Miisukal "Kassid"

 7. augustil 2021 Autovabaduse Puiesteel Tartus

Foto: Piip ja Tuut Teater

Nii kummalist teed pidi pole ma varem teatrisse jõudnudki. Nimelt nägin ma ööl vastu laupäeva unes, et üks teine õppejõud oli minu praktikumi tudengitele Piibu ja Tuudu esinema kutsunud. Aga tudengid läksid koos teise õppejõuga ära ja nii olin mina ainus, kes lõpuks Piibu ja Tuudu esinemist vaatama jäi ning nendega pärast maast ja ilmast rääkis. Ärgates ei suutnud ma ära imestada, kui kummaline see unenägu oli. Kusjuures ma enamasti ei näe unenägusid ning kooli ning Piibu ja Tuudu peale ma polnud ka mõelnud, et päevased sündmused oleksid mu unenägu mõjutanud. Unenäost segaduses olles, võtsin kohe ärgates telefoni, et Tartu veini- ja toidufestivali programmiga tutvuda, kuna ma olin eelmisel õhtul kuulnud, et mu sõbranna teeb seal näomaalinguid. Mõtlesin huvi pärast vaadata, et mis kellast kellani ta seal on ja mis tegevusi festivali programmis veel leidub, et äkki lähen ka sinna. Ja siis ma seda nägingi. Mul oli koheselt selge, miks ma sellist unenägu näinud olin. Nimelt oli programmis kirjas, et kell 12 on autovabaduse puiesteel Piip ja Tuut Teatri miisukal “Kassid”. Täiesti tasuta kusjuures. Sel hetkel oli selge, et olgu ilm kui vihmane tahes, mina lähen keskpäevaks autovabaduse puiesteele teatrisse.
Miisukal on nagu muusikal, aga kuna loo peategelasteks on neli kassi, siis meeldib Piip ja Tuut Teatrile seda neile omase huumoriga miisukaliks nimetada. Ilmselt suudavad muusikalisõbrad oma peas juba luua paralleele Andrew Lloyd Webberi samanimelise muusikaliga. Aga tegemist on rootslase Agneta Elers-Jarlemani teosega, mis on kirjutatud spetsiaalselt lastele ja mille ainus seos maailmakuulsa muusikaliga on sarnane nimi. Miisukal räägib neljast hüljatud kassist, kelle igapäevaseks kaaslaseks on nälg. Ometigi pole see lugu mitte niivõrd kassidest, vaid hoopis armastusest ja hoolimisest. Ma siiralt loodan, et need lapsed (ja ka vanemad), kes miisukali nägema juhtuvad, mõistavad mitte ainult loomade, vaid kõikide elavate organismide hingeelu veidi paremini ja seetõttu oskavad märgata abivajavat looma või inimest.
Kuigi loo peategelasteks on justkui neli väga eriilmelist kassi, on lavastaja Haide Männamäe öelnud, et tegelikult on laval ikkagi noored näitlejad, kes räägivad kasside lugusid, mitte pole laval kassid. Meile tutvustatakse nelja erineva iseloomuga kassi lugu. Minu meelest on küll kõikide kasside puhul nende stereotüüpide iseloomuomadused väga hästi edasi antud. Ilmselt on paljud kuulnud, et punane kass on rahakass ja kuninglik kass. Nii on ka lavastuses punane kass (Stefan Hein) uhke selle üle, et tema isa on kuningas. Samuti on ilmselt igaüks meist vähemalt kord elus sülitanud kolm korda üle õla, kui must kass üle tee läheb. Mingil paradoksaalsel kombel peetakse musti kasse juba ajalooliselt ohtlikeks. Seda paradoksi jätkab miisukalis must kass (Maarja Tammemägi), kes näeb välja nagu karm rokkar ja kes ei karda midagi. Siiski on näha, et väga valjud helid tekitavad ka temas kabuhirmu ja karmi välimuse taga on hell hing. Kõige puhtama ja süütumavälimusega on valged kassid ning seeläbi peetakse neid ka kõige armsamaks kassideks. Grete Konksi valge kass on ehtne süütuse kehastus, kes ei oska enda õiguste eest seista ning proovib enda vaenlast nunnumeetriga hävitada. Neljandaks kassiks on tüüpiline hall kass, kelle kohta mul hetkel ühtegi stereotüüpi pähe ei tule, kuid minu meelest on hall kass üks kõige ehtsam kassi võrdkuju. Mitte mingi hellitatud kass, kes sööb gurmeetoitu, vaid selline, kes püüab hiiri ja linde. Just sarnaselt mõtleb söögile ka miisukali hall kass (Kristjan Poom).
Reaalses elus on üsna paljud kassid kirjud. Nii on ka minu kass kirju ja tema karvkattest leiab kõigi nelja kassi värve. Kui ma kasside lugusid kuulasin ja nende iseloomu paremini taipama hakkasin, sain aru, et minu kassil on kõigi nelja kassi iseloomujooned täiesti olemas. Vastavalt situatsioonile võib ta olla sama kuninglik nagu punane kass, sama armas ja süütu kui valge kass, sama ohtlik nagu must kass või sama lendava toidu maias nagu hall kass. Ja teate mis, see äratundmine tegi mulle nii palju nalja, et ma lihtsalt naersin lavastuse ajal, kuna mul oli täpselt selline tunne nagu meie Kata (jah, meie kassil on selline ebakassilik nimi) räägiks laval enda erinevate minade lugusid. Kindlasti soovitan kõikidele kassiomanikele. Uskuge mind, te hakkate oma kassi ja tema käitumist hoopis teise pilguga vaatama. Kindlasti pakub varasem kokkupuude kassidega ka lavastust vaadates ohtralt äratundmisrõõmu ja läbi selle veelgi ohtramalt naeru.
Näiteks mina naersin kõige rohkem selle üle, kui valge kass oli oma kassi ära kaotanud. Ja kui õnnelik ta kassiga taaskohtumise üle oli. Sisuliselt oleks ta kassi pooleks musitanud ja nunnutanud suurest rõõmust, et tema lemmik on jälle tema juures. Ja siis järsku muutus tema hääletoon tõsiseks ning ta käskis kassil endale otsa vaadata ja hakkas kassiga pahandama, et see enam kunagi niimoodi ära ei kaoks. Ilmselt pole see teistele üldse naljakas stseen, aga olles oma ema näinud korduvalt kassiga täpselt samamoodi käitumas (mitte küll kadumise pärast, aga üleüldse pahandusi tehes), oli see lihtsalt värskendavalt naljakas stseen. Kusjuures sobib hästi ka võõrastega vestluse alustamiseks, kui neile öelda, et mu ema/isa/vanaema/vanaisa/mina ise (võid mis iganes tuttava kassiomaniku siia mõelda) käitub kassiga täpselt samuti.
Ärgem unustagem, et tegemist on siiski miisukaliga, mis tähendab seda et seal on ohtralt laule ja muusikat. Vastavalt sellele, millist meloodiat parasjagu vaja on, teeb muusikat laval kohapeal Tõnu Raadik, kes vajadusel mängib viiulit või klaverit. Lisaks saadavad näitlejad end ise nii kitarride, mandoliini, süntesaatori/klaveriga kui ka suurtest konservipurkidest meisterdatud trummide abil. Vastavalt iga kassi iseloomule leiab laulude repertuaarist nii ohtliku muusikaga laule, räppi kui ka südamlikumaid laule. Igale muusikastiili austajale peaks midagi leiduma.
Ja kuna tegemist on ikkagi lastele suunatud lavastusega, siis laste tähelepanu hoidmiseks kaasatakse ka neid laval toimuvasse. Küll saavad nad etteantud sõnade järgi kaasa laulda või tuleb neil kassidega seotud mõistatusi ära arvata. Samas suudavad noored näitlejad lava nii energiliselt täita ja elama panna, et siis kui lapsed peavad vaikselt kuulama, nad seda ka teevad. Kes on juhtunud Piip ja Tuut Teatri tänavusuvist suvelavastust “Kalevipoja vägiteod ehk missa sööd, et sa nii tugev oled” (lingile vajutades saab lugeda minu mõtteid selle lavastuse kohta) nägema, siis need on juba nelja noore näitlejaga ja nende võimega end lastele huvitavaks muuta, juba tutvunud.
Eks see on suuresti ka lavastaja Haide Männamäe teene, et noored on nii lapsesõbralikuks kasvanud ja oskavad kohati lausa klounilikult laste tähelepanu köita. Igatahes oli minul väga huvitav vaadata kohati teistsuguseid liikumisi ja lahenduskäike, kui me tavaliselt teatris oleme harjunud nägema. Mulle väga meeldiks kui Männamäe lavastaks ka täiskasvanutele midagi ja ehk isegi väljaspool Piip ja Tuut Teatri turvalisi seinu. Ma usun, et sellest võiks vägagi huvitav lavastus tulla.
Mina olen täiesti siiralt õnnelik, et mu alateadvus mulle sellise unenäo tõi ja ma juhuse tahtel miisukali nägema juhtusin. Nii sooja ja südamlikku lugu pole ma ammu kohanud. Kui mõelda, et see on lastele suunatud, siis ma tahaks väga loota, et ehk õpetab see lavastus lastele hoolimist ja teistega arvestamist. Äkki juhtub ime ja meil hakkab seetõttu ka koolivägivald vähenema, sest lapsed saavad aru, et teistsugune laps tahab täpselt samasugust hoolimist, armastust ja tunnustust nagu nemad isegi. Aga see eeldab muidugi ka vanemate või õpetajate selgitustööd, et kuigi miisukal räägib kassidest, siis samasugust hoolimist ja armastust vajavad kõik elusolendid. Ühtlasi võiks lavastus panna meid kõiki mõtlema sellele, kuidas me teistega käitume ja inimesi ei tasu nende välimuse järgi diskrimineerida.
Kui seda juhtub lugema mõni algklasside õpetaja, siis palun vii oma lapsed võimalusel seda lavastust vaatama või võta teatriga ühendust ja uuri, äkki nad saavad ise kooli esinema tulla. Uskuge mind, see on hea lähteplatvorm, kuidas lastega ühiskonda parandada. Kõik kassisõbrad võivad ka Piip ja Tuut Teatril silma peal hoida ning lavastust vaatama minna. Ehk leiate oma lemmikuga veel parema ühise keele.
 
Aitäh kassid ja Haide, et te mu nädalavahetuse helgemaks muutsite!
 
Autor: Agneta Elers-Jarleman
Laulutekstide autor: Lennart Hellsing
Helilooja: Gunnar Edander
Lavastaja: Haide Männamäe
Liikumisjuht: Marge Ehrenbusch
Kunstnik: Inga Vares
Muusikajuht ja muusik: Tõnu Raadik
Valgus: Mihkel Viinalass
Laval:
Grete Konksi – valge kass
Maarja Tammemägi – must kass
Kristjan Poom – hall kass
Stefan Hein – punane kass
 
Miisukali kohta saab rohkem infot Piip ja Tuut Teatri koduleheküljelt (sinna ilmuvad jooksvalt ka etenduste ajad)

Loe edasi

Kalevipoja vägiteod ehk missa sööd, et sa nii tugev oled

 26. juunil 2021 Kalevipoja Kojas Jõgevamaal

Päisefoto pärit Piip ja Tuut Facebooki lehelt

Kui mina laps olin, siis meeldis mulle vaadata “Mõmmi ja aabitsat” ning sealt tähti õppida. Kunagi eelmise sügise hakul jäi ühel laupäevaõhtul juhuslikult televiisor tööle, kui sealt algas Piip ja Tuut TV saade. Mu esialgne plaan oli telekas taustaks mängima jätta (sest ma olin liiga laisk selleks, et diivanilt tõusta ja laualt pult võtta) ja telefonis edasi vegeteerida. See plaan siiski ei täitunud, sest telerist minuni jõudvad helid olid nii paeluvad, et ma pidin telefoni käest panema ja järgnevaks 30 minutiks end teleri ette naelutama. Võib-olla on see imelik, et üks 31-aastane igal laupäevaõhtul 19.30 teleri ees lastesaadet ootas ja vaatas, kuid just nii need laupäevaõhtud peale seda esimest juhuslikku kohtumist möödusidki. Peab tunnistama, et tähed olin ma selleks ajaks selgeks saanud, kuid sellegipoolest oli huvitav vaadata, kuidas Piip ja Tuut neid tähti tutvustavad ja mida huvitavat nad veel saate jooksul välja mõtlevad. Nii saigi alguse minu sümpaatia kahe klouni vastu ja ma olin kindel, et tahaks neid ikka kunagi oma silmaga ka reaalselt esinemas näha.

Eks ma muidugi olin Piipu ja Tuutu juba varem telerist ja internetist näinud ning teadsin kellega tegu on ja mida nad teevad. Ma arvan, et üleüldse teatakse Eestis palju rohkem seda kes on Piip ja Tuut, kui seda kes on Haide Männamäe ja Toomas Tross. Mina näiteks arvasin, et nende etendused on pigem lastele mõeldud ja nii polnud ma väga nende tegemistesse süvenenud kuigi olin kuulnud, et neid kiidetakse taevani. Tagantjärele tarkusena oleksin väga tahtnud Piip ja Tuut Teatri “Cabaret Siberia” lavastust näha, kuid kahjuks õnnestus mul seda ainult teleri vahendusel näha. Igatahes ei jää mul muud üle, kui tulevikus tähelepanelikum olla ja vaadata mida Piip ja Tuut Teatris veel täiskasvanutele pakutakse. Seni aga saavad ka kõik täiskasvanud koos pere pisematega (või ka ilma nendeta) Eesti kuulsaima klounipaari tegemisi nautida. Nimelt Piip ja Tuut mängivad just neile, kes neid parasjagu vaatamas on. Olgu pealtvaatajateks lapsed, täiskasvanud, koduloomad või sääsed-parmud – midagi endale huvipakkuvat leiavad kõik. Seega ma julgustan kõiki oma eelarvamustest mööda vaatama või üle saama, et klounid on ainult lastele mõeldud, ning teatrisse minema.

Sel suvel harivad Piip ja Tuut kõiki huvilisi meie rahvuskangelase Kalevipoja vägitegudest ja seda justnimelt Jõgevamaal, kus asusid väidetavalt Kalevipoja künnivaod mida meie tänapäeval tunneme Jõgevamaa voortena. Lisaks künnivagudele puhkab Kalevipoja mõõk justnimelt Kääpa jões, mille läheduses “Kalevipoja vägiteod” etendused toimuvad. Minu meelest on see vägagi tänuväärne, et Piip ja Tuut harivad lapsi Kalevipoja teemadel. Juba väikesest peast on lapsed nutitelefonides ja seal tarbitava sisu kaudu õpivad lapsed järjest enam välismaiseid kultuuritavasid, unustades meie enda muistendid, legendid ja traditsioonid. Näiteks räägitakse etenduses sellest, kuidas Kalevipoeg üle Peipsi järve laudu tõi. See vist on kõige tuntum lugu kogu eeposest. Samas tutvustatakse ka selliseid lugusid, millest rahvas võib-olla nii palju ei tea. Näiteks kuidas Kalevipoeg Soomest 80 km kaugusel Eesti rannikul asuvale vanatühjale 1000 tonni kaaluva kiviga vastu pead viskas. Lisaks rääkis Tuut legende ka sellest kuidas tekkis Kääpa jõgi ja see küngas, mille otsas etendust anti. Kuigi ma pole täiesti kindel, kas need legendid olid nende endi välja mõeldud, või olid need rahvasuust pärit, sest mul ei õnnestunud seda kõikvõimsa interneti abiga selgeks teha. Igatahes huvitav oli ikka.

Lisaks Kalevipoja vägitegudele on lavastusse sisse põimitud ka ahjualuse lugu. Ma arvan, et see läheb jälle samasse kategooriasse, et tänapäeva lapsed (ja ehk ka mõningad lapsevanemad) ei teagi, mis tegelane see ahjualune oli. Igatahes oli tore vaadata, kui mõned vanaemad-vanaisad omavahel elavalt sosistama hakkasid, et see on ju täpselt nagu ahjualune, kes kogu supikraami pajast minema viib. Nagu ka pealkirjast võib välja lugeda, siis suurem rõhk oli ikkagi Kalevipoja vägitegudel ja Ahjualune oli lihtsalt üks kõrvaltegelastest oma looga. Kuidas ahjualune ja Kalevipoeg omavahel seotud olid, seda ma siinkohal rääkima ei hakka. Midagi peab ikka teatrisse minnes üllatuseks ka jääma.

Aga, et lugu iidvanast Kalevipojast nii igav ei oleks, siis leidis tegevus aset tänapäeval. Suurema osa ajast pajatasid rahvuskangelase vägitegudest lugusid neli sortsi, kes olid Kalevipojaga rammu katsunud vanatühja lapselapsed. Tukk, Lakk, Habe ja Vunts – nii olid sortside nimed, olid vanaisa poolt maa peale aetud, et nad karistuseks siin inimeste kombel tööd tegema hakkaksid. Nemad otsustasid rajada oma firma, mil nimeks Sorts Suppi OÜ. Eks igaüks siis ise arvab, millega nende firma tegeles. Vihjeks võin öelda, et just neil käis ahjualune külas. Siiski polnud ahjualune sel korral isekas, vaid käis supikraami hoopis teistel põhjustel varastamas. Mis need põhjused olid, sellest saate aimu siis, kui ise Kääpale kohale lähete sel ajal kui Piip ja Tuut koos osava koka ja sortsidega toimetavad.

Ma arvan, et Piip (Haide Männamäe) ja Tuut (Toomas Tross) ei vaja kiitmist ega laitmist, sest nemad olid nii suurepärased nagu nad ikka on. Sel korral siis jääbki nii, et Haide Männamäest ja Toomas Trossist räägin kui lavastajatest-autoritest mitte kui näitlejatest. Jah, nad on küll näitlejad kuid ma julgen väita, et Piip ja Tuut on juba nende alter ego-d ja seega pole siin selles osas enam midagi rääkida. Kui ma hakkaksin Piipu ja Tuutu kui teatrirolle lahkama, siis sellest tuleks ilmselt juba eraldi bakalaureusetöö möötu kirjutis välja. Siiski pean ma autorite kapsaaeda kivi viskama ja ütlema, et ma oleksin tahtnud et Piip ja Tuut oleksid rohkem laval olnud. Hetkel oli suurem rõhk sortsidel, kuid mina isiklikult oleksin tahtnud, et Piip ja Tuut oleksid mingisuguse trikiga hakkama saanud (näiteks mõne akrobaatikatrikiga). Samas au ja kiitus selle eest, et noored näitlejad olid nii hästi laval toimetama pandud. Kui sa ise oled andekas (ja just seda Haide Männamäe ja Toomas Tross on, nad on Eesti andekaimad klounid), siis on üsna keeruline teisi sama andekalt tegutsema panna, sest tahaks ju ise laval särada. Aga sel korral on just nii, et Piip ja Tuut jäävad veidi rohkem varju ja noorte näitlejate kahastatud sortsid tõusevad esile.

Mis puudutab konkreetselt laval toimunut, siis laulmise eest saab Piip plusspunktid, kuid kuna ma tean, et nii Piip kui ka Tuut on enamaks võimelised, siis jäi ühest laulust mulle väheks. Oleksin tahtnud nende annet veelgi rohkem näha. Aga nagu öeldakse, siis head asja ei saagi korraga palju olla. Samas pean ma tunnistama, et selle, mis minu jaoks laval puudu jäi, tegid Piip ja Tuut vaheajal (ja ilmselt ka pärast etendust) kuhjaga tagasi. Ma lihtsalt kuulasin-vaatasin neid ning seda kuidas nad publikuga suhtlevad ja naersin (ilmselt sama palju kui etenduse ajal või veelgi rohkem). See rõõm ja energia mis nende kahe sees olemas on, jõuab ka publikuni ning ilmselt ka kõikide teiste elusolenditeni. Ja see on midagi erakordset. Ilmselt seepärast igas vanuses publik meie esiklounipaari nii palju armastabki. Arvatavasti polnud etenduse ajal ühtegi putukat ka just selle pärast platsis, sest kõik sääsed-parmud vaatasid ka ennastunustavalt etendust ja unustasid ära, et nad võiksid publiku näol pidusööki nautida.

Nagu ma juba mainisin, olid sel korral klounidele seltsiks neli sortsi. Sortse kehastasid Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lennu lõpetanud noored näitlejad Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Stefan Hein ja Kristjan Poom. Enamasti kujutatakse sortse pahalastena. Sel korral olid sortsid küll pahad, kes vargil käisid, kuid sellest hoolimata hakkas mul neist veidi kahju. Oma mustade riiete, turritavate soengute ning veidi rumalatena tekitasid nad minus (ja ilmselt ka paljudes teistes) täpselt sellise tunde, et tahaks neid veidi hoida ja aidata. Ka publikuks olnud lapsed hoidsid sel korral sortside poole ja kippusid neile saladusi välja rääkima, mida nad ilmselt pahalastele poleks rääkinud. Kui Piip ja Tuut on juba aastakümneid lastele esinemist harjutada saanud, siis noortel sellist kogemustepagasit pole veel jõudnud tekkida. Nii ma vaatasin huviga kuidas sortsid enda kehtestamisega toime tulevad, ja ma pean ütlema, et nad said sellega sama suurepäraselt hakkama kui Piip ja Tuut.

Kõige rohkem jäi mulle sortsidest silma Maarja Tammemägi kehastatud Lakk. Ilmselt seetõttu, et tema oli sortsidest kõige targem ja üritas kõigile ära põhjendada miks teatud asjad ei saanud võimalikud olla. Näiteks et sead ja lehmad ei lenda. Eriti meeldis mulle matemaatiline valem, mille abil ta näitas kui suur oleks pidanud Kalevipoeg olema, et 1000 tonnist kivi 80 km kaugusele visata. Kindlasti tekib nüüd kõikidel küsimus, et mida see Kalevipoeg sööb, et ta nii tugev on? Vot sellele küsimusele annavad jällegi etendused vastuse. Ometigi ei jäänud teised talle mitte kuidagi alla ja kõik nad täiendasid teineteist suurepäraselt. Igaühel oli olemas selline oskus, mida teised vajasid ja kui keegi neist oleks puudu olnud, poles sortsid efektiivselt tegutseda saanud. Kes panustas meeskonna juhtimisega ja kes oma rammuga. Ma arvan, et sortside osa kujuneski oluliseks just seetõttu, et nad tegutsesid ühtse meeskonnana. Meeskonnatundele aitas kindlasti palju kaasa ka see, et kõik neli näitlejat olid samalt kursuselt ja harjunud teineteisega koos tegutsema ning seega ei pidanud nad meeskonnaks saamist proovides õppima. Ja see kindlameelsus, mis sortsidest läbi kumas, seda ma kirjeldada ei suuda, sest seda peab ise nägema. Igatahes oli näha, et ükski liigutus pole tehtud lihtsalt niisama, vaid kõigel on eesmärk. Kui ma enne mainisin, et Piip laulis ainult korra, siis sortsid olid nii energilised, et laulsid enda firmalaulu kaks korda etenduse jooksul ja teisel korral panid ka publiku seda endaga kaasa laulma.

Sortsid ja klounid pole siiski ainsad, kes lavalt läbi käivad. Nagu ka pealkirjast võib aru saada, ja ka eelnevalt on läbi käinud söögi teema, siis ei puudunud lavalt ka kokk. Kokaks oli Marek Demjanov, kes on aastakümneid olnud seotud nii kokandus- kui teatrimaailmaga. Ma julgen väita, et mingis mõttes on Demjanov isegi kogu lavastuse selgroog. Ühelt poolt nii Piip ja Tuut Teatri juhina kui ka teiselt poolt kokana. Laval näeb teda siiski korraks, kuid tegemist on humoorika osatäitmisega. Eriti see, kuidas ta lavalt lahkub ja publikust möödudes neilt vabandust palub. Selle, mille eest ta vabandust palub, jätan ma jällegi saladuseks. Lisaks näeme laval ühte heauskset möödujat (Oliver Reimann), kes kaudselt kogu selle segaduse põhjustas kui ta Sorts Suppi OÜ-le tellimuse esitas.

Lisaks sellele, et näitlejatööd olid äärmiselt head, tuleb kiita ka kunstnikke. Sortsid poleks pooltki nii sortsid välja näinud, kui poleks olnud nende uhkeid näokarvu (juuksed, habe, vuntsid) ning kohati mustaks võõbatud nägusid. Selle suurepärase töö eest tuleb tänada grimmikunstnik Evelin Poomi. On vist ilmselge, et kõik maa-alused tegelased peavad kandma tumedaid riideid, sest maa all on kõik ju must. Nii oli ka siin kunstnik Jaanus Laagriküll teinud suurepärast tööd ja toonud osa maa-alusest elust maa peale. Nii olid kõik supipajad, serveerimislauad ning kõik puitelemendid võõbatud mustaks. Puidust postid nägid täpselt sellised välja justkui pärineksid need mõnest sada aastat vanast suitsusaunast või siis oleks neid põrgulõkke suits mustaks värvinud. Eriti tahaksin kiita geniaalse mikrofoni lahenduse eest. Esialgu vaatasin, et pinkide ees maas olevad pikad puidust teibad on nö lava märkimiseks maha pandud. Kui sortsid laulma asusid, siis sain alles aru, et nende pikkade puidust teivaste ühte otsa olid mikrofonid peidetud ja sortsid siis tõstsid need teibad maast üles ja laulsid nende sisse. Eks neid lihtsaid aga ägedalt toimivaid lahendusi oli veelgi. Näiteks rulakiiver, mille aukudesse olid puuoksad pandud ja okste otsa oli veel lehti torgatud. Kõik, kellele tundub, et see kirjeldus võiks siili kohta käia, siis just siili Piip sellise kiivriga kehastaski.

Ma arvan, et nüüd aitab ka sellest rääkimisest et kes, kuidas ja mida etenduses teeb. Muidu pole teil üldse huvitav teatrisse minna, kui ma kõik ette ära räägin. Palju on ka sellist situatsioonikoomikat, mida ongi sõnadega raske edasi anda ja naljast aru saamiseks peab seda situatsiooni ise nägema ja kogema. Ja mina soovitan soojalt kogu perega (või siis ka üksinda, kui selline soov olema peaks) see teekond ette võtta. Me kõik vajame oma ellu nalja ja naeru ning veidikene lapsemeelsust. Mina näiteks käisin täiesti ilma lasteta etendust vaatamas ja esimese kümne minutiga oli mul juba kõht naermisest valus. Osalt olid selles naerus küll süüdi minu ümber istuvad lapsed oma elevuse ja reageeringutega, aga suurem osa süüst langes ikkagi Piibule ja Tuudule. Tõesti, ma võin käe südamele panna ja vanduda, et elamuse saavad kõik vaatajad. Ma pole tükk aega näinud, et täiskasvanud teatris nii vaikselt istuvad. Eks lapsed ikka tegid mürglit ja rääkisid kaasa, vahel ka liiga palju, aga Piip, Tuut ja sortsid said väga osavalt nende laste „ohjamisega“ hakkama. Siiski tasub teatrisse viia juba sellises vanuses lapsed, kes midagi aru ka saavad ja kes natukene suudavad paigal istuda. Väga väikeste ja püsimatute jaoks võib see tund aega esimest vaatust veidi igavaks muutuda.

Aitäh, Piip ja Tuut, et te meil olemas olete ja kõigi tuju paremaks teete!

Autorid-lavastajad: Haide Männamäe ja Toomas Tross
Lavastusdramaturg: Siret Campbell
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Grimmikunstnik: Evelin Poom
Muusika ja laulude autor: Siim Aimla
Laval olid:
Piip ja Tuut
Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Stefan Hein, Kristjan Poom – Sortsid (Vanatühja lapselapsed)
Marek Demjanov – Osav kokk
Oliver Reimann – Heauskne mööduja

Täpsemat infot järgmiste etenduste toimumise kohta saate vaadata SIIT.

Kes tahab perega eriti toredat aega veeta, siis soovitan nädalavahetusel valida näiteks päevane etendus, mis algab kell 14. Teatripiletiga saate Kalevipoja muuseumisse ja seiklusparki odavamalt sisse ja uskuge mind, peale etendust on kõige parem aeg pere pisematele ja miks mitte ka iseendale Kalevipoega lähemalt tutvustada. Näiteks saab muuseumis virtuaalreaalsuse abil lausa ise Kalevipojaks kehastuda. Lisaks on täiesti tasuta olemas suur mänguväljak, kus lapsed kindlasti mängida tahavad. Natukene suuremate jaoks pakub elamusi seikluspark. Seega tasub planeerida terve päev või vähemalt paar lisatundi teatrisse minekuks.

PS! Viimane lõik ei olnud mitte kuidagi kinnimakstud reklaam. Kuigi mul endal lapsi pole, siis nägin kõrvalt seda koledat vaatepilti, kus vanemad olid arvestanud, et etendus kestab 1 tund ja 45 minutit ning tahtsid kohe järgmiste toimetuste juurde edasi liikuda, kui lapsed samal ajal mänguväljaku või seikluspargi suunas liikuma hakkasid. Seepärast otsustasin, et igaks juhuks on targem hoiatada, et Kääpal jagub tegevust kauemaks ja kui juba sinnakanti minek on, siis tasub aega varuda veidi rohkem.

Loe edasi