Kuvatud on postitused sildiga Jaak Prints. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Jaak Prints. Kuva kõik postitused

06/09/2023

TIIT PAGU

 5. september 2023 Tallinna Linnateatri etendus Draama festivali raames Vanemuise väikeses majas

Foto: Siim Vahur

Pärast seda kui sa oled öösel maganud ainult viis tundi ja sedagi rahutult ning mitmete ärkamistega, on ilmselt enamik inimestest järgmisel päeval väsinud ja mitte kõige paremas tujus. Ometigi meil kõigil juhtub selliseid öid ja neile järgnevaid päevi ja elu läheb sellest hoolimata edasi. Minul juhtus selline öö olema just eile ja nii juhtuski, et sellises olekus läksin teatrisse vaatama neli tundi kestvat etendust. Kui juurde lisada pool tundi enne etenduse algust toimunud kontsert ja etendusele järgnenud vestlusring, siis veetsin teatrimajas kokku viis ja pool tundi. Enamus inimesi ilmselt võdistab nii pika teatriõhtu peale mõeldes jubedusest õlgu. Minu jaoks ei tundunud see neli tundi etenduse ajana üldse nii pikk, eriti kui arvestada seda, et etendus algas kell 18 ja seega saab koju varem kui tavapärase etenduse algusaja korral.

Esimese vaatuse ajal selgus siiski, et ma olin oma võimeid tugevasti üle hinnanud ja sel korral oli see neli tundi teatrit minu jaoks eriline piin. Kuna ma siiski olen tugevalt masohhistlike kalduvustega otsustasin etenduse lõppedes vestlusringi ka minna, kuigi esimese vaatuse (ja ka teise vaatuse) ajal ei suutnud ma ära oodata millal vaatus läbi saab. Kui endale ausalt tunnistada, siis suurema osa ajast mõtlesin päevasündmustele ja pidasin plaani eesootavate sündmuste jaoks, sest ma lihtsalt ei suutnud etenduse teksti jälgia. Kuigi ma väga püüdsin. Ma kujutan ette, et enamuse ajast viibisin vestlusringis juba väsimusest pahupidi olevate silmadega. Siiski pean tunnistama, et vestlusring meeldis mulle veidi rohkem kui etendus ise. Peaks hakkama festivalide ajal pileteid ostma nendele etendustele, mis on päev pärast vestlusringi, sest minu meelest on pärast vestlusringi oluliselt parem lavastusest aru saada, sest lavastajad ja näitlejad on enda mõtteid lavastusprotsessist jaganud. Samas poleks siis endal üldse huvitav nähtud lavastust analüüsida ja kaasa mõelda.

„Tiit Pagu“ on Jaan Krossi värsivormis kirjutatud teos, mis räägib juuratudeng Tiit Pagust ja tema muutumisest üliõpilasest kommunistiks, kes seetõttu on sunnitud oma elu pagenduses elama. Sarnased sündmused on olnud ka Jaan Krossi enda elus ja seetõttu peetakse teost paljuski autobiograafiliseks kuna oli Kross ka ise juristi haridusega, kuigi suurem osa eestlastest teab Jaan Krossi eelkõige ainult kirjanikuna. „Tiit Pagu“ ilmus esimest korda 2020. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ja sealt hakkas lavastaja Jaak Printsil idanema mõte teosest lavastus teha. Nagu eilsest vestlusringist selgus, siis teos on lavale toodud praktiliselt täies mahus, mis seletab etenduse üsna pikka kestust. Väidetavalt on lavastuse tarbeks raamatust välja kärbitud ainult 15 värssi, mida on tegelikult väga vähe. Päris ausaks jäädes, ma sisust midagi detailselt rääkida ei oska, sest etenduse sisuline pool läks väsimuse tõttu minust täielikult mööda. Enamasti rändasid mõtted Krossi värrsidelt enda päevasündmustele. Eks mingi väike süü, miks ma kuulata ei suutnud, võis olla ka värsskõnel. Eeldab ju värsskõne, et seda esitatakse mingi teatud rütmiga ja ühel hetkel muutus see sama rütmiga tekst minu jaoks lihtsalt mingiks taustamüraks mida oli lihtne ignoreerida. Kuigi tegelikkuses olid näitlejatudengid väga tublid ja esitasid teksti väga elavalt ning seega mingit monotoonsust etenduses ei olnud. Seepärast ma ainult enda väsimust süüdistangi. Sest ma tegelikult tahtsin kuulata ja kaasa mõelda, aga hoolimata minu pingutustest ja laval toimuvast, ei suutnud ma kogu täiega etendusega kaasas olla ning pigem oleksin tahtnud silmad kinni panna ja pea naabri õlale toetada ning uinaku teha.

Lavastus on üles ehitatud veidi lavakõne või loo jutustamise võtmes. Laval on küll tegelased, kuid tegelased ise saavad võrdlemisi vähe sõna. Natuke häiris ka see, et ühte ja sama tegelast (Tiit Pagu) kehastasid mitmed erinevad näitlejad ja seega oli veidi keeruline jälgida, kes hetkel keda kehastab. Peamiselt jutustavad teised sellest, mis juhtus ja veidi jääbki mulje justkui kogu lavaka XXXI lend loeb hästi ilmekalt ja liikumisseadetega kaunistatult Jaan Krossi raamatut „Tiit Pagu“ publikule ette. Siinkohal peab siiski XXXI lennu tudengite ja lavastaja Jaak Printsi ees mütsi maha võtma ja tõdema, et kuigi tekst jäi minu jaoks tahaplaanile, siis ilma tekstita oli lavastust samuti tore vaadata. Eriti meeldis mulle koreograafia, mille eest tuleb eraldi tänada koreograaf Eve Mutsot. Liikumist ja kostüüme vaadates tekkis mul täielikult tunne nagu ma oleks 1930ndatesse sattunud. Seda emotsiooni suurendas ka enne etendust toimunud väike kontsert ajastutruude lööklauludega. Seega, kellel vähegi võimalik, soovitan pool tundi enne etenduse algust kohal olla, et kontserti nautida. Ainus segane koht minu jaoks oli etenduse lõpus akutrellidega lava üles võtmine, sest esiteks oli akutrellide mürinas päris keeruline teksti kuulda (ma ikkagi üritasin teksti jälgida nii palju kui mu aju seda võimaldas) ja teiseks polnud akutrell kindlasti mitte sellele ajastule omane leiutis. Lisaks pidid lavamehed lava ilmselt kohe tagasi kokku panema, sest järgmisel päeval on juba uus etendus tulemas. Seega tekitas selline võte minus rohkem küsimusi kui aitas luua tööõhustikku.

Kuna tegemist on Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakunstikooli koostöölavastusega, siis laval on ainult XXXI lennu tudengid ja Linnateatri panus on ilmselt rohkem ruumi ja lavatehnilise meeskonna andmine. Tudengid tähendavad minu jaoks seda, et kõik laval olnud näod olid suuresti võõrad. Eks mõni nimi oli tuttav ja ehk olen mõnda nägu ka vilksamisi varem kusagil näinud, kuid nii pikas lavastuses olid siiski kõik minu jaoks võõrad. Tore on vaadata, et tulevased näitlejad on nii andekad ja järelkasvu peaks Eesti teatril olema rohkem kui küllalt. Siinkohal tahaksin tudengeid tunnustada, et kuigi neil on alles õppeprotsess pooleli, siis suur töö on neil tehtud ja tegelikult ei saaks paljud kutselised näitlejadki sellise keerulise lavastusega hakkama. Kuigi laval oli 16 noort inimest (enamasti mitte kõik korraga), jäi mulle teistest enim silma Hanna Jaanovits. Kindlasti ei jäänud ta mulle silma oma nime tõttu (on tema isa ju teada-tuntud Vanemuise näitleja Margus Jaanovits), sest näod ja nimed viisin ma alles pärast etenduse lõppu kavalehe abil kokku. Eelkõige jäi Jaanovits mulle silma oma eriti ilmeka kõnemaneeri ja suurepärase liikumise tõttu. Jah, kõik tantsisid hästi, aga oli näha et Jaanovitsil tulid liigutused välja plastilisemalt ja graatsilisemalt kui teistel. Seega tahan tulevikus näha, mida ta peale kooli lõppu tegema hakkab. Kuigi nagu öeldud, siis minu jaoks oli kursuse tase võrdlemisi kõrge ja ühtlane, kedagi kehva näitlejamesterlikkusega küll silma ei jäänud.

Lavakujunduses on kasutatud lava peale ehitatud pöördplatvormi, millel peamine tegevus toimub. Platvormi tagaseina katab must veidi läbipaistev kangas ning kanga tagant on näha suurt peeglit, millelt platvormil olevad tegelased peegelduvad. Just seda sama platvormi hakataksegi etenduse lõpus üles võtma, imiteerides suurt töö tegemist põgenikelaagris. Lisaks platvormile on laval näha 16 puidust tooli ja vastavalt stseenidele ka ajastule omaseid üksikuid mööbliesemeid (voodi, laud, toolid). Pigem on lavakujundus minimaalne ja suurem rõhk atmosfääri loomise jaoks pannakse Krossi värssidele, mis sisaldavad endas rohkearvulisi kirjeldusi ja seeläbi loovad juba ise paljuski kogu keskkonna. Valdavalt domineerivad kujunduses hallikad ja tumedad toonid. Kõik tüdrukud kannavad samasuguseid tumehalle 30ndate stiilist inspireeritud kleite ja poisid heledamast hallist kangast pükse ja veste. Vastavalt stseenile lisatakse kostüümidele aksessuaare (korporatsiooni lindid, pearätid jms), kuid leidub ka värvilisemaid kostüüme, näiteks värvilised peokleidid. Seega kõik nii üksluine ja hall ikka pole. 

Etenduse lõpus lasti valgus järjest rohkem lavalt maha, imiteerimaks pimedaid töölaagri aastaid. Eks see lõpp oma pimedusega veidi pakkus publikule proovikivi, sest lisaks minule hakkasid ka mitmed teised haigutust tagasi hoidma, nihelema või siis päris häälekalt juttu rääkima ja oli näha, et inimesed tahtsid pimedast teatrisaalist lahkuda. Ometigi tahaksin ma eeldada, et Draama festivali ajal on publikuks keskmisest suurem teatrisõber ja seega selline käitumine ehk annab aimu sellest, et neli tundi on ikka veidi liiga pikk aeg ühe etenduse jaoks. Nagu vaheaja järgselt saali naastes tühjaks jäänud istekohtade järgi oletada saab, oli publikus siiski veel neid, kes lavastust minuga sarnaselt piisavalt hinnata ei osanud ja otsustasid juba vaheajal lahkuda. Ma päris nii jubedaks lavastust siiski ei pidanud, et oleks vaheaejal lahkuda tahtnud, kuid eks see teine vaatus tundus ikka päris pikana.

Minu jaoks oli kindlasti tegemist selle aasta kõige vaevalisema lavastusega. Ühelt poolt polnud lugu päris minu maitsele ja kindlasti mõjutas enesetunnet ning etenduse vastu võtmist ka magamatus. Kuigi ma olin teatrist välja saades siiralt õnnelik et katsumus läbi sai ja ma olin kindel et nähtud lavastus oli minu selle aasta kõige kehvem teatrielamus, siis nüüd puhanud peaga möönan, et kõige kehvem elamus kindlasti ei olnud. Lihtsalt tekst polnud minu jaoks, aga näitlejad tegid head tööd ja ilmselt tänu näitlejate mängule ma päris magama siiski ei jäänud. Soovitada julgeksin ainult suurtele teatrisõpradele, kes värsist oskavad lugu pidada. Kõikidele nendele, kes mõtlevad et võiks lihtsalt ajaviiteks teatrisse minna, on minu soovitus sellest lavastusest kaarega mööda käia.

 
Autor: Jaan Kross
Lavastaja: Jaak Prints
Kunstnik: Kristjan Suits
Koreograaf: Eve Mutso
Valguskunstnik: Emil Kallas
Helikujundaja:  Arbo Maran
Värsiõpetaja: Anu Lamp
Lauluõpetaja: Riina Roose
Grimmikunstnik: Anu Konze
Laval EMTA lavakunstikooli XXXI lend:
Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš

 

Rohkem infot lavastuse ja tulevaste mänguaegade kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.


13/08/2019

Minu Eesti vanaema

12. aprillil 2019 Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses



Sel korral tahan kirjutada sellisest lavastusest nagu “Minu Eesti vanaema”. Lavastus on valminud MTÜ R.A.A.A.M., Vaba Lava teatrikeskuse ja Julia Augi koostöös. Julia Aug on Venemaal tegutsev näitleja ja lavastaja kes on Eesti päritolu. Kui Teile Augi nimi midagi ei ütle, siis võin vihjeks öelda, et just tema mängis filmis “Seltsimees laps” venelannast koolidirektorit.
Sel korral on Julia Aug pannud kirja oma perekonnaloo ja selle ka ise Eestis lavale toonud. Eestlase jaoks võib tunduda kummaline, et naine kes elab Venemaal ja ei räägi sõnagi eesti keelt, identifitseerib end eestlasena. Kuid just sellest lavastus räägibki. Eestlaseks olemisest ja püüdlusest oma isamaale pääseda. Tegemist on dokumentaallavastusega, mis, nagu nimigi ütleb, räägib loo ühest Eesti vanaemast. Aug on kirja pannud enda isikliku loo sellest, kuidas tema vanavanemad olid Eesti kodanikud ja kuidas tema on oma kodakondsusest ilma jäänud. Ometigi peab ta end rohkem eestlaseks, kui ehk mõni eestlane ise. Igatahes väga õpetlik ja südamlik lugu, mis vähemalt mind pani asjadele teisiti vaatama.
Ma arvan, et seda lavastust võiksid kõik eestlased vaadata, sest nii mõneski asjas on meil lavastusest õppida. Näiteks, miks me neid inimesi kes kunagi Ameerikasse või Rootsi emigreerusid, peame ikkagi väliseestlasteks kuid neid kes Venemaale emigreerusid, me enam eestlasteks ei pea? Kas Venemaa on ainult seetõttu kehvem paik emigreerumiseks, et nad on meid okupeerinud? Ometigi on paljud tänaseks kuulsad inimesed omal ajal mingi osa elust elanud Venemaal ja me kuulutame suure uhkustundega kogu maailmale, et nad on eestlased. Miks me eristame inimesi?
Kindlasti tasub lavastust vaadates meeles pidada, et tegemist on ühe inimese interpretatsiooniga ja me näeme kogu sündmustikku läbi Julia Augi silmade. Seega võib kogu lugu olla kantud nostalgiahõngust ja Augi lapsepõlvest võib olla jäänud veidi ilusam mälestus, kui see tegelikult oli. Mitte, et ma tahaks väita, et Augil kindlasti ei olnud nii tore lapsepõlv, aga tavaliselt inimesed ikka kipuvad mälestusi veidi ilustama. Ma ei taha väita, et Augi lugu on vale või väljamõeldis, vaid pigem rõhutada seda, et me ei saa üksiku loo põhjal üldistusi teha. Siiski vaadates lavastust kui ühe perekonna või ühe inimese lugu, saame väga südamesse mineva loo osalisteks.
Julia Aug on ise ka lavastuse lavastaja. Selles osas on kindlasti hea, et lavastaja ja autor on sama isik, kuna siis oskab lavastaja kõik autori mõtted täpselt lavale tuua. Samas võiks teine lavastaja ehk autori mõtteid teise nurga alt tõlgendada, andes nii lavastusele uue kõrvalpilgu. Võib lihtsalt juhtuda, et kogu loomeprotsessis ollakse nii sees, et mõni uus ja huvitav rakurss jääb märkamata. Ma pole kindel, kas Eesti publik on varem Augi lavastusi näinud. Minule vähemalt tundus tema lavastajakäekiri (kui nii saab ühe lavastuse põhjal üldse öelda) huvitav. Kuigi kui lavastuselemente eraldi käsitleda, siis polnud seal midagi sellist, mida ma varem näinud ei oleks. Aga koostoimides andsid erinevad elemendid kokku suurepärase ja nauditava terviku.
Lavastus algab sellega, et lavale tulevad Gert Raudsep ja Mirtel Pohla, kes istuvad teineteise vastu. Neid hakkavad filmima Jaak Prints ja Laura Kukk. Kaamera filmis neid portreerežiimis ja nende näod kuvati kõrvuti suurele ekraanile. Kuigi filmimine toimus seal samas ekraani kõrval, sai nende vestlust vaadata justkui kinoekraanilt. Samas oli alati võimalus pilk pöörata ka reaalselt kaamerate ees toimuvale vestlusele. Sarnaselt olid lahendatud paljud stseenid. Lisaks lubas valge kinoekraan koos tehniliste lahendustega näitlejate selja taha tekitada näiteks vihmase tänava, mida reaalselt ruumis ei eksisteerinud. Sellise võttega loodi Brechtilik võõritusefekt, kus ühel hetkel oli tunne nagu viibiksid sa kinosaalis (seda tunnet suurendasid ekraanil nähtavad eesti ja vene keelsed subtiitrid), teisalt oli ikkagi aru saada, et tegemist on teatrisaaliga, kus mõned asjad on tinglikud. Võõritusefekti tekitas ka see, kui näitlejad etenduse alguses publikult küsisid, mis neile nende vanaemaga esimesena seostub või meenub. Sellised hetked on alati veidi koomilised kui sa istud tagumistes ridades (sest siis suure tõenäosusega sinult ei küsita), sest sageli ei saa publik aru, kas neilt oodatakse päris vastust või on küsimus lihtsalt osa tekstist, millele tegelikult vastust ei oodata.
Veel meeldis mulle sümbolite ja erinevate kujundite kasutamine. Näiteks see kuidas Jaak Prints mängis koera. Ainsaks viiteks koerale olid lendurimüts, nuuskimine ja paar haugatust. Teise näitena võib tuua nööbid, mis kujutasid herneid. Kuna lavastust mängitakse black box tüüpi saalis, siis polnud seal ka väga suurt lavakujundust ja enamasti kujutatigi kõiki sündmusi ja tegevusi mõne üksiku rekvisiidi abil. Selliste kujundite kasutamine on huvitav, kuid publikule samas keeruline, sest see nõuab veidi rohkem mõtestamist ja süvenemist. Eriti nendele, kes pole väga palju teatris käinud ja on harjunud, et asjad tähistavad teatris seda sama, mida nad igapäevaelus tähistavad.
Vahel oli ka teksti järgimine keeruline, sest ei saanud aru kes parajasti räägib. Näiteks siis kui Mirtel Pohla kehastatud külaline rolle vahetas, oli mul mõnel korral raske aru saada, et ta hetkel ei olegi külaline, kes meenutab oma lapsepõlve, vaid hoopis keegi teine. Paaril korral ei ilmunud ekraanile ka subtiitreid. Ma ei tea, kas tegemist oligi taotlusliku võttega, või oli tegemist tehnilise apsuga. Kuna minu vene keel on peaaegu olematu, siis jäid osad stseenid mulle arusaamatuks. Samas oli lavastuses ka neid kohti kus näitlejad rääkisid eesti keeles ja puudusid vene keelsed subtiitrid. Ehk siiski oli asi taotluslik. Võtame seda kui integratsiooniprojekti.
Ma tean, et meie näitlejad on andekad. Kuid siiski olin ma üllatunud, et kõik rääkisid nii puhast (vähemalt minu kõrvale tundus ilma aktsendita olev) vene keelt. Küll aga tabas minu kõrv Ülle Kaljuste mitmeski kohas (nii eesti kui vene keelse) tekstiga soperdamas. Ometigi polnud tegemist esimese etendusega ja lavastus oleks võinud juba mingil määral sisse mängitud olla.
Näitlejatest jäid sel korral kõige rohkem silma Mirtel Pohla, kelle kanda oli peaosalise roll ja Jaak Prints, kellel olid (vist) kõige koomilisemad rollid. Vähemalt mulle tundus, et ma naersin ainult Printsi erinevate tegelaskujude peale. Kõige efektsemalt on siiski mällu sööbinud juba mainitud koera osatäitmine. Paljudes stseenides oli Printsi tegelaskuju just kirsiks tordil. Samas kui Mirtel Pohlat võiks mingis mõttes (ilmselt juuksevärvi sarnasuse tõttu) ka väliselt Julia Augi sarnaseks pidada, oli tema rollisoorituses siiski midagi sügavamat, mis pani talle kaasa elama. Nii kui Pohla lavale astus, oli minu pilk talle pööratud. Ükskõik kui huvitav tegevus laval enne tema tulekut oli toimunud. Eriti pugesid mulle hinge need hetked, kui ekraanilt suurelt tema nägu näidati. Seda emotsiooni, mida ta oma miimika ja olekuga edasi andis, on raske sõnadega kirjeldada. Seda peab ise nägema. See on uskumatu, kui kõnekad võivad inimese silmad olla ja kui hästi Pohla tajus Julia Augi mõttemaailma - tema ängistust ja frustratsiooni kogu olukorra suhtes.
Laura Kukke pole ma varem laval näinud (kui aus olla, siis polnud ma temast väga palju varem üldse midagi kuulnud). Siiski tundus mulle, et tema nimi tasuks meelde jätta ja tulevikus peab tema tegemistega veidi rohkem kursis püsima. Ma tahaks väga loota, et see polnud uudsus, mis Kuke rollisoorituse minu jaoks huvitavaks tegi. Ka Gert Raudsepa tegemisi pole ma teatrilaval nägema juhtunud, kuid filmides on ta mulle alati meeldinud. Peab tunnistama, et teatrilaval on ta veelgi parem, kui kinolinal. Ülle Kaljustet olen ma sellest näiteseltskonnast kõige rohkem näinud. Seega olin ma tema osas kõige rohkem pettunud. Ärge saage minust valesti aru, tema kehastatud vanaema oli väga hea. Kuid minu jaoks jäi mingi üllatusmoment puudu. Oma vaimusilmas kujutasin ma Kaljustet vanaema rollis veidi teistmoodi ette. Rohkem vanaemalikuna. Praegu tundus mulle, et kõiki neid maneere ja nüansse olen ma juba varem näinud ja pigem meenutasid need mulle tema jõulisi naiskaraktereid, mitte ühte toredat vanaema väikese lapse silmade läbi. Jah, ma tean, et näitlejad mängivad enda pealt ja mingil hetkel hakkavad näitlejale omased žestid ja miimika korduma, kuid mulle meeldiks kui näitleja suudab igas rollis end uuest küljest näidata.
Igatahes au ja kiitus Augile, et ta suutis nii hea trupi kokku panna. Kindlasti on pool võitu selle lavastuse puhul just suurepärase trupi leidmine. Sest üldkokkuvõttes olid rollisooritused üle Eesti keskmise ja nauditavad nii vaadata kui kuulata. Kuna lavastus koosneb erinevatest stseenidest, mis pole sageli üksteisega otseselt seotud, on terviku loomine veidi keerulisem. Siinkohal tulebki suurepärase terviku loomisel abiks Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus. Eriti meeldisid mulle lastelaulud. Mul on nii kahju, et ma ühegi laulu sõnu enam ei mäleta. Siis muidugi veel see tehniline videolahendus, mille autor on Laura Romanova ja mis jättis tunde nagu tõesti istuks kinosaalis. Kogu filmi- ja teatrimaagia tekkele aitas kaasa viimase lihvi andev valguskujundus Priidu Adlase poolt. Sel korral oli minu jaoks kõige kaasahaaravam kunstnik Polina Grechko stsenograafia. Eriti kõnekas oli paberi kasutamine, sest on ju paber see, mis otsustab, et Aug ei saa enam Eesti Vabariigi kodanik olla. Etenduse lõpus lennutatavad paberlennukid olid visuaalselt silmale ilusad vaadata, kuid viisid mind paratamatult mõttele, et paber muuks ei sobigi kui lennukiks ja lennukiks voltimine näitaks justkui Aug vilistaks Eesti Vabariigi paberile.
Ehk on tal isegi õigus, sest ega paber ei määra seda mis rahvusest keegi on. See on ikka rohkem sisemine teadmine ja süda, mis määrab rahvuse ja kodumaa. Just seetõttu leian ma, et me peaksime rohkem avatud silmadega ringi käima ja teiste lugusid kuulama. “Minu Eesti vanaema” puhul pole tegemist mitte ainult ühe naise looga, vaid kogu meie ajalooga. Aga veidi teise nurga alt vaadatuna. Lõpuks jääb siiski õhku küsimus, kelle me omaks võtame ja kelle me eemale tõukame ning miks me seda teeme?
Mina igatahes soovitan soojalt lavastust vaatama minna, kui selleks võimalus peaks avanema. Jah, lavastus paneb kaasa mõtlema selliste teemade üle, millest me mõelda ei tahaks, kuid ma olen kindel, et need on väärt mõtted, mis teatrisaalis istudes pähe tulevad. Mina igatahes plaanin küll lavastust teist korda veel vaatama minna.

Autor ja lavastaja: Julia Aug
Kunstnik: Polina Grechko
Videokujundaja: Laura Romanova
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Mängisid:
Mirtel Pohla - külaline
Ülle Kaljuste - vanaema
Laura Kukk - tüdruk, Linda, naine
Gert Raudsep - ajakirjanik, Adolf Kesler, mees 1
Jaak Prints - advokaat, Oskar Aug, sõdur, mees 2, koer

* – Päisefoto autor Siim Vahur