Solist

 26. oktoobril 2022 Eesti Draamateatri külalisetendus H. Elleri nimelises Muusikakoolis

Foto: Heikki Leis

Ilmselt on minu kaasmaalaste hulgas, eriti just nooremate inimese seas, palju neid kelle Käbi Laretei nimi on täiesti tundmatu. Ega minagi temast rohkem ei teadnud, kui seda, et tegemist on Eesti päritolu pianistiga, kes elas Rootsis ja oli mingil ajal abielus kuulsa Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergmanniga. Veidi hiljem avastasin, et nii Laretei kui ka Bergmann on sündinud mõlemad minuga täpselt samal päeval, 14. juulil. Seega tekkis soov Käbi Laretei elust rohkem teada saada ja kui Eesti Draamateater teatas, et nad tulevad Lareteist rääkiva lavastusega „Solist“ Tartusse külalisetendusi andma, siis ostsin kiiresti pileti ära.

Külalisetendused toimusid H. Elleri nimelises muusikakoolis, mille saal on mõeldud kontserdituks ja on hea akustikaga. Kahjuks on kõik pingiread samal tasandil ja seetõttu oli mul üheksandast reast lavale üsna keeruline näha. Sellest on iseenesest kahju, sest ma oleks tahtnud näitlejate näoilmeid ka näha. Praegu oli kohati selline tunne, nagu oleks kuuldemängu kuulama tulnud. Samas Kirke Karja klaverimängu oli väga hea akustikaga saalis jällegi suurepärane kuulata.

Laval oli ainult kaks näitlejat ja pianist. Kersti Kreismann, kes kehastas Käbi Lareteid ja vahel kehastus ka Käbi emaks Almaks, Märten Metsaviir, kes kehastas peamiselt Laretei ja Bergmanni poega Danieli, kuid kehastus vahel ka kõikideks teisteks meesteks, kes Käbi elus olulised olid olnud. Nagu mainitud, siis oli lisaks näitlejatele laval ka pianist Kirke Karja, kes valdavalt kehastus nooreks Käbi Lareteiks.

Kuna mulle elulugusid meeldib lugeda, siis oli lavastus minu jaoks sisulises mõttes ka huvitav, kuna andis põgusa ülevaate ühest kuulsast naisest Eesti ajaloos. Näiteks ei teadnud ma seda, et Käbi Laretei ristinimi oli hoopis Alma Laretei ja Käbi oli tema hüüdnimi, mis jäi teda igal pool saatma nii tugevalt, et kogu maailm tunneb Käbi Lareteid. Lugu algabki Käbi nime saamise looga, kuid Käbi eluteed vaadeldakse peamiselt kuulsaks pianistiks saamiseni. Mulle oleks meeldinud, kui lavastus oleks kogu Käbi Laretei elu kajastanud ja rääkinud ära ka tema surmaloo (kuna ta suri ja kuhu maetud on).

Isegi mulle, kes ma naudin elulugusid, oleks lavastus puhtalt eluloolise lavastusena igavana tundunud. Seetõttu oli mul hea meel, et läbi Käbi Laretei elu kujutamise käsitleb autor Mehis Pihla ka selliseid feministlikke teemasid nagu naiste karjäär ja eneseteostus versus kodu ja pere. Millised emotsioonid valdavad ühte naist, kes on enda lapsed ohverdanud karjääri nimel. Kersti Kreismanni esitatud ema monoloog oli minu jaoks vaieldamatult selle etenduse kõige südamlikum ja hingeminevam stseen. Mulle omaselt pidin päris tõsiselt pisaratega võitlema. Lisaks avab lavastus veidi ka tagamaid, miks naised endast vanemate meestega abielluvad ning elu jooksul korduvalt mehi vahetavad. Lisaks nendele teemadele kajastati põgusalt ka Eestist välismaale põgenemise ja kodumaa igatsuse temaatikat. Seega kaasamõtlemist ja mõtlema panevaid teemasid peaks kõikidele jätkuma.

Nagu eelnevalt mainitud, siis näitlejate mängu ma väga suuresti ei näinud, seega on selle kohta mul ka raske arvamust avaldada. Küll aga jäi mind häirima see, kuidas Märten Metsaviir sageli liiga ülepaisutatult teatraalselt rääkis. Minu jaoks kriipis see lihtsalt kõrva. Kuigi ma saan aru, et eesmärk oligi kujutada erinevaid inimesi, kes räägivad erinevalt. Samas, kuna mina maneere ei näinud ja suuresti kuulasin kuuldemängu, olid erinevad kõnemaneerid heaks abimeheks, et ära tabada, millal tegelane vahetus. Tegelikkuses vist mängiti erinevate tegelaste puhul ka väikeste kostüüminüanssidega (nt kes kandis nahkjakki, kes mantlit jne), et edasi anda erinevate tegelaste karaktereid.

Pean häbiga tunnistama, et ma pole väga suur klassikalise muusika austaja. Ma tean küll kuulsaid Beethoveni, Mozarti, Vivaldi ja teiste teoseid ja õige hingeseisundi korral võin tundide viisi Beethoveni klaveripalasid kuulata, kuid siiski pean end pigem selles vallas täielikuks võhikuks. Seega ei oska ma nimetada ühtegi pala, mida pianist Kirke Karja mängis, kuid siiski oli tema klaverimängus minu jaoks midagi nauditavat. Kuna ma olen võhik, siis ei oska ma öelda, kas need esitusele tulnud klaveripalad olid keerulised või mitte ja mida nad sümboliseerisid. Siiski tean ma seda, et klaverimäng sobis hästi selleks, et vahepeal teksti endast läbi lasta ja äsja räägitud mõtteid endast läbi lasta.

Kokkuvõttes jäin teatriõhtuga igati rahule, kuigi minu jaoks ei kuulunud lavastus kindlasti selle kalendriaasta tippelamuste hulka. Ma olen täiesti kindel, et kui mul oleks õnnestunud istuda eespool ja näha kogu laval toimuvat tegevust, oleksin ma siiski natukene rohkem „etendusega kaasas olnud“. Praegu kippus ikka vahel mõte veidi rändama minema. Mulle tundub, et lavastus võiks sobida nendele, kes armastavad klassikalist muusikat ja on ehk veidi rohkem huvitatud kunstist ja kultuurist üldiselt. Nendele, kes tahavad lihtsalt minna vaba õhtu puhul teatrisse meelt lahutama, võib lavastus igavaks jääda.

Autor: Mehis Pihla
Lavastaja ja kunstnik: Kersti Heinloo
Kostüümikunstnik: Anu Lensment
Muusikaline kujundaja: Kirke Karja
Valguskujundaja: Triin Suvi
Laval: Kersti Kreismann, Märten Metsaviir ja pianist Kirke Karja

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Vanad ajad

9.detsembril 2017 Eesti Draamateatris

Pilt Draamateatri kodulehelt

„Kas mäletate esimest kohtumist oma Armastatuga? Milline oli sel päeval ilm, mida ta seljas kandis, mis muusika mängis…? Kas te kohtusite kinos või seltskonnas? Kas ta naeratas kuidagi eriliselt, tegi ainult talle omase liigutuse, tegi midagi sellist, mis kuulub ainult teie Mälestustesse? Olge valmis – kõik võis olla täiesti teisiti. Heal järjel abielupaar kohtub üle kahekümne aasta naise endise sõbrannaga, kes elab nüüd Sitsiilias.

Idüllilises maamajas, akna taga kohisemas sügisene meri, kandub jutt loomuldasa vanadele aegadele. Nukrad meloodiad juhatavad neid aga tundmatusse, sest minevik on tegelikult sama lahtine kui tulevik. Mälu keerdkäike, võimu, armastuse ja sõpruse puntraid ning põimumisi avab ainult talle omasel pöörasel moel briti näitekirjanduse suur uuendaja ja stiilimeister Harold Pinter. Või oli see keegi teine kirjanik? On see näidend hoopis millestki muust?“ Just nii kirjeldab lavastaja Peeter Raudsepp Eesti Draamateatri kodulehel lavastust „Vanad ajad“. Kohe kui ma seda kirjeldust lugesin, hakkas mul vaimusilmas armukolmnurk tekkima ja ma kujutasin enam-vähem ette, millises suunas tegevus toimuda võiks. Ja see, kuidas lavastus minu kujutlustes välja nägi, tekitas minus kohe soovi lavastust näha. Siis ma veel ei teadnud, kui valesti ma lavastuse sisu endale ette olin kujutanud…

Võib-olla oleksin ma lavastust endale teisiti ette kujutanud, kui ma Harold Pinteri loomingust midagi teadnuksin. Skeptiliseks muutusin ma vahetult enne etendust, kui olin endale kava soetanud ja sealt lugesin, et kõnealuse lavastuse tegelased lihtsalt istuvad, joovad kohvi ja räägivad. See ei tundunud mitte kuidagi kokku sobivat minu kujutluses sündinud lavastusega. Õnneks lugesin edasi, et Harold Pinter keskendub oma näidendites sõnadele ja inimeste kujutlusvõimele. See andis juba lootust, et ehk ikkagi on tegemist sellise lavastusega, mis mulle meeldida võiks. Sest mulle meeldib kui keskendutakse sõnale ja sealt ümbert puudub liigne "vaht".

Kui nüüd üdini aus olla, siis etenduse esimesed minutid ainult süvendasid minu pessimismi ja mingil hetkel olin ma lausa selles staadiumis, et äkki poleks ma pidanud üldse teatrisse tulema oma aega raiskama ja ehk oleks targem vaheajal lahkuda. Siiski läks etendus kohe varsti nii elavalt käima, et lahkumise mõtet mul ei tulnud enam kordagi pähe. Ilmselt oli asi selles, et ma polnud end etenduseks ette valmistanud, kuna ma ei teadnud Pinteri loomingust midagi. Nimelt kasutab Pinter oma näidendites suuri pause ja põhirõhk ongi sõnadel. Ma ei oska öelda, kas lavastaja Peeter Raudsepp oli neid pause veel rohkem võimendanud või mitte, aga mind ehmatas see suur vaikus laval alguses ära. Teatris ei saa ju niimoodi olla, et öeldakse üks sõna ja seejärel on pool minutit pausi. Või tegelikult saab ka nii  olla, aga sellist lavastust oleksin ma oodanud mujalt kui Eesti Draamateatrist. Tegelikult ei olnud see vaikus üldse nii suur, kuid selline rütm vajas harjumist. Umbes nii nagu Shakespeare värssides kirjutatud lavastuste vaatamine eeldab vastavat eelhäälestust, oli ka siin.

Ma olen üsna kindel, et näitlejatele on sellist sõnale keskenduvat lavastust väga raske mängida. Kõik emotsioonid, tegelaste olemus ja kogu ülejäänud sündmustik tuleb luua ainult sõnu ja enda häält kasutades. Laval olid küll diivanid istumiseks ja paar väikest lauakest mida kasutati peamiselt kohvikannu ja  -tasside ning sigaretipaki hoidmiseks, kuid suurem osa dekoratsioone sündis vastavalt näitlejate antud tekstile iga vaataja enda peas. Kindlasti on loogilist kuid pikka teksti näitlejatel kergem pähe õppida ja seda hiljem esitada, kui mingeid üksikuid fraase või sõnu, mida tuleb teatud pauside järel öelda. Seda enam, et need pealtnäha juhuslikud üksikud sõnad olid öeldud kindla rütmiga. Kohati meenutaski lavastus ping-pongi või tennist kus vastased üksteisele palli loobivad. Lihtsalt palli asemel olid kasutusel sõnad, mida üksteise suunas saadeti.

Seetõttu olen ma üsna kindel, et iga inimene tõlgendas nähtud etendust isemoodi ja nägid hoopis erienvaid pilte silme ees. Kõik oleneb sellest kuidas keegi sõnu mõistab ja mis emotsioone konkreetsed sõnad neis tekitavad. Kohati tundus mulle nagu ma oleksin raamatut lugenud, sest sündmustiku sain ma endale ise ette kujutada. Näitlejad laval olid lihtsalt sõnad, mida ma raamatust loen. Minu jaoks oli nähtud elav raamat huvitav, sest see oleks nagu minu elust rääkinud. Kõik need Kate (Hilje Murel) ja Anna (Kersti Heinloo) nooruspõlve pikkade jalutuskäikude ja pimedas toas jutuajamiste ning naermiste meenutamised tõid mulle meelde minu enda pikad jalutuskäigud ja naermised sõbrannaga. Minu enda mälestused, kogemused ja emotsioonid aitasid mul Kate ja Annat paremini mõista ja võib-olla just seetõttu muutusid nad mulle ka etenduse edenedes järjest huvitavamaks. Kindlasti tegi etenduse huvitavaks ka ainulaadses stiilis näidend (minu esmatutvus Harold Pinteri loominguga).

Muidugi ei saa ma ka näitlejaid alahinnata. Ega lavastajat ja kunstnikku, kes selle näitlejate trio sellisel kujul lavale tõid. Kui välisest poolest rääkida, siis eriti meeldis mulle sõbrannade Kate ja Anna vastandlikkus, mida olid lavastaja ja kunstnik rõhutanud (teadlikult või alateadlikult). Nii näiteks mängis unistavat Kate heledapäine Hilje Murel, kes (juhuslikult?) kandis ka võrdlemisi heledaid riideid ja tema vastandiks oli Anna, keda kehastas punapäine Kersti Heinloo. Kui Kate oli unistav ja pigem hajameelne, siis Anna oli see aktiivsem pool, kes Kate eest hoolitses ja kelles tundus rohkem temperamenti olevat. Kersti Heinloo punased juuksed ja punane kleit ning kontsakingad (vastukaaluks Kate toajalanõudele) ainult võimendasid seda kui erinevad kaks sõbrannat tegelikult olid/on. Vaatasin just teatri kodulehelt pilte lavastusest ja Kate kollane pluus ei ole väga hele (mälu teeb ikka vingerpusse), kuid kogu tema olemus ja riietus mõjusid heledalt ja tuhmilt Anna kõrval. Samuti rõhutab Kate kostüüm (vähemalt minu jaoks) korralikku "pai tüdrukut", kes on kirikuõpetaja tütar, kelle vastandiks on siis punases kleidis ja kontsades mehi hullutav "Femme  fatale" Anna. Kahe naise vahele jäi Kate abikaasa Deeley, kes oli nagu ühenduslüli või salavõti teksti lahti mõtestamiseks. Enamasti oli just Deeley see, kes oma jutuga andis vihjeid selles osas, kuidas pealtnäha nii erinevad naised ning nende mälestused (mis ei paistnud üldse samast ajast pärinevat) omavahel seotud on.

Nüüd oleks vist õige aeg näitlejaid kiita. Nagu ma juba enne kirjutasin, siis sellise näidendi ära õppimine ja omaseks tegemine on näitlejatele paras pähkel. Kui näidendis pole palju teksti (nagu Pinteri puhul), siis on näitlejatel eriti keeruline tegelaskujule pihta saada ja kõiki kihte ära tabada, sest pole teksti, mille põhjal tegelaskuju tundma õppida. Mulle tundus, et praegu olid küll kõik kolm näitlejat oma tegelaskujud enda omaks teinud. Siiski pean naisi sel korral rohkem kiitma, sest esiteks oli Kersti Heinlool kõige suurem sõnaline osa ja kuigi ta enamuse ajast ainult istus, siis ma nägin väga palju erinevaid tundevärvinguid ja emotsioone tema tegelaskujus. Ma pole Kersti Heinlood küll palju laval näinud, kuid ma julgen väita et Anna oli tema kõige huvitavam roll, mida ma näinud olen. Ma ei oska seda korralikult sõnadesse panna, aga Anna tundus paras intrigant ja samas hooliv naine olema. Ma arvan, et need, kes lavastust näinud on, saavad aru mida ma mõtlen. Seevastu Hilje Murelit olen ma natuke rohkem laval näinud ja alguses häiris mind tema Kate väga. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas saab keegi nii naiivne ja unistav olla. Ilmselt mind ajas Kate närvi lihtsalt seetõttu, et ma ise olen paras naiivitar ning üsna suur unistaja. Aga tulles tagasi Hilje Mureli osatäitmise juurde, siis mulle meeldis see pidevalt unistav nägu, milles ükski emotsioon välja ei paistnud (välja arvatud see üürike sekund, kus Deeley Kate naeratama suutis panna). Isegi kohvikannu ja sigarette võttis ta nii nagu ta oleks üksinda mõnes teises dimensioonis. Minu meelest oli Hilje Murel hoolimata vähesest tekstist Kate olemuse väga hästi ära tabanud. Ka Tiit Sukk mängis Deeleyt hästi, kuid minu silmis ei jõudnud ta kahele naisnäitlejale järele ja ei pidanudki jõudma, sest tema oli lihtsalt ühenduslüli kahe erineva mineviku vahel. Üleüldse tundus mulle, et rohkem rõhutatakse naisi ja nende mõju meestele. Jällegi, see kõik võis ka täiesti vastupidi olla.

Kui alguses tundus mulle, et tegemist on täiesti igava etendusega, siis etenduse arenedes tundus asi juba täitsa vaadatav ja kui teise vaatuse keskel etendus ootamatult katkes, sain aru, et tegelikult on laval toimuv mind nii enda sisse mässinud, et ilma lõppu nägemata mina täna õhtul siit teatrist ei lahku. Ootamatus, mille tõttu etendus katkes oli ühel hetkel meie peade kohal üürgama hakanud tuletõrjealarm. Sellele järgnes kohe ventilatsiooni undamine. Mingit paanikat ei tekkinud (vähemalt ei paistnud välja küll), kui paar külastajat välja arvata, kes üsna kiirelt saalist välja läksid, ja nii me siis lihtsalt istusime ja ootasime, et mis saama hakkab. Mul tulid kohe meelde enda ühikas elamise ajal üle elatud tuletõrjealarmid ja see, kuidas ühel korral sai isegi öösel kell 2 koos oma kõige olulisemate asjadega õue evakueerutud. Võib-olla on see nüüd natuke naiivne või egoistlik, kuid minu ainus mõte oli alarmi ajal see, et loodetavasti etendus ikka jätkub, sest just läks laval põnevaks ja ma tahan ikkagi teada, mis lõpuks tegelastest saab. Tõe huvides pean mainima, et kui publikuteenindaja palus meil saalist lahkuda, siis hakkas mul ikka jalg all värisema ja mõtlesin, et kui majas peakski tulekahju olema, siis ei pääse ma viiendalt korruselt alla garderoobi mantli järgi ja kuidas ma keset hilist õhtut ilma üleriieteta Tallinnas olen ja kuidas ma tagasi Tartusse saan. Pilet oli võetud mul kell 22 väljuvale bussile ja järgmine buss väljub kell 23, kuid see oli välja müüdud.

Õnneks selgus peagi, et tulekahjut siiski majas ei ole ja etendus jätkus. Kahjuks ei suutnud ma siis enam etendusele väga keskenduda, sest see mõte, et ma ei jõua bussile tiksus ikka peas. Samuti olid näitlejad alarmist häiritud, sest nii mõneski kohas tuli ette tekstiga koperdamist. Küll aga ei saanud ma aru, et lavastuse tempo oleks muutunud ja sõnad lendasid laval edasi samasuguse hooga nagu enne. Mulle tundus isegi, et peale alarmi elas publik (keda kahjuks oli poole vähem) etendusele veelgi hoogsamalt kaasa, sest eks mõte võimalikust tulekahjust liitis nii publikut kui ka näitlejaid, sest reaalse ohu korral oleksime me kõik sama võrdsed olnud.

Kahjuks jäi mul lõpp ikkagi arusaamatuks, sest ma ei suutnud enam keskenduda. Küll aga on mul need samad mõtted peas, et tahaks ikkagi näha, mis lõpuks tegelastest sai. Nüüd on mul juba väike teadmine lavastusest olemas ja ma oskaksin end vastavalt häälestada, seega tuleb vist veel kord Draamateatrisse minna ja teadlikult süveneda sellesse, millest vanad sõbrad räägivad. Ilmselt on järgmiseks korraks minu mälu juba oma töö teinud ja ma näen etendust hoopis teise nurga alt kui praegu.

Autor: Harold Pinter

Lavastaja: Peeter Raudsepp

Kunstnik: Riina Degtjarenko

Mängisid: 

Hilje Murel - Kate

Kersti Heinloo - Anna

Tiit Sukk - Deeley

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

Loe edasi