „allapoole vööd“ naljad, mis enam naljakad ei tundu. Vähemalt mulle. Eks peab tunnistama, et mõned laused olid päris head ja kindlasti pakkusid mitmed laused naeru eelkõige nendele, kes ise abielus või kooselus on. Mina vaba ja vallalisena hetkel selle tekstiga nii palju ei haakunud. Kuigi päris palju oli ka meestele suunatud nalju, kus ainult saalis olevad mehed naersid. Mingitel hetkedel tundus mulle, et lavastus on üldse meestele suunatud ja meeste vaatenurgast, sest nii loo autor, tõlk kui ka lavastaja on mehed ja seega on saanud nad panna enda nägemust sellesse, kuidas naised mehe pärast võistlevad (kas pole see mitte iga mehe unistus?). Kui nii mõelda, siis on loogiline, et mehed rohkem naerda said. No näete, ma suutsin ikkagi lihtsa komöödia puhul ka leida midagi, mida analüüsida.

Lugu räägib abielupaarist, Lindast (Marika Korolev) ja Sanderist (Juss Haasma), kellel on täna kahekümnes aastapäev ja meest koju ootav naine teeb tähtpäeva tähistamiseks ettevalmistusi. Ühel hetkel saabubki keegi uksest, aga see pole oodatud mees, vaid noor 20-ndates Jaana (Karmel Naudre), kes tuli Lindale teatama, et Sander armastab nüüd teda ja ta sooviks Sanderi Lindalt ära osta. Sellega läks muidugi lahti komöödiale omane segadus. Sel korral kedagi kellegagi ära ei vahetatud ja ära ei peidetud. Kõik kolm tegelast olid peaaegu kogu aeg korraga laval ja suhtlesid omavahel. Ainult selgus, et kogu see jutt, mida Sander Jaanale Lindast rääkinud oli, oli täielikult vale, või siis käisid mõned punktid lausa Sanderi enda kohta. Nii hakkas pihta üks suur kauplemine, et kes naistest siis ikkagi mehe endale saab ja mida mees tegelikult väärt on. Nagu lavastuse pealkirjastki aru võib saada, siis kogu lavastuse keskne tegevus ja tekst käiski mehe väärtuse kindlaks tegemise ümber. See oli muidugi ka kõige huvitavam osa, sest enamus nendest lausetest, mis mind naerma ajasid, olidki öeldud selle kauplemise käigus.

Näitlejatega jäin ka valdavalt rahule. Kuidas sa siis ei jää rahule, kui Marika Korolev võtab pillikastist lõõtsa ja mängib seda, olgugi, et lühiajaliselt. Aga kuna Põlva on lõõtsapealinn ja Korolev on kaks suve Põlvamaal Lutsu külas suvelavastuses lõõtsajumal Karl Kikka abikaasat kehastanud, siis ilmselt Põlva publikule meeldis see stseen väga. Huvitav oleks muidugi teada, kas see lõõtsastseen eksisteerib mujal ka, või oligi spetsiaalselt Põlva publiku jaoks sisse toodud (see oleks alles hea lüke olnud).

Karmel Naudret olen varem näinud ainult korra Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti osakonna ja Ugala koostöös valminud lavastuses „Kuidas minust sai HARKOMAH“, seega temast ei osanud ma midagi väga oodata, sest kokkupuude on vähene. Aga minu meelest tuli tal naiivse noore armastaja roll väga hästi välja ja koos Marika Koroleviga täitsid nad lava korraliku naisenergiaga.

Minu jaoks oli kõige häirivam Juss Haasma. Ühelt poolt oli see roll, et Sander on närviline ja seetõttu ei püsi paigal ja hüppab ühelt jalalt teisele ja hoiab jalgu pidevalt ristis, kuid teisalt oli see väga häiriv. Mulle mõjus see igatahes täpselt nii nagu Haasma olek unustanud enne lavale tulekut wc-s käia ja nüüd peab jalad ristis kannatama. Kui peale vaheaega tema kehastatud Sander sama teguviisi jätkas, siis sain aru, et see on ikkagi nii planeeritud. Minu jaoks oli see aga nii häiriv, et ma ei suutnud Haasma tegelast tõsiselt võtta ja kohati muutus ta minu jaoks laval segavaks teguriks. Palju parema meelega oleksin ma vaadanud, kuidas kaks naist omakeskis mehe üle kauplevad. Ainus hetk, kus ma Haasmad laval nautisin, oli lõpus, kus ta laulis omaaegset Erich Kriegeri hitti „Naised on hullud“. Tegelikult vist saabki nende sõnadega kogu etenduse olemuse lühidalt kokku võtta.

Kuna ma siiski pole komöödiaekspert, siis ei tasu minu arvamust puhta kullana võtta. Minu arvamuse vastu räägib juba ilmselgelt suur publikumenu, sest lavastust mängiti suvel ja siis pikendati lavastuse mängimist ja seda mängitakse kuni praeguseni ikka veel. Järelikult seal on midagi sellist, mis inimestele meeldib. Kui teile ikka komöödiad meeldivad, siis soovitan vaatama minna, sest ma olen palju kehvemaid komöödiaid nägema juhtunud. Kes siiski teatrist lisaks naerule ka mingit suuremat elamust saada tahab, võiks ikkagi midagi muud vaatama minna.

Piletilevist ja Piletimaailmast leiab järgmised mängukohad, kellel huvi peaks olema.

Autor: Mihhail Zadornov
Tõlkija: Erki Aule
Lavastaja: Andrus Vaarik
Osades:
Marika Korolev – Linda
Karmel Naudre – Jaana
Juss Haasma – Sander


12/06/2021

Eesti esimene lõõtsamuusikal "Lõõtsajumal"

 10. juunil 2021 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

Foto: Riho Semm

Ma üldse ei imesta, kui inimesed üle Eestimaa pole Lutsu Teatrist midagi kuulnud. Küll aga imestan ma tõsiselt siis, kui Põlvamaal peaks leiduma inimest, kes pole Lutsu Teatrist midagi kuulnud, sest suvi Põlvamaal tähendab seda, et mitmel õhtul kogu suve jooksul kogunevad Põlvamaa inimesed Lutsu külaplatsile teatrisse. Eks tulijaid ole kaugemaltki, kuid valdav enamus on siiski põlvamaalased. Kes kord juba sinna külaplatsile teatrit nägema on juhtunud, leiab sinna tee ka edaspidi. Eks on ka põhjust, sest Lutsu Teatri seitsme hooaja jooksul on Lutsu külas igasugu ennenägematuid asju nägema juhtutud. Küll visatakse seal lennukist salaagente alla, küll laulavad seal ooperiartistid ja Anne Veski, pauguvad püssid ning mürisevad mootorid. Seega ei imesta ilmselt keegi, kes varem Lutsu Teatris on käinud, et Eesti esimene lõõtsamuusikal leiab samuti aset just Lutsu külas. Nii pole üldse imekspandav, et mind Lutsu Teatri ja samanimelise küla poole tõmbab. Kui lisada siia veel tõsiasi, et mu esivanemate juured pärinevad sellest samast külast, siis on igati arusaadav, et minu (teatri)suvi peab algama justnimelt Lutsu külaplatsil.

„Lõõtsajumal“ räägib Põlvamaal sündinud lõõtsamängijast Karl Kikasest, kuid tegemist pole ainult ühe inimese elulooga, vaid terve Eesti ajalooga. Nagu ütleb autor Ivo Parbus ise: „Kikas sündis tsaariaja lõpul, sirgus pillivirtuoosiks Eesti Vabariigis, tundis suure sõja ängistavat puudutust, koges küüditamisaastate valu ning kolhoosiaja tõusu ja langust, jõudes veel ära näha Eesti taasiseseisvumise.“ Nii polegi midagi imestada, et õhtu jooksul saab kogeda väga erinevaid emotsioone. Võiks isegi öelda, et lavastus testib seda, kas sa oled tõeline eestlane või mitte. Kui stseen, kus perekond koos väikeste lastega veoatuto kasti aetakse ja Siberisse küüsitatakse, pisarad silmanurka toob, siis saad kindel olla, et sinus voolab tõelise eestlase veri. See stseen võttis paljudel silma märjaks. Mina oma väga märjal kohal asuvate silmadega veetsin suurema osa teisest vaatusest pisaraid tagasi hoides. Siit soovitus kõikidele minusugustele – võtke päikeseprillid kaasa ja hoidke neid ka siis ees, kui päike juba loojunud on, et pisaraid varjata.

Ärgem unustagem, et tegemist oli siiski lõõtsamuusikaliga. Kuna ma pole veel ühtegi kurba muusikali näinud, siis pole ka „Lõõtsajumal“ erand ja kostitab publikut naeru, kaasahaarava muusika ning lauludega. Nii saavad inimesed kurbadele hetkedele kohe jälle naerust ja muusikast kosutust. Kohati olid muusikalised vahepalad nii kaasahaaravad, et teatrietendusest oli saanud eestlaste suur lemmik – laulupidu. Kusjuures see pole mingisugune kunstiline liialdus vaid publik tõesõna laulis kaasa. Ja kui korraga on laval terve lõõtsaorkester, siis pole midagi imestada, et lõpuks kasvas etendusest välja ehtne külasimman. Mina igatahes hakkasin etenduse jooksul küll uskuma, et Karl Kikas oli lõõtsajumal. Lavastuses mainitakse korduvalt, et Kikase pillimäng suutis kõik tantsima ja armuma panna. Kõik, kes mind veidi rohkem tunnevad, teavad et ma ei armasta üldse tantsimist. Minu jaoks pole üldse probleem ihuüksinda nurgas istuda, kui teised tantsivad. Aga sel korral oli mul rahulikult paigal istumisega probleeme, sest nii kui lõõts(ad) mängima hakkasid, hakkasid minu jalad tatsuma ja tekkis tahtmine jalga keerutama minna. Täiesti müstika. Õnneks sain jalakeerutamise asemel kõvasti ja valesti mõningaid laule kaasa laulda. Siinkohal tuleb mul tänada enda mammat, kes mulle lapsepõlves neid laule õpetas, või keda ma olen kuulnud neid laule laulmas, ja tänu sellele tulid „Mu latsõpõlvõ Võromaa“ sõnad nagu iseenesest mu huulile. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et sellist ühtekuuluvustunnet nagu ma Lutsu Teatris sel korral kogesin, olen ma varem ainult laulupeol kogenud. Juba selle emotsiooni pärast tasub teatrisse minna. Muidugi leiab ikka muud ka mille pärast teatrisse minna.

Kindlasti on ühtekuuluvustunde tekkimises oluline osa ka näitlejatel. Nii palju kui ma enda ümber istujaid kuulsin, siis kõik teadsid kedagi trupist. Ja see teeb minu meelest lavastuse kuidagi rohkem „omaks“. Kui mõnda enda isiklikku tuttavat näitlejate hulgas ei olnud, siis Lutsu Teatri ustavale publikule olid varasematest lavastustest tuttavad sellised nimed nagu Aveli Asber, Manivald Paulson, Helje Põvvat, Uno Nagelmaa jt, kes justnimelt läbi varasemate lavastuste on publikule tuttavaks ja omaseks saanud. Mulle tundub, et lisaks teatri produtsendile Janno Rüütlele ongi nemad suuresti need nimed, mis inimestele Lutsu Teatriga seostuvad. Minu jaoks oli eelnimatatutest kõige suuremaks üllatuseks Manivald Paulson, keda ma siiani olen näinud pigem külajoodikust ullikese rollides. Sel korral oli tema kehastada Hüüri talu peremees Alleks, kes polnud küll päris tõsine maamees, kuid vähemalt polnud ta pudeliga ringi käiv külatola. Teised eespool toodutest kehastasid sel korral sarnaseid tüpaaže, keda nad varasemates lavastustes on kehastanud ja see tekitaski veidi seda tuttavat äratundmist. Eriti tekkis mul deja vu hetk siis, kui Uno Nagelmaa ilmus komissarina välja täpselt samas mundris, millega ta „Rummu Jüri ehk Tamasseri rauad“ mängis. Nagu oleks kohtunud vana tuttavaga, keda pole mitu suve näinud.

Muidugi leidub näitlejate hulgas ka uusi tegijaid ja üllatusi. Minu kõige suuremaks üllatajaks oli peaosalist Karl Kikast mänginud Ants Järv. Seda, et ta oskab lõõtsa mängida ja laulda, ma muidugi teadsin, aga see et just tema kehastada on Karl Kikas, see tuli mulle üllatusena. Tavaliselt antakse peaosad kutselistele näitlejatele. Minu meelest sai Ants Järv Kikase rolliga väga hästi hakkama. Kuigi ega tal polnudki suurt midagi muud vaja teha kui istuda ja lõõtsa mängida ja veidi teksti anda. Ometigi suutis ta mulle laval usutavalt ja mitte üldse amatöörlikult mõjuda. Ainult vana Kikasena ei näinud ta väga usutav välja. Oli ta nii vana mehe kohta liiga sirge ja krapsaka kehahoiakuga. Samas meeldis mulle Marika Korolevi kehastatud Karl Kikase abikaasa vana Hilde kõige rohkem. Küürus kehahoiak ja aeglaselt lonkav kõnnak olid täpselt õiged. Võib-olla tuli Korolevi puhul vanuse kontrast seepärast nii hästi välja, et lavale tulles kehastas ta noort tütarlast, kes tantsupeol tantsu vihtus ja nii oli mu ajul olemas kontrast noore ja eaka inimese liikumise vahel. Ants Järve puhul ei tulnud Karl Kikase vananemine nii selgelt esile, et ta istus suurema osa ajast ja mängis lõõtsa. Kui ta oleks rohkem liikunud, siis ehk oleks tema „vananevat“ liikumist ka rohkem välja toodud ja oleks seda rohkem näha olnud. Nagu ma juba ütlesin, oli Ants Järv siiski minu jaoks positiivne üllatus, et ta peaosa kehastamisega nii hästi hakkama sai.

Lisaks Marika Korolevile tegi teise kutselise näitlejana lavastuses kaasa Veikko Täär, kes kehastab külapillimees Luid. Selles loos on Lui see, kes armastab pudelipõhja vaadata ja keda ilma pudelita ringi liikumas ei näe. Ma teadsin, et Täär oskab laulda ja pilli mängida, kuid siiski suutis tema lõõtsamäng ja laulmine mind üllatada. Kõige rohkem üllatusin ma selle üle, kui hästi ta suutis kõvasti, valesti ja koledalt laulda. See pole teadupärast üldse kerge. Kusjuures minu taga istuvad prouad arvasid täiesti tõsimeeli, et Täär ei oskagi paremini laulda kui kõvasti ja valesti. Kui Täär mõne hetke pärast nn „korralikult“ laulma hakkas, oli prouadel suur imestus: „Mis ta enne nii koledat häält tegi, kui ta täitsa kenasti laulda oskab.“ Natukene jäi mind Tääri diktsioon häirima. Näiteks imestasin ma omaette, et miks tsaariajal on ühe eesti tütarlapse nimi Keio. Imestust jätkus täpselt seni, kuni ma kavalehelt lugesin, et tegemist on ikkagi Keiuga. Lihtsalt Tääri tekstist sain ma järjepidevalt aru, et tema räägib Keiost. Aga võib-olla oli asi selles, et pool teksti oli võro keeles ja seega tundusid mõned väljaütlemised kummalistena. Kuigi ma arvan ise, et ma saan võro keelest päris hästi aru. Mind isegi veidi häiris, et kogu tekst polnud puhtas võru keeles, vaid tegemist oli seguga eesti ja võru keelest.

Lisaks inimestele (keda lavastuses oli palju rohkem, kui siin praegu jõusin välja tuua) on Lutsu Teatri lavastustes alati huvitav ka see milliseid rekvisiite nad oma lavastuses sel korral kasutavad. Nad on minu teada ainus teater terves Eestis, kes nii palju erinevat tehnikat kasutavad. Loomi ja autosid kasutavad vabaõhulavastustes ka teised, kuid Lutsus ei piirduta ainult ühega neist. Sel korral on Lõõtsajumala lavastuses näha ühte hobust, ühte traktorit ja tervelt kolme erinevat autot. Kui tavaliselt öeldakse, et kui teatrilaval on püss, siis see teeb ka pauku. Ka selles osas on Lutsu Teater asja suuremalt käsile võtnud, sest nende lavastuses on püsse rohkem kui üks ja iga püss teeb ikka rohkem kui ühe paugu. Kõige parem rekvisiit on muidugi mängukoht ise. Ehtsa aidaga vana talumaja tekitab täpselt selle õige tunde, et sa oledki nagu pinisev sääsk, kes eemalt vaatab taluhoovis aset leidvaid sündmusi. Minu meelest on suur erinevus, kas maja on ajutiselt lavastuse jaoks ehitatud, või on see maja sada aastat sama koha peal seisnud. See kõik loob just õige atmosfääri.

Minu jaoks oligi just atmosfäär ja nii suurejooneliselt planeeritud lavastus see, mis „Lõõtsajumala“ puhul suuresti emotsiooni lõi. Ma ütleksin, et kuigi taustaks on tõsised sündmused, siis tekst on pigem kerge ja humoorikas võtmes kirjutatud. Väga suurt filosoofiat pole mõtet sealt otsima minna.  Mina isiklikult ei soovigi vabaõhulavastustes näha elu mõtte otsimist, vaid pigem mõnusat suvist meelelahutust. Kuigi paljud mõttekäigud on „Lõõtsajumalas“ üsna lihtsasti etteaimatavad, siis pakutakse justnimelt autode ja loomadega rohkesti üllatusi. Ja muidugi ei saa alahinnata Heino Tartese ja Põlvamaa Lõõtsaklubi orkestri muusikalist panust. Minu meelest ongi nemad üsna suuresti kogu lavastuse selgroog. Mina isiklikult pole siiani eriline lõõtsamuusika austaja olnud, kuid peale etendust mõtlesin küll, et tahaks ise ka lõõtsa mängimist proovida. Vaat, milline jõud lõõtsamuusikalil on – paneb inimese jala tatsuma, lööb häälepaelad valla ja tekitab ilma muusikalise kuulmiseta inimesel soovi lõõtsa mängima hakata.

Aitäh, Ivo Parbus, et te Karl Kikase loo kirja panite!

Aitäh, Ivo Eensalu, et te Karl Kikase loo just sellisel kujul lavale tõite!

Aitäh, Lutsu Teater, et te olemas olete ja inimestele jätkuvalt emotsioone ja üllatusi pakute!

Autor: Ivo Parbus

Lavastaja: Ivo Eensalu

Kunstnik: Silver Vahtre

Muusikajuht: Heino Tartes

Osades:

Veikko Täär – Lui (külapillimees); Felix Moor (legendaarne raadiohääl)

Marika Korolev – Hilde (Karl Kikase abikaasa)

Ants Järv – lõõtsakuningas Karl Kikas

Mihkel Linnus – Tambet (Lui sõber ja pillimees)

Aveli Asber – Keiu (Lui abikaasa); Aino Struzkin (raadio rahvamuusika- ja taidlussaadete toimetaja)

Margo Mitt – Nikolai (Karl Kikase isa)

Manivald Paulson – Alleks (Keiu isa)

Helje Põvvat – Velli (Keiu ema)

Egle Lihtsa – ämmaemand; Elsa (külatüdruk)

Uno Nagelmaa – Jaagup (Nikolai naabrimees); komissar

Katrin Arulepp – Katre (Karl Kikase ema)

Markus Juhkam – 10-aastane Karl Kikas; Verinoor lõõtsamees Juhan Uppin

Jan Mattias Kottise – Peeter (Karl Kikase vend); Priidu (külapoiss)

Kristin Kooskora – Roosi (Jaagupi tütar); Tuuli (ringhäälingu toimetaja)

Evelin Arulepp – Liina (külatüdruk); kolhoosnik; õpilasmalevlane

Kristin Semm – Karin (külatüdruk); õpilasmalevlane

Kristo Kooskora – Toomas (külapoiss); kolhoosnik; õpilasmalevlane

Jaan Konks – viiulimees Jaan; kolhoosnik

Tambet Krasnov – Mart (külapoiss)

Eduard Paulson – Aivar (külapoiss)

Demi Otsing – Piia (külatüdruk)

Rudolf Tigasing – sõdur

Lauri Puusepp – sõdur

Janis Männiste – sõdur

Üle Needo – kohalik

Ennu Tobreluts – kolhoosi traktorist

Vaino Linnus – Elmar Koovik (lõõtsamees)

Heino Tartes – Heino Tartes (lõõtsamees)

Mihkel Linnus – kolhoosnik; õpilasmalevlane

Liisa linnus – kolhoosnik; õpilasmalevlane

Samuel Linnus – õpilasmalevlane

Kaisa Linnus, Saara Linnus, Emili Linnus – Keiu ja Lui lapsed

Hobune Ronaldo Glaston


Mänguaegasid ja pileteid saab vaadata SIIT