Laulud halli mere äärest

23.september 2016 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Lavastaja: Ingomar Vihmar

Mängisid: 

Kersti Kreisman - Aila (talisupleja, tervete arusaamadega naine, kelle lastel läheb halvasti, rauk)

Viire Valdma - Hilkka (Taadi naine, seksikas vanamutt, mõnikord laps, lunaatik, rauk)

Hilje Murel - Kerttu (Aila täiskasvanud tütar, krooniliselt väsinud ja õnnetu, umbes 50-aastane)

Jaan Rekkor - Jarkka (Jota, oskab inglist, umbes 50-aastane)

Ivo Uukkivi - Petteri (Jota, kassilemb, Aila täiskasvanud luuletajast poeg, umbes 50-aastane)

Martin Veinmann - Taat (Hilkka abikaasa, patrioot, kolkaküla Picasso, rauk); Jumal

Tõnu Oja - Esko Vuorinen (Õnne seeniorikodu tegevjuht, surmani väsinud, umbes 60-aastane); Ametnik (väike puhas mehike, väsimusest karastunud, umbes 50-aastane)

Kleer Maibaum-Vihmar - Tytti (unetu, üksindusest arglik, umbes 50-aastane)

Mari Lill - Tiitinen (Tubli omavalitsuse töötaja, omab minibussi, umbes 50-aastane)

Tiit Sukk - Pasi (Jota, asjatab koos teistega, noor või pigem peaaegu laps, umbes 20-aastane)

Ester Pajusoo - Müüja (Õnne supermarketi tüdinud müüja, noor keskealine, umbes 40-aastane); Jaapani turist

Andreas Altmäe - Õnne seeniorikodu alaline elanik

Mihkel Roolaid - Õnne seeniorikodu alaline elanik

Malle Maltis - Õnne seeniroikodu alaline elanik

Rauno Zubko - Hooldaja (Õnne seeniorikodu hooldaja, ammu tunnetest tühjaks valgunud, 60-aastane); Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija: Jeesus

Julia Koneva - Jaapani turist; Orienteeruja

Üüve-Lydia Toompere - Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija

Helena Pihel - Jaapani turist; Orienteeruja

Lõpuks on mul niipalju aega, et oma viimane teatrikülastus kirja panna. See oli jaanuaris 2015, kui ma avastasin, et tegelikult saab Tartust väga edukalt bussiga Tallinnasse Eesti Draamateatrisse lavastusi vaatama sõita. Hakkasin siis vaatama, et mida ma vaadata tahaksin. Esialgu sai valik puhtalt näitlejate põhjal tehtud. Edasi hakkasin aga rohkem mängukavva süvenema ja nii ma avastasin, et veebruaris esietendub Eesti Draamateatris lavastus "Laulud halli mere äärest", mille sisu tundus väga minule sobilik olema. Kahjuks olid kohe alguses piletid välja müüdud ja nii ma seda külastust muudkui edasi lükkasin. Kuni ma kohtusin eelmisel sügisel ühe Draamateatri näitlejannaga, kes ise ka selles lavastuses mängib ja mulle väga seda lavastust kiitis. Siis oli veel kindlam, et ma tahan seda lavastust vaadata. Aga siis tundus mulle, et nagu kiuste on mängukordi väga harvaks jäänud ja ma ei saanud kuidagi oma töögraafikuga Tallinnasse sõitu ühildada. Kuni ma nüüd lihtsalt võtsin kätte ja läksin Tallinnasse ja vaatasin selle lavastuse ära. Ja nüüd ma mõtlen, et miks ma siis ikkagi varem ei võinud minna. See on lihtsalt nii minulik lavastus, et ma võiksin seda mitu korda vaatamas käia, kui vaid saaks. Kahjuks on jäänud vist Oktoobris ainult 2 etendust ja siis saavad mängukorrad otsa. Ja mulle kumbki nendest mängukordadest ei sobi. Tõesti kahju.

Lavastuse kohta kirjutatakse Eesti Draamateatri koduleheküljel nii: "Soome noorema põlve draamakirjaniku Pipsa Lonka näidend "Laulud halli mere äärest" on pildirida väikeste inimeste elust mereäärses väikelinnas. Neis piltides on avamere avarust ja aega. Jõuab enesesse vaadata ja rahulikult sisse hingata varakevadist õhku. Kuid vesi tõuseb pikkamööda, kõik teavad, et linn jääb peagi vee alla.

Linnakesse on jäänud vaid mõned vanainimesed ja elu äärealadel hulkujad. Kodud on väikesed ja inimesed paistavad nende sees suured, supermarket on aga jälle nii suur, et inimesed näivad selles kübemesuurused. Kuid suurim tegelane laval on loomulik ja rikkuamta Läänemeri, mis tasapisi kõik endasse matab." Ma ei teagi, kas asi oli selles, et ma olin lavastuse kohta lugenud arvamusi teiste blogidest, või selles, et ma olen ka ise oma loomu poolest aeglane, aga mind ei häirinud see, et etenduse alguses justkui mitte midagi ei toimunud. Samuti ei jäänud mulle etenduse ajal muljet, et kuidas tegelased nii aeglased on. Nimelt on etenduse alguses näha, kuidas Kersti Kreismanni kehastatud talisupleja Aila oma igapäevast suplust läheb Läänemerre tegema. Seejärel näeme, kuidas tuleb Tõnu Oja kehastatud ametnik ja lööb lavanurka üles sildi "Elamiskõlbmatu ala" ja paneb vastavad teated ka väikelinnas elavate inimeste kodudesse. Mind oleks ilmselt häirinud see, kui laval poleks ka tegevust olnud, aga see, et tegevus toimus ja sõnu polnud, ei häirinud mind üldse. Sageli polegi sõnu vaja, et oma mõtet edasi anda. Ega ilmaasjata ei öelda, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Tegelikult oli lavastuses üsna palju tegevuse kaudu edasi antud ja sõnad jäid teisejärguliseks.  

Kusagilt jäi mulle silma ka see, et lavastus ei ole terviklik ja laval vahetuvad pildid kaootiliselt. Sisututvustuses on ka välja toodud, et tegemist on pildireaga. Seega ma ei ütleks, et midagi väga kaootilist oli. Kõiki tegelasi ühendas ju ka see, et nad elavadki kõik seal väikelinnas ja kõigil on mingil määral suured unistused, mis ei ole seotud selle väikelinnaga. Tegelikult aitasid erinevad inimesed ja nende elu nägemine minu meelest just paremini kogu väikelinna meeleolu ja eluolu mõista. Et mitte ainult üks inimene pole kummaline, vaid tegelikult kõik tegelased olid veidi omamoodi. Kui ma kavalehe ette võtan, siis kavalehel on kirjas, et talisupleja Aila on tervete arusaamadega naine ja mulle tundub, et ta tegelikult oli selles väikelinnas ainuke, kes oligi normaalne. Kuigi jah paljude jaoks võib juba see talisuplemine mitte kõige normaalsem käitumine tunduda, aga nii üldiselt oli tal maailm paigas ja tundus, et ta oli leppinud oma eluga seal väikelinnas ja seega polnud tal selles suhtes ka vaimseid probleeme. Kohati jäi mulje, et ta üritas mingil määral väikelinnas korda hoida. Näiteks ei teretanud ta poe juures olevaid joodikuid, kui need teda teretasid, andes sellega mõista, et ta ei tolereeri sellist käitumist. Või see, kuidas ta oma täiskasvanud lastesse suhtus ja kuidas ta neid isegi ignoreeris, et lapsed ometi ema põllepaeltest lahti laseksid. Ilmselt on ka see põhjus, miks teda ei leitud, kui omavalitsuse töötaja tuli väikelinna evakueerima oma minibussiga. Siis oli Aila ainus, keda ei leitud ja kes jäigi nö kadunuks kuni ta etenduse lõpus Marilyn Monroena "tuhast tõusis". Kavalehe järgi võttes kõik teised tegelased olid veidi "nupust nikastanud". Näiteks Viire Valdma kehastatud Hilkka, kes oli rauk, aga mingitel hetkedel käitus nagu laps. Kusjuures öeldakse, et sageli vanainimesed muutuvad tagasi lasteks ja hakkavad samuti jonnima, nagu lapsed. Hilkka aga käitus nii, nagu ta olekski laps ja teised elanikud pidid temaga käituma samuti kui väikese lapsega. Või siis Martin Veinmanni poolt kehastatud Taat, kes maalis ainult valge värviga kuni Hilkka talle vembu tegi ja peale seda Taat ka punast värvimises kasutama hakkas. Või siis Ivo Uukkivi kehastatud luuletaja Petteri, kes tahtis Hiinas veega haikusid kirjutada ja lõpuks avastas, et ta saab veega haikusid ka sealsamas Soome seenioritekodus kirjutada. Või Kleer Maibaum-Vihmari kehastatud unetu Tytti, kes oli viimati maganud lapsepõlves ja tegi endale oma lemmiklauljast Katri Helenast pühaku. Tegelikult võiksin ma siin kõik tegelased ja nende kiiksud ükshaaval välja tuua, kuid mingil määral annab tegelaste kiiksude kohta aimu ka nende kirjeldus ülevalpool. Kusjuures see kirjeldus on võetud kavalehelt täpselt nii nagu seal kirjas oli. 

Seekord ei saa ma isegi näitlejate kohta midagi konkreetselt kirjutada. Stiilis, et see mängis nüüd väga hästi ja see mängis mitte nii hästi jne. Tegemist oli ansamblimänguga ja kõik olid võrdsed ning kõikide rollid olid väga head. Ma isegi unustasin ära, et ma olen teatris. Lihtsalt kogu etenduse aja oli tunne, et need ongi reaalsed inimesed ja ma vaatan mingisuguseid dokumentaalkaadreid Soome väikelinna elanikest. Kõige parem näide selle kohta on see, kui luuletaja Petteri oli sõpradega joonud ja omadega kusagile rappa või sohu või kuhu iganes mutta vajunud. Kui Aila teda siis sealt porist välja sikutas ja pärast ütles Petterile, et küll Petteri on ikka räpane, väristasin mina saalis samal ajal õlgu. Ma lihtsalt nägin sel hetkel seal laval seda poriste ja läbiligunenud riietega Petterit ja see tekitas õlaväristamist. Kusjuures tegelikult oli Ivo Uukkivi laval täiesti kuivade ja puhaste riietega sel ajal. Ma lihtsalt tahtsin näidet tuua, kui kõvasti ma etendusse sisse elasin. Või siis, kui kogu väikelinna elanikud etenduse lõpus "New York, New York" laulu laulsid. No mina igatahes õõtsusin kaasa ja jalg tatsus saalis kaasa ja refrääni ajal laulsin ma ka kaasa (mõtetes siiski). Samuti uskusin ma, et laval olevad tegelased ongi nii vanad, nagu kavalehel välja on toodud. Sellest kontrastist sain ma tegelikult alles laupäeval poes aru. Kassajärjekorras seistes jäin ajakirju vaatama ja nägin seal ajakirja "Tervis Pluss" kaanel Viire Valdma pilti. Esimene mõte oli, et issand kui noor ta siin on (mitte, et ta muidu vana oleks, aga kontrast reaalsuse ja minu reede õhtuse nägemuse vahel oli liiga suur). Siis jõudis kohale, et ta ei ole jah nii vana, nagu ta reedeõhtul Hilkkana laval oli. Ausalt ka ma ei arva, et Viire Valdma vana on, või teised näitlejad, kes lavastuses endast vanemaid tegelasi mängisid, aga lihtsalt mind pani imestama see, kui tõsiselt ma laval toimuvat võtsin. Ma tahan lihtsalt seda öelda, et tavaliselt mind häirib see, kui näitlejad mängivad endast palju vanemaid või nooremaid tegelasi, kuid seekord ei häirinud mind see üldse, sest lugu oli nii hea, et ma nägingi laval just täpselt selles vanuses inimesi, nagu Pipsa Lonka kirja on pannud. 

Nüüd jõuame lõpuks ka sinnani, miks see lavastus mulle nii hirmsasti meeldis. Esiteks meeldis mulle just see, et tegemist oli draamaga ja tegemist oli täiesti tavaliste inimestega. Pole ju vahet, kas tegu on Soome või Eesti väikelinna või küla elanikega. No ja kuna mina olen samuti väikesest külast pärit, siis oli mul selles suhtes päris palju paralleele võimalik oma eluga tuua. Näiteks see, et lavastuses igatsesid paljud tegelased New Yorki, sest Ameerika on ju teadupärast kõikide võimaluste maa ja nii arvasid nad, et kui nad oleksid New Yorgis või Hiinas, siis oleks nende elu palju parem. Mina näiteks mõtlen seda, et kui ma Tallinnasse elama saaks, siis oleks minu elu palju parem, sest mulle tundub et Tallinnas on nii palju võimalusi. Näiteks saaksin ma mitmes teatris käia ja samuti tundub, et Tallinnas koguaeg toimub midagi. Ilmselt toimub ka Tartus (mis pole tegelikult ju Eesti mõistes mitte üldse väike linn) nii mõndagi, kuid eks see mis toimub kusagil kaugemal ja pole hetkel käega katsutav, on ikka alati huvitavam. Samuti olid väga tuttavad need joodikud supermarketi taga, kes aeg-ajalt taarat automaati viisid, et siis saadud raha eest uusi õllepudeleid osta. Tuleb tuttav ette? Kindlasti tuleb tuttav ette ka supermarketi kassas istuv tülpinud näoga kassapidaja, kes poes ostjaid jõllitas ja murede tekkimisel äärmiselt tülpinud häälega juhatajale helistas, et abi küsida. Või üksik vanatüdruk, kes ei suuda oma vanematest lahti lasta? Ühesõnaga tegelasi on palju ja kindlasti suudab igaüks sealt kedagi ära tunda ka oma elus. Mul oli küll mõte, et äkki peaks eestlastest ka sellise lavastuse kirjutama. Sest meie elu on täpselt samasugune. Ma isegi juhtusin hirmuga mõtlema, et ühel päeval võin mina ka olla 50-aastane vanatüdruk, kes oma ema põllepaeltest lahti ei suuda lasta. Ma siiski arvan, et ma praegu ei karda üksinda elada ja saan ilma emata hakkama, kuid kui ma näiteks nädalavahetusel ema juurde külla lähen, siis on esimene asi, küsimus: "Kuule kas sul midagi süüa ka on?". Täpselt sama asja küsis ka Hilje Mureli tegelaskuju Kerttu korduvalt oma emalt. Kui lavastuses oli Tytti elus olulisel kohal Soome tuntud laulja Katri Helena, siis Eesti versioonis võiks selle Anne Veskiga asendada. Ja ma isegi kujutan end samuti ette Anne Veski muusika taustal hommikuvõimlemist tegemas, nagu seda tegi Tytti Katri Helena laulu saatel. Siiski ma Anne Veskist plakatit ei ole koju meisterdanud ja seda ei tee ka. Ma kardan, et minus on lihtsalt natukene liiga palju tervet mõistust ja liiga vähe meeleheidet ja depressiooni peidus. 

Lisaks heale tekstile ja väga heale näitlejatööle oli kogu lavastus väga hästi üles ehitatud ning kujundatud. Pöördlavale olid üles seatud väikesed majakesed. Nii, et neljas küljes oli maja. Näha oli maja fassaad ja teisel pool fassaadi väike tuba. Lavamehed keerasid maju vastavalt sellele, kas oli vaja näidata fassaadi või seda, mis toimub toas. Vahel oli võimalik näha nii fassaadi kui ka seda, mis toimus fassaadi taga. Kindlasti andis selline ruumiline lavakujundus veel rohkem "päris elu" tunnet edasi. Pöördlava ette või õigem oleks öelda eeslava alla oli tehtud meri, kus tegelased sees käisid. Või siis need kassid, kes olid lava tagaseinale projetseeritud. Tegelikult oli sinna seinale üldse peaaegu kõike projetseeritud. Küll oli seal autotee, kus auto peal sõitis (täiesti liikuv pilt muide oli), küll oli seal Õnne supermarketi pilt, täiskuu ja tähistaevas või hall ja lainetav Läänemeri. Ma arvan, et need taustad olidki need, mis paljuski tekitasid tunde, et see on päriselu, mitte lihtsalt püüd mängida päriselu. 

Selline oli meri. Pilt Eesti Draamateatri kodulehelt

On ju tõetruu täiskuu ja tähistaevas? Pilt ikka pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Selleks, et lavastus liiga hall ja sünge poleks, oli sinna peidetud ka veidikene nalja. Näiteks bussitäis Jaapani turiste, kes supermarketis Muumisid müügil nägid ja need kohe elevusega endale ostsid ning seejärel kohalikele teatasid, kuidas nad lähevad Naantali loomaaega ehtsaid Muumisid vaatama. Või kui Petteri mutta vajus, kuidas talle seal mudas roheline konn vastu tuli ja krooksus. Või kui külajot Jarkka (Jaan Rekkor) haukuvatele koertele vastu haukus. Võib-olla see koerte haukumise osa tundus lihtsalt mulle naljakas, kuna ma olen ka see inimene, kes koerale vastu haugub ja kassi kräunumise peale vastu hakkan kassile kräunuma. Naljakas oli ka see koht, kui omavalitsuse töötaja tuli elanikke evakueerima ja Petteri oma üheksat kassi taga otsis ja neid bussi ladus. Kuna ma klassikaliste komöödiate ajal ei naera, siis võib-olla oli siin lavastuses veel mõni koht, kus teised naersid, aga mina ei naernud ja ma lihtsalt ei mäleta seda. Aga neid kohtasid oli küll palju, kus mina naerda sain. Juba kasvõi sellepärast, et mul tekkisid endal mingid seosed või kujutluspildid. See ongi teatri juures minu arvates kõige olulisem, et sa vaatad ühte lugu, aga samas sul jookseb paralleelselt peas teine lugu, mis haakub sellega, mida sa laval näed. Kuigi jah, seekord mul seda paralleelset lugu väga palju ei olnud, sest ma olin nii haaratud sellest loost, mis laval toimus, et polnud koguaeg aega peas paralleele luua. 

Ainus, mis mind veidi häiris oligi see, et ma ei saanud aru, miks pidi Aila etenduse lõpus Marilyn Monroena ilmuma? Või, et miks neid orienteerujaid sinna vahepeale vaja oli. Need orienteerujad ja Marilyn ei haakunud kuidagi selle tervikuga. Vähemalt minu arvates. Kõik muu oli suurepärane. Praeguse seisuga on kindlasti tegemist ühe parima lavastusega, mida ma sel aastal näinud olen. Seega ma soovitan kõigil vaatama minna. Siiski pean ma tunnistama, et minu puhul ilmselt mängis suurt rolli ka see, et mul on palju pingeid olnud viimasel ajal ja ma lihtsalt tundsin, et just nüüd on mul teatrisse vaja minna. Ma olen varem ka vist rääkinud, et teatris on kuidagi eriline õhk ja olek. Ma pole väga pikalt enam seda erilist õhku ja olekut tundnud (suvelavastuste puhul seda ilmselt ei olegi). Seekord oli aga kõik paigas. Tegelikult on Eesti Draamateatris mu meelest alati kõik paigas. Nii kui peauksest sisse saad on juba toredad ja sõbralikud piletikontrolörid vastas, kes naerulsui sind teretavad ja tekitavad kuidagi hea ja sooja tunde. Ja ausalt mul ei tule meelde et ma oleksin üheski teises teatris kohanud seda, et peale etenduste lõppu on ka teatrifuajees inimene, kes kõikidele lahkujatele "Head õhtut!" või "Head koduteed!" soovib. See lihtsalt teeb tuju heaks. 

Seega suured tänud Eesti Draamateatrile, et nad oskavad oma publiku südant soojendada ja pakuvad selliseid teatrielamusi! Ma olen siiralt õnnelik, et mulle seda lavastust soovitati ja et ma seda nii õigel ajal otsustasin vaatama minna. Kuna lavastus lõppes sellega, et tegelikult pole väga vahet kus kohas me elame või asume, sest unistusi saab täita igal pool ja õnnelik saab igal pool olla, siis on ka minul lootus, et ehk on siiski ka minul veel lootust õnnelikuks saada. 

Kui keegi pole seda lavastust veel näinud ja tahaks vaatama minna, siis tasub kiirustada. Nimelt annab Eesti Draamateater lavastuse kaks viimast etendust Oktoobris.

Täpsema info lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Lõpetuseks üks lauluke Soome kuulsalt lauljalt Katri Helenalt (ma pole kindel, kas see on täpselt see sama laul, mis etenduses kõlas)

Ja postitus on sobilik lõpetada lauluga "New York, New York", millega lõppes ka etendus:

Loe edasi

Valgustaja

11.septembril 2016 Vanemuise Väikses majas (Eesti Draamateatri külalisetendus)

Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Autor ja lavastaja: Uku Uusberg

Mängisid:

Ivo Uukkivi - Valgustaja

Markus Luik - Monteskjöö

Robert Annus - Russoo

Kristo Viiding - Voltäär

Uku Uusberg - Lavastaja G

Harriet Toompere - Viktoria

Raimo Pass - Eino Truu

Tõnu Oja - Viktor

Guido Kangur - Semjon

Johannes Tammsalu - inspitsient

Jüri Antsmaa - Tehniline töötaja

Eelmisel aastal vaatasin, et Eesti Draamateater reklaamib uut lavastust nimega "Valgustaja". Teatri kodulehelt ei saa lavastuse kohta väga palju muud infot, kui ainult see, et tegemist on teatrist rääkiva lavastusega. Järelikult tuleb ära vaadata. Siiani polnud ma aga seda lavastust vaatama jõudnud. Nüüd avastasin aga, et lavastus tuleb Tartusse DRAAMA 2016 programmis. Veelgi enam olin üllatunud, et Draamateatri "Valgustaja" on Vanemuise "Ürituse" nö noorem vend. Minu arvamust Vanemuise lavastusest "Üritus" saab lugeda SIIT. Ma teadsin küll, et neil on sama autor ja lavastaja (Uku Uusberg), kuid et sisuliselt on ka tekst sarnane, seda ma ei teadnud. Kuna "Üritust" olen ma näinud ja mulle see ei meeldinud, sest minu meelest ei olnud näitlejate mäng kõige parem, siis arvasin, et tuleb ikka Draamateatri lavastus ka ära vaadata. Sest ma olen arvamusel, et Draamateatri näitlejad mängivad valdavalt paremini kui Vanemuise näitlejad. Jah, ma tean, et see on klišee, et ainult suurtes teatrites oskavad näitlejad näidelda ja saab näha häid lavastusi. Ma tean seda peale tänast aga eriti kindlalt. Ma tahaks küsida: "Draamateater, mis toimub?"

Ma vist pole varem Draamateatril nii kehva lavastust näinud. Ma tegelikult ei teagi, kas kehv on hea sõna. Sest mõni osa mulle täitsa meeldis. Meeldis alates kolmandast vaatusest, aga esimesed kaks vaatust olid küll täiesti kahtlased. Esimese vaatuse alguses jalutas Valgustaja (Ivo Uukkivi) tükk aega lihtsalt laval ringi. Siis hakkas rääkima olematu publikuga, keda saalis ei olnud (ehk siis reaalsuses rääkis ta meiega). See jutt, oli aga minu jaoks liiga raskesti jälgitav. Enamasti rääkis ta kosmosest ja inimhinge eksistentsiaalsetest küsimustest. Selline üsna raske teema. Mingil määral tegi ilmselt mul teemast aru saamise raskemaks ka see, et ma istusin üleval rõdu viimases reas (kuhu kuuleb muuseas väga hästi ja lavale nägi ka hästi). Sel samal põhjusel, et rõdule kuuleb väga hästi, oli sinna kuulda ka kogu parteri rahva sabimine, sosistamine, köhimine ja muidugi ka rõdul istuvate inimeste sosin ja köha. Ning ma ei mäleta, et ma kordagi varem oleksin nii närvis olnud, sest kõik ainult köhivad ja sosistavad. Ma reaalselt korraks mõtlesin, et köhivatel inimestel tuleks teatris käimine ära keelata (jah, ma olen ka ise köhasena teatris käinud, kui peale tänast vist seda enam ei tee). Või oli asi selles, et DRAAMA 2016 raames oli saalis veidi teistsugune publik, kui tavaliselt. Vähemalt ma pole varem näinud, et inimesed rõdul muudkui voorivad ühest istekohast teise. Minu ees ja kõrval olid õnneks kõik kohad täis, et seal väga ei saanud keegi rännata, aga ikka häirib, kui silmanurgast näed et keegi jälle kõrval kõnnib. Seda kirja pannes tekib mul aga küsimus, et äkki peaks üldse teatripublikult uurima, et mis toimub?

Tulles nüüd lavastuse juurde tagasi, siis esimesed 45 minutit, ehk esimese vaatuse oli Ivo Uukkivi üksinda laval (paaril korral käis ka mõni teine tegelane korraks lavalt läbi) ja korraks hakkas mul tekkima tunne, et miks ei võiks tegemist olla monolavastusega. Kuigi ka monolavastuse puhul oleks tekst võinud lihtsamini jälgitav olla. No niipalju ma sain aru, et teatris on paari tunni pärast ühe välislavastaja poolt lavastatud lavastuse esietendus. Meie nägime erakorralist valgusproovi. Samuti selgus, et selle saali tavaline valguskunstnik peab just sel õhtul teises majas teisele lavastusele valgust tegema. Samuti viis valgustaja meid veidi kurssi sellega, kes uues lavastuses mängivad. Kõike seda saatis aga valgustaja arutlus sellest, mis on loodusseaduslik absoluut. Ja see arutlus oli keeruline. Õnneks ei olnud ma ainus. Mu kõrval istuvad naised arutasid vaheajal samuti, et lavastus on kuidagi kaootiline ja väga keeruline on jälgida. Samas minust teisel pool istus üks vanem paar, kus mees paistis üsna haritud olevat, või siis oli ta lavastusega väga kursis (teadis kõik helikujunduses kasutatud teoste autoreid ning sosistas naisele vahel ette, mis tema arvates nüüd toimuma hakkab). See sosistamine ajas mind ikka eriti närvi. Laval on üks näitleja, kes räägib midagi loodusseaduslikust absoluudist ja kosmosest ja interjäärist ja eksterjöörist ja ma üritan sellest aru saada, ning siis keegi jumala süüdimatult muliseb mul kõrval. Ma isegi ei saa öelda, et nad oleksid sosistanud, sest lõpuks läks sellel vanapaaril jutt juba päris suureks. Küll olid näitlejad pahad ja valesti valitud ja küll oli muusikapala liiga pikk või liiga lühike ja ega nad siis ei tulnud ju näitleja liikumist vaatama, et rääkida võiks ka,samas miks ta räägib nii et midagi aru ei saa jne. Ma saan aru, et ma hädaldan siin blogis ise samamoodi, aga ma ei tee seda keset etendust, kui teised (ja mina ise kaasa arvatud) tahan laval toimuvat jälgida.

Võib-olla polnud mu vaim lihtsalt selliseks lavastuseks valmis, sest tegelikult seekord ootasin ma üle pika aja teatrisse minekut. Või oligi asi selles, et mul olid põhjendamatult suured ootused? Või on asi selles, et ma kujutasingi ette, kuidas lavastus räägib lihtsalt lavastaja igapäevatööst ja lavastuse ette valmistamisest. Mitte, et keegi seal filosofeerib. Kuigi jah, valgustajad võivad ka filosofeerida, aga kuidagi väga rumalaks oli see valgustaja tehtud, vähemalt minu arvates. Ma täpselt ei oska seletada, mis seal rumalat oli, aga kuidagi see suhtumine kuidas teised tegelased temasse suhtusid väljendas seda, et tegemist pole kõige kirkama kriidiga karbis. Ma siiski arvan, et inimesed, kes teatris töötavad on veidi targemad (vähemalt mul on selline illusiooon). Samuti on mul illusioon, et teatris saavad kõik omavahel läbi. Et ei ole päris nii, et lavastaja on proovis koos umbkeelse valgustajaga. Ma ikka arvan, et päris elus toimuvad proovid sujuvamalt ja teatris päris umbkeelseid töötajaid pole (vähemalt nende hulgas, kes lavastajaga kokku peavad puutuma). Ma rõhutan veelkord, et see on ainult minu arvamus ja ma võin täiesti vabalt ka eksida. Tegelikult polnud asi ikka nii hull. Lihtsalt minu ettekujutus erines veidi reaalsusest. Olgugi, et Valgustaja rääkis väga sügavamõttelist juttu, millest oli vahel raske aru saada, tuli tema suust ka palju häid tsitaate. Ma ostsin lausa näidendiraamatu (küll enne, kui etendus algas, sest see oli viimane raamat ja ma teadsin, et ma pean selle ostma), et siis saan rahus teksti lugeda ja tsitaate kirja panna. Võib-olla saan Valgustaja hingeelust ka siis rohkem aru, kui ma tekstiga kahekesi olen ja neid pikki monolooge loen. Igatahes lavastuse kolmandas vaatuses toodi lavale Anton Tšehhovi "Lugu inimesest". See oli siis see lavastus, mille proovile esimesed kaks vaatust keskendusid. "Lugu inimesest" oli minu jaoks lavastuse kõige toredam osa. Võib-olla seepärast, et see näitaski just seda, milline on kaasaegne teater. Seal oli klassikaline lavastus segatud koos tänapäevaste sugemetega. Nagu varasematest vaatustest selgus, siis oli lavastus kokku pandud viiest erinevast Tšehhovi lavastusest ja trupp loobus mängimast. Ainult teatri esinäitleja oli nõus mängima. Nii oli lavastaja sunnitud taustatantsijateks võtma kolm lavatehnikut. Selles vaatuses olid laval ka peeglid ja nii peegeldusid laval olevad lambid lõpmatusse. See oli ilus vaatepilt. Sellist lava oleksin ma võinud kogu 3 tundi nautida. Mu meelest oli kontrast ka selles, kuidas teatri esinäitleja väga päheõpitud häälel oma teksti esitas ja samal ajal kolm lavatehnikut seamaskidega tantsisid. Tants oli ka omamoodi vaatemäng. Üleüldse oli kogu see lavastus väga ebareaalne, kuid mulle see ebareaalsus meeldis. Kohati oli lavastus absurdseid kontraste täis, kuid mulle see just meeldiski. Lõpp vajus jälle kuidagi ära. Mina näiteks ei saanud aru, milleks oli vaja saal kottpimedaks lüüa ja siis hakata jälle seda ühiskonnakriitilist juttu ajama. Võib-olla ei meeldinud mulle ka see lõpp seetõttu, et suurem osa näitlejatest istus saalis ja rõdult ma neid ei näinud ning näitlejaid oli saalist samuti küllaltki kehva kuulda.

Vanemuise "Ürituses" oli tegelikult ju samuti, et esimeses kahes reas pileteid ei müüdud, sest seal toimus lavastuse tegevus. Ilmselt oli seekord samuti, sest vahel olid näitlejad lavalt kadunud ja ma olin sunnitud kuuldemängu kuulama. Lihtsalt sel põhjusel, et ülevalt rõdu viimasest reast polnud saali esimestesse ridadesse ja vahekäiku midagi näha. Samas on näitlejatele selline mängimine raskem. Tegelikult oli kogu Vanemuise väike maja etenduspaigaks. Näitlejad liikusid saalis, rõdul ja ka kolmandal korrusel valguspuldis ning jalutuskoridorides. Kõik need, kes on Vanemuise väikses majas käinud oskavad ilmselt ette kujutada kui kõvasti peab näitleja jalutuskoridoris rääkima, et teda oleks saali kuulda. Selles osas suur kiitus Ivo Uukkivile, kes enamasti oli sunnitud igast Vanemuise nurgast end kuuldavaks tegema. Geniaalseid pisiasju oli veel. Näiteks Raimo Passi tegelane, kes viimases vaatuses oli seelikus ja kandis seeliku all sukkasid, kust ta siis revolvri võttis ja kolm siga maha lasi. Või vesi, mis väikesest kannust muudkui tassi voolas ja tass ei hakanudki üle ajama või akvaarium, mis vahel oli vett täis ja siis sai korraks veest tühjaks ning hiljem hakkas jälle tasapisi veega täituma. Kindlasti oli omamoodi märk ka see, et Raimo Passi kehastatud Eino Truu nägi viimases stseenis üsna Anton Tšehhovi sarnane välja. Lõpus olevast pürotehnikast ma ei räägigi. Ma ikka avastasin teatris, et minust näitlejat ei saaks. Ma nimelt ei kujuta ette, kuidas ma redeli otsas turniksin. Ma ei karda kõrgust, aga kuidagi jube oli vaadata, kuidas Ivo Uukkivi redelil seisis ja diskokera valgustusstangede külge kinnitada tahtis. Ma vist reaalselt hoidsin hinge kinni sel hetkel. Mulle lihtsalt tundus, et ta kukub iga hetk koos selle diskokera, valgusstange ja redeliga keset lava uppi.

Näitlejatest keegi mind sel korral väga üllatada ei suutnud. Ivo Uukkivi polnud ma varem laval näinud (vähemalt ei meenu küll) ja teda olin ainult teleri vahendusel näinud. Siiani on temast jäänud mulje, kui eriti karmist inimesest. Seega olin üllatunud, et Valgustaja nii mahe tegelane oli. Samuti ei mäleta ma, et ma Guido Kangurit laval oleksin näinud. Tema tegelaskuju meenutas mulle aga paratamatult kuangise seebiseriaali "Kodu keset linna" vanamees Lembitut. Ma isegi ei vaadanud seda seriaali omal ajal regulaarselt, aga kohe kui Guido Kangur lavale tuli, meenus mulle Lembit. Teiste kohta ei oska ma midagi öelda. Markus Luik, Robert Annus ja Kristo Viiding olid ka lahedad, sest nende liikumine mulle meeldis. Eriti siis, kui nad seamaskidega tantisid. Sõnalisest poolest läks mul üsna palju teksti aga kaotsi kõikide näitlejate puhul. Ma siiski arvan, et tegemist ei olnud näitlejate süüga, vaid asi oligi lihtsalt selles, et ma kuulsin lisaks näitlejatele ka kõikide teiste juttu. Samuti tundus mulle vahel, et Harriet Toompere koperdas oma tekstiga, või oli see taotluslik. Igatahes ma ei oska rohkem näitlejate kohta midagi välja tuua.

Kui ma nüüd täna, päev hiljem selge peaga mõtlen, siis lavastus ei olnud pooltki nii jube, kui mu esimestest ridadest välja lugeda võib. Ma olen enam kui kindel, et mul läks pool elamusest lihtsalt kaotsi seetõttu, et kõik mu ümber nihelesid ja sosistasid. Sest kui lavastus oleks puhas jama olnud, siis oleksid mu mõtted etenduse ajal muudele teemadele rännanud, aga minu mõtted püsisid visalt etenduse juures. Ilmselt oleksin ma saalist vaadates lihtsalt parema elamuse saanud, kuna näitlejad oleksid lähemal ja elamus vahetum. Ma olen üsna kindel, et Uku Uusberg suudab oma lavastustes vaatajat üllatada. "Ürituses" oli üllatuseks Ott Sepa tegelaskujul jalgade maha saagimine, "Valgustajas" mustades sukkades ja seelikus Raimo Pass. Ühte tahaksin ma küll lavastajalt küsida: "Milleks oli Harriet Toompere kehastatud teatridirektorile pähe vaja panna nii õudne punane parukas?" See meenutas rohkem klouniparukat, kui teatridirektori juukseid. Või oligi see peen vihje selles osas, et teatreid ja üleüldse kultuuri laiemalt juhivadki klounid, kes reaalselt kultuurist mitte midagi ei tea?

Kuna kogu minu aur on seekord läinud hädaldamisele kui kehvasti kõik oli, siis tegelikult arvan, et filosofeerida armastavad inimesed võiksid ikkagi teatrisse minna. Ehk on Draamateatris parem miljöö ja etendust lihtsam jälgida. Vaatama tasub juba minna kasvõi selle kolmanda vaatuse pärast (kahjuks ainult kolmandaks vaatuseks vist ei saa minna, tuleb ka esimesed kaks vaatust ära vaadata). Või siis tasub minna ägeda kavalehe pärast. Ma vaatasin ka esimese hooga, et ohhooo, mingi kutse on kava vahel. Mõtlesin, et äkki tõesti DRAAMA 2016 raames kutsutakse publikut kusagile. Siiski sain üsna kiiresti aru, et tegemist on kava osaga. Nimelt oli "Valgustaja" lavastuse kava vahel eraldi kutse lavastusele "Lugu inimesest". Kuigi mulle tundus, et etenduse lõpuni ei saanud päris paljud aru, millega tegu oli. Küll otsiti kutselt kuupäeva, et millal see etendus toimub ja nuriseti et küll on kahju, et Tallinnasse peab minema. Seega elevust jätkus pikaks ajaks. Kokkuvõtteks võin öelda, et ma päris teist korda seda lavastust vaatama ei läheks, kuid kindlasti on olemas hullemaid lavastusi. Minu meelest oli see lavastus ikkagi kordades parem, kui need klassikalised monokomöödiad a´la Jan Uuspõld ja Indrek Taalmaa.

Selline see palju elevust tekitanud kava oli

 

Selline nägi kutse välja.

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri kodulehelt

Loe edasi