Kuigi
aasta alguses sai endaga sõlmitud vaikimisi kokkulepe, et loen iga nädal
vähemalt ühe raamatu, siis oktoobris jõudsin kogu kuuga ainult kolm raamatut lugeda.
Aeg läks kuidagi kiiresti ja kogu aeg oli justkui midagi muud teha ja raamatu
lugemiseks aega väga palju ei jäänudki. Kuigi pooleli olevaid raamatuid on
hetkel vähemalt kaks.
1. Dana Schwartz "Anatoomia" – Olles enda vastu täitsa aus, jäi
see raamat poes ammu oma pealkirja pärast silma. Siis sattusin sisukirjeldust
lugema ja pidin pettumusega tõdema, et tegemist on hoopis armastuslooga, mille
tegevus toimub 1817. aasta Šotimaal. Kuigi armastuslood mulle valdavalt
meeldivad, siis ajaloolised armastusromaanid on mind siiani veidi ükskõikseks
jätnud. Nii see raamat tol korral poodi jäigi. Küll aga hakkasin igalt poolt
lugema kiitvaid arvustusi ja nõnda otsustasin raamatule võimaluse anda.
Armastusloo osa oli minu jaoks tegelikult pigem tahaplaanile jääv liin. Minu
jaoks rääkis raamat kõige enam siiski naiste õigustest ja sellest kuidas üks
noor naine unistab kirurgiks saamisest ja kuidas see unistus ei saa täituda
ainult seetõttu, et tegemist on naisega. Nauditavad olid ka üsna võikad
kirjeldused operatsioonidest ja anatoomia õppimisest. Sest tegemist ei olnud
siiski tnapäevase steriilse operatsioonisaaliga vaid veri voolas põrandale
saepuru peale ning narkoosiks oli alles hakatud eetrit kasutama. Lisaks kõik
surnute surnuaiast üles kaevamised ja arstidele müümised, sest arstidel oli
vaja surnukehi, kelle peal anatoomiat õpetada ja protseduure harjutada. Niimoodi
seda kirjeldust lugedes tundub hästi võigas raamat, aga tegelikult läks lugemine
kiiresti. Kõikidele nendele, kellele meditsiin ja ehk ka veidi gootilikku
õudust meeldib, peaksid seda raamatut kindlasti lugema.
2. Ketlin Priilinn "Jenny
Dahlgren" –
Otsustasin siiski kogu Ketlin Priilinna kirjutatud Rebecca Lindebergi sarja
lõpuni lugeda, et teada saada, mis tegelastega edasi juhtub. Lugeda täitsa
kannatas, aga mingit kustumatut mälestust raamat ei tekitanud. Mulle tundus, et
krimiloo asemel keskendus raamat rohkem tegelaste eraeludele. Kriminaalne lugu
oli muidugi taustaks, aga see polnud selline, et lugedes peab hinge kinni
hoidma ja mõtlema mis edasi saab. Samas polnud ka päris etteaimatav. Õnneks läks
raamat kiiresti edasi ja mõne õhtuga sai läbi.
3. Ketlin Priilinn "Lumehaldjas" – Tegemist on Rebecca Lindebergi sarja viimase raamatuga. Ma ikka lootsin, et juhtub mingi ime ja Rebecca ning Anders saavad viimases osas kokku, aga nii ei juhtunud. Sellest oli veidi kahju. Krimiloo poole pealt ma praegu (umbes nädal pärast lugemist) ei mäletagi, et mis mõrvad seal täpselt juhtusid. Ju polnud midagi nii meeldejäävat. Lihtsalt see tundus kummaline, et nii palju inimesi kogu aeg sureb. Aga sarnaselt eelmistele selle sarja raamatutele läks lugemine kiiresti ja ajaviiteks lugeda sobis, sest raamat ei nõudnud suurt kaasa mõtlemist, aga mingit erilist lugemiselamust raamat siiski ei pakkunud. Kohati tundus jälle, et tegelaste eraelu sai suurema rõhuasetuse kui kriminaalne lugu.
0 kommentaari:
Postita kommentaar