„UniVerse: A Dark Crystal Odyssey“

 30. Novembril 2024 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Rünno Lahesoo

Enamasti ollakse arvamusel, et kõik väikelinnad on depressiivsed ja seal pole absoluutselt mitte midagi head. Eks nii mõneski mõttes olen ma sellega nõus, kuid eks palju oleneb ka sellest, mis inimesed seal depressiivses väikelinnas elavad ja mida nad seal korraldavad. Nii olen korduvalt kuulnud, et Põlvas ei toimu mitte midagi ja see on üks kõige hullem pommiauk kogu Eestimaal. Jah, ka mina pole rahul paljude otsustega, mis linnas vastu on võetud ja tõesti suurt kaubanduskeskust linnas pole ning samuti puuduvad seal ka mitmed teised olulised teenused. Aga kultuurielu on Põlvas selle-eest vägev. Julgen väita, et vähemalt kord kuus toimub seal teatrietendus ja ka kontserdeid leidub seal ka rohkesti. Kusjuures kontserdid on ikka päris maailmatasemel. Seega ei saa öelda, et Põlva täielik pommiauk on ja ilmselt sama kehtib ka teiste depressiivseteks väikelinnadeks nimetatute kohta.

Sel korral sai Põlvas näha Wayne MacGregori balletti “A Dark Crystal Odyssey", mida esitati koostöös The Royal Ballet´ga. Ehk siis ühte väikest osakest Inglismaa kõige kuulsamast ja olulisemast balletitrupist oli võimalik väikeses Põlvas näha. Jah, ma olen aus, neid oli võimalik näha ka Rahvusooper Estonia laval, aga Põlvasse tulid nad esimesena ja kui kogu Eestis oligi ainult kaks etendust, siis on see päris kõva sõna, et üks etendus Põlvas toimus. Ma ei hakka salgamagi, et kuigi ma pole eriti suur balletihuviline, siis võimalus seda etendust näha, oli ikka midagi erakordset. Sest see lihtsalt on üks nendest hetkedest, mida õnnestubki ainult kord elus kogeda. 

Kahjuks oli minu istekoht rea otsas ja seetõttu jäi mul osa etendusest piiratud nähtavuse tõttu nägemata, sest kõik see, mis toimus lava külgedel jäi minu vaateväljast välja. Kuigi pean tunnistama, et ega ma tegelikult midagi väga nähtu kohta kirjutada ei oskagi. Esiteks pole ma kunagi eriti suur balletihuviline olnud ja seetõttu ei oska ma laval nähtut väga tõlgendada. Jah, ma ostsin kava, sest tavaliselt kava just selleks ongi, et ära kirjeldada, millest lavastus räägib, aga ka kavalehe abiga jäid paljud kujundid mulle arusaamatuks. Teiseks olin ma lavastuse visuaalsesse poolde nii süvenenud, et lülitasin aju täiesti välja ja ei mõelnud etenduse ajal mitte millelegi. 

Kuigi ma tantsijaid vahepeal üldse ei näinud, sest nad tantsisid just selles lava ääres, mida mina ei näinud, jätkus mul vaatamist ikkagi. Nimelt toimus kogu etendus õhulise eesriide taga ja sinna eesriidele kuvati kogu aeg erinevaid mustreid, mis tekitasid vägagi vastandlikke tundeid. Samas olid mustrid visuaalselt nauditavad ja neid vaadates sai mõtte vabaks lasta ja lihtsalt olla ja kulgeda muusika ja visuaali taktis. Just see on see, mida ma peamiselt vaatasin ja lasin oma mõttel uitama minna. Järgmisel hetkel tuli muidugi meelde, et ma vaatan baletti ja peaks tantsijaid ka vaatama. Eks kohati oli harjumatu ka see, et tegemist oli kaasaegse balletiga kus tantsijad olid laval paljajalu ja lõpuks peaaegu ilma riieteta. Minu jaoks see veidi võttis seda balleti suursugusut veidi vähemaks.

Igatahes nagu lavastuse tutvustus ütleb, siis Wayne McGregori ballett A Dark Crystal Odyssey on inspiratsiooni saanud Jim Hensoni 1982. aasta kultusfilmist The Dark Crystal. Ma kahjuks pole sellest filmist varem midagi kuulnud ega seda näinud, seega polnud mulle sellest teadmisest erilist kasu ja see ei aidanud mul kuidagi paremini mõista mis laval toimub. Ajalugu on tugevalt seotud The Dark Crystal universumiga, kus peegelduvad vastandlikud jõud – hea ja kurja võitlus, valguse ja pimeduse tasakaal. Lisaks sain tutvustusest veel teada, et ballett uurib needuse, vägivalla ja looduslike jõudude teemasid, esitades neid läbi liikumise ja kujundite. Tantsijad esindavad erinevaid tegelasi ja maailma osi, olles tugevalt seotud graafilise ja visuaalse esteetikaga, millel on oma roll stseeni kujunduses.

Nüüd guugeldasin veidi seda filmi ka, mille põhjal ballett loodud on ja julgen väita, et McGregori tõlgendus jääb truuks filmi tumedale ja salapärasele atmosfäärile, pakkudes vaatajale sensoorset ja intellektuaalset kogemust, mis ühendab tantsu, visuaali ja muusika. Ballett on intrigeeriv segu psühholoogilisest ja spirituaalsest uurimusest, olles teatud mõttes poeetiline mõtisklus valguse ja pimeduse vahelise tasakaalu leidmisest. Ja kuigi ma ei saanud detailselt kõikidest nüanssidest aru, mida ballett öelda tahtis, olen ma sellega nõus, et igati sensoorse kogemuse see elamus mulle pakkus. Ja eks see teadmine, et asjaga on seotud The Royal Ballet, muutis asja veel eriti eriliseks ja intellektuaalseks. Ja kui ma veel kõik need mõtted ja kujutluspildid siia välja tooksin, mida laval nähtud liikumine, valgus, heli ja installatsioonid tekitasid, siis saab öelda küll, et tegemist oli spirituaalse kogemusega, mida ongi raske sõnadesse panna. Selleks, et seda mõista, tuleb seda ise kogeda.

Selle lühikese postitusega tahan lihtsalt seda öelda, et alati ei tasu väikelinnasid kritiseerida ja tasub ka nende kultuurielul silma peal hoida. Iial ei tea milliseid suurepäraseid kultuurielamusi ootamatust kohast leida võib. Ühtlasi kasutan võimalust ja toon selle välja, et Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses saab juba 7. aprillil 2025 näha Eesti Balletiagentuuri produtseeritud balletti „Tuhkatriinu“, milles lisaks Eesti Rahvusballeti tantsijatele teevad kaasa solistid Hispaania Rahvusballetist ja Soome Rahvusballetist. 

Loe edasi

Õhtused majad

 25. oktoobril 2023 Rahvusooper Estonia külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Kas 34-aastaselt on õige aeg hakata baleriini karjäärist unistama? Eks paljud väikesed tüdrukud on unistanud baleriiniks või printsessiks saamisest, et ilusaid kleite saaks kanda. Mina enda lapsepõlvest sellist unistust ei mäleta, aga eile teatrisaalis Tiit Härmi balletti „Õhtused majad“ vaadates tekkis minus küll unistus baleriiniks saamisest. Ühelt poolt oli see kindlasti mõjutatud Maarja Meeru ilusatest kostüümidest ja baleriinide graatsilisest liikumisest laval ning teisalt Gustav Mahleri emotsionaalselt dramaatilisest muusikast, mille saatel oleks ise ka end liigutada tahtnud.

Võib-olla pole ma baleriini karjäärist unistanud ka seetõttu, et ega ma üleliia palju pole balletti vaatamas käinud ja siis ei saagi sellist unistust tekkida. Põhjus, miks ma pole balletti vaatama läinud peitub peamiselt selles, et ma veidi kardan seda et ilma sõnadeta ei saa ma täielikult kogu räägitavast loost aru. Selles mõttes oli Tiit Härmi ballett „Õhtused majad“ hea sissejuhatus balletimaailma, kuna lugu põhineb Eduard von Keyserlingi samanimelisel jutustusel ja seega tundus mulle, et lugu oli rohkem arusaadavam kui nö klassikaliste balletide puhul. Kuigi kõigile teada-tuntud balletide (nt "Luikede järv" või "Pähklipureja") on süžee niikuinii kõikidele teada ja seega pole seal ka seda hirmu, et loost aru ei saa. Aga see, et "Õhtused majad" kuidagi eriti hästi arusaadav oli, võib vabalt ka ainult illusioon olla ja tegelikult võivad kõik balletid täiesti arusaadavad olla. Kuna ma pole eriline balleti külastaja, siis ma lihtsalt ei pruugi teada. Seetõttu ma siin ka eriti balletti kui sellist eraldi ei kajasta, vaid räägin ainult lavastusest kui tervikust.

Etenduse alguses tundus mulle justkui oleksin vaatama sattunud draama-või ooperilavastust, sest kostüümid ja dekoratsioonid oleksid võinud vabalt olla osaks draama- või ooperilavastusest. Minu ettekujutuses balletis tantsitakse rohkem ja seega tundus harjumatu näha laval baariletti, kanapeed või söögilaudu. Lisaks andis videoinstallatsioon väga konkreetse ettekujutuse sellest, kas hetkel näidatav tegevus toimub baltisaksa aadlike majas, pargis, kuupaistel vms. Nii leidsin ma end päris mitmel korral ootamast, et millal mõni tegelane rääkima hakkab, sest esimestel minutitel tundus kogu laval toimuv liikumine lihtsalt kui draamalavastuse vaikiv stseen. Ainult belletitantsijate varvaskingad tuletasid meelde, et ma olen siiski tulnud balletti vaatama. Kuigi tegelikkuses oli tantsijate esitus nii emotsionaalne ja teatraalne, et ka ilma sõnadeta oli võimalik tegevusest ja emotsioonidest aru saada.

Lavastuse tutvustuses kirjutatakse loo kohta järgmist: „Õhtused majad“ räägib baltisaksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.

Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...

Nagu tutvustusest lugeda võib, siis saab laval näha suuri tundeid ja ma ei suutnud vahepeal ära otsustada, kas vaadata kuidas laval neid suuri tundeid tantsides väljendatakse, või panna silmad kinni ja lihtsalt nautida Mahleri muusikat, mis neid tundeid väljendab. Oleks tahtnud mõlemat teha, aga kinniste silmadega oleks kaunis ballett nägemata jäänud ja balletti vaadates läksin loosse nii sisse, et kui muusika järsku dramaatilisemaks muutus, olin sunnitud korraliku võpatusega reaalsesse maailma tagasi tulema. Kusjuures muusika on siiski eraldi teos ja pole spetsiaalselt selle balleti jaoks loodud, kuigi arvestades muusika dramaatilisust, siis on Tiit Härm teinud väga hea muusika valiku, mis ühtib koreograafiaga täielikult. Kohati oli küll tunne, et muusika ja lavastus on koos loodud ja täiendasid teineteist. Kusjuures kogu muusika tuli lindilt, mitte polnud kohal orkestrit, kes muusikat orkestriaugus esitab. Muusika oli nii hästi salvestatud, et suletud silmadega oleks vabalt võinud ette kujutada, et 80-st orkestrandist koosnev orkester on orkestriauku mängima pandud.

Kuigi ma pole eriline balletisõber, siis mina jäin õhtuga väga rahule. Isegi veidi kahju oli, et mõlemad vaatused ainult 36 minutit kestsid (ei, ma ei võtnud aega, vaid küsisin tuttavalt adminstraatorilt et kui pikk esimene vaatus oli, sest minu jaoks oli see liiga lühike), sest ma oleks kogu seda ilu tahtnud rohkem nautida. Kuigi palju oli selliseid tantsunumbreid, kus konkreetselt balletielemente ei näidatud vaid pigem oli tegu aadlike korraldatud balliga, siis mina nautisin eriti soolonumbreid, kus sai näha kõrgustesse küündivaid hüppeid, kiiret varvaskingadel tippimist, mitmeid keerutusi ja ohtralt tõsteid. Minusugune balletivõhik jäi õhtuga nii rahule, et tahaks kohe uuesti balletti vaatama minna. Balletiblogijat aga minust kindlasti ei saa, sest eelkõige meeldib mulle teatris draamalavastusi nautida, aga vahelduse mõttes on ooper ja ballett hea vaheldus. Seega julgen teistele ka soovitada. Isegi saalis olnud mitmed väikesed lapsed ja noored püsisid kogu etenduse aja rahulikult ja nautisid laval toimuvat. Kindlasti tahan nüüd Keyserlingi raamatu ka läbi lugeda, et päris täpselt kõigest aru saada, mis lugu laval jutustati.

 

Jutustuse autor: Eduard von Keyserling
Muusika: Gustav Mahler
Koreograaf-lavastaja: Tiit Härm
Lavastaja assistent: Irina Härm
Kunstnik: Maarja Meeru
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Videokunstnik: Taavi Varm
Repetiitorid: Luana Georg, David Jonathan, Linnar Loorits, Marina Kesler, Daniel Kirsipuu
Osades:
Ali Urata – Dietz von Egloff
Laura Maya – Fastrade
Anna Roberta – Lydia
Vitali Nikolajev – Parun Warthe
Triinu Leppik-Upkin – Paruness Arabella
Phillipa McCann – Paruness Arabella saatja
Marcus Nilson – Parun Dachhausen
Benjamin Pierce – Parun Port
Abigail Mattox – Paruness Carolina
Nikos Gkentsef – Krahv Šutov
Ashley Chiu – Krahvinna Adine
Samuel Parham – Krahv Bützow
Nadežda Antipenko – Krahvinna Rosalje
Antonio Gallo – Kokk
Luca Giovanetti – Kokk
Leonardo Celegato – Kokk
Karolina Bart – Vanaema
Ana Maria Gergely – Mustlanna
 
Rohkem infot leiab Rahvusooper Estonia koduleheküljelt

Loe edasi