Õhtused majad

 25. oktoobril 2023 Rahvusooper Estonia külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Kas 34-aastaselt on õige aeg hakata baleriini karjäärist unistama? Eks paljud väikesed tüdrukud on unistanud baleriiniks või printsessiks saamisest, et ilusaid kleite saaks kanda. Mina enda lapsepõlvest sellist unistust ei mäleta, aga eile teatrisaalis Tiit Härmi balletti „Õhtused majad“ vaadates tekkis minus küll unistus baleriiniks saamisest. Ühelt poolt oli see kindlasti mõjutatud Maarja Meeru ilusatest kostüümidest ja baleriinide graatsilisest liikumisest laval ning teisalt Gustav Mahleri emotsionaalselt dramaatilisest muusikast, mille saatel oleks ise ka end liigutada tahtnud.

Võib-olla pole ma baleriini karjäärist unistanud ka seetõttu, et ega ma üleliia palju pole balletti vaatamas käinud ja siis ei saagi sellist unistust tekkida. Põhjus, miks ma pole balletti vaatama läinud peitub peamiselt selles, et ma veidi kardan seda et ilma sõnadeta ei saa ma täielikult kogu räägitavast loost aru. Selles mõttes oli Tiit Härmi ballett „Õhtused majad“ hea sissejuhatus balletimaailma, kuna lugu põhineb Eduard von Keyserlingi samanimelisel jutustusel ja seega tundus mulle, et lugu oli rohkem arusaadavam kui nö klassikaliste balletide puhul. Kuigi kõigile teada-tuntud balletide (nt "Luikede järv" või "Pähklipureja") on süžee niikuinii kõikidele teada ja seega pole seal ka seda hirmu, et loost aru ei saa. Aga see, et "Õhtused majad" kuidagi eriti hästi arusaadav oli, võib vabalt ka ainult illusioon olla ja tegelikult võivad kõik balletid täiesti arusaadavad olla. Kuna ma pole eriline balleti külastaja, siis ma lihtsalt ei pruugi teada. Seetõttu ma siin ka eriti balletti kui sellist eraldi ei kajasta, vaid räägin ainult lavastusest kui tervikust.

Etenduse alguses tundus mulle justkui oleksin vaatama sattunud draama-või ooperilavastust, sest kostüümid ja dekoratsioonid oleksid võinud vabalt olla osaks draama- või ooperilavastusest. Minu ettekujutuses balletis tantsitakse rohkem ja seega tundus harjumatu näha laval baariletti, kanapeed või söögilaudu. Lisaks andis videoinstallatsioon väga konkreetse ettekujutuse sellest, kas hetkel näidatav tegevus toimub baltisaksa aadlike majas, pargis, kuupaistel vms. Nii leidsin ma end päris mitmel korral ootamast, et millal mõni tegelane rääkima hakkab, sest esimestel minutitel tundus kogu laval toimuv liikumine lihtsalt kui draamalavastuse vaikiv stseen. Ainult belletitantsijate varvaskingad tuletasid meelde, et ma olen siiski tulnud balletti vaatama. Kuigi tegelikkuses oli tantsijate esitus nii emotsionaalne ja teatraalne, et ka ilma sõnadeta oli võimalik tegevusest ja emotsioonidest aru saada.

Lavastuse tutvustuses kirjutatakse loo kohta järgmist: „Õhtused majad“ räägib baltisaksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.

Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...

Nagu tutvustusest lugeda võib, siis saab laval näha suuri tundeid ja ma ei suutnud vahepeal ära otsustada, kas vaadata kuidas laval neid suuri tundeid tantsides väljendatakse, või panna silmad kinni ja lihtsalt nautida Mahleri muusikat, mis neid tundeid väljendab. Oleks tahtnud mõlemat teha, aga kinniste silmadega oleks kaunis ballett nägemata jäänud ja balletti vaadates läksin loosse nii sisse, et kui muusika järsku dramaatilisemaks muutus, olin sunnitud korraliku võpatusega reaalsesse maailma tagasi tulema. Kusjuures muusika on siiski eraldi teos ja pole spetsiaalselt selle balleti jaoks loodud, kuigi arvestades muusika dramaatilisust, siis on Tiit Härm teinud väga hea muusika valiku, mis ühtib koreograafiaga täielikult. Kohati oli küll tunne, et muusika ja lavastus on koos loodud ja täiendasid teineteist. Kusjuures kogu muusika tuli lindilt, mitte polnud kohal orkestrit, kes muusikat orkestriaugus esitab. Muusika oli nii hästi salvestatud, et suletud silmadega oleks vabalt võinud ette kujutada, et 80-st orkestrandist koosnev orkester on orkestriauku mängima pandud.

Kuigi ma pole eriline balletisõber, siis mina jäin õhtuga väga rahule. Isegi veidi kahju oli, et mõlemad vaatused ainult 36 minutit kestsid (ei, ma ei võtnud aega, vaid küsisin tuttavalt adminstraatorilt et kui pikk esimene vaatus oli, sest minu jaoks oli see liiga lühike), sest ma oleks kogu seda ilu tahtnud rohkem nautida. Kuigi palju oli selliseid tantsunumbreid, kus konkreetselt balletielemente ei näidatud vaid pigem oli tegu aadlike korraldatud balliga, siis mina nautisin eriti soolonumbreid, kus sai näha kõrgustesse küündivaid hüppeid, kiiret varvaskingadel tippimist, mitmeid keerutusi ja ohtralt tõsteid. Minusugune balletivõhik jäi õhtuga nii rahule, et tahaks kohe uuesti balletti vaatama minna. Balletiblogijat aga minust kindlasti ei saa, sest eelkõige meeldib mulle teatris draamalavastusi nautida, aga vahelduse mõttes on ooper ja ballett hea vaheldus. Seega julgen teistele ka soovitada. Isegi saalis olnud mitmed väikesed lapsed ja noored püsisid kogu etenduse aja rahulikult ja nautisid laval toimuvat. Kindlasti tahan nüüd Keyserlingi raamatu ka läbi lugeda, et päris täpselt kõigest aru saada, mis lugu laval jutustati.

 

Jutustuse autor: Eduard von Keyserling
Muusika: Gustav Mahler
Koreograaf-lavastaja: Tiit Härm
Lavastaja assistent: Irina Härm
Kunstnik: Maarja Meeru
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Videokunstnik: Taavi Varm
Repetiitorid: Luana Georg, David Jonathan, Linnar Loorits, Marina Kesler, Daniel Kirsipuu
Osades:
Ali Urata – Dietz von Egloff
Laura Maya – Fastrade
Anna Roberta – Lydia
Vitali Nikolajev – Parun Warthe
Triinu Leppik-Upkin – Paruness Arabella
Phillipa McCann – Paruness Arabella saatja
Marcus Nilson – Parun Dachhausen
Benjamin Pierce – Parun Port
Abigail Mattox – Paruness Carolina
Nikos Gkentsef – Krahv Šutov
Ashley Chiu – Krahvinna Adine
Samuel Parham – Krahv Bützow
Nadežda Antipenko – Krahvinna Rosalje
Antonio Gallo – Kokk
Luca Giovanetti – Kokk
Leonardo Celegato – Kokk
Karolina Bart – Vanaema
Ana Maria Gergely – Mustlanna
 
Rohkem infot leiab Rahvusooper Estonia koduleheküljelt