25. oktoobril 2023 Rahvusooper Estonia külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses
Kas
34-aastaselt on õige aeg hakata baleriini karjäärist unistama? Eks paljud
väikesed tüdrukud on unistanud baleriiniks või printsessiks saamisest, et
ilusaid kleite saaks kanda. Mina enda lapsepõlvest sellist unistust ei mäleta,
aga eile teatrisaalis Tiit Härmi balletti „Õhtused majad“ vaadates tekkis minus
küll unistus baleriiniks saamisest. Ühelt poolt oli see kindlasti mõjutatud Maarja
Meeru ilusatest kostüümidest ja baleriinide graatsilisest liikumisest laval
ning teisalt Gustav Mahleri emotsionaalselt dramaatilisest muusikast, mille saatel oleks ise ka end liigutada tahtnud.
Võib-olla
pole ma baleriini karjäärist unistanud ka seetõttu, et ega ma üleliia palju
pole balletti vaatamas käinud ja siis ei saagi sellist unistust tekkida. Põhjus, miks ma pole balletti vaatama läinud peitub peamiselt selles, et ma veidi kardan seda et ilma sõnadeta ei
saa ma täielikult kogu räägitavast loost aru. Selles mõttes oli Tiit Härmi
ballett „Õhtused majad“ hea sissejuhatus balletimaailma, kuna lugu põhineb
Eduard von Keyserlingi samanimelisel jutustusel ja seega tundus mulle, et lugu
oli rohkem arusaadavam kui nö klassikaliste balletide puhul. Kuigi kõigile teada-tuntud balletide (nt "Luikede järv" või "Pähklipureja") on süžee niikuinii kõikidele teada ja seega pole seal ka seda hirmu, et loost aru ei saa. Aga see, et "Õhtused majad" kuidagi eriti hästi arusaadav oli, võib
vabalt ka ainult illusioon olla ja tegelikult võivad kõik balletid täiesti
arusaadavad olla. Kuna ma pole eriline balleti külastaja, siis ma lihtsalt ei
pruugi teada. Seetõttu ma siin ka eriti balletti kui sellist eraldi ei kajasta,
vaid räägin ainult lavastusest kui tervikust.
Etenduse
alguses tundus mulle justkui oleksin vaatama sattunud draama-või
ooperilavastust, sest kostüümid ja dekoratsioonid oleksid võinud vabalt olla osaks
draama- või ooperilavastusest. Minu ettekujutuses balletis tantsitakse rohkem
ja seega tundus harjumatu näha laval baariletti, kanapeed või söögilaudu. Lisaks
andis videoinstallatsioon väga konkreetse ettekujutuse sellest, kas hetkel
näidatav tegevus toimub baltisaksa aadlike majas, pargis, kuupaistel vms. Nii
leidsin ma end päris mitmel korral ootamast, et millal mõni tegelane rääkima
hakkab, sest esimestel minutitel tundus kogu laval toimuv liikumine lihtsalt kui draamalavastuse vaikiv stseen. Ainult belletitantsijate varvaskingad tuletasid meelde, et ma olen siiski tulnud balletti vaatama. Kuigi tegelikkuses oli tantsijate esitus nii emotsionaalne ja
teatraalne, et ka ilma sõnadeta oli võimalik tegevusest ja emotsioonidest aru
saada.
Lavastuse
tutvustuses kirjutatakse loo kohta järgmist: „Õhtused majad“ räägib
baltisaksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi
vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja
meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes
teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja
elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.
Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat
äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv.
Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude,
kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki
kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele,
vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest
ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib
midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma
elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu
eluenergia...
Nagu
tutvustusest lugeda võib, siis saab laval näha suuri tundeid ja ma ei suutnud
vahepeal ära otsustada, kas vaadata kuidas laval neid suuri tundeid tantsides
väljendatakse, või panna silmad kinni ja lihtsalt nautida Mahleri muusikat, mis
neid tundeid väljendab. Oleks tahtnud mõlemat teha, aga kinniste silmadega oleks kaunis ballett nägemata jäänud ja balletti vaadates läksin loosse nii sisse, et kui muusika järsku dramaatilisemaks muutus, olin sunnitud korraliku võpatusega reaalsesse maailma tagasi tulema. Kusjuures muusika on siiski eraldi teos ja pole
spetsiaalselt selle balleti jaoks loodud, kuigi arvestades muusika
dramaatilisust, siis on Tiit Härm teinud väga hea muusika valiku, mis ühtib
koreograafiaga täielikult. Kohati oli küll tunne, et muusika ja lavastus on koos loodud ja täiendasid teineteist. Kusjuures kogu muusika tuli lindilt, mitte polnud kohal orkestrit, kes muusikat orkestriaugus esitab. Muusika oli nii hästi salvestatud, et suletud
silmadega oleks vabalt võinud ette kujutada, et 80-st orkestrandist koosnev
orkester on orkestriauku mängima pandud.
Kuigi
ma pole eriline balletisõber, siis mina jäin õhtuga väga rahule. Isegi veidi
kahju oli, et mõlemad vaatused ainult 36 minutit kestsid (ei, ma ei võtnud aega,
vaid küsisin tuttavalt adminstraatorilt et kui pikk esimene vaatus oli, sest
minu jaoks oli see liiga lühike), sest ma oleks kogu seda ilu tahtnud rohkem nautida. Kuigi palju oli selliseid tantsunumbreid, kus konkreetselt balletielemente ei näidatud vaid pigem oli tegu aadlike korraldatud
balliga, siis mina nautisin eriti soolonumbreid, kus sai näha kõrgustesse
küündivaid hüppeid, kiiret varvaskingadel tippimist, mitmeid keerutusi ja
ohtralt tõsteid. Minusugune balletivõhik jäi õhtuga nii rahule, et tahaks kohe
uuesti balletti vaatama minna. Balletiblogijat aga minust kindlasti ei saa,
sest eelkõige meeldib mulle teatris draamalavastusi nautida, aga vahelduse
mõttes on ooper ja ballett hea vaheldus. Seega julgen teistele ka soovitada. Isegi saalis olnud mitmed väikesed lapsed ja noored püsisid kogu etenduse aja rahulikult ja nautisid laval toimuvat. Kindlasti tahan nüüd Keyserlingi raamatu ka läbi lugeda, et päris täpselt
kõigest aru saada, mis lugu laval jutustati.
Jutustuse autor:
Eduard von Keyserling
Muusika:
Gustav Mahler
Koreograaf-lavastaja:
Tiit Härm
Lavastaja assistent:
Irina Härm
Kunstnik:
Maarja Meeru
Valguskunstnik:
Margus Vaigur
Videokunstnik:
Taavi Varm
Repetiitorid:
Luana Georg, David Jonathan, Linnar Loorits, Marina Kesler, Daniel Kirsipuu
Osades:
Ali Urata – Dietz von Egloff
Laura Maya – Fastrade
Anna Roberta – Lydia
Vitali Nikolajev – Parun Warthe
Triinu Leppik-Upkin – Paruness Arabella
Phillipa McCann – Paruness Arabella saatja
Marcus Nilson – Parun Dachhausen
Benjamin Pierce – Parun Port
Abigail Mattox – Paruness Carolina
Nikos Gkentsef – Krahv Šutov
Ashley Chiu – Krahvinna Adine
Samuel Parham – Krahv Bützow
Nadežda Antipenko – Krahvinna Rosalje
Antonio Gallo – Kokk
Luca Giovanetti – Kokk
Leonardo Celegato – Kokk
Karolina Bart – Vanaema
Ana Maria Gergely – Mustlanna
Rohkem infot leiab Rahvusooper Estonia koduleheküljelt
0 kommentaari:
Postita kommentaar