Kolm on kohtuseadus ehk jälle "Grace ja Glorie"

27. märtsil 2018 Pärimusmuusika aidas Viljandis

Kui mitu korda on normaalne ühte ja sama lavastust vaadata? Ühest korrast piisab? Kolm korda sama lavastust vaadata on vist liig või ebanormaalsus? Ma olen ammu aru saanud, et nö tavainimestega võrreldes olen ma kõiges selles mis teatrit puudutab ebanormaalse käitumisega. Kuigi sel korral ületasin ma ka enda jaoks normaalsuse piirid. Siiani on minu rekord ühe lavastuse vaatamises piirdunud kahe korraga. Nüüd on siis rekord üle loodud ja oma ühte lemmiklavastust „Grace ja Glorie“ nägin ma eile kolmandat korda.

Õnneks sattusin ma lavastuse Facebooki lehel kommentaare lugema ja avastasin, et nii mõnigi teine inimene on seda kaks korda näinud ja tahaks veel vaadata. Järelikult ongi hea lavastus, mis paneb inimesi tahtma seda jälle ja jälle vaadata. Kuigi päris aus olles, oli veidi endal ka ebamugav tunne nii mitmendat korda sama asja vaatama minna. Pange lavastus DVD peale ja ma saan kodus DVD rahumeeli ribadeks vaadata. Aga õiged kriitikud pididki põhjaliku arvustuse kirjutamiseks ühe lavastuse mitut erinevat etendust vaatama ja alles seejärel arvustuse kirja panema. Mitte, et ma end mingiks kriitikuks peaksin, aga selle mõttega sobib end lohutada ikka. Kas ma tegelikult pean end üldse lohutama? Või endale (ja äkki isegi teistele veel rohkem) mingeid põhjendusi otsima, miks ma ühte lavastust mitu korda vaatamas käin?

Olgugi, et lavastus põhineb samal näidendil ja näitlejad on samad, siis tegelikult on igal õhtul eraldi etendus ja ükski etendus pole 100% sama. Seega olen ma näinud kolme erinevat etendust ja need kõik on mingil määral üksteisest erinenud. Esimesed kaks korda olid selles mõttes sarnased, et neid mängiti Rehe küünis, mis on lavastuse algne mängupaik. Kolmas etendus, mida ma nägin, oli ringreisi etendus ja seega erines eelmistest kõige rohkem. Eks see ringreisi etendus oli ka üks põhjusi, miks ma jälle teatrisse minna tahtsin. Ja otseloomulikult on peamine põhjus ikkagi see emotsioon, mille see lavastus minus tekitab. Tasus igatahes ära, sest kuigi mõned stseenid olid mul peaaegu peas, leidsin ma nii mõndagi uut ja huvitavat, mida ma varem polnud tähele pannud.

Olen varasematest postitustes (leitavad SIIT ja SIIT) juba etendusi taevani kiitnud. Mul ei ole sel korral enam midagi olulist lisada. Ülle Kaljuste ja Hilje Murel on ikka tasemel ja lähevad iga kord järjest paremaks. Eks sellele aitab palju kaasa ka see, et neile endale meeldib seda lavastust mängida. Kuigi ma olen ka varasemalt Ülle Kaljustet Grace rolli eest kiitnud, siis sel korral olin ma etenduse alguses isegi veidi kohkunud, et mis Üllel häälega viga on, sest see ei ole absoluutselt tema hääl. Ta suutis lihtsalt nii osavalt oma hääle ära muuta, et sealt ei kostnud peaaegu kordagi Ülle Kaljustele omast tämbrit läbi. Ja niimoodi terve etendus rääkida ja mitu õhtut järjest. Respekt! Olen mitmelt inimeselt kuulnud, et nad ei tundnud Ülle Kaljustet selles rollis alguses ära. Ta lihtsalt teeb nii hea rolli, et muidu sirgeselgset ja enesekindlalt väärikat naist on raske selleks hädiseks naiseks pidada, kes voodis lamab ja laulab: "Päästenöör nüüd viska". Samas ilma võrdväärse partnerita ei pääseks tema roll nii palju esile. Ja seda võrdväärset partnerlust oskab Hilje Murel suurepäraselt pakkuda. Kui varasemates nähtud etendustes jäi mulle kohati mulje, et Hilje Murel on etenduse ajal veidi krampis, siis nüüd oli ta täiesti vaba. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta vahel muigas või naeratas. Ma ei mäleta seda varasematest etendustest, aga kohe oli näha, et ta naudib seda, mida nad Ülle Kaljustega laval koos teevad. Lisaks on nad Grace ja Gloriet juba nii palju mänginud, et sa näedki laval Grace ja Gloriet, mitte Hilje Murelit ja Ülle Kaljustet, kes mängivad Grace ja Gloriet.

Lisaks näitlejatele naudib ka publik neid etendusi. Ma olen selle kolme aasta jooksul viinud erinevas vanuses ja erinevate huvidega inimesi, seda lavastust vaatama ja neile kõigile on nähtu väga meeldinud. Isegi minu teatrikauge vend, kes pole mitte kuidagi etenduse sihtgrupp (minu väga vägivaldne arvamus on, et sihtgrupiks on eakamad naised) ütles, et täitsa normaalne etendus oli. Arvestades aga seda, et ta on eile õhtust saadik etendust tsiteerinud, siis ilmselt meeldis etendus talle rohkem, kui ta mulle tunnistas. Kui leidub mõni inimene, kes on mõnda "Grace ja Glorie" etendust näinud ja talle nähtu ei meeldinud, võiks ta mulle endast märku anda. Ma tahaks lihtsalt huvi pärast teada, et mis talle ei meeldinud. Mu vennale näiteks ei meeldinud see, et näitlejad pidid surma mängima, et see on veidi hirmutav. Aga ülejäänud etendus korvas selle surma teema tema jaoks ära ja ta oli ikka etendusega rahul. Tegelikult olen ma seda meelt, et publik tajub selle energia ära, mis näitlejate ja lavastaja vahel on seda lugu läbi puredes olnud ning see energia on lihtsalt nii suur, et haarab ka publiku endasse. Seepärast ongi kõik etendused kolmel suvel olnud välja müüdud ja ikka jätkus rahvast, kes nüüd ringreiside ajal ka saalid täis ajasid. Ma olen täiesti kindel, et Vilja Nyholm-Palm on väikest viisi võlur, et ta otsustas sellise näidendi lavastada ja just need näitlejad ning sellise mängukoha otsustas valida.

Selles suhtes meeldis mulle Rehe küünis etendusi rohkem vaadata, sest sealsed kiviseinad lõid sobiva atmosfääri. Eriti tuli see atmosfäär muna keetmise stseenis välja, kus Gloria unustab siibri lahti tõmmata. Ringreisil lasti selleks tarbeks lavasuitsu, kuid kui mu mälu mind ei peta (ma juba hakkan arvama, et äkki ikkagi petab), siis Rehe küünis oli reaalne puupliit mis reaalselt veidi vingu sisse ajas ja mingit lavasuitsu polnud seal vaja kasutada. Samas kogu sisustus oli ju tegelikult olemas, kuid kuna mul on võrdlusmoment, siis ma lihtsalt tean, et mulle isiklikult meeldis Rehe küüni õhustik rohkem. Ja Pärimusmuusika aidas jäid mind veidi segama ka lava nurgas olnud suured kastihunnikud. Kas neid polnud siis tõesti mitte kuhugile mujale panna? Kuigi, kui päris aus olla, siis nägin ma neid ainult enne etendust ja etenduse vaheajal, sest kogu etenduse aja püsis minu pilk näitlejatel.

Kuigi tegelikult pole vahet, kus näitlejad parajasti etendust annavad. Minupärast oleksid võinud näitlejad kasvõi toolidel istuda ja lihtsalt kahekesi rääkida, mulle oleks etendus ikka sama palju meeldinud. Sisu on see mis loeb. Kõik muu aitab ainult kaasa ja on lisaväärtus. Nii näiteks ei saa ma aru, miks ma eelmisel kahel korral selle õuna teema sisust nii eemale jätsin. Räägib Grace ju pidevalt piiblist ja sellest kuidas Eeva õuna sõi ja kuidas Eeva on kõikide naiste õde. Grace jaoks on oluline jumal ja tema õunapuuaed. Seepärast koob ta oma noorele sugulasele oma õunapuuaeda kujutava kampsuni. Mitte kuidagi ei saa me õuntest mööda. Lõpuks surebki Grace peale seda, kui tema õunapuud maha raiutakse. Ja ma ei saanud mitte kordagi aru, et miks Gloria etenduse lõpus seda õuna sööb. Nüüd ma saan aru. Ma ei oska seda küll arusaadavalt seletada, aga mulle lihtsalt jõudis see eile kohale, et see ei ole lihtsalt õun. Piiblis räägitakse, et peale õuna söömist hakkasid Aadam ja Eeva nägijateks ning nad tajusid teineteist erinevatena ning tundsid vajadust alasti olemise asemel enda keha varjama hakata. Mulle tundus, et Grace surma järel otsustas ka Gloria nägijaks saada ja leppida sellega, milline tema elu on ning sellega millised on tema senised suhted surmaga olnud. Grace oli Gloria madu, kes meelitas teda õuna sööma, et nägijaks saada (see on minu nägemus asjast ja see võib täielikult vale olla). Samuti ei mäletanud ma eelmistest kordadest, et vahel käis juttu mõlema naise surmast ja et Glorial olid enesetapuplaanid. Seepärast tulebki ühte lavastust korduvalt vaatamas käia.

Kui varasematel etendustel oli mul etenduse lõpus kurb tunne ja ma tahtsin pisara poetada, sest Grace suri, siis sel korral seda tahtmist ei olnud. Mitte, et ma poleks Grace´le kaasa tundnud, mitte seda, aga ma lihtsalt nägin, et ta läks rahus ja ilma igasuguse kurbuseta. Sel korral rõõmustasin ma hoopis Gloria pärast, sest lõpuks ma nägin, et ühe sureva vana naisega kokku saamine aitas päästa ühe noore naise elu. Mingi sõnulseletamatu soe tunne oli mul etenduse lõpus sees. See ongi peamine põhjus, miks ma seda lavastust olen nii mitu korda vaatamas käinud. Ma saan sealt alati mingi teadmise ja usu, et kõik läheb hästi ja ilus elu on võimalik ka siis, kui sulle hetkel tundub kogu maailm suure musta auguna. Seda soojust ei ole võimalik kirjeldada, seda peab ise tundma.

Hilje ja Ülle, olge Te tänatud nende imeliste hetkede eest!

Autor: Tom Ziegeler

Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm

Kunstnik: Ann Lumiste

Näitlejad:

Hilje Murel - Gloria Whitmore

Ülle Kaljuste - Grace Stiles

*- päisepilt on pärit Grace ja Glorie Facebooki leheküljelt.

Loe edasi

Minu lemmiklavastus "Grace ja Glorie"

12.juulil 2016 Rehe küünis

Pilt pärit internetist

Seekord pikka juttu ei tule, sest ma olen oma arvamuse sellest lavastusest juba aasta tagasi avaldanud (LINK). Ega mu arvamus lavastusest muutunud ei ole. Lausa suurepärane lavastus koos veelgi suurepärasemate osatäitjatega. Ega ma ilmselt muidu poleks nii pikka teekonda Tartust Sakku ette võtnud ja oma kolleege ka kaasa kutsunud. Nii nagu eelmisel aastal, sattusin ka sel aastal täiesti esimesele etendusele. Ma ilmselt kõlan totakalt, kuid ma ootasin seda etendust juba väga pikalt. Piletid olid broneeritud juba aprillis ja mai lõpust hakkasin ma seda 12. juulit ootama nagu maailmalõppu. Ja nüüd on ta läbi. Ometigi on mul järjekordselt mida meenutada. 

Kahjuks sõitis meie buss veidi aeglaselt ja nii me jõudsime etenduspaika üsna viimasel minutil. See aga tähendas seda, et kohad olime sunnitud võtma eelviimasesse ritta. Seega soovitan kõigil üsna varakult kohale minna, sest kes ees, see mees ja saab paremad kohad. Mu kolleegid, kes ei olnud etendust näinud, ütlesid, et neil ei olnud seal taga ka viga midagi, aga mina teadsin, et eestpoolt oleks grimmasse ja miimikat paremini näinud. Aga see selleks. See et ma pidevalt kogu etendust ei näinud, oligi vist ka ainus negatiivne asi. Tegelikult häirisid mind mõned teatrikülastajad ka. Esiteks olid minu ees mingid inimesed, kes arvasid, et teatrisse on hea mõte sööma tulla. Ja kindlasti peab krabistades endale kotist mingi saiakese võtma ja siis ühele kaaslasele ja teisele ka. Ma juba vahepeal mõtlesin, et ma koputan neile õlale ja ütlen, et ma tahaks etendust nautida. Ja kui need seal ees olid oma kõhud täis söönud, otsustasid minu taga olevad inimesed krõpsu sööma hakata. No tee siis see pakk ühe kiire tõmbega lahti, mitte ära ürita võimalikult aeglaselt ja vaikselt seda teha. Kuigi ma ei saa ikkagi aru, miks peab teatrisse sööma tulema? No ja nagu sellest vähe oleks, siis oli mingi tark inimene oma telefonil GPS-i tööle jätnud ja hääle ka võimalikult kõvaks pannud, et kogu saal saaks kuulda, et liikumissuund on kagu või et GPS signaal puudub. Ma ikka olen arvanud, et inimesed tulevad teatrisse teatrit nautima ja ma siiani olen eeldanud, et teatrisse tulevad vähegi intelligentsemad inimesed, kes mõtlevad. Aga ilmselt mitte. Okei, võib-olla jäi telefon kogemata sisse, aga kui sul üks kord see telefon häält teeb, siis sa paned selle ju vait. Aga see telefon juhatas ikka päris mitmesse kohta oma omanikku. Söömise kohta pole mul muud soovitust, et kui kõht nii tühi on, siis ei tasu üldse teatrisse tullagi. Mul oleks küll häbi, et kogu saal kuuleb kuidas ma krabistan ja lisaks kuulevad näitlejad ka. Sa oled teatrisse tulnud vaatama seda, mida näitlejad teevad, siis palun ole nii viisakas ja austa ka nende tööd.

Aga need ebaviisakad teatrikülastajad olid ka ainuke negatiivne emotsioon. Siiski mulle tundus, et võrreldes eelmise aastaga oli tekst näitlejatel veidi mõnes kohas teistmoodi, kuid samas kõik oluline sai öeldud. Või mängis minu aju mulle lihtsalt vingerpussi ja arvas, et varasemalt olid laused teises järjekorras. Ega tegelikult vahet pole. Naerda sai ja mina ja minu kolleegid jäime rahule. Lisaks sellele, et palju sai naerda, oli etenduses selliseid hetki, millega kõik inimesed on mingil määral oma elus kokku puutunud. Ja ma ei saa ka mainimata jätta, et tegemist on suurepärase näitlejatööga. Ma ausalt arvasin vahepeal, et seal voodis pikali olev Ülle Kaljuste ongi 90-aastane ja haige. Lihtsalt suurepäraselt mängitud. Vahepeal ma ikka nägin vilksamisi mis nägusid Ülle Kaljuste tegi. Näiteks selles stseenis kus ta salaja proovib Gloria toodud gurmeetoitusid, oli tal nii kelmikas nägu peas, et ma juba korraks mõtlesin, et see on lihtsalt selleks tehtud, et näha kuidas Hilje Murel reageerib. Siiski ma arvan, et tegelikult oli mõlemal näitlejannal selline pinge peal, et mingite vigurite peale nad küll mõelda ei suutnud. Ehk ei pannud nad oma hingestatud esituses ka seda häirivat publiku tähele. Ma vähemalt väga loodan. Ma eelmine aasta ka nägin etenduse lõppedes seda vabanemise tunnet, mis näitlejaid valdas kui etendus läbi oli. Ka eile oli seda näha, kui näitlejad teineteist kallistasid. Minu meelest on see nii inimlik ja näitab, et näitlejad peavad ka vaeva nägema ja pingutama, et meil saalis oleks hea vaadata ning saali ja publiku vahel õige energia tekiks. Hilje Mureli Gloria oli minu meelest aastaga veidi küpsemaks saanud ja oli kuidagi asjalikum. Siiski oli linnanaise toimetamist maal päris tore vaadata. Eelkõige seetõttu, et ma tundisn ennast üsna palju Glorias ära. Ma ilmselt laseksin ka vingu sisse ja kanu ma kardan ja sitaseid kanamune väga puutuda ei taha. Rääkimata sellest, et ma ei söö kanaliha, kui ma olen sellele kanale eelnevalt silma vaadanud. Ja ma ei saa aru, miks koguaeg peab midagi tegema. Ka mõtlemine on tegevus. Võib-olla oli Hilje mäng seepärast parem, et ta sai selle rolli eest naiskõrvalosa auhinna ja see sundis rohkem pingutama. Või ta on lihtsalt eelmisel aastal mängitud etenduste käigus rohkem Gloriat tundma õppinud. Igatahes mina jäin eelmine aasta rahule, kuid sel aastal oli Gloria veelgi täiuslikuma. Minul tekkis jälle see usk, et ka suveteater võib hea olla, ning hoolimata sellest, et lavastuse teemaks oli surm ja sellega leppimine, siis minu tuju oli peale teatrit parem. 

Kahjuks on kõik etendused välja müüdud, kuid õnneks tulid täna müüki lisaetendused. Seega, kes tahab, saab kiirustades veel piletid lisaetendusele osta. Ma kahtlustan, et järgmisel aastal enam Grace ja Glorie loole kaasa elada ei saa. Ilmselt ongi lavastuse edu põhjuseks lihtsus ja siirus, millega näitlejad mängivad. Lisaks eluline tekst. Nii leiabki iga inimene, et see etendus puudutab neid ja soovitab lavastust ka oma tuttavatele.

Kuna mulle Grace ja Glorie lugu sümpatiseeris juba eelmisel aastal, siis otsustasin sel aastal, et peaks näitlejaid tänama. Aga kui mina juba mõne idee pähe võtan, siis peab see väikse kiiksuga olema. Nii tuligi mõte, et teen neile ise käevõrud. Ja kuna käevõrud tundusid liiga väikse asjana, ostsin juurde purgid, mille täitsin erinevate Würtspoest saadud hea ja paremaga (nt meekärg jogurtis, banaanid šokolaadis jne). Lisaks väike tänukiri ka. Ma pean tunnistama, et mul ei tulnud kordagi pähe, et viiks näitlejatele lilli. Lilled on korraks ilusad, aga varsti närtsivad ära ja pole neist mingit kasu. Seega mu elu praktiliselt esimesed kingitused näitlejatele said üsna suurejoonelised (tavalise teatrikülastajaga võrreldes). Minu üllatus oli aga veel suurem, kui õhtul kodu poole sõites sain Messengeri Ülle Kaljustelt ilusa kirja, milles ta mind kingituse eest tänas. See oli väga tore üllatus ja pani mind imedesse uskuma. Tore, kui talle meeldis. Aga ikkagi ei ole see kingitus väärt seda emotsiooni, mille mina etendusest sain. Juba teist aastat järjest on mu sünnipäeva aeg kõige ilusam ja paljuski on selles oma roll Grace´l ja Gloria´l. Ma ilmselt ei suuda kogu etenduse võlu sõnadesse panna, miks see minu lemmiklavastuseks on kujunenud, kuid igaüks saab sellest maagiast osa, kui läheb Rehe küüni ja kohtub ise Grace ja Gloriaga. Uskuge mind Grace ja Gloria on IMELISED!

Lõpetuseks etenduse lõpulaul:

SÜDAMLIKKE TEATRIELAMUSI!

Loe edasi