Need, kes rohkem blogisid loevad, on lähipäevadel kindlasti
sattunud blogiauhindadest rääkivate postituste tulva alla. Nüüd ma vabandan
nende ees, kes siit ainult teatrist lugeda tahavad. Sel korral saate veidi muud
juttu, sest ma ei saa mitte vaiki olla.
15. juunil jagati Vaba Laval (igati sobilik koht
teatriblogija jaoks) Eesti Blogiauhindu. Sel aastal juba viiendat korda. Mina
olen osalenud neljal korral. Esimest korda osaledes õnnestus kultuuriblogide
võit koju tuua. Järgnevatel aastatel sain vastavalt neljanda ja teise koha.
Sain sel aastal samuti kirja, mis käskis 15. juunil Vaba Lavale kohale tulla,
sest ma olen esikolmikusse pääsenud. Ma salamisi lootsin kolmandat kohta, sest
siis oleks kõik esikolmiku kohad esindatud olnud. Aga kuna eelmisel aastal sai
ainult esimene koht tunnustuse, siis oli mu auhinnariiulil ka teise koha
tunnustus puudu. Sel aastal sai viga parandatud. Nüüd ilutseb mul kodus üks
kena kuldse raamiga tunnustus, mis teatab et Triinu teatriblogi on Eesti
Blogiauhinnad 2019 kultuuriblogide II koht. Päris uhke.
Kui päris aus olla, siis ma polnud auhindade
jagamisele mineku osas väga positiivselt meelestatud, sest teadmine, et seal on
kaamerad ja ülekanne jne paneb riietuse osas mulle erilise hoobi. Ma nimelt
olen enda riietuse ja väljanägemise osas päris kriitiline ja nii oli
kostüümidraama päris suur ja pisaraterohke. Sellele ei aidanud väga dresscode: shine
bright like a diamond ka kaasa. Sest esiteks pole ma eriti särav
isiksus ja teiseks polnud mul ühtegi säravat riietuseset. Ja ma kujutasin oma
vaimusilmas ette, kuidas kõik teised dresscode´st kinni peavad ja
säravadki teemantidena. Oleks saanud ka ilma dresscode järgimata
peole minna, aga kuna ma oma kolme kantavat (sõbrannade arvates on mul ilusaid
kleite natukene rohkem, aga siin tuleb mängu jälle enesekriitilisus) kleiti
olen viimasel ajal igal pool kandnud, tahtsin midagi uut. Peale mitut päeva
otsinguid, leidsin sobiva (loe: sõbranna meelest väga hästi sobiva) seeliku
tund enne ürituse algust Kristiinest. Südametunnistus küll veidi piinab, et ma
sisuliselt ühekordseks kandmiseks nii sädeleva seeliku ostsin, sest ma väga ei
poolda sellist tarbimisühiskonda. Mis tehtud, see tehtud ja äkki ma leian ikka
mõne ürituse, kus veel särada.
Olin kursis, et paljud teised blogijad lähevad juuksuri
ja jumestaja juurde, mis tegi mu veel ebakindlamaks, sest mul polnud kummagi
juurde aega ja ma pole ka ise teab mis jumestaja. Juustega oli plaan lokid pähe
teha. Väga ilusad lokid olid. Kuni need mõne minuti pärast välja vajusid. Nii
ma siis oma sorakil juustega kohale läksingi. Lohutuseks kordasin endale, et
kunstiinimesed ongi veidi boheemlaslikud. Ja teater on ju kunst ja
teatriblogija võib end siis ka kunstiinimeseks nimetada.
Õnneks tuli mu kursuseõde Susan minuga kaasa. Ta sai
oma lemmikblogijaga (see ei ole kusjuures mina) pilti teha ja natuke süüa-juua
(mis meiesugustele vaestele tudengitele igati ära kulus). Tundus, et tema jäi
üritusega rahule. Kui aus olla, siis jäin ka mina rahule. Natukene mõne asja
kallal ma virisen, aga need on tõesti väga pisikesed asjad. Näiteks see, et
auhinnakotid olid vägevad. Ma reaalselt oleksin väga õnnelik olnud ka ainult
raamitud tunnustuse üle. Aga sellega kaasnes korralik auhinnakott, mis oli
päris raske. Seetõttu oli seda ka veidi tüütu hiljem kaasas tirida. Midagi pole
teha, et ma taksoga ei sõida ja jalgsi liigelda tahan. Kotis leidus nii
toiduaineid kui looduskosmeetikat, T1 kinkekaart, mõned testrid, soodusflaierid
jne. Päris uhke värk. Ma ausalt ka oleksin vähemaga leppinud 😀.
Vähemalt olen nüüd täieõiguslik blogija, kes on tasuta firmadelt tooteid saanud
(see lause on naljaga pooleks).
Kuna me jõudsime kohale siis kui meet&greet juba
käis, haarasime endale natukene süüa ja juua ning otsisime istekoha. Ürituse
tutvustusest sain aru, et meet&greet ongi mõeldud lugejate
ja blogijate kohtumiseks. Kuna ma nn lava taga suurt rahvamassi ei näinud, siis
jäigi mulle mulje, et meet&greet oli teistele mõeldud
rohkem kuulamiseks kui vaatamiseks. Nagu ma ütlesin, siis see on ilmselt minu
viga, sest ma jõudsin keset üritust kohale ja ei julgenud sinna lava taha väga
ronida ka, sest suurt rahvamassi ma seal ei näinud ja paljud juba istusid
saalis. Ehk oleks võinud selle meet&greet teha seal samas
laval, kus hiljem auhindu kätte anti. Inimesed ju istusid saalis, oleks elav
publik olnud, kes blogijate jutule reageerib. EDIT: lugesin, et plaan oli ikka
lugejate ees meet&greet teha, kuid keegi ei julgenud lava
taha seisma minna. ehk oleksid pidanud korraldajad inimesi suunama. Ühel aastal
küll korraldajad kenasti tervitasid uksel ja juhatasid kus pool söök ja kuspool
jook ja kuspool töötoad asuvad. Sel aastal selline tervitus mulle silma ei
jäänud.
Positiivne oli see, et kedagi ei sunnitud mikrofoni
rääkima pärast auhinna saamist. Blogijad teadupärast parem kirjutavad kui räägivad.
Samas enamus ikka "Aitäh" ütlesid. Nagu blogija Maris Kurvits (me ei
ole sugulased, vähemalt minu teada mitte) ütles, siis ta on õpetaja ja harjunud
klassi ees rääkima, kuid auhindade jagamisel rääkida ei tahtnud. Mul on peaaegu
sama probleem. Olen korduvalt klassi ees seisnud ja erinevaid koolitusi läbi
viinud ning isegi välismaistel konverentsidel osalenud, kuid blogiauhindade
jagamisel midagi suurt öelda, tundus ületamatu ettevõtmine. Ühe lause vist ikka
ütlesin. Sõbranna vähemalt ütles, et hästi öeldud :) Hea, et Kirsti Timmer
pikema kõne pidas. Sai natukene naerda ja läks asi pikemalt. Muidu saab üritus
liiga kiiresti otsa. Minu jaoks tuli lõpp niigi ootamatult. Ja ühispilti mina
ära oodata ei jõudnud. Ehk võiks mõni esineja üritusel ikkagi olla, kes näiteks
auhindade jagamise vahel ja pärast esineb. Mulle vähemalt tundus, et rahvas
tahtis pärast ka veel oma auhindadega pildistada ja suhelda. Jah, oli
võimalus afterparty'le edasi minna, kuid vahetu melu toimus ikkagi
Vaba Laval. Natuke naljakas oli pildistada, kui juba dekoratsioone hakati kokku
korjama. Ma saan aru küll, et aeg on raha ja see on piiratud, aga mingid
lõppsõnad ja väike vahepala lõppu oleksid nagu rusikas silmaauku sobinud. Nagu
Eveliisi blogist lugeda võis, siis isegi Kärbsesse (mis on Vaba Lava kõrval) ei
jõudnud inimesed edasi istuma, ehk siis võikski proovida mingit afterparty laadset
asja või istumist järgmine kord samas kohas pidada. Äkki siis ei jookseks kõik
laiali ka. Praegu lõppes üritus mu jaoks kuidagi väga järsku ära.
Ehk on selles veidi "süüdi" ka Meelise
lõpukõne, milles ta rõhutas, et blogijad peaksid ühtne kogukond olema ja mitte
draamasid üles keerutama. Ma olen sellega väga päri. Mulle ei hakanud isegi see
osa vastu, et Marimellid ise teisi oma blogis kõvasti lahanud on. Ju ma siis
pole nende blogi nii palju lugenud ja kõikide draamadega ma kursis ka ei ole.
Aga ehk oleks see kõne algusesse paremini sobinud, kui seda kõnet vaja oli.
Umbes stiilis, et jätame erimeelsused kõrvale ja keskendume sellele, mis meis
kõigis ühist on - blogimine. Oleks see tume noot alguses ära olnud ja oleks
pärast rõõmsalt saanud peoga edasi minna. Seda oleks saanud väga ilusti peoga
siduda, et proovimegi tänast auhindade jagamist paremini teha ja ütleme
üksteisele häid sõnu, mitte ei lähe auhindade jagamiselt koju ja ei hakka
vinguma, et see oli halvasti ja too oli halvasti. Mulle jäi praegu veidi meh
tunne, sest nii ilus ja tore pidu oli, aga siis selline mõtlemapanev ja veidi
tumedaid varjusid tekitav lõpp. Ma saan väga hästi aru, mida Meelis selle
kõnega öelda tahtis ja nagu ma ütlesin, siis mulle sisuliselt kõne meeldis.
Ainult ajastus oli vale. Ma küll võtsin Meelise õpetust kuulda, sest postitus
on üle päeva mustandites seisnud, kuid need veidi negatiivsemad mõtted EBA
suhtes tahtsin ma ikkagi välja öelda. Ja need mõtted ongi tekkinud just nüüd,
paar päeva hiljem. Sest vahetult peale üritust oli mul väga hea meeleolu, sest
see oli vaieldamatult minu kõige huvitavam EBA gala.
Kui ma juba irisen, siis lasen täie raha eest. See on
ehk ainult minu viga, aga ma oleksin EBA teemalist fotoseina Napsie omale
eelistanud. Tahaks ikka uhkustada, et ma viibisin EBA-l. Kasvõi ühes nurgas
viide üritusele, oleks piisav olnud. Natukene annaksin korraldajatele
mõtlemisainet ka kategooriate kohta. Hetkel on elu välismaal ja reisiblogid
samas kategoorias. Võitjateks osutusid sel aastal kõik elu välismaal blogid ja
neist polnud kedagi kohal. Täiesti loogiline, et keegi ei hakka Kanadast kohale
sõitma selleks. Aga minu jaoks pole elu välismaal ja reisiblogid päris
sarnased, et neid samasse kategooriasse panna. Enamasti elu välismaal blogides
kirjutatakse ikkagi pereelust. Seega ei tundu mu jaoks üldse sobilik neid
reisiblogidega samasse patta panna. Reisiblogidest ma ikka ootaks nippe,
soovitusi ja juhtniite reisimiseks. Elu välismaal võiks olla kas täiesti eraldi
kategooria või peaksidki välismaal elavad blogijad end vastavalt blogi teemale
nt pereblogide või eluliste blogide alla paigutama. Jällegi, ehk on viga ainult
minus.
Muidu oli pidu tore. Kõige parem EBA kus ma
osalenud olen. Nii palju säravaid (sõna kõige otsesemas mõttes) ja ilusaid
inimesi. Ma ei näinud mitte ühtegi koledat inimest. Kõik olid rõõmsad ja
õnnelikud. Selline peabki üks üritus olema.
Aitäh kõigile, kes minu poolt hääletasid. Tänu teile
ma selle teise koha saavutasin. Aitäh ka neile, kes julgustasid mind sel aastal
ikkagi osalema, kuigi ma eelmisel aastal pühalikult vandusin, et rohkem enam ei
osale. Hoolimata madalast enesehinnangust on mul ikkagi päris kõrge
saavutusvajadus ja kuna viimasel ajal läheb kõik allamäge, oli tore vahelduseks
positiivseid emotsioone saada.
Aitäh ka Mari-Leenule ja kogu korraldustiimile! Kuigi
ma veidi vingusin, siis üldjoontes oli tegemist väga vinge üritusega, kus oli
tunda, et korraldajad on pingutanud nii et ninast veri väljas. Mul oli au
sellest osa saada. Emotsioon oli nii laes, et öösel magamisest ei tulnud suurt
midagi välja.
Panen Teile lõpetuseks endast pildi ka. See on siiani kõige parem pilt minust. Ma pole teab mis fotogeeniline. Just nii "särav" ma blogiauhindade jagamisel olingi. |
0 kommentaari:
Postita kommentaar