Kuvatud on postitused sildiga Maria Klenskaja. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Maria Klenskaja. Kuva kõik postitused

12/09/2020

Mis juhtub siis, kui linnad on põletatud?

 09. ja 11. septembril 2020 Eesti Draamateatri etendused Vanemuise väikeses majas


Enamik inimestest leiaks ilmselt, et linnade põletamine on katastroof. Kindlasti leidub ka neid inimesi, kes arvab, et tegemist on suure õnnistusega. Olgu kuidas on – katastroof või õnnistus. Kindel on see, et midagi muutub ja algab uus elu. Kuigi Priit Pedajase lavastatud „Linnade põletamise“ peategelane Tiina (Teele Pärn) rõhutab, et uut elu kui sellist pole olemas, siis mina sellega päris sajaprotsendiliselt ei nõustu. Ehk tõesti pole uut ELU kui sellist olemas, kuid on uued vaatenurgad või uued kihid, mis panevad meid vana elu uuena tundma.

Vähemalt minu puhul peab viimane väide paika. Just nimelt Priit Pedajase lavastatud “Linnade põletamine” tekitas minus tahtmise üle poole aasta uuesti blogisse mõned mõtted kirja panna. Seda võib vist uueks eluks nimetada küll. Või vähemalt uueks alguseks.

Praeguseks hetkeks, olen Eesti Draamateatri lavastust „Linnade põletamine“ näinud kaks korda ja ma olen enam kui kindel, et tuleb ka kolmas kord.

Lihtsalt lugu, mis räägib sõjajärgsest Tartust, oleks oma olustikukirjeldusega justkui loodud mängimiseks Vanemuise väikeses majas. Ometigi mängitakse seda hoopis Eesti Draamateatri väikeses saalis. See paradoks lihtsalt tekitab tahtmise näha, kuidas 1950-ndate Tartu rullub lahti keset Tallinna kesklinna. Kuigi ma olen üsna kindel, et ma kujutan seda linna ette samasugusena, kui Tartus lavastust vaadates – punastest tellistest Mart Reiniku kool, otse Vanemuise vastas, punastest tellistest Pauluse kirik Riia mnt ääres jne. Ainult sellepärast, et ma olen neid kohti reaalselt näinud ja see on minu Tartu, ainult sellisena ma seda linna ette kujutada oskangi.

Ma pole päris kindel, kas lavastus meeldis mulle seetõttu, et see on Pedajase lavastus, ja reeglina tema lavastused mulle meeldivad. Või oli asi just selles, et ma kuidagi suutsin looga paremini suhestuda, sest tegevuspaigad olid mulle tuttavad. Jah, ma pole küll sõjajärgses Tartus elanud, kuid Kastani-Vanemuise nurgast kõnnin ka mina sageli kooli minnes mööda. See, et ma reaalselt tean neid kohti, millele lavastuses viidatakse, teeb Tiina loo justkui ka minu omaks. Kindlasti ei saa ma ära unustada ka psühholoogiliselt väga kaasahaaravat perekonnalugu. Ma usun, et perekond Ungerite loos on nii mõndagi sellist, millega paljud pered kokku on puutunud. Olgu selleks siis rahamured, vanemate lahku kolimine, esimene armastus, vanema ootamatu surm, rahvuste vahelised konfliktid jne. See omakorda aitab jälle Kai Aareleidi poolt kirja pandud looga samastuda.

Kuigi lavastus esietendus Eesti Draamateatris juba eelmise aasta novembris, kui ei olnud mingist pandeemiast veel juttugi, siis leidsin mõned stseenid, mis käesoleva pandeemia tõttu nägid laval hoopis teissugused välja. Näiteks stseen, kus pereisa Peeter (Jaan Rekkor) läheb oma sõbra Pauli (Tõnu Oja) juurde ja nad sooviksid justkui teineteist kallistada, isegi käed on kallistamiseks laiali, kuid siiski viimasel hetkel otsustab Peeter kallistamise asemel pea Pauli rinnale toetada. Peetri ja Pauli vahel leiab aset ka teine sarnane stseen. Paul soovib kohtudes Peetrit kättpidi tervitada ja sirutab juba käe pikalt ette, kuid Peeter keeldub tervitusest. Tekstist saame aimu, et Peeter ei soovi Pauli kättpidi tervitada, kuna viimane on patoloog, kes laipu lahkab. Ometigi mõjus see stseen praeguses olukorras märgilisemalt, kui see ilmselt lavastajal planeeritud oli. Kõik see tekitabki selle tunde, et tegevus toimub siin ja praegu. Tegemist ei ole fiktsionaalse maailmaga, vaid kõik toimub minu ümber ja mina olen osa sellest loost.

Seega pole vist väga imekspandav, et ma elasin esimest korda etendust vaadates sellele nii kaasa, et sel hetkel, kui Tiina oma sõbra Vovaga (Christopher Rajaveer) lagunenud Pauluse kirikus tuviparve lendu ehmatasid, võpatasin mina tuviparvest tekkinud helide peale. Sellist kaasa elamist pole ma teatris enam ammu kogenud. Otse loomulikult olid teises vaatuses ka silmad märjad. Tiina ja Vova lahkumine oli lihtsalt emotsionaalselt nii kaasahaarav. Kuigi mu silmad lähevad viimasel ajal väga kergesti märjaks, siis sel korral polnud asi ainult silma tekkivates pisarates. See kurbus jõudis kusagile sügavamale minu sisse. Ja seda juba nii tihti ei juhtu.

Esimesest korrast, kui ma lavastust nägin, on nüüd mõni päev möödas. Ja kui ma näen mõnda paika, millest lavastuses räägitakse, siis tulevad nähtud etendused ja perekond Ungerite lugu mulle jälle meelde. Sellist imelugu pole minuga ammu toimunud. Nii need Priit Pedajase lavastused mulle mõjuvad.

Mul on maal üks seenemets, kus on palju sõjaajast jäänud kaevikuid. Sel suvel seostasin esimest korda neid kaevikuid ja auke esimest korda ka metsavendadega. See juhtus muidugi vahetult peale seda, kui ma oli Ugalas käinud Priit Pedajase lavastatud „Katkuhauda“ vaatamas, kus põgusalt neid teemasid käsitletakse. Ma pole kunagi sellest saladust teinud, et Priit edajas on üks mu lemmiklavastajaid Eestis. See lugu, mida ta laval rääkida tahab, paneb mind lihtsalt kaasa mõtlema ja kaasa elama.

Eriti meeldib mulle Pedajase oskus kaasata muusikat ja liikumist. „Linnade põletamises“ jäi üheks meeldejäävaimaks stseeniks minu jaoks stseen, kus Vova ja Tiina laulsid laulu „Kапитан, улыбнитесь” (eesti keeles „Laul kaptenist), mida otseloomulikult saatis ka tants. Tantsulisi elemente oli lavastuses veel teisigi. Samuti oli muusikavalik mitmekülgne, ulatudes eespoolmainitud vene lastelaulust Raimond Valgre meloodiateni. Nagu alati, nii elustas ka sel korral Pedajase lavastust Pille Jänese lavakujundus. Hallid plangud seinaks ja mõned puidust kastid. Planke sai keerata nagu pöörduksi. Nii oli näiteks ühe plangu teisel küljel aken, mille all laud ja teise plangu taga asetses voodi. Voodi ja laud olid tubastes stseenides kasutusel ning plangu tühjale poolele kuvati video abil erinevaid hooneid ja linnavaateid. Minimalistlik ja neutraalsetes toonides lavakujundus koos harmoneeruvate toonidega kostüümidega lasi minu meelest suurepäraselt lool elama hakata, kuid samas tekitas tunde, justkui valitseks melanhoolia uduloorina kogu sündmustikku.

Kes Pedajase loominguga kursis on, siis need ilmselt teavad, et enamasti on tema lavastustes väga tugevad naiste rollid. „Linnade põletamine“ pole selles osas mitte mingi erand. Juba ainuüksi peategelast Tiinat, kehastava Teele Pärna pärast tasub lavastust vaatama minna. Pärn on peaaegu terve etenduse aja laval. Selle aja sees näeme, kuidas pisikesest pioneerist, kes püüdlikult laval Puškini luuletust esitab, saab noor neiu, kelle süda on murtud, kuna tema esimene armastus ei kirjuta talle iga päev kirju, nagu ta lubanud oli. Praktiliselt kogu etenduse aja kannab Pärn sama kleiti ja Tiina kasvamisest annavad aimu ainult muutuvad aastanumbrid. Seda huvitavam on jälgida Pärna loodud tegelaskuju psühholoogilist kasvamist. Eriti kurvaks tegi mind see, kui Tiina sai aru, et tema on laps ja hoopis tema ema peaks tema eest hoolitsema, mitte tema ema eest. Kuna kogu lugu antakse edasi läbi lapse silmade, siis on Teele Pärna kehastatud lapse rolli raske alahinnata ja saab vaid rahulolevalt tõdeda, et Priit Pedajas on jälle ühe tugeva naisnäitleja Eesti teatrimaastikule toonud.

Muidugi ei saaks Teele Pärn särada ilma oma kaasnäitlejateta. Christopher Rajaveer Vova rollis mõjub peaaegu tõelise vene poisina. Ma oleks ehk veidi rohkem venekeelseid sõnu soovinud kuulda tema suust. Aga see pole ka väga oluline, sest dünaamilisus, mis Pärna ja Rajaveere vahel valitseb, oli tunda ka Vanemuise väikese maja rõdule. Kusjuures nende suudlusstseen ei avaldanud mulle nii suurt mõju, kui see eelnevalt mainitud stseen, milles nad laulsid ja tantsisid, oli võimas. Samuti lahkumise ja kiriku stseenid. On näha, et Pärn ja Rajaveer on lavapartneriteks loodu.

Kui lisaks teevad lavastuses kaasa sellised näitlejad nagu Laine Mägi, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor ja Tõnu Oja, siis vist ei peagi enam rohkem midagi ütlema. Mul on natukene kahju sellest, et Laine Mägi, kes kehastas Peetri klassiõde Aitat, nii lühiaegselt laval olla sai. Kasvõi oleks võinud tuua ta kaksikrolliga majoriprouana lavale. Ning tema tangot oleks samuti tahtnud pikemalt vaadata. Maria Klenskaja naabritädi Idana oli umbes-täpselt selline, nagu ma naabritädi Idat tema esmamainimisel ette kujutasin. Jällegi on mul natukene kahju sellest, et Klenskaja sai nii napilt lavaaega ja ei saanud oma eripalgelisust väga välja näidata. Seevastu sai Ülle Kaljuste veidi rohkem laval olla ja näidata erinevaid emotsioone. Kõige rohkem jäi mulle meelde stseen jõuluõhtust, kus tema kehastatud ema Liisi väga flirtivaks ja meelaks muutus pärast seda, kui oli kingituseks karusnahkse kasuka saanud. Sellist Ülle Kaljustet ma polnud veel näinud. Enamasti olen ma teda ikka jõulisi naisi kehastamas näinud, ja nii kumas tema jõulisus ka Liisist välja. Välja arvatud stseen karusnahkse kasukaga. Vot sellist õrna ja naiselikku Liisit oleksin ma ilmselt ka tahtnud selles stseenis näha, kus Peeter ja Liisi ETKVL-i tööstuskaupade laos nr 1 kohtusid.

Jaan Rekkori Peeter oli mingis mõttes küll kogu loo keskne figuur, kuid lavastuses jäi ta pigem taustajõuks. Samuti tundus mulle, et Tõnu Oja Paul oli loo jutustamise seisukohast vajalik selleks, et aidata Peetrit paremini mõista. Minu jaoks oli Rekkori ja Oja mäng kõige parem just nendes stseenides, kus nad kahekesi kohtusid. Kui näitlejaid ühtse ansamblina vaadata, siis keegi ei olnud üleliigne ja kõik andsid oma panus selleks, et lugu mõjule pääseks.

Veidi on imekspandav, et sisuliselt Vanemuise väikese maja ümber toimuv tegevus pole Vanemuise loomekollektiivi tähelepanu köitnud, ja Tartu linn rullub lahti Tallinnas. Samas usun ma, et Priit Pedajas on ainult talle omaselt osanud eesti loo nii helgelt lavale tuua, et teatrisaalist lahkud sa sooja südamega, mitte rõhuva tundega. See on hea lähtekoht teistele teatritele.

Ja nagu juba traditsiooniks on saanud, siis lõpetuseks annan ka soovituse, kellele see lavastus meeldida võiks. Ma usun, et kõikidele neile, kellele meeldib hea teater. Või siis neile, kes on samasugused Pedajase loomingu austajad nagu mina. Otse loomulikult kõikidele ajaloohuvilistele Tartlastele, kes on ühtlasi teatriaustajad peaks „Linnade põletamine“ lausa kohustuslik vaatamine olema.

 

Olge terved ja käige teatris ikka ainult siis, kui olete täiesti terved!
 
Autor: Kai Aareleid
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Videokunstnik: Ann Einberg
Valguskunstnik: Kaido Mikk
Osades:
Teele Pärn – Tiina
Jaan Rekkor – Peeter (Tiina isa)
Ülle Kaljuste – Liisi (Tiina ema)
Maria Klenskaja – Ida (Tiina naabrinaine)
Christopher Rajaveer – Vova
Tõnu Oja – Paul (Peetri sõber)
Laine Mägi – Aita (Peetri sõbratar)
Lisaks Janno Jaanus ja Jan Kärema mänguritena.
 

LOE LISAKS: https://www.draamateater.ee/lavastus/lavastus-linnade-poletamine 

14/02/2018

Kriidiaed

11.veebruaril 2018 Eesti Draamateatris



NB! Lavastust mitte segi ajada Anton Tšehhovi tragikomöödiaga „Kirsiaed“!!!
Alustan postitust sel korral seepärast suure punase hoiatusega, sest nii kui inimesed kuulsid, et ma lähen „Kriidiaeda“ teatrisse vaatama, hakkasid kõik mind parandama, öeldes: „See on kirsiaed, mitte kriidiaed“. Et siis kohe alguses oleks ikka selge, et ma ei ajanud hajameelsusest lavastuse pealkirja segi, vaid tegemist ongi kahe täiesti erineva lavastusega.
Kui kõik nüüd päris ausalt ära rääkida, siis esimese hooga lavastuse pealkirja nähes olin ka mina täiesti kindel, et „Kirsiaed“ ja „Kriidiaed“ on omavahel seotud. Minu mõte liikus selles suunas, et „Kriidiaed“ on Tšehhovi tragikomöödia „Kirsiaed“ paroodia või uusversioon, mille nime muudetud on. See mõte tekkis mul siiski puhtalt lavastuste pealkirjade järgi ja sisututvustust lugedes sain aru, et tegemist on ikka kahe täiesti teineteisest sõltumatu lavastusega.
Kui lavastuse sisututvustus lubab, et lavastuse keskmes on pururikas ja ekstsentriline perenaine, kelle majas on kõik – hambaorkidest põrandakateteni – puhtast kullast, siis see oli juba üks põhjus, miks teatrisse minna. Nimelt ei suutnud ma nii kuldset lava ja lavakujundust endale ette kujutada. Teine põhjus olid muidugi näitlejad. Ma arvan, et sellised nimed nagu Ita Ever, Tõnu Kark, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Viire Valdma, Mait Malmsten, Harriet Toompere ja Ester Kuntu meelitavad nii mõnegi inimese teatrisse. Tõele au andes, piisaks vist ainult Ita Everist ka. Vähemalt vaheajal inimesi rääkimas kuulates, jäi mulle mulje, et pool saali oli ainult Ita Everi pärast kohale tulnud. Nii ka mina.
Tegelikult meelitasid mind veel sellised nimed nagu Ülle Kaljuste ja Tõnu Kark. Kõige enam aga tahtsin laval näha noorukest (ma vist ei tohiks öelda nooruke, sest teoreetiliselt ta nii väga noor ei ole, aga teistest näitlejatest ikka noorem, seega ehk ma ikka sel korral võin teda nii nimetada) Ester Kuntut. Seda sel lihtsalt põhjusel, et olen teda ühe korra teatris näinud ja siis tundus, et selles näitlejas on midagi, mida tasub edaspidi tähele panna. Sama meelt on ka teised inimesed, sest Ester Kuntu suunas olen kiitusi mitmelt poolt kuulnud. Ka Draamateatri kolleegid on teda eelmise aasta lõpul parima naispeaosalise kolleegipreemiaga tunnustanud. Kes pole aga Ester Kuntu nime varem kuulnud ja tema nime mõne lavastuse osalejate nimekirjas näeb, siis soovitan julgelt lavastust vaatama minna.
Ma arvan, et Tõnu Kark ja Ita Ever ei vaja põhjendamist. Kuna ajalugu on kahjuks näidanud, et meie suured näitlejad võivad üsna ootamatult meie seast lahkuda, siis tuleb igast võimalusest kinni haarata. Kuigi ma siiralt loodan, et neid jätkub lavale veel mõneks ajaks. Näiteks peaaegu 87-aastase Ita Everi puhul ei viita miski sellele, et ta tervis üles hakkaks ütlema (vähemalt välja see ei paista). Oma energilisusega laval teeb ta nii mõnelegi endast nooremale kolleegile silmad ette. Lisaks tema selge diktsioon ja ilma igasuguste koperdamisteta edasi antud tekst. Ja kui sageli hakatakse vanemas eas näitlejatele andma väiksemat pingutust nõudvaid rolle või mängitakse rollilahendus ümber selliselt, et näitleja saab rohkem istuda või lamada, siis Ita Everi puhul selliseid muudatusi pole vaja. Minu jaoks on Ita Ever täielik müstika. Et ta ära ei väsi ja teatritööst ei loobu. Samas teatrikülastajad on talle selle eest tänulikud ja käivadki sageli ainult teda teatris vaatamas.
Ka sel korral tasub kasvõi Ita Everi pärast teatrisse minna. Roosa paruka ja uhkete käevõrude  ning sõrmustega ekstsentriline proua on täielik vaatamisväärsus omaette. Mõni võib arvata, et roosa parukas on sellises eas näitleja kohta kohatu, kuid kui teatrisse minna ja näha, millise iseloomuga Ita Everi kehastatud proua St. Maugham on, siis on selge et see roosa parukas on ainuõige valik. Ütleks isegi, et kirss tordil. Ma ei hakka neid ekstravagantsusi siin välja tooma, sest selles on juba pool võlu peidus. Jätan avastamise nende hooleks, kes teatrisse lähevad.
Kui Ita Ever oli nii hea, nagu oodata oli, siis Tõnu Kark valmistas mulle väikese pettumuse. Filmides on Tõnu Kark minu meelest alati nii head rollid teinud. Kasvõi alles hiljuti kinodes jooksnud „Rohelised kassid“. Aga teatrilaval oli mul seekord kohati raske tema sõnadest aru saada. Ta rääkis kuidagi vaikselt ja ebaselgelt. Lõpuks läks jutt küll arusaadavamaks, kuid kuulata oli ikkagi halb. Kuidagi monotoonne tundus see jutt. Ma ei taha uskuda, et kohtunik oma olemuselt nii tuim tegelane oli. Sest kohtuniku ja proua St. Maughami kohtumise stseen oli väga elav ja üks mu lemmikstseene kogu etendusest. Ma ei usu hästi, et Tõnu Kark ainult filminäitleja on, et nii kui kaamerad käima lähevad, hakkab tema mängima ja teatris ei saa ta hakkama. Lihtsalt sel korral jäi tema roll minu silmis üheplaaniliseks. Mulle jäi mulje nagu kohtunikul puuduks iseloom ja olemus. Mingi sügavus oli rollist puudu ja mind jäi see väga häirima.
Nendele, kes mind paremini tunnevad või on mu blogi varem lugenud, pole kindlasti uudiseks, et Ülle Kaljuste on üks minu lemmiknäitlejaid. Peaaegu alati leian ma teda teatris vaadates mingi uue ja huvitava nüansi, mida jälgida. Siiski olen ma teda viimasel ajal vist teatris liiga palju näinud ja seetõttu on tema rollid hakanud mulle üksteist meenutama ja neid huvitavaid nüansse on järjest raskem leida. Ma tegelikult olen kindel, et see mulje on ekslik ja on tingitud lihtsalt sellest, et ma olen teda näinud ainult võimukate naiste rollides ja nii polegi midagi imestada, et kõik rollid mulle sarnased tunduvad. Seda huvitavam oli minu jaoks näha sel korral Ülle Kaljustet vaikse ja tagasihoidliku preili Madrigali rollis. Ma ei hakka salgama, et ma vist nautisingi kõige rohkem preili Madrigali laval toimetamist. Minu meelest oli nii huvitav vaadata kuidas üks pealtnäha nii vaikne ja endassetõmbunud naine kõigile sobivat nõu oskab anda ja kõikide plaane ja salamõtteid läbi näeb. Ometigi sa näed seda pealtnäha ontlikku naist ja taipad, et temas on midagi müstilist või on seal mingi saladus peidus. Just selliseid saladustega või müstiliste naiste rolle võiksid lavastajad Ülle Kaljustele rohkem pakkuda. Kuigi ega väga vahet vist ei ole, mis rolli talle anda, ta saab kõigega hästi hakkama.
Meestest meeldis mulle Mait Malmsten. Sest tegelikult oligi ainult kaks meest lavastuses. Tõnu Kark ja Mait Malmsten. Mait Malmsteni kehastatud kammerteener Maitland oli vist publikul sama suur lemmik kui Ita Ever. Lihtsalt tema tegelaskuju žestid, kõnemaneer, käitumine jms oli pööraselt naljakas ja igaüks võis nendest endale meelepäraseid vihjeid välja lugeda. Eks paljuski oli nali peidetud publiku enda seoste leidmisele. Vähemalt mulle tundus nii. Ma ei oskagi muud öelda, kui ei äärmiselt nauditav roll. Isegi mina, kes ma naeran teatris väga vähe, sain Maitlandi tegelaskuju läbi kõige rohkem naerda. Kindlasti pole Maitlandi tegelaskuju ainueesmärk publikut naerutada. Ka mitmete sisuliste keerdkäikude edasi andmisel on tal oluline roll.
Ester Kuntut kiitsin juba eespool. Need, kes teda varasemalt näinud, võivad kindlad olla, et ka sel korral teeb ta väärt rolli. Mina olin ainult veidi hämmingus, et tema kehastatud Laurel oli  16-aastane. Käitumise poolest oleks ma pigem pakkunud vanuseks 10 aastat (See tegelikult ei puutu üldse näitlejatöösse, vaid pigem läheb kivi näitekirjaniku kapsaaeda). Minu meelest on Ester Kuntu täpselt selline näitleja, kes peaaegu 30-aastaselt võiks vabalt ja täiesti usutavalt ka 3-aastast mängida. Seda juba iga näitleja ei suuda. Võib-olla seepärast tunduski mulle, et pigem on tegemist noore tüdruku kui teismelise tüdrukuga. Selles osas oli ka Ester Kuntu kehastatud Laurel hästi tabatud, et ta ei olnud ülekäte läinud ja ekstsentrilise vanaema poolt kasvatatud lapselapse mängimisel midagi üle võlli keeranud. Kuigi seda oleks vägagi andnud teha. Samas oli Laureli hingeelu ja mõtteid üsna huvitav ja kaasahaarav jälgida. Laurel ja Madrigal koos moodustasid mu lemmikduo. Üks rahulik ja teine energiline, tagasihoidlik vs uudishimulik, nooruse rumalus vs elukogemus jne.
Kui ma alguses ütlesin, et lavastuses mängivad kõik nimekad näitlejad, siis seda mõtet edasi  arendades jäi mulle kohati rollide jaotus selgusetuks. Jah, ma saan aru, et keegi peab ka väikseid nö sutsakaid tegema, kuid ikkagi ei mahu mulle pähe, miks oli vaja selliseid suuri näitlejaid nagu Viire Valdma ja Maria Klenskaja panna lavale umbes viieks minutiks. Võib-olla olid näitlejad ise sellega nõus, aga mina oleks neid veel laval näha tahtnud. Ma ootasin terve etenduse, et millal nüüd uuesti need ülejäänud kaks koduõpetaja kandidaati mängu tulevad. Kuni etendus oli läbi ja ma sain aru, et neid rohkem ei tulegi. Samas etenduse seisukohast oleks võinud selle kandidaatide stseeni lahendada ka teisiti. Ilma eraldi näitlejaid kasutamata. Näiteks teistest kandidaatidest rääkides, ja nende suust kõlanud teksti oleks saanud läbi kammerteener Maitlandi edasi anda. Minu jaoks tundus see lihtsalt näitlejate raiskamisena. Samas kui etenduse juht Anneli Roosi mängis põetajat, kelle roll oli minu meelest kaalukam kui koduõpetaja kandidaatide rollid. Aga see on minu arvamus. Ilmselt lavastaja ja näitlejad arvasid teisiti.
Sel korral on postitus tagurpidi. Alustasin näitlejatest ja kuigi ka eespool oli põgusalt juttu lavastuse siust, siis veidi pikem ülevaade sisust tuleb nüüd. Kogu tegevus toimub proua St. Maughami elamises, kus koos temaga elab tema tütretütar Laurel, kammerteener Maitland ja ülemisel korrusel elab proua endine ülemteener koos oma põetajaga. Ülemteenrit meile ei näidata, kuid tema põetaja käib üsna sageli teise korruse elanikust märku andmas. Seda enam teeb see pahameelt Maitlandile, kellele ei meeldi, et proua St. Maugham endise ülemteenri arvamust nii oluliseks peab ja selle arvamuse järgi tegutseda tahab. Kuna proua lapselaps Laurel on üsnagi isepäine ja võib öelda, et üle käte kasvanud, siis otsib proua talle koduõpetajat, kes lapselapsega tegeleks. Nii satubki majja preili Madrigal, kes hakkab peagi kogu maja elanike elu ümber korraldama. Siiski selgub, et preili Madrigal ei ole nii süütu, kui ta paista laseb. Sellest saab esimesena aru Laurel, kes üritab preili saladusele jälile jõuda. Ilmselt sellist saladust, mis lõpuks päevavalgele tuleb, ei oska ka kõige pöörasema fantaasiaga Laurel endale ette kujutada. Siiski ei mõjuta kohutava saladuse ilmsiks tulek lavastuse õnnelikku lõppu. Nii nagu Roman Baskin lavastust tutvustades ütles, siis tegemist on krimipõhjaga naistelavastusega. Siiski ei tasu karta. Päris Agatha Christie krimiteostega lavastust võrrelda ei saa.
Näiteks Kinoteatri uus töötaja (see, kes teeatris käimise eest palka saab), pidas „Kriidiaeda“ igavaks lavastuseks ja hakkas etenduse ajal joonistama. Mina käisin temaga täpselt sama etendust vaatamas ja mina ei saa öelda, et etendus oleks igav olnud. Samas sisu midagi väga erilist ka ei olnud. Selles mõttes erilist, et ma nüüd tekstist väga vaimustuses oleksin olnud. Siiski preili Madrigal pani nii mõneski kohas elu üle järgi mõtlema. Eriti siis, kui ta Laureli´le õpetussõnu jagas. Paaris kohas oli isegi päris häid mõtteterasid, kuid need ei jäänud mulle muidugi mõista meelde. Aga selles mõttes ei olnud tekst raske, et peaks väga pingsalt pingutama ja hoolega kaasa mõtlema, et lavastuse sisust aru saada. Mina aiandusest ja lilledest väga palju ei tea, aga nendest räägiti ka päris palju. Ehk mõni aiandushuviline saab selle kohta ka õpetussõnu, kuidas mõningaid taimi paremini kasvatada. Seega ma ei ütleks, et täiesti igav lavastus on ja ma midagi muud teha oleksin tahtnud samal ajal. Eriti kui arvestada seda, et ma olin hommikul öövalve lõpetanud ja päeval bussiga Tallinna poole sõites ainult mõned tunnid maganud. Tavaliselt ma sellises olukorras oleksin kohe magama jäänud, kuid sel korral ei tulnud isegi haigutus peale, sest laval toimuv oli minu jaoks piisavalt põnev.   
Võib-olla oli asi selles, et minu jaoks olid näitlejad tuttavad ja ma nautisingi näitlejate mängimist ja ma seetõttu ei tundnud suurt igavust. Eeldades, et Kinoteatri töötaja on kuni jaanuariniolnud teatrikauge ja ta ei tea näitlejaid ning ei käi teatris näitlejaid vaatamas. Samas eks inimeste maitsed on ka erinevad. Mina sain ainult paaril korral naerda, kuid päris paljud inimesed naersid ikka pidevalt kogu südamest. Ma arvan, et kui nendelt inimestelt lavastuse kohta küsida, siis nemad on väga rahul ja kiidavad taevani. Ma ütleks ka, et viimasel ajal nähtud Draamateatri lavastustest („Viimasel minutil“, „Vanad ajad“, „Kolm talve“) meeldis „Kriidiaed“ mulle enim. Ma tahaks siin kohal nüüd põhjendada, miks ta mulle kõige rohkem meeldis, aga ma ei oska seda meeldivat tunnet, mis mul saalis istudes tekkis jamis mind veel järgmiselgi päeval valdas sõnadesse panna. Selline hea lavastus, milles saab naerda, on piisavalt põnevust, sügavamaid mõtteid, huvitavaid tegelaskujusid ja huvitav lavakujundus.
Lavakujunduse kallal tahaksin ma siiski veidi norida. Nimelt ei saa ma sellest aru, kuhu see üleni kullast elamine kadunud oli? Ma lootsin palju sädelevat ja helkivat kulda näha, kuid selle asemel nägin läbipaistvaid toole ja mõningaid kohati pruunikat värvi meenutavaid skulptuure. Hetkel jäi minu jaoks lavakujundus veidi liiga tumedaks. Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis toon positiivse üllatusena välja lavastuse lõpu, mis on lahendatud videokujundust kasutades. Nimelt näidatakse lõpus kuidas proua St. Maugham ja preili Madrigal koos aias taimedega tegelevad. Laval pole ühtegi päris rohelist taime, kuid see (ilmselt botaanikaaias) roheluse keskel filmitud lõpp annab lavastusele nagu mingi uue reaalsuse ja teistsuguse mõõtme. See reaalsuse loomine on Roman Baskini lavastustele hästi iseloomulik, kuid sellist lahendust ma poleks oodanud. Siiski ma olen seda meelt, et neid videolahendusi tasub pigem ettevaatlikult kasutada. Video jaoks on ikkagi kino ja teatris mängigu näitlejad ikka ise laval. Aga selline väike huvitav nüanss, kus video pakub ootamatu üllatuse, on alati tervitatav. Vähemalt seni kuni kaalukauss ikka teatrilava, mitte videoekraani poole kaldu on.
Kuidagi pikk ja lohisev postitus tuli sel korral. Samas on mul tunne, et midagi väga konkreetset kirja ei saanudki. Ma lihtsalt ei oska tunnet, mis mind tol päeval valitses korralikult kirja panna. Igatahes mulle lavastus meeldis ja midagi kahetseda ei ole.
Jätsin selle mainimata, et Roman Baskin on üks minu lemmiklavastajatest. Ja ma väga-väga loodan, et ma saan tema lavastusi ka tulevikus nautida. 

Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnikud: Ivi Piho, Juss Piho
Valguskujundaja: Raido Talvend
Videokujundaja: Tauno Makke
Mängisid:
Ita Ever - Proua St. Maugham
Ülle Kaljuste - Preili Madrigal
Mait Malmsten - kammerteener Maitland
Viire Valdma- Teine kandidaat
Ester Kuntu - Laurel, proua St. Maughami tütretütar
Maria Klenskaja - Kolmas kandidaat
Harriet Toompere - Olivia, proua St.Maughami tütar
Tõnu Kark - Kohtunik
Anneli Roosi - Põetaja

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta Eesti Draamateatri koduleheküljelt SIIN

* - postituse päises olev pilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

27/01/2018

Viimasel minutil

26.jaanuaril 2018 Eesti Draamateatris

Pilt: Eesti Draamateater
Mäletan, et Vanemuise lavastus „Paplid tuules“ (minu arvamust nähtud etenduse kohta saab lugeda SIIT) oli pikka aega üks minu lemmiklavastustest. Kindlasti nii näitlejatööde kui ka sisu poolest. Vanemuise lavastuse peategelasteks olid kolm meest, kes on vanadekodus. Mingi aeg nägin, et Eesti Draamateatris mängitakse lavastust „Viimasel minutil“, mille peategelasteks on kolm 80. eluaastates naist. Naised küll ei elanud vanadekodus, kuid miski minu sees ütles, et tegemist on lavastuse „Paplid tuules“ naiste versiooniga.
Vaatasin just järgi, et kahe etenduse vahe on peaaegu viis aastat. Seega mingit võrdlust kahe etenduse vahel ei tule. Tuleb välja, et viis aastat on piisavalt pikk aeg, sest isegi teatris istudes ei hakanud mul peas paralleelid jooksma. Või on tegemist nii erinevate lavastustega, et neid ei saagi võrrelda. Üks oli draama, milles ma sain naerda rohkem kui komöödias. Teine oli kirjade järgi komöödia, kuid sisulise poole pealt meenutas rohkem draamat. Siiski oli mõlema lavastuse puhul ühine teema eakate inimeste probleemid. Kuna see haakub minu igapäevase tööga, siis olen ma üsna kindel, et ma sain seetõttu mõlema etenduse puhul naerda sellistes kohtades, kus keegi teine ei naernud. Mu kolleegid oleksid kindlasti ka naernud, kui nad oleksid minuga koos teatris olnud. Näiteks postitasin vaheajal oma facebooki ühe dialoogi, mille peale mina naerust vappusin (ülejäänud saal seda naljakaks ei pidanud) ja juba mu kolleeg uuris, et mis lavastusega tegu on, et temal tekkis huvi.
Kui ma juba paralleelidest rääkisin, siis kõige enam tekitaski „Viimasel minutil“ minu peas paralleele oma igapäevase tööga. Kohati jäi mulle mulje nagu ma vaataksin kuidas minu patsiendid väljaspool haiglat elavad. Eriti meeldis mulle Marianne mõte, et ta paneb ööseks ukse lukku seepärast, et ta ise öösel ära kaduda ei saaks. Paratamatult vedasin paralleele ka „Grace ja Glorie“ lavastusega, kus Ülle Kaljuste mängis vana ja haiget Grace´i, kes ei tahtnud Glorie abi vastu võtta, kuid hiljem said kahest naisest head sõbrad. „Viimasel minutil“ lavastuses mängib Ülle Kaljuste Mariannet, kes on küll Grace´st umbes kümme aastat noorem, kuid täpselt sama jäärapäine oma abistajate suhtes. Lisaks meenutas Marianne salatikauss mulle supitirinat, mida Glorie Grace´i jaoks siibrina kasutas.
Aga aitab seostest ja paralleelidest. Nagu ma juba eespool mainisin, siis lugu räägib kolmest eakast naisest. Üks neist on oma mehe 20 aastat tagasi maha matnud, teine on vanatüdruk ja kolmas elab oma abikaasaga koos, kuid tunneb, et abikaasa piirab tema vabadust. Daamid mängivad igal esmaspäeval bridži, joovad punaveini, söövat lõunat ja neil on kombeks kutsuda üllatuskülalisi. Ühel esmaspäeval satub nende juurde üllatuskülaliseks Annlouise´i (Maria Klenskaja) nõbu Per (Raimo Pass), kes on pool aastat tagasi leseks jäänud. Vanatüdruk Solveig (Kaie Mihkelson) näeb selles oma võimalust ja hakkab juba planeerima oma edasist vanaduspõlve koos Per´ga. Lõpuks selgub, et Per´il on hoopis üllatavamad plaanid ja tunded. Esmaspäevased lõunad ja bridži mängimine toimuvad Marianne (Ülle Kaljuste) juures, kes on kolmest daamist kõige põduram. Marianne abikaasa suri 20 aastat tagasi ja sellest ajast saadik on Marianne üksinda suures keskklassi korteris elanud. Marianne koduabiline proua Alm on oma töösuhte lõpetanud ja mehega Hispaaniasse kolinud vanduspõlve nautima. Nii peavad sõbrannad Mariannele süüa tooma, sest Marianne tehtud toit ei kõlba enam süüa. Lisaks võtab külalisi alati vastu segamini kodu, kus vedelevad prügikotid ja punaveini ning šerri pudelid ning diivanit või selle patju kõvemini puudutades täidab ruumi suur tolmupilv.
Ühel päeval satub Marianne juurde meistrimees Staffan (Markus Luik), kelle Marianne esialgu välja viskab, sest tema on iseseisev ja ei vaja, et keegi tema eest hoolitseks. Staffani tehtud turvakontrollist selgub, et Marianne kodu on eakale daamile väga ohtlik ja nii leiab Staffan end järjest tihedamini Marianne juurest. Esialgu tuleb Staffan küll Mariannele vastumeelselt, kuid loo arenedes leiab Marianne järjest rohkem põhjuseid Staffanile helistada. Marianne ütleb isegi välja, et Staffan on ainus sõber, kes tal olnud on. Vahepeal käib Marianne juurest läbi ka tema tütar Kristina (Harriet Toompere), kes üritab ema maksmata arveid tasuda ning emale selgeks teha, et tal pole üksinda nii suures korteris mõistlik elada. Korteri mure saab aga etenduse lõpuks lahenduse, kui Solveig ja Annlouise Marianne juurde elama tulevad ning Marianne teine tütar Sara (keda kehastab samuti Harriet Toompere) on samuti ajutiselt ema juurde elama tulnud. Etenduse lõpuks istuvadki kolm pada viimasel minutil Marianne juures ja teevad, mida ise tahavad. Sest nemad on nii vanad, et võivad teha viimasel minutil seda mida ise tahavad.
Kuigi näidendi peategelasteks olid kolm pada (nagu nad ise end kutsusid), oli minu meelest Ülle Kaljuste see, kes sai kõige rohkem laval olla. Samuti oli Ülle Kaljustel kõige rohkem dialooge, tema vist oli ainus tegelane, kes kõigi ülejäänutega sai kahekesi laval olla. Siiski ei saa ma Mariannet Ülle Kaljuste parimaks rolliks nimetada, mida ma näinud olen. Mul on tema Grace liiga hästi veel silme ees. Ülle Kaljuste kehastatud Marianne oli natukene liiga krapsakas ühe 80-aastase vanaproua kohta, kes unustab asju ja ei korista kodu. Jutu järgi oli Marianne üsna hädine, kuid tema liigutustes ei reetnud seda mitte miski. Natukene küürakas olek ja ühe jala lonkamine ei andnud seda olemust edasi. Ma tean väga hästi, et mõni 80-aastane võibki nooruslikum olla, aga siis on kogu tema olemus nooruslikum. Praegu oli minu jaoks Mariannes liiga palju Ülle Kaljustet (ma isegi ütleksin, et liiga palju nooruslikku Ülle Kaljustet, sest Ülle Kaljuste on minu silmis nooruslikum kui mõni teine tema eakaaslane), millest on mul ülimalt kahju. Ma oleks tahtnud nii väga näha hädist ja ehk vanema hoiakuga Mariannet. Kõige rohkem meeldis mulle naistest Maria Klenskaja. Tema Annlouise oli oma vanuse kohta parajalt hakkaja, kuid samas oli tema olekus olemas see vanusele omane hoiak, mis Mariannest puudus. Ta ei kiirustanud, vaid liikus mõõdetud sammul, nagu eakad liiguvad. Tema hääl oli tasakaalukas ja sealt kumas läbi elutarkust ja nooruse igatsust. Lisaks on Maria Klenskaja väga hea karakternäitleja ja Annlouise oli vist üks nendest, kes publikut kõige rohkem naerutas just eelkõige oma žestide ja olemusega. Kõige rohkem meeldis mulle aga Raimo Pass, kes kehastas Per´i. Eriti huvitav oli näha tema muutumist korralikust ja tagasihoidlikust soliidses eas härrasmehest nooruslikuks gay meheks. Ja see armunud inimese naeratus. Selle eest saab Raimo Pass minult veel boonuspunktid. Kaie Mihkelson, Markus Luik ja Harriet Toompere oma osatäitmistega mind ei üllatanud. Minu jaoks jäid nad kogu aeg teiste varju. Markus Luik paistis silma ühes stseenis kus ta Marianne riideid imetledes tantsis. Kõige suurem reaktsioon, mille ma Kaie Mihkelsoni vaadates sain, oli üsna lavastuse lõpus kui ta ilmus lavale lillas kostüümis ja lillades saabastes ning võttis diivanil lamades väljakutsuva poosi sisse. Muus osas mul nende kolme näitlejaga emotsioonid puuduvad.
Sisulise poole pealt meeldis mulle esimene vaatus veidi rohkem. Aga see vist on tingitud temaatikast, sest seal kasutati rohkesti selliseid väljendeid nagu afaasia, dementsus, neurokirurg, palpeerima, insult jne, mis on otseselt seotud minu igapäevase tööga. Seega pakkus nende sõnade kuulmine mulle erilist naeru, sest ma teadsin, mida need sõnad tähendavad ja nägin seda konteksti, milles neid laval kasutati. Enamasti kasutati neid sõnu kontekstiväliselt, mis muutiski situatsiooni minu jaoks naljakaks. Esimene vaatus oli ka seetõttu huvitavam, et seal põrkus  eaka Marianne maailm rohkem teiste maailmadega, mida oli huvitav jälgida. Eriti huvitav oli vaadata kuidas Marianne Per´i vastu sõdis. Mulle see kooslus, sõjakas naine ja vagur mees sobis. Samas, ega teises vaatuses midagi halvasti ei olnud  ja see läks liiga kiirelt. Ilmselt häiris mind teises vaatuses see, et Marianne oli oma saatusega leppinud ja ei sõdinud enam kõigele vastu. Siiski oli teine vaatus minu meelest komöödiale rohkem omane. Näiteks see Per´i uus armastus. Või täitsa lõpus punase poisipea parukaga lavale ilmunud Maria Klenskaja (kusjuures parukas oli pähe tõmmatud nagu müts ja Klenskaja enda hallid juuksed paistsid sealt alt täiesti ilusasti). Teises vaatuses oli võimalik näha ka klassikalist üksteise vääriti mõistmist, mis on igas komöödias kohustuslik naljaelement. Üleni valgesse riietatud Per oli ka vaatamisväärsus omaette. Ja kui ma juba riietusest räägin, siis esimese vaatuse lõpu poole ajas Marianne endale pruuni karusnahast kasuka selga ja musta kübara pähe ning läks linna. Ilmselt on viga minus, aga halli parukaga Ülle Kaljuste nägi selles kostüümis välja Ita Everi täpne koopia „Igihaljas vaatemäng“ sellest sketšist kus Ita Everi kehastatud ema oma pojale linna külla sõidab.
Olen ma ainus, kes sarnasust märkab? Ma ikka olen seda meelt, et Ülle Kaljuste on uus Ita Ever
Lavakujunduses meeldisid mulle lisaks nendele mainitud kostüümidele veel mõned pisidetailid. Näiteks Marianne sinisevalgekirju lillevaas ja salatikauss, koridoris rippuv lühter, kommikauss. Kusjuures eriti tore oli see nüansse, et tütar Kristina võttis emal külas käies kausist kommi. Ma teen vanaema pool käies alati seda sama, isegi siis kui kausis on kommid, mis mulle väga ei meeldi. See vist on ka üks eakatele iseloomulik omadus, et kui neil midagi muud süüa ei ole, siis kommikauss on neil alati kommi täis. Lisaks panin ma tähele, et Marianne pakkus mingeid rohelise paberiga komme. Minu vaimusilmas olid need kohe piparmündikaramellid, sest minu 80-aastane vanaema sööb ainult piparmündikaramelle. Tegelikult olen ma tööl ka päris palju eakaid inimesi kohanud, kellele meeldivad piparmündikaramellid. Seega plusspunktid lavastajale või kunstnikule detailide eest (lootuses, et need ikka olid piparmündikommid). Kõige suurem kiitus nendele tolmupilvedele, mis diivanit patsutades või patju kloppides lava täitsid. Tõeline üllatusmoment (mille ma nüüd kindlasti paljude jaoks ära rikkusin).
Üldiselt ma komöödiate peale väga naerma ei hakka, sest enamasti on komöödiad üks suur äparduste või sekelduste jada. See komöödia oli aga selline, et saalis istudes polnud ma enam üldse kindel, et tegemist on komöödia, mitte draamaga. Ja kui välja jätta need naeruturtsatused, mida ma tegin enda vaatenurgast lähtuvalt (neuroloogiaga seotud terminite kasutamine), sain ma väga palju naerda ka. Paaril korral oli mul isegi piinlik, et ma naersin vist liiga kõvasti. Samas ei olnud ma ainus. Päris kõhulihaseid valusaks naerda ei saanud, aga hea tuju oli garanteeritud küll.
Mul oli ainult sellest kahju, et minu taga istusid mingid naised, kes pidasid vajalikuks üksteisele kõva häälega laval toimuvat kommenteerida. Nagu üks neist oleks pime, et teine peab kogu aeg talle ütlema, mis kellegil seljas või käes on. Veel häirisid mind mingid vene rahvusest inimesed, kes istusid minu ees, kõrval  ja taga. Ma pole kindel, kas nad ei saanud etenduse tekstist aru või milles asi oli, aga nii mõnigi neist istus keset etendust telefoniga messengeris ja kirjutas kirju. Pole üldse välistatud, et nad kirjutasid üksteisele. Või kui nad ei kirjutanud, siis toetusid nad oma küünarnukkidega eesistuja tooli seljatoele, et eesistujatel ikka võimalikult ebamugav istuda oleks. Minu õnneks oli neid peale vaheaega saalis vähemaks jäänud. Ma oleks täiskasvanud inimestelt veidi rohkem viisakust eeldanud.
Õnneks oli laval toimuv minu jaoks nii huvitav, et mõned ebaviisakad teatrikülastajad ei suutnud minu elamust rikkuda. Kui ma nüüd oma selle kuu tearikülastusi võrdlen, siis on tegemist nähtud neljast lavastusest parima lavastusega. Ma isegi mõtlesin korraks oma kolleegidele ühiskülastuse korraldada sellele lavastusele. Kuna inimeste maitse on väga erinev, siis see et ma tahan ühiskülastust korraldada, näitab, et minu silmis on tegemist väärt lavastusega, mida ma julgen teistele ka soovitada. Aga probleemiks saab ilmselt Tallinnasse sõitmine, seega ühiskülastus sellele lavastusele jääb ära. Etenduse pikkust ei ole ka vaja karta. Need peaaegu kolm tundi mööduvad kui linnutiivul. Ilmselt päris lastega ei soovitaks siis teatrisse minna, sest neil võib selle kolme tunni jooksul natukene igav hakata. Teistele on aga mõnusat huumorit täis õhtu garanteeritud.

Autor: Carin Mannheimer
Lavastaja: Aleksander Eelmaa
Kunstnik: Krista Tool
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Muusikaline kujundaja: Lauri-Dag Tüür
Mängisid:
Kaie Mihkelson - Solveig
Maria Klenskaja - Annlouise
Ülle Kaljuste - Marianne
Markus Luik - Staffan
Raimo Pass - Per

Harriet Toompere - Kristina; Sara

Rohkem infot lavastuse kohta Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN