Suvelugemine 2022

Peamiselt möödus sel suvel lugemine nii: Pikali diivanil ja teki all. Randa päikese kätte minekuks polnud lihtsalt vaimselt jõudu.

Siit tuleb järjekordne raamatupostitus. Sel aastal juhtus nii, et jaanipäeval sain ka lõpuks teada, mida tähendab koroonasse jäämine. Kahjuks ma päris väikese nohu ja köhaga ei piirdunud. Kuigi isolatsioon sai läbi, ei suutnud ma leida endas jõudu ja motivatsiooni, et teatrisse minna. Kodus diivanil lamamine ja mitte millegi tegemine oli sel hetkel mu ainus soov. Mingi hetk juuli keskpaigas sain aru, et päris niimoodi edasi minna ei saa ja hakkasin vaikselt uuesti raamatuid lugema. See oli päris raske, sest pärast paari lause lugemist ma enam loetavale tekstile keskenduda ei suutnud. Sügaval südames oleksin ma tahtnud palju rohkem lugeda ja teatris käia, aga vaimne pool polnud selleks veel valmis. Olgem ausad, ega suvelavastuste hulgas väga selliseid lavastusi polnud ka, mida ma väga-väga-väga näha oleksin tahtnud. Siit tuleb selle suve lugemiskokkuvõte ja juba varsti peaksid jälle ka teatripostitused ilmuma hakkama.

1. Lenna Kuurmaa "Elu ilmaveerel" - Jah, ma ostsin selle raamatu ainult selleks, et lugeda kuidas üks Tallinna tüdruk maal hakkama saab. Olgu tegelikult lootsin sealt Setomaa kohta ka veidi detailsemat infot saada, sest mulle on Setomaa ja setod alati meeldinud. Aga, et ma raamatust nii palju inspiratsiooni saaksin maal elamise osas, ma arvata ei osanud. Mul hetkel jääb veidi julgusest puudu, et ise niimoodi maale kolida, aga eks kusagil ajukäärude vahel see unistus püsib. Seega austan Lennat inimesena veel rohkem, et ta julges selle teekonna ette võtta ja julgeb avalikult enda seiklustest maal rääkida. Ka sellest, mis valesti läheb ja mis just kõige paremini välja ei tule. Eks tegijal ikka juhtub. Olles ise maal üles kasvanud, siis mingite Lenna lapsepõlve meenutustega suutsin samastuda ja eks see tegi selle raamatu veelgi sümpaatsemaks. Kõik, kes on alles hiljuti maale kolinud või mõtlevad, et tahaks maale kolida, aga hästi ei julge, siis soovitan Lenna raamatut lugeda ja ilmselt inspireerib see paljusid maale elama kolima.

2. Ira Lember "Lavale sündinud" - Kuna raamat räägib teatrist, siis pidin selle ometigi ostma. Jah, tegemist on ilukirjandusega ja ilmselt puudub sellel seos tõeliste sündmustega, aga ajaviiteks lugemiseks sobis. Täpselt see raamat, millega ilusate ilmadega õues päikest võtta. Pole nii huvitav, et end mitmeteks tundideks päikese kätte praadima unustada, aga samas ei nõua kuumuses lugemine ka erilist mõttetööd ja raamat läheb kiiresti edasi. Tõe huvides olgu öeldud, et ma lugesin seda õues päikese käes täpselt 30 minutit. Eks mingid situatsioonid olid rohkem elulised (nt laste võõrandumine vanematest, suhted sõpradega jne) ja oli huvitav lugeda ja mõelda kuidas ise selles olukorras käituksin. Samas üldmulje raamatust on ikkagi selline pigem alla keskmise ajaviitekirjandus. Eks see ole ka see põhjus, miks ta poes nii soodsa hinnaga müügis oli. Ma pigem ei soovita teistel seda lugeda.

3. Jurga Vile ja Lina Itagaki "Siberi haiku" - Nägin sotsiaalmeedias, et seda graafilist romaani on palju kiidetud ja mõtlesin ise ka selle läbi lugeda. Peab tunnistama, et tegemist oli minu esimese graafilise romaani lugemisega. Siiski kõnetas mind rohkem raamatu teema, kui tõsiasi, et tegemist on graafilise romaaniga. Raamat põhineb tõsielusündmustel, kus üks leedu mees meenutab nende pere küüditamist Siberisse ja seda kuidas nad seal Siberis elasid. Eks sarnased meenutused on kõikidel Balti riikidel ühised ja kui nimed kõrvale jätta, oleks see võinud ka mõne eestlase või lätlase lugu olla. Eelkõige meeldis mulle see, et raamat oli kirjutatud lastele mõeldes, et ka nemad saaksid aru, mis see Siberisse küüditamine oli. Täitsa huvitav oli lugeda, kuid ma siiski pole kindel, et minu jaoks see raamat nii tugeva elamuse jättis, nagu ma reklaamidest ja teiste soovitustest eeldasin. Samas illustratsioonid olid ägedad. Ja kuna raamat polegi täiskasvanutele mõeldud, siis ma usun, et lastele mõjub raamat ka hoopis teisiti. Kõikidele nendele, kes ajaloo või graafiliste romaanide vastu huvi tunnevad, jätab raamat kindlasti sügavama mulje kui mulle. Jällegi suvekuumuses ideaalne kergemat sorti lugemine.

4. Roland Tokko "12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma" - Üks veidi eneseabiõpiku moodi raamat, mis peaks aitama inimestel oma eluga paremini toime tulla. Mina siiski tundsin, et ma veel hetkel nii suurteks muutusteks valmis ei ole ja kõiki ülesandeid kaasa ei teinud, mis kaasa tegemiseks mõeldud olid. Samas silmaringi avardamiseks igati hea lugemine. Eks natukene ikka tekitas huvi, et milline minu elu oleks, kui ma neid õpetusi järgiksin. Samas olen ma seda meelt, et kõik inimesed ei saa ka mentoriteks, coachideks ja elutreeneriteks hakata ja keegi peab ikka seda nn tavapärast tööd ka tegema. Seega ma raamatu järgi praegu oma elu veel muutma ei hakka ja kõiki raamatus leiduvaid õpetussõnu ei usu.

5. Roland Tokko ja Harald Lepisk "Minu elu kutse. Avasta oma tõeline kirg ja rakenda tegelik potentsiaal" - Kuna kaks raamatut tulid komplektis, siis lugesin teise raamatu ka läbi. Üsna paljud mõtted kordusid eelmise raamatuga, kuid ikkagi ei tekkinud mul soovi oma elu nii kardinaalselt muutma hakata. Ju mul puudub siis julgus. Samas eks natukene ikka hakkasid mõtted jooksma, et kuidas mingeid muudatusi elus teha nii, et ma seda elu rohkem naudiksin ja saaksin teha ainult neid asju, mis mulle meeldivad. Ilmselt oli asi ka suvekuumuses, sest siiski erilist inspiratsioonipuhangut minus ei tekkinud. Mõned varasemalt loetud raamatud on suutnud minus palju rohkem inspiratsiooni tekitada. Siin jäi minu jaoks veidi liiga palju kõlama see, et Lepisk ja Tokko reklaamivad end ja raamat on paljuski varjatud reklaam nende loodud firmadele ja pakutavatele enesearengu võimalustele. Nii palju on minu elus siiski vabadus säilinud, et sellist varjatud reklaami ja turundust ma ei kannata. Seega peale raamatu lugemist võtsin need teadmised omaks, mis mind kõnetasid, aga Tokko ja Lepiski kodulehtedele enesearengu võimalusi edasi arendama ei läinud.

6. Martin Fourcade "Unistus kullast ja lumest" - Ma pole eriline spordifänn, aga laskesuusatamist olen täitsa huviga vaadanud. Muidugi üritan eestlastele kaasa elada, aga eks huvi on ka tipus olevate välismaalaste vastu. Seetõttu teadsin juba pikka aega, et tahan Prantsusmaa laskesuusataja Martin Fourcade raamatut lugeda, et teada saada kuidas ta nii kiirelt tippu jõudis. Teleülekannetest on jäänud mulje, et Fourcade on ennasttäis tegelane, kuid raamatust sai lugeda mida ta tegelikult tunneb nendel hetkedel, mida me telerist näeme. Algab muidugi raamat sellest, miks Fourcade üldse laskesuusatamisega tegelema hakkas ja kuidas ta tippu jõudis. Kellele laskesuusatamine huvi pakub, siis kindlasti on tegemist põneva lugemisega. Mis peamine, raamat läks kiiresti edasi, sest seal oli palju pilte.

7. A. K. Turner "Kehakeel" - Krimiromaan prosektuuris (surnukuuris) töötavast laborandist, kes räägib lahangule saadetud surnutega. Ühel päeval satub tema lahangulauale tema tuttav ja selgub, et surm polnud loomulik. Muidugi hakkab Cassie surma uurima. Mis kõik selle käigus välja tuleb, jäägu saladuseks. Mulle krimiromaanid ja -sarjad meeldivad. Alguses raamat veidi venis ja tundus igav, aga lõpp läks juba päris huvitavaks. Mina vähemalt ei suutnud lõppu ette aimata. Ma tean, et tegemist on triloogia esimese raamatuga, kuid kahjuks pole teised osad veel eesti keeles ilmunud. Ei jää muud üle, kui oodata ülejäänud kahte osa. Kõikidele krimifännidele soovitav lugemine. Pole väga keerulise sisuga ja seega on raamatut kerge ajaviiteks lugeda. Lehed olid paksud ja tekst suur, mistõttu sai raamat lausa mõne tunniga läbi loetud.

8. Mart Juur "Iff. Suur loterii" - Ma lootsin, et tegemist on Ivo Linna elulooraamatuga. Seega olin veidi pettunud, kui avastasin, et poole raamatust moodustavad laulusõnad ja teise poole lühikirjeldused sellest, kuidas need laulud sündisid. Pettumusest hoolimata lugesin raamatu läbi ja selleks kulus vist vähem kui tund (laulusõnu ma lugema ei hakanud). Kes tahab Ivo Linna laulusõnu lugeda ja laulude tekkimise kohta rohkem teada, siis nendele on see raamat ideaalne. Neile, kes soovivad Ivo Linna eluloost rohkem teada, raamat väga palju infot ei anna.

9. Merle Karusoo"14. juuni needus" - Raamat põhineb Virumaalt Siberisse küüditatute mälestustel ja dokumentidel ning räägib sellest, kuidas lapsed 1941. aasta küüditamist mäletavad ja kuidas reis täpselt kestis. Praeguses sõjaolukorras see midagi meeldivat muidugi pole, aga äkki aitab meelde tuletada miks me Ukrainat praegu aitama peame. Päris kurb oli lugeda. Kindlasti võiksid kõik eestlased vähemalt mõnda Siberi eluolu ja küüditamist käsitlevat raamatut lugeda. Lihtsalt selleks, et mäletada, mida meie rahvas on pidanud üle elama. Mina lugesin ja nutsin. Natukene oli sarnasusi „Siberi haikuga“, sest seal tuli ka see laste tagasi kodumaale saatmise teema päevakorda, mida siin raamatus ka Karusoo kajastab.

10. Caroline Criado Perez "Nähtamatud naised" - Nägin raamatut kiitvat postitust Instagramis ja tundsin, et tahaks ka veidi rohkem teada saada, kuidas kogu maailm on meestekeskne ja naistega ei arvesta. Ma muidugi ei osanud oodata, et raamat nii poliitiline on ja praktiliselt kõiges mehi süüdistab. Ma vist pole nii suurte feministlike kalduvustega, et ma leiaksin, et absoluutselt kõiges peavad mehed ja naised võrdsed olema. Ilmselt lüüakse mind risti selle eest, et ma ütlen, et on meeste ametid ja naiste ametid, aga olgem ausad, mehed lasteaiaõpetajate või hooldajate või koristajatena mõjuvad ikka veidi kummaliselt. Siiski sellega olen nõus, et avalikkuses peaks naistele veidi rohkem mõtlema, kasvõi rohkem wc-sid looma ja tagama hügieenitoodete kättesaadavuse nt avalikes wc-des. Raamatut soovitan lugeda nendel, kes tõsisemalt feminismi ja naisliikumise vastu huvi tunnevad. Minu jaoks jäi raamat igavaks ja ma lugesin seda üle nädala (teised raamatud olen paari päevaga läbi lugenud).

11. Anton Tšehhov "Elu igavus ja teisi jutte" - Sattusin raamatut juhuslikult töö juures lugema, kui oli rahulikum moment. Kuna palju räägiti tervisest ja haigustest, siis oli päris minu masti raamat. Vähemalt mina võtsin paljut raamatus kirjutatust huumoriga ja sain päris mitmel korral muiata. Lisaks leidsin raamatust palju tarkuseteri ka, mida tulevikus on hea tsitaatidena kasutada. Kõigile lugemishuvilistest meditsiinihuvilistele soovitav lugemine. Kõik meedikud (või ka need, kes on ise patsiendid olnud) tunnevad kindlasti nii mõnegi situatsiooni raamatust ära.

12. Lisa Stone "Doktor" - Ma nüüd enam ei olegi päris kindel, kas tegemist oli ulme- või krimikirjandusega. Pigem vist ulme. Sest mis see muud saab olla, kui üks anestesioloog on valmis enda haruldast geenihaigust põdeva naise külmutama ja kui haigusele ravi on leitud, siis valmis naise uuesti ellu äratama. Doktori tegevuse vastu hakkab huvi tundma nende naabrinaine ja lõpuks läheb asi juba väga kriminaalseks. Verdtarretama panevat õudust raamatus ei ole. Mõned kohad olid minu jaoks liiga kergesti etteaimatavad ja ehk polnud seetõttu raamat nii põnev, kui lootsin. Samas mõnus ajaviitekirjandus oli. Pigem julgen krimi- ja ulmekirjanduse austajatele soovitada lihtsaks ajaviiteks.

13. Nadia Ghulam, Agnes Rotger "Minu turbani saladus" - Selle raamatu kohta nägin väga palju kiidusõnu jällegi internetis. Minu jaoks jäi raamatu algus veidi venima, aga lõpp läks huvitavamaks. Ma oleksin siiski tahtnud teada, mis Nadiast pärast Afganistanist lahkumist edasi sai. Seetõttu minu jaoks isiklikult jäi raamat justkui poolikuks. Tänases maailmas, kus sõda on meile võrdlemisi lähedal, oli päris kõhe lugeda sõjaõudustest ja sellest, millega üks noor tütarlaps pidi vastamisi seisma. Kusjuures see kõik juhtus Afganistaanis alles hiljaaegu ja seetõttu oli veelgi hirmsam mõelda, et tänapäeval toimuvad sellised jubedused. Kes soovib teada, milline on sõja mõju tsiviilelanikele või milline on elu Kabuli inimeste jaoks sõja ajal, siis soovitan lugeda. Siin Euroopas elades, kus internet on inimõigus, on veidi kummaline lugeda, et kooliharidust saavad ainult poisid ja millises vaesuses inimesed elavad. Kindlasti võiks raamat panna meid mõtlema sellele, kui hea elu meil on ja aitas meil ümbritsevat paremini väärtustada.

14. Verni Leivak "Pille Pürg. Pisarais päikesetüdruk" - Kui kusagil ilmub mõne näitleja (peaaegu) elulooraamat, siis mina tahan seda lugeda. Ma ei tea, kas ma Pille Pürgi reaalselt olengi laval näinud, aga kuna tegemist on Anne Veski parodeerijaga, siis ilmselt on kõik (nii ka mina) Pille Pürgi nime kuulnud. Mulle raamat meeldis, kuna Pürg rääkis väga avalikult ka nendest teemadest, millest ehk paljud rääkida ei taha ja mida enamus inimesi sooviksid avalikkuse eest varjata. Minu jaoks oli üllatus see, et minul ja Pürgil on väga palju sarnasusi nii elus kui ka maailmavaates. Selles osas oli see nagu eneseabiõpik, loed kuidas Pürg on katsumustele vastu hakanud ja siis mõtled, et kui tema sai hakkama, saan mina ka. Mõnus ajaviitelugemine, kui elulood meeldivad. Raamat on mõnusalt suures kirjas ja ohtrate piltidega, seega läheb lugemine ülikiiresti. Ma oleksin tahtnud, et raamat veelgi paksem oleks ja saaks veel rohkem Pürgi mõtteid lugeda.

15. Indrek Hargla "Süvahavva. Esimene suvi" - Täiesti uskumatu, et mulle ei pakkunud Süvahavva lood mingit huvi siis kui need ilmusid. Tegelikult pole ma kunagi eriline ulmekirjanduse austaja olnud. Aga mingil hetkel töö juures paljud kolleegid rääkisid vaigutajast ja Süvahavvast ja otsustasin siis ka aru saada, millest jutt käib. Ütleme nii, et ma pidin end ikka päris korralikult sundima raamatut lugema. Algus polnud kohe üldse põnev. Kõige põnevam oli ilmselt tegevuskoht ise, kuna ma olen ka Põlvamaalt pärit ja Süvahavva nimeline koht, on üsna mu vanaema kodu lähedal. Raamatu lõpp läks siiski veidi paremaks, aga no nii põnevaks ikka ei läinud, et ma poleks tahtnud raamatut käest ära panna. Veendusin jälle, et ulmekirjandus ikka pole päris minu maitsele. Aga loen ikka teise ja kolmanda osa ka ära. Äkki läheb paremaks.

16. Voldemar Panso "Naljakas inimene" - Kui raamat on Loomingu Raamatukogu kuldsarjas välja antud, siis järelikult peab tegemist olema väärt teosega ja tuleb endale koju osta. Minu jaoks oli raamat siiski kohati liiga luuleline ja liiga paljude looduskirjeldustega. Ma oleksin palju rohkem nautinud ohtraid naljakate inimeste kirjeldusi, mida Panso nii hästi kirja oskab panna. Eks omal ajal võis raamat põnevam olla, kui inimesed üksteist ära tundsid ja aru said, kellest raamatus juttu on. Polnud nagu päris lihtsalt ajaviiteks lugemine, aga samas ei saa öelda, et oleks nüüd väga ajalooline raamat olnud. Pigem ongi tegemist põgusa sissevaatega 1965. aasta eluolusse Kassaris.

17. Indrek Hargla "Süvahavva. Teine suvi" - Pean tõdema, et teine osa meeldis mulle tõesti veidi rohkem kui esimene. Siiski jään selle arvamuse juurde, et selline žanr pole päris minu jaoks. Vahepeal läks põnevaks, aga see põnevus kadus ka kohe ära. Sellist tunnet küll ei olnud, et tahaks kohe järgmist osa edasi lugeda, et mis edasi saab. Pigem häiris terve lugemise aja miski teadmine, et see kõik on nii jabur ja see ei saa tõeline olla. Enamasti on ju kogu ilukirjandus kellegi välja mõeldud ja ma tean seda ja see mind ei häiri, aga sel korral häiris. Ehk ongi süüdi see, et ma hakkasin neid kohti suuresti reaalsete kohtadega seostama.

18. Indrek Hargla "Süvahavva. Viimane suvi" - Kuna ma siiski olin kõik kolm osa korraga raamatukogust laenutanud, sundisin end ka viimast osa lugema. Mulle tundus, et siin hakkas Harglal juba fantaasia otsa saama ja natukene liiga palju tuli tüüpilist seebika sisuliini (kes kellega magab) sisse. Ja lõpuks jäi minu jaoks ikkagi kõik lahtiseks, et mis siis lõpuks Süvahavva talust ja arbujatest edasi saab. Kõigi kolme osa puhul häirisid mind nö ajas tagasi minekud. Ma saan aru, et need pidid vaigutajate ja arbujate ajalugu valgustama, aga minu jaoks see ajalooline tekst venis. Seega ma nüüd saan vähemalt aru, kes see vaigutaja on, kui keegi seltskonnas jälle rääkima peaks, aga mingit erilist lugemiselamust need raamatud mulle ei pakkunud.

19. Ellen Kilgas "Tõnu Kilgas. Peaasi, et oleks kirge!" - Tunnistan, et olin raamatust kuuldes juba veidi skeptiline raamatu sisu osas. Nimelt otsustas Tõnu Kilgase üks tütardest isast raamatu kirjutada. Lähedaste puhul on ikka see oht, et mingid emotsioonid ja mälestused mõjutavad meie teisi mälestusi ja seega ma arvasin, et raamat pole väga objektiivne. Kahjuks sain lugedes sellele ainult kinnitust. Peamine küsimus oli see, et miks polnud Kilgase teiste tütarde ja elukaaslaste mälestusi kirja pandud. Kuigi mõned üksikud mälestused olid kolleegidelt ja sõpradelt, siis perekonna vaatest oli lugu väga kallutatud. Minu jaoks kõlasid väga tugevalt raamatust Ellen Kilgase enda emotsioonid läbi ja see häiris mind. Tegemist oli vist ühe kõige vähem mulle meeldinud elulooraamatuga, mida ma lugenud olen. Kes väga lugeda tahab, siis laenutage raamat kindlasti raamatukogust. Sellise kalli hinna eest (Rahva Raamatus nt maksab raamat 46 eurot) seda raamatut osta ei tasu. Minu jaoks pole raamatu sisu ja hind absoluutselt omavahel kooskõlas.