Lumevangis

 10. detsembril 2024 Komöödiateatri etendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Komöödiateater

Kindlasti olete nõus sellega, et ka halb reklaam on reklaam. Hoiatan juba ette, et ilmselt see postitus võib mõjuda ka halva reklaamina. Ma saan aru, et kui ma peaks end tõsiseltvõetavaks teatrikriitikuks või  -teadlaseks, siis ma ilmselt ei satuks vaatama paljusid lavastusi, mida ma praegu vaatan. Õnneks olen ma täiesti tavaline inimene, kes läheb vahel teatrisse ka siis, kui ta ise teab, et teatrist erilist elamust saada ei ole. Nimelt Komöödiateatri lavastused pole lihtsalt minu maitsele ja ma tean, et enamasti ma sealt suurt teatrielamust ei saa. Ometigi leian ma aeg-ajalt end jälle mõnda järjekordset Komöödiateatri etendust vaatamas. Sel korral läksin teatrisse kahel põhjusel. Esiteks see, et detsembrisse polnud mul ühtegi teatripiletit ostetud ja ma ei saa ju aasta viimast kuud vahele jätta, kui mul on endaga vaikiv kokkulepe, et vähemalt kord kuus tuleb teatris käia. Aga sel korral oli hoopis mõjuvam see teine põhjus. Nimelt see, et mu üks kolleeg oli käinud sama lavastust kuu varem vaatamas ja ta ütles, et see oli üks kõige halvem asi, mida ta viimasel ajal näinud on. Eks tuli siis mul ka omal nahal ja teatrimeelel see katsumus järele proovida, et kas tõesti on asi nii hull.

Kui kuulutust vaadata, siis Piret Kalda ja Tõnu Oja on igati andekad ja soliidsed näitlejad ja võiks ju arvata, et tegemist on millegi heaga. Või kui polegi ehk tekst nii hea, siis head näitlejad mängivad selle paremaks. Ja ma olen täiesti kindel selles, et Kalda ja Oja on head, lausa suurepärased näitlejad. Ka lavastaja Egon Nuter on minu meelest igati soliidne nimi ja võiks ju arvata, et ta suudab näitlejatega midagi head laval korda saata. Lisaks see, et lavastuse pealkiri on „Lumevangis“, mis lubab eeldada talvist ja lumist temaatikat. Minu meelest lausa ideaalne kombinatsioon talvel vaatamiseks. Tõsiasjana tuleb välja tuua ka fakt, et see lavastus oli juba teist korda Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses, sest aasta tagasi müüdi saal välja. Järelikult siis nõudlust on, kui teist korda samasse mängupaika mängima tuldi. Kusjuures ka sel korral oli suurem enamus saalist ikkagi rahvast täis.

Lavastus ise räägib üksikust mehest Patrickust (Tõnu Oja) ja üksikust naisest Judithist (Piret Kalda), kes lumetormi ajal olude sunnil teineteisega kohtuvad ja on lumevangis olemise tõttu sunnitud teineteise seltskonda nautima. Õigemini on seltskondlik Judith häiritud sellest, et ta peab üksinda lumevangis olema ja otsustab üksikule Patrickule külla minna, ettekäändeks midagi süüa laenata. See on lugu sellest kuidas kaks üksikut inimest kohtuvad ja kuidas nende maailmad põrkuvad, kui üks on harjunud pidevalt rahva sees olema ja suhtlema (ka siis, kui teised temast eemale tahaksid hoida) ning teine on end maailma eest isoleerinud üksindusse ja hoiduks igasugusest inimkontaktist kui see oleks tema teha. Mõlemal on omad põhjused, miks ta tahab teist inimest kas ignoreerida või siis vastupidi teise inimese tähelepanu köita. Nagu sageli ka elus juhtub, on sellel kurvad põhjused, miks inimesed end üksindusse isoleerivad ja sellest natukene lavastuse jooksul meile ka aimu antakse.

Seega tundub, et kõik peaks lavastuse puhul paigas olema – näitlejad on head, sisu annab lootust heale psühholoogilisele tekstile, mis minu puhul enamasti tähendabki meeldejäävat teatrielamust ja lavastaja on ka suhteliselt hea. Tegelikult jäi etendus mulle meelde küll. Nimelt sellega, et see on läbi aegade esimene etendus, mille ajal ma magama jäin. Ei, ma ei olnud hommikul öövalvet lõpetanud, mul oli täiesti vaba päev olnud ja teatrisse minnes tundsin end veel vägagi energilisena. Aga etendus ise ei haaranud mind üldse kaasa. Näitlejad laval olid väga tuimad ja igavad, ütleksin kohati et staatilised ning naljad kulunud ja etteaimatavad. Kogu see psühholoogiline pool, mida seal oleks saanud arendada, oli täiesti tahaplaanile jäetud. Jah, mõned inimesed saalis mingite naljade peale naersid, aga ma ei saa öelda et kogu saal oleks terve etenduse aja homeeriliselt naernud. Eks need on need inimesed, kes käivadki selliseid labaseid komöödiaid vaatamas ja kellele lihtsad naljad ongi naljakad. Mitte, et labased komöödiad ja lihtsad naljad halvad oleksid. Kui komöödia on hästi tehtud, siis ka need labased komöödiad ja lihtsad naljad on väga head. Aga minu meelest polnud see lavastus päris selline klassikaline komöödia ja seetõttu sai naerda pigem vähem.

Paaril üksikul hetkel mulle isegi tundus, et Oja ja Kalda hakkavad nüüd tõeliselt mängima. Oli näha mingit helki või tegutsemistahet ja siis järgmisel sekundil mul see lootus kustus, sest näitlejad tegid või ütlesid midagi ääretult sisutühja. Kohati jäi mulle mulje justkui neil poleks lubatud enda vääriliselt mängida. Et ärge laval üldse pingutage, rääkige lihtsalt tuimalt oma tekst ära ja see on piisav. Ühesõnaga lavastus oli täpselt nii kehv nagu mu töökaaslane ütles. Minu jaoks vist isegi kehvem, sest töökaaslane suutis selle ajal ärkvel püsida, mina ei suutnud.

Ehk siis, kes tahab võib omal vastutusel vaatama minna, et kas tõesti on tegemist nii kehva lavastusega nagu ma siin kirjutan või olen ma äärmiselt kritiiline ja teen ilma asjata lavastusele liiga. Kuigi ma pigem soovitan teiste vigadest õppida ja raha mõne teise lavastuse peale kulutada.

 

Autor: Peter Quilter
Lavastaja: Egon Nuter
Osades:
Piret Kalda – Judith
Tõnu Oja – Patrick

 

Rohkem infot mänguaegade ja -kohtade kohta leiab Piletilevi koduleheküljelt. 

Loe edasi

Kolm musketäri

 23. Oktoobril 2024 Komöödiateatri lavastus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Indrek Lelumees

Tänu sellele või selle tõttu, et ma olen Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses vabatahtlik, saan osa mitmetest sellistest kultuurisündmustest, millest ma muidu ilmselt osa ei saaks. Peamiselt seetõttu, et vabatahtlikuna saan ilma piletit ostmata kontserte ja etendusi külastada. Kirjutan seda ainult seetõttu, et te paremini mõistaksite miks ma sel korral käisin vaatamas lavastust, mille puhul olin ma juba ette skeptiline, kuigi ma üritasin siiski oma negatiivseid mõtteid eemale peletada, sest äkki sel korral Komöödiateater suudab mind üllatada. Ei suutnud.

Olen aastate jooksul ikka päris mitut Komöödiateatri lavastust näinud ja kui esimene kokkupuude oli väga positiivne, sest siis ei teadnud ma teatrist veel midagi ja eks varateismelisena vaatadki asju teistmoodi. Igatahes Ray Cooney komöödiad „Ei või olla“ ja „Ei või olla 2“, mis praegu kannavad vastavalt nimetusi „Oi Johnny“ ja „Võrku püütud“, olid naljakad ja jätsid Komöödiateatrist positiivse mulje. Aastad möödusid ja ma sain täiskasvanuks ja hakkasin teatri vastu rohkem huvi tundma. Kuna Komöödiateatri suur pluss on see, et nad sõidavad oma suvetuuridel ka väiksematesse Eesti maakohtadesse, siis sattusin ikka aeg-ajalt nende lavastusi vaatama. Kahjuks siis kogemused enam nii positiivsed ei olnud. Lavastustel oli haltuuramaik juures, sest tundus nagu kostüümide ja lavakujunduse peale on minimaalselt raha kulutatud (kui sedagi), et ikka rohkem tasu saaks endale jätta. Lisaks polnud ka tekst ja lavastajatöö eriti positiivsed ning seetõttu oli vahel näitlejaid laval lausa piinlik vaadata. Ometigi leian ma nüüd jälle end Komöödiateatri etendust vaatamast.

Etteruttavalt ütlen ära, et see siin on ainult minu arvamus ja minu mõtted. Kuigi ma ei jäänud etendusega väga rahule, kuulsin peale etendust garderoobis siiski päris mitut inimest, kes kiitsid et nii hea etendus oli, sest argimuredele ei pidanud mõtlema ja väga palju sai naerda. Jah tõesti, mõned inimesed naersid väga palju, samas kui arvestada seda palju inimesi saalis oli, siis julgen väita, et kogu saal pigem ikka nii palju ei naernud. Kuna tekst pole välismaa autori poolt kirjutatud ja siis kohandatud, vaid ongi kirjutatud Ivo Parbuse poolt spetsiaalselt selle lavastuse jaoks, siis leiavad teemade hulgas kajastamist mitmed Eesti olulised töö ja rahaga seotud probleemid. Iseenesest peaks see tähendama seda, et kõik saavad naljadest aru ja leiavad midagi mille üle naerda. Jah, ma pean tõdema, et ka mina sain paaril korral naerda, aga mulle oleks lavastus ühe tervikuna rohkem meeldinud. Nagu lavastuse plakatil lubatakse, siis näeb laval 24 erinevat rolli kolme erineva näitleja esituses ja kaheksat erinevat lugu.

Võib ju tunduda, et kaheksa erinevat lugu on parem kui üks teatrilavastus, aga kuigi mulle Tujurikkuja meeldis ja olen internetiavarustest ka vanema aja šketsisaateid vaadanud (eelkõige Ita Everiga eesotsas), siis nende praeguste šketside puhul jäi midagi minu jaoks siiski naljast puudu. Enda meelest jõudis mulle kohale ka püant, mida šketsidega edasi anda taheti, aga see polnud naljakas. Minu jaoks kõige naljakam oligi esimene škets kus heideti nalja Eesti Filmi üle, et selleks raha pole ja tuleb odavalt läbi ajada. Peamiselt pakkus see mulle nalja seetõttu, et mu enda peas tekkis paralleel Komöödiateatriga, kes ilmselgelt üritab võimalikult odavalt ja väheste vahenditega teatrit teha. Kõik need „lugege mu huultelt“ ja „raha ei ole ega tule“ naljad läksid minust aga mööda, sest neid on nii palju juba igal pool korrutatud, et see ei tundunud minu jaoks enam naljakana. Tõe huvides siiski toon välja selle, et saalis viibis ka neid kes nende lausete peale lausa aplodeerima hakkasid.

Nagu mu kaasvabatatlik ütles, siis tema jaoks jäi pealkiri „Kolm musketäri“ arusaamatuks, sest musketäridest räägiti ainult esimeses ja viimases šketsis. Pigem oleks võinud tema sõnul lavastuse pealkiri olla „Lollidelt tulebki raha ära võtta“. Õnneks või kahjuks tundus mulle, et tema mõte oli ka see, et pealkiri oleks võinud ka publiku kohta käia, kes etendust vaatama tuli, sest tema ühines selle mõttega, et niisama ja piletiga ta etendust vaatama poleks kindlasti tulnud, kui ta poleks vabatahtlikuna tööd teinud. Seega pigem midagi väga nauditavat selles teatriõhtus ei olnud.

Kõige enam ehk nautisin mõnda üksikut šketsi kus Marika Korolev ja Marika Barabanštšikova siiski tõeliselt head rollid tegid. Kõige enam meeldis mulle stseen kus Korolev kehastas vana meest, kes koolitas noori poliitikuid. Selles stseenis oleks Korolevi isegi raske olnud ära tunda, kui ei oleks teadnud, et see tema on. Ka Barabanštšikova erinevaid rolle oli huvitav vaadata, sest iga karakter oli veidi erineva olemisega. Kolmandana oli laval Henrik Norman, kes minu jaoks oli näitlejatest kõige üheplaanilisem ja kui naised vahetasid etenduse jooksul korduvalt kostüüme, siis Normani kõik erinevad tegelaskujud vahetasid ainult pluuse ja parukaid ning iga rolli tegi ta dressipükste ja crocsidega. Eks neid kostüümivalikuid, millest ma päris lõpuni aru ei saanud, oli veel teisigi, kuid ilmselt on viga minus.

Üldiselt mina naerda ei saanud ja kuigi lavastus polnud sel korral minu jaoks nii suure haltuuramaiguga kui mõni varasem Komöödiateatri lavastus, siis mina pigem soovitaksin siiski inimestele midagi muud vaatama minna. Samas kui see on kogu aasta või poolaasta jooksul ainus etendus, mis otse koju kätte tuuakse ja teil teatri osas väga kõrgeid ootusi pole, siis võib see etendus isegi päris hea meelelahutus olla.

 

Autor: Ivo Parbus
Kunstnik: Riina Vanhanen
Osades: Henrik Norman, Marika Korolev, Marika BarabanStšikova

Loe edasi

Kui palju maksab mees?

 18. jaanuaril 2023 Komöödiateatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Komöödiateater

Üldiselt mulle komöödiad ei meeldi ja seetõttu ma neid tavaliselt vaatamas ei käi. Eriti kui komöödiad ongi suuresti mõeldud ringreisideks, sest minu jaoks tähendab see enamasti seda, et tahetakse meeldida paljudele inimestele ning reeglina on lavastuste dekoratsioonid ja kostüümid tagasihoidlikud, et oleks kergem mööda Eestit ringi reisida. Mulle, kui teatriteadlasele meeldib teatrit analüüsida ja komöödiad pakuvad selles osas üsna vähe võimalusi, eriti need komöödiad, millega kõigile meeldida soovitakse. Teate ju küll seda, et kui soovid teha midagi, mis võimalikult paljudele meeldiks, siis kokkuvõttes ei meeldi see kellelegi.

Ometigi ei ütle ma ära võimalusest head komöödiat vaadata, aga kahjuks on lood sellised, et head komöödiat on üsna raske leida. Võin muidugi ka igasugust komöödiat vaadata, kui ma selle eest oma raha välja ei pea käima. Sel korral saingi tänu oma vabatahtliku tegevusele tasuta vaadata Komöödiateatri lavastust „Kui palju maksab MEES?“, mis algselt oli suvelavastus, kuid suure publikumenu tõttu otsustati sügise saabudes ringreisidega jätkata. Lihtsalt vabaõhulavad asendusid kultuuri-ja rahvamajadega. Nüüd siis jõudis järg Põlva kätte.

Mulle tundus, et ma olin üks vähestest inimestest saalis, kes kogu etenduse ajal väga ei naernud. Mõned üksikud korrad võttis tekst mindki muigama, aga üldiselt olid minu meelest paljud naljad „allapoole vööd“ naljad, mis enam naljakad ei tundu. Vähemalt mulle. Eks peab tunnistama, et mõned laused olid päris head ja kindlasti pakkusid mitmed laused naeru eelkõige nendele, kes ise abielus või kooselus on. Mina vaba ja vallalisena hetkel selle tekstiga nii palju ei haakunud. Kuigi päris palju oli ka meestele suunatud nalju, kus ainult saalis olevad mehed naersid. Mingitel hetkedel tundus mulle, et lavastus on üldse meestele suunatud ja meeste vaatenurgast, sest nii loo autor, tõlk kui ka lavastaja on mehed ja seega on saanud nad panna enda nägemust sellesse, kuidas naised mehe pärast võistlevad (kas pole see mitte iga mehe unistus?). Kui nii mõelda, siis on loogiline, et mehed rohkem naerda said. No näete, ma suutsin ikkagi lihtsa komöödia puhul ka leida midagi, mida analüüsida.

Lugu räägib abielupaarist, Lindast (Marika Korolev) ja Sanderist (Juss Haasma), kellel on täna kahekümnes aastapäev ja meest koju ootav naine teeb tähtpäeva tähistamiseks ettevalmistusi. Ühel hetkel saabubki keegi uksest, aga see pole oodatud mees, vaid noor 20-ndates Jaana (Karmel Naudre), kes tuli Lindale teatama, et Sander armastab nüüd teda ja ta sooviks Sanderi Lindalt ära osta. Sellega läks muidugi lahti komöödiale omane segadus. Sel korral kedagi kellegagi ära ei vahetatud ja ära ei peidetud. Kõik kolm tegelast olid peaaegu kogu aeg korraga laval ja suhtlesid omavahel. Ainult selgus, et kogu see jutt, mida Sander Jaanale Lindast rääkinud oli, oli täielikult vale, või siis käisid mõned punktid lausa Sanderi enda kohta. Nii hakkas pihta üks suur kauplemine, et kes naistest siis ikkagi mehe endale saab ja mida mees tegelikult väärt on. Nagu lavastuse pealkirjastki aru võib saada, siis kogu lavastuse keskne tegevus ja tekst käiski mehe väärtuse kindlaks tegemise ümber. See oli muidugi ka kõige huvitavam osa, sest enamus nendest lausetest, mis mind naerma ajasid, olidki öeldud selle kauplemise käigus.

Näitlejatega jäin ka valdavalt rahule. Kuidas sa siis ei jää rahule, kui Marika Korolev võtab pillikastist lõõtsa ja mängib seda, olgugi, et lühiajaliselt. Aga kuna Põlva on lõõtsapealinn ja Korolev on kaks suve Põlvamaal Lutsu külas suvelavastuses lõõtsajumal Karl Kikka abikaasat kehastanud, siis ilmselt Põlva publikule meeldis see stseen väga. Huvitav oleks muidugi teada, kas see lõõtsastseen eksisteerib mujal ka, või oligi spetsiaalselt Põlva publiku jaoks sisse toodud (see oleks alles hea lüke olnud).

Karmel Naudret olen varem näinud ainult korra Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti osakonna ja Ugala koostöös valminud lavastuses „Kuidas minust sai HARKOMAH“, seega temast ei osanud ma midagi väga oodata, sest kokkupuude on vähene. Aga minu meelest tuli tal naiivse noore armastaja roll väga hästi välja ja koos Marika Koroleviga täitsid nad lava korraliku naisenergiaga.

Minu jaoks oli kõige häirivam Juss Haasma. Ühelt poolt oli see roll, et Sander on närviline ja seetõttu ei püsi paigal ja hüppab ühelt jalalt teisele ja hoiab jalgu pidevalt ristis, kuid teisalt oli see väga häiriv. Mulle mõjus see igatahes täpselt nii nagu Haasma olek unustanud enne lavale tulekut wc-s käia ja nüüd peab jalad ristis kannatama. Kui peale vaheaega tema kehastatud Sander sama teguviisi jätkas, siis sain aru, et see on ikkagi nii planeeritud. Minu jaoks oli see aga nii häiriv, et ma ei suutnud Haasma tegelast tõsiselt võtta ja kohati muutus ta minu jaoks laval segavaks teguriks. Palju parema meelega oleksin ma vaadanud, kuidas kaks naist omakeskis mehe üle kauplevad. Ainus hetk, kus ma Haasmad laval nautisin, oli lõpus, kus ta laulis omaaegset Erich Kriegeri hitti „Naised on hullud“. Tegelikult vist saabki nende sõnadega kogu etenduse olemuse lühidalt kokku võtta.

Kuna ma siiski pole komöödiaekspert, siis ei tasu minu arvamust puhta kullana võtta. Minu arvamuse vastu räägib juba ilmselgelt suur publikumenu, sest lavastust mängiti suvel ja siis pikendati lavastuse mängimist ja seda mängitakse kuni praeguseni ikka veel. Järelikult seal on midagi sellist, mis inimestele meeldib. Kui teile ikka komöödiad meeldivad, siis soovitan vaatama minna, sest ma olen palju kehvemaid komöödiaid nägema juhtunud. Kes siiski teatrist lisaks naerule ka mingit suuremat elamust saada tahab, võiks ikkagi midagi muud vaatama minna.

Piletilevist ja Piletimaailmast leiab järgmised mängukohad, kellel huvi peaks olema.

Autor: Mihhail Zadornov
Tõlkija: Erki Aule
Lavastaja: Andrus Vaarik
Osades:
Marika Korolev – Linda
Karmel Naudre – Jaana
Juss Haasma – Sander

Loe edasi

Hollywoodi filmitähed

3.oktoobril 2017 Põlva Kultuuri- ja huvikeskuses

Pilt pärit internetist

See oli kunagi kevadel, kui ma märkasin, et Komöödiateater toob Katrin Karisma 70. juubeliks välja lavastuse "Hollywoodi filmitähed". Viimasel ajal Komöödiateater mulle ei istu, kuid kui Katrin Karisma ja Helgi Sallo mängivad, siis nende pärast võiks ju isegi teatrisse minna. Kuna ma kevadel teatrisse ei jõudnud, kui lavastus oma mängukorraga Lõuna-Eestis oli, siis tuli nüüd see viga parandada ja teatrisse minna. Ma tean ise ka, et ma olen veidi noor, et lihtsalt Helgi Sallo ja Katrin Karisma pärast teatrisse minna, kuid lisaks neile tundus ka kahe diiva omavaheline rivaalitsemine piisavalt intrigeeriv teema olema, et etendust vaatama minna. Idee tuli üsna viimasel minutil, nagu alati. Kuna ma arvasin, et emale võiksid Katrin Karisma ja Helgi Sallo meeldida, kutsusin ema ka kaasa.

Nii nagu lavastuse pealkirigi juba reedab, räägib lugu kahest Hollywoodi filmitähest, kelle "parim enne" aeg on juba möödas. Tegemist on ka vanade konkurentidega, kes sel korral sattuvad koos ühte filmi õdesid mängima. Kuna mõlemal on raha hädasti vaja, siis üritatakse omavahelisest konkurentsist hoolimata head nägu teha ja koos mängida. Siiski pole kahe diiva omavahelised suhted nii soojad ja sõbralikud, nagu avalikkusele näidata üritatakse. Kogu sündmustik keerlebki sisuliselt üksteisele "ära panemise" ja enda paremana näitamise ümber.

Selline süžee võiks minu silmis eeldada klassikalist komöödiat ja hulgaliselt naeru, kuid käesolevas etenduses seda polnud. Katrin Karisma kehastatud Bette Davis küll ropendas etenduse jooksul korduvalt, kuid nagu mu ema ütles, siis tänapäeval ei aja „perse“ ja „kurat“ enam kedagi naerma. Ja nii ongi. Lisaks olid mõned sellised väljendid või fraasid, mis ajasid muigama, kuid see oli ka kõik. Mõnel korral publik isegi naeris saalis, aga seda oli ikka häbiväärselt vähe. Koos vaheajaga kestis etendus kokku kaks tundi ja ma arvan, et need naerupahvakud, mis selle aja jooksul saalis kostusid, saab vabalt kahe käe sõrmedel üles lugeda, kui mitte isegi ühe käe sõrmedel. Igatahes sellist naeru kohta etenduses küll ei olnud kus terve saal oleks üksmeeles naernud. Isegi mina, kes ma pole väga komöödia inimene oleksin rohkem nalja ja naeru oodanud. Sest sisututvustuse põhjal ma just seda eeldasin ja tegelikult selle mõttega ma teatrisse läksingi. On ju Eesti meedias ka pikalt räägitud Karisma ja Sallo omavahelisest rivaalitsemisest ja nii tundus huvitav näha, kuidas nad selle teema lahti mängivad.

Ema arvas, et etendus oli muidu hea, aga teksti oleks võinud eestindada. Väga palju kasutati välismaisete näitlejate ja filmikompaniide nimesid, mis mu ema sõnul talle midagi ei öelnud. Kui need nimed oleks näiteks teada-tuntud Eesti näitlejate nimedega asendatud oleks tema sõnul olnud lugu huvitavam. Ma ise arvan, et võib-olla oleks selline Eesti nimede kasutamine ka aidanud nalja teha. Sest paratamatult ikkagi teatakse EEsti näitlejaid rohkem ja selline omavaheline suhete lahkamine võib nalja pakkuda. Kuna ma olin üks nooremaid inimesi saalis, siis minu jaoks olid muidugi ka kõik nimed (peale Marilyn Monroe ja filmikompaniide nimede) võõrad, aga mina panin selle enda vanuse arvele. Äkki on mu ema ka selle lavastuse jaoks veel liiga noor ja seepärast olid talle ka need nimed võõrad. Sest saalis istuvate inimeste põhjal oli keskmine teatrikülastajate vanus 60-aastate ringis. Võib-olla selles vanuses inimestele ütlesid need omaaegsed kuulsuste nimed palju. Samuti oleks mu ema soovinud rohkem naerda saada. Sellega ma olen nõus, sest Komöödiateatri nimi juba eeldab, et peaks nalja saama. Veel olen ma kindel selles, et tegemist ei olnud draamaga ja seetõttu oleks nalja pidanud saama. Kontrollisin praegu spetsiaalselt üle ja tegemist on tragikomöödiaga. Kahju, et selles tragikomöödias komöödiat nii vähe oli.

Üsna kindel olen ma ka selles, et Helgi Sallo ja Katrin Karisma oskavad nalja teha ja nad oleksid nalja väga hästi välja mänginud, juhul kui näidend ja eelkõige lavastaja nalja eeldavad. Näiteks naeris pool saali etenduse lõpus ainuüksi seda kui Helgi Sallo kummardamiseks lavale hüples nagu noor tütarlaps. Miks siis ei antud näitlejatele võimalust nalja teha? Või oligi teiste külastajate puhul ka süüdi võõrapärased nimed. Võib-olla Inglismaal, kus lavastus 2011 aastal esietendus, oli see tõesti väga humoorikas just selle tõttu, et nemad said aru, kes olid näitlejate eksmehed jne. Ma olen üsna kindel, et enamus publikust tuli etendust vaatama just seetõttu, et 1) näha Katrin Karismad ja Helgi Sallot laval ja 2) saada nalja. Nagu ma kirjutasin, siis nalja publik ilmselt nii palju ei saanud, kui nad lootnud oleksid, küll aga said nad see-eest nautida Katrin Karismad ja Helgi Sallot. Ega midagi pole öelda, nii Karisma kui Sallo on hoolimata oma vanusest jätkuvalt väga heas vormis (k.a. füüsilises vormis) ja teevad kohati enda noorematele kolleegidele silmad ette. Eriti meeldis mulle Katrin Karisma Baby Jane kostüümis. Kui ma kavalehel nägin pilti, kus Katrin Karisma on sokkides ja blondis parukas, siis mu esimene mõte oli küll, et kuidas saab nii kole olla. Etenduse ajal mõtlesin, aga hoopis vastupidi - mõni teater võiks sellisest lapstähest (nagu Karisma etenduse keskmes olevas filmis kehastas) eraldi lavastuse teha ja panna sinna Katrin Karisma mängima selles samas kostüümis. Minu meelest oli see lehvidega kostüüm üks etenduse toredamaid kohti. Ja kui Katrin Karisma selles kostüümis lavale tuli, siis sai publik kõige rohkem naerda ka.

Kui ma nüüd võrdlen seda Komöödiateatri etendust oma viimase Komöödiateatri etenduse (Elagu eurotoetused) kogemusega, siis ma olin sel korral ka palju hullemaks etenduseks valmis. Sest nö "tootja" on neil kahel lavastusel sama ja ma julgen väita, et Komöödiateater pigem keskendubki suvalise komöödia tegemisele. Tegelikult olen ma üsna kindel, et sel korral päästsidki etenduse näitlejad. Ja võib-olla mingil määral ka mulle rohkem huvipakkuv tekst. Sest filminduse ja teatriga seotud tekst on ikka huvitavam kui eurotoetustest pajatav tekst. Lisaks tundus käesoleva lavastuse tekst veidi tõetruum ja usutavam, kui eurotoetuste tekst, mis oli nii üle võlli keeratud, et lausa halb hakkas. Näiteks rääkis Bette, keda kehastas Katrin Karisma, kuidas naisnäitlejatele maksti omal ajal Hollywoodis vähem palka kui meestele. Palga teema on aktuaalne ka praegu Hollywoodis (kui meediaväljaandeid uskuda) ja ka Eesti teatri näitlejate hulgas.

Kuna „Elagu eurotoetused“ oli vaieldamatult minu selle aasta ja tegelikult vist kogu minu teatriajaloo kõige kehvem teatrikogemus, siis pole ilmselt raske arvata kuidas ma reageerisin, kui Komöödiateatri juht Hannes Villemson enne eilset etendust lavale tuli ja kasutas võimalust järgmist etendust reklaamida. Nii kui ma kuulsin, et järgmine Komöödiateatri etendus, mis Põlvasse tuleb on „Elagu eurotoetused“, tekkis mul tahtmine samuti lavale joosta ja öelda: „Palun ärge minge seda vaatama! Teil on rahaga palju paremat teha, kui seda saasta vaadata. Minge kasvõi Vanemuisesse.“ Õnneks paljud ütlesid vaheajal ise ka, et nii kui nad kuulsid, et järgmises lavastuses mängib Hannes Võrno, siis nende isu lavastuse vastu kadus. Jumal tänatud selle eest!

Nii uskumatu kui see mulle endale ka ei tundu, siis mul polegi sel korral väga rohkem midagi etenduse kohta öelda. Sel aastal nähtud lavastuste edetabelis läks ta küll eelviimasele kohale, kuid ma pean lisama, et viimasest kohast lahutab teda ikka väga-väga pikk vahemaa. Lihtsalt teised nähtud etendused on ikkagi paremad olnud ja pannud mind laval nähtu üle kaasa mõtlema või mingi emotsiooni tekitanud. Sel korral ma lihtsalt istusin saalis ja võib öelda, et täiesti ilma igasuguste emotsioonideta. Ma isegi ei vaevunud teksti üle kaasa mõtlema. Samas ikka jälgisin mida näitlejad teevad ja kuidas nad laval on. Päris mahavisatud aeg ikka ei olnud, aga ütleme nii et minu ootused olid suuremad.

Mulle tundub, et kas vanasti olin mina teatri suhtes ükskõiksem (mis on ilmselt tõsi) või olid siis Komöödiateatri lavastused paremad, sest siis ma nautisin neid rohkem. Praegu jääb mulle järjest rohkem mulje, et võetakse lihtsalt mingi materjal ja siis pannakse sinna tuntud nimed juurde, et publikut vaatama meelitada ja nii aetaksegi raha kokku. Ma saan aru, et kui tegemist on ringreisi lavastusega, siis ongi parem kui lavakujundus on lihtne, et seda saaks kiiresti kokku pakkida ja ühest kohast teise sõita, aga mulle jättis isegi selle etenduse lavakujundus haltuura mulje. Siiski ma lohutan end sellega, et isegi mu ema, kes käib väga harva teatris ja kellele meeldib rohkem lihtsaid komöödiaid vaadata (ja seetõttu oleks tema pidanud selle etenduse sihtgrupp olema) ei hõisanud peale etendust suurest rõõmust. Järelikult pole ikkagi viga minus, vaid etenduses ja seetõttu soovitan ma inimestel mõelda, mis kaalutlustel nad etendust vaatama tahavad minna. Kui tahate Katrin Karismad ja Helgi Sallot koos laval näha, siis on see lavastus just teile. Samas, äkki keegi teeb Karisma ja Salloga ka mõne nauditavama lavastuse. Näiteks sellise, kus nad saavad oma lauluoskust ka näidata. Kui te aga ootate tõelist rivaalitsemist ja sellele üles ehitatud peenetundelist komöödiat (mida mina naiivselt ootasin), siis soovitan pigem raha kokkuhoiu mõttes seda lavastust mitte vaadata.

Autor: Anton Burge

Lavastaja: Erki Aule

Kujundaja: Riina Vanhanen

Mängisid:

Katrin Karisma – Bette Davis

Helgi Sallo – Joan Crawford

Väga hea ülevaate etendusest koos väikese videomaterjaliga leiab SIIT

Loe edasi

Elagu eurotoetused

15.juulil 2017 Räpina laululaval

Pilt: AM Fotod (amfotoblogi.blogspot.com)

Minu ühed esimesed teatrimälestused on seotud Komöödiateatri ringreisidega mööda Eestit. Noorena sai emaga vist iga suvi käidud Komöödiateatri lavastusi vaatamas ja ma olen üsna kindel, et mingisuguse teatrihuvi ma just nende lavastuste vaatamisest endale külge ka sain. Nüüd olen tunduvalt kogenum kogu selles teatrimaailmas ja saan suurepäraselt aru, et tegemist ei ole kõrgeklassilise teatriga, vaid kõige lihtsama meelelahutusega. Ometigi tahtsin ma seda lavastust vaatama minna, teades suurepäraselt, et mingit ohhooo elamust ma sealt ei saa, sest ma pole väga komöödiate austaja. Aga et ma sellise emotsiooni sellest lavastusest saan, ei osanud ma küll kohe kuidagi oodata.

Ma olen ikka täiesti üllatunud. Ma poleks eluski osanud oodata, et ma sellist jura (vabandage väljendust) nägema pean. Esiteks ei olnud sellel lool isegi mitte mingisugust absurdikomöödiale viitavat sisu. Jah, midagi nagu toimus kogu etenduse aja ja seal oli nagu mingi lugu, aga see kõik oli kuidagi kaootiline ja ilma igasuguse mõtteta. Ma nagu mäletan  lapsepõlvest, et nendel suvetuuri etendustel oli ikka ka mingi püant lõpuks ja seal sai ikka nalja. Või olen ma tõesti nii arusaamatu, et mulle ei jõudnud sel korral lihtsalt see püant kohale. Mul tekkis etenduse jooksul korduvalt idee, et äkki peaks ise ka proovima mõne suvalise teksti kusagilt välismaalt võtta, siis selle Google translate abil eesti keelde tõlkima, sõnastust veidi korrigeerima ja lavale tooma. Ma arvan, et kõige keerulisem selle protsessi juures oleks minul näitlejaid leida. Lihtsalt seetõttu, et ma olen tundumatu tegija ja ükski näitleja loodetavasti uisapäisa sellise tundmatu tegelasega punti ei lööks. Kõik muu tundub üsnagi teostatav. Helitehnik ja tehnika tuleb ka kusagilt hankida ja kõik. Isegi telki ja lauda pole vaja. Ma vahepeal vahtisin etenduse ajal ringi ja ma olin tõelises hämmingus, et helipult oli helitehnika kohvrite otsas. Ja teatri produtsent müüs ise väravas pileteid mingis suvalises pleekinud ja väljaveninud t-särgis. Ilmselt poleks mind need detailid üldse häirinud, kui etendusel oleks mingi nägu ja tegu olnud. Hetkel jäi küll mulle selline tunne, et raha teenimise eesmärgil on midagi kokku klopsitud ja mitte just kõige professionaalsemalt. Aga see on ainult minu arvamus.

Mõned inimesed ikka olid väga vaimustuses ja kiitsid peale etenduse lõppu, et nad pole väga pikalt nii palju naerda saanud, kui etendust vaadates. Ma olen nüüd kahevahel, et kas minu huumorisoon on veidi mööda, või siis on nende teiste inimeste huumorisoon veidi mööda. Ma ei salgagi, et ma naersin mõnes kohas ka kaasa, aga sellist kõht kõveras ja pisarad silmis naeru ei tulnud minult kordagi. Samas kuulsin ma enda kõrval korduvalt kuidas mõni naeru kätte ära pidi lämbuma. Ma vist naersin järjekordselt rohkem seda, kuidas teised inimesed minu ümber naersid. Paaril korral sai muidugi ka Anne Paluveri ja Raivo Metsa esituste peale naerda. 

Üleüldse olidki Paluver ja Mets vist üsna ainus põhjus, miks ma peale vaheaega minema ei läinud. Nende mängimist oli vähemalt huvitav vaadata, sest nende rollid olid üsnagi karakterrollid. Ja ma ei saa aru, mida nemad selles lavastuses leidsid, et nad olid nõus kaasa tegema. Minu jaoks oli see täiesti müstika, et mõni endast lugupidav näitleja on nõus sellist lavastust tegema. Aga kuna ma pole ka näitleja, siis ma ei peagi kõigest aru saama. Hannes Võrno pole mulle kunagi väga meeldinud, kuid Kreisiraadiot nähes tundus mulle vähemalt, et ta ikka oskab midagi teha. See oskus on vist aastatega kadunud. Nii palju soperdamist pole ma tükk aega kuulnud ja näitlemisest oli ka asi kaugel. Kohati jäi mulle Võrnot vaadates mulje, et ta on jube uhke seal laval oleku üle ja ta on enda meelest kõige parem näitleja üldse ja kõik peaksidki ainult teda vaatama. Ka Peeter Kaljumäe lihtsalt ütles teksti laval ja polnud sellel tema kehastatud Euroopa ametnikul mingisugust karakterit. Täiesti ebahuvitavad tegelaskujud koos Võrnoga.

Ma pean tunnistama, et kui ma varem olen mõne lavastuse kallal norinud, et nii igav oli ja naerda ei saanud, siis need on ikka selle palagani kõrval täielikud meistriteosed olnud. Ma pole vist kunagi teatris sellist emotsiooni saanud, et keegi julgeb nii mõttetu asjaga avalikkuse ette tulla ja selle eest veel raha ka küsida. Ma igatahes ei soovita küll seda lavastust mitte kellelegi. Kui keegi siiski tahab 15 eurost vaesemaks jääda, siis selleks on hulga kasulikumaid viise. Kui keegi mulle miljoni annaks, et ma ilmtingimata pean lavastust soovitama, siis ma soovitaksin ainult Anne Paluveri ja Raivo Metsa pärast seda vaatama minna. Kuid ka see põle piisav põhjus, et maksta 15 eurot ja jääda kahest tunnist oma elus ilma. Ilmselt leiab neid ka mõnest teisest lavastusest, kus on lisaks nendele näitlejatele ka midagi muud vaadata.

Aga nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda vaid kakeldakse. Ja kui keegi ikka tunneb lavastuse sisukokkuvõtet lugedes, et ta ilmtingimata tahab seda vaatama minna, siis laske käia. Mina vähemalt olen teid hoiatanud. 

Autor: Jean Dell, Gerald Sibleyras

Lavastaja: rühmatöö

Kunstnik: Riina Vanhanen

Mängisid: 

Raivo Mets

Anne Paluver

Peeter Kaljumäe

Hannes Võrno

Loe edasi