Kuvatud on postitused sildiga Jaan Rekkor. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Jaan Rekkor. Kuva kõik postitused

09/08/2021

Elu maal on nagu võilill - enamus põlgavad ja ainult vähesed oskavad väärtustada

 7. augustil 2021 Olustvere mõisa tallihoovis

Foto: Kevin Kohjus

Kohe, kui ma olen jõudnud Olustvere mõisa talli hoovi, saan ma iga keharakuga aru, et ma olen jõudnud maale. Maapind tribüünide ees on äsja sadanud vihmast niivõrd porine, et tribüünide ette on pandud puidust alus, et linnainimesed ikka puhaste jalgadega kohale jõuaksid. Ometigi mu sisetunne ju käskis kummikud kaasa võtta, miks ma seda siis ei teinud?. Eks sai linnainimene minus võitu, kes mõtles, et kuidas sa ikka kummikutega teatrisse lähed. Lisaks tabab mu nina etendust oodates õhust tuttava aroomi – jah, see on lauda lõhn. Pole ka midagi imestada, sest Olustvere mõisa tall ei kanna lihtsalt vanade aegade mälestuseks talli nime, vaid seal on ka veel tänapäeval hobused sees ja seega on lõhn vabandatav. Minu meelest mängisid lauda lõhn ja tallist kostuvad hobuste hääled ainult kaasa lavastuse jaoks vajaliku olustiku loomisele.

Lavakujundus võimendab veelgi enam ühe ehtsa maatalu õhustikku. Paekivist tallikompleksi hoonete vahel hakkavad silma üsna viisakalt laotud puuriidad, heinahunnik ja maha puistatud põhk ning põhu vahel on lava eesmist osa ääristamas taimekastid, millest paistavad välja igas taluõues tuttavad saialilled ja piparmünt. Lisaks on lava keskel näha suurt pukkidel seisvat lauda, mille ühes otsas on hulgaliselt erinevaid tööriistu ning laua teises otsas aurab kastrul. Teisel pool tribüüni äärt on minu kõrval punane kombain, millele ma erilist tähelepanu ei pööra, sest ma olen maal ja üsna loomulik on, et seal on kombainid. Selle peale, et kombain ja hobusetall omavahel väga hästi ei sobitu, ma sel hetkel ei mõtle.

Nagu selgub üsna lavastuse alguses, on kombain osa lavakujundusest. Kuigi ma olen aegade jooksul näinud suvelavastustes väga erinevaid autosid, busse ja isegi lennukeid, siis liikuva kombaini nägemine suvelavastuses on minu jaoks vägagi uus ja tervitatav nähtus. Selles mõttes olen ma peategelase Jaaguga (Silver Kaljula) sarnane, et kombainid on ka mulle alati meeldinud. Kui Jaak kirjeldas kuidas ta ühel hommikul ärgates kuulis, kuidas kombainid nende maja naabruses odrapõllule sõidavad, siis see hetk oli minu jaoks väga tuttav. Ma olen samuti suuteline üsna eksimatult põllul oleva kombaini paljalt heli järgi ära tuvastama ka siis, kui kombain on teisel pool metsa ja paari kilomeetri kaugusel. Sarnaselt Jaagule jooksen ka mina viljapõllu äärde kombaini vaatama ning äsja koristatud põllul põhu sees liikuvad toonekured satuvad sageli mu fotokaamera ette. Sama tuttav oli ka hetk, kus Jaak sai kombainiga kaasa sõita põllul. Ma küll kombainiga pole sõita saanud, kuid see-eest möödusid minu mitmed suvepäevad vilja vedava veoauto kabiinis.

Ülaltoodu oli ainult pisku sellest äratundmisest, mis mind etendust vaadates tabas. Ma ei tea kui palju oli publiku hulgas teisi minuga sarnaseid maakaid, kes on ise maal üles kasvanud ja kelle jaoks vanaisaga puude riita ladumine, tühjalt seisva kombaini otsas mängimine, vanaisa poolt räägitud hirmujuttude kuulamine jne mõnusat äratundmist pakkus. Kõiki stseene ma teile siia kirja ei pane, et teatrisse minnes jätkuks ka teile üllatusmomentidest täis äratundmisrõõmu. Mina igatahes sain mõnusa reisi tagasi lapsepõlveradadele. Ma usun, et just nostalgia oli see, mis mulle lavastuse meelepäraseks muutis. Seepärast oleksin ma veelgi rohkem tahtnud näha seda ehedat maaelu ja tema võlu ning valu.

Minu jaoks jäi ebaselgeks kirikuõpetaja olemus ja seda just eelkõige teises vaatuses. Nimelt oli kirikuõpetaja selline tegelane, kellel oli soov Kaaruka küla elanikest tühjaks teha. Mis tema motiivideks oli, sellest ma lõpuni aru ei saanudki. Esmapilgul tundus, et ta teeb seda kättemaksuks külaelanikele, kes teda kirikuõpetajaks saades pilkasid. Kuid hiljem hakkas kirikuõpetaja kiusama ka maale elama asunud Jaaku ja tema naabertalus elavat Evelini (Klaudia Tiitsmaa), kes polnud kuidagi seotud sellega, kuidas küla kirikuõpetajaga käitus. Ainus võimalik seletus, mis mulle pähe kargas, oli see, et kirikuõpetaja oli justkui raske maaelu sümbol. Seda, et kirikuõpetaja on kogu küla elanikud tapnud, saab vaadata justkui oleks raske maatöö olnud see, mis tappis nii Jaagu vanaisa (Jaan Rekkor) kui ka teised külaelanikud. Nimelt oli vanaisal põhimõte, et töö tuleb igal juhul lõpuni teha, isegi siis kui väljas on näiteks äikesetorm. Eks selline suhtumine töösse ole paljudel maal elavatel inimestel ja eks see neile saatuslikuks saabki. Noored enam selliselt töösse ei suhtu ja seega kolivad linna, kus saab üheksast viieni tööl käia. Linna kolimist ja kella viieni töötamist soovitas kirikuõpetaja ka Jaagule. Ehk oli kirikuõpetaja näol hoopis tegemist sisemise kõhklusega, kas jääda maale või minna linna kergema elu peale, mis Jaaku (ja ka teisi külaelanikke) valdas. Kui kõike muud, suutsin ma reaalsusega siduda, siis kirikuõpetaja oli justkui tegelane mõnest väljamõeldud maailmast ja seega ta minu jaoks lavastusse ei sobitunud. Kirikuõpetajaga seotud stseenid olid justkui paralleelmaailm, mille ajal ma kaotasin hetkeks laval toimuva vastu huvi, sest ma ei saanud aru, milleks seda fantaasiat vaja on.

Eks Jaagu kõhklusi ja kahtlusi oli näha ka tema enda käitumises. Silver Kaljula kehastatud Jaagus ei olnud näha usku, et elu maal ongi tema jaoks sobilik. Kohati jäi mulle tunne, et Jaak on maal elamiseks liiga nõrk ja ta teab seda ka ise. Ainus põhjus, miks ta Kaaruka külla jäi, oli vanaisale antud lubadus ning väga hea palgaga õpetaja ametikoht maakoolis. Vanaisale antud lubadusest kinni pidamine on minu meelest jälle üks viis, kuidas tüüpiline eestlane end tööga surnuks rahmeldab. Kindlasti on paljude jaoks tuttav olukord, kus talu ei saa maha müüa ainult seepärast, et varasematele põlvkondadele sai lubatud, et see talu jääb perekonda kuna on juba aastasadu ühe ja sama perekonna käes olnud. Teisalt oli vanaisa Jaagu elus oluline inimene ja eks mingil määral aitas vanaisa talus elamine ja toimetamine Jaagul põgeneda reaalsuse eest. Vanaisa talus elamine tuletas Jaagule meelde neid aega, kus ta oli laps ja sai ilma igapäevaste kohustuste ja muredeta koos naabrilastega mängida ning elu nautida. Seega võis Jaagul olla mitmeid põhjuseid, miks ta otsustas siiski maale jääda.

Nii nagu vaheldusid Jaagu emotsioonid maal elamise osas, vahetusid ka stseenid täiskasvanuea ja lapsepõlve vahel. Eriti kiiresti hakkasid sündmused vahelduma teises vaatuses. Lapsepõlve kandumisest andis märku Evelini lühemaks muutuv kleit. Kui Evelin kleidi jälle pikemaks lasi, siis oldi jälle mänguhoost naastud reaalsesse ellu, kus lehmad vajasid toitmist või puud riita ladumist. Esimese vaatuse avastseen, milles BMW-ga sõitvad linnanoored jagasid teineteisele purjus peaga aset leidnud sündmusi, oli liiga venitatud ja mõjus aja raiskamisena. Siiski tasub kiita 90ndate noortele iseloomulike kostüümide eest kunstnik Reet Ausi. Lisaks olid näitlejad tolleaegsete noorte olemust samuti suurepäraselt tabanud. Seda, millised sõbrad olid Jaagul linnas ja millist elu elavad linnas äsja ülikooli lõpetanud noored, oleks saanud ka lühemalt edasi anda. Ometigi tundub mulle, et esimene vaatus jäi venima ja seda, et Jaak lõpuks maale jõuab ja seal toimetama hakkab, tuli pikalt oodata. Kusjuures osad teatrikülastajad ei jõudnudki seda ära oodata ja lahkusid vaheajal. Seevastu teine vaatus oli vastupidiselt esimesele vaatusele sündmustest liiga ülekoormatud ja seetõttu oli kohati raske tegevusliine jälgida, sest kogu aeg juhtus midagi. 

Kui näitlejatest rääkida, siis iseloomustab olukorda selja tagant kuuldud dialoog: 

“Kes siin mängivad?”

“Jaan Rekkor... ja mingid noored linnast.”

Just Jaan Rekkori kehastatud vanaisa on kogu lavastuse kalju. Tema õpetab, kuidas maal elada, hangib lapselapsele tasuva töökoha ning ei salli vastu vaidlemist. Seda teeb vanaisa nii veendunult, et kohati tekib küsimus, kas pole Jaan Rekkor mitte ise põline maakas ja veendunud selles, et noored lähevad linnas hukka. Rekkor on nagu kindel kalju, kes mänguhoogu sattunud lustivatele noortele aeg-ajalt meelde tuletab, et ainult mäng pole oluline, vaid vahel on vaja teha ka rasket tööd, selleks et edu saavutada. Tänu sellele on trupi dünaamika väga täpselt paigas ja nauditavaid hetki on palju.

Lisaks vanaisale meeldis mulle lavastaja Peep Maasik kombainerina, sest minu mälestustes käivad kombainerid ikka ringi suits suus, ei räägi midagi ja pärast vilja koristamist ootavad vaikides kuni peremees neile tehtud töö ja nähtud vaeva eest tasuks pudeli kangemat kraami välja otsib. Vaieldamatult erineb teistest tegelastest kõige rohkem kooli õppealajuhataja, keda kehastab Siim Piirak. Õppealajuhatajat näeme küll ainult võrdlemisi vähest aega, kuid juba esimestest hetkedest peale suudab ta täita lava endast kiirguva soojusega. Õppealajuhataja olemusega püütakse edasi anda stereotüüpi, et maakad on veidi lihtsameelsed ja võtavad kõik inimesed rõõmuga avasüli vastu. Selle mõtte kummutab kirikuõpetaja oma käitumisega muidugi üsna kiirelt. 

Üldiselt peitub lavastuse edu võti väikestes detailides. Kelles siis ei tekitaks naeruturtsatusi Riga pesumasin, mille värske õpetaja kingituseks sai või linnast vanaisale külakostiks toodud oranž Mehukatti mahlakontsentraat. Siia tasub lisada ohtralt lapsepõlvemälestusi maal olemisest, mis sügavaimatest mälusoppidest iseenesest üles kerkivad ning heldima panevad. Või siis panevad hoopis vastupidiselt tänama jumalat, et oleme pääsenud nendest lapsepõlve õudustest ning raha saab võtta seina seest ning piima, leiba ja mune saab poest. Eks see maal elamine ole nagu võilill – enamus põlgavad teda ja ainult vähesed oskavad tõeliselt väärtustada.

Igatahes kindel on see, et kõikidele neile, kes on hinges veidigi maakad, leidub lavastuses palju äratundmist pakkuvaid hetki. Hoolimata sellest, et vahel tekitab laval nähtav küsimusi, kas tegemist on fantaasia või reaalsusega, on Olustverest ära sõites siiski tunne hea. Ilmselt on see tingitud sellest, et ma olen ise selle ajastu laps. Need, kes pole 90ndatel lapsed olnud või pole olnud õnne maal kasvada, siis nende jaoks võib lavastus veidi kaugeks jääda. Mulle igatahes meeldis. Just nende äratundmist pakkuvate hetkede poolest. Ja loomulikult autentse lavakujunduse ning heade rollisoorituste poolest.

 

Wimbergi romaani „Lipamäe“ ainetel.

Lavastaja: Peep Maasik

Kunstnik: Reet Aus

Helilooja: Martin Aulis

Laval:

Silver Kaljula – Jaak

Klaudia Tiitsmaa – Ats, ema, Evelin

Lauri Kink – Umm, Jõngu poiss, kirikuõpetaja

Jaan Rekkor – vanaisa

Peep Maasik – koolidirektor, kombainer

Siim piirak – õppealajuhataja

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid leiab Temufi kodulehelt SIIN

12/09/2020

Mis juhtub siis, kui linnad on põletatud?

 09. ja 11. septembril 2020 Eesti Draamateatri etendused Vanemuise väikeses majas


Enamik inimestest leiaks ilmselt, et linnade põletamine on katastroof. Kindlasti leidub ka neid inimesi, kes arvab, et tegemist on suure õnnistusega. Olgu kuidas on – katastroof või õnnistus. Kindel on see, et midagi muutub ja algab uus elu. Kuigi Priit Pedajase lavastatud „Linnade põletamise“ peategelane Tiina (Teele Pärn) rõhutab, et uut elu kui sellist pole olemas, siis mina sellega päris sajaprotsendiliselt ei nõustu. Ehk tõesti pole uut ELU kui sellist olemas, kuid on uued vaatenurgad või uued kihid, mis panevad meid vana elu uuena tundma.

Vähemalt minu puhul peab viimane väide paika. Just nimelt Priit Pedajase lavastatud “Linnade põletamine” tekitas minus tahtmise üle poole aasta uuesti blogisse mõned mõtted kirja panna. Seda võib vist uueks eluks nimetada küll. Või vähemalt uueks alguseks.

Praeguseks hetkeks, olen Eesti Draamateatri lavastust „Linnade põletamine“ näinud kaks korda ja ma olen enam kui kindel, et tuleb ka kolmas kord.

Lihtsalt lugu, mis räägib sõjajärgsest Tartust, oleks oma olustikukirjeldusega justkui loodud mängimiseks Vanemuise väikeses majas. Ometigi mängitakse seda hoopis Eesti Draamateatri väikeses saalis. See paradoks lihtsalt tekitab tahtmise näha, kuidas 1950-ndate Tartu rullub lahti keset Tallinna kesklinna. Kuigi ma olen üsna kindel, et ma kujutan seda linna ette samasugusena, kui Tartus lavastust vaadates – punastest tellistest Mart Reiniku kool, otse Vanemuise vastas, punastest tellistest Pauluse kirik Riia mnt ääres jne. Ainult sellepärast, et ma olen neid kohti reaalselt näinud ja see on minu Tartu, ainult sellisena ma seda linna ette kujutada oskangi.

Ma pole päris kindel, kas lavastus meeldis mulle seetõttu, et see on Pedajase lavastus, ja reeglina tema lavastused mulle meeldivad. Või oli asi just selles, et ma kuidagi suutsin looga paremini suhestuda, sest tegevuspaigad olid mulle tuttavad. Jah, ma pole küll sõjajärgses Tartus elanud, kuid Kastani-Vanemuise nurgast kõnnin ka mina sageli kooli minnes mööda. See, et ma reaalselt tean neid kohti, millele lavastuses viidatakse, teeb Tiina loo justkui ka minu omaks. Kindlasti ei saa ma ära unustada ka psühholoogiliselt väga kaasahaaravat perekonnalugu. Ma usun, et perekond Ungerite loos on nii mõndagi sellist, millega paljud pered kokku on puutunud. Olgu selleks siis rahamured, vanemate lahku kolimine, esimene armastus, vanema ootamatu surm, rahvuste vahelised konfliktid jne. See omakorda aitab jälle Kai Aareleidi poolt kirja pandud looga samastuda.

Kuigi lavastus esietendus Eesti Draamateatris juba eelmise aasta novembris, kui ei olnud mingist pandeemiast veel juttugi, siis leidsin mõned stseenid, mis käesoleva pandeemia tõttu nägid laval hoopis teissugused välja. Näiteks stseen, kus pereisa Peeter (Jaan Rekkor) läheb oma sõbra Pauli (Tõnu Oja) juurde ja nad sooviksid justkui teineteist kallistada, isegi käed on kallistamiseks laiali, kuid siiski viimasel hetkel otsustab Peeter kallistamise asemel pea Pauli rinnale toetada. Peetri ja Pauli vahel leiab aset ka teine sarnane stseen. Paul soovib kohtudes Peetrit kättpidi tervitada ja sirutab juba käe pikalt ette, kuid Peeter keeldub tervitusest. Tekstist saame aimu, et Peeter ei soovi Pauli kättpidi tervitada, kuna viimane on patoloog, kes laipu lahkab. Ometigi mõjus see stseen praeguses olukorras märgilisemalt, kui see ilmselt lavastajal planeeritud oli. Kõik see tekitabki selle tunde, et tegevus toimub siin ja praegu. Tegemist ei ole fiktsionaalse maailmaga, vaid kõik toimub minu ümber ja mina olen osa sellest loost.

Seega pole vist väga imekspandav, et ma elasin esimest korda etendust vaadates sellele nii kaasa, et sel hetkel, kui Tiina oma sõbra Vovaga (Christopher Rajaveer) lagunenud Pauluse kirikus tuviparve lendu ehmatasid, võpatasin mina tuviparvest tekkinud helide peale. Sellist kaasa elamist pole ma teatris enam ammu kogenud. Otse loomulikult olid teises vaatuses ka silmad märjad. Tiina ja Vova lahkumine oli lihtsalt emotsionaalselt nii kaasahaarav. Kuigi mu silmad lähevad viimasel ajal väga kergesti märjaks, siis sel korral polnud asi ainult silma tekkivates pisarates. See kurbus jõudis kusagile sügavamale minu sisse. Ja seda juba nii tihti ei juhtu.

Esimesest korrast, kui ma lavastust nägin, on nüüd mõni päev möödas. Ja kui ma näen mõnda paika, millest lavastuses räägitakse, siis tulevad nähtud etendused ja perekond Ungerite lugu mulle jälle meelde. Sellist imelugu pole minuga ammu toimunud. Nii need Priit Pedajase lavastused mulle mõjuvad.

Mul on maal üks seenemets, kus on palju sõjaajast jäänud kaevikuid. Sel suvel seostasin esimest korda neid kaevikuid ja auke esimest korda ka metsavendadega. See juhtus muidugi vahetult peale seda, kui ma oli Ugalas käinud Priit Pedajase lavastatud „Katkuhauda“ vaatamas, kus põgusalt neid teemasid käsitletakse. Ma pole kunagi sellest saladust teinud, et Priit edajas on üks mu lemmiklavastajaid Eestis. See lugu, mida ta laval rääkida tahab, paneb mind lihtsalt kaasa mõtlema ja kaasa elama.

Eriti meeldib mulle Pedajase oskus kaasata muusikat ja liikumist. „Linnade põletamises“ jäi üheks meeldejäävaimaks stseeniks minu jaoks stseen, kus Vova ja Tiina laulsid laulu „Kапитан, улыбнитесь” (eesti keeles „Laul kaptenist), mida otseloomulikult saatis ka tants. Tantsulisi elemente oli lavastuses veel teisigi. Samuti oli muusikavalik mitmekülgne, ulatudes eespoolmainitud vene lastelaulust Raimond Valgre meloodiateni. Nagu alati, nii elustas ka sel korral Pedajase lavastust Pille Jänese lavakujundus. Hallid plangud seinaks ja mõned puidust kastid. Planke sai keerata nagu pöörduksi. Nii oli näiteks ühe plangu teisel küljel aken, mille all laud ja teise plangu taga asetses voodi. Voodi ja laud olid tubastes stseenides kasutusel ning plangu tühjale poolele kuvati video abil erinevaid hooneid ja linnavaateid. Minimalistlik ja neutraalsetes toonides lavakujundus koos harmoneeruvate toonidega kostüümidega lasi minu meelest suurepäraselt lool elama hakata, kuid samas tekitas tunde, justkui valitseks melanhoolia uduloorina kogu sündmustikku.

Kes Pedajase loominguga kursis on, siis need ilmselt teavad, et enamasti on tema lavastustes väga tugevad naiste rollid. „Linnade põletamine“ pole selles osas mitte mingi erand. Juba ainuüksi peategelast Tiinat, kehastava Teele Pärna pärast tasub lavastust vaatama minna. Pärn on peaaegu terve etenduse aja laval. Selle aja sees näeme, kuidas pisikesest pioneerist, kes püüdlikult laval Puškini luuletust esitab, saab noor neiu, kelle süda on murtud, kuna tema esimene armastus ei kirjuta talle iga päev kirju, nagu ta lubanud oli. Praktiliselt kogu etenduse aja kannab Pärn sama kleiti ja Tiina kasvamisest annavad aimu ainult muutuvad aastanumbrid. Seda huvitavam on jälgida Pärna loodud tegelaskuju psühholoogilist kasvamist. Eriti kurvaks tegi mind see, kui Tiina sai aru, et tema on laps ja hoopis tema ema peaks tema eest hoolitsema, mitte tema ema eest. Kuna kogu lugu antakse edasi läbi lapse silmade, siis on Teele Pärna kehastatud lapse rolli raske alahinnata ja saab vaid rahulolevalt tõdeda, et Priit Pedajas on jälle ühe tugeva naisnäitleja Eesti teatrimaastikule toonud.

Muidugi ei saaks Teele Pärn särada ilma oma kaasnäitlejateta. Christopher Rajaveer Vova rollis mõjub peaaegu tõelise vene poisina. Ma oleks ehk veidi rohkem venekeelseid sõnu soovinud kuulda tema suust. Aga see pole ka väga oluline, sest dünaamilisus, mis Pärna ja Rajaveere vahel valitseb, oli tunda ka Vanemuise väikese maja rõdule. Kusjuures nende suudlusstseen ei avaldanud mulle nii suurt mõju, kui see eelnevalt mainitud stseen, milles nad laulsid ja tantsisid, oli võimas. Samuti lahkumise ja kiriku stseenid. On näha, et Pärn ja Rajaveer on lavapartneriteks loodu.

Kui lisaks teevad lavastuses kaasa sellised näitlejad nagu Laine Mägi, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor ja Tõnu Oja, siis vist ei peagi enam rohkem midagi ütlema. Mul on natukene kahju sellest, et Laine Mägi, kes kehastas Peetri klassiõde Aitat, nii lühiaegselt laval olla sai. Kasvõi oleks võinud tuua ta kaksikrolliga majoriprouana lavale. Ning tema tangot oleks samuti tahtnud pikemalt vaadata. Maria Klenskaja naabritädi Idana oli umbes-täpselt selline, nagu ma naabritädi Idat tema esmamainimisel ette kujutasin. Jällegi on mul natukene kahju sellest, et Klenskaja sai nii napilt lavaaega ja ei saanud oma eripalgelisust väga välja näidata. Seevastu sai Ülle Kaljuste veidi rohkem laval olla ja näidata erinevaid emotsioone. Kõige rohkem jäi mulle meelde stseen jõuluõhtust, kus tema kehastatud ema Liisi väga flirtivaks ja meelaks muutus pärast seda, kui oli kingituseks karusnahkse kasuka saanud. Sellist Ülle Kaljustet ma polnud veel näinud. Enamasti olen ma teda ikka jõulisi naisi kehastamas näinud, ja nii kumas tema jõulisus ka Liisist välja. Välja arvatud stseen karusnahkse kasukaga. Vot sellist õrna ja naiselikku Liisit oleksin ma ilmselt ka tahtnud selles stseenis näha, kus Peeter ja Liisi ETKVL-i tööstuskaupade laos nr 1 kohtusid.

Jaan Rekkori Peeter oli mingis mõttes küll kogu loo keskne figuur, kuid lavastuses jäi ta pigem taustajõuks. Samuti tundus mulle, et Tõnu Oja Paul oli loo jutustamise seisukohast vajalik selleks, et aidata Peetrit paremini mõista. Minu jaoks oli Rekkori ja Oja mäng kõige parem just nendes stseenides, kus nad kahekesi kohtusid. Kui näitlejaid ühtse ansamblina vaadata, siis keegi ei olnud üleliigne ja kõik andsid oma panus selleks, et lugu mõjule pääseks.

Veidi on imekspandav, et sisuliselt Vanemuise väikese maja ümber toimuv tegevus pole Vanemuise loomekollektiivi tähelepanu köitnud, ja Tartu linn rullub lahti Tallinnas. Samas usun ma, et Priit Pedajas on ainult talle omaselt osanud eesti loo nii helgelt lavale tuua, et teatrisaalist lahkud sa sooja südamega, mitte rõhuva tundega. See on hea lähtekoht teistele teatritele.

Ja nagu juba traditsiooniks on saanud, siis lõpetuseks annan ka soovituse, kellele see lavastus meeldida võiks. Ma usun, et kõikidele neile, kellele meeldib hea teater. Või siis neile, kes on samasugused Pedajase loomingu austajad nagu mina. Otse loomulikult kõikidele ajaloohuvilistele Tartlastele, kes on ühtlasi teatriaustajad peaks „Linnade põletamine“ lausa kohustuslik vaatamine olema.

 

Olge terved ja käige teatris ikka ainult siis, kui olete täiesti terved!
 
Autor: Kai Aareleid
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Videokunstnik: Ann Einberg
Valguskunstnik: Kaido Mikk
Osades:
Teele Pärn – Tiina
Jaan Rekkor – Peeter (Tiina isa)
Ülle Kaljuste – Liisi (Tiina ema)
Maria Klenskaja – Ida (Tiina naabrinaine)
Christopher Rajaveer – Vova
Tõnu Oja – Paul (Peetri sõber)
Laine Mägi – Aita (Peetri sõbratar)
Lisaks Janno Jaanus ja Jan Kärema mänguritena.
 

LOE LISAKS: https://www.draamateater.ee/lavastus/lavastus-linnade-poletamine 

05/03/2018

Saraband

3.märtsil 2018 Eesti Draamateatri väikeses saalis



Sel korral jõudsin teatrisse läbi mitme juhuse. Esiteks seetõttu, et Eestis leidub teatrihuvilisi inimesi, kes enda mõtteid ja arvamusi nähtud lavastustest kirja panevad. Eks paljud on nii mõnelgi korral läinud ainult sel põhjusel teatrisse, et mõni tuttav (või ka mõni meediakanal) mõnda lavastust kiitis.
Konkreetselt „Sarabandi“ vaatamise mõte hakkas mul peas idanema, kui ma Danzumehe blogist lugesin kui hea rolli Ester Kuntu „Sarabandis“ teeb. Aga see jäi ainult mõtteks. Kuni detsembris kirjutas mulle üks blogilugeja ja soovitas mul samuti „Sarabandi“ vaatama minna. Kasvõi Ester Kuntu pärast. Nägin Ester Kuntut Vanemuise lavastuses "Põlenud mägi" ja ta tegi seal ka väga hea rolli ja siis tuli mul see Danzumehe  ja blogilugeja "Sarabandi" kiitmine meelde. Kirsiks tordil sai aga Draamateatri sõbrapäeva kampaania milles sai „Sarabandi“ lavastuse veebruari ja märtsi lavastustele osta kaks piletit poole hinnaga. Nii saigi piletid ära ostetud ja elevusega 3.märtsi etendust ootama hakatud.
Elevus kasvas muidugi hoobilt veelgi suuremaks kui 1.märtsil selgusid Eesti teatri aastaauhindade nominendid. Nimelt on lavastuses mängivast viiest inimesest lausa kolm (Martin Veinmann, Ester Kuntu ja Jaan Rekkor) inimest 2018 aastal teatri aastaauhindadele nomineeritud. Kui lavastus on teatrimaailmas sellisel moel äramärkimist väärinud, siis järelikult peab tegemist olema hea lavastusega. Siiski mu elevus vähenes veidi peale seda, kui see sama inimene, kes mul soovitas seda lavastust vaatama minna ütles, et mul ei tasuks ootusi väga üles kerida, sest inimeste maitsed on ikkagi erinevad. Mis seal salata, ootusi võttis veidi vähemaks ka „Pärast proovi“ etenduse nägemine, mis on samuti Ingmar Bergmani kirjutatud. Jõudsin juba mõtlema hakata, et Bergman on minu jaoks liiga raske sisuga ja pole vist päris minu autor ja äkki jääb „Saraband“ ka mulle liiga raskesti mõistetavaks.
Nii ma siis võtsingi veidi kahetiste tunnetega laupäeva õhtul Draamateatri väikeses saalis istet. Taskurätt igaks juhuks peos, sest see inimene, kes soovitas mulle seda lavastust soovitas igaks juhuks taskurätt ka ligi võtta. (Issand, ma tundun endale praegu nii  kergeusklikuna. Et kõike mida soovitatakse, seda ma kohe ka teen). Nüüd kui ma olen lavastust näinud, siis võin öelda, et minul taskurätti vaja ei läinud. Siiski mu sõbranna ütles, et tema oli  küll siin-seal veidi kahtlast prillide kohendamist märganud. Ehk siiski võib mõningatel inimestel taskurätti vaja minna, kuid mina sel korral nende inimeste hulka ei kuulunud. Kahetised tunded kadusid vist umbes esimese kümne minutiga. Ma arvan, et muidu oleksid nad kiiremini kadunud, aga kuna etendus algas tantsunumbriga, siis see hoidis mind veidi pikemalt kõhkleval seisukohal. Kohe kui lisaks laval istuvale Martin Veinmannile ka Kersti Kreismann lavale tuli ja rääkima hakkas, olid minu kahtlused nagu peoga pühitud.
Eriti meeldiski mulle see, et Kersti Kreismanni kehastatud Marianne oli see, kes lavastuse nö sisse juhatas ja selgitas, mis varasemalt on juhtunud ja miks praegu ollakse sellises punktis, kus nad hetkel on. Samuti võttis Marianne lavastuse lõpus kogu loo kokku ja rääkis, mis tegelastest edasi sai. Mulle oleks isegi meeldinud, kui lavastus olekski alanud selle stseeniga kus Marianne lavale tuli. Mind lihtsalt see tantsija seal alguses ja kogu etenduse jooksul häiris mingil määral. Tegelikult on häiris vale sõna. Mulle lihtsalt tundus, et tantsija ei sobinud kogu lavastuse kontseptsiooni. Kohati jäi minu jaoks mulje nagu tegemist oleks kahe erineva lavastusega ja minu silmis ei andnud need tantsunumbrid lavastusele kui tervikule midagi olulist juurde. Me jõudsime sõbrannaga  küll järeldusele, et äkki tantsija viitas kuidagi kadunud Annale, kuid minu meelest oleks näiteks Anna pilt (millest lavastuses korduvalt räägitakse) palju paremini sobinud, kui praegune lahendus. Mulle isiklikult tundus, et tantsija pigem purustas kui liitis lavastuse tervikuks. Aga see on puhtalt minu arvamus.
Kuigi tantsuline osa mulle ei meeldinud, ei  jätnud see kogu lavastusest mulle halba maiku. Veidi sünge taustaga perekonnadraamad on mulle alati meeldinud. Kuid olgu sisu kui hea tahes, siis ilma heade osatäitmisteta ei pääse ka kõige parem sisu mõjule. Ja osatäitmised olid sel korral suurepärased. Eriti meeldis mulle Martin Veinmann Johani rollis. Kohati kapriisne ja kiuslik, kuid samas ka hell ja armastav ning tähelepanu sooviv vanamees. Ma ei tea, kas see oli minu professionaalne kretinism või miski muu, aga eriti meeldis mulle see kuidas Veinmann suutis väga tõetruult rägiseda, hingeldada ja köhida. Täpselt need pisinüansid, mida kõik vanad inimesed teevad. Veel meeldis mulle, kuidas Johan väljendas poja Henriku vastu vihkamist, seal samas võis ta näidata üles heldimust või isegi armastust oma kunagise naise Marianne või surnud pojanaise Anna vastu. Ja siis veel need emotsioonid, millega ta oma pojatütresse Karinisse suhtus. Ära ei saa ka unustada hirmu, eelkõike hirmu üksinduse ja surma ees. Kõikide nende emotsioonidega sai Martin Veinmann suurepäraselt hakkama. Ma tahaks küll, et ta Johani rolli eest teatriauhinna saaks.
Kuigi Kersti Kreismann on neljast näitlejast ainus, kes pole teatri aastaauhindadele nomineeritud, tegi ka tema suurepärase rolli. Kersti Kreismanni kehastatud Marianne oli minu teine lemmiktegelane selles loos. Mulle meeldis see soe ja sõbralik vastuvõtt, millega ta kõikidesse osapooltesse suhtus ja kuigi ta teadis erinevate osapoolte mõtteid ja arvamusi, suutis ta kõiki mõista ja toetada. Ma arvan, et sellist inimest tahaks igaüks enda kõrvale. Kedagi, kes sind kõigest hoolimata ära kuulab, sind toetab ja sulle head nõu annab. Ilma Marianne mõistuse hääleta poleks etendus pooltki nii nauditav olnud, sest siis oleks suure tõenäosusega laval valitsenud kaos, kus kõik valimatult üksteist sõimavad või kiruvad ja ei mõista. Seega oli Marianne just see inimene, kes aitas kogu seda hullu perekonnalugu koos hoida ja kontrolli alt väljumast takistada, et tekiks nauditav perekonnadraama, mitte üks suur puder ja kapsad. Lisaks sellele, et Marianne publiku jaoks loo paremini seeditavaks tegi, aitas ta nii Johanil, Henrikul kui ka Karinil oma tunnetes selgusele saada ning teisi veidi paremini mõistma panna. Samuti tulid nii mitmedki olulised sisupöörded teatavaks tänu Mariannele. Ja selle keerulise rolliga sai Kersti Kreismann suurepäraselt hakkama.
Kui ma olin kogu aeg veendumusel, et ma lähen „Sarabandi“ just Ester Kuntu pärast vaatama, siis tema ei suutnud mulle nii suurt muljet jätta, kui Martin Veinmann ja Kersti Kreismann. Ehk seetõttu, et ma olin just näinud Draamateatri „Kriidiaeda“, kus Ester Kuntul oli üsna sarnane roll ja seega polnud tema võimed mulle enam nii suureks üllatuseks. Samas, kui arvestada seda kui noor näitleja ta veel on, siis on ta ikka paganama andekas. Lihtsalt ma olin seda sama rolli vähem kui kuu tagasi näinud ja selle võrra oli üllatusmoment väiksem. Siiski ma usun, et ta võib Karini rolli eest auhinna saada. Kui minu teha oleks, siis mina küll annaks. Sest nagu ma ütlesin, siis nii noort ja nii andekat näitlejat pole ma veel näinudki, kes sellistele vanadele proffidele  nagu Martin Veinmann, Jaan Rekkor ja Kersti Kreismann samaväärselt (või paiguti isegi paremini) suudab vastu mängida. Sest erinevaid registreid hääles ja nüansse Karini emotsioonide, mõtete, tunnete väljendamiseks suutis Ester Kuntu esmaklassiliselt edasi anda. Annaks lavastajad talle ainult võimaluse väga eriilmelisi rolle teha, et ta end veelgi rohkem tõestada suudaks.
Kui tantsija välja jätta, siis meeldis mulle laval olnutest Jaan Rekkor kõige vähem. Minu jaoks jäi tema kehastatud Henrik kuidagi igavaks teiste kõrval. Kuidagi ei haaranud Jaan Rekkori mäng mind endaga kaasa. Korraks mõtlesin, et äkki oli Henrik lihtsalt nii ühekülgne, kuid tegelikult ta seda ei olnud. Ja Jaan Rekkor mängis kõik need vihkamised ja meeleheitlikud armastamised väga hästi välja, kuid minu jaoks jäi midagi puudu. Ma ei tea, äkki see oli siiski tingitud sellest, et Henrik on kogu loo kõige vastikum tegelane ja seetõttu meeldis ta mulle kõige vähem. Ma tõesti ei tea. Aga kui targad kriitikud on Jaan Rekkori selle rolli eest nomineerinud teatriauhinnale, siis pidi ta ju hea rolli tegema. Lihtsalt minu jaoks ei jõudnud see headus kohale, või oli see siis nii hea, et ma ise ei saanud arugi kui hea see on ja ma seepärast seda rolli ei nautinud.
Kohati jäi mulle mulje, et kuna Jaan Rekkori kehastatud Henrik oli kõige ebasümpaatsem tegelane, siis üritati seda ka igati rõhutada. Näiteks jäi mulle mulje, et tema valdavalt sinistes toonides riietus eristus kõige rohkem ka teiste riietusest. Kuigi Johan oli valdavalt pruunidesse toonidesse riietatud, siis tema pruunid toonid sulasid paremini Karini heledat ja halli tooni riietega ning Marianne valdavalt heledat tooni riietega paremini kokku kui Henriku riietus. See on lihtsalt minu ideevälgatus ja ma ei tea, mis mõtted tegelikult kunstnik Lilja Bulmenfeldil olid. Aga kui minu tõlgendus kasvõi murdosagi kunstniku ideega kokku läheb, siis on see minu meelest igati suurepärane lahendus kogu lavastuse tervikut silmas pidades. Veel meeldis mulle heledatest laudadest loodud lavakujundus. See andis kogu sellele süngele perekonnaloole helgust juurde. Muusikalise kujunduse kohta ei oska ma midagi kiituseks ega laituseks öelda. Ainus mõte, mis mul seoses muusikalise kujundusega tekkis oli see, et lavakujunduses oleks võinud tšellomuusikat rohkem esile tuua. Ma olin jumala kindel, et kuigi pidevalt räägiti tšellodest, siis tšellot me ei kuulnudki. Vaatasin nüüd kavalehelt, et tegelikult oli muusikakujunduses kasutatud küll sarabandi Bachi tšellosüidist nr 5. Seda oleks võinud kuidagi rohkem rõhutada, et minusugused muusikavõhikud ka tšellot kuuleksid. Kohati kuulsin ma rohkem suures saalis toimunud etenduse muusikalist kujundust kui seda muusikalist kujundust, mis minuga samas ruumis kõlas.
Kokkuvõttes ei saa ma „Sarabandi“ kohta mitte midagi halba öelda. Kindlasti oli tegemist parema lavastusega, kui ma oodata ja loota julgesin. Perekonnalugu, mille keskmes isa-poja teineteise vihkamine, armukesed, surm, armastus ja viited ka intsestile ei pruugi just kõige meeldivamalt kõlada, kuid hoolimata pigem süngest alltekstist sain mina isegi mõnes kohas naerda. No ja need suurepärased näitlejad. Juba ainuüksi nende pärast tasub teatrisse minna. Kindlasti on tegemist ühe lavastusega, mida ma viimasel ajal olen nautinud kui tervikut. Kus nii tekst, osatäitjad kui kunstnikutöö toetavad tugevalt teineteist. Ka näitlejate vahel valitseb mingi sõnulseletamatu sünergia, mida on raske seletada ja mida ma pole pikka aega laval näinud. Etendus pole küll kõige pikem (kestab 2h ja 50min),  läks minu jaoks aeg siiski lennates. Tundus, et vaheaeg tuli liiga kiiresti ja etenduse lõpp tuli veel kiiremini kui vaheaeg. Igati nauditav vaatemäng.
Julgen lavastust soovitada siiski ehk veidi tõsisemale teatripublikule, kes ei pelga ka psühholoogilist realismi. Teistel võib igav hakata, kuna otseselt nalja ei tehta ja väga palju ajast istuvad tegelased erinevate esemete otsas ning suurem rõhk on sõnal ja ridade vahelt lugemisel. See tähendab seda, et peab lavastusse sisse elama ja kaasa mõtlema, mida paljud inimesed teatris teha ei soovi.

Autor: Ingmar Bergman
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Koreograaf: Rene Nõmmik
Mängisid:
Ester Kuntu – Karin
Kersti Kreismann – Marianne
Martin Veinmann – Johan
Jaan Rekkor – Henrik
Tiina Ollesk – Naine

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

*- Postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt.

26/09/2016

Laulud halli mere äärest

23.september 2016 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Lavastaja: Ingomar Vihmar
Mängisid: 
Kersti Kreisman - Aila (talisupleja, tervete arusaamadega naine, kelle lastel läheb halvasti, rauk)
Viire Valdma - Hilkka (Taadi naine, seksikas vanamutt, mõnikord laps, lunaatik, rauk)
Hilje Murel - Kerttu (Aila täiskasvanud tütar, krooniliselt väsinud ja õnnetu, umbes 50-aastane)
Jaan Rekkor - Jarkka (Jota, oskab inglist, umbes 50-aastane)
Ivo Uukkivi - Petteri (Jota, kassilemb, Aila täiskasvanud luuletajast poeg, umbes 50-aastane)
Martin Veinmann - Taat (Hilkka abikaasa, patrioot, kolkaküla Picasso, rauk); Jumal
Tõnu Oja - Esko Vuorinen (Õnne seeniorikodu tegevjuht, surmani väsinud, umbes 60-aastane); Ametnik (väike puhas mehike, väsimusest karastunud, umbes 50-aastane)
Kleer Maibaum-Vihmar - Tytti (unetu, üksindusest arglik, umbes 50-aastane)
Mari Lill - Tiitinen (Tubli omavalitsuse töötaja, omab minibussi, umbes 50-aastane)
Tiit Sukk - Pasi (Jota, asjatab koos teistega, noor või pigem peaaegu laps, umbes 20-aastane)
Ester Pajusoo - Müüja (Õnne supermarketi tüdinud müüja, noor keskealine, umbes 40-aastane); Jaapani turist
Andreas Altmäe - Õnne seeniorikodu alaline elanik
Mihkel Roolaid - Õnne seeniorikodu alaline elanik
Malle Maltis - Õnne seeniroikodu alaline elanik
Rauno Zubko - Hooldaja (Õnne seeniorikodu hooldaja, ammu tunnetest tühjaks valgunud, 60-aastane); Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija: Jeesus
Julia Koneva - Jaapani turist; Orienteeruja
Üüve-Lydia Toompere - Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija
Helena Pihel - Jaapani turist; Orienteeruja

Lõpuks on mul niipalju aega, et oma viimane teatrikülastus kirja panna. See oli jaanuaris 2015, kui ma avastasin, et tegelikult saab Tartust väga edukalt bussiga Tallinnasse Eesti Draamateatrisse lavastusi vaatama sõita. Hakkasin siis vaatama, et mida ma vaadata tahaksin. Esialgu sai valik puhtalt näitlejate põhjal tehtud. Edasi hakkasin aga rohkem mängukavva süvenema ja nii ma avastasin, et veebruaris esietendub Eesti Draamateatris lavastus "Laulud halli mere äärest", mille sisu tundus väga minule sobilik olema. Kahjuks olid kohe alguses piletid välja müüdud ja nii ma seda külastust muudkui edasi lükkasin. Kuni ma kohtusin eelmisel sügisel ühe Draamateatri näitlejannaga, kes ise ka selles lavastuses mängib ja mulle väga seda lavastust kiitis. Siis oli veel kindlam, et ma tahan seda lavastust vaadata. Aga siis tundus mulle, et nagu kiuste on mängukordi väga harvaks jäänud ja ma ei saanud kuidagi oma töögraafikuga Tallinnasse sõitu ühildada. Kuni ma nüüd lihtsalt võtsin kätte ja läksin Tallinnasse ja vaatasin selle lavastuse ära. Ja nüüd ma mõtlen, et miks ma siis ikkagi varem ei võinud minna. See on lihtsalt nii minulik lavastus, et ma võiksin seda mitu korda vaatamas käia, kui vaid saaks. Kahjuks on jäänud vist Oktoobris ainult 2 etendust ja siis saavad mängukorrad otsa. Ja mulle kumbki nendest mängukordadest ei sobi. Tõesti kahju.
Lavastuse kohta kirjutatakse Eesti Draamateatri koduleheküljel nii: "Soome noorema põlve draamakirjaniku Pipsa Lonka näidend "Laulud halli mere äärest" on pildirida väikeste inimeste elust mereäärses väikelinnas. Neis piltides on avamere avarust ja aega. Jõuab enesesse vaadata ja rahulikult sisse hingata varakevadist õhku. Kuid vesi tõuseb pikkamööda, kõik teavad, et linn jääb peagi vee alla.
Linnakesse on jäänud vaid mõned vanainimesed ja elu äärealadel hulkujad. Kodud on väikesed ja inimesed paistavad nende sees suured, supermarket on aga jälle nii suur, et inimesed näivad selles kübemesuurused. Kuid suurim tegelane laval on loomulik ja rikkuamta Läänemeri, mis tasapisi kõik endasse matab." Ma ei teagi, kas asi oli selles, et ma olin lavastuse kohta lugenud arvamusi teiste blogidest, või selles, et ma olen ka ise oma loomu poolest aeglane, aga mind ei häirinud see, et etenduse alguses justkui mitte midagi ei toimunud. Samuti ei jäänud mulle etenduse ajal muljet, et kuidas tegelased nii aeglased on. Nimelt on etenduse alguses näha, kuidas Kersti Kreismanni kehastatud talisupleja Aila oma igapäevast suplust läheb Läänemerre tegema. Seejärel näeme, kuidas tuleb Tõnu Oja kehastatud ametnik ja lööb lavanurka üles sildi "Elamiskõlbmatu ala" ja paneb vastavad teated ka väikelinnas elavate inimeste kodudesse. Mind oleks ilmselt häirinud see, kui laval poleks ka tegevust olnud, aga see, et tegevus toimus ja sõnu polnud, ei häirinud mind üldse. Sageli polegi sõnu vaja, et oma mõtet edasi anda. Ega ilmaasjata ei öelda, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Tegelikult oli lavastuses üsna palju tegevuse kaudu edasi antud ja sõnad jäid teisejärguliseks.  
Kusagilt jäi mulle silma ka see, et lavastus ei ole terviklik ja laval vahetuvad pildid kaootiliselt. Sisututvustuses on ka välja toodud, et tegemist on pildireaga. Seega ma ei ütleks, et midagi väga kaootilist oli. Kõiki tegelasi ühendas ju ka see, et nad elavadki kõik seal väikelinnas ja kõigil on mingil määral suured unistused, mis ei ole seotud selle väikelinnaga. Tegelikult aitasid erinevad inimesed ja nende elu nägemine minu meelest just paremini kogu väikelinna meeleolu ja eluolu mõista. Et mitte ainult üks inimene pole kummaline, vaid tegelikult kõik tegelased olid veidi omamoodi. Kui ma kavalehe ette võtan, siis kavalehel on kirjas, et talisupleja Aila on tervete arusaamadega naine ja mulle tundub, et ta tegelikult oli selles väikelinnas ainuke, kes oligi normaalne. Kuigi jah paljude jaoks võib juba see talisuplemine mitte kõige normaalsem käitumine tunduda, aga nii üldiselt oli tal maailm paigas ja tundus, et ta oli leppinud oma eluga seal väikelinnas ja seega polnud tal selles suhtes ka vaimseid probleeme. Kohati jäi mulje, et ta üritas mingil määral väikelinnas korda hoida. Näiteks ei teretanud ta poe juures olevaid joodikuid, kui need teda teretasid, andes sellega mõista, et ta ei tolereeri sellist käitumist. Või see, kuidas ta oma täiskasvanud lastesse suhtus ja kuidas ta neid isegi ignoreeris, et lapsed ometi ema põllepaeltest lahti laseksid. Ilmselt on ka see põhjus, miks teda ei leitud, kui omavalitsuse töötaja tuli väikelinna evakueerima oma minibussiga. Siis oli Aila ainus, keda ei leitud ja kes jäigi nö kadunuks kuni ta etenduse lõpus Marilyn Monroena "tuhast tõusis". Kavalehe järgi võttes kõik teised tegelased olid veidi "nupust nikastanud". Näiteks Viire Valdma kehastatud Hilkka, kes oli rauk, aga mingitel hetkedel käitus nagu laps. Kusjuures öeldakse, et sageli vanainimesed muutuvad tagasi lasteks ja hakkavad samuti jonnima, nagu lapsed. Hilkka aga käitus nii, nagu ta olekski laps ja teised elanikud pidid temaga käituma samuti kui väikese lapsega. Või siis Martin Veinmanni poolt kehastatud Taat, kes maalis ainult valge värviga kuni Hilkka talle vembu tegi ja peale seda Taat ka punast värvimises kasutama hakkas. Või siis Ivo Uukkivi kehastatud luuletaja Petteri, kes tahtis Hiinas veega haikusid kirjutada ja lõpuks avastas, et ta saab veega haikusid ka sealsamas Soome seenioritekodus kirjutada. Või Kleer Maibaum-Vihmari kehastatud unetu Tytti, kes oli viimati maganud lapsepõlves ja tegi endale oma lemmiklauljast Katri Helenast pühaku. Tegelikult võiksin ma siin kõik tegelased ja nende kiiksud ükshaaval välja tuua, kuid mingil määral annab tegelaste kiiksude kohta aimu ka nende kirjeldus ülevalpool. Kusjuures see kirjeldus on võetud kavalehelt täpselt nii nagu seal kirjas oli. 
Seekord ei saa ma isegi näitlejate kohta midagi konkreetselt kirjutada. Stiilis, et see mängis nüüd väga hästi ja see mängis mitte nii hästi jne. Tegemist oli ansamblimänguga ja kõik olid võrdsed ning kõikide rollid olid väga head. Ma isegi unustasin ära, et ma olen teatris. Lihtsalt kogu etenduse aja oli tunne, et need ongi reaalsed inimesed ja ma vaatan mingisuguseid dokumentaalkaadreid Soome väikelinna elanikest. Kõige parem näide selle kohta on see, kui luuletaja Petteri oli sõpradega joonud ja omadega kusagile rappa või sohu või kuhu iganes mutta vajunud. Kui Aila teda siis sealt porist välja sikutas ja pärast ütles Petterile, et küll Petteri on ikka räpane, väristasin mina saalis samal ajal õlgu. Ma lihtsalt nägin sel hetkel seal laval seda poriste ja läbiligunenud riietega Petterit ja see tekitas õlaväristamist. Kusjuures tegelikult oli Ivo Uukkivi laval täiesti kuivade ja puhaste riietega sel ajal. Ma lihtsalt tahtsin näidet tuua, kui kõvasti ma etendusse sisse elasin. Või siis, kui kogu väikelinna elanikud etenduse lõpus "New York, New York" laulu laulsid. No mina igatahes õõtsusin kaasa ja jalg tatsus saalis kaasa ja refrääni ajal laulsin ma ka kaasa (mõtetes siiski). Samuti uskusin ma, et laval olevad tegelased ongi nii vanad, nagu kavalehel välja on toodud. Sellest kontrastist sain ma tegelikult alles laupäeval poes aru. Kassajärjekorras seistes jäin ajakirju vaatama ja nägin seal ajakirja "Tervis Pluss" kaanel Viire Valdma pilti. Esimene mõte oli, et issand kui noor ta siin on (mitte, et ta muidu vana oleks, aga kontrast reaalsuse ja minu reede õhtuse nägemuse vahel oli liiga suur). Siis jõudis kohale, et ta ei ole jah nii vana, nagu ta reedeõhtul Hilkkana laval oli. Ausalt ka ma ei arva, et Viire Valdma vana on, või teised näitlejad, kes lavastuses endast vanemaid tegelasi mängisid, aga lihtsalt mind pani imestama see, kui tõsiselt ma laval toimuvat võtsin. Ma tahan lihtsalt seda öelda, et tavaliselt mind häirib see, kui näitlejad mängivad endast palju vanemaid või nooremaid tegelasi, kuid seekord ei häirinud mind see üldse, sest lugu oli nii hea, et ma nägingi laval just täpselt selles vanuses inimesi, nagu Pipsa Lonka kirja on pannud. 
Nüüd jõuame lõpuks ka sinnani, miks see lavastus mulle nii hirmsasti meeldis. Esiteks meeldis mulle just see, et tegemist oli draamaga ja tegemist oli täiesti tavaliste inimestega. Pole ju vahet, kas tegu on Soome või Eesti väikelinna või küla elanikega. No ja kuna mina olen samuti väikesest külast pärit, siis oli mul selles suhtes päris palju paralleele võimalik oma eluga tuua. Näiteks see, et lavastuses igatsesid paljud tegelased New Yorki, sest Ameerika on ju teadupärast kõikide võimaluste maa ja nii arvasid nad, et kui nad oleksid New Yorgis või Hiinas, siis oleks nende elu palju parem. Mina näiteks mõtlen seda, et kui ma Tallinnasse elama saaks, siis oleks minu elu palju parem, sest mulle tundub et Tallinnas on nii palju võimalusi. Näiteks saaksin ma mitmes teatris käia ja samuti tundub, et Tallinnas koguaeg toimub midagi. Ilmselt toimub ka Tartus (mis pole tegelikult ju Eesti mõistes mitte üldse väike linn) nii mõndagi, kuid eks see mis toimub kusagil kaugemal ja pole hetkel käega katsutav, on ikka alati huvitavam. Samuti olid väga tuttavad need joodikud supermarketi taga, kes aeg-ajalt taarat automaati viisid, et siis saadud raha eest uusi õllepudeleid osta. Tuleb tuttav ette? Kindlasti tuleb tuttav ette ka supermarketi kassas istuv tülpinud näoga kassapidaja, kes poes ostjaid jõllitas ja murede tekkimisel äärmiselt tülpinud häälega juhatajale helistas, et abi küsida. Või üksik vanatüdruk, kes ei suuda oma vanematest lahti lasta? Ühesõnaga tegelasi on palju ja kindlasti suudab igaüks sealt kedagi ära tunda ka oma elus. Mul oli küll mõte, et äkki peaks eestlastest ka sellise lavastuse kirjutama. Sest meie elu on täpselt samasugune. Ma isegi juhtusin hirmuga mõtlema, et ühel päeval võin mina ka olla 50-aastane vanatüdruk, kes oma ema põllepaeltest lahti ei suuda lasta. Ma siiski arvan, et ma praegu ei karda üksinda elada ja saan ilma emata hakkama, kuid kui ma näiteks nädalavahetusel ema juurde külla lähen, siis on esimene asi, küsimus: "Kuule kas sul midagi süüa ka on?". Täpselt sama asja küsis ka Hilje Mureli tegelaskuju Kerttu korduvalt oma emalt. Kui lavastuses oli Tytti elus olulisel kohal Soome tuntud laulja Katri Helena, siis Eesti versioonis võiks selle Anne Veskiga asendada. Ja ma isegi kujutan end samuti ette Anne Veski muusika taustal hommikuvõimlemist tegemas, nagu seda tegi Tytti Katri Helena laulu saatel. Siiski ma Anne Veskist plakatit ei ole koju meisterdanud ja seda ei tee ka. Ma kardan, et minus on lihtsalt natukene liiga palju tervet mõistust ja liiga vähe meeleheidet ja depressiooni peidus. 
Lisaks heale tekstile ja väga heale näitlejatööle oli kogu lavastus väga hästi üles ehitatud ning kujundatud. Pöördlavale olid üles seatud väikesed majakesed. Nii, et neljas küljes oli maja. Näha oli maja fassaad ja teisel pool fassaadi väike tuba. Lavamehed keerasid maju vastavalt sellele, kas oli vaja näidata fassaadi või seda, mis toimub toas. Vahel oli võimalik näha nii fassaadi kui ka seda, mis toimus fassaadi taga. Kindlasti andis selline ruumiline lavakujundus veel rohkem "päris elu" tunnet edasi. Pöördlava ette või õigem oleks öelda eeslava alla oli tehtud meri, kus tegelased sees käisid. Või siis need kassid, kes olid lava tagaseinale projetseeritud. Tegelikult oli sinna seinale üldse peaaegu kõike projetseeritud. Küll oli seal autotee, kus auto peal sõitis (täiesti liikuv pilt muide oli), küll oli seal Õnne supermarketi pilt, täiskuu ja tähistaevas või hall ja lainetav Läänemeri. Ma arvan, et need taustad olidki need, mis paljuski tekitasid tunde, et see on päriselu, mitte lihtsalt püüd mängida päriselu. 
Selline oli meri. Pilt Eesti Draamateatri kodulehelt

On ju tõetruu täiskuu ja tähistaevas? Pilt ikka pärit Eesti Draamateatri kodulehelt
Selleks, et lavastus liiga hall ja sünge poleks, oli sinna peidetud ka veidikene nalja. Näiteks bussitäis Jaapani turiste, kes supermarketis Muumisid müügil nägid ja need kohe elevusega endale ostsid ning seejärel kohalikele teatasid, kuidas nad lähevad Naantali loomaaega ehtsaid Muumisid vaatama. Või kui Petteri mutta vajus, kuidas talle seal mudas roheline konn vastu tuli ja krooksus. Või kui külajot Jarkka (Jaan Rekkor) haukuvatele koertele vastu haukus. Võib-olla see koerte haukumise osa tundus lihtsalt mulle naljakas, kuna ma olen ka see inimene, kes koerale vastu haugub ja kassi kräunumise peale vastu hakkan kassile kräunuma. Naljakas oli ka see koht, kui omavalitsuse töötaja tuli elanikke evakueerima ja Petteri oma üheksat kassi taga otsis ja neid bussi ladus. Kuna ma klassikaliste komöödiate ajal ei naera, siis võib-olla oli siin lavastuses veel mõni koht, kus teised naersid, aga mina ei naernud ja ma lihtsalt ei mäleta seda. Aga neid kohtasid oli küll palju, kus mina naerda sain. Juba kasvõi sellepärast, et mul tekkisid endal mingid seosed või kujutluspildid. See ongi teatri juures minu arvates kõige olulisem, et sa vaatad ühte lugu, aga samas sul jookseb paralleelselt peas teine lugu, mis haakub sellega, mida sa laval näed. Kuigi jah, seekord mul seda paralleelset lugu väga palju ei olnud, sest ma olin nii haaratud sellest loost, mis laval toimus, et polnud koguaeg aega peas paralleele luua. 
Ainus, mis mind veidi häiris oligi see, et ma ei saanud aru, miks pidi Aila etenduse lõpus Marilyn Monroena ilmuma? Või, et miks neid orienteerujaid sinna vahepeale vaja oli. Need orienteerujad ja Marilyn ei haakunud kuidagi selle tervikuga. Vähemalt minu arvates. Kõik muu oli suurepärane. Praeguse seisuga on kindlasti tegemist ühe parima lavastusega, mida ma sel aastal näinud olen. Seega ma soovitan kõigil vaatama minna. Siiski pean ma tunnistama, et minu puhul ilmselt mängis suurt rolli ka see, et mul on palju pingeid olnud viimasel ajal ja ma lihtsalt tundsin, et just nüüd on mul teatrisse vaja minna. Ma olen varem ka vist rääkinud, et teatris on kuidagi eriline õhk ja olek. Ma pole väga pikalt enam seda erilist õhku ja olekut tundnud (suvelavastuste puhul seda ilmselt ei olegi). Seekord oli aga kõik paigas. Tegelikult on Eesti Draamateatris mu meelest alati kõik paigas. Nii kui peauksest sisse saad on juba toredad ja sõbralikud piletikontrolörid vastas, kes naerulsui sind teretavad ja tekitavad kuidagi hea ja sooja tunde. Ja ausalt mul ei tule meelde et ma oleksin üheski teises teatris kohanud seda, et peale etenduste lõppu on ka teatrifuajees inimene, kes kõikidele lahkujatele "Head õhtut!" või "Head koduteed!" soovib. See lihtsalt teeb tuju heaks. 
Seega suured tänud Eesti Draamateatrile, et nad oskavad oma publiku südant soojendada ja pakuvad selliseid teatrielamusi! Ma olen siiralt õnnelik, et mulle seda lavastust soovitati ja et ma seda nii õigel ajal otsustasin vaatama minna. Kuna lavastus lõppes sellega, et tegelikult pole väga vahet kus kohas me elame või asume, sest unistusi saab täita igal pool ja õnnelik saab igal pool olla, siis on ka minul lootus, et ehk on siiski ka minul veel lootust õnnelikuks saada. 

Kui keegi pole seda lavastust veel näinud ja tahaks vaatama minna, siis tasub kiirustada. Nimelt annab Eesti Draamateater lavastuse kaks viimast etendust Oktoobris.
Täpsema info lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Lõpetuseks üks lauluke Soome kuulsalt lauljalt Katri Helenalt (ma pole kindel, kas see on täpselt see sama laul, mis etenduses kõlas)
Ja postitus on sobilik lõpetada lauluga "New York, New York", millega lõppes ka etendus: