Peamiselt möödus sel suvel lugemine nii: Pikali diivanil ja teki all. Randa päikese kätte minekuks polnud lihtsalt vaimselt jõudu. |
Siit
tuleb järjekordne raamatupostitus. Sel aastal juhtus nii, et jaanipäeval sain
ka lõpuks teada, mida tähendab koroonasse jäämine. Kahjuks ma päris väikese
nohu ja köhaga ei piirdunud. Kuigi isolatsioon sai läbi, ei suutnud ma leida
endas jõudu ja motivatsiooni, et teatrisse minna. Kodus diivanil lamamine ja
mitte millegi tegemine oli sel hetkel mu ainus soov. Mingi hetk juuli
keskpaigas sain aru, et päris niimoodi edasi minna ei saa ja hakkasin vaikselt uuesti
raamatuid lugema. See oli päris raske, sest pärast paari lause lugemist ma enam
loetavale tekstile keskenduda ei suutnud. Sügaval südames oleksin ma tahtnud
palju rohkem lugeda ja teatris käia, aga vaimne pool polnud selleks veel valmis.
Olgem ausad, ega suvelavastuste hulgas väga selliseid lavastusi polnud ka, mida
ma väga-väga-väga näha oleksin tahtnud. Siit tuleb selle suve lugemiskokkuvõte
ja juba varsti peaksid jälle ka teatripostitused ilmuma hakkama.
1. Lenna Kuurmaa "Elu ilmaveerel" - Jah, ma ostsin selle
raamatu ainult selleks, et lugeda kuidas üks Tallinna tüdruk maal hakkama saab.
Olgu tegelikult lootsin sealt Setomaa kohta ka veidi detailsemat infot saada,
sest mulle on Setomaa ja setod alati meeldinud. Aga, et ma raamatust nii palju
inspiratsiooni saaksin maal elamise osas, ma arvata ei osanud. Mul hetkel jääb
veidi julgusest puudu, et ise niimoodi maale kolida, aga eks kusagil ajukäärude
vahel see unistus püsib. Seega austan Lennat inimesena veel rohkem, et ta
julges selle teekonna ette võtta ja julgeb avalikult enda seiklustest maal rääkida.
Ka sellest, mis valesti läheb ja mis just kõige paremini välja ei tule. Eks
tegijal ikka juhtub. Olles ise maal üles kasvanud, siis mingite Lenna
lapsepõlve meenutustega suutsin samastuda ja eks see tegi selle raamatu veelgi
sümpaatsemaks. Kõik, kes on alles hiljuti maale kolinud või mõtlevad, et tahaks
maale kolida, aga hästi ei julge, siis soovitan Lenna raamatut lugeda ja
ilmselt inspireerib see paljusid maale elama kolima.
2. Ira Lember "Lavale
sündinud" -
Kuna raamat räägib teatrist, siis pidin selle ometigi ostma. Jah, tegemist on
ilukirjandusega ja ilmselt puudub sellel seos tõeliste sündmustega, aga ajaviiteks
lugemiseks sobis. Täpselt see raamat, millega ilusate ilmadega õues päikest
võtta. Pole nii huvitav, et end mitmeteks tundideks päikese kätte praadima
unustada, aga samas ei nõua kuumuses lugemine ka erilist mõttetööd ja raamat
läheb kiiresti edasi. Tõe huvides olgu öeldud, et ma lugesin seda õues päikese
käes täpselt 30 minutit. Eks mingid situatsioonid olid rohkem elulised (nt
laste võõrandumine vanematest, suhted sõpradega jne) ja oli huvitav lugeda ja
mõelda kuidas ise selles olukorras käituksin. Samas üldmulje raamatust on
ikkagi selline pigem alla keskmise ajaviitekirjandus. Eks see ole ka see
põhjus, miks ta poes nii soodsa hinnaga müügis oli. Ma pigem ei soovita teistel
seda lugeda.
3. Jurga Vile ja Lina Itagaki
"Siberi haiku" - Nägin sotsiaalmeedias, et seda graafilist romaani
on palju kiidetud ja mõtlesin ise ka selle läbi lugeda. Peab tunnistama, et
tegemist oli minu esimese graafilise romaani lugemisega. Siiski kõnetas mind
rohkem raamatu teema, kui tõsiasi, et tegemist on graafilise romaaniga. Raamat
põhineb tõsielusündmustel, kus üks leedu mees meenutab nende pere küüditamist
Siberisse ja seda kuidas nad seal Siberis elasid. Eks sarnased meenutused on
kõikidel Balti riikidel ühised ja kui nimed kõrvale jätta, oleks see võinud ka
mõne eestlase või lätlase lugu olla. Eelkõige meeldis mulle see, et raamat oli
kirjutatud lastele mõeldes, et ka nemad saaksid aru, mis see Siberisse
küüditamine oli. Täitsa huvitav oli lugeda, kuid ma siiski pole kindel, et minu
jaoks see raamat nii tugeva elamuse jättis, nagu ma reklaamidest ja teiste
soovitustest eeldasin. Samas illustratsioonid olid ägedad. Ja kuna raamat
polegi täiskasvanutele mõeldud, siis ma usun, et lastele mõjub raamat ka hoopis
teisiti. Kõikidele nendele, kes ajaloo või graafiliste romaanide vastu huvi
tunnevad, jätab raamat kindlasti sügavama mulje kui mulle. Jällegi suvekuumuses
ideaalne kergemat sorti lugemine.
4. Roland Tokko "12 asja,
mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma" - Üks veidi eneseabiõpiku
moodi raamat, mis peaks aitama inimestel oma eluga paremini toime tulla. Mina
siiski tundsin, et ma veel hetkel nii suurteks muutusteks valmis ei ole ja
kõiki ülesandeid kaasa ei teinud, mis kaasa tegemiseks mõeldud olid. Samas
silmaringi avardamiseks igati hea lugemine. Eks natukene ikka tekitas huvi, et
milline minu elu oleks, kui ma neid õpetusi järgiksin. Samas olen ma seda
meelt, et kõik inimesed ei saa ka mentoriteks, coachideks ja elutreeneriteks
hakata ja keegi peab ikka seda nn tavapärast tööd ka tegema. Seega ma raamatu
järgi praegu oma elu veel muutma ei hakka ja kõiki raamatus leiduvaid
õpetussõnu ei usu.
5. Roland Tokko ja Harald Lepisk
"Minu elu kutse. Avasta oma tõeline kirg ja rakenda tegelik
potentsiaal" - Kuna kaks raamatut tulid komplektis, siis lugesin teise
raamatu ka läbi. Üsna paljud mõtted kordusid eelmise raamatuga, kuid ikkagi ei
tekkinud mul soovi oma elu nii kardinaalselt muutma hakata. Ju mul puudub siis
julgus. Samas eks natukene ikka hakkasid mõtted jooksma, et kuidas mingeid
muudatusi elus teha nii, et ma seda elu rohkem naudiksin ja saaksin teha ainult
neid asju, mis mulle meeldivad. Ilmselt oli asi ka suvekuumuses, sest siiski
erilist inspiratsioonipuhangut minus ei tekkinud. Mõned varasemalt loetud
raamatud on suutnud minus palju rohkem inspiratsiooni tekitada. Siin jäi minu
jaoks veidi liiga palju kõlama see, et Lepisk ja Tokko reklaamivad end ja
raamat on paljuski varjatud reklaam nende loodud firmadele ja pakutavatele
enesearengu võimalustele. Nii palju on minu elus siiski vabadus säilinud, et
sellist varjatud reklaami ja turundust ma ei kannata. Seega peale raamatu
lugemist võtsin need teadmised omaks, mis mind kõnetasid, aga Tokko ja Lepiski
kodulehtedele enesearengu võimalusi edasi arendama ei läinud.
6. Martin Fourcade "Unistus
kullast ja lumest" - Ma pole eriline spordifänn, aga laskesuusatamist
olen täitsa huviga vaadanud. Muidugi üritan eestlastele kaasa elada, aga eks
huvi on ka tipus olevate välismaalaste vastu. Seetõttu teadsin juba pikka aega,
et tahan Prantsusmaa laskesuusataja Martin Fourcade raamatut lugeda, et teada
saada kuidas ta nii kiirelt tippu jõudis. Teleülekannetest on jäänud mulje, et
Fourcade on ennasttäis tegelane, kuid raamatust sai lugeda mida ta tegelikult
tunneb nendel hetkedel, mida me telerist näeme. Algab muidugi raamat sellest,
miks Fourcade üldse laskesuusatamisega tegelema hakkas ja kuidas ta tippu
jõudis. Kellele laskesuusatamine huvi pakub, siis kindlasti on tegemist põneva
lugemisega. Mis peamine, raamat läks kiiresti edasi, sest seal oli palju pilte.
7. A. K. Turner
"Kehakeel" - Krimiromaan prosektuuris (surnukuuris) töötavast
laborandist, kes räägib lahangule saadetud surnutega. Ühel päeval satub tema
lahangulauale tema tuttav ja selgub, et surm polnud loomulik. Muidugi hakkab
Cassie surma uurima. Mis kõik selle käigus välja tuleb, jäägu saladuseks. Mulle
krimiromaanid ja -sarjad meeldivad. Alguses raamat veidi venis ja tundus igav,
aga lõpp läks juba päris huvitavaks. Mina vähemalt ei suutnud lõppu ette
aimata. Ma tean, et tegemist on triloogia esimese raamatuga, kuid kahjuks pole
teised osad veel eesti keeles ilmunud. Ei jää muud üle, kui oodata ülejäänud
kahte osa. Kõikidele krimifännidele soovitav lugemine. Pole väga keerulise
sisuga ja seega on raamatut kerge ajaviiteks lugeda. Lehed olid paksud ja tekst
suur, mistõttu sai raamat lausa mõne tunniga läbi loetud.
8. Mart Juur "Iff. Suur
loterii" -
Ma lootsin, et tegemist on Ivo Linna elulooraamatuga. Seega olin veidi
pettunud, kui avastasin, et poole raamatust moodustavad laulusõnad ja teise
poole lühikirjeldused sellest, kuidas need laulud sündisid. Pettumusest
hoolimata lugesin raamatu läbi ja selleks kulus vist vähem kui tund (laulusõnu
ma lugema ei hakanud). Kes tahab Ivo Linna laulusõnu lugeda ja laulude
tekkimise kohta rohkem teada, siis nendele on see raamat ideaalne. Neile, kes soovivad
Ivo Linna eluloost rohkem teada, raamat väga palju infot ei anna.
9. Merle Karusoo"14. juuni
needus" - Raamat põhineb Virumaalt
Siberisse küüditatute mälestustel ja dokumentidel ning räägib sellest, kuidas
lapsed 1941. aasta küüditamist mäletavad ja kuidas reis täpselt kestis.
Praeguses sõjaolukorras see midagi meeldivat muidugi pole, aga äkki aitab
meelde tuletada miks me Ukrainat praegu aitama peame. Päris kurb oli lugeda.
Kindlasti võiksid kõik eestlased vähemalt mõnda Siberi eluolu ja küüditamist
käsitlevat raamatut lugeda. Lihtsalt selleks, et mäletada, mida meie rahvas on
pidanud üle elama. Mina lugesin ja nutsin. Natukene oli sarnasusi „Siberi
haikuga“, sest seal tuli ka see laste tagasi kodumaale saatmise teema
päevakorda, mida siin raamatus ka Karusoo kajastab.
10. Caroline Criado Perez
"Nähtamatud naised" - Nägin raamatut kiitvat postitust Instagramis ja
tundsin, et tahaks ka veidi rohkem teada saada, kuidas kogu maailm on
meestekeskne ja naistega ei arvesta. Ma muidugi ei osanud oodata, et raamat nii
poliitiline on ja praktiliselt kõiges mehi süüdistab. Ma vist pole nii suurte
feministlike kalduvustega, et ma leiaksin, et absoluutselt kõiges peavad mehed
ja naised võrdsed olema. Ilmselt lüüakse mind risti selle eest, et ma ütlen, et
on meeste ametid ja naiste ametid, aga olgem ausad, mehed lasteaiaõpetajate või
hooldajate või koristajatena mõjuvad ikka veidi kummaliselt. Siiski sellega
olen nõus, et avalikkuses peaks naistele veidi rohkem mõtlema, kasvõi rohkem wc-sid
looma ja tagama hügieenitoodete kättesaadavuse nt avalikes wc-des. Raamatut
soovitan lugeda nendel, kes tõsisemalt feminismi ja naisliikumise vastu huvi
tunnevad. Minu jaoks jäi raamat igavaks ja ma lugesin seda üle nädala (teised
raamatud olen paari päevaga läbi lugenud).
11. Anton Tšehhov "Elu
igavus ja teisi jutte" - Sattusin raamatut juhuslikult töö juures lugema,
kui oli rahulikum moment. Kuna palju räägiti tervisest ja haigustest, siis oli
päris minu masti raamat. Vähemalt mina võtsin paljut raamatus kirjutatust
huumoriga ja sain päris mitmel korral muiata. Lisaks leidsin raamatust palju
tarkuseteri ka, mida tulevikus on hea tsitaatidena kasutada. Kõigile
lugemishuvilistest meditsiinihuvilistele soovitav lugemine. Kõik meedikud (või
ka need, kes on ise patsiendid olnud) tunnevad kindlasti nii mõnegi situatsiooni
raamatust ära.
12. Lisa Stone
"Doktor" - Ma nüüd enam ei olegi päris kindel, kas tegemist oli
ulme- või krimikirjandusega. Pigem vist ulme. Sest mis see muud saab olla, kui
üks anestesioloog on valmis enda haruldast geenihaigust põdeva naise külmutama
ja kui haigusele ravi on leitud, siis valmis naise uuesti ellu äratama. Doktori
tegevuse vastu hakkab huvi tundma nende naabrinaine ja lõpuks läheb asi juba
väga kriminaalseks. Verdtarretama panevat õudust raamatus ei ole. Mõned kohad
olid minu jaoks liiga kergesti etteaimatavad ja ehk polnud seetõttu raamat nii
põnev, kui lootsin. Samas mõnus ajaviitekirjandus oli. Pigem julgen krimi- ja
ulmekirjanduse austajatele soovitada lihtsaks ajaviiteks.
13. Nadia Ghulam, Agnes Rotger
"Minu turbani saladus" - Selle raamatu kohta nägin väga palju kiidusõnu
jällegi internetis. Minu jaoks jäi raamatu algus veidi venima, aga lõpp läks
huvitavamaks. Ma oleksin siiski tahtnud teada, mis Nadiast pärast Afganistanist
lahkumist edasi sai. Seetõttu minu jaoks isiklikult jäi raamat justkui
poolikuks. Tänases maailmas, kus sõda on meile võrdlemisi lähedal, oli päris
kõhe lugeda sõjaõudustest ja sellest, millega üks noor tütarlaps pidi vastamisi
seisma. Kusjuures see kõik juhtus Afganistaanis alles hiljaaegu ja seetõttu oli
veelgi hirmsam mõelda, et tänapäeval toimuvad sellised jubedused. Kes soovib
teada, milline on sõja mõju tsiviilelanikele või milline on elu Kabuli inimeste
jaoks sõja ajal, siis soovitan lugeda. Siin Euroopas elades, kus internet on
inimõigus, on veidi kummaline lugeda, et kooliharidust saavad ainult poisid ja
millises vaesuses inimesed elavad. Kindlasti võiks raamat panna meid mõtlema
sellele, kui hea elu meil on ja aitas meil ümbritsevat paremini väärtustada.
14. Verni Leivak "Pille
Pürg. Pisarais päikesetüdruk" - Kui kusagil ilmub mõne näitleja (peaaegu)
elulooraamat, siis mina tahan seda lugeda. Ma ei tea, kas ma Pille Pürgi
reaalselt olengi laval näinud, aga kuna tegemist on Anne Veski parodeerijaga,
siis ilmselt on kõik (nii ka mina) Pille Pürgi nime kuulnud. Mulle raamat
meeldis, kuna Pürg rääkis väga avalikult ka nendest teemadest, millest ehk
paljud rääkida ei taha ja mida enamus inimesi sooviksid avalikkuse eest
varjata. Minu jaoks oli üllatus see, et minul ja Pürgil on väga palju sarnasusi
nii elus kui ka maailmavaates. Selles osas oli see nagu eneseabiõpik, loed
kuidas Pürg on katsumustele vastu hakanud ja siis mõtled, et kui tema sai
hakkama, saan mina ka. Mõnus ajaviitelugemine, kui elulood meeldivad. Raamat on
mõnusalt suures kirjas ja ohtrate piltidega, seega läheb lugemine ülikiiresti.
Ma oleksin tahtnud, et raamat veelgi paksem oleks ja saaks veel rohkem Pürgi
mõtteid lugeda.
15. Indrek Hargla
"Süvahavva. Esimene suvi" - Täiesti uskumatu, et mulle ei pakkunud Süvahavva
lood mingit huvi siis kui need ilmusid. Tegelikult pole ma kunagi eriline
ulmekirjanduse austaja olnud. Aga mingil hetkel töö juures paljud kolleegid rääkisid
vaigutajast ja Süvahavvast ja otsustasin siis ka aru saada, millest jutt käib.
Ütleme nii, et ma pidin end ikka päris korralikult sundima raamatut lugema.
Algus polnud kohe üldse põnev. Kõige põnevam oli ilmselt tegevuskoht ise, kuna
ma olen ka Põlvamaalt pärit ja Süvahavva nimeline koht, on üsna mu vanaema kodu
lähedal. Raamatu lõpp läks siiski veidi paremaks, aga no nii põnevaks ikka ei
läinud, et ma poleks tahtnud raamatut käest ära panna. Veendusin jälle, et
ulmekirjandus ikka pole päris minu maitsele. Aga loen ikka teise ja kolmanda
osa ka ära. Äkki läheb paremaks.
16. Voldemar Panso "Naljakas
inimene" - Kui raamat on Loomingu
Raamatukogu kuldsarjas välja antud, siis järelikult peab tegemist olema väärt
teosega ja tuleb endale koju osta. Minu jaoks oli raamat siiski kohati liiga
luuleline ja liiga paljude looduskirjeldustega. Ma oleksin palju rohkem
nautinud ohtraid naljakate inimeste kirjeldusi, mida Panso nii hästi kirja oskab
panna. Eks omal ajal võis raamat põnevam olla, kui inimesed üksteist ära
tundsid ja aru said, kellest raamatus juttu on. Polnud nagu päris lihtsalt
ajaviiteks lugemine, aga samas ei saa öelda, et oleks nüüd väga ajalooline
raamat olnud. Pigem ongi tegemist põgusa sissevaatega 1965. aasta eluolusse Kassaris.
17. Indrek Hargla
"Süvahavva. Teine suvi" - Pean tõdema, et teine osa meeldis mulle tõesti
veidi rohkem kui esimene. Siiski jään selle arvamuse juurde, et selline žanr
pole päris minu jaoks. Vahepeal läks põnevaks, aga see põnevus kadus ka kohe ära.
Sellist tunnet küll ei olnud, et tahaks kohe järgmist osa edasi lugeda, et mis
edasi saab. Pigem häiris terve lugemise aja miski teadmine, et see kõik on
nii jabur ja see ei saa tõeline olla. Enamasti on ju kogu ilukirjandus kellegi
välja mõeldud ja ma tean seda ja see mind ei häiri, aga sel korral häiris. Ehk
ongi süüdi see, et ma hakkasin neid kohti suuresti reaalsete kohtadega
seostama.
18. Indrek Hargla
"Süvahavva. Viimane suvi" - Kuna ma siiski olin kõik kolm osa korraga
raamatukogust laenutanud, sundisin end ka viimast osa lugema. Mulle tundus, et
siin hakkas Harglal juba fantaasia otsa saama ja natukene liiga palju tuli
tüüpilist seebika sisuliini (kes kellega magab) sisse. Ja lõpuks jäi minu jaoks
ikkagi kõik lahtiseks, et mis siis lõpuks Süvahavva talust ja arbujatest edasi
saab. Kõigi kolme osa puhul häirisid mind nö ajas tagasi minekud. Ma saan aru,
et need pidid vaigutajate ja arbujate ajalugu valgustama, aga minu jaoks see
ajalooline tekst venis. Seega ma nüüd saan vähemalt aru, kes see vaigutaja on,
kui keegi seltskonnas jälle rääkima peaks, aga mingit erilist lugemiselamust
need raamatud mulle ei pakkunud.
19. Ellen Kilgas "Tõnu Kilgas. Peaasi, et oleks kirge!" - Tunnistan, et olin raamatust kuuldes juba veidi skeptiline raamatu sisu osas. Nimelt otsustas Tõnu Kilgase üks tütardest isast raamatu kirjutada. Lähedaste puhul on ikka see oht, et mingid emotsioonid ja mälestused mõjutavad meie teisi mälestusi ja seega ma arvasin, et raamat pole väga objektiivne. Kahjuks sain lugedes sellele ainult kinnitust. Peamine küsimus oli see, et miks polnud Kilgase teiste tütarde ja elukaaslaste mälestusi kirja pandud. Kuigi mõned üksikud mälestused olid kolleegidelt ja sõpradelt, siis perekonna vaatest oli lugu väga kallutatud. Minu jaoks kõlasid väga tugevalt raamatust Ellen Kilgase enda emotsioonid läbi ja see häiris mind. Tegemist oli vist ühe kõige vähem mulle meeldinud elulooraamatuga, mida ma lugenud olen. Kes väga lugeda tahab, siis laenutage raamat kindlasti raamatukogust. Sellise kalli hinna eest (Rahva Raamatus nt maksab raamat 46 eurot) seda raamatut osta ei tasu. Minu jaoks pole raamatu sisu ja hind absoluutselt omavahel kooskõlas.
0 kommentaari:
Postita kommentaar