Ja kui nad surnud ei ole...

 13. juunil 2021 Jõgeva Kultuurikeskuses

Foto pärit MTÜ Tähetund Facebooki lehelt

Mina ei tea, kuidas teiega lood on, aga mina eelistan kui suvelavastused on tavapärasest veidi rohkem meelelahutuslikud, kuid seal on siiski ka mingi sisu, mis sind mõtlema paneb. Siiski päris labane ("maha ja taha" stiilis naljadega) komöödia pole ka päris minu jaoks. Seega võib öelda, et mulle meeldib kuldne kesktee, kus saab nalja ja naeru, kuid leidub ka tõsisemat sisu, mille üle järele mõelda. 

Eks me kõik ole oma elus palju unistanud. Kindlasti mäletavad kõik seda, kuidas nad unistasid sellest, kelleks nad suurena saada tahavad. Aga unistusi on meil ka täiskasvanuna palju. Aitavad ju meie unistustele kaasa ka tänapäevased töökuulutused, kus palutakse kirjutada milline on sinu visioon seoses töökoha arenguga näiteks viie või kümne aasta pärast. Pole seegi ju midagi muud kui unistamine. Sarnaselt nendele näidetele räägib ka raadiajakirjanik Märt Treieri esiknäidend unistustest. Hobihelilooja Aaro soovib senise koorilaulja ameti asemel hakata heliloojaks, kelle heliteostest kõik vaimustuses oleksid. Selleks, et oma soovi täita, on ta nõus tegema ükskõik mida. Kuni ühel päeval kohtub Aaro Suure Valijaga, kes on nõus tema unistuse täitma. Siiski ei lähe kõik nii libedalt Nagu Aaro lootnud oli.

Kusjuures Piletilevist sisututvustust lugedes ei tundunud lugu mulle üldse nii suure väljamõeldisena ja seega oli mul suur huvi, et kuidas unistustes elamine ja unistuste täitumine siis reaalsuses toimuvad. Nii muinasjutulikku ja kujundlikku lähenemist poleks ma ka parima tahtmise juures osanud ette kujutada. Sisuliselt oligi tegemist puhta fantaasiaga, milles üheks peategelaseks Kurat isiklikult. Vot mulle selline fantaasiamaailm peale ei läinud. Ja seega ei jätnud ka kogu lavastustervik minusse eriti suurt emotsiooni. Kui just seda emotsiooniks mitte lugeda, et ma lugesin minuteid, millal etendus läbi saaks. Kui sisu oleks olnud veidi rohkem elulisem, oleks kindlasti tegemist olnud väga hea lavastusega. Muidugi võivad ka kõik fantaasiakirjanduse austajad nüüd mulle vastu vaielda, et tegemist oli suurepärase tekstiga.

Kui tekst süžee kõrvale jätta, siis näitlejad ja etenduspaiga valik olid väga nauditavad. Etendus ise leidis aset Jõgeva Kultuurikeskuse laval. Publik sai eesriide taga olevale lavale siseneda neid samu treppe pidi, kust tavaliselt sisenevad näitlejad. Kui lavastuse konteksti arvestada, siis mõjus see täpselt nii, et kogu publik on näitlejad, kes mängivad siin elus ainult neile määratud rolli. Samas oli piiratud lavaruum piisavalt väike, et tekitada intiimne õhkkond. Samas ilmselt suures avaras saalis poleks ühe mehe meeleheitlik soov tuntuks saada nii hästi esile tulnud. Kogu seda Aaro ängistust ja Suure Valija võimu oli publikul võimalik iga oma keharakuga tunnetada.

Kui näitlejatest rääkida, siis kõige rohkem meeldis mulle Maarius Pärn Suure Valijana. Alguses ei saanud ma aru miks Pärna tegelaskuju nii imelikult räägib, sest ta tundus olevat täiesti tavaline rongi ootav meesterahvas. Mida rohkem ta rääkis, seda ebameeldivamaks tema tegelaskuju minu jaoks muutus. Lõpuks siis hakkas selguma, kes see salapärane rongi ootav meesterahvas tegelikult on ja siis sain ma ka aru, miks see meesterahvas mulle nii ebasümpaatne oli. Pärn tegi rolli lihtsalt nii geniaalselt hästi, et tema tegelaskuju olemus jõudis mu keharakkudele kohale ennem, kui mu teadvusele. Kõik tema peenelt välja mõõdetud hüpped, käeliigutused ja hiilivad sammud olid filigraanselt kuratlikud. Ma pole tõsiselt ühtegi nii head Kuradit varem lavalaudadel näinud. Kohati tundus mulle, et Pärna roll oli nii suur ja nii täpselt välja joonistatud, et teisi tegelasi polekski vaja olnud. Ta oleks üksinda saanud suurepäraselt näidata, kuidas ühte väikest inimest mõjutada. 

Siiski pean möönma, et Meelis Põdersoo kehastatud Aaro oli vajalik tööriist Suurele Valijale ja nii poleks ilma Põdersoota Pärna hiilgus kaduma läinud. Kahtlemata jäi Põdersoo sel korral Pärna varju, kuid ilmselt oligi sellega nii arvestatud, kui rolle laiali jagati. Minu jaoks jäi Aaro natukene igavaks ja üheplaaniliseks, oleksin rohkem emotsioone tahtnud näha. Samas ilmselt see oligi taotluslik, et tegemist on ühe saamatu tossikesega, kellest saab temast üle olevate olevuste mängukann. 

Samuti jäid minu jaoks arusaamatuks ka Aaro sõbrad Siim (Martin Kõiv) ja Harald (Mihkel Kabel). Minu meelest oleks nende asemel võinud Aaro ka täiesti vabalt üksinda rääkida ja ta oleks saanud selle sama emotsiooni ja teabe publikule edastada. Mul oli isegi Kõivust ja Kabelist kahju, et nad pidid tulema lavale, seal lihtsalt istuma ja mingi kana üle jaurama. Samas etenduse lõpus olid Kabeli ja Kõivu kehastatud Schubert ja Tšaikovski ühed kogu etenduse vaatamist väärivatest stseenidest. Veidi tudiseva kehahoiakuga põrguisanda hirmu all järgmist heliteost kirjutavad heliloojad olid igati nauditav ja koomiline vaatepilt. Kindlasti aitasid kaasa ka valged barokk-stiilis parukad ja pikad mustad talaarid, kuid ilma miimika ja kehahoiakuta oleks ainult talaarist ja parukast väheks jäänud. Siiski peab kõikidele näitlejatele au andma selle eest, et teksti edastasid nad äärmiselt selgelt. Kui sageli on mul teatris olles kahtlus, et mu kõrvakuulmine on halb, sest sõnadest ei saa aru, siis sel korral oleks vist isegi kurt kõikidest sõnadest suurepäraselt aru saanud.

Üleüldse tundus mulle, et etenduse viimased 10 minutit olid kõige huvitavamad. Eriti meeldis mulle stseen, kus eesriie eest tõmmati ja publikul avanes võimalus näha tühja saali. Saal oli täis suitsu ja punast valgust ning saali tagant otsast lähenes lavale kohevas mustas pitsseelikus ja kung fu isanda maski kandev Suur Valija. Samal ajal oli näha, kuidas laval olevad kaks heliloojat läksid läheneva põrguisanda peale silmnähtavalt endast välja. Kui sellele stseenile peaks nime panema, siis selle stseeni nimi võiks olla: "Põrguväravad avanesid ja Kurat laskus maa pealt põrgusse." Sisuliselt võtab see lause kogu stseeni olemuse kokku ja rohkem polegi midagi öelda.

Lisaks sellele stseenile jäi mulle etendusest meelde stseen, kus Siim ja Harald soovisid Aaro lukustatud kapist tema heliteoseid kätte saada. Stseen algas väikese rüselusega, mis läks sujuvalt edasi "Tõmba Jüri" tantsu imiteerimiseks. Minu jaoks oli tegemist meeldiva üllatusega, sest eelnevalt oli kogu laval toimuv minu jaoks üks liiga ulmeline fantaasia olnud. Tants tõi mind tagasi reaalsusesse, sest see pole fantaasia, vaid reaalses maailmas eksisteeriv tants. Lisaks sai aju sel ajal pidevast filosofeerimisest puhata. 

Nagu ma ütlesin, siis inimesed ja nende maitsed on erinevad. Mulle kõnealune lavastus ei meeldinud, kuid iga asja jaoks on olemas oma publik. Ma usun, et kuna tegijad on kõik suuresti Jõgevamaaga seotud, siis kohalikele inimestele avaldab lavastus hoopis teistsugust mõju, kui mulle, kes ma pole Jõgevamaaga kuidagi seotud. Kui enamasti on suvelavastused pigem nali ja naer, siis tasub olla õnnelik, et ka täiesti teistsugust teatrit armastavatele inimestele on lavastusi olemas.

 

Autor ja lavastaja: Märt Treier

Valguskunstnik: Karel Kansvein

Muusikaline kujundaja: Villem Rootalu

Koreograaf: Kristjan Rohioja

Kostümeerija ja rekvisiitor: Eda Orupõld

Osades:

Meelis Põdersoo - Aaro

Martin Kõiv - Siim

Mihkel Kabel - Harald

Maarius Pärn - Suur Valija

Pileteid saab osta SIIT