Sarah Bernhardt´i viimane suvi

19.juunil 2018 Rehe küünis

Ja ongi suvelavastuste hooaeg ametlikult avatud. Tegelikult on see mul juba mitmes suvelavastus, kuid minu jaoks on õiged suvelavastused ikka need, mida mängitakse väljaspool traditsioonilist teatrisaali. Seega, „Sarah Bernhardt´i viimane suvi“ on esimene väljaspool teatrisaali nähtud suvelavastus sel aastal.

Pean tunnistama, et kõnealust lavastust tahtsin vaadata ainult seepärast, et lavastaja Vilja Nyholm-Palmi viimane suvelavastus „Grace ja Glorie“ jättis mulle üsna suure elamuse ja nii ma siis lootsin ka sel korral head elamust saada. Vähemalt olen ma aru saanud, et Vilja Nyholm-Palm on vist seda tüüpi lavastaja, kelle nägemus minu nägemusega asjadest ühtib ja nii mulle tema lavastused ka meeldivad. Kui nii saab üldse kahe nähtud lavastuse põhjal öelda. Tegelikult on seda tunnet aidanud süvendada ka tema varasemad lavastused, mida ma näinud pole, kuid mille kohta ma olen tagasisidet kuulnud ja kahjutunnet tundnud, et ma neid lavastusi näinud pole.

Igatahes lavastaja ja näitlejad, või õigemini Kersti Kreismann olid need peamised põhjused, miks ma lavastust näha tahtsin. Pean tunnistama, et sisututvustus mind ei paelunud ja seda emotsiooni ei tekitanud, et nüüd ma tahan seda lavastust näha. Nagu pealkirjastki näha, siis räägib lavastus kunagisest maailmakuulsast näitlejast Sarah Bernhardt´st, kes tahab oma memuaaride teist osa valmis kirjutada. Kirjutamise juures on tal abiks tema sekretär Georges Pitou. Nende kahe inimese omavahelises vestluses tuuaksegi rahva ette Sarah Bernhardt´i elu ja tema jaoks olulised isikud.

Kui ma nüüd ühele tuttavale umbes samade sõnadega lavastust tutvustasin, teatas ta mulle kohe, et kuidas ma nii igavat asja vaatamas sain käia. Vaheajal kuulsin ka teisi teatrikülastajaid rääkimas, et suvelavastuse jaoks on tegemist veidi liiga raske sisuga. Ma olen sellega nõus, et võib-olla suvelavastuse jaoks jäi see sisu raskeks ja kuna räägiti nö reaalsest inimesest, siis paljud tõlgendasid seda kui ajaloolist jutustamist ja ei nautinud seetõttu kogu lavastust. Jah, ma tunnistan, et ka mul läks paaril korral mõte uitama, sest ma lihtsalt ei suutnud enam teksti jälgida. Kuigi teksti oli päris palju huumorit pikitud ja ma sain ikka mitmes kohas korralikult naerda. Siiski peab tunnistama, et naerda sai alguses rohkem ja lõpu poole hakkas asi veidi igavaks kiskuma. Mul oli tunne, et teksti ära vajumises on näidendi autor süüdi, kes oli lõpu kuidagi igavamalt kirjutanud. Või siis polnud suudetud kõiki huvitavaid nüansse eesti keelde tõlkida. Või oli asi selles, et ma olin just eelmisel õhtul Sarah Bernhardt´st rääkiva raamatu lugemise lõpetanud ja ma teadsin, mis laias laastus toimub.

Aga ma ei nurise, sest näitlejad tegid teksti puudujäägi mitmekordselt tagasi. Kui ma näitlejatest olin Kersti Kreismanni ikka paaril korral Eesti Draamateatri laval näinud, siis Meelis Rämmeldit õnnestus mul laval esimest korda näha. Olen teda varem vist televiisorist mõnel korral näinud veidi lihtsameelsete meeste rollides ja kohe lavastuse alguses tekkis mul tunne, et ka sel korral on tal veidi lihtsameelse sekretäri roll. Lihtsalt kõik see, kuidas ta pidevalt ära unustas, mida ta madam´le tooma pidi, tekitas minus sellise emotsiooni. Ja eks mul alguses olid need telekast nähtud tegelaskujud ka silme ees. Mida rohkem etendus edenes, seda enam ma sellest mõttest lahti lasin. Põhjuseks see, et sekretär Pitou pidi mitmel korral kehastuma nii Sarah emaks, nunnaks kui mitmeteks teisteks, kellega Sarah oma eluteel kokku on puutunud. Nii sain näha Meelis Rämmeldit mitmetes erinevates rollides. Hetkel olid need rollid üsna tagasihoidlikult mängitud, ma oleksin neid äkki isegi natukene üle võlli keeranud. Algselt tundus mulle, et Meelis Rämmeld jäi Pitou rollis küll igati Kersti Kreismanni varju, kuid nüüd paar päeva hiljem olen ma arvamusel, et see oli osa rollist – lasta suurel Näitlejannal särada. Ja enamasti oli just Rämmeld see, kelle tegelaskuju läbi koomikat lavastusse toodi.

Näitlejanna suure algustähega oli kindlasti omal ajal (ja hiljemgi) Sarah Bernhardt ja praegu julgen ma ka Kersti Kreismanni suure algustähega Näitlejannaks nimetada. Kersti Kreismann tegi laval kõike seda, mida ma olen nii ammu igatsenud näha, et ma vist vaatasin teda suu ammuli. Sõna kõige otsesemas mõttes. Ma ikka pidin endale vahel meelde tuletama, et pane nüüd see imestusest pärani vajunud suu kinni. Ma pole ammu nii perfektset osatäitmist näinud. Liigutused, miimika, intonatsioon – kõik oli paigas. Ma sain kristallselgelt kõikidest sõndest aru. Ja miimikast ma parem ei räägigi. Vahel suutis Kersti Kreismann lihtsalt oma pilguga kogu tegelaskuju nukruse, elevuse, rõõmu, viha jne edasi anda. Vot seda nimetaksin ma näitlemise meistriklassiks. Kuna enamuse ajast istus Kersti Kreismann diivanil, siis oli tal selle võrra raskem seda filigraanset sooritus teha. Mina sain aga rohkem nautida seda kui näitlejad ei anna tegelaskuju edasi liigutuste, vaid miimika ja intonatsiooniga. 

Ma vist vaatasin julgelt pool etendust lihtsalt seda, kuidas näitlejad mängisid. Eelkõige seda kuidas Meelis Rämmeld Kersti Kreismannile vastu mängib. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin näitlejate kehakeelt, nende intonatsioone ja liikumist laval. Äkki ma seepärast ei suutnudki vahel teksti süveneda ja asi polnudki ära vajunud näidendi tekstis või kehvas tõlkes? Või kui oligi tekst kehva ja sisu igav, siis minu jaoks kaalusid näitlejad selle puuduse üles.

Kui nüüd aga veidi lavakujundusest ka rääkida, siis ma pean tunnistama, et ma lootsin veidi uhkemat kujundust. Ma nimelt lugesin enne teatrisse minekut ühte Sarah Bernhardt´st rääkivat raamatut ja seal kirjeldati, et Sarah kodus oli palju uhkeid riideid, erinevaid karusnahkseid kasukaid ja kohati oli seal nii palju asju, et oli raske liikuda. Lavakujunduses oli küll kasutatud ühte kasukat ja taamal rippusid mõned kleidid, kuid üldiselt oli lava üsna lage. Kõige geniaalsem lahendus olid taamal rippuvad kleidid, mis moodustasid ühte nurka väikese sirmi laadse asja, mille taha said näitlejad vahel nö „lava taha“ minna. Kuid kõige rohkem tundsin ma puudust kirstust. Nimelt meeldis Sarah Bernhardt´le kirstus magada ja loetud raamatust sain ma aru, et kirst oli Sarah´le oluline pelgupaik. Käesolevalt mainiti ainult tekstis kirstu, seega sellest teemast päris mööda ei mindud, kuid mulle oleks siiski meeldinud kasvõi ühte kirstu otsa kusagil teiste mööbliesemete taga aimata.   

Lisaks kirstule ootasin ma seda, kuidas on lahendatud Sarah Bernhardt´i jala amputatsioon. Lavastuse pealkirjale tuginedes eeldasin ma, et tegevus toimub viimasel suvel, kui Sarah elas. Raamatule tuginedes teadsin, et jalg amputeeriti tal tunduvalt varem ära. Seega oli põnev, et kuidas see lahendatud on. Etenduse alguses vaatasin, et Kersti Kreismann tõstis istumise ajaks oma parema jala tumba najale ja mõtlesin, et see demonstreeribki seda haiget jalga. Kui ma aga Kersti Kreismanni laval longates kõndimas nägin, arvasin, et lonkamine demonstreeribki jala amputatsiooni. Kersti Kreismann lonkas isegi sama jalga, mis Sarah´l amputeeriti. Amputeerimist mainiti ka tekstis. Loeti isegi operatsiooniprotokoll ette. Mulle, kui tervishoiutöötajale meeldis see eriti. Kõik need meditsiinilised terminid nii selgelt välja öelda, aplaus. Siiski oleks ma tahtnud sel hetkel karjuda, kui mainiti konte. Inimestetel ja loomadel on luud, kont on see, mida koer närib. Aga tulles selle lonkamise juurde tagasi. Ma mõtlesin, et annab alles Kersti Kreismannil niimoodi lonkamist mängida, nii tõetruult. Lausa valus oli vaadata. Ja kui nad siis lõpuks kummardama tulid. Kersti Kreismann ikka lonkas. Mul hakkas veel valusam. See on see õe asi, et tahaks kogu aeg kõiki aidata. Igatahes ma loodan, et Kersti Kreismannil midagi tõsist viga pole ja ta paraneb kiiresti. Saadan siit poolt ka tervised tema suunas!

Üldiselt oli kogu lava kujundatud heledates toonides. Kõige värvikamad detailid oli  punasekirju vaip maas ja taamal rippuvad üksikud värvilised kleidid. Valdav oli siiski hele tonaalsus. Ka tegelaste kostüümid olid heledad (välja arvatud teises vaatuses Pitou´l heledate riiete peal olnud tume mantel). Kogu see heledus lõi veidi melanhoolse ja kurva õhkkonna. Samas polnud selles õhkkonnas tunda mingit meeleheidet või lähenevat surma (kui Pitou tume mantel välja arvata). Samas polnud selles loos ka ühtegi rõõmsamat värvi. Kogu lugu tundus ühtlase melanhoolia ja meenutuste hele segu olevat. Ma usun, et heledates toonides lavakujundus ongi selleks, et näitlejad saaksid need üksikud kujunduses kasutatud värvilaigud särama lüüa.

Näitlejad on sel korral samuti suurepärased. Ma väga loodan, et Kersti Kreismann selle rolli eest Eesti teatri aastaauhindadele nomineeritakse. Juba ainuüksi näitlejate pärast tasub teatrisse minna. Nendel, kes suvelavastusteks eelistavad veidi kergemat sisu ja tahavad rohkem naerda, nendele ei soovita. Lapsi ei soovita ka kaasa võtta, neil hakkab ilmselt sel korral teatris igav. Küll aga soovitan soojalt nendele, kes on väga suured teatrisõbrad ja tunnevad ehk huvi kunagiste suurte näitlejate vastu (või siis meie praeguste näitlejate vastu). Kui keegi arvab, et Eestis näitlejad mängivad halvasti, siis neile soovitan ka vaatama minna. Ma usun, et Kersti Kreismann toob oma mänguga teil usu Eesti näitlejatesse tagasi. Ja kindlasti ka Meelis Rämmeld, kes nii osavalt Kersti Kreismannil särada laseb.

Autor: John Murrell

Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm

Kunstnik: Ann Lumiste

Osades:

Kersti Kreismann - Sarah Bernhardt

Meelis Rämmeld - Georges Pitou

Lavastuse pileteid saab osta SIIT ja SIIT ning rohkem infot lavastuse kohta saab nende Facebooki lehelt SIIN

* – Päisefoto on pärit Sarah Bernhardt´i viimane suvi Facebooki leheküljelt.

Loe edasi

Minu lemmiklavastus "Grace ja Glorie"

12.juulil 2016 Rehe küünis

Pilt pärit internetist

Seekord pikka juttu ei tule, sest ma olen oma arvamuse sellest lavastusest juba aasta tagasi avaldanud (LINK). Ega mu arvamus lavastusest muutunud ei ole. Lausa suurepärane lavastus koos veelgi suurepärasemate osatäitjatega. Ega ma ilmselt muidu poleks nii pikka teekonda Tartust Sakku ette võtnud ja oma kolleege ka kaasa kutsunud. Nii nagu eelmisel aastal, sattusin ka sel aastal täiesti esimesele etendusele. Ma ilmselt kõlan totakalt, kuid ma ootasin seda etendust juba väga pikalt. Piletid olid broneeritud juba aprillis ja mai lõpust hakkasin ma seda 12. juulit ootama nagu maailmalõppu. Ja nüüd on ta läbi. Ometigi on mul järjekordselt mida meenutada. 

Kahjuks sõitis meie buss veidi aeglaselt ja nii me jõudsime etenduspaika üsna viimasel minutil. See aga tähendas seda, et kohad olime sunnitud võtma eelviimasesse ritta. Seega soovitan kõigil üsna varakult kohale minna, sest kes ees, see mees ja saab paremad kohad. Mu kolleegid, kes ei olnud etendust näinud, ütlesid, et neil ei olnud seal taga ka viga midagi, aga mina teadsin, et eestpoolt oleks grimmasse ja miimikat paremini näinud. Aga see selleks. See et ma pidevalt kogu etendust ei näinud, oligi vist ka ainus negatiivne asi. Tegelikult häirisid mind mõned teatrikülastajad ka. Esiteks olid minu ees mingid inimesed, kes arvasid, et teatrisse on hea mõte sööma tulla. Ja kindlasti peab krabistades endale kotist mingi saiakese võtma ja siis ühele kaaslasele ja teisele ka. Ma juba vahepeal mõtlesin, et ma koputan neile õlale ja ütlen, et ma tahaks etendust nautida. Ja kui need seal ees olid oma kõhud täis söönud, otsustasid minu taga olevad inimesed krõpsu sööma hakata. No tee siis see pakk ühe kiire tõmbega lahti, mitte ära ürita võimalikult aeglaselt ja vaikselt seda teha. Kuigi ma ei saa ikkagi aru, miks peab teatrisse sööma tulema? No ja nagu sellest vähe oleks, siis oli mingi tark inimene oma telefonil GPS-i tööle jätnud ja hääle ka võimalikult kõvaks pannud, et kogu saal saaks kuulda, et liikumissuund on kagu või et GPS signaal puudub. Ma ikka olen arvanud, et inimesed tulevad teatrisse teatrit nautima ja ma siiani olen eeldanud, et teatrisse tulevad vähegi intelligentsemad inimesed, kes mõtlevad. Aga ilmselt mitte. Okei, võib-olla jäi telefon kogemata sisse, aga kui sul üks kord see telefon häält teeb, siis sa paned selle ju vait. Aga see telefon juhatas ikka päris mitmesse kohta oma omanikku. Söömise kohta pole mul muud soovitust, et kui kõht nii tühi on, siis ei tasu üldse teatrisse tullagi. Mul oleks küll häbi, et kogu saal kuuleb kuidas ma krabistan ja lisaks kuulevad näitlejad ka. Sa oled teatrisse tulnud vaatama seda, mida näitlejad teevad, siis palun ole nii viisakas ja austa ka nende tööd.

Aga need ebaviisakad teatrikülastajad olid ka ainuke negatiivne emotsioon. Siiski mulle tundus, et võrreldes eelmise aastaga oli tekst näitlejatel veidi mõnes kohas teistmoodi, kuid samas kõik oluline sai öeldud. Või mängis minu aju mulle lihtsalt vingerpussi ja arvas, et varasemalt olid laused teises järjekorras. Ega tegelikult vahet pole. Naerda sai ja mina ja minu kolleegid jäime rahule. Lisaks sellele, et palju sai naerda, oli etenduses selliseid hetki, millega kõik inimesed on mingil määral oma elus kokku puutunud. Ja ma ei saa ka mainimata jätta, et tegemist on suurepärase näitlejatööga. Ma ausalt arvasin vahepeal, et seal voodis pikali olev Ülle Kaljuste ongi 90-aastane ja haige. Lihtsalt suurepäraselt mängitud. Vahepeal ma ikka nägin vilksamisi mis nägusid Ülle Kaljuste tegi. Näiteks selles stseenis kus ta salaja proovib Gloria toodud gurmeetoitusid, oli tal nii kelmikas nägu peas, et ma juba korraks mõtlesin, et see on lihtsalt selleks tehtud, et näha kuidas Hilje Murel reageerib. Siiski ma arvan, et tegelikult oli mõlemal näitlejannal selline pinge peal, et mingite vigurite peale nad küll mõelda ei suutnud. Ehk ei pannud nad oma hingestatud esituses ka seda häirivat publiku tähele. Ma vähemalt väga loodan. Ma eelmine aasta ka nägin etenduse lõppedes seda vabanemise tunnet, mis näitlejaid valdas kui etendus läbi oli. Ka eile oli seda näha, kui näitlejad teineteist kallistasid. Minu meelest on see nii inimlik ja näitab, et näitlejad peavad ka vaeva nägema ja pingutama, et meil saalis oleks hea vaadata ning saali ja publiku vahel õige energia tekiks. Hilje Mureli Gloria oli minu meelest aastaga veidi küpsemaks saanud ja oli kuidagi asjalikum. Siiski oli linnanaise toimetamist maal päris tore vaadata. Eelkõige seetõttu, et ma tundisn ennast üsna palju Glorias ära. Ma ilmselt laseksin ka vingu sisse ja kanu ma kardan ja sitaseid kanamune väga puutuda ei taha. Rääkimata sellest, et ma ei söö kanaliha, kui ma olen sellele kanale eelnevalt silma vaadanud. Ja ma ei saa aru, miks koguaeg peab midagi tegema. Ka mõtlemine on tegevus. Võib-olla oli Hilje mäng seepärast parem, et ta sai selle rolli eest naiskõrvalosa auhinna ja see sundis rohkem pingutama. Või ta on lihtsalt eelmisel aastal mängitud etenduste käigus rohkem Gloriat tundma õppinud. Igatahes mina jäin eelmine aasta rahule, kuid sel aastal oli Gloria veelgi täiuslikuma. Minul tekkis jälle see usk, et ka suveteater võib hea olla, ning hoolimata sellest, et lavastuse teemaks oli surm ja sellega leppimine, siis minu tuju oli peale teatrit parem. 

Kahjuks on kõik etendused välja müüdud, kuid õnneks tulid täna müüki lisaetendused. Seega, kes tahab, saab kiirustades veel piletid lisaetendusele osta. Ma kahtlustan, et järgmisel aastal enam Grace ja Glorie loole kaasa elada ei saa. Ilmselt ongi lavastuse edu põhjuseks lihtsus ja siirus, millega näitlejad mängivad. Lisaks eluline tekst. Nii leiabki iga inimene, et see etendus puudutab neid ja soovitab lavastust ka oma tuttavatele.

Kuna mulle Grace ja Glorie lugu sümpatiseeris juba eelmisel aastal, siis otsustasin sel aastal, et peaks näitlejaid tänama. Aga kui mina juba mõne idee pähe võtan, siis peab see väikse kiiksuga olema. Nii tuligi mõte, et teen neile ise käevõrud. Ja kuna käevõrud tundusid liiga väikse asjana, ostsin juurde purgid, mille täitsin erinevate Würtspoest saadud hea ja paremaga (nt meekärg jogurtis, banaanid šokolaadis jne). Lisaks väike tänukiri ka. Ma pean tunnistama, et mul ei tulnud kordagi pähe, et viiks näitlejatele lilli. Lilled on korraks ilusad, aga varsti närtsivad ära ja pole neist mingit kasu. Seega mu elu praktiliselt esimesed kingitused näitlejatele said üsna suurejoonelised (tavalise teatrikülastajaga võrreldes). Minu üllatus oli aga veel suurem, kui õhtul kodu poole sõites sain Messengeri Ülle Kaljustelt ilusa kirja, milles ta mind kingituse eest tänas. See oli väga tore üllatus ja pani mind imedesse uskuma. Tore, kui talle meeldis. Aga ikkagi ei ole see kingitus väärt seda emotsiooni, mille mina etendusest sain. Juba teist aastat järjest on mu sünnipäeva aeg kõige ilusam ja paljuski on selles oma roll Grace´l ja Gloria´l. Ma ilmselt ei suuda kogu etenduse võlu sõnadesse panna, miks see minu lemmiklavastuseks on kujunenud, kuid igaüks saab sellest maagiast osa, kui läheb Rehe küüni ja kohtub ise Grace ja Gloriaga. Uskuge mind Grace ja Gloria on IMELISED!

Lõpetuseks etenduse lõpulaul:

SÜDAMLIKKE TEATRIELAMUSI!

Loe edasi