13. juunil 2021 Jõgeva Kultuurikeskuses
 |
| Foto pärit MTÜ Tähetund Facebooki lehelt |
Mina ei tea, kuidas teiega lood on, aga mina eelistan kui
suvelavastused on tavapärasest veidi rohkem meelelahutuslikud, kuid seal on
siiski ka mingi sisu, mis sind mõtlema paneb. Siiski päris labane ("maha
ja taha" stiilis naljadega) komöödia pole ka päris minu jaoks. Seega võib
öelda, et mulle meeldib kuldne kesktee, kus saab nalja ja naeru, kuid leidub ka
tõsisemat sisu, mille üle järele mõelda.
Eks me kõik ole oma elus palju unistanud. Kindlasti
mäletavad kõik seda, kuidas nad unistasid sellest, kelleks nad suurena saada
tahavad. Aga unistusi on meil ka täiskasvanuna palju. Aitavad ju meie
unistustele kaasa ka tänapäevased töökuulutused, kus palutakse kirjutada
milline on sinu visioon seoses töökoha arenguga näiteks viie või kümne aasta
pärast. Pole seegi ju midagi muud kui unistamine. Sarnaselt nendele näidetele
räägib ka raadiajakirjanik Märt Treieri esiknäidend unistustest. Hobihelilooja
Aaro soovib senise koorilaulja ameti asemel hakata heliloojaks, kelle
heliteostest kõik vaimustuses oleksid. Selleks, et oma soovi täita, on ta nõus
tegema ükskõik mida. Kuni ühel päeval kohtub Aaro Suure Valijaga, kes on nõus
tema unistuse täitma. Siiski ei lähe kõik nii libedalt Nagu Aaro lootnud oli.
Kusjuures Piletilevist sisututvustust lugedes ei
tundunud lugu mulle üldse nii suure väljamõeldisena ja seega oli mul suur huvi,
et kuidas unistustes elamine ja unistuste täitumine siis reaalsuses toimuvad.
Nii muinasjutulikku ja kujundlikku lähenemist poleks ma ka parima tahtmise
juures osanud ette kujutada. Sisuliselt oligi tegemist puhta fantaasiaga,
milles üheks peategelaseks Kurat isiklikult. Vot mulle selline fantaasiamaailm
peale ei läinud. Ja seega ei jätnud ka kogu lavastustervik minusse eriti suurt
emotsiooni. Kui just seda emotsiooniks mitte lugeda, et ma lugesin minuteid,
millal etendus läbi saaks. Kui sisu oleks olnud veidi rohkem elulisem, oleks
kindlasti tegemist olnud väga hea lavastusega. Muidugi võivad ka kõik
fantaasiakirjanduse austajad nüüd mulle vastu vaielda, et tegemist oli
suurepärase tekstiga.
Kui tekst süžee kõrvale jätta, siis näitlejad ja
etenduspaiga valik olid väga nauditavad. Etendus ise leidis aset Jõgeva
Kultuurikeskuse laval. Publik sai eesriide taga olevale lavale siseneda neid
samu treppe pidi, kust tavaliselt sisenevad näitlejad. Kui lavastuse konteksti
arvestada, siis mõjus see täpselt nii, et kogu publik on näitlejad, kes
mängivad siin elus ainult neile määratud rolli. Samas oli piiratud lavaruum
piisavalt väike, et tekitada intiimne õhkkond. Samas ilmselt suures avaras
saalis poleks ühe mehe meeleheitlik soov tuntuks saada nii hästi esile tulnud.
Kogu seda Aaro ängistust ja Suure Valija võimu oli publikul võimalik iga oma
keharakuga tunnetada.
Kui näitlejatest rääkida, siis kõige rohkem meeldis
mulle Maarius Pärn Suure Valijana. Alguses ei saanud ma aru miks Pärna
tegelaskuju nii imelikult räägib, sest ta tundus olevat täiesti tavaline rongi
ootav meesterahvas. Mida rohkem ta rääkis, seda ebameeldivamaks tema
tegelaskuju minu jaoks muutus. Lõpuks siis hakkas selguma, kes see salapärane rongi
ootav meesterahvas tegelikult on ja siis sain ma ka aru, miks see meesterahvas
mulle nii ebasümpaatne oli. Pärn tegi rolli lihtsalt nii geniaalselt hästi, et
tema tegelaskuju olemus jõudis mu keharakkudele kohale ennem, kui mu
teadvusele. Kõik tema peenelt välja mõõdetud hüpped, käeliigutused ja hiilivad
sammud olid filigraanselt kuratlikud. Ma pole tõsiselt ühtegi nii head Kuradit
varem lavalaudadel näinud. Kohati tundus mulle, et Pärna roll oli nii suur ja
nii täpselt välja joonistatud, et teisi tegelasi polekski vaja olnud. Ta oleks
üksinda saanud suurepäraselt näidata, kuidas ühte väikest inimest
mõjutada.
Siiski pean möönma, et Meelis Põdersoo kehastatud Aaro
oli vajalik tööriist Suurele Valijale ja nii poleks ilma Põdersoota Pärna
hiilgus kaduma läinud. Kahtlemata jäi Põdersoo sel korral Pärna varju, kuid
ilmselt oligi sellega nii arvestatud, kui rolle laiali jagati. Minu jaoks jäi
Aaro natukene igavaks ja üheplaaniliseks, oleksin rohkem emotsioone tahtnud
näha. Samas ilmselt see oligi taotluslik, et tegemist on ühe saamatu
tossikesega, kellest saab temast üle olevate olevuste mängukann.
Samuti jäid minu jaoks arusaamatuks ka Aaro sõbrad
Siim (Martin Kõiv) ja Harald (Mihkel Kabel). Minu meelest oleks nende asemel
võinud Aaro ka täiesti vabalt üksinda rääkida ja ta oleks saanud selle sama
emotsiooni ja teabe publikule edastada. Mul oli isegi Kõivust ja Kabelist
kahju, et nad pidid tulema lavale, seal lihtsalt istuma ja mingi kana üle
jaurama. Samas etenduse lõpus olid Kabeli ja Kõivu kehastatud Schubert ja
Tšaikovski ühed kogu etenduse vaatamist väärivatest stseenidest. Veidi tudiseva
kehahoiakuga põrguisanda hirmu all järgmist heliteost kirjutavad heliloojad
olid igati nauditav ja koomiline vaatepilt. Kindlasti aitasid kaasa ka valged
barokk-stiilis parukad ja pikad mustad talaarid, kuid ilma miimika ja
kehahoiakuta oleks ainult talaarist ja parukast väheks jäänud. Siiski peab
kõikidele näitlejatele au andma selle eest, et teksti edastasid nad äärmiselt
selgelt. Kui sageli on mul teatris olles kahtlus, et mu kõrvakuulmine on halb,
sest sõnadest ei saa aru, siis sel korral oleks vist isegi kurt kõikidest
sõnadest suurepäraselt aru saanud.
Üleüldse tundus mulle, et etenduse viimased 10 minutit
olid kõige huvitavamad. Eriti meeldis mulle stseen, kus eesriie eest tõmmati ja
publikul avanes võimalus näha tühja saali. Saal oli täis suitsu ja punast
valgust ning saali tagant otsast lähenes lavale kohevas mustas pitsseelikus ja
kung fu isanda maski kandev Suur Valija. Samal ajal oli näha, kuidas laval
olevad kaks heliloojat läksid läheneva põrguisanda peale silmnähtavalt endast
välja. Kui sellele stseenile peaks nime panema, siis selle stseeni nimi võiks
olla: "Põrguväravad avanesid ja Kurat laskus maa pealt põrgusse."
Sisuliselt võtab see lause kogu stseeni olemuse kokku ja rohkem polegi midagi
öelda.
Lisaks sellele stseenile jäi mulle etendusest meelde
stseen, kus Siim ja Harald soovisid Aaro lukustatud kapist tema heliteoseid
kätte saada. Stseen algas väikese rüselusega, mis läks sujuvalt edasi
"Tõmba Jüri" tantsu imiteerimiseks. Minu jaoks oli tegemist meeldiva
üllatusega, sest eelnevalt oli kogu laval toimuv minu jaoks üks liiga ulmeline
fantaasia olnud. Tants tõi mind tagasi reaalsusesse, sest see pole fantaasia,
vaid reaalses maailmas eksisteeriv tants. Lisaks sai aju sel ajal pidevast
filosofeerimisest puhata.
Nagu ma ütlesin, siis inimesed ja nende maitsed on
erinevad. Mulle kõnealune lavastus ei meeldinud, kuid iga asja jaoks on olemas
oma publik. Ma usun, et kuna tegijad on kõik suuresti Jõgevamaaga seotud, siis
kohalikele inimestele avaldab lavastus hoopis teistsugust mõju, kui mulle, kes
ma pole Jõgevamaaga kuidagi seotud. Kui enamasti on suvelavastused pigem nali
ja naer, siis tasub olla õnnelik, et ka täiesti teistsugust teatrit
armastavatele inimestele on lavastusi olemas.
Autor ja lavastaja: Märt Treier
Valguskunstnik: Karel Kansvein
Muusikaline
kujundaja: Villem Rootalu
Koreograaf: Kristjan Rohioja
Kostümeerija
ja rekvisiitor: Eda Orupõld
Osades:
Meelis Põdersoo - Aaro
Martin Kõiv - Siim
Mihkel Kabel - Harald
Maarius Pärn - Suur Valija
Pileteid saab osta SIIT
0 kommentaari:
Postita kommentaar