1. Stephen, Rollnick,
William R. Miller, Christopher C. Butler "Motiveeriv intervjueerimine
tervishoius. Kuidas aidata patsientidel käitumist muuta." - Ma mõtlesin üsna pikalt, kas panna see raamat siia kirja või
mitte. Pole nagu päris ajaviitekirjandus, samas ei lugenud ma seda päris
tööalaselt, vaid lihtsalt enda huvist. Muidugi tulevad raamatust saadud
teadmised ka tööalaselt kasuks, aga lugema sundis siiski isiklik huvi teema ja
enesearendamise vastu. Lisaks tervishoiutöötajana efektiivsemalt töö tegemisele,
pani raamatu lugemine mind patsiendina ka veidi rohkem mõtlema sellele, kuidas
enda käitumist paremini muuta. Või, kas ma üldse olen sellises arenguetapis, et
enda käitumise muutmisega enda tervist paremaks muuta. Niisiis annab raamat
ülevaate sellest, kuidas ja milliseid küsimusi patsiendilt küsida (või kuidas
üldse patsiendiga suhelda) nii, et patsient tunneks end oma raviprotsessi
kaasatuna ning saaks ise teha vajalikud otsused (nt loobuda suitsetamisest,
hakata dieeti pidama, võtaks korralikult ravimeid jne). Kindlasti pole raamatu
lugemine võluvõti, kuid siiski on raamat hea vahend esimeseks sammuks, et muuta
enda nõustamist efektiivsemaks. Seega soovitan kõikidele tervishoiutöötajatele
lugemiseks. Samas sobib raamat ka kõikidele patsientidele lugemiseks, et
mõista kuidas ja miks tervishoiutöötajad meiega räägivad.
2. Bruce D. Perry, Maia Szalavitz "Poiss, keda kasvatati
nagu koera" - Selle raamatuni
jõudsin jälle läbi enda psühholoogiaõpingute. Aga tundub, et raamat on väga
populaarne, sest ma pidin peaaegu pool aastat ootama, et raamatukogust lõpuks
raamat enda kätte saada. Raamatus räägib lastepsühhiaater Bruce Perry sellest,
kuidas erinevad lapsepõlvetraumad lapsi mõjutavad ning kuidas nendest
traumadest aidata lastel välja tulla. Etteruttavalt võib öelda, et enamik
lugudest ikkagi lõppesid mingisuguse positiivse noodiga. Muidu raamat nii väga
positiivne polnud. Mul oli raamatu lugemiseks väga hea ajastus ka, lugesin seda
täpselt emadepäeva nädalavahetusel. Kohati oli natukene uskumatu lugeda, kui
jõhkralt Ameerikas lastega käitutakse. Kuigi ilmselt on ka Eestis sarnaseid
juhtumeid liiga palju. Liiga kohutav on mõelda, et väike 7-aastane tüdruk
arvab, et kui ta jääb mehega kahekesi ühte ruumi, siis peab ta selle mehe
püksiluku lahti nööpima, et meest seksuaalselt rahuldada. Selliselt tajus
maailma tüdruk, keda oli aastaid seksuaalselt ära kasutatud. Samas leidus raamatus
ka juhtumeid sellest, kuidas vanemad lihtsalt oma vastsündinud beebid päevadeks
üksinda koju jätsid, sest nad ei saanud nendega hakkama. Lihtsam oli see nuttev
laps koju nutma jätta, kui temaga tegeleda. Või siis lugu sellest, kuidas üks
mees pärast enda elukaaslase surma hakkas elukaaslase lapselast puuris kasvatama
nagu enda koeri, sest ta ei osanud väikese lapsega midagi muud peale hakata.
Praegu kirja pannes tunduvad need täiesti utoopiliste lugudena. Seega on
äärmiselt kurb mõelda, et sellised lood on tegelikkuses juhtunud ja nii paljude
inimeste elusid äärmiselt tugevalt mõjutanud. Ma isegi hakkasin mõtlema, et kas
ma üldse kunagi lapsi saada tahan, kui maailm meie ümber selline on. Samas
andis raamat ka väga head nõu just selles osas, kui oluline on esimese kolme
eluaasta jooksul lastele hellust pakkuda ning lapsi enda läheduses hoida või
kui oluline on toetav tugisüsteem. See annab jälle julgust, et äkki olen ma
tänu selle raamatu lugemisele piisavalt pädev, et tulevikus lapsi enda
teadmatusest mitte ära rikkuda.
3. Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära
lõigatud" - Selle raamatu
tutvustus jäi mulle ka juhuslikult internetiavarustes silma. Kui tutvustuses on
kirjas, et patoloog on üks raamatu peategelastest ning ta hakkab telefoni teel
lahkamist läbi viima, siis tundub raamat mulle piisavalt huvitav, et ma tahaks
seda lugeda. Sest ma olen see, kes kasvas ülesse igasuguste krimiseriaalidega
ja mingil perioodil unistasin ma ka ise patoloogiks saamisest. Esimesel õhtul
kui raamatut lugesin, oli küll pimedas toas veidi hirmutav magama jääda. Samas
ei saa ma öelda, et raamat oleks nii hirmutav olnud. Pigem oli mul lihtsalt
väga elav fantaasia ja ma kujutasin väga elavalt ilma lõualuude ja labakäteta
laipa ette. Edasi raamat enam nii hirmus ei tundunud. Huvi püsis kuni lõpuni
välja, sest päris mitmel korral juhtus selliseid sündmusi, et ma olin kindel,
et varsti on kõik raamatu tegelased surnud. Eks neid suri ka muidugi seal
omajagu, aga päris mitmel korral olid surmajuhtumid vägagi huvitavate keerdkäikudega,
mis tegi lugemise huvitavaks. Enamasti jäi mulle ikkagi tunne, et tegemist on
fantaasiaga ja päris õudusest süda lööke vahele ei jätnud. Ajaviiteks oli hea
lugemine, aga ma ootasin veidikene rohkem õudust. Samas jätkus kuni viimaste
lehekülgedeni ootusärevust, sest peaaegu kõik tegelased võisid põhimõtteliselt
mõrvariks osutuda.
4. Lucinda Riley "Varjuõde" - Tegemist on "Seitsme õe" sarja kolmanda raamatuga. Kui
esimene raamat mulle alguses huvi ei pakkunud, siis teine raamat lõppes üsna
huviäratavalt ja nii oli mul kange tahtmine teada saada milline on Asterope ehk
Stari lugu. Vahepeal segas kevad oma ilusate ilmadega ja õues oleku kutsega
vahele, aga õnneks läksid nüüd ilmad vihmaseks. Seega sain 500 raamatulehekülge
sisuliselt pooleteise päevaga läbi loetud. Mida rohkem ma õdede lugudesse
süvenen, seda kiiremini tahaks järgmise osa käsile võtta. Siiski päris
unustamatut lugemiselamust raamat mulle ei pakkunud. Pigem on tegemist ikkagi
ajaviiteromaaniga, mille lugemine edenes nii kiiresti tänu väljas möllavale
äikesele ja vihmale. Küll aga tundub mulle, et mida rohkem ma erinevate õdede
lugudega kokku puutun, seda laiemaks muutub mu maailm nende perekonna kohta ja
see omakorda tekitab järjest rohkem küsimusi, millele sooviksin järgmisest
raamatust vastuseid saada.
5. Loone Ots "Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia
teel" - Lugesin seda raamatut, et Ukraina kohta rohkem
infot saada. Ma nimelt olin kindel, et "Minu Ukraina" või "Minu
Kiiev" on raamatutena olemas, kuid ei olnud ja Odessa oli lähim, mida ma
leida suutsin. Kahjuks pettusin ma raamatus tõsiselt. Ma lootsin raamatust
rohkem saada ülevaadet Odessast ja sealsetest inimestest, arvamustest,
loodusest, arhidektuurist jne. Eks seda kõike raamatus muidugi kajastati, aga
Loone Ots oli minu jaoks liiga ajalooliseks läinud. Kohati lugesin ma justkui
Odessa ajalugu, mitte praegust Odessat, mida ma tegelikult sellest raamatust
ootasin. Seega ma loodan, et keegi kirjutab kunagi ka sellise “Minu” sarja
raamatu Ukrainast, kus saab veidi rohkem ka kohalike traditsioonide, inimeste
ja loodusega tutvuda.
6. Emmi Pesonen "Maailma kauneim sõna"
- Juhtus olema üks vihmane nädalavahetus ja ma tahtsin
natukene enda raskemal teemal loetavast raamatust puhata. Nii ma siis võtsin
emal pooleli oleva raamatu käsile. Raamat räägib noorest Amandast, kes on
29-aastane ja vaba ning vallaline. Kuni ta kohtub Onniga, kellel on neli last
ja keeruline elukorraldus. Onni ja Amanda armuvad sisuliselt esimesest
silmapilgust ja nende puhul võib tõesti öelda, et vastandid tõmbuvad. Eks
tegemist ole armastuslooga, kuid midagi väga romantilist seal pole. Mulle
raamat erilist elamust ei jätnud. Kuigi päris emotsioonitult ma seda siiski ei
lugenud. Ma läksin üsna närvi ja mõtlesin lugedes, et miks Amanda ometi Onni
juurest minema ei lähe. Mina poleks sellist elu välja kannatanud. Aga mul hea
öelda, ma pole armastusest pimestatud ka. Ühesõnaga tegemist on
ajaviiteraamatuga, kuigi ma ei saa öelda, et see oleks nüüd väga meeldiv ja
paeluv ajaviite lugemine olnud. Pigem selline raamat, millega tahaks kiirelt
lõpule jõuda, et need närvi ajavad tegelased asendada inspireerivamate tegelaste
ja lugudega.
7. Jessikka Aro "Putini trollid. Tõsilood Vene
infosõja rindelt" - Ma
pean ütlema, et ma pole väga poliitiline inimene, kuid selleks, et aru saada,
et meie riigis pole kõik korras, ei peagi poliitikast palju aru saama. See
raamat annab päris hea selgituse sellest, kuidas on tekkinud meis võõraviha,
kuidas on tekkinud igasugused vaktsiinivastased jne. Kuigi raamatus otseselt
Eestit ja eestlasi ei käsitleta, saab teiste rahvuste põhjal väga hästi
järeldada, millest meie probleemid tekkinud on. Päris huvitav on lugeda, kuidas
meid psühholoogiliselt mõjutatakse. Kuigi ma pean tunnistama, et ma lootsin
natukene rohkem lugeda just psühholoogilise mõjutamise kohta. Minu jaoks oli
raamat natukene liiga poliitikast lähtuvalt kirjutatud ja seega kohati muutus
lugemine igavaks. Samas oli väga huvitav lugeda erinevate inimeste lugusid,
kuidas nad on võidelnud Venemaa esitatud valeuudiste vastu ja kuidas neid siis
on laimama hakatud. Samas on ikka tõsiselt kahju, et üks riik suudab nii
laiahaardeliselt inimesi mõjutada. Kindlasti oskavad kõik inimesed peale selle
raamatu läbi lugemist internetis toimuvat infosõda paremini ära tunda ja ehk ei
jaga inimesed enam pahaaimamatult võltsuudiseid edasi. Soovitan kõigile, kes
natukene poliitika, infosõja ja inimeste mõjutamise teemade vastu huvi
tunnevad. Või ka nendele, kes tahaksid natukene paremini mõista, kuidas meie
ühiskonda lõhestatakse. Niisama õhtuseks lõõgastumiseks see raamat kõige parem
lugemine pole.
8. Sofi Oksanen "Koertepark" - Mulle soovitati seda raamatut, kui väga kaasahaaravat raamatut, mis räägib surrogaatemadusest ja munaraku doonorlusest. Pean ütlema, et minu jaoks jäi raamat natukene igavaks. Ma ootasin Oksase raamatust natukene rohkem. Raamatu sissejuhatuses lubatakse üheaegselt nii jutustust Euroopa lähiminevikust kui ka psühholoogilist põnevikku. Ainus, mis mulle raamatus põnevust pakkus, oligi kogu Euroopa eluolu - kuidas Eestist Ukrainasse elama kolinud tüdruk ei saa aru, miks nad pidid perega kehvemal majanduslikul järjel olevasse riiki kolima. Olgem ausad, mul on Ukraina osas endal sügavad emotsioonid, seepärast see kiht raamatust mulle meeldiski. Aga psühholoogilisest põnevikust oli minu jaoks asi kaugel. Ma tahaksin, et psühholoogilises põnevikus jääks lugedes hing kinni, või ma ootaksin ärevalt, mis edasi saab. Siin ei olnud kumbagi tunnet. Ma oleks veel rohkem sündmusi ja psühholoogilisi läbielamisi tahtnud. Hetkel jäi mulle tunne, et autori fantaasia ei suutnud seda kõike raamatuveergudel edasi anda, mida ta soovis edasi anda. Lisaks häiris mind, et raamat jäi justkui poolikuks. Mina isiklikult oleksin tahtnud teada, mis peategelasest lõpuks saab, kas ta saadakse kätte ja tapetakse ära (kui jah, siis kuidas) või mitte.
* - Päisepildil on ka vihje raamatule, mida ma järgmiseks lugema hakkan.
0 kommentaari:
Postita kommentaar