Sarah Bernhardt´i viimane suvi

19.juunil 2018 Rehe küünis

Ja ongi suvelavastuste hooaeg ametlikult avatud. Tegelikult on see mul juba mitmes suvelavastus, kuid minu jaoks on õiged suvelavastused ikka need, mida mängitakse väljaspool traditsioonilist teatrisaali. Seega, „Sarah Bernhardt´i viimane suvi“ on esimene väljaspool teatrisaali nähtud suvelavastus sel aastal.

Pean tunnistama, et kõnealust lavastust tahtsin vaadata ainult seepärast, et lavastaja Vilja Nyholm-Palmi viimane suvelavastus „Grace ja Glorie“ jättis mulle üsna suure elamuse ja nii ma siis lootsin ka sel korral head elamust saada. Vähemalt olen ma aru saanud, et Vilja Nyholm-Palm on vist seda tüüpi lavastaja, kelle nägemus minu nägemusega asjadest ühtib ja nii mulle tema lavastused ka meeldivad. Kui nii saab üldse kahe nähtud lavastuse põhjal öelda. Tegelikult on seda tunnet aidanud süvendada ka tema varasemad lavastused, mida ma näinud pole, kuid mille kohta ma olen tagasisidet kuulnud ja kahjutunnet tundnud, et ma neid lavastusi näinud pole.

Igatahes lavastaja ja näitlejad, või õigemini Kersti Kreismann olid need peamised põhjused, miks ma lavastust näha tahtsin. Pean tunnistama, et sisututvustus mind ei paelunud ja seda emotsiooni ei tekitanud, et nüüd ma tahan seda lavastust näha. Nagu pealkirjastki näha, siis räägib lavastus kunagisest maailmakuulsast näitlejast Sarah Bernhardt´st, kes tahab oma memuaaride teist osa valmis kirjutada. Kirjutamise juures on tal abiks tema sekretär Georges Pitou. Nende kahe inimese omavahelises vestluses tuuaksegi rahva ette Sarah Bernhardt´i elu ja tema jaoks olulised isikud.

Kui ma nüüd ühele tuttavale umbes samade sõnadega lavastust tutvustasin, teatas ta mulle kohe, et kuidas ma nii igavat asja vaatamas sain käia. Vaheajal kuulsin ka teisi teatrikülastajaid rääkimas, et suvelavastuse jaoks on tegemist veidi liiga raske sisuga. Ma olen sellega nõus, et võib-olla suvelavastuse jaoks jäi see sisu raskeks ja kuna räägiti nö reaalsest inimesest, siis paljud tõlgendasid seda kui ajaloolist jutustamist ja ei nautinud seetõttu kogu lavastust. Jah, ma tunnistan, et ka mul läks paaril korral mõte uitama, sest ma lihtsalt ei suutnud enam teksti jälgida. Kuigi teksti oli päris palju huumorit pikitud ja ma sain ikka mitmes kohas korralikult naerda. Siiski peab tunnistama, et naerda sai alguses rohkem ja lõpu poole hakkas asi veidi igavaks kiskuma. Mul oli tunne, et teksti ära vajumises on näidendi autor süüdi, kes oli lõpu kuidagi igavamalt kirjutanud. Või siis polnud suudetud kõiki huvitavaid nüansse eesti keelde tõlkida. Või oli asi selles, et ma olin just eelmisel õhtul Sarah Bernhardt´st rääkiva raamatu lugemise lõpetanud ja ma teadsin, mis laias laastus toimub.

Aga ma ei nurise, sest näitlejad tegid teksti puudujäägi mitmekordselt tagasi. Kui ma näitlejatest olin Kersti Kreismanni ikka paaril korral Eesti Draamateatri laval näinud, siis Meelis Rämmeldit õnnestus mul laval esimest korda näha. Olen teda varem vist televiisorist mõnel korral näinud veidi lihtsameelsete meeste rollides ja kohe lavastuse alguses tekkis mul tunne, et ka sel korral on tal veidi lihtsameelse sekretäri roll. Lihtsalt kõik see, kuidas ta pidevalt ära unustas, mida ta madam´le tooma pidi, tekitas minus sellise emotsiooni. Ja eks mul alguses olid need telekast nähtud tegelaskujud ka silme ees. Mida rohkem etendus edenes, seda enam ma sellest mõttest lahti lasin. Põhjuseks see, et sekretär Pitou pidi mitmel korral kehastuma nii Sarah emaks, nunnaks kui mitmeteks teisteks, kellega Sarah oma eluteel kokku on puutunud. Nii sain näha Meelis Rämmeldit mitmetes erinevates rollides. Hetkel olid need rollid üsna tagasihoidlikult mängitud, ma oleksin neid äkki isegi natukene üle võlli keeranud. Algselt tundus mulle, et Meelis Rämmeld jäi Pitou rollis küll igati Kersti Kreismanni varju, kuid nüüd paar päeva hiljem olen ma arvamusel, et see oli osa rollist – lasta suurel Näitlejannal särada. Ja enamasti oli just Rämmeld see, kelle tegelaskuju läbi koomikat lavastusse toodi.

Näitlejanna suure algustähega oli kindlasti omal ajal (ja hiljemgi) Sarah Bernhardt ja praegu julgen ma ka Kersti Kreismanni suure algustähega Näitlejannaks nimetada. Kersti Kreismann tegi laval kõike seda, mida ma olen nii ammu igatsenud näha, et ma vist vaatasin teda suu ammuli. Sõna kõige otsesemas mõttes. Ma ikka pidin endale vahel meelde tuletama, et pane nüüd see imestusest pärani vajunud suu kinni. Ma pole ammu nii perfektset osatäitmist näinud. Liigutused, miimika, intonatsioon – kõik oli paigas. Ma sain kristallselgelt kõikidest sõndest aru. Ja miimikast ma parem ei räägigi. Vahel suutis Kersti Kreismann lihtsalt oma pilguga kogu tegelaskuju nukruse, elevuse, rõõmu, viha jne edasi anda. Vot seda nimetaksin ma näitlemise meistriklassiks. Kuna enamuse ajast istus Kersti Kreismann diivanil, siis oli tal selle võrra raskem seda filigraanset sooritus teha. Mina sain aga rohkem nautida seda kui näitlejad ei anna tegelaskuju edasi liigutuste, vaid miimika ja intonatsiooniga. 

Ma vist vaatasin julgelt pool etendust lihtsalt seda, kuidas näitlejad mängisid. Eelkõige seda kuidas Meelis Rämmeld Kersti Kreismannile vastu mängib. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin näitlejate kehakeelt, nende intonatsioone ja liikumist laval. Äkki ma seepärast ei suutnudki vahel teksti süveneda ja asi polnudki ära vajunud näidendi tekstis või kehvas tõlkes? Või kui oligi tekst kehva ja sisu igav, siis minu jaoks kaalusid näitlejad selle puuduse üles.

Kui nüüd aga veidi lavakujundusest ka rääkida, siis ma pean tunnistama, et ma lootsin veidi uhkemat kujundust. Ma nimelt lugesin enne teatrisse minekut ühte Sarah Bernhardt´st rääkivat raamatut ja seal kirjeldati, et Sarah kodus oli palju uhkeid riideid, erinevaid karusnahkseid kasukaid ja kohati oli seal nii palju asju, et oli raske liikuda. Lavakujunduses oli küll kasutatud ühte kasukat ja taamal rippusid mõned kleidid, kuid üldiselt oli lava üsna lage. Kõige geniaalsem lahendus olid taamal rippuvad kleidid, mis moodustasid ühte nurka väikese sirmi laadse asja, mille taha said näitlejad vahel nö „lava taha“ minna. Kuid kõige rohkem tundsin ma puudust kirstust. Nimelt meeldis Sarah Bernhardt´le kirstus magada ja loetud raamatust sain ma aru, et kirst oli Sarah´le oluline pelgupaik. Käesolevalt mainiti ainult tekstis kirstu, seega sellest teemast päris mööda ei mindud, kuid mulle oleks siiski meeldinud kasvõi ühte kirstu otsa kusagil teiste mööbliesemete taga aimata.   

Lisaks kirstule ootasin ma seda, kuidas on lahendatud Sarah Bernhardt´i jala amputatsioon. Lavastuse pealkirjale tuginedes eeldasin ma, et tegevus toimub viimasel suvel, kui Sarah elas. Raamatule tuginedes teadsin, et jalg amputeeriti tal tunduvalt varem ära. Seega oli põnev, et kuidas see lahendatud on. Etenduse alguses vaatasin, et Kersti Kreismann tõstis istumise ajaks oma parema jala tumba najale ja mõtlesin, et see demonstreeribki seda haiget jalga. Kui ma aga Kersti Kreismanni laval longates kõndimas nägin, arvasin, et lonkamine demonstreeribki jala amputatsiooni. Kersti Kreismann lonkas isegi sama jalga, mis Sarah´l amputeeriti. Amputeerimist mainiti ka tekstis. Loeti isegi operatsiooniprotokoll ette. Mulle, kui tervishoiutöötajale meeldis see eriti. Kõik need meditsiinilised terminid nii selgelt välja öelda, aplaus. Siiski oleks ma tahtnud sel hetkel karjuda, kui mainiti konte. Inimestetel ja loomadel on luud, kont on see, mida koer närib. Aga tulles selle lonkamise juurde tagasi. Ma mõtlesin, et annab alles Kersti Kreismannil niimoodi lonkamist mängida, nii tõetruult. Lausa valus oli vaadata. Ja kui nad siis lõpuks kummardama tulid. Kersti Kreismann ikka lonkas. Mul hakkas veel valusam. See on see õe asi, et tahaks kogu aeg kõiki aidata. Igatahes ma loodan, et Kersti Kreismannil midagi tõsist viga pole ja ta paraneb kiiresti. Saadan siit poolt ka tervised tema suunas!

Üldiselt oli kogu lava kujundatud heledates toonides. Kõige värvikamad detailid oli  punasekirju vaip maas ja taamal rippuvad üksikud värvilised kleidid. Valdav oli siiski hele tonaalsus. Ka tegelaste kostüümid olid heledad (välja arvatud teises vaatuses Pitou´l heledate riiete peal olnud tume mantel). Kogu see heledus lõi veidi melanhoolse ja kurva õhkkonna. Samas polnud selles õhkkonnas tunda mingit meeleheidet või lähenevat surma (kui Pitou tume mantel välja arvata). Samas polnud selles loos ka ühtegi rõõmsamat värvi. Kogu lugu tundus ühtlase melanhoolia ja meenutuste hele segu olevat. Ma usun, et heledates toonides lavakujundus ongi selleks, et näitlejad saaksid need üksikud kujunduses kasutatud värvilaigud särama lüüa.

Näitlejad on sel korral samuti suurepärased. Ma väga loodan, et Kersti Kreismann selle rolli eest Eesti teatri aastaauhindadele nomineeritakse. Juba ainuüksi näitlejate pärast tasub teatrisse minna. Nendel, kes suvelavastusteks eelistavad veidi kergemat sisu ja tahavad rohkem naerda, nendele ei soovita. Lapsi ei soovita ka kaasa võtta, neil hakkab ilmselt sel korral teatris igav. Küll aga soovitan soojalt nendele, kes on väga suured teatrisõbrad ja tunnevad ehk huvi kunagiste suurte näitlejate vastu (või siis meie praeguste näitlejate vastu). Kui keegi arvab, et Eestis näitlejad mängivad halvasti, siis neile soovitan ka vaatama minna. Ma usun, et Kersti Kreismann toob oma mänguga teil usu Eesti näitlejatesse tagasi. Ja kindlasti ka Meelis Rämmeld, kes nii osavalt Kersti Kreismannil särada laseb.

Autor: John Murrell

Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm

Kunstnik: Ann Lumiste

Osades:

Kersti Kreismann - Sarah Bernhardt

Meelis Rämmeld - Georges Pitou

Lavastuse pileteid saab osta SIIT ja SIIT ning rohkem infot lavastuse kohta saab nende Facebooki lehelt SIIN

* – Päisefoto on pärit Sarah Bernhardt´i viimane suvi Facebooki leheküljelt.

Loe edasi

Kolm on kohtuseadus ehk jälle "Grace ja Glorie"

27. märtsil 2018 Pärimusmuusika aidas Viljandis

Kui mitu korda on normaalne ühte ja sama lavastust vaadata? Ühest korrast piisab? Kolm korda sama lavastust vaadata on vist liig või ebanormaalsus? Ma olen ammu aru saanud, et nö tavainimestega võrreldes olen ma kõiges selles mis teatrit puudutab ebanormaalse käitumisega. Kuigi sel korral ületasin ma ka enda jaoks normaalsuse piirid. Siiani on minu rekord ühe lavastuse vaatamises piirdunud kahe korraga. Nüüd on siis rekord üle loodud ja oma ühte lemmiklavastust „Grace ja Glorie“ nägin ma eile kolmandat korda.

Õnneks sattusin ma lavastuse Facebooki lehel kommentaare lugema ja avastasin, et nii mõnigi teine inimene on seda kaks korda näinud ja tahaks veel vaadata. Järelikult ongi hea lavastus, mis paneb inimesi tahtma seda jälle ja jälle vaadata. Kuigi päris aus olles, oli veidi endal ka ebamugav tunne nii mitmendat korda sama asja vaatama minna. Pange lavastus DVD peale ja ma saan kodus DVD rahumeeli ribadeks vaadata. Aga õiged kriitikud pididki põhjaliku arvustuse kirjutamiseks ühe lavastuse mitut erinevat etendust vaatama ja alles seejärel arvustuse kirja panema. Mitte, et ma end mingiks kriitikuks peaksin, aga selle mõttega sobib end lohutada ikka. Kas ma tegelikult pean end üldse lohutama? Või endale (ja äkki isegi teistele veel rohkem) mingeid põhjendusi otsima, miks ma ühte lavastust mitu korda vaatamas käin?

Olgugi, et lavastus põhineb samal näidendil ja näitlejad on samad, siis tegelikult on igal õhtul eraldi etendus ja ükski etendus pole 100% sama. Seega olen ma näinud kolme erinevat etendust ja need kõik on mingil määral üksteisest erinenud. Esimesed kaks korda olid selles mõttes sarnased, et neid mängiti Rehe küünis, mis on lavastuse algne mängupaik. Kolmas etendus, mida ma nägin, oli ringreisi etendus ja seega erines eelmistest kõige rohkem. Eks see ringreisi etendus oli ka üks põhjusi, miks ma jälle teatrisse minna tahtsin. Ja otseloomulikult on peamine põhjus ikkagi see emotsioon, mille see lavastus minus tekitab. Tasus igatahes ära, sest kuigi mõned stseenid olid mul peaaegu peas, leidsin ma nii mõndagi uut ja huvitavat, mida ma varem polnud tähele pannud.

Olen varasematest postitustes (leitavad SIIT ja SIIT) juba etendusi taevani kiitnud. Mul ei ole sel korral enam midagi olulist lisada. Ülle Kaljuste ja Hilje Murel on ikka tasemel ja lähevad iga kord järjest paremaks. Eks sellele aitab palju kaasa ka see, et neile endale meeldib seda lavastust mängida. Kuigi ma olen ka varasemalt Ülle Kaljustet Grace rolli eest kiitnud, siis sel korral olin ma etenduse alguses isegi veidi kohkunud, et mis Üllel häälega viga on, sest see ei ole absoluutselt tema hääl. Ta suutis lihtsalt nii osavalt oma hääle ära muuta, et sealt ei kostnud peaaegu kordagi Ülle Kaljustele omast tämbrit läbi. Ja niimoodi terve etendus rääkida ja mitu õhtut järjest. Respekt! Olen mitmelt inimeselt kuulnud, et nad ei tundnud Ülle Kaljustet selles rollis alguses ära. Ta lihtsalt teeb nii hea rolli, et muidu sirgeselgset ja enesekindlalt väärikat naist on raske selleks hädiseks naiseks pidada, kes voodis lamab ja laulab: "Päästenöör nüüd viska". Samas ilma võrdväärse partnerita ei pääseks tema roll nii palju esile. Ja seda võrdväärset partnerlust oskab Hilje Murel suurepäraselt pakkuda. Kui varasemates nähtud etendustes jäi mulle kohati mulje, et Hilje Murel on etenduse ajal veidi krampis, siis nüüd oli ta täiesti vaba. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta vahel muigas või naeratas. Ma ei mäleta seda varasematest etendustest, aga kohe oli näha, et ta naudib seda, mida nad Ülle Kaljustega laval koos teevad. Lisaks on nad Grace ja Gloriet juba nii palju mänginud, et sa näedki laval Grace ja Gloriet, mitte Hilje Murelit ja Ülle Kaljustet, kes mängivad Grace ja Gloriet.

Lisaks näitlejatele naudib ka publik neid etendusi. Ma olen selle kolme aasta jooksul viinud erinevas vanuses ja erinevate huvidega inimesi, seda lavastust vaatama ja neile kõigile on nähtu väga meeldinud. Isegi minu teatrikauge vend, kes pole mitte kuidagi etenduse sihtgrupp (minu väga vägivaldne arvamus on, et sihtgrupiks on eakamad naised) ütles, et täitsa normaalne etendus oli. Arvestades aga seda, et ta on eile õhtust saadik etendust tsiteerinud, siis ilmselt meeldis etendus talle rohkem, kui ta mulle tunnistas. Kui leidub mõni inimene, kes on mõnda "Grace ja Glorie" etendust näinud ja talle nähtu ei meeldinud, võiks ta mulle endast märku anda. Ma tahaks lihtsalt huvi pärast teada, et mis talle ei meeldinud. Mu vennale näiteks ei meeldinud see, et näitlejad pidid surma mängima, et see on veidi hirmutav. Aga ülejäänud etendus korvas selle surma teema tema jaoks ära ja ta oli ikka etendusega rahul. Tegelikult olen ma seda meelt, et publik tajub selle energia ära, mis näitlejate ja lavastaja vahel on seda lugu läbi puredes olnud ning see energia on lihtsalt nii suur, et haarab ka publiku endasse. Seepärast ongi kõik etendused kolmel suvel olnud välja müüdud ja ikka jätkus rahvast, kes nüüd ringreiside ajal ka saalid täis ajasid. Ma olen täiesti kindel, et Vilja Nyholm-Palm on väikest viisi võlur, et ta otsustas sellise näidendi lavastada ja just need näitlejad ning sellise mängukoha otsustas valida.

Selles suhtes meeldis mulle Rehe küünis etendusi rohkem vaadata, sest sealsed kiviseinad lõid sobiva atmosfääri. Eriti tuli see atmosfäär muna keetmise stseenis välja, kus Gloria unustab siibri lahti tõmmata. Ringreisil lasti selleks tarbeks lavasuitsu, kuid kui mu mälu mind ei peta (ma juba hakkan arvama, et äkki ikkagi petab), siis Rehe küünis oli reaalne puupliit mis reaalselt veidi vingu sisse ajas ja mingit lavasuitsu polnud seal vaja kasutada. Samas kogu sisustus oli ju tegelikult olemas, kuid kuna mul on võrdlusmoment, siis ma lihtsalt tean, et mulle isiklikult meeldis Rehe küüni õhustik rohkem. Ja Pärimusmuusika aidas jäid mind veidi segama ka lava nurgas olnud suured kastihunnikud. Kas neid polnud siis tõesti mitte kuhugile mujale panna? Kuigi, kui päris aus olla, siis nägin ma neid ainult enne etendust ja etenduse vaheajal, sest kogu etenduse aja püsis minu pilk näitlejatel.

Kuigi tegelikult pole vahet, kus näitlejad parajasti etendust annavad. Minupärast oleksid võinud näitlejad kasvõi toolidel istuda ja lihtsalt kahekesi rääkida, mulle oleks etendus ikka sama palju meeldinud. Sisu on see mis loeb. Kõik muu aitab ainult kaasa ja on lisaväärtus. Nii näiteks ei saa ma aru, miks ma eelmisel kahel korral selle õuna teema sisust nii eemale jätsin. Räägib Grace ju pidevalt piiblist ja sellest kuidas Eeva õuna sõi ja kuidas Eeva on kõikide naiste õde. Grace jaoks on oluline jumal ja tema õunapuuaed. Seepärast koob ta oma noorele sugulasele oma õunapuuaeda kujutava kampsuni. Mitte kuidagi ei saa me õuntest mööda. Lõpuks surebki Grace peale seda, kui tema õunapuud maha raiutakse. Ja ma ei saanud mitte kordagi aru, et miks Gloria etenduse lõpus seda õuna sööb. Nüüd ma saan aru. Ma ei oska seda küll arusaadavalt seletada, aga mulle lihtsalt jõudis see eile kohale, et see ei ole lihtsalt õun. Piiblis räägitakse, et peale õuna söömist hakkasid Aadam ja Eeva nägijateks ning nad tajusid teineteist erinevatena ning tundsid vajadust alasti olemise asemel enda keha varjama hakata. Mulle tundus, et Grace surma järel otsustas ka Gloria nägijaks saada ja leppida sellega, milline tema elu on ning sellega millised on tema senised suhted surmaga olnud. Grace oli Gloria madu, kes meelitas teda õuna sööma, et nägijaks saada (see on minu nägemus asjast ja see võib täielikult vale olla). Samuti ei mäletanud ma eelmistest kordadest, et vahel käis juttu mõlema naise surmast ja et Glorial olid enesetapuplaanid. Seepärast tulebki ühte lavastust korduvalt vaatamas käia.

Kui varasematel etendustel oli mul etenduse lõpus kurb tunne ja ma tahtsin pisara poetada, sest Grace suri, siis sel korral seda tahtmist ei olnud. Mitte, et ma poleks Grace´le kaasa tundnud, mitte seda, aga ma lihtsalt nägin, et ta läks rahus ja ilma igasuguse kurbuseta. Sel korral rõõmustasin ma hoopis Gloria pärast, sest lõpuks ma nägin, et ühe sureva vana naisega kokku saamine aitas päästa ühe noore naise elu. Mingi sõnulseletamatu soe tunne oli mul etenduse lõpus sees. See ongi peamine põhjus, miks ma seda lavastust olen nii mitu korda vaatamas käinud. Ma saan sealt alati mingi teadmise ja usu, et kõik läheb hästi ja ilus elu on võimalik ka siis, kui sulle hetkel tundub kogu maailm suure musta auguna. Seda soojust ei ole võimalik kirjeldada, seda peab ise tundma.

Hilje ja Ülle, olge Te tänatud nende imeliste hetkede eest!

Autor: Tom Ziegeler

Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm

Kunstnik: Ann Lumiste

Näitlejad:

Hilje Murel - Gloria Whitmore

Ülle Kaljuste - Grace Stiles

*- päisepilt on pärit Grace ja Glorie Facebooki leheküljelt.

Loe edasi

Minu lemmiklavastus "Grace ja Glorie"

12.juulil 2016 Rehe küünis

Pilt pärit internetist

Seekord pikka juttu ei tule, sest ma olen oma arvamuse sellest lavastusest juba aasta tagasi avaldanud (LINK). Ega mu arvamus lavastusest muutunud ei ole. Lausa suurepärane lavastus koos veelgi suurepärasemate osatäitjatega. Ega ma ilmselt muidu poleks nii pikka teekonda Tartust Sakku ette võtnud ja oma kolleege ka kaasa kutsunud. Nii nagu eelmisel aastal, sattusin ka sel aastal täiesti esimesele etendusele. Ma ilmselt kõlan totakalt, kuid ma ootasin seda etendust juba väga pikalt. Piletid olid broneeritud juba aprillis ja mai lõpust hakkasin ma seda 12. juulit ootama nagu maailmalõppu. Ja nüüd on ta läbi. Ometigi on mul järjekordselt mida meenutada. 

Kahjuks sõitis meie buss veidi aeglaselt ja nii me jõudsime etenduspaika üsna viimasel minutil. See aga tähendas seda, et kohad olime sunnitud võtma eelviimasesse ritta. Seega soovitan kõigil üsna varakult kohale minna, sest kes ees, see mees ja saab paremad kohad. Mu kolleegid, kes ei olnud etendust näinud, ütlesid, et neil ei olnud seal taga ka viga midagi, aga mina teadsin, et eestpoolt oleks grimmasse ja miimikat paremini näinud. Aga see selleks. See et ma pidevalt kogu etendust ei näinud, oligi vist ka ainus negatiivne asi. Tegelikult häirisid mind mõned teatrikülastajad ka. Esiteks olid minu ees mingid inimesed, kes arvasid, et teatrisse on hea mõte sööma tulla. Ja kindlasti peab krabistades endale kotist mingi saiakese võtma ja siis ühele kaaslasele ja teisele ka. Ma juba vahepeal mõtlesin, et ma koputan neile õlale ja ütlen, et ma tahaks etendust nautida. Ja kui need seal ees olid oma kõhud täis söönud, otsustasid minu taga olevad inimesed krõpsu sööma hakata. No tee siis see pakk ühe kiire tõmbega lahti, mitte ära ürita võimalikult aeglaselt ja vaikselt seda teha. Kuigi ma ei saa ikkagi aru, miks peab teatrisse sööma tulema? No ja nagu sellest vähe oleks, siis oli mingi tark inimene oma telefonil GPS-i tööle jätnud ja hääle ka võimalikult kõvaks pannud, et kogu saal saaks kuulda, et liikumissuund on kagu või et GPS signaal puudub. Ma ikka olen arvanud, et inimesed tulevad teatrisse teatrit nautima ja ma siiani olen eeldanud, et teatrisse tulevad vähegi intelligentsemad inimesed, kes mõtlevad. Aga ilmselt mitte. Okei, võib-olla jäi telefon kogemata sisse, aga kui sul üks kord see telefon häält teeb, siis sa paned selle ju vait. Aga see telefon juhatas ikka päris mitmesse kohta oma omanikku. Söömise kohta pole mul muud soovitust, et kui kõht nii tühi on, siis ei tasu üldse teatrisse tullagi. Mul oleks küll häbi, et kogu saal kuuleb kuidas ma krabistan ja lisaks kuulevad näitlejad ka. Sa oled teatrisse tulnud vaatama seda, mida näitlejad teevad, siis palun ole nii viisakas ja austa ka nende tööd.

Aga need ebaviisakad teatrikülastajad olid ka ainuke negatiivne emotsioon. Siiski mulle tundus, et võrreldes eelmise aastaga oli tekst näitlejatel veidi mõnes kohas teistmoodi, kuid samas kõik oluline sai öeldud. Või mängis minu aju mulle lihtsalt vingerpussi ja arvas, et varasemalt olid laused teises järjekorras. Ega tegelikult vahet pole. Naerda sai ja mina ja minu kolleegid jäime rahule. Lisaks sellele, et palju sai naerda, oli etenduses selliseid hetki, millega kõik inimesed on mingil määral oma elus kokku puutunud. Ja ma ei saa ka mainimata jätta, et tegemist on suurepärase näitlejatööga. Ma ausalt arvasin vahepeal, et seal voodis pikali olev Ülle Kaljuste ongi 90-aastane ja haige. Lihtsalt suurepäraselt mängitud. Vahepeal ma ikka nägin vilksamisi mis nägusid Ülle Kaljuste tegi. Näiteks selles stseenis kus ta salaja proovib Gloria toodud gurmeetoitusid, oli tal nii kelmikas nägu peas, et ma juba korraks mõtlesin, et see on lihtsalt selleks tehtud, et näha kuidas Hilje Murel reageerib. Siiski ma arvan, et tegelikult oli mõlemal näitlejannal selline pinge peal, et mingite vigurite peale nad küll mõelda ei suutnud. Ehk ei pannud nad oma hingestatud esituses ka seda häirivat publiku tähele. Ma vähemalt väga loodan. Ma eelmine aasta ka nägin etenduse lõppedes seda vabanemise tunnet, mis näitlejaid valdas kui etendus läbi oli. Ka eile oli seda näha, kui näitlejad teineteist kallistasid. Minu meelest on see nii inimlik ja näitab, et näitlejad peavad ka vaeva nägema ja pingutama, et meil saalis oleks hea vaadata ning saali ja publiku vahel õige energia tekiks. Hilje Mureli Gloria oli minu meelest aastaga veidi küpsemaks saanud ja oli kuidagi asjalikum. Siiski oli linnanaise toimetamist maal päris tore vaadata. Eelkõige seetõttu, et ma tundisn ennast üsna palju Glorias ära. Ma ilmselt laseksin ka vingu sisse ja kanu ma kardan ja sitaseid kanamune väga puutuda ei taha. Rääkimata sellest, et ma ei söö kanaliha, kui ma olen sellele kanale eelnevalt silma vaadanud. Ja ma ei saa aru, miks koguaeg peab midagi tegema. Ka mõtlemine on tegevus. Võib-olla oli Hilje mäng seepärast parem, et ta sai selle rolli eest naiskõrvalosa auhinna ja see sundis rohkem pingutama. Või ta on lihtsalt eelmisel aastal mängitud etenduste käigus rohkem Gloriat tundma õppinud. Igatahes mina jäin eelmine aasta rahule, kuid sel aastal oli Gloria veelgi täiuslikuma. Minul tekkis jälle see usk, et ka suveteater võib hea olla, ning hoolimata sellest, et lavastuse teemaks oli surm ja sellega leppimine, siis minu tuju oli peale teatrit parem. 

Kahjuks on kõik etendused välja müüdud, kuid õnneks tulid täna müüki lisaetendused. Seega, kes tahab, saab kiirustades veel piletid lisaetendusele osta. Ma kahtlustan, et järgmisel aastal enam Grace ja Glorie loole kaasa elada ei saa. Ilmselt ongi lavastuse edu põhjuseks lihtsus ja siirus, millega näitlejad mängivad. Lisaks eluline tekst. Nii leiabki iga inimene, et see etendus puudutab neid ja soovitab lavastust ka oma tuttavatele.

Kuna mulle Grace ja Glorie lugu sümpatiseeris juba eelmisel aastal, siis otsustasin sel aastal, et peaks näitlejaid tänama. Aga kui mina juba mõne idee pähe võtan, siis peab see väikse kiiksuga olema. Nii tuligi mõte, et teen neile ise käevõrud. Ja kuna käevõrud tundusid liiga väikse asjana, ostsin juurde purgid, mille täitsin erinevate Würtspoest saadud hea ja paremaga (nt meekärg jogurtis, banaanid šokolaadis jne). Lisaks väike tänukiri ka. Ma pean tunnistama, et mul ei tulnud kordagi pähe, et viiks näitlejatele lilli. Lilled on korraks ilusad, aga varsti närtsivad ära ja pole neist mingit kasu. Seega mu elu praktiliselt esimesed kingitused näitlejatele said üsna suurejoonelised (tavalise teatrikülastajaga võrreldes). Minu üllatus oli aga veel suurem, kui õhtul kodu poole sõites sain Messengeri Ülle Kaljustelt ilusa kirja, milles ta mind kingituse eest tänas. See oli väga tore üllatus ja pani mind imedesse uskuma. Tore, kui talle meeldis. Aga ikkagi ei ole see kingitus väärt seda emotsiooni, mille mina etendusest sain. Juba teist aastat järjest on mu sünnipäeva aeg kõige ilusam ja paljuski on selles oma roll Grace´l ja Gloria´l. Ma ilmselt ei suuda kogu etenduse võlu sõnadesse panna, miks see minu lemmiklavastuseks on kujunenud, kuid igaüks saab sellest maagiast osa, kui läheb Rehe küüni ja kohtub ise Grace ja Gloriaga. Uskuge mind Grace ja Gloria on IMELISED!

Lõpetuseks etenduse lõpulaul:

SÜDAMLIKKE TEATRIELAMUSI!

Loe edasi

2016 suveetenduste soovitused

Tavaliselt teen ma teatriskäike üsna spontaanselt. Pikalt ette planeeritud külastustest väga palju pole asja saanud. Välja arvatud siis, kui mul on reaalselt ka piletid mitu kuud varem ette ostetud. Sest siis ma lihtsalt ei saa plaane ümber muuta. Kuigi viimasel ajal ma väga sageli pileteid pikalt ette ei osta. Ma lihtsalt ei tea, mis plaanid mul mingiks ajaks on. Seepärast on kummaline, et ma juba praegu Novembris 2015 teen plaane suveks, mis on nii kaugel. Tegelikult on see postitus juba päris oma jagu ka mustandite kaustas seisnud. Kuidagi liiga naljakas tundus nii vara suveplaane avaldada. Aga kuna minu etenduse soovid pole riiklikult salastatud ja teised teatirhuvilised ostavad pileteid palju varem, kui mina, siis otsustasin, et teen oma soovid avalikuks. Samas on jõulud ka varsti tulemas, ehk saab keegi oma lähedasele mõne hea kingiidee.

Ilmselgelt nimekiri täieneb veel, sest paljud teatrid lihtsalt ei avalikusta nii varakult oma suveetenduste plaane.

Minu nimekiri on järgmine:

 Grace ja Glorie 

Jah, ma olen seda etendust näinud. Aga see oli vist mu kõige lemmikum etendus, mida ma tükil ajal näinud olen ja seega planeerin seda tuleval suvel veel vaadata. Ma arvan, et juba ainuüksi näitlejate (Hilje Murel ja Ülle Kaljuste) pärast tasub seda etendust vaadata. Lisaboonuseks see, et lavastuse sisu puudutab vist küll igat inimest, kes maailmas eksisteerib. Seekord kavatsen suurema seltskonna kaasa võtta endaga. Seega kui keegi tunneb, et tahaks seda etendust vaatama minna, aga mängupaik tundub kaugel olevat, siis võtke ühendust kurvitsatriinu@gmail.com. Lepime transpordi ja kuupäeva osas kokku. Hetkel ei oska rohkem informatsiooni jagada kui, et etendus toimub juulis 2016 ja ikka Rehe küünis Üksnurme külas Saku vallas Harjumaal.

Minu muljed etendusest leiab siit

Sundown Entertainmenti Facebooki leht

Täiuslik pulm

Lutsu Teatri etendus, mis toimus Alatskivil, kuid kuhu mina kahjuks ei jõudnud. Siiski olen kuulnud, et tegemist oli hea etendusega ja seda lubati tuleval suvel uuesti mängida.  Tahaks juba uudishimust näha, millega see Lutsu Teater siis seekord välja tuleb, sest arvestades seda, et tegemist pole kutselise teatriga on neil päris head etendused olnud. Laval on sellised tuntud näitlejad nagu Liis Haab, Merle Jääger, Kärt Tammjärv. Igtahes nii kui ma etenduse toimumise kohta täpsemat infot saan, jagan seda ka siia. Etendus ise toimub Alatskivil Tartumaal

Lutsu Teatri Facebook

Viiludaja katusel 

Minu suurim ootusärevus on hetkel seotud Rahvusooper Estoniaga, kes toob juunis 2016 suveetendusena välja Viiuldaja katusel. Ma kunagi olen näinud Vanemuise teatri versiooni ja see meeldis mulle väga. Ühesõnaga nii kui nägin kuulutust, oli kindel, et seda muusikali peab nägema. Näitlejad on samuti head: Evelin Võigemast, Mait Malmsten, Helgi Sallo jt. Kuni 1.detsembrini on kõik piletid -30% soodsamad, seega tasub piletite ostmisel aega planeerida ja kiirustada. Hetkel oli päris palju kohti saadaval, kuid arvestades seda, et täna on piletimüügi teine päev, siis varsti on pieltid otsas. Tudengitele ja õpilastele on Rahvusooperil aga eriti hea pakkumine - pileti saab lausa -50% soodsamalt. Minul on igatahes pilet olemas. Kelle jaoks piletihinnad aga liiga krõbedad tunduvad, aga tahaksid ikkagi Viiuldajat katusel näha, siis kõikidel soovitan osaleda Rahvusooper Estonia piletiloosis, mis toimub nende Facebooki lehel SIIN Lausa VIIEL õnnelikul on võimalus võita 2 tasuta pääset vabalt valitud Viiuldaja katusel etendusele. 

Rohkem informatsiooni leiab Rahvusooper Estonia koduleheküljelt

Etendused toimuvad 3.-26.juuni 2016 Rahvusooperis Estonia 

Obinitsa

See on etendus, mida mina ise ilmselt teist korda vaatama ei lähe. Etendus oli ise väga hea, kuid ma ilmselt vaatan selle asemel mõnda sellist etendust, mida ma veel näinud pole. Kõikidele neile, kes siiski sel suvel Obinitsat nägema ei juhtunud, soovitan juba varakult plaane sättida. Tegemist on Vanemuise teatri järjekordse "Seto looga". Näitlejatest laval sellised nimed nagu Andres Mähar, Kaia Skoblov, Ott Sepp, Tanel Jonas, Merle Jääger, Marje Metsur jne. Etendus räägib ühe Seto pere loo elust lääne ja ida piiril. Etendus toimub Obinitsas Võrumaal. 

Etenduse lühitutvustuse leiab Vanemuise kodulehelt

Minu mõtted Obinitsa kohta leiab siit

SUVEL TEATRIS KOHTUME!

Loe edasi

Etendus "Grace ja Glorie"

14. juulil 2015 Rehe küünis, Saku vallas Harjumaal

Pilt pärit "Grace&Glorie" Facebooki leheküljelt

Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Mängisid:
Ülle Kaljuste - Grace Stiles
Hilje Murel - Gloria Whitmore

Ma pean seekord kohe päris korralikult end koguma, et mõelda mida ja kuidas siia kirja panna. Mitte, et midagi halvasti oleks olnud, vastupidi kõik oli väga suurepärane ja tore. Ma lihtsalt olen veel praegugi täiesti elevil kogu etendusega seonduvast. Esiteks oli tegemist minu elu esimese esietenduse külastamisega. Okei, ühe korra olen kohaliku harrastusteatri esietendusel ka käinud, aga see on hoopis midagi muud. See küll pole etenduse seisukohalt väga oluline, kuid ega igakord ei õnnestu teatrisaalis viibida Ita Everi kõrval istudes. Ja loomulikult tegi asja palju paremaks see, et tegemist oli minu sünnipäevaga. Minu meelest täiesti ideaalne viis sünnipäeva tähistada on veeta õhtu teises Eesti otsas suurepärast etendust vaadates.
Tegin kunagi postitust, et milliseid etendusi suvel näha tahaks (LINK) ja sattusin "Grace & Glorie" otsa. Ma teadsin vist juba näitlejate järgi, et seda tahan ma raudselt näha. Kui ma sisututvustuse ära lugesin, siis oli asi kindel. Suhteliselt südamelähedane teema, eriti kui arvestada seda, kus ja kellena ma töötan. Nii sündiski otsus: maksku mis maksab Lõuna-Eestist Põhja-Eestisse teatrisse sõita. Mõnede arvates olen ma hull, kuid ma ei saa sinna midagi parata, et teater mu veidi hulluks ajab. Igatahes ma ei kahetse seda sõitu. Vastupidi, soovitan teistelegi. SOOVITAN SOOJALT!
Nüüd ma siis jõuan lõpuks etenduse juurde ka. Lugu räägib 90-aastasest Grace-st, kes murdis puusaluu ja sattus seetõttu haiglasse. Nagu Grace ise ütles, siis puusaluu sai terveks, kuid haiglas avastati tal vähk, mistõttu Grace avaldas soovi koju surema minna. Haigla poolt saadetakse talle appi "surma ootama" keskealine Gloria, kellel on surmaga omad sotid klaarida. Nii kohtuvad need kaks täiesti erinevat naist ühes kõrgel mäe otsas maha jäetud hütikeses ja südamlik ning mõtlemapanev lugu saabki alguse. Grace on lihtne maainimene, kes siiani elanud usus, et taevaisa kannab kõige eest hoolt siin maamuna peal. Gloria samas on New Yorgist tulnud kõrgharidusega ärinaine, kellel on omad probleemid. Nii põrkavad omavahel kokku noor ja vana, elurõõmus ja kibestunud, moderne ja vanamoodne. Grace on arvamusel, et rohtu pole vaja võtta ja samuti pole probleemiks pissihäda kinni hoida seni kuni tema lapselaps kunagi õhtul tuleb. Sest selline on taevaisa tahtmine ja nii peab olema. Asjad on siiani alati lahenenud ja ilmselt lahenevad ka edaspidi omasoodu. Ühel hetkel lööb tema maailmapildi aga segamini Gloria, kes arvab et õigem oleks võtta Morfiini, et mitte valusid kannatada ning kohe kindlasti ei tohiks üks 90-aastane naine elada üksipäini mägedes asuvas hütis, kus pole ei elektripliiti, korralikku vannituba ning töötavat telefoni. Samuti ei saa Gloria aru sellest, miks pole Grace teinud testamenti ning kuidas ta oma maja kinnisvaraarendajale nii odavalt ning ilma juristita ära sai müüa. Noore naise arvates on vaja õiglus jalule seada ja kohe kindlasti ei tohiks kinnisvaraarendaja Grace õunapuid maha võtta seni, kuni vana naine veel elus on. Ometigi tuleb välja et just nii see kõik on ja Grace ei kujuta ettegi, et kuidagi teisiti on ka võimalik elada. "...Ma olen vana naine ja ajan asju omal viisil. Kas sellest on nii raske aru saada?" Lisaks meeldis mulle etenduses Grace elu võrdlus kampsuniga. See kõlas umbes nii: "Elu on nagu kampsun kus kõik silmused on omavahel seotud. Nii on ka elus kõik sündmused omavahel seotud. Kui kampsunis aga kasvõi üks silmus katki läheb, argneb kogu kampsun üles."  Lihtne ja loogiline, kuid samas nii tabav. Eks lihtsuses peitubki ilu ja Grace oli igati lihtne inimene. Samuti oli õunapuudega kampsun üks etenduse sümboleid ja tegelikult sümboliseeris see väike kampsun, mida Grace oma kaugele sugulasele kudus, tema enda elu. Sest ühes minutis suutis ta kududa täpselt 60 silmust. Kui Grace muretses, et temast ei jää tulevastele põlvedele maha mitte mingisugust märki, siis tegelikult see kampsun oligi tema elutöö, millega ta oma elu lugu jutustas. Nagu ka kampsun jäi lõpetamata, nii jäi ka Grace elu lõpetamata, sest taevaisal oli teda enda juurde vaja. Etendus peaks küll olema draama, kuid ma pean ütlema, et naerda sai rohkem, kui mõnes komöödias. Ilmselt osa nalju on ka sellised, kus peab inimestel endal seos tekkima. Vähemalt minul tekkis mitmel korral äratundmisrõõmu. Ilmselt on kõikidel inimestel olnud sarnaseid olukordi kas oma emade, vanaemade või mõne muu sugulasega. Ja omast töökogemusest võin öelda, et täpselt sellised need patsiendid ongi.
Nüüd võib asuda kiidulaulu juurde. Üks põhjuseid, miks ma etendust vaatama läksin, oligi see, et Ülle Kaljuste on üks mu lemmikutest. Ja ma ei pidanud seekord pettuma. Laupäevasest (11.07) Arterist lugesin intervjuud Ülle Kaljustega, kus ta mainis, et mingil määral on tegelaskujuks inspiratsiooni ammutanud tädi Ellist-st, kes on tema ema kooliõde. Igatahes Ülle Kaljuste oli rollile väga hästi pihta saanud, sest 100% sellised need 90-aastased (ja ka nooremad ning vanemad) memmekesed ongi. Hääl, käitumis- ja kõnemaneerid, ellusuhtumine - kõik oli paigas. Ma ei oskagi rohkem midagi kiita. Laitusest rääkimata. Ma küll mõtlesin enne etendust sisimas, et kas meil pole siis tõesti kedagi vanemat näitlejat, keda panna 90-aastast mängima, kuid Ülle sai selle rolliga nii suurepäraselt hakkama, et ma ei suutnudki lõpuks kedagi teist sellesse rolli ette kujutada. Kui siis ainult Ita Ever. Siit ka minu järeldus, et Ülle Kaljuste on teel Ita Ever-i poole, ehk minu silmis on tegemist tulevase Eesti teatri Grand Old Ladyga. Otsustasin teatrisse kaasa võtta väikese märkmiku, kuhu kirjutada märksõnu ja tsitaate, sest kogu etenduse ajal pingsalt ühte mõtet meeles hoida on raske. Lisaks märkele Ülle Kaljuste = Ita Ever on seal kirjas ka lause: "ÜLLE ON SUPER!" Ja nii ongi.
Seekord tulevad kiidusõnad ka Hilje Mureli aadressil. Ta pole kunagi otseselt minu lemmiknäitlejate hulka kuulunud, kuid samas ei kuulu ta ka nende näitlejate hulka, keda ma ei salli. Täiesti neutraalne inimene minu jaoks. Peaksin ehk selgitama seda, et mul lihtsalt on mõned eriti lemmikud näitlejad ja siis on need, keda ma kohe kuidagi ei salli (ei oskagi põhjendada miks, ilmselt pole ma neid näinud midagi väga head tegemas) ja siis on ülejäänud näitlejad, kes on nö neutraalsed. Samas ei saa ma öelda, et mul Hilje Mureliga mingeid ebameeldivaid kogemusi on teatrilavalt ning põgusate kohtumiste põhjal väljaspool teatrimaailma võin öelda, et esmamulje temast on igati sümpaatne. Lihtsalt siiani on mulle jäänud mulje, et ta suudab mängida ainult selliseid veidi "totakaid" (tegelikult pole totakas hea väljend) tegelaskujusid. Vot õige sõna on lihtsameelseid tegelasi. Aga seekord oli tegemist täiesti arvestatava ärinaisega, kellel hingel suur murekoorem. Ja minu meelest mängis Hilje täpselt seda inimest, kes ta on. Ma rõhutan veelkord, et ma ei tunne teda isiklikult, kuid selline mulje on mulle temast inimesena jäänud. Soe ja lihtne inimene, kes soovib ühele vanale prouale head teha. Ilmselt endalegi ootamatult saavad nad lähedasteks ning noor naine avab oma hooldatavale oma suurimad saladused. Ja see kõik oli usutav ja siiras. Lihtsalt hea oli vaadata kahe näitleja omavahelist sünergiat. Ja ma pean tõdema, et etenduse lõpus oli kohe näha seda kergendustunnet, mis mõlema näitlejanna näole ilmus ja mida oli võimalik nende kehakeelest välja lugeda. Nüüd ongi kõik, etendus on valmis. Koolilastee jaoks võib seda võrrelda eksami sooritusega. sa oled selel nimel pikki kuid töötanud ja ettevalmistusi teinud ja nüüd on kõik. See on möödas. Tulevad küll järgmised etendused ja kindlasti lavastaja teeb korrektuure, kuid see kõige suurem pinge on möödas. Ma olen tänulik, et ma sain osa sellest hetkest.
Etenduse käigus oli näha, kuidas esialgu kaks täiesti võõrast naist üksteist umbusaldasid, kuid ajapikku üksteisele jörjest olulisemaks ja lähedasemaks muutusid. Seda intiimsust oli saalis tunda ja mulle see meeldis. Järelikult ei olnud etenduses ainult kaks osatäitjat, vaid kogu Rehe küünis viibijad olid osalised. Me kõik elasime oma iga keharakuga kaasa sellele loole. Mina ootasin pingsalt seda hetke, millal tuleb Surm. Mitte, et see oleks hea olnud, vaid pinge oli õhus. Pinget aitasid väga hästi kruvida ka heliefektid. Näiteks buldooser ja dünamiidi õhkimine olid piisavalt lärmakad ja samas illustreeris see suur tekkinud pauk ühe etapi purunemist kahe naise omavahelistes suhetes. Lisaks pean kiitma ka lavakujundust. Või õigemini lavakujunduse originaalsust. Mitte igas etenduses ei panna pärisalt ahju alla tuld ja ei tekitata reaalset vinguhaisu. Või pumbaga käte pesu süsteem. Need on päris asjad, mida inimesed kasutavad pärisalt ja minu meelest annab see etendusele palju juurde, kui tegemist on näiteks elusa tulega. Seda enam, et etendus toimus kivist hoones, kus oli üsna jahe. Nii said ka külastajad ahjukütmisega sooja, sest juba ainuüksi elusa leegi nägemine teeb südame soojaks.
Ma küll mõtlesin etenduse mingis etapis, et ma ilmselt hakkan kohe nutma, kui Grace ära sureb, sest ma tundsin, et ma olen osake sellest maailmast. Aga etenduse jooksul suutis Grace lisaks Gloriale surmahirmu ka minult võtta. Selles mõttes, et kui Grace lõpuks suri, siis pisaratevoolu ei tulnud, sest ma olin sellega juba leppinud, et ükskord surm tuleb. Mitte, et ma muidu surma kardaks, kuid ilmselgelt on see asi, mille peale me igapäevaselt ei mõtle. Vähemalt mitte minu vanuses. Lisaks sellele pani etendus mind sügavalt mõtlema sellele, mis siin elus siis ikkagi on tähtis. Raha? Hea töökoht? Hea positsioon ühiskonnas? Uhke auto? Või on selleks hoopis usk? Usk paremasse homsesse ja sellesse, et ükskord saab kõik korda? Toetav perekond? Või on see lihtsalt keegi, kes sinusse usub ja rasketel aegadel mõne hea sõna sulle ütleb? Ühel päeval me kohtume oma lähedastega, kes siit ilmast on enneaegselt ära kutsutud ja siis ongi kõik hästi. Mina jõudsin igatahes järeldusele, et iga inimene peab millessegi/kellessegi uskuma ja siis ongi elu ilusam ja helgem. Ka nendel kõige raskematel hetkedel, sest igas halvas on ka midagi head.
Seega inimesed osake näha igas hetkes seda killukest rõõmu, mille nimel taevaisa (või keda iganes) tänada ja pidage meeles, et raha pole kõige tähtsam!
Selle filosoofilise jutu lõpetuseks ütlen aga siiski, et leidke natuke raha, ostke pilet ja minge "Grace & Glorie" vaatama ja uskuge mind te ei kahetse.
Rohkem lisainfot etenduse kohta etenduse Facebooki lehelt

Päris lõpetuseks siiski mõned tsitaadid etendusest:
Grace: "Ai see on küll midagi uut, et võõras inimene astub uksest sisse ja aitab mul surra. Kas Te olete seda varem ka teinud?"

Gloria: "Pole ime, et te maainimesed hommikuti nii palju sööte, kui ainuüksi ühe muna keetmine võtab nii palju aega."

Gloria: "Küll ma su üles äratan, kui näen et Surm tuleb."
Grace: "Pea meeles! Pool tundi ja mitte rohkem, siis äratad mu üles!"

Grace: "Kui naine endale meiki näkku paneb, siis on tal midagi varjata."

Grace: "Meiki kannavad naised, kes on edevad."
Gloria: "Kui naisel lööb ette 30, siis saab edevusest voorus."

Grace: "Kas sa kanaliha ei söö?"
Gloria: "Mitte siis, kui ma olen sellele kanale silma sisse vaadanud."

KIIRUSTAGE TEATRISSE!

Loe edasi