Kuvatud on postitused sildiga MTÜ kell kümme. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga MTÜ kell kümme. Kuva kõik postitused

15/08/2017

Magamistubades

14.augustil 2017 Ohtu mõisa tallisaalis
Pilt pärit Piletimaailma kodulehelt
See oli üsna hiljuti, kui ma juhuslikult internetis kolades avastasin, et MTÜ Kell10 mängib uut suvelavastust, mida nad ise öökomöödiaks nimetavad. Pidin kohe lavastuse tutvustuse lahti võtma, sest mu esimene mõte oli, kas tõesti on Roman Baskin hakanud lavastusi öösel tegema. Ma olen lugenud, et seepärast ta oma MTÜ-le sellise nime Kell10 panigi, et plaan oli etendusi mängima hakata kell 22 õhtul, kui näitlejad oma tavalisest teatritööst vabad on. Seega olin väga huvitatud ja ma ilmselt ei pea mainima, et ma olin üsna pettunud kui avastasin, et öökomöödia algab ikka kell 19. Nii palju siis sellest lootusest, et ma saan öösel kusagil teises Eesti otsas teatrit nautida. Siiski, midagi selles sisututvustuses kõnetas mind, kuigi ma pole eriline komöödia inimene. 
Siis sattusin kultuuritarbija60+ (LINK) blogist selle sama etenduse kohta kiidusõnu lugema ja olin veelgi rohkem kindel, et tuleb vaatama minna. Vahemärkusena mainin ära, et etendus peab mulle ikka väga huvipakkuv olema, et ma siit Tartust kusagile Harjumaa metsade vahele seiklema läheksin. Nüüd on see tehtud ja ma läheksin iga kell uuesti ning soovitan ka teistel minna. Kui keegi minu tuttavatest läheb, siis palun võtke mind ka kaasa :)
Ma pole varem Ohtus käinud, seega on mu kiidulaul veel eriti pikk. Olen siit-sealt varem ka kuulnud kiidusõnu Ohtu mõisa teatrikohviku osas. Ma tavaliselt ei külasta teatrikohvikuid ja mul polnud seda ka Ohtus plaanis teha. Aga kui ma sealt tallisaali uksest sisse astusin (sest mina lootsin sinisilmselt et saan sealt ukses kohemaid minna endale saalis head istekohta rabama) ja seda kohviku atmosfääri nägin, siis ma olin lihtsalt lummatud. Mitte, et seal oleks midagi väga erilist olnud, aga mulle lihtsalt meeldivad need vanad küünid, tallid jm hooned, mis on korda tehtud ja neid kasutatakse näiteks söögikohtadena. Eriti meeldisid mulle seal olevad vanad nikerdustega lauad ja uhked diivanid. Kirsiks tordil olid põlevad küünlad laudadel. Suurepärane koht pulmade või muude toredate kuid samas peenete pidude pidamiseks. Hoolimata ilusast atmosfäärist ei olnud mul ikkagi plaani kohvikus süüa. Mingil seletamatul põhjusel läksin ma lihtsalt huvi pärast menüüd uurima. Ja ma nägin seal selliseid hõrgutisi nagu suitsukalaga täidetud croissant (mida kultuuritarbija 60+ oli oma blogis kiitnud) ja ma tahtsin seda proovida. Lisaks tahtsin proovida kukeseene-peekoni võileiba ja magustoiduks martsipani-kaneelisaia. Tegelikult oleksin ma vist kõike proovinud, aga mõistust oli nii palju peas, et ma ei suuda seda kõike ära süüa. Hinnad olid ka kenakesed, kuid üks kord ju võib endale priiskamist lubada. Ma soovitan kõigil piisavalt varakult kohale minna, et seal einestada, sest need söögid viisid lihtsalt keele alla. Kuna mina sõitsin, siis vein jäi minust puutumata, aga siit-sealt külastajate käest kuulsin kiidusõnu ka veini osas. Teadjamad oskasid rääkida, et vein on kohalik ja seda saab kaasa ka osta (mina siiski seda kaasaostu kohta ei leidnud). Igatahes sain mina juba kohvikus istudes aru, et sellest tuleb suurepärane õhtu. 
Selline see kohvik oligi. Nüüd lihtsalt kujutage selliseid diiavani-laua nurgakesi palju ette ja saategi umbes aimu, kui hubane see kohvik oli. Laual on hõrgutised ka näha.
Sel hetkel, kui publikut saali hakati laskma, oli mul kõht head ja paremat täis ja mul ei olnud enam seda mõtetki, et tavaliselt komöödiad väga minu maitse pole. Lausa ime, mida suurepärane söök meie mõistusega teha võib. Kui etendus aga pihta hakkas ja Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe lavale tulid, siis mingil hetkel tundus mulle küll, et lavastusel pole väga sisu ja midagi ei toimu. Esimesed paar lauset lihtsalt tundusid minu jaoks kuidagi sisutühjad. See tunne kadus aga sama kiirelt kui ta tulnud oli. Ja ma ei mäleta millal ma viimati nii palju naerda sain. Vahepeal oli küll tunne, et mul lihtsalt pisarad voolavad lakkamatult ja kõht on juba naerust krampis. Midagi konkreetset, mis mind nii meeletult naerma ajas, ei oska ma välja tuua. Enamasti oli tegemist situatsiooni- või füüsilise koomikaga (nagu mu sõbranna ütles). Selleks, et naljast osa saada, peab ise kohal olema. Kindlasti on mõningate naljade jaoks vajalik ka enda teatud hingeseisund. Aga kuna lavastuse sisu on selline, et puudutab igas vanuses mehi ja naisi ning nendevahelisi suhteid, siis peaks iga külastaja paraja annuse naeru saama. Vähemalt mulle tundus küll nii.
Lühidalt on laval kolme erinevas vanuses paari magamistuba, kus siis kogu tegevus toimub. Nagu ütleb Kersti Kreismanni kehastatud Delia: "Magamistoast on võimalik inimeste kohta väga palju välja lugeda". Nii saabki publik korraga olla kolme eri vanuses paari magamistoas. Igal inimesel on omad probleemid ja nii saavad kõik külastajad end kellegagi samastada. Kindlasti ajab publikut juba naerma see kui sa näed, et kellegil teisel on samasugused probleemid nagu sinul ja võib-olla on üllatav kuidas teised samas olukorras olles toime tulevad/toime ei tule. Kindlasti lisab huumorit ka see, et laval on kolm magamistuba kuid neli paari. Minu meelest see lause et laval on kolm magamistuba ja neli erinevat paari juba eeldab teatud koguses huumorit. Saali sisenedes esimene magamistuba kuulub kõige vanemale paarile (Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe), keskmine voodi kuulub neist nooremale paarile (Hilje Murel ja Tõnu Kilgas) ning kõige tagumises nurgas on kõige noorem paar (Nele-Liis Vaiksoo ja Roland Laos). Lisaks neile on laval paar (Karl Kalmet ja Piret Krumm), kellel on asja kõikide eelpoolmainitud paaride magamistubadesse. Võib öelda, et neljas paar ongi see, kes komöödiale kohustuslikku segadust tekitab.
Siiski ei tasu seda karta, et tegemist on klassikalise komöödiaga, kus ainult üks suur segadus ongi, mille üle siis inimesed naerma peaksid. Ma julgen väita, et tegemist on päris elust enesest looga ja just see ongi põhjus, miks ma nii palju naerda sain. Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et mehed vinguvad liiga palju ja sageli arvavad nad, et suudavad kõike kuigi nende kokku pandud kapp laguneb juba väiksema puudutuse peale ära. Ilmselt ajaski naisi naerma meeste abitus ja kuna saalis oli suurem enamus naised, siis pole midagi imestada, et saal rõkkas naerust. Siiski ei jäetud ka naisi puutumata. Nii said mehed (ja ka naised) naerda selle üle, kuidas üks naine ei saa end poole tunniga valmis sättida või kuidas naine lubab kümneks minutiks peole minna ja tuleb koju tagasi alles mitme tunni pärast. Ehk siis teemadeks on kõik see, mis toimub meie endi magamistubades. Tegelikult ka kõik see, mis toimub väljaspool magamistuba, kuid magamistuba on selline kindel koht, kus on hea sõbranna, ämma, abikaasaga erinevaid probleeme arutada.
Kindlasti andsid palju juurde ka head näitlejatööd. Ma pole Kersti Kreismanni laval väga palju näinud, kuid minu meelest on ta üks ütlemata hea näitleja. Isegi siis, kui ma alguses mõtlesin, et issand see etendus tundub nii igavana, oli just Kersti Kreismann see, kelle mängimine taastas minus usu heasse etendusse. Ma ei suutnud küll kedagi teist Delia rollis ette kujutada. Kersti Kreismannis on seda suursugusust ja elegantsi, mis sobis Delia rolliga nii hästi. Isegi pidžaamas laval olles oli näha Kersti Kreismanni väärikat elegantsi. Seda koomilisemana tundus kontrast Kersti Kreismanni ja Andrus Eelmäe vahel, kes ilmselt paljudele seostub "Naabriplikast" tuntud kirikuõpetajaga. Sel korral oli tegemist küll mitte nii tobu mehega, kuid naise tuhvlialune oli ta ikka. Ma pole väga kuulnud, et Andrus Eelmäe teatris mängib, kuid ma tahaks teda veel näha. Lihtsalt, et aimu saada mis sorti näitleja ta on.
No ja muidugi see teadmine et Piret Krumm tuleb lavale, päästis ka esimese minuti jooksul tekkinud kehva etenduse mõttest. Nagu ma "Armunud Shakespeare" (LINK) etenduse postituses kirjutasin, hakkab Piret Krumm mulle järjest rohkem meeldima ja ma ootsin sel korral huviga, et mida ta laval teeb. Nii emotsionaalselt labiilset inimest pole ma varem näinud ja seda oli nauditav vaadata. Tundub lausa uskumatu, et nii noor näitleja suudab juba nii kaasahaaravalt mängida ja teha erinevaid karakterrolle. Mina igatahes ennustan, et siit on tulemas uus Eesti teatri diiva. Seda enam tundus Karl Kalmeti kehastatud Trevor kuidagi erilise tossikesena. Ma ei ütle, et Karl Kalmet kehva rollisoorituse tegi, kuid minu meelest jäi ta lihtsalt Piret Krummi varju. Jällegi olid ka sellel paaril kontrastid mängus. Kui Piret Krummi kehastatud Susannah tundus hästi labiilne ja samas perekonda väärtustav, siis Trevor tundus täielik tossike, kes mitte millegagi hakkama ei saa ja alati kõik untsu keerab.
Huvitav kogemus oli näha Nele-Liis Vaiksood sõnalavastuses. Ma siiani olen teda muusikalides näinud ja seal on ta mulle meeldinud. Mõneti ma kartsin, et kuidas ta sõnalavastuses hakkama saab, kuid minu üllatuseks sai ta suurepäraselt hakkama. Teda võiks rohkem hakata sõnalavastustes kasutama. Roland Laose suhtes olin ma alguses veidi skeptiline. Kuigi selleks pole ilmselt mingit põhjust, sest ma pole teda varem teatrilaval näinud. Ainult "Õnne 13"-s ja "Polaarpoiss" filmis. Ja nendes kummaski ta mulle ei sümpatiseeri. Kuidagi ebaloomulik tundub tema näitlemine. Sel korral oli ta enamasti voodis pikali, kuid lausa uskumatu milliseid grimasse ta teha oskab. Üsna raske on praktiliselt ühel kohal olles midagi huvitavat teha, kuid Roland Laose tegelaskuju Nicki oli päris huvitav vaadata. Ilmselt tundsin ma tema tegelaskujuga seotust ka seljaprobleemi tõttu. Ise seljavaevuste küüsis kannatajana oli päris tore vaadata, kuidas haige seljaga inimene voodis liigub (või ei liigu). Nii nagu ka teistel paaridel oli siin mehe ja naise vahel silmnähtav kontrast. Vinguv mees, kes tunneb end kohe-kohe surema hakkavana ja kes pole harjunud voodis lamama ja hakkaja naine, kes peab seda vinguvat mees kannatama samal ajal, kui ta tahaks midagi muud teha. Samas ei lase ta mehe hädaldamisel enda plaane rikkuda. See mõjuski minu meelest paraja kontrastina, sest enamasti olen ma harjunud, et naised jooksevad kohe oma mehi aitama ja ei käitu nendega nii külmalt ja ükskõikselt.
Lisaks olid laval veel Hilje Mureli kehastatud Kate, kes oli väga malbe ja leebe. Ma tegelikult vist ei suuda Hilje Murelit teistsugustes rollides ette kujutadagi. Võib-olla on see lihtsalt minu viga, et ta tundub mulle väljaspool teatrit ka heasüdamliku ja malbe inimesena ning nii palju kui ma teda teatris, teles ja filmis näinud olen, on ta alati sama tüpaaži kehastanud. Nüüd tekkis mul uitmõte, et huvitav oleks Hilje Murelit näha näiteks mingi karmi prostituudi rollis. Mulle kuidagi tundus, et Kate kadus vahepeal sinna teiste tegelaskujude vahele ära, sest kõigil teistel oli nii palju probleeme ja nad suutsid kuidagi jõulisemad oma probleemidega olla. Samas oli etenduse (ja ka inimlikust) seisukohast vajalik ühe malbe tegelaskuju kohalolek, kelle poole kõik alati pöörduda saavad. Tegelikult tundus, et kuna Kate nii leebe oli, siis neil polnudki Malcolmiga väga suuri probleeme. Ja kui tüli tekkis, siis see polnud nii emotsionaalne ja kirglik kui mõne teise paari puhul. Et kontrastid ikka selle paari puhul esile tuleksid, oli malbele Hilje Murelile paariliseks Tõnu Kilgas, keda vist enamus teavad erinevate armastajate rollidest. Leebe naine ja selline macho tüüpi kõva armastaja (kes lõpuks ise oma vallutustega uhkustama hakkab) oli minu jaoks üsna ootamatu kontrast. Mis seal salata, Tõnu Kilgas oskab väga hästi armastajat mängida ja ma isegi pole kindel, kas ta selleks väga pingutama peab. Ja kui päris aus olla, siis mulle meeldib teda nendes rollides vaadata ka. Igatahes oli seda paari minu meelest kõige huvitavam vaadata. Lihtsalt seepärast, et alguses tundus nende suhe nii harmooniline ja samas lõbus (igasuguste asjade üksteise eest ära peitmine) kuid lõpuks said tülid ka selle harmoonilise suhte kätte. Mina vähemalt olin pidevalt põnevil, et mis nüüd järgmiseks juhtuma hakkab nende suhetes.
Lavastuse sisututvustus on muidu selline: 4 paari, aga 3 magamistuba!  On öö ja kõik paarid klaarivad oma asju....Alati leidub üks paar, kes on justkui üleliigne ja kes jääb kuidagi valel  ajal ja vales kohas teistele kaela peale või siis lihtsalt ripakile.  Ise nad seda muidugi ei taju, neil on teineteisega nii palju tegemist...
Ilmselt meeldiski mulle etendus seepärast, et naerda sai nii klassikaliste komöödiaelementide (situatsioonikomöödia) üle, kuid samas ei olnud tegemist utoopilise sasipuntraga, millel puudub igasugune loogiline ülesehitus. Ma poleks vist uskunud, et võimalik on teha komöödiat, mille sisu on samal ajal naljakas ja eluline. Seda etendust vaadates oli mitmel korral tunne, et autor on lihtsalt mõne enda tuttava abielupaari igapäevaelu kirja pannud. Lisaks heale sisule tegid kõik kaheksa näitlejat väga nauditavad rollid. Tavaliselt on mul ikka mõni näitleja, kelle rolliga ma rahule ei jää. Sel korral olid kõik omamoodi huvitavad ja samas ei oska nagu ühte kindlat näitlejat esile tuua, kes kõige-kõige oli. Üks meeldis ühe pisidetaili poolest rohkem ja teine teise poolest. Ma olen üsna kindel, et üheks põhjuseks, miks lavastus mulle meeldis olid suured kontrastid nii meeste-naiste kui ka erinevas vanuses paaride vahel. Ja kõige suuremad plusspunktid lähevad keskkonna eest. Pole mingi saladus, et etendust mõjutab kõik, alates sellest millised vahejuhtumid teatrisse jõudmisele eelnevad kuni selleni, milline on etenduse lavakujundus. Kui sa ikka oled heas tujus, siis on ka kehva etendus parem. Sel korral oli etendus ise ka väga hea ja suurepärane tuju muutis teatrielamuse lihtsalt imeliseks. Olgu, need kolm voodit ja paar tooli oleks saanud ka mõne suvalise teatrimaja lavale paigutada, kuid ma usun, et siis poleks etendus pooltki sellise emotsiooniga olnud. Seega Roman Baskini poolt jälle suurepärane koha valik etenduste läbi viimiseks. 
Soovitan etendust soojalt. Kogu meeleolu arvesse võttes on kindlasti tegemist minu läbi aastate ühe parima teatrikülastusega. Jätke meelde, et kui vaatama lähete, siis kohustuslik on teatrisse varem minna ja lihtsalt nautida kohviku poolt pakutavat. Kui ma jätan atmosfääriga seotud emotsioonid kõrvale ja keskendun ainult etenduse sisule, siis on ikkagi tegemist 2017 aasta parima etendusega, mida ma näinud olen. Ja minusuguse kriitilise inimese poolt on see ikka väga suur tunnustus.

Lihtsalt minge lubage endale üks hea õhtu ja nautige teatrit. Triinu garantii on tagatud :)

Autor: Alan Ayckburn
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Anu Lensment
Mängisid:
Kersti Kreismann - Delia
Andrus Eelmäe - Ernest
Hilje Murel - Kate
Tõnu Kilgas - Malcolm
Nele-Liis Vaiksoo - Jana
Roland Laos - Nick
Piret Krumm - Susannah
Karl Kalmet - Trevor

PS! Etendused toimuvad kuni 28.augustini ja piletid lähevad nagu soojad saiad. Seega soovitan huvilistel piletid kiiremas korras ära osta. Pileteid saatee osta nii Piletilevist kui ka Piletimaailmast.

18/02/2016

MTÜ Kell Kümme "Armastus ei hüüa tulles"

16. veebruaril 2016 Tartu Sadamateatris
Pilt pärit MTÜ Kell Kümme koduleheküljelt

Autor: John Patrick
Lavastaja: Roman Baskin
Mängisid:
Priit Pius - Skipper
Linda Vaher - Mac


Seekord sattusin teatrisse jälle ilma suurema planeerimiseta. Umbes kuu tagasi sirvisin Vanemuise mängukava ja nägin, et MTÜ Kell Kümme annab Vanemuises külalisetenduse. Siis olin ma veendumusel, et seda lavastust ma vaatama ei lähe. Miks? Sest kunagi kui see lavastus alles esietendunud oli, siis sattusin ma seda lühitutvustust lugema ja olin veendumusel, et mingit noortejama ma küll vaatama ei lähe. Jah, ma tean ise ka, et ma olen noor, kuid see lavastus tundus minu jaoks rohkem varateismeliste teema olevat. No ja tegemist on ju täiesti ehtsa komöödiaga. Ja mina komöödiaid ei vaata, sest tavaliselt ei paku need mulle mingit lõbu ja naudingut. Ometigi nüüd ma sellest lavastusest kirjutan. Mis siis vahepeal juhtus? Juhtus see, et mul on koolis ühe lavastaja kohta vaja väike töö kirjutada, ning mida rohkem sa selle lavastaja töid näinud oled, seda parem. Siiski on osad lavastajad, kellest me koolis räägime ja kelle kohta seda tööd teha ei tohi. Seega tekkis mul Lavastajaraamat II lugedes idee, et teeks oma töö Roman Baskinist. Ja see oligi peamine põhjus, miks seda lavastust ikkagi vaatama otsustasin minna. Nüüd on õige aeg üles tunnistada, et see teatrikülastus oli ainuõige otsus. Mina jäin igati rahule ja siiamaani on tegemist minu selle aasta vist ühe parima teatrikülastusega. Aga alljärgnevalt kõigest lähemalt.
Ma ütleksin, et tegemist on romantilise komöödiaga. Lugu räägib ühest noormehest ja neiust ning nendevahelise armastuse tekkimisest. Päris detailselt ei taha kõike lahti kirjutada, mis seal täpselt juhtub, sest muidu pole nendel huvitav, kes tahavad veel seda lavastust vaatama minna. Skipper on seiklejahingega poiss, kes on armunud ülikoolis õppivasse Mac´i. Samas on noortel armastuse osas täiesti erinevad arusaamad. Skipperi arvates on armastuse aluseks seks, kuid Mac arvab, et armastus ja suhe peaksid põhinema hoopis millelgi muul. Igatahes ühel hetkel avastab Mac, et Skipper on tema juurde sisse kolinud ja siis hakkab jadamisi sekeldusi juhtuma. Nii nagu komöödiates ikka. Enamasti põhineb huumor asjade valesti tõlgendamisel ja suuresti on tegemist situatsioonikomöödiaga. Hoolimata Skipperi pingutustest jääb Mac endale kindlaks ja ei ole nõus Skipperiga magama. Kuni ühel hetkel avastab Mac, et tal on Skipperi vastu tunded. Siiski läheb veel veidi aega, enne kui ta seda endale ja Skipperile tunnistada julgeb. Ja etendus lõppebki sellega, et noored on omavahelised probleemid lahendanud ja leiavad end koos voodist.
Kui keegi nüüd sellest viimasest lausest mingi erilise seksuaalse alatooni või lausa porno välja suudab lugeda, siis ma võin kinnitada, et nii see kohe kindlasti ei olnud. Jah, etendus oli vist alla 6-aastastele keelatud, kuid pigem on see selle temaatika pärast. Midagi pornograafilist seal ei ole ja jutt päris "augu" ümber ka ei keerelnud. Pigem oligi minu jaoks läbi huumoriprisma lähenetud nendele igipõlistele probleemidele, millega noored esimese armastuse puhul kokku puutuvad. Samas võivad sellised meeste ja naiste omavahelised probleemid eksisteerida ka vanadel abielupaaridel. Seega ma usun, et lavastust oli päris huvitav vaadata ka neil, kes veidi vanemad kui 26 eluaastat (lavastuse sisututvustuses on toodud välja, et etendus on mõeldud eelkõige 16- 26 aastastele) on ja äratundmist oli ikka päris palju. Minu meelest on see nii igapäevane, kui erinevalt mehed ja naised võivad ühte ja sama probleemi näha, ning kes mida tähtsaks peab. Või milliseid ohvreid on mees naise nimel tooma, kuid iseasi on see, kas naised suudavad nende ohverduste suurust hinnata või mitte. Ma usun, et lavastuses oli selliseid hetki hulgim, millega teatrikülastajad end samastada said ja mõtlesid, et oh see situatsioon on täpselt nagu minu elust. Seega tegemist oli minu arvates romantilise komöödiaga, mis pärit elust-enesest. See on ehk ka üks põhjus, miks ta mulle nii palju meeldis. Ilmselt kui see komöödia oleks põhinenud jaburatel situatsioonidel ja sekeldustel (nagu tavaliselt suurem osa komöödiaid põhineb), siis poleks see mulle ka ilmselt nii palju meeldinud.
Kindlasti oli oma osa ka näitlejatel. Mõlemad osatäitjad olid noored ja minu meelest igati hästi valitud. Jah, kes meist ilmselt ei teaks Priit Piusi, kuid samas suutis ta oma rolli nii hästi mängida, et oli selles igati usutav. Minu puhul on tavaliselt see viga, et kui ma näitlejat kusagilt telest tean, siis hakkavad need telerollid mind teatris häirima, kuid Priidu puhul seda ei olnud. Linda Vaheri puhul oli selles suhtes kergem, et tema pole nii palju teles figureerinud. Eks ma ikka olin teda kunagi lapsena ETV ekraanil "Pätu"-s näinud ja teadsin, kellega tegemist on, kuid nüüd hilisemal ajal polnud ma teda teles näinud. Mul oli seetõttu võib-olla teda Mac´i rollis lihtsam vaadata, aga mängis ta ka väga hästi. Võib-olla oligi see Roman Baskinil taotluslik, et enesekindlat poissi panna mängima ehk veidi nö "tuntum" ja suurema ekraanikogemusega näitleja, et tema enesekindlus veidi loomulikum oleks. Ja siis talle vastukaaluks tütarlaps, kes pole nii enesekindel ja kellel on elus teised väärtushinnangud. Minu jaoks see kombinatsioon töötas väga hästi. Kuigi ma alguses olin veidi skeptiline, sest mulle tundus, et need noored ei oska üldse mängida. Selles mõttes, et mulle tundus see nende näitlemine kuidagi ülepingutatud ja nagu oleksid nad üle näidelnud. Lisaks ei saanud ma alguses tekstist eriti aru. Aga see oli vist esimesed viis minutit. Eks see võis olla neil ka selline sisseelamise periood seal võõral laval. Sest edasi läks etendus väga hästi ja näitlejate omavaheline keemia pääses valla ning laval toimuv tundus igati loomulik.
Lisaks kahele näitlejale, oli laval tegelikult ka kolmas tegelane - koer Skipper. Kohe alguses, kui see koera teema sisse tuli ja koer lavale toodi, siis ma arvasin, et tegemist on tavalise mängukoeraga. Nii juhtub, kui sul istub mingi pikk mees ees ja sa näed osaliselt ainult koera saba. Ja see saba oli täpselt nagu mul kodus ühel mängukoeral, ilmselt sealt ka see arvamus. Ning tavaliselt ju etendustes päris loomi väga ei kasutata, seega üsna loogiline järeldus. Sellest, et tegemist on päris koeraga, sain ma aru alles siis, kui see koer mingil hetkel haukuma hakkas. Haukumiseks on seda häälitsemist vist natuke palju kutsuda, sest tegemist oli väikese koerakesega, kelle haukumine meenutas mulle rohkem pardi prääksumist. Mitte, et ma koera kuidagi solvata tahaksin. Väga armas koer oli ja igati tubli, et laval ilusti püsis ja end publikust väga häirida ei lasknud ning talus seda ühe sülest teise sülle käimist ning kastis istumist. Oleks ma varem teadnud, et etenduses päris koer on, siis oleks koerale kingituse viinud. Ma hakkasin nüüd natukene seoses oma iseseisva tööga mõtlema sellele, et Baskinil ongi komme vist etendustesse selliseid nunnumeetreid sisse võtta. Näiteks "Augustikuu teemaja"-s oli tegelaseks kits, siis "Vihurimäe"-s oli hobune, "Miljonite lemmik"-s küll looma ei olnud, aga seal olid kaks väikest ja tublit last ning kallis Porche. Ühesõnaga üsna palju päris elu. Lisaks loomale andis etenduses päris elu edasi ka ehtne vee keetmine ja makaronide praadimine laval. Kogu saal täitus makaronide lõhnaga. Ja mulle sellised nö "nunnumeetrid meeldivad", sest alati on huvitav jälgida mis suunas etendus läheb, sest teadupärast loomi ja väikseid lapsi on üsna raske kontrollida. Samuti meeldib mulle kogu see päriselu seal laval, sest see aitab näitlejal emotsioone ja tegelaskuju paremini edasi anda, ning samas on publikul kergem loo sisse minna.
Vot selline see koer oligi. Pilt pärit MTÜ Kell Kümme kodulehelt.
Kokkuvõtteks soovitan ma kõikidel, kes pole antud lavastust veel näinud, seda vaatama minna. Mina tulin vähemalt teatrist ära väga heade emotsioonidega. Siiani nendest eelpoolmainitud Baskini lavastustest on kõik mulle väga meeldinud. Välja arvatud "Miljonite lemmik", mis oli minu jaoks natukene liiga labane komöödia (arvamust saad lugeda SIIT). Seega ma võin vist öelda, et Roman Baskin on komöödiate alal minu masti lavastaja. Peaks mõne muu žanri ka ära vaatama, siis oskan täpsemalt öelda. Aga kui nüüd käesoleva lavastuse jurude tagasi tulla, siis seekord oli isegi kava äärmiselt nauditav. Kavas oli kirjas 40 tegevust, mille tegemise võiks kohe lõpetada, et elu parem oleks. Mina hakkasin neid tegevusi kutsuma 40 tegevust, et elada õnnelikuna.

Rohkem infot etenduse kohta saab MTÜ Kell Kümme leheküljelt SIIT. Järgmised etendused toimuvad 21.veebruaril ja 6.märtsil Vaba Lava Teatrikeskuses.

LÕPETUSEKS 40 lihtsat asja, mille tegemise võiksid sa lõpetada:
  1. Veedad liiga vähe aega õigete inimestega. Varem või hiljem soovid, et su ümber oleks vaid inimesed, kes panevad su naeratama. Nii, et täna veeda aega nende inimestega, kes aitavad sul ennast rohkem armastada. Ja pea meeles, et inimesed keda sa võtad täna tõsiselt, võivad olla homme ainsad, keda sul vaja läheb. Ära kunagi ole liiga hõivatud, et sa ei saaks tegeleda nendega, kes on sulle kõige olulisemad.
  2. Ei pane oma armsamaid naeratama piisavalt tihedalt. Kõige ilusam on näha armastatut naeratamas ja sellest veel kaunim on vaid see, kui sa tead, et oled tema naeratuse põhjuseks.
  3. Ei ütle seda, mida on vaja öelda. Tee suu lahti! Ära varja oma tundeid ja mõtteid, eriti veel kui sa suudad nendega suuri tegusid teha. Ole vapper. Ütle, mida on vaja öelda. Kui sa hoolid kellestki, siis ütle talle seda. Sageli murrame teiste südameid, sest ei öelnud seda, mida vaja.
  4. Pidevalt enese võrdlemine teistega. Meil kõigil on vaja enda aega, et vahemaid läbida. Täiesti normaalne on olla teistsugune. Täna peaksid sa proovima olla parem vaid sellest inimesest, kes sa olid eile. Tõesta ennast endale, mitte teistele.
  5. Oma sisetunde liiga pikk eiramine. Mõnikord vajab su aju rohkem aega, et aktsepteerida seda, mida su süda juba teab. Ole tunnistaja, mitte kohtunik. Kuula oma sisetunnet.
  6. Ei tööta tähtsate eesmärkide nimel. Selle asemel, et vinguda oma olude üle, asu tööle, et sa ei peaks enam nende üle vinguma. Sa kas kannatad distsipliini valude käes või kahetsuse käes. Üldjuhul on ainuke erinevus sinu praeguse olemuse ja unistuste sinu vahel see, mida sa teed.
  7. Lased teistel oma unistused maha teha. Kas sa mäletad, kes sa olid, enne, kui maailm ütles sulle, kes sa pead olema? Lõpeta teiste inimeste jaoks elamine. Ole enda vastu aus.
  8. Eredad mälestused raisatud aja kohta. On hea põhjus ärgata üles igal hommikul ja mõelda, kellele või millele sa peaksid oma päeva pühendama. Sest olenemata paljudest teistest asjadest elus - armastusest, rahast, austusest, heast tervisest, lootusest, võimalustest ja paljudest teistest asjadest - on aeg ainuke, mida sa ei saa enam kunagi tagasi.
  9. Rohkemate vabanduste välja mõtlemine, kui sa suudad neid kokku lugeda. Kui sa tõesti tahad midagi teha, siis sa leiad selleks mooduse. Kui sa moodust ei leia, leiad sa vabanduse.
  10. Ootad ja ootad ja ootad, kuni sa oled valmis. Mõnikord tundub elu raske, kuid sageli teeme selle ise raskemaks, kui see on. Ainus, mida sa pead tegema, on välja mõelda, mida teed järgmisena. Sa ei pea kõiki vastuseid teadma, et edasi liikuda. Tee kõige paremat mida sa suudad, kuniks sa tead, mis on sellest veel parem. Kui sa tead, mis on sellest parem, siis tee seda.
  11. Ebapiisav panustamine asjadele. Sa oled elus kas reisija või piloot. Kui sa soovid midagi teha, siis tööta selle nimel. Tee, mis selleks vaja on, mitte seda, mida on lihtne teha. See on valus. See nõuab aega. See nõuab pühendumist. See nõuab tahtejõudu. Sa pead tegema häid otsuseid. Need nõuavad ohverdusi. Sa pead oma keha viima viimase piirini. Seal on kiusatused. Kuid ma luban sulle, ku isa jõuad eesmärgini, siis see kõik on seda väärt.
  12. Lased lahendatavatel probleemidel ennast peatada. Kõike, millega sa silmitsi seisad, on võimalik muuta kuid mitte midagi pole võimalik muuta enne, kui sa sellega silmitsi oled. Probleemid pole stoppmärgid, need on juhtnöörid. Kui sa seda soovid, siis tööta selle nimel. See on nii lihtne. Jõud ei tule sellest, mis sa saad teha. See tuleb tehes asju, mida sa arvasid, et sa ei suuda ületada.
  13. Ebapiisav riskimine. Kas sulle ei meeldiks pigem elu "olgu siis" kui "mis siis, kui"? Tee, mis sa suudad, kuni veel suudad. Ära karda oma mugavustsoonist väljuda. Mõned mu elu parimad kogemused ja võimalused tulid alles siis, kui ma olin valmis kaotama.
  14. Leppimine vähemaga, kui sa oled võimeline. Pea meeles, et areng ja muutused võivad mõnikord olla valusad kuid miski pole valusam, kui seal olemine, kuhu sa ei kuulu.
  15. Enda soovide ja õnne tagaplaanile jätmine. Kui naljad kõrvale jätta, siis sa elad vaid korra. See ongi kõik. Nii et tee seda, mis muudab su õnnelikuks ja ole koos sellega, kes paneb su sageli naerma.
  16. Lased kannatamatusel oma otsuseid ja tegusid muuta. Kannatus pole vaid ootamine; see on oskus hoida head suhtumist ajal, mil sa töötad kõvasti selle nimel, millesse sa usud.
  17. Liiga vara alla andmine. Unusta ära, mitu korda sa oled vastu näppe saanud. See on see, kuidas sa tõused taas püsti ja hakkad edasi liikuma. Sa võid selle nimel läbi minna halvimast, et jõuda parimani. Head asjad nõuavad aega. Ole kannatlik ja jää positiivseks. Kõik leiab lahenduse, võib-olla mitte kohe kuid kunagi kindlasti.
  18. Lase teistel endast lõputult üle käia. Ära lase kunagi teistel olla oma prioriteediks, samal ajal kui sa oled nende jaoks vaid üks võimalus. Ja lahku nende juurest, kes pidevalt röövivad sult rahu ja õnne. Elu on liiga lühike, et raisata aega neile, kes sind väärkohtlevad ja narrivad.
  19. Teiste mitte aitamine siis, kui sa oleksid saanud seda teha. Kui sul on palju, siis jaga oma rikkust. Kui sul on vähe, anna oma süda. Lihtsalt anna, mida sa saad. Keegi pole kunagi vaeseks jäänud teistele jagamise tõttu.
  20. Oma juurte ignoreerimine ja nende, kes sind on toetanud. Ära kunagi unusta, kus sa oled. Ära kunagi unusta seda, kuhu sa liigud. Ja ära kunagi üleliia usalda neid, kes on sel rännakul koos sinuga.
  21. Mitte selle väärtustamine, kui sul on see olemas. Sageli unustame, et õnne ei tule kunagi siis, kui me saame midagi, mida meil ei ole vaid hoopis siis, kui me hindame seda, mis meil on. Ei, sa ei saa kunagi täpselt seda, mida sa soovisid. Kuid pea meeles: su maailmas on palju inimesi, kes ei saa kunagi seda, mis sul praegu on.
  22. Oma tervise käest laskmine. Su keha on ainuke koht, kus sa pead elama kogu oma elu. Kui sul on õnne omada keha, mis on täie tervise juures, siis ole piisavalt tark, et seda säilitada.
  23. Aastate pikkune võitlemine endast väljapoolt õnne leidmiseks. Õnn ei tulene sellest, mis toimub sinu ümber, see tuleneb pigem sellest, mis toimub sinu sees. Liiga paljud inimesed sõltuvad teistest, või välistest teguritest, et saada õnnelikuks.
  24. Lased liiga paljudel plaanidel varjata praeguse ilu. Kui elu on hea, siis naudi seda. Ära otsi midagi paremat. Õnn ei tule kunagi nendeni, kes ei hinda seda, mis neil on. Sa pead laskma lahti sellest elust, mis sa oled planeerinud, et nautida seda, mis ootab sind.
  25. Liiga kitsarinnaline olek, et näha neid võimalusi, mis sulle on antud. Mõnikord ei anna elu sulle seda, mis sa soovid, sest vajad midagi muud. Ja see, mida sa vajad, tuleb sageli siis, kui sa ei oota seda.
  26. Piirid, mis sa endale sead. Sageli on su enda mõtlemine see, mis teeb meile haiget. Pole põhjust ennast vangistada. Ära mõtle väljaspoole kasti, mõtle et seal polegi kasti.
  27. Laseme negatiivsusel endalt parima võtta. Pea meeles, tõsine tugevus on see, kui sul on tohutult palju asju, mille pärast nutta ja mille üle vinguda, kuid sa otsustad selle asemel naeratada ja hinnata oma elu.
  28. Mitte kunagi tunnistamine ja enda vigadest üle kasvamine. Sa saad õppida suurepäraseid asju oma vigadest, kui sa pole hõivatud nende vigade eitamisega.
  29. Vastutustundetult oma elu muutustesse suhtumine. Kui sa oled väga pikka aega sama küsimust küsinud ja siiani vaevled selle käes, siis on see sellepärast, et sulle antud vastus ei sobi sulle. Pea meeles, et väga palju julgust läheb vaja selleks, et tunnistada millegi vajadust muutumiseks ja veel rohkem julgust selleks, et olla piisavalt tugev nende muutuste tegemiseks.
  30. Liiga palju teiste arvamusest kinni hakkamine. Sa oled piisavalt hea, piisavalt tark, piisavalt suurepärane ja piisavalt tugev. Sa ei pea teiste arvamusi ootama; sa oled juba praegu kõrgelt hinnatud. Sa oled sina ja see on kõik - pole vabandusi, pole kahetsemist.
  31. Valedele inimestele muljet avaldamine. Mitte kõik ei hinda seda, mis sa nende jaoks teed. Sa pead välja mõtlema, kes on väärt su tähelepanu ja kes lihtsalt kasutavad seda ära. Veeda rohkem aega nendega, kes panevad su naeratama ja vähem aega nendega, kellele sa pead pidevalt muljet avaldama.
  32. Aeg, mille veedame mõttetutele draamadele ja vaidlemisele. Elu on liiga lühike, et vaielda ja kakelda. Hinda oma õnnistusi, hinda inimesi, kes on sinu jaoks tähtsad ja liigu edasi draamadest pea püsti.
  33. Lased vimmal enda õnne rikkuda. Lase tal minna. Vimm rikub suurepärast õnne. Kui sa lased vimmal endast jagu saada, siis sa saad endale soovimatu seltsilise, kes elab üüri maksmata sinu peas.
  34. Lõputu asjade üle muretsemine. Liigu edasi. Ära lase sel ennast häirida. Kui probleem on lahendatav, siis pole mõtet selle üle muretseda. Kui seda ei saa muuta, siis on selle pärast muretsemine mõttetu.
  35. Sunnid neid asju, mis ei peaks nii olema. Ära kunagi sunni midagi. Tee endast parim, lase sel olla. Kui see peab olema, siis see ka saab olema. Ära lase end pikali tõugata asjadest, mida sa ei saa kontrollida. Mõnikord sa pead lõpetama muretsemise, unistamise ja kahtlemise. Usu, et asjad hakkavad toimima ja lahenevad, võib-olla mitte nii, nagu sa seda plaanisid kuid nii, nagu need peavad olema.
  36. Ära kasutamise lõksu kinni jäämine. Liiga paljud inimesed kulutavad raha, mida nad pole teeninud, et osta asju, mida nad ei vaja, et avaldada muljet inimestele, keda nad ei tea. Ära saa üheks neist.
  37. Ei reisinud kunagi, kui sul oli selleks võimalus. Kord aastas mine kuskile, kus sa pole varem käinud.
  38. Ei vali elu üle naermist tihedamini. Elu on kordades parem, kui sa naerad. See ei ole naiivne, kui sa oled negatiivses olukorras positiivne, see on märk juhtimisest ja tugevusest.
  39. Muutustele vastu hakkamine, selle asemel, et lasta neil juhtuda. Sa pole sama inimene, nagu sa olid aasta tagasi, kuu tagasi või nädal tagasi. Sa muutud pidevalt. Kogemused ei lõpe kunagi. See on elu.
  40. Teod ei vasta sõnadele. Kui kõik on öeldud ja tehtud, ole kindel, et sa ei öelnud rohkemat, kui sa tegid. Lõppude lõpuks räägivad teod paremat juttu kui sõnad. Tööta vaikuses kõvasti ja lase oma edul lärmi teha.

22/07/2015

Komöödia "Miljonite lemmik"

21.juuli 2015 Kaarnajärve ääres, Otepää vallas

Pilt on pärit Roman Baskini Facebooki leheküljelt
Lavastaja: Roman Baskin
Mängisid:
Marko Matvere - Vic Parks
Ingrid Isotamm - Trudy Parks (Vic´i naine)
Kadri Sinijärv - Sharon Griffin (Vic´i ja Trudy lapsehoidja)
Oleg Zheludkov - Ruy (Vic´i ja Trudy aednik)
Mare Jõgi - Marta (Vic´i ja Trudy teenijanna)
Lauri Liiv - Kenny Collins (Vic´i mänedžer)
Merle Palmiste - Jill Rillington (teleajakirjanik)
Henrik Norman - Douglas Beechey
Ilmo Tamm - Ashley Barnes (telesaate režissöör)
Janely Poppy Liiva - Vic´i ja Trudy tütar
Jan Einar Pikk - Vic´i ja Trudy poeg

Seekordne teatrikülastus tuli minuni jälle veidi ootamatult. Samas ei tea ma, kas võib öelda ootamatu asja kohta, mida ma olen juba ammu planeerinud teha. Lihtsalt mul ei olnud pileteid pikalt ette valmis ostetud. Hommikul vaatasin, et õhtul toimub etendus kuhu Piletimaailma andmetel oli 71 vaba kohta, ilm oli ilus ja minul oli vaba õhtu. Seega mõned tunnid enne etenduse algust saidki piletid soetatud. Ma isegi ei oska ühtegi head põhjust välja tuua, miks ma seda etendust vaadata tahtsin. Marko Matvere on suhteliselt ainus põhjus, mis mul pähe tuleb. No ja see ka, et tegemist on Roman Baskini lavastusega. Tema lavastatud "Augustikuu teemaja" (kus samuti oli Matvere peaosas) on siiani minu üks lemmikutest. Seega lootsin ka siit etendusest sarnaseid emotsioone. Kuigi juba see, et tegemist on komöödiaga, tegi mind veidi skeptiliseks, sest viimasel ajal olen ma rohkem draama fänn. Ei tea, millest see tuleb?
Hoolimata sellest, et etendus minu suureks lemmikuks ei kujunenud, soovitan ma teistele ikkagi. Sest etendus oli päris hea ja naerda sai ja isegi hinge sai päris mitu korda kinni hoida (sõna kõige otsesemas mõttes). Lihtsalt minu silmis on väga raske seda kõige-kõige-kõige parema etenduse tiitlit saada. Lisaks toredale etendusele tasub minna teatrisse ka seepärast, et nautida imekaunist Otepää kuppelmaastikku. Kui te just pole Villa Müllerbeckis puhkamas käinud, siis saate ka villa territooriumil nautida imeilusat vaadet Kaarnajärvele.
Kui nüüd lõpuks jõuda etenduse endani, siis lugu räägib ühe telesaate "Ja nende teed ristusid" tegemisest. Saatejuht Jill Rillington (Merle Palmiste) on sõitnud Inglismaalt Hispaaniasse Vahemere äärde, et filmida saadet endisest pangaröövlist (Marko Matvere) ja talle röövi ajal vastu hakanud pangatöötajast (Henrik Normann). Nende kohtumisest on möödas 17 aastat ja selle ajaga on juhtunud nii mõndagi. Pangaröövel Vic on vanglast vabanenud, kirjutanud mitu raamatut oma elust, abiellunud uuesti, teinud karjääri telemaastikul ning elab praeguseks unistuste elu Vahemere ääres asuvas villas. Ka pangatöötaja Douglase elu on selle 17 aastaga muutunud - ta on abiellunud oma unistuste naisega, asunud pangast tööle pakkettakende firma raamatupidajaks. Mõlemad mehed on oma eludega edasi läinud, kuid nüüd tuleb teleajakirjanik Jill, et 17 aasta tagused sündmused jälle päevakorda tuua, saamaks endale suurepärast telesaadet. Tegelikult kogu selle saate tegemise ümber kogu etendus käibki. Kuna Jill on arvamusel et just konflikt on see, mis ühe saate populaarseks teeb, siis üritab ta iga hinna eest kahe mehe vahel konflikti leida. See osutub aga raskeks ülesandeks, kuna Douglas (Henrik Normann) on leebe loomuga ja igati oma praeguse eluga rahul. Ta ei kadesta Vic´i uhket elamist ega ole isegi mitte vihane Vic´i peale, et see tema pangas  pangaröövi korraldas, ning tema naist näkku tulistas. Aga sellest, mis põhjustel ta oma eluga väikeses rõskes korteris rahul on ja isegi Vic´le tänulik on, saate teada siis kui etendust vaatama lähete. Erinevalt Douglasest on Vic inimene, kes suudab äärmiselt lihtsalt konflikti tekitada. Ta norib pidevalt tüli nii oma lapsehoidja, teenijanna kui ka oma abikaasaga. Nagu Vic´i abikaasa Trudy ütles, siis Vic ei salli kui talle vastu vaieldakse. Ka selle, kas Jill oma teleshow jaoks vajaliku konflikti sai või juhtus midagi muud dramaatilist saate teada siis, kui ise etendust vaatama lähete.
Ma ei oskagi näitlejate kohta mitte midagi muud öelda, kui seda, et kõik tegid praktiliselt selliseid rolle, millega me harjunud oleme. See tähendab seda, et Matvere mängitud Vic oli täpselt selline macho-mees nagu me teda varemgi oleme näinud. Ilmselt kõige paremini rahvale teada tuntud "Ohtliku lennu" Västrikuna. Kohati jääb mulje, et ta vihkab naisi, samas on aru saada, et päris ilma naisteta ta ka ei saa. Kuna sellist ülbiku rolli on Matverest kujundanud mingil määral ka meedia (sest ta on ajakirjanikega suheldes samuti eriti värvikaid väljendeid kasutanud), siis oleks väga tore kunagi näha Matveret ka teistsuguses rollis, et näha tema teistsugust loomust. Samamoodi saab Henrik Normanni kohta öelda "Normann nagu Normann ikka". Mul tekkis kohe esimesest silmapilgust, kui ma teda nägin mõte, et kas ta ongi selline Maie. Hääl ja žestid olid täpselt nagu Maiel kunagi, ainult selle vahega, et seekord olid Normannil seljas meeste riided. Ma pole kindel, kas ma Normanni kunagi olen näinud mängimas kedagi, kes poleks päris "totu". Kuigi see Douglase tegelaskuju oma teksti poolest jättis pigem lihtsa ja häbeliku inimese mulje, kuid Normanni kehastades muutus ta ka veidi tolaks. Kas see ongi nüüd stereotüüp? Et kui Normann on rohkem komejanti teinud, siis hakkame me automaatselt nägema komejanti ka seal, kus seda tegelikult ei ole? Või arvas lavastaja, et muidu ei anna etendus komöödia mõõtu välja, et siis paneme etendusse ühe kindla koomiku, et las siis publik naerab teda. Sest paratamatult sai publik kõige rohkem naerda siis kui Normann oli laval. Mind üllatas positiivselt aga Merle Palmiste, kes kehastas teleajakirjanikku. Ilmselt on paljud meist harjunud Palmistet nägema sellistes "blondiini" osades. Seekord oli tegemist täitsa tõsise rolliga ja mitte kuskilt ei ilmunud ka mitte kõige väiksemat "blondiini" varju. Ma vist nägin oma elus esimest korda Palmistet tõsiseltvõetavas rollis ja mulle meeldis see kordades rohkem kui see, mida ma tavaliselt olen näinud, kui tema laval on. Teiste näitlejate kohta mul võrdlus puudub, sest Ingrid Isotamme pole ma varem laval näinud ja neid üksikuid teleseriaale ma arvesse ei võta. Üldiselt midagi ette heita mul talle ei ole. Kui siis ehk oleks võinud ühes nutustseenis seda nuttu veidi paremini mängida. Kuidagi väga kunstlik ja pingutatud oli see nutt. Samas üldpilt tema mängust mulle meeldis. Nüüd tagantjärele mõeldes, hakkas tema tegelaskuju mulle alateadlikult kõige rohkem sümpatiseerima, sest pidevalt jälgisin ma etenduse jooksul teda. Hoolimata sellest, et tema tegutses tagaplaanil ja esiplaanil oli hoopis midagi toredamat. Järelikult midagi tema mängus oli, mis mulle meeldis. Ja siis oli seal veel Lauri Liiv, keda ma olen varem ainult muusikalides laval näinud. Meediast on läbi käinud ka see, kuidas Lauri Liiv ise kartis seda etendust, kuna tegemit on tema esimese draamalavastusega (selles mõttes, et tegemist ei ole muusikaliga). Ma ütleks, et polnud nagu põhjust karta, sest väga hästi kukkus välja. Kuigi seda geiteemat oleks ma ehk veidi vähem sisse toonud. Kuidagi liiga palju oli seda geiks olemist rõhutatud. Ei tea, kas ma olen homofoob või mis, aga mulle see ei meeldinud. Mõnest üksikust märgist oleks täiesti piisanud. Sest see, kas sa oled gei või mitte ei mõjuta tegelikult seda, milline sa oled inimesena, seega ei tasuks seda geiks olemist ka nii palju rõhutada.
Ülejäänud näitlejad olid jälle harrastusnäitlejad. Ma ausalt imetlen alati neid harrastusnäitlejaid, kes kutseliste näitlejatega koos laval on ja saavad sama hästi hakkama. Mulle tundub, et ega Roman Baskin just nende harrastusnäitlejate elu kergeks ka ei tee. Seekordses etenduses oli vaja näitlejatel üsna palju rääkida itaalia keeles (lausa kahe tegelase kogu jutt käiski itaalia keeles) ja külmas vees oli enamustel harrastusnäitlejatel vaja olla. Ei tea, kas kutselised näitlejad peale Matvere polnud nõus? Igatahes ainus asi, mida ehk võib nö harrastusnäitlejatele ette heita on see, et nad oleksid võinud veidi kõvema häälega rääkida, sest see oli ainus puudus, mida ma suudan välja mõelda. Ja need pisikesed lapsed olid ka nii tublid. Ma oleks ise nende laste asemel tahtnud basseinis olla ja sellega mööda tiiki ringi sõita. Kui keegi teist läheb etendust vaatama, siis viige väikestele lastele etenduse lõpuks kommi. Las nad tunnevad ka ennast tähtsana :)
Paari mõttena tuli mul veel meelde, miks etendus mulle ei meeldinud. Õigemini ei meeldinud mulle see kuidas Vic oma lapsehoidjat mõnitas. Jah, tüdruk oli ülekaaluline, kuid kuidagi häiriv oli seda mõnitamist vaadata. Ilmselt olin ma ainus, sest ülejäänud publik naeris päris metsikult. Ilmselgelt tundsin ma end puudutatuna. Kusjuures ma mõtlesin veel nii kaugele, et mina ei tahaks olla harrastusnäitleja, kui Marko Matvere mulle kõrva karjub, et ma olen paks nagu vaal. Seega selle tüdruku rolli ma ei kadesta. Aga nagu näha, siis paksukese sõimamine meeldib inimestele alati. Kelle üle sa siis veel naerad, kui mitte paksude ja invaliidide. Olen ma väga valesti asjast aru saanud?
Aga ma ikkagi lõpetan positiivse noodiga. Minu suur kummardus ja aplaus Matvere ja nende harrastusnäitlejate ees, kes õhtu jooksul korduvalt vees käisid. Ja uskuge mind, seda vees olemist ei olnud mitte vähe. Isegi vee all pidi päris kaua olema. Kui ilmad soojemad oleksid, siis oleks arusaadav, kuid praeguste ilmadega pole ilmselt kõige meeldivam. Minu kummardus ja lugupidamine! Ahjaa, ääretult positiivne on etenduse juures ka see, et tegemist on küll komöödiaga, kuid mitte sellise klassikalise komöödiaga, kus nali käib mingite inimestee segi ajamises. Vot selliseid komöödiaid ma ei salli. Aga siin ei aetud mitte kedagi segamini ja hoolimata sellest, sai nalja päris korralikult.
Kui keegi nüüd tunneb, et tahaks etendust vaatama minna, siis piletid on müügis Piletilevi ja Piletimaailma müügikohtades. Kahjuks MTÜ Kell10 kodulehel pole etenduse kohta väga palju infot ja Facebooki lehekülge ma ka ei leidnud, seega ei oska teile ühtegi head suunda kätte näidata, kust rohkem infot saate.

Lõpetuseks mõned pildid ka. Ma loodan, et vaade ajab teid teatrisse, kui eelnev jutt seda teha ei suutnud.
Publiku vaade

Publiku vaade vol 2

Pidin ka ära proovima, mis tunne on näitlejatel publikule silma vaadata

Etenduse kõige suurem menuk - Porche. Ei saanud minagi jätta pilti tegemata, kui kõik teised teevad :)

Villa Müllerbecki siseõuel toimuski kogu etendus

10/06/2015

Soovitusi suveetendustele

Alljärgnevalt toon ära oma esialgsed plaanid suveetenduste külastamiseks. Kohe kindlasti ei saa öelda, et tegemist on 100% soovitusega, kuid ehk leiate siit mõningaid ideid.


Projektiteater MTÜ Kell kümme: A. Ayckbourni   komöödia "Miljonite lemmik"
Üks teleshow tahab tekitada eriti skandaalse konfliktiga saadet...

Lavastaja: Roman Baskin
Mängivad: Marko Matvere, Hendrik Norman , Merle Palmiste jpt.
Esietendus:  16. juuli.2015 Otepääl, Kaarna järve ääres,  Villa Müllerbecki õuel

Etendused toimuvad: 16, 17, 20, 21, 22, 23, 24, 27, 28, 29, 30.  juuli  3, 4, 5, 6, 7.  august kell 19.00
NB! Alla 6-aastaseid lapsi etendustele ei lubata!

Tartu Uus Teater: "ODYSSEIA"
Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Ivar Põllu

Mängivad: Maarja Jakobson, Katrin Pärn, Piret Simson, Helgur Rosental, Janek Joost, Siim Angerpikk jt

See on Tartu Uue Teatri esimene klassikalavastus, algtõukeks Vana-Kreeka eepos “Odysseia”.
Jõukas põllumees Odysseus läheb vastumeelselt Trooja kriisi lahendama. See võtab veidi kauem aega kui plaanitsetud. 20 aasta pärast tagasi jõudes on kodu Trooja sõja põgenikke täis. Odysseus puhastab oma kodu, kuid maailm turvaliste seinte taga on pöördumatult muutunud. Meie tõlgenduses on see Tartu äärealade avastusretk, vaade Eestile ja Tartule võõramaalase, rahuvalvesõduri ja turisti pilgu läbi. Tähelepanu, etendus kestab 3 tundi, erinevate paikade vahel liigutakse enamasti bussidega, aga ka jala.

Etenduse algus- ja lõpp-punkt on Tartu Uus Teater, Lai 37.
Etendused toimuvad: 14, 15, 18, 19, 20, 21, 22, 25, 26, 27. august
Rohkem infot. (LINK) 

Sundown Entertainment OÜ "Grace ja Glorie"
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Mängivad: Ülle Kaljuste ja Hilje Murel

See on leebe huumoriga, elujaatav, lootust ja lohutust jagav lavatükk, kus kaks põlvkonda eri maailmadest kohtuvad.
Grace Stilesi vaated elule on lihtsad nagu loodusseadused. Grace on eluterve maanaine, kuigi oma pika elu jooksul on ta üle elanud palju valusaid kaotusi. Eluõhtul soovib vähihaige Grace saabuva lõpu vastu võtta üksinda, talle kuulunud talumaadel asuvas väikeses majakeses. Grace keeldub igasugusest kõrvalisest abist ja kaastundest.
Gloria saabub talukohta vabatahtliku hospiitsina, et vana naise eest hoolt kanda ja tema elu lõppu kergendada. Ta on hüljanud oma peadpööritava karjääri suurlinnas ja asunud koos advokaadist abikaasaga elama ääremaale. Hospiitsitöö on Gloriale võimalus pikendada oma isiklikku leina ja on teatav side kaotatud pojaga.
Esmapilgul väga vastandlike naiste vahel areneb tasapisi teineteisemõistmine ja nende tärkav sõprus kasvab omamoodi eneseavastamise teekonnaks, tõstatades kõigile tuttavaid küsimusi religioonist, inimsaatuste õiglusest või ebaõiglusest, kahtlustest elatud elu hinnates ja neid kahtlusi ületades. Kõik me oleme siin vajalikud, kõik me oleme lülid ühes suures ilmaketis.

Etendused toimuvad: 14, 15, 19, 20, 21, 23, 24, 25, 28, 29, 30. juuli ja 1, 2, 9, 10. august kell 20.00 Rehe küünis (Üksnurme küla, Saku vald)

Lutsu Teater "Rummu Jüri ehk tamasseri rauad"
Lavastaja: Jaan Willem Sibul
Mängivad: Madis Milling, Merle Jääger, Helje Põvvat, Peeter Sibul, Uno Nagelmaa, Piret Kägo, Janno Rüütle, Henrik Hinrikus, Üle Needo, Merle Tanilsoo, Volli Vološin, Aimur Kruuse, Valdis Kurg, Timo Varik, Indrek Varik, Liisa Linnus, Kaido Arulepp ja Lutsu küla rahvas.

Reaalne elu on see, mida me teiega praegu läbi elame. Kuid ajal võib olla ka  teine püksisäär, mida on huvitav enda lõbuks soputada.
Erinevalt Kalevipojast on Rummu Jüri jätnud reaalse jälje nii kirikukirjadesse, kui kohtutoimikutesse. Legendi loovad inimesed, kes lugusid räägivad. Mida aeg edasi, seda suuremad on liialdused. Mis siis imestada, kui Rummu Jüri kukub omast sajandist 1948.aastasse, mil teda kõige rohkem vajatakse.
Ja ajalugu läheb hoopis teist rada.
Publik satub aega, kus metsas on varjul metsavennad ja Lutsu külas kakerdavad ringi miilitsad, külvivolinikud, kommunistid ja muu pahn.
Enne etendust võite nendega kohtuda ja rääkida. Aga kui soovite siis ka nalja ja napsi visata. Avatud on puhvet. (Puhvetipidaja on kommunistliku töö lööklane!)

Etendused toimuvad: 12, 13, 16, 17, 18, 19, 20, 21. juuni kell 19.00 Põlvamaal Lutsu külas Prantso talus

Teater Vanemuine "Obinitsa"
Lavastaja: Ain Mäeots
Mängivad: Merle Jääger, Ragne Pekarev, Marian Heinat, Tanel Jonas, Andres Mähar, Priit Strandberg, Karol Kuntsel, Veiko Porkanen, Marje Metsur, Kaia Skoblov, Ott Sepp jt

Obinitsa külas asub kaunis 30ndatel aastatel valminud puumaja, mida omal ajal kutsuti selle ehitanud ja sääl elanud kaupmehe pere järgi Kalju Maja. Maja hüüti ka Obinitsa aknaks, seal võeti seto kombe kohaselt vastu riigimehi, usurändureid ja teadlasi. Fotokunstnik Carl Sarap jäädvustas klaasnegatiividele Obinitsa ja viie kaunitarist peretütre ilu. Siis tuli nõukogude võim, kellele maja meeldis, aga pere ei meeldinud… Velskripunkt, meierei, kultuurimaja, raamatukogu, kolhoosi kontor – poole sajandi vanused ei tea enam Kaljudest midagi. Nende pereliikmed võtsid läände põgenedes või külmale maale sõites pildialbumid kaasa… Kas avada Obinitsa aken ja olla taas pere maskiballil või õdede kaksikpulmas, kas näha nii lähedalt sirpi, mis lõikab ja haamrit, mis lööb? Kas elada läbi meie maa perede saatust ida ja lääne väraval, kus tuul kogu aeg tõmbab ja puhub meid laiali nagu õitsenud võilille ebemeid?
Eepiline lugu ühest seto perest läbi 100 aasta.

Etendused toimuvad: 2, 3, 4, 5, 8, 9, 10, 11, 12 juuli kell 20.00 Obinitsas Võrumaal
Lisainfo: http://www.vanemuine.ee/repertuaar/obinitsa/ 

Suveetendus "Lahvka"
Lavastaja: Tarmo Tagamets
Mängivad: Maive Käos, Agu Trolla, Tõnu Zernask, Vello Oper, Helje Põvvat, Tiia Kokman-Konsap, Tambet Krasnov, Siim Sareal, Liili Saar, Elina Apsolon,Ülo Kivisild,Juulia Paulson, Lenna Võikar,Maarja-Lill Mahlakas, Hanna Mathiesen, Robin-Sulev Mahlakas, Tormi Trumsi, Olar Tuuling Külalisena VÄINO PUURA

Näidend „Lahvka“ tuletab meelde tänaseks peaaegu kadunud autopoes käimist. Värvikate tegelastega humoorikas lugu keskendubki inimeste omavahelisele suhtlemisele: kes, mida ja kuidas ütleb ning mida ja kuidas ütlemata jätab. Kuidas sõltub julgusest (silmast silma) suhelda inimeste elusaatus. Ning kummas maailmas on ikka lihtsam ellu ja inimeseks jääda: kas selles, kus korra nädalas vajalikke kaupu saada on suur rõõm, või selles, kus 15 minutit kullerit oodata on tohutult pikk piin. 

Etendused toimuvad: 24, 25, 31. juuli ja 1. august kell 19.00 ja 26. juuli ning 2. august kell 14.00 Maarjalille talus Põlvamaal


Kellel on tahtmist, võib enda teatrisoovitused mulle kommentaaridesse panna.