Kuvatud on postitused sildiga Kristjan Lüüs. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Kristjan Lüüs. Kuva kõik postitused

02/10/2024

Surm

 1. oktoobril 2024 Genialistide klubis

Foto: Gabriela Urm


Eesti ühiskonnas on päris palju tabuteemasid, näiteks seks, raha ja surm, millest isegi pereringis ei räägita, avalikust arutelust rääkimata. Rahast rääkimisega on praegusel investeerimissajandil minu meelest juba päris hästi. Seksi ja seksuaalsuse teemadele pööratakse ka järjest rohkem tähelepanu ja julgustatakse inimesi sellest rääkima. Üle jääb ainult surm, millest keegi kõva häälega jaavalikult väga rääkida ei taha. Ometigi oleme me kõik surmaga seotud, sest tahame me seda või ei, siis surm ootab meid kõiki ees ja seetõttu peaks sellest rääkima. Kui ma eelmises postituses ütlesin, et kõik haiguste, vanaduse ja surmaga seotud teemad mulle teatris meeldivad, siis on täiesti loogiline, et ma läksin vaatama lavastust, mis räägib surmast. Kuigi pean tõdema, et ega ma ka nende hulka ei kuulu, kes surmast vabalt ja avalikult räägivad, kuigi võiks. Tegemist on Musta Kasti eelmise aasta detsembris esietendunud uurimusliku sisuga lavastusega, mis käsitleb peaaegu kõike surmaga seonduvat, alates sellest miks ja kuidas inimesed surevad ning lõpetades sellega kuhu keegi maetud tahab saada või milliseid riideid kirstus kanda.

Paljudele võib see tunduda õõvastavana, et miks sellist asja teatris teha ja miks seda keegi üldse vaatama peaks minema. Tegelikult on surm elu osa ja on hea need teemad lähedastega juba varakult läbi arutada. Nagu ma ütlesin, siis pole keegi meist surma eest kaitstud ja kuigi me võime ilmselt vaielda selle üle, kas inimese hing elab pärast surma edasi või mitte, siis oleks kõigil ju palju parem olla, kui me teaksime et ka noore inimese matused said sellised nagu tema seda tahtis. Sest olgem ausad, vanemate inimestega räägitakse surmast palju rohkem ja sageli me teame täpselt millises kapinurgas on vanaema või vanaisa kirsturaha ja kus aastakümneid tagasi ostetud uued riided, mis mõeldud just kirstu selga panekuks.

Etendusele järgnenud vestlusringis käis läbi mõte, et tegelikult on vähihaiged suremise seisukohast eelistatud olukorras, sest diagnoos on selline, et paneb inimese ja tema lähedased surma peale mõtlema ning selle tõttu saavad kõik olulised asjad läbi räägitud. Pean tunnistama, et igapäevaselt haiglas töötades ja nähes ka ootamatut surma, pole ma ise selle peale mõelnud, et enda lähedastele elu lihtsamaks teha, kui minuga peaks ootamatult midagi juhtuma. Kasvõi näiteks see, kus on minu panga PIN-koodid või kontode paroolid, et lähedased saaksid näiteks minu kontod sulgeda või vajadusel minu rahaga toimetada. Rääkimata sellest, et mida teha minu asjadega ja milliseid matuseid ma endale tahaksin. See võib tunduda vastik, sest kes ikka tahaks oma surmale mõelda, kuid lähedastel on palju lihtsam kui nad teavad, et ma olen ise ära otsustanud, et ma näiteks tahan tuhastamist ja hiljem tuha merre viskamist ning keda matustele kutsuda ja kus teha peielaud ning milline muusika võiks matustel mängida. Iseenesest oleks viisakas, et mul oleks kõikide oma erisoovide jaoks kontol piisavalt raha ka, et lähedased ei peaks selle peale samuti mõtlema. Selguse huvides ütlen, et kõik eelnimetatud soovid olid väljamõeldis, sest ma pole selle teema peale mõelnud ja ma ei tea millist matust ma tahan ja kuhu ma tahan end mind maetaks, teistest aspektidest rääkimata.

Kui eelnev jutt väga morbiidseks kiskus, siis mul pole veel kavas ära surra ja ma loodan, et ma selle jutuga surma ligi ka ei tõmba. Aga need on elulised teemad, millele Musta Kasti lavastus tähelepanu tõmbab ja millest me peaksime omavahel rääkima. Kõikide skeptikute rahustuseks ütlen juba ette ära, et tegemist on Mustale Kastile omase huumoriga vürtsitatud lavastusega ja rohkem saab naerda kui nutta. Tegelikult nutmiseks tuleb endal kõvasti pingutada, sest minul on silmad väga märja koha peal ja mul ei tulnud kordagi isegi mõtet, et nutta tahaks. Naerda saab siiski korralikult ja on oht, et ainsad pisarad mis pooleteise tunni jooksul tekivad, on naerupisarad. Eriti kui sa oled tervishoiutöötaja, kes armastab musta huumorit, sest lavastus on musta huumorit pilgeni täis. Ma igaks juhuks ühtegi nalja ära ei räägi, sest muidu pole nendel võib-olla huvitav, kes alles planeerivad teatrisse minna. Mina igatahes soovitan kõikidel (aga eriti tervishoiutöötajatel) lavastust vaatama minna.

Eks mulle jäi lavastus eelkõige kodulehel oleva tutvustuse järgi silma, kus lubatakse, et tegemist on uurimusega surmast. Eritit meeldis mulle lause „Me uurime surma füsioloogiat, kliiniliselt ja steriilselt.“, sest see kõlab täpselt nii nagu tegemist oleks tervishoiutöötajatele mõeldud kohustusliku lavastusega. Ja see tähendas ainult seda, et ma pidin seda vaatama minema. Kõikide teadustöö ja uurimuste hirmus elavate inimeste rahustuseks võin öelda, et uurimus on tehtud ka Musta Kasti vaatenurgast ja seega väga palju tõsiseid fakte surma kohta lavastuses ei esitata. Mõned üksikud faktid on, aga neid on pigem siiski vähe. Pigem oli lavastuse loomisprotsess tegijate endi jaoks uurimus, sest laval räägitakse peamiselt enda või enda tuttavate lugusid ja mõtteid surmaga seoses. Et need mõtted saaksid paremini tekkida külastas trupp enne proove nii krematooriumit kui ka hospiitsi ja tutvus nende igapäevase tööga ja rääkis töötajatega surmas. Just täpselt neid mõtteid ja kogemusi meile lavastusega edasi antakse. Lisaks mõned tegijate isiklikud lood ka. Kuigi kõik kolm näitlejat on laval oma nimedega ja räägivad iseenda lugusid, siis ei tähenda see, et kõik see, mida nad laval ütlevad ka päriselt nende kohta tõsi on. Vestlusringis tuli välja, et kunstilisuse huvides on mõned lood ja nende rääkijad ära vahetatud.

Üldiselt vahelduvad lood humoorikate vahepaladega nii orgaaniliselt et vahel on raske aru saada, et üks lugu lõpeb ja nüüd juba tuleb uus. Algab kõik sellega, et keset saali on valge surilina all üks surnukeha kellest on näha ainult tema jalatallad. Kuna laval on ainult kolm näitlejat ja Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo on publiku saali lubamise hetkeks samuti laval ja võtavad justkui teisi külalisi vastu, saab teha järelduse, et lina all on Laura Niils. Etenduse algus tundub justkui veidi kummaline, sest Lüüs ja Targo räägivad omavahel kui ajuvaba mõte on teha lavastust surmas ja kas keegi seda üldse vaatama tuleb, kuigi samal ajal on saal täiesti täis. Ühel hetkel hakatakse arutlema selle üle miks surmast ei räägita ja miks sellest rääkima peaks. Lõpuks jõuab arutelu nii kaugele, et Niils tuleb lina alt välja ja vaja on uut „surnut“. Etenduse jooksul saavad kõik rohkem või vähem surnut mängida ja see, kes parajasti poodiumil pikali on, vahetub vahel päris kiiresti.

Muuhulgas arutletakse lavastuses selliste teemade üle, kes ja millal peaks otsustama seda kas ajusurmas haigel hingamisaparaat seinast välja tõmmata; kuhu keegi tahaks, et teda maetaks; kas matused peaksid olema kurvad või rõõmsad; kui palju matused üldse maksavad jne. Lisaks antakse üsna koomiline ülevaade sellest kuidas surnut pestakse ja riietatakse. Seda riietamise osa oli mul tervishoiutöötajana kõige raskem vaadata, sest ma tean, et päriselt keegi niimoodi seda inimest ei väntsutaks. Aga olgem ausad, see väntsutamine oli kunstilises mõttes kordades naljakam kui oleks korrektne tegevus olnud. Kindlasti on lavastus väga mitmeski erinevas mõttes silmiavav. Näiteks neile, kes pole lähedase matmisega kokku puutunud, võivad silmiavavaks teguriks olla matuste hinnad. Minu jaoks oli põnev fakt, et urne saab teha sisuliselt kõigest, ka näiteks meriadrust.

Mis muidugi lavastuse kõige enam meeldejäävaks tegi, olid kolm näitlejat. Ainsa naisena pidi Laura Niils kõige rohkem surnut kehastama, sest naisena on ta meestest väiksem ja seega oli teda erinevate stseenides näiteks lihtsam riietada. Kaarel Targo jäi kõige enam silma oma suurepärase laulmisega (mitte, et see minu jaoks uudis oleks, et ta hästi laulab), esitades Urmas Alenderi laulu „Kui mind enam ei ole“. Laul ilma igasuguse taustahelita mõjus lihtsalt selliselt, et tõi kananaha ihule. Ma julgeks öelda, et ainuüksi selle laulu pärast tasub teatrisse minna. Ja siis muidugi Kristjan Lüüs, kes vist jäi kõige rohkem oma naljadega meelde. Kohati on raske igaühe kohta eraldi midagi välja tuua, sest kõik koos ühtse triona mõjusid nad kõige paremini. Mul on natukene ainult sellest kahju, et kui tavaliselt on Musta Kasti lavastused üsna palju inimese füüsilisi võimeid proovile panevad, siis sel korral see füüsiline pool jäi minu jaoks nõrgaks. Aga kõik muu oli nii nagu Musta Kasti lavastuste puhul ikka.

Seega kokkuvõtteks julgen kõikidele soovitada. Kahjuks mängitakse lavastust harva ja Genialistide klubi saal on pigem väike, seega kellel huvi on, tasub piletid varakult valmis varuda. Mina tõesti julgen kõikidele soovitada. Eilsel etendusel oli väga palju koolinoori ja tundus, et teema kõnetas neidki ja peale naerupahvakate polnud kogu etenduse aja saalist ühtegi lobisemist ega telefoniekraani valguskuma, mis oleks teisi seganud. Seega ilmselt polnud mina ainus, kes etendust nautis. Kolleegidele tervishoiusektorist julgen öelda, et tegemist on lausa kohustusliku lavastusega. Mina hakkasin küll peale etendust ja vestlusringi paljudele surmaga seotud töösituatsioonidele teisiti mõtlema. Olen korduvalt vestlusringi maininud. Ma saan aru, et vestlusringid toimuvad pärast iga etendust ja soovitan kõigil see aeg varuda ning jääda ka vestlusringi kuulama ja kaasa mõtlema. Vestlusring on sama silmaringi avardav kui kogu etendus.

 

Autor: trupitöö
Lavastaja: Birgit Landberg
Dramaturg: Mehis Pihla (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskujundaja: Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Helikujundaja: Sander Rebane (Endla teater)
Osades:
Laura Niils (Rakvere Teater)
Kaarel Targo
Kristjan Lüüs
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Musta Kasti koduleheküljelt

31/03/2019

Eestlased peksavad mõisatallis ärkamisaja laulude taustal

26.märts 2019 Genialistide klubis




Eelmisel aastal räägiti väga palju eesti-ainelistest lavastustest. Eks ikka seoses EV 100 juubeliga. Tegelikult räägiti neist juba üle-eelmisel aastal, kui esimesed sellele teemale pühendatud lavastused etendusid. Nii esietendus 2017.aasta 24. veebruaril ka teater Musta Kasti lavastus "Peks mõisatallis". Kui lavastuse sisututvustust lugeda, siis peaks tegemist olema humoorika lavastusega, mis räägib eestlaste kannatustest. Seega tundub, et igati rahvuslik lavastus, mida peaksid kõik eestlased nägema. Kahe aasta jooksul, mil Must Kast on üksteist mõisatallis peksnud, on nende tegevus nii teatrivaatajatelt kui ka kriitikutelt palju kiita saanud. Mõned kriitikud on laitnud ka.
Meie käisime seda teatrikriitika praktikumi raames koos õppejõududega vaatamas ja kui ma õigesti aru sain, siis väga raputavalt positiivset elamust ei saanud meist keegi. Mina olin lausa see, kes julges välja öelda, et mulle lavastus pigem ei meeldinud. Õnneks jagas ka üks õppejõududest minu arvamust (või siis jagasin mina tema arvamust). Ja hiljem teiste õppejõududega rääkides, siis ega nemad ka väga vaimustuses nähtust ei olnud. Ehk me olime sihtgrupist väljas? Sest mulle tundus, et lavastus meeldis pigem 20ndate eluaastate alguses olevatele inimestele (ja siis vanematele teatrikritiikutele).
Teatrisse läksin väga hea emotsiooniga ja ootused olid kõrged. Kui igal pool kõik ainult kiidavad, siis peab ju tegemist olema hea lavastusega. Algus oli selles suhtes tõesti paljulubav, et saali lubati inimesi jao kaupa. Näitlejad juhatasid publiku kättpidi ise kohale. Ma arvan, et see oli mõeldud ühtsuse ja suure “meie tuned” loomiseks. Umbes, et kõnnime kõik üksteisel käest kinni hoides koos istuma ja hiljem istume nende samade inimestega külg-külje kõrval 75 minutit. Aga see võte ei töötanud, sest inimesed ikkagi jooksid kõrvalt ja näitlejad ei öelnud väga kõva häälega seda, et kõik peaksid üksteisel käest kinni võtma.
Saali jõudes oli kohe näha, et publik on paigutatud nelinurkselt igasse seina ja keset saali oli siis üks umbes 9m² suurune turbaga täidetud kast. Lavakujunduse eest võib kunstnik Illimar Vihmarile igati plusspunktid anda, sest kuigi pealtnäha oli tegemist ühe suure turbakastiga, siis tegelikult oli see "kast" vägagi funktsionaalne. Seal tehti nii kujundujumist, ehitati kalmuküngast ja muidugi peksti. Peksti nii käte kui ka keppidega, mis samuti olid turba sisse ära paigutatud. Ühesõnaga väljaspool turbakasti midagi ei toimunudki. Ka näitlejate tumedad kostüümid sobitusid pruuni turbaga väga hästi kokku. Suured laiad pluusid meenutasid vähemalt minu vaimusilmas olevaid kunagisi eestlase linasest riidest talurõivaid. Ilmselt nii tumedat ja musta elu elasidki meie esivanemad veel mõnisada aastat tagasi. Turba sees püherdamine muutis näitlejate riided ja keha määrdunuks, mida sai tõlgendada kui tahma, millega veel paarsada aastat tagasi madalates rehielamutes elavad eestlased koos olid. Selles osas on kujundus naelapea pihta tabanud. Minul tekkis küll saalis olles tunne, et nüüd siis hakkamegi eestlaste pidevat kannatuste rada vaatama.
Minu kahjuks pidin ma üsna kiiresti pettuma. Üldmulje etendusest on minu jaoks pigem kehva. Stseenide vahetus käis küll väga kiirelt, kuid mõned stseenid jäid venima. Näiteks stseen, kus Jaanika Tammaru üheksa korda järjest last sünnitab. Esimest korda oli seda tõesti üllatav vaadata, kuidas ta Kaarel Targo ja Kristjan Lüüsi sülle haaras ja neid siis "sünnitama hakkas", ise samal ajal poisse enda süles sünnitusasendisse visates. Aga kui sa pead seda stseeni korduvalt ja korduvalt vaatama, siis tahaks juba midagi muud vaadata. Mu kursusekaaslased pakkusid, et stseen oli nii pikk seepärast, et Jaanika Tammaru päriselt nõrkemiseni ära väsiks nendest sünnitustest kuni ta siis sureb. Isegi kui see nii oli, siis minu silmis ei olnud sellel motiivil sellisel kujul jõudu. Ma oleksin sellest ka siis aru saanud, et naised on sünnitusmasinad kui ta oleks sünnitanud 3-4 korda.
Veel jäi mulle eriliselt meelde ka Balti keti stseen, kus üks naljamees (Kaarel Targo) pidevalt allapoole vööd nalju tegi. Kahjuks jäi ka see stseen minu jaoks meelde just negatiivses võtmes. Kohati ei tundunud need naljad täiskasvanutele üldse sobilikena ja pigem jäi mulje et need naljad on sisse pandud, et ka lastel lõbus oleks. Samas on lavastus alla 16-aastastele keelatud. Täiskasvanud oleksid ehk veidi tõsisemat huumorit oodanud, kui mingisugused kakanaljad. Kõige kummalisem stseen oli aga see kui näitlejad rääkisid lavastuse valmimisest. A´la stiilis lavastaja on loll ja nende kostüümid on koledad ja üleüldse kui halvasti kõik selle konkreetse lavastusega on. See ei haakunud üldise teemaga kohe kuidagi. Ma ei tea, kas see pidi publikule kuidagi uudselt mõjuma, et nüüd näitlejad kogemata räägivad suuri saladusi ja omi mõtteid välja. Ma ei usu, et keegi sellisele mõttele üldse tuli ja inimesed ikka said aru, et tegemist on sisse kirjutatud tekstiga. Ainus idee, mis mul pähe tuli, oli see, et stseen pidi näitama kuidas eestlane koguaeg igal pool ainult kannatab ja vingub. Kui see nii mõeldud oli, siis see ei tulnud küll väga hästi välja. Ehk oleks selle stseeni mote paremini välja tulnud siis kui ta oleks kogu ülejäänud tervikuga seotud olnud.
Kui lavastuse pealkiri on "Peks mõisatallis", siis ma esiteks ootangi lavastusest ka peksmist mõisatallis. Üksteist küll peksti, kuid mõisatalli ei mainitud ja seda sai igaüks oma fantaasias lähtuvalt lavastuse pealkirjast ise juurde mõelda. Teine variant on see, et peks mõisatallis viitab meie ajaloo sellele tumedamale orjapõlvele, kuid siis ei ole loogiline telefonide kasutamine, skype ja e-valimiste ega "Õnne 13" mainimine. Midagi nagu on tervikus paigast ära.
Üleüldiselt ei tekitanud ka näitlejatöö minus mingeid emotsioone. Osad mu kursusekaaslased ütlesid lausa, et neile jäi mulje nagu tegemist oleks olnud kooliteatriga. Kooliteatriga just selles mõttes, et kasutati kõige üldlevinumaid stampvljendeid huumori tekitamiseks. Ma sellega päris ei nõustu, aga tõesti kutselistelt näitlejatelt tahaks veidi huvitavamaid rollisooritusi. Kui midagi positiivset näitlejatega seoses välja tuua, siis nende füüsiline vorm. Selle eest tasub neid tunnustada. Ma olin juba mitmel korral valmis neile esmaabi minema osutama, sest tundus et nad minestavad iga hetk kurnatusest ära. Ja see ei olnud osav näitlemine. Lihtsalt lavastus ongi nii füüsiline ja paneb näitlejate taluvuse proovile. Ehk see liigne väsimus oligi põhjus, miks üleüldine näitlejatöö kannatas.
Kui ma pärast etendust vaatasin tagasisidet lavastusele, siis jäi silma üks raadiosaade, milles muusikalise vahepalana kasutati lavastuses olevat räpipala "Poisid tulge ehale" Jaanika Tammaru esituses. Tundus, et tegijad ise on selle loo üle väga uhked, et seda niimoodi promotakse. Ma ei saanud saalis istudes küll aru, et tegemist oleks räpiga olnud. Pigem tundus mulle, et tegemist on mingi tavalise rääkimisega. Oleks siis kasvõi veidi rohkem räpilikku tümpsu taga olnud. Minu meelest taheti muusikaga väga palju eestlusele ja eestlaste olemusele rõhutada, aga praegune muusikavalik jäi veidi lahjaks.
Kui muusikalises kujunduses kasutada isamaalisi laule, siis see on minu meelest lihtsalt laiskus. Kuidas rõhutada eestlust, ah paneme "Eesti muld ja eesti süda" laulu mängima ja kõigil juba pisarad jooksevad ja kõik tunnevad end ühe suure ühise rahvana. Ma tahaks natukene uudsemaid lahendusi. Näiteks oli Tartu Uue Teatri lavastus "Praktiline Eesti ajalugu" just selles osas huvitav, et ajalugu räägiti läbi Kukerpillide laulude. Neid laule pole me harjunud ajaloonarratiivi kujutamisel kuulma, vaid pigem seostuvad need lõbusate pidudega. Midagi sarnaselt üllatavat oleksin ma ka Mustalt Kastilt oodanud. Lauludest ehk kõige efektsem oli Kaarel Targo lauldud "Kas tead" ja seda ka ainult sel põhjusel, et sel ajal kui tema ilusat armastuslaulu laulis, peksis Jaanika Tammaru Kristjan Lüüsi ning see tekitas mingi mõnusalt humoorika võõritusefekti. Muusikalisest kujundusest meeldis mulle kõige rohkem lõpus olnud laulude popurrii. Kuigi need laulud ei sobitunud jälle üldisesse konteksti kohe kuidagi, siis tõid need 90ndate hitid mulle minu noorusaja meelde. Samas nooremad inimesed jälle seda arvamust ei jaga.
Kui kogu lavastus kokku võtta, siis mulle tundus, et tegelikult tahtis trupp head lavastust teha, kuid neile sai saatuslikuks piiratud mõttemaailm. Nad üritasid nalja teha nende asjade üle, mille üle eestlased niigi iga päev nalja teevad ja osad naljadest olid väga halvasti välja kukkunud. Näiteks dopingu mainimine. Selle oleks saanud välja jätta. Võiks juba midagi uut välja mõelda, et mille kaudu eestlast identifitseerida. Skype ja e-riik on juba ära leierdatud mantra. Nagu üks mu õppejõududest ütles, et neil oli laval pruun Eesti turvas (mida võib kujutada ka musta Eesti mullana) ja nad tegelikult ei olnud seda üldse lavastuse tekstis ära kasutanud. Kasvõi see sama "Eesti muld ja eesti süda" räägib meie mustast mullast, mis tegelikult on meile rahvana oma olnud ja seda ei saa meilt keegi võtta. Aga sellest ei räägitud üldse. Ometigi oleks saanud just selle turba kaudu anda lavastusele laiema konteksti. Ehk oleks oma maa mullast rääkimine ka noorema publiku pannud mõtlema sellele, kuidas oma maad rohkem hoida (just keskkonnasäästlikkuse seisukohast), et must muld jääks meie omaks ka tulevikus.
Nagu ma juba mainisin, siis minu jaoks päästsid etenduse just lõpulaulud. Kuigi paljude jaoks olid need üsna kehva lavastuse kõige kehvem osa. Kui päris aus olles, siis teatrist väljudes olin ma isegi positiivselt meelestatud ja mõtlesin, et võiks uuesti seda lavastust vaatama minna (eelkõige just lõpu pärast). Ja saunastseen meeldis mulle ka, sest see oli ainus koht, millega ma samastuda suutsin. Öeldakse et eestlane on saunarahvas ja siis sa lihtsalt pead saunas käima ja et teistele mitte alla jääda oled laval seni kuni ära minestama hakkad. Samas teiste kogemusest sain aru, et teistkordselt vaadatuna on lavastus palju igavam, sest kõik üllatused on juba teada. Ja nii kadus ka soov lavastust teistkordselt vaatama minna.
Ma kohe kindlasti ei saa öelda, et ärge jumala eest seda lavastust vaatama minge. Kuigi kui lavastuse fragmente eraldi vaadata, siis mõni detail on väga äge ja vaatamist väärt. Kindlasti leiab iga eestlane mõne situatsiooni, millega samastuda. Aga päris sellisel tasemel musta komöödiat ma ei tajunud, nagu Must Kast ise oma lavastust reklaamib. Kutselistelt näitlejatelt siiski ootaks rohkem uudsust ja mõtlemist. Hetkel jäi mulle mulje, et oli lihtsama vastupanuteed mindud ja selleks, et igas vanuses inimestele meeldida oli lavastusse igas vanuses inimestele meeldivaid detaile põimitud. Kahjuks jäid osad detailid omavahel sobimatuks ja ei hakanud lavastuse heaks koos tööle. 
Võib-olla pole ma ka päris õige inimene seda lavastust hindama, sest ma lihtsalt pole komöödia inimene. Kuigi mõned üksiku korra sain ka mina selle 75 minuti jooksul naerda. Sellist suurt ja pidevat naerupahvakat, et keegi kogu etenduse aja naernud oleks, ma meie nähtud etendusel küll ei täheldanud. Ju siis oli sel korral saalis rohkem komöödiat mitte armastavat publikut. Kindel on aga see, et lavastuse käigus saate te ülevaate kõikidest eestlase kannatustest (naisepeksmine, sooline diskrimineerimine, oma nokia puudumine jne).

Rohkem pilte ja lavastuse mänguaegasid saab vaadata Musta Kasti koduleheküljelt SIIN

* – postituse päisepilt on pärit Musta Kasti koduleheküljelt ja foto autoriks on Maris Savik