Kuvatud on postitused sildiga Bertolt Brecht. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Bertolt Brecht. Kuva kõik postitused

11/11/2021

Galilei elu

 9. novembril 2021 Sadamateatris


Foto: Maris Savik

Ma ei oska öelda kui paljud nö “tavalised teatrikülastajad”, ehk siis need, kes käivad teatrit nautimas ajaviite eesmärgil ja ei ürita teatrit alati enda jaoks lahti mõtestada, on kuulnud Bertolt Brechtist ja tema võõristusefektist või eepilisest teatrist. Aga just Brecht ja see, mida ma temast teatriajaloo kontekstis tean, viiski mind sel korral Vanemuise teatrisse. Boonuseks oli muidugi ka lavastaja Karl Laumets kelle töödest samuti võrdlemisi palju teatriringkondades räägitakse. Jutt käib muidugi Bertolt Brechti kirjutatud näidendist „Galilei elu“, mille Karl Laumets sel sügisel Vanemuise teatris lavale tõi.

Nagu lavastuse pealkirigi viitab, on teemaks tuntud teadlase Galileo Galilei elu. Mind pole teadus ja ajalugu kunagi nii palju huvitanud, et ma ainult nende teemade pärast teatrisse tahaksin minna. Sel korral olid need ikkagi puhtalt näidendi autori ja lavastaja nimed, mis mind teatrisse meelitasid. Peab tunnistama, et teatrist tulin ma ära üsnagi kahetiste tunnetega. Olgu see postitus siis abiks neile, kes on kahevahel, kas minna Vanemuisesse „Galilei elu“ vaatama või mitte. Abiks saab minu postitus olla muidugi juhul, kui te otsite enne teatrisse minekut lavastuse kohta eelinfot. Mina ei otsi. Enamasti sellepärast, et muidu olen ma eelnevalt juba alateadlikult teiste arvamusest mõjutatud. Kuigi sel korral ma natukene ikkagi teadsin millest lavastuses räägitakse, aga ma olin nii kindel, et Laumets teeb sellest minu jaoks igavast teemast täiega ägeda lavastuse, mida ma ikkagi naudin.

Kui ma jätan selle kõrvale, et süžee mind väga ei huvitanud, kuigi eks mingil määral on teater ka hea ajalooliste teadmiste omandamiseks, pole ajalooline tõde sageli teatris esmatähtis ja ma ei lähe ajalooliste teadmiste saamise eesmärgil teatrisse. Ma kuulsin endast targemate teatrikülastajate aruteludest, et Brecht kirjutas selle näidendi sel ajal, kui natsid Saksamaal võimul olid ja seetõttu on näidendis väga palju viiteid natside tegudele. Minu meelest toimus lavastuse tegevus 16. sajandi teisel ja 17. sajandi esimesel poolel ning seal polnud mingit seost natsidega. Muidugi, kui ma seda vestlust vaheajal kuulnud olin, siis ma paratamatult hakkasin mõtlema, et ehk oli Rooma inkvisitsioon näidendis see, mis pidi edasi andma natside tegusid Saksamaal. Aga ise ma poleks seda küll kuidagi teadnud, kui ma poleks seda vestlust juhuslikult pealt kuulma juhtunud. Minu jaoks ei muutnud see fakt süžeed ka oluliselt huvitavamaks. Kuigi kindlasti mängis sellise sõnumiga lavastus äärmiselt olulist rolli sellel ajastul, kui Brecht näidendi kirjutas ja kui see esimest korda lavale otsustati tuua. Muidugi on ka tänapäevases Eestis palju poliitilisi olukordi, mida saaks lavastuse süžeega kõrvutada, kuid minu peas sel korral selliseid paralleele ei tekkinud.

Ometigi ma ei kahetse teatrisse minekut üldiselt. Ma isegi ei tea, mis fluidum see Sadamateatris õhus heljus, aga esimesed pool tundi olin ma teatrisaalis istudes väga õnnelik. Mulle tundus, et kõik näitlejad mängisid suure energiaga ja olid sel hetkel kogu täiega etenduses kohal. Ja siis hakkas see energia vähehaaval langema ja esimese vaatuse lõpuks hakkas mul tekkima tunne, et äkki ikka kõik polegi nii suurepärane nagu mulle alguses tundus. Teise vaatuse vaatasin juba suuresti selle mõtte saatel, et millal see kõik läbi saab. Mulle tundus, et esimeses vaatuses oli kõik uudne, teises vaatuses tekkis mulje justkui ma oleks seda kõike juba näinud ja kuulnud (kuigi tegelikult ei olnud, aga tunne oli selline). Lisaks tundus, et ka näitlejate leek oli vahepeal täielikult kustunud ja ma ei näinud enam seda vau-efekti, mis mind alguses neid vaadates tabas. Nad soperdasid tekstiga ja kohati jäi mulje justkui poleks tegelased veel näitlejatele omaseks muutunud.

Kõige eredamalt jäi meelde stseen, kus Riho Kütsar ja Marika Barabanštšikova laulsid ja sel ajal teised valgeid pabereid õhku viskasid. Esiteks oli see visuaalselt efektne, sest valgete paberite sadu meenutas ühelt poolt lumesadu, mis minu meelest teeb alati kogu olemise helgemaks ja puhtamaks. Teiseks oli heli laulu ajal päris korralikult võimendatud, aeg-ajalt said ka teised näitlejad mikrofoni midagi laulda, sest Barabanštšikova ja Kütsar liikusid ringiratast ümber laudade, pannes mikrofoni teiste näitlejate suu ette. Selle stseeni ajal tekkis mul teises vaatuses korraks jälle see tunne, mis mind etenduse alguses valdas – et teater on äge ja selles on elavat energiat. Kahjuks kadus see ülevoolav energia koos viimase noodiga. Ühtlasi on see stseen ka ainus, mida ma praeguseks veel etendusest mäletan.

Kahjuks on ainult üks stseen veidi vähe, et selle pärast teatrisse minna. Praegu siin neid ridu kirja pannes, sain ma aru, et mind ilmselt häiriski kogu etenduse juures teatav eepilisus ja võõritusefekt, mis Brechtile omased on ja mida Laumets on võimendanud. Kui loogiliselt mõelda, siis peaks 16. sajandi inimesed hoopis teisiti riides käima. Kohe kindlasti ei kandnud mehed sel ajal pintsakuid ja triiksärke. Aga lavastuses just nii kõik mehed ja ka Marika Barabanštšikova riides on. Nad kannavad triiksärke, viigipükse ja pintsakuid ning vahel ka lipsu. Pigem jätab selline riietus mulje kontoritöötajatest kusagil nullindate alguses. Seda sama aastatuhande vahetuse tunnet tekitab ka minus üks osa lavakujundusest. Nimelt ringi kujuliselt asetatud lauad ja toolid, mis minu meelest sobivad oma minimalistliku välimusega samuti nullindate alguse eraettevõtjate kontoritesse, mitte 16. sajandi teadusmaailma, milles Galiei kahtlemata viibis.

Muidugi leidus ka teadusmaailmale viitavaid elemente. Näiteks laual olev päikesesüsteemi mudel ning lava kohal kõrguv suur pronksjas kera, mis ilmselt oli maakera või gloobuse kujutis. Siiski peab tunnistama, et lavakujundus ja kostüümid ei häirinud mind teatrisaalis istudes. Praegu seda postitust kirjutades ja illustreerimiseks päisefotot otsides, hakkasin ma mõtlema, et süžee tegevusaeg ja lavakujundus on omavahel vastuolus. Täpselt nagu tahaks publikule öelda, et see mida te praegu näete pole päris, vaid mäng. Just selles seisnebki Brechti võõritusefekti idee. Ja tundub, et Laumets on selle siiski koos kunstnik Kristjan Suitsuga kenasti ära tabanud ja edasi andnud. Lihtsalt minu jaoks oli see piisavalt segadusttekitav ja ei muutnud lavastust huvitavamaks. Ehk näitlejate osas läheb ka lavastus ajapikku paremaks ja nad suudavad lõpuni välja mängida selle sama laetud energiaga, mida ma esimese pooltunni jooksul neis nägin ja mis minu nähtud etenduse ajal hakkas vaikselt kuhtuma. Aga kindlasti sobib lavastus vaatamiseks keskmisest suuremale ajaloo- ja teatrihuvilisele. Need, kes tahaksid aastas kord või paar käia teatris oma meelt lahutamas, võiksid siiski endale midagi muud vaatamiseks valida.

 

Autor: Bertolt Brecht
Lavastaja:  Karl Laumets
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikaline kujundaja: Ann Reimann
Osades:
Hannes Kaljujärv – Galileo Galilei
Oskar Seeman – Andrea Sarti
Piret Laurimaa – proua Sarti (Andrea ema, Galilei majapidajanna)
Kaarel Pogga – Ludovico Marsili (rikas noormees)
Karol Kuntsel – härra Priuli (Padova ülikooli kuraator); õpetlane-munk
Marika Barabanštšikova – Sagredo (Galilei sõber); Firenze teadlane; õpetlane-munk; kardinal Barberini; paavst Urbanus VIII; ballaadilaulja naine; valvav munk
Maarja Johanna Mägi – Virginia (Galileo tütar)
Aivar Tommingas – doodž; Firenze teadlane; väga vana kardinal; rauavalaja Vanni
Riho Kütsar – raehärra; Firenze teadlane; paks prelaat; kardinal Bellarmin; ballaadilaulja
Robert Annus – raehärra; filosoof; õpetlane-munk
Priit Strandberg – raehärra; matemaatik; õpetlane-munk; tundmatu munk
Veiko Porkanen – raehärra; Firenze teadlane; suurhertsogi teener; väike munk
Jüri Lumiste – kardinal-inkvisiitor 

Kellel siiski lavastuse vastu huvi tekkis, siis rohkem infot leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

20/05/2018

Kaukaasia kriidiring

19.mail 2018 Tbilisi Vabaduse Teatri külalisetendus Vanemuise suures majas



Seekordne postitus on varasematest veidi teistsugune. Tegelikult postitus ise on samasugune nagu kõik postitused, kuid etendus, millest ma sel korral kirjutan on minu jaoks teistsugune. Nimelt on minu jaoks tegemist esimese võõrkeelse etendusega. Eks neid võõrkeelseid etendusi ole muidugi ka varem nähtud kuid need on enamasti olnud ooperid ja siis on nendes ikkagi mänginud (enamasti) eestlased ja need on lavastatud Eesti teatrite nime all. Sel korral oli nähtud etenduse ainus seos Eestiga see, et anti külalisetendust Eestis. Tegelikult oli see seos ka, et lavastaja Avtandil Varsimašvili on varem Eestis lavastanud. 2014.aastal lavastas ta Vanemuises äsja lavaka lõpetanud noortega lavastuse „Armastan! Armastan! Armastan!“. Kuid kuna mina seda lavastust vaatama ei jõudnud, siis minu jaoks oli sel korral ainsaks lüliks Eestiga kodune Vanemuise suure maja lava, millel etendust mängiti.
Kuigi ma ei tea Gruusia teatrist midagi, olen ma kuulnud üht-teist lavastaja Avtandil Varsimašvili kohta ja näidendi autori Bertolt Brechti kohta. Lavastaja kohta olin ainult kiidusõnu kuulnud, kui ta käis Eestis „Armastan! Armastan! Armastan!“ lavastamas ja mul oli tol ajal tõsiselt kahju, et ma ühelegi selle lavastuse etendusele piletit ei saanud. Seega nüüdne „Kaukaasia kriidiring“ veidi korvas seda, sest mul oli võimalus veidi tutvuda Avtandil Varsimašvili lavastaja käekirjaga. Ja see loomulikult tekitas minus etenduse osas korralikud ootused. Ega autori nimi ka just ootusi ei vähendanud. Kui sa ikka tead, et laval mängitakse ühe 20.sajandi kõige suurema teatrimõjutaja kirjutatud näidendit, mida pole Eestis veel lavastatud, siis paratamatult ootused tõusevad. Seda enam, et Bertolt Brechti looming on varasemalt eestlaste poolt hästi (kui mitte öelda palavalt) vastu võetud. Tema näidendeid „Kolmekrossiooper“ ja „Härra Puntila ja tema sulane Matti“ on Eestis lavastatud ja nendest on saanud ka Eesti teatris olulised verstapostid. Seega ma leian, et minu kõrged ootused olid igati põhjendatud.
Brechti näidend põhineb piiblilegendidel kuningas Saalomonist, kellel on kaks naist ja kes mõlemad väidavad end olevat ühe ja sama lapse ema. „Kaukaasia kriidiring“ räägib noorest naisest Grušast, kes päästab Teise maailmasõja ajal võõra lapse. Lapsega tuleb naisel läbida katsumusterohke ja uskumatuid sündmusi täis olev teekond. Lavastuses näeme, kuidas julgus, sisemine vabadus ja südameheadus võivad inimese päästa kriitilistel ja murrangulistel hetkedel.
Nii nagu kirjutab Vanemuise draamajuht Tiit Palu Vabaduse festivali tutvustuses: „Oleme kutsunud külla kolm teatrit kolmest meile lähedasest riigist, et läbi teatrikunsti rääkida vabadusest. Läti ja Soome on meie naaberriigid, kellest tahaks alati rohkem teada. Gruusiasse on Eestist tublisti maad, kuid hingelt oleme väga lähedased.“ Eelkõige ühendab meid Gruusiaga sõda ja võõra võimu all olek. Ma julgen väita, et meil on veidi paremini läinud, sest meie pole lähiaastatel uuesti oma vabaduse eest sõdima pidanud, nagu seda on pidanud Gruusia tegema. Siiski usun ma, et sõja ja vabaduse teemad on olulised nii meile kui grusiinidele. Kuidas muidu seletada seda, et „Kaukaasia kriidiring“ pidi kuulduste järgi Tbilisi Vabaduse Teatri repertuaaris olema juba kümnendat aastat järjest. Inimestele on vaja lootust, et ükskord pääseb õiglus võidule ja südameheadus ning julgus toovad kaasa kauaigatsetud vabaduse ja kannatustest pääsemise. Vähemalt nii tõlgendasin mina laval nähtut.
Ma pean ütlema, et kuigi kõik mida ma nägin ja kuulsin polnud minu jaoks just päris perfektne, siis mulle nähtu ja kuuldu meeldis. Pigem olid väikesed ebameeldivused keskkonnast tingitud. Näiteks see, et tõlge oli minu meelest konarlik. Näiteks oli korduvalt olukordi, kus mulle tundus, et tegelased rääkisid pika jutu maha ja sel ajal ei olnud mitte ühtegi subtiitrit jooksmas. Ma saan aru, et sõna-sõnalt kõike ei olegi võimalik tõlkida, kuid vaadates tegelasi laval ja nende emotsioone, siis mulle tundus, et kui ma oleksin igast sõnast detailselt aru saanud, oleks ma veidi suurema elamuse saanud. Siiski  põhiline tekst oli edasi antud ja sellest tegelikult piisas laia pildi nägemiseks. Võib-olla jäi mul lihtsalt mõni varjatud alltekst tabamata. Kuna ma istusin esireas, siis sealt oli ka veidi ebameeldiv lae all olevaid subtiitreid lugeda. Ja kui teksti oli korraga palju, siis pidi pikemalt lugema ja nii juhtus, et jäi laval mõni nüanss nägemata. Millest on mul ka väga kahju, sest ma olen see inimene, kellele meeldib teatris sageli vaadata just seda tegelast kes kusagil lavasügavuses peidus on ja näha tema ilmeid ja emotsioone. Kui nüüd keegi Eesti lavastajatest selle sama näidendi võtaks Eestis lavastada, siis ma oleksin äärmiselt õnnelik.
Siiski see keeleprobleem on imepisike tilk tõrva hiiglasuures meepotis. Nagu ma juba ütlesin, siis mulle väga meeldiks kui keegi Eestis selle sama näidendi lavastada võtaks. Minu meelest on see lihtsalt nii hea näidend. Täpselt minu tüüpi – draama. Hoolimata sõja koledast temaatikast ja süngest lavakujundusest ei jätnud etendus minusse mingit tumedat varju või halba emotsiooni. Pigem näidatigi kogu sõja koledusi läbi headuse, mis lõi tumedale kaitsevärvi lavakujundusele mingisuguse heledama ja sooja varjundi. Üleüldse oli lavakujundus minu meelest väga geniaalselt lahendatud. Puudusid igasugused suured dekoratsioonid. Kasutatud oli vaid kaitsevõrke (neid, millega kaitseväe autosid metsas maskeeritakse), ühte tooli ja lauda ja kogu lava laiuses katvat rõdu, millele pääses mõlemas otsas asuvatest treppidest. Lisaks oli ära kasutatud Vanemuise lava vajukeid. Eriti meeldisid mulle lava tagaosas olevad uksed, milles olid väikesed aknakesed ees ja mida sai liigutada edasi-tagasi nii nagu kardinaid kardinapuul. Kord olid need uksed maja uksed, järgmisel hetkel rongi uksed, siis vangikongi uks jne. Vahel avanesid mitmed uksed korraga ja lava tagaseinas tuli nähtavale Neitsi Maarjat meenutava pühaku kujutis. Ustega seoses meeldis mulle just see rongi kujutamine kõige rohkem. Minu meelest oli see nii tore kuidas neid uksi veidi liigutati, samal ajal tuli taustalt rongi rataste ragin ja näitlejad imiteerisid seistes oma liigutustega rongi raputamist.
Üleüldse oli liikumisel väga suur roll etenduses. Kuigi ma ei tea lavastaja käekirjast midagi, siis mul on aimdus, et tema lavastused ongi sellised kus põimub tekst, liikumine ja heli. Need liikumisstseenid meenutasid mulle kohati Šasa Pepeljajevi lavastusi. Miks peab tegelane sirgjooneliselt kõndides minema punktist A punkti B, kui seda on võimalik teha ka näiteks tantsides või sammu rütmi muutes. Igatahes oli sellist liikumist palju huvitavam vaadata. Näitlejatel muidugi selle võrra jälle palju keerulisem mängida. Aga kuna grusiinid on eestlastest palju temperamentsemad, siis oli nende liigutustes ka palju rohkem emotsiooni ja temperamenti sees, mida oli huvitav vaadata. Siiski leidsin ma end mitmel korral mõttelt, et kuidas mõned meie näitlejatest nendesse rollidesse sobiksid ja meie näitlejatega tundus lugu minu meelest palju reaalsem olema. Grusiinid olid nii elavad, et neid oli küll lausa lust vaadata, kuid minu eestlasliku temperamendi jaoks tundus nende lugu täieliku muinasjutuna. Ehk see oli ka üks põhjustest miks see kole sõja temaatika mulle nii koledana ei mõjunud. Siiski aususe huvides peab ütlema, et silma läks ikka paaris kohas märjaks. Selle tasakaalustamiseks sai muidugi paaris kohas naerda ka.
Tantsulise liikumise jaoks on muidugi vaja ka muusikat ja helikujundust. Mu lemmik heliks sai stseenide või piltide vaheldumisel taustaks olnud rütmikas heli. Ma ei suuda seda kirjeldada, aga see muusika tõi justkui minusse mingi elu sisse. Kui tekstist aru ei saanud, siis liikumine ja muusika korvasid selle mitmekordselt. Ja kui ma juba helist rääkima hakkasin, siis mulle meeldis see, et kõik püstoli paugud ja granaadi helid tulid ka makilindilt ja need ei olnud nii võimsad kui tavaliselt. Ma olin juba püssi nähes valmis suurest paugust võpatama, kuid polnudki vaja võpatada. Kujunduse võtaksin ma kokku nii: just väikesed detailid on need, mis määravad lavastuse edu. Pole vaja uhkeid kostüüme ja suurt pauku, piisab loomulikkusest või isegi veel vähemast kui loomulikkus, kui seda annavad edasi suurte oskustega inimesed.
Kuna ma ühtegi näitlejat ei tea, siis sel korral jääb pikk näitlejate analüüsimine ära. Minu jaoks tundusid kõik tegelased üht viisi huvitavad ja näitlejad olid minu meelest lausa suurepärased. Aga kuna nad nägid kõik suhteliselt sarnased välja, siis olin ma kindel, et tegelikult mängib lavastuses poole vähem näitlejaid kui kavas välja oli toodud. Tundus, et ma oleks seda ja seda inimest juba laval näinud. Aga kui nad kõik ükshaaval kummardama tulid lõpuks, siis selgus, et neid oligi täpselt nii palju lava nagu kavalehel kirjas oli. Kuna minu jaoks olid kõik uued näod, siis oli neid huvitav vaadata. Samas polnud neil mingeid uhkeid soenguid ega kostüüme. Saingi lihtsalt nautida näitlejate mängimist. Kui ma nüüd mõtlema hakkasin, siis kõige rohkem vist jäi meelde Jussupi ema, sest suurte öökulliprillidega pikk naine oli lihtsalt oma hääletämbri ja olekuga nii koomiline, et jäi meelde. Ma tegelikult arvasin vahepeal, et seda rolli mängis keegi mees, aga lõpuks selgus, et ikka naine oli.
Mul on ainult sellest veidi kahju, et samal ajal oli muuseumide öö ja Sadamateatris mängiti Vanemuise uuslavastust „Härra Biederemann ja tulesüütajad“. Kui neid sündumis poleks olnud, oleks äkki rohkem rahvast olnud Gruusia teatrit vaatamas. Praegu tundus mulle, et suure maja saal oli praktiliselt pooltühi ja kohalviibijatest pooled olid ilmselt Eestis elavad grusiinid. Teise poole siis moodustasid erinevad teatritudengid ja teatritegelased. Mõni üksik inimene oli vast väljastpoolt teatrisüsteemi. Ja mul on sellest väga kahju, et nö tavalisi teatrikülastajad saalis nii vähe oli, sest sellist võimalust ilmselt rohkem ei tule. Samas oli nähtud etendus nii võimas, et ma julgen väita, et iga inimene peaks seda nägema. Juba ainuüksi seepärast loodan ma, et mõni teatriinimene teeb ettepanek „Kaukaasia kriidiring“ ka mõnes Eesti teatris lavastada.

Lõpetuseks tahaksin tänada Vanemuise teatrit, et nad võtsid vaevaks Vabaduse festivali korraldada ja pakkusid Eesti publikule võimaluse oma teatri silmaringi avardada. Muidugi tänud, et mind teatrisse kutsusite ja lasite mul sellest suurepärasest Gruusiast osa saada.

Autor: Bertolt Brecht
Lavastaja: Avtandil Varsimašvili
Kunstnik: Mirian Švelidze
Muusika: Paul Dessau
Mängisid: Marisha Kitia, Apolon Kublashvili, Kakha Mikiashvili, Tiko Kordzadze, Mariam Jologua, Giorgi Jikia, Mamuka Mumladze, Vano Kurasbediani, Maia Doborjginidze, Jaba Kiladze, Keta Lortkipanidze, Slava Natenadze, Sopi Chalashvili, Leri Gurgenidze, Stanislav Natenadze, David Sukhisshvili, Aleksandr Sarishvili

* – Päisepildi autor on Andrei Božko