2021 mais loetud raamatud

Sel korral jagan ainult oma maikuu lugemisnimekirja. Asi on lihtsalt selles, et juunist alates tulevad suvelavastused peale ja ma ilmselt enam nii palju lugeda ei jõua. Sest ma võtsin selle teatris käimise nüüd uuesti veidi tõsisemalt ette ja paljud nädalavahetused ma elan sisuliselt autos, et ühest mängupaigast teise sõita. Võtan kõik kolme suvekuu jooksul loetud raamatud sügisel ühes postituses kokku. Kui ma need maikuus loetud raamatud ka sinna postitusse jätaksin, läheks nimekiri liiga pikaks. Seega tuleb nüüd üks veidi lühem raamatute nimekiri.

1. Stephen, Rollnick, William R. Miller, Christopher C. Butler "Motiveeriv intervjueerimine tervishoius. Kuidas aidata patsientidel käitumist muuta." - Ma mõtlesin üsna pikalt, kas panna see raamat siia kirja või mitte. Pole nagu päris ajaviitekirjandus, samas ei lugenud ma seda päris tööalaselt, vaid lihtsalt enda huvist. Muidugi tulevad raamatust saadud teadmised ka tööalaselt kasuks, aga lugema sundis siiski isiklik huvi teema ja enesearendamise vastu. Lisaks tervishoiutöötajana efektiivsemalt töö tegemisele, pani raamatu lugemine mind patsiendina ka veidi rohkem mõtlema sellele, kuidas enda käitumist paremini muuta. Või, kas ma üldse olen sellises arenguetapis, et enda käitumise muutmisega enda tervist paremaks muuta. Niisiis annab raamat ülevaate sellest, kuidas ja milliseid küsimusi patsiendilt küsida (või kuidas üldse patsiendiga suhelda) nii, et patsient tunneks end oma raviprotsessi kaasatuna ning saaks ise teha vajalikud otsused (nt loobuda suitsetamisest, hakata dieeti pidama, võtaks korralikult ravimeid jne). Kindlasti pole raamatu lugemine võluvõti, kuid siiski on raamat hea vahend esimeseks sammuks, et muuta enda nõustamist efektiivsemaks. Seega soovitan kõikidele tervishoiutöötajatele lugemiseks. Samas sobib raamat ka kõikidele patsientidele lugemiseks, et mõista kuidas ja miks tervishoiutöötajad meiega räägivad.

2. Bruce D. Perry, Maia Szalavitz "Poiss, keda kasvatati nagu koera" - Selle raamatuni jõudsin jälle läbi enda psühholoogiaõpingute. Aga tundub, et raamat on väga populaarne, sest ma pidin peaaegu pool aastat ootama, et raamatukogust lõpuks raamat enda kätte saada. Raamatus räägib lastepsühhiaater Bruce Perry sellest, kuidas erinevad lapsepõlvetraumad lapsi mõjutavad ning kuidas nendest traumadest aidata lastel välja tulla. Etteruttavalt võib öelda, et enamik lugudest ikkagi lõppesid mingisuguse positiivse noodiga. Muidu raamat nii väga positiivne polnud. Mul oli raamatu lugemiseks väga hea ajastus ka, lugesin seda täpselt emadepäeva nädalavahetusel. Kohati oli natukene uskumatu lugeda, kui jõhkralt Ameerikas lastega käitutakse. Kuigi ilmselt on ka Eestis sarnaseid juhtumeid liiga palju. Liiga kohutav on mõelda, et väike 7-aastane tüdruk arvab, et kui ta jääb mehega kahekesi ühte ruumi, siis peab ta selle mehe püksiluku lahti nööpima, et meest seksuaalselt rahuldada. Selliselt tajus maailma tüdruk, keda oli aastaid seksuaalselt ära kasutatud. Samas leidus raamatus ka juhtumeid sellest, kuidas vanemad lihtsalt oma vastsündinud beebid päevadeks üksinda koju jätsid, sest nad ei saanud nendega hakkama. Lihtsam oli see nuttev laps koju nutma jätta, kui temaga tegeleda. Või siis lugu sellest, kuidas üks mees pärast enda elukaaslase surma hakkas elukaaslase lapselast puuris kasvatama nagu enda koeri, sest ta ei osanud väikese lapsega midagi muud peale hakata. Praegu kirja pannes tunduvad need täiesti utoopiliste lugudena. Seega on äärmiselt kurb mõelda, et sellised lood on tegelikkuses juhtunud ja nii paljude inimeste elusid äärmiselt tugevalt mõjutanud. Ma isegi hakkasin mõtlema, et kas ma üldse kunagi lapsi saada tahan, kui maailm meie ümber selline on. Samas andis raamat ka väga head nõu just selles osas, kui oluline on esimese kolme eluaasta jooksul lastele hellust pakkuda ning lapsi enda läheduses hoida või kui oluline on toetav tugisüsteem. See annab jälle julgust, et äkki olen ma tänu selle raamatu lugemisele piisavalt pädev, et tulevikus lapsi enda teadmatusest mitte ära rikkuda. 

3. Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud" - Selle raamatu tutvustus jäi mulle ka juhuslikult internetiavarustes silma. Kui tutvustuses on kirjas, et patoloog on üks raamatu peategelastest ning ta hakkab telefoni teel lahkamist läbi viima, siis tundub raamat mulle piisavalt huvitav, et ma tahaks seda lugeda. Sest ma olen see, kes kasvas ülesse igasuguste krimiseriaalidega ja mingil perioodil unistasin ma ka ise patoloogiks saamisest. Esimesel õhtul kui raamatut lugesin, oli küll pimedas toas veidi hirmutav magama jääda. Samas ei saa ma öelda, et raamat oleks nii hirmutav olnud. Pigem oli mul lihtsalt väga elav fantaasia ja ma kujutasin väga elavalt ilma lõualuude ja labakäteta laipa ette. Edasi raamat enam nii hirmus ei tundunud. Huvi püsis kuni lõpuni välja, sest päris mitmel korral juhtus selliseid sündmusi, et ma olin kindel, et varsti on kõik raamatu tegelased surnud. Eks neid suri ka muidugi seal omajagu, aga päris mitmel korral olid surmajuhtumid vägagi huvitavate keerdkäikudega, mis tegi lugemise huvitavaks. Enamasti jäi mulle ikkagi tunne, et tegemist on fantaasiaga ja päris õudusest süda lööke vahele ei jätnud. Ajaviiteks oli hea lugemine, aga ma ootasin veidikene rohkem õudust. Samas jätkus kuni viimaste lehekülgedeni ootusärevust, sest peaaegu kõik tegelased võisid põhimõtteliselt mõrvariks osutuda.

4. Lucinda Riley "Varjuõde" - Tegemist on "Seitsme õe" sarja kolmanda raamatuga. Kui esimene raamat mulle alguses huvi ei pakkunud, siis teine raamat lõppes üsna huviäratavalt ja nii oli mul kange tahtmine teada saada milline on Asterope ehk Stari lugu. Vahepeal segas kevad oma ilusate ilmadega ja õues oleku kutsega vahele, aga õnneks läksid nüüd ilmad vihmaseks. Seega sain 500 raamatulehekülge sisuliselt pooleteise päevaga läbi loetud. Mida rohkem ma õdede lugudesse süvenen, seda kiiremini tahaks järgmise osa käsile võtta. Siiski päris unustamatut lugemiselamust raamat mulle ei pakkunud. Pigem on tegemist ikkagi ajaviiteromaaniga, mille lugemine edenes nii kiiresti tänu väljas möllavale äikesele ja vihmale. Küll aga tundub mulle, et mida rohkem ma erinevate õdede lugudega kokku puutun, seda laiemaks muutub mu maailm nende perekonna kohta ja see omakorda tekitab järjest rohkem küsimusi, millele sooviksin järgmisest raamatust vastuseid saada.

5. Loone Ots "Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel" - Lugesin seda raamatut, et Ukraina kohta rohkem infot saada. Ma nimelt olin kindel, et "Minu Ukraina" või "Minu Kiiev" on raamatutena olemas, kuid ei olnud ja Odessa oli lähim, mida ma leida suutsin. Kahjuks pettusin ma raamatus tõsiselt. Ma lootsin raamatust rohkem saada ülevaadet Odessast ja sealsetest inimestest, arvamustest, loodusest, arhidektuurist jne. Eks seda kõike raamatus muidugi kajastati, aga Loone Ots oli minu jaoks liiga ajalooliseks läinud. Kohati lugesin ma justkui Odessa ajalugu, mitte praegust Odessat, mida ma tegelikult sellest raamatust ootasin. Seega ma loodan, et keegi kirjutab kunagi ka sellise “Minu” sarja raamatu Ukrainast, kus saab veidi rohkem ka kohalike traditsioonide, inimeste ja loodusega tutvuda.

6. Emmi Pesonen "Maailma kauneim sõna" - Juhtus olema üks vihmane nädalavahetus ja ma tahtsin natukene enda raskemal teemal loetavast raamatust puhata. Nii ma siis võtsin emal pooleli oleva raamatu käsile. Raamat räägib noorest Amandast, kes on 29-aastane ja vaba ning vallaline. Kuni ta kohtub Onniga, kellel on neli last ja keeruline elukorraldus. Onni ja Amanda armuvad sisuliselt esimesest silmapilgust ja nende puhul võib tõesti öelda, et vastandid tõmbuvad. Eks tegemist ole armastuslooga, kuid midagi väga romantilist seal pole. Mulle raamat erilist elamust ei jätnud. Kuigi päris emotsioonitult ma seda siiski ei lugenud. Ma läksin üsna närvi ja mõtlesin lugedes, et miks Amanda ometi Onni juurest minema ei lähe. Mina poleks sellist elu välja kannatanud. Aga mul hea öelda, ma pole armastusest pimestatud ka. Ühesõnaga tegemist on ajaviiteraamatuga, kuigi ma ei saa öelda, et see oleks nüüd väga meeldiv ja paeluv ajaviite lugemine olnud. Pigem selline raamat, millega tahaks kiirelt lõpule jõuda, et need närvi ajavad tegelased asendada inspireerivamate tegelaste ja lugudega.

7. Jessikka Aro "Putini trollid. Tõsilood Vene infosõja rindelt" - Ma pean ütlema, et ma pole väga poliitiline inimene, kuid selleks, et aru saada, et meie riigis pole kõik korras, ei peagi poliitikast palju aru saama. See raamat annab päris hea selgituse sellest, kuidas on tekkinud meis võõraviha, kuidas on tekkinud igasugused vaktsiinivastased jne. Kuigi raamatus otseselt Eestit ja eestlasi ei käsitleta, saab teiste rahvuste põhjal väga hästi järeldada, millest meie probleemid tekkinud on. Päris huvitav on lugeda, kuidas meid psühholoogiliselt mõjutatakse. Kuigi ma pean tunnistama, et ma lootsin natukene rohkem lugeda just psühholoogilise mõjutamise kohta. Minu jaoks oli raamat natukene liiga poliitikast lähtuvalt kirjutatud ja seega kohati muutus lugemine igavaks. Samas oli väga huvitav lugeda erinevate inimeste lugusid, kuidas nad on võidelnud Venemaa esitatud valeuudiste vastu ja kuidas neid siis on laimama hakatud. Samas on ikka tõsiselt kahju, et üks riik suudab nii laiahaardeliselt inimesi mõjutada. Kindlasti oskavad kõik inimesed peale selle raamatu läbi lugemist internetis toimuvat infosõda paremini ära tunda ja ehk ei jaga inimesed enam pahaaimamatult võltsuudiseid edasi. Soovitan kõigile, kes natukene poliitika, infosõja ja inimeste mõjutamise teemade vastu huvi tunnevad. Või ka nendele, kes tahaksid natukene paremini mõista, kuidas meie ühiskonda lõhestatakse. Niisama õhtuseks lõõgastumiseks see raamat kõige parem lugemine pole.

8. Sofi Oksanen "Koertepark" - Mulle soovitati seda raamatut, kui väga kaasahaaravat raamatut, mis räägib surrogaatemadusest ja munaraku doonorlusest. Pean ütlema, et minu jaoks jäi raamat natukene igavaks. Ma ootasin Oksase raamatust natukene rohkem. Raamatu sissejuhatuses lubatakse üheaegselt nii jutustust Euroopa lähiminevikust kui ka psühholoogilist põnevikku. Ainus, mis mulle raamatus põnevust pakkus, oligi kogu Euroopa eluolu - kuidas Eestist Ukrainasse elama kolinud tüdruk ei saa aru, miks nad pidid perega kehvemal majanduslikul järjel olevasse riiki kolima. Olgem ausad, mul on Ukraina osas endal sügavad emotsioonid, seepärast see kiht raamatust mulle meeldiski. Aga psühholoogilisest põnevikust oli minu jaoks asi kaugel. Ma tahaksin, et psühholoogilises põnevikus jääks lugedes hing kinni, või ma ootaksin ärevalt, mis edasi saab. Siin ei olnud kumbagi tunnet. Ma oleks veel rohkem sündmusi ja psühholoogilisi läbielamisi tahtnud. Hetkel jäi mulle tunne, et autori fantaasia ei suutnud seda kõike raamatuveergudel edasi anda, mida ta soovis edasi anda. Lisaks häiris mind, et raamat jäi justkui poolikuks. Mina isiklikult oleksin tahtnud teada, mis peategelasest lõpuks saab, kas ta saadakse kätte ja tapetakse ära (kui jah, siis kuidas) või mitte.

* - Päisepildil on ka vihje raamatule, mida ma järgmiseks lugema hakkan.