Sweeney Todd

2.juunil 2018 Vanemuise suures majas

Võib öelda, et sel korral sattusin jälle pooljuhuslikult teatrisse. Juhuslikult selles mõttes, et ise ma poleks ilmselt „Sweeney Toddi“ muusikalile piletit valima hakanud. Küll aga räägiti mulle juba sellest muusikalist ammu ja nii ma siis mõtlesingi, et võiks selle muusikali ära vaadata. Teades, et Vanemuise muusikalide piletid ostetakse üsna kiiresti ära, ostsin ka enda pileti juba mitu kuud varem valmis. Selle inimese käest, kes mulle muusikalist rääkis, sain teada, et Sweeney Toddist on film ka tehtud ja et tegemist on üsnagi õudse looga.

Mida lähemale hakkas esietenduse kuupäev saabuma, seda tihedamaks läks Vanemuise teatri reklaamikampaania Sweeney Toddi muusikalile. Ma eeldan, et eestlaste jaoks pole see muusikal sama populaarne nagu seda on „Mamma mia!“, „Hüljatud“, „Helisev muusika“ jt ning seetõttu pidi Vanemuine rohkem reklaami tegema. Vähemalt mulle tundus, et reklaami oli rohkem ja nii nägin ma igal sammul Facebookis ja Instagramis postitusi, kuidas trupi liikmed käisid Kliinikumis verd andmas (viitega, et seda kulub lavastuses palju) või käisid Werneris pr Lovetti lihapirukaid söömas. Nii ma siis teadsingi enne etendust täpselt seda, et tegemist on õuduslooga, seal on palju verd ja seal on keegi proua Lovett, kes teeb inimlihast pirukaid.

Teatrisse sättisin end pigem negatiivse hoiakuga. Sest esiteks ei teadnud ma ju süžeest midagi (see on minu viga, et ma eeltööd teha ei viitsinud) ja teiseks tundus mulle, et seal pole kedagi sellist osalemas ka, kelle pärast tasuks ekstra teatrisse minna. Aga äkki ma selle negatiivse hoiaku tõttu just saingi positiivse üllatuse osaliseks. Kuna ma käisin esietendusel, siis oli juba sellest tingituna õhkkond kuidagi eriline. Siiski pean ütlema, et nii palju lilli pole ma vist kunagi teatris näinud, kui sel korral näitlejatele toodud oli. Õhus oli midagi erilist ja nii hakkas enne etendust minu negatiivne hoiak tasapisi hajuma.

Sel hetkel, kui etenduse alguseni oli mõni napp minut jäänud hakkas üks härrasmees (Simo Breede) saalis äärmistel kohtadel istuvate inimeste käest küsima, kas nad ikka on valmis selleks mis tuleb ja ega nad ometi ei karda. Etteruttavalt võib öelda, et enne teist vaatust käis ka publikuteenindaja inimestelt küsimas, et ega neil väga hirmus ei olnud. Sel hetkel hakkas negatiivsus minus juba ootusärevusega asenduma, sest ma tahtsin näha milline siis see õudusmuusikal välja näeb. Ja seda, et asi on õudne lubas aimata juba see, et tegelased niimoodi eeltööd tegemas käivad. Esimesed hääled orkestriaugust olid paljulubavalt ähvardavad. Umbes nagu kõuekõmin. Üks väike laps hakkas selle peale kõrvulukustavalt nutma ja nii pidi üks vanematest temaga saalist välja minema. Ma ei kujuta muidugi üldse ette miks peaks keegi sellist muusikali väikese lapsega vaatama tulema. Ma ei soovitaks alla 14. aastaseid kohe kindlasti viia „Sweeney Toddi“ vaatama. Ja ilmselt mitte ka vanemaid nõrganärvilisi. Seal on lõpu poole üks püstoliga stseen. Kui ma kogu etenduse aja ei võpatanud ega midagi õudset etenduses ei näinud, siis selle püstolipaugu peale ehmatasin ma ikka korralikult.

Minu jaoks siiski etendus nii õudne ei olnud, kui arvata oleks võinud. Pigem oli minu jaoks kõik see, mida ma laval nägin naljakas. Eks ma olen võib-olla musta huumorisoonega ka. Ütleme nii, et kui ma enne jõuluaega haiglas inimestelt verd võtan rohkem kui 2 katsutit, siis käib sinna juurde ka enamasti nali, et jõulud on ju tulekul ja mul on verivorsti jaoks verd vaja. Miks mind siis need inimlihast pirukad häirima oleksid pidanud? Siiski võin teid lohutada, et ma päris kõikidele ikka seda verivorsti nalja ei tee. Mõnele ütlen, et ma olen vampiir ka ja mul läks lihtsalt kõht tühjaks, seepärast on verd vaja võtta. Aga enamasti teen selliseid musti nalju ikka nendele patsientidele, kes ise ka sellise musta huumorisoonega on. Ehk, et sel hetkel kui Sweeney Todd oma ohvritel kõrisid läbi lõikas ja proua Lovett neid samal ajal läbi hakklihamasina ajas, tuli minul pigem naer peale. Õnneks oli esietendusel vist palju minusuguseid koos, sest saal naeris pidevalt. Minu jaoks oli ainus ebameeldiv koht see, kus Proua Lovett rääkis, et proua Mooney teeb kassilihast pirukaid. See tundus veidi rõvedana. Vot selline imelik inimene olengi, et kassilihast (ja ka koeralihast) pirukad on rõvedad, aga inimlihast mitte. Aga isegi need juuksekarvad ja küüned, mida Tobias hiljem lihapirukate seest leidis, ei olnud rõvedad. Minu jaoks vähemalt mitte. Aga üldiselt on see muusikal hea põhjendus, miks taimetoitlaseks või veganiks hakata. Mul tekkis just vastupidiselt huvi, et tahaks seda Wernerist saadavat proua Lovetti lihapirukat maitsta. Te kõik võite taimetoitlaseks hakata, jääbki mulle neid pirukaid rohkem, sest need pidid imemaitsvad olema.

Kui millegi kallal norida, siis ma norin jälle selle sama asja kallal, mille kallal ma iga jumala kord Vanemuises muusikalavastusi vaadates norin. Nimelt selle kallal, et ma ei saa sõnadest aru. Ma olen üsna kindel, et viga pole minus. Nimelt ei saanud ma kohe päris alguses laval olnud kolme härrasmehe jutust väga palju aru. Ja kui siis veel kooriliikmed lavale tulid, siis ei saanud ma enam midagi aru. Äkki mu kõrv ei olnud veel alguses harjunud sõnu eristama muusika taustalt (siis see ikkagi on minu probleem). Sest nii kui Rasmus Kull lavale tuli, siis tema sõnadest sain ma kohe aru. Ja teistest solistidest ka. Aga sel korral polnud see sõnadest aru saamise probleem väga suur, sest võrreldes varasemate kordadega, siis ma sain ikkagi 99% sõnadest aru ja üldmõte jõudis ka kohale ja ma ei pidanudki inglise keelseid subtiitreid lugema, et aru saada, millest nad seal laval eesti keeles räägivad. Lõpuks sain laulusõnadest liigagi hästi aru. Praegu on juba esmaspäev (teatris käisin laupäeval) ja mind ikka veel kummitavad laulusõnad: "Sweeney Todd, see Fleeti tänava saatan." Ma hetkel ei mäletagi, millal mõne muusikali laulusõnad mind nii pikalt saatnud on. Aga midagi muud mulle negatiivset silma ei jäänudki. Näitlejad paaris kohas koperdasid tekstiga, aga see pole midagi väga hullu, sest eks see esietenduse pinge teeb oma töö.

Kõik muu mulle meeldis. Mulle meeldis lavakujundus. Mulle meeldisid kostüümid. Mulle meeldis koreograafia. Mulle meeldisid näitlejad ja mulle meeldis muusika. Lavakujundus jäi muidugi mulle kohe silma. Eriti nende esimeste ähvardavate orkestrihelide ajal. Sest siis tundus kogu lava ikka eriti sünge olevat. Kogu kujunduse juures meeldisid mulle kõige rohkem lava tagumises servas olevad suured ümarad aknad, mis mulle meenutasid näiteks mingisuguste suurte raudteejaamade aknaid. Aga sel korral jätsid need mulje mahajäetud raudteejaamast kus kogu see tapatöö toimuda sai. Ja minu meelest oli Sweeney Toddi tapatool ka päris hästi lahendatud. Ma sain aru, et filmis kukkusid need laibad kuidagi toolist alla. Aga lavastuses oli tool, mille küljel oli kang. Peale seda kui Sweeney oli oma ohvritel kõri läbi lõiganud, siis ta lihtsalt vajutas kangi ja tool muutus osaks liumäest, mida mööda siis laibad alla keldrisse libisesid. Ma pean tunnistama, et ma näitlejana oleks küll seda kohta kartnud, kui sul tool nö „alt ära vajub“ ja sa lihtsalt lendad mööda liumäge alla. Ma pole nimelt kunagi eriline liumägede austaja olnud, seega on see ilmselt ainult minu foobia. Veel meeldis mulle suur ahi, mis proua Lovetti küpsetuskojas oli ja hakklihamasin. Ja see meeldis ka, kuidas tegelased said mööda lavale ehitatud konstruktsiooni üles-alla ronida.

Koreograafia poolelt jäi mulle kõige rohkem meremehe teemalistes kostüümides olnud tants meelde. Kohe, kui ma neid tantsijaid nendes kleitides ja vihmavarjudega lavale tulemas nägin, kerkisid mulle vaimusilmas ette mingid 1920ndate romantilised filmid, kus meremehed oma tütarlapsi rannas kohtavad. Koreograafia oli küll tänapäevasem, kuid aitas kostüümidel mõjule pääseda ja minul tekkis selle tantsu ajal küll tahtmine seal rannas olla ja päikesevarjuga ringi jalutada või veepalli mängida. Kui nüüd aus olla, siis ilmselt ilma nende kostüümideta poleks mul sellest koreograafiast ka midagi meelde jäänud. Tegelikult olid kõik teised kostüümid ka väga ägedad. Eriliselt jäi muidugi silma Valter Soosalu kehastatud Adolfo Pirelli kõige säravam ja edevam kostüüm. Veel jäi mulle veel silma, et kui teistel meestel olid kas pikad püksid või põlvikud jalas, siis Lauri Liivi kehastatud kohtuteener Beadle Bamford oli ainsana paljaste säärtega. Seda oli veidi kummaline vaadata. Kohtuteener ei tohiks ju nii vaene ametipost olla, et peab paljaste säärtega käima, kui isegi vaesemad inimesed, keda ooperikoor kehastas, ei olnud paljaste säärtega.

Ma ei tea, kas see oli ajastu või mis, aga mulle meenutas "Sweeney Todd" oma kostüümide ja olustiku poolest Rahvusooper Estonia "Minu veetlevat leedit". Kuigi „Minu veetlevas leedis“ ei tapetud kedagi ära, siis mingi õhustikuline sarnasus neis oli. Mulle tundus isegi, et kostüümid (eriti naiste kleidid) olid väga sarnased ja ma nägin isegi mingisugust sarnasust Eliza Doolittle ja proua Lovetti vahel. Ja kuna mulle Estonias nähtud "Minu veetlev leedi" väga-väga meeldis, sest see oli minu meelest hoopis teisest puust muusikal kui need, mida ma Vanemuises näinud olin, siis olin ma sel korral väga üllatunud, et see sama Vanemuine suutis mulle täpselt seda sama Estonia emotsiooni tekitada. Kui mitte veelgi paremat emotsiooni. "Sweeney Todd" on mu kõige parem muusikalielamus Vanemuisest. Ma pole küll kindlasti kõiki muusikale näinud, aga nendest mida ma näinud olen, siis raudselt parim. Võib-olla on asi selles, et ma olen rohkem kriminulli austaja kui üdini armastusest nõretava loo austaja. Kuigi Sweeneys on ka armastusliin sees, siis see on veidi teistmoodi. Ma ei saa öelda, et ta jääb selle kriminaalse osa varju, kuid see ei ole nii imal (vabandust väljenduse pärast) armastuslugu. Sest olgem ausad, kõik need jõledused mida Sweeney korda saadab, on ainult armastuse pärast. Aga nii õudne kui see ka tunduda võib, siis laipu ma etenduse jooksul kokku lugeda ei suutnud. Neid ikka jagus. Aga nendel laipadel oli mingi inimlikkus või headus juures. Ma arvan, et selleks, et mu mõttekäiku mõista, peab ise teatrisse minema. Aga laias laastus tahan ma öelda seda, et kuigi seal tapeti päris palju ja kuigi enamasti põhjust tapmiseks ei olnud, siis minu jaoks ei olnud seal seda sarimõrvari koledust juures. Seda mentaliteeti, et Sweeney lihtsalt lõikab nalja viluks inimestel kõrisid läbi, või seepärast, et talle see meeldib. Kuna seda suhtumist ei rõhutatud, siis see asjaolu tegigi minu jaoks kogu loo veidi rõõmsamavärvilisemaks. Issand, ma hakkan iseendale ka kõlama nagu sadist. Aga tegelikult arvan ma, et lavastaja Tanel Jonas on selle pealtnäha jubeda loo suutnud lavastada, rõhutades tegelaste inimlikumat poolt ja nii jääb see kurjus tahaplaanile.

Minu meelest olid ka näitlejad Tanel Jonasel väga hästi valitud. Ma pean tunnistama, et kuigi ma olin enamusi näitlejaid/lauljaid varem laval näinud/kuulnud, siis suurema osa suhtes neist puudus mul igasugune emotsioon. Seega olin ma peale etendust väga üllatunud, et mul ei ole mitte kellelegi mitte ühtegi etteheidet osatäitmise kohta. Kõik said oma rollidega väga hästi hakkama. Nii näiteks olin ma veidi skeptiline kohtunik Turpini rollis üles astuva Lauri Saatpalu osas. Kuid ma pean tunnistama, et ilmselt sobis tema sellesse rolli paremini kui Sepo Seeman (kellega kahe peale nad seda rolli dubleerivad). Ma arvan nii ainult seepärast, et Sepo Seeman on tuntud kui naljamees ja ma arvan, et mina ei suudaks teda selle rolli jaoks piisavalt tõsiselt võtta. 

Kuigi kõik osalised olid minu meelest sel korral suurepärased ja moodustasid laval ühtse terviku, siis Maria Annus proua Lovetti rollis meeldis mulle kõige rohkem. Ma pole ilmselt selles osas ka väga erapooletu, sest mulle on ta sellest ajast meeldinud, kui ta lavakas veel õppis. Aga see polnud ainus põhjus, miks ta mulle meeldis. Peamiselt meeldis ta mulle seetõttu, et ta pani kõige rohkem publikut naerma. Üleüldse oli ta oma kibestunud armastuses veidi omamoodi kuju. Aga see energia ja sära, mis Maria silmist välja lõi, see oli kuidagi eredam kui teistel. Vähemalt mulle nii näis. Ja Priit Strandberg hakkab mulle ka järjest rohkem meeldima. Eks siin on jälle oma roll lavastajal. Nimelt on Tanel Jonas, Priit Strandberg ja Maria Annus koos Vanemuise kontsertmeistri Ele Sonniga mitmeid lavastusi koos teinud ja eks Tanel Jonas teab ja tunneb Mariat ja Priitu ehk seetõttu rohkem ja oskas neid eriliselt särama panna laval. Veel meeldis mulle kerjusnaist mänginud Laura Kalle. Just oma hääletämbri ja meisterlikult küüraka kehahoiaku eest. Mul hakkas selg juba ainuüksi selle küüraka kerjuse vaatamisest valutama. Ilmselt ei saa ära unustada ka Valter Soosalu kehastatud Pirellit. See vist on Valteril esimene suurem näitlejatöö, kui ma ei eksi. Ja eks tal ole kõige raskem roll selles mõttes, et ta peab itaalia aktsenti järgi tegema. Võib-olla oli see aktsent veidi liiga üle paisutatud, aga äkki lavastaja just nii tahtiski? Igatahes saab Valter minult boonuspunktid kõige selgema diktsiooni eest. Aga nagu ma ütlesin, siis sel korral meeldis mulle kogu trupp. Ja kui ma nüüd oma lemmikute loetlemist jätkan, siis sinna kuulusid veel ka Rasmus Kull, Kalle Sepp, Lauri Liiv ja Pirjo Jonas. Sisuliselt saigi kogu trupp ära nimetatud. Kui ma juba kiitusega lahkeks läksin, siis kiidan ooperikoori mehi ka, kes poolpaljalt (ma tean, et neil olid särgid seljas) oma lihakehasid demonstreerisid.

Kuigi Vanemuine reklaamis, et tegemist on verise muusikaliga, siis mina oleks asja veelgi verisemaks teinud. Kõri lõikamise stseenides oleks võinud verd ikka rohkem pritsida. Kuidagi liiga puhas oli kogu see lugu. Võib-olla see, et verd oli liiga vähe, oli ka see põhjus, miks minu jaoks kogu laval nähtu nii õudsena ei tundunud. Samas ma ikka eeldan, et lavastaja on kogu lavastuse niimoodi sättinud, et pole vahet, kas sa istud parteri esimeses reas või rõdu viimases reas, lavastus mõjub ikka samasuguselt. Oleneb ainult sellest, kes kuidas laval nähtut tõlgendab ja millise sõnumi endaga sealt kaasa võtab. Mina igatahes võtsin seda, kui õpetust headusest ja armastusest. Sest olgem ausad, kogu lugu keerles ainult armastuse ümber. See, et seal mõned kõrid läbi lõigati ja mõned inimesed lihapirukateks said, polnud peamine. See oli ohverdamine armastuse nimel (ohverdamine on ju eestlaste muistne komme). Sest Sweeney tappis armastusest oma tütre ja abikaasa Lucy vastu. Proua Lovett tegi kõike ainult armastusest Sweeney vastu. Tobias töötas proua Lovetti juures armastusest. Anthonyt tegutsema ajav jõud oli armastus. Samuti vangistas kohtunik Turpin oma kasutütre armastuse pärast. Olgugi, et kõikide teod olid erinevad ja mõned neist käitusid lausa õõvastavalt, siis kõikide käivitavaks jõuks oli armastus.

Ja täpselt nii on meil ka igapäevases elus. Me ei tea tegelikult mitte kunagi miks meie kaasinimesed teevad seda, mida nad teevad just nii nagu nad teevad. Me võime näida teistele maailma suurima südamega inimestena, kuid tegelikult võime me samal ajal varjata kõige süngemaid saladusi. Või vastupidi – me võime maailma silmis paista kõige suurema sadistina, kuid seda põhjust, mis meid selle pealtnäha sadismini tõukas, teame ainult meie ise. Ma arvan, et praeguses maailmas kus järjest rohkem on näha ja kuulda erinevat vägivalda, peaksime me sellele veidi rohkem mõtlema. Kas asjad on ikka alati nii nagu nad näivad? Milleks me armastuse nimel oleme suutelised? Lõpetuseks tuletan meelde, et elu on ka näitemäng ja seega tasub alati kõigesse, mida te näete ja kuulete veidi umbusklikult suhtuda. Nagu elu on näidanud, tuleb umbusklikult ka lihapirukatesse suhtuda. 

Kes päris üdini roosamannat täis muusikali vaadata ei taha, siis soovitan kiirustada ja "Sweeney Toddi" vaatama minna. 

Helilooja ja laulusõnade autor: Stephen Sondheim

Näidendi autor: Patrick Quentin

Lavastaja: Tanel Jonas

Muusikajuht ja dirigent: Martin Sildos

Kunstnik: Iir Hermeliin

Valguskunstnik: Margus Vaigur

Videokunstnik: Taavi Varm

Koreograaf: Janek Savolainen

Osades:

Rasmus Kull – Sweeney Todd

Maria Annus – Pr Lovett

Lauri Saatpalu – Kohtunik Turpin

Kalle Sepp – Anthony

Pirjo Jonas – Johanna

Lauri Liiv – Beadle Bamford

Valter Soosalu – Adolfo Pirelli

Priit Strandberg – Tobias Ragg

Laura Kalle – Kerjusnaine

Simo Breede – Härrasmees

Artur Nagel – Härrasmees

Oliver Timmusk – Härrasmees

Risto Orav – Linnumüüja

Vanemuise ooperikoor

Vanemuise balletirühm

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise teatri kodulehelt SIIN

* – Päisefoto autor on Maris Savik.

Loe edasi

Hüljatud

12.aprillil 2018 Vanemuise suures majas

Ma pole kunagi suur „Hüljatute“ austaja olnud. Ma isegi ei teadnud, et seda muusikali on Eestis varem lavastatud. Muusikali kõige kuulsamat laulu „I dreamed a dream“ teadsin ka ainult tänu Susan Boyle´le. Seega ei teadnud ma muusikali süžeest midagi. Tegelikult ei teadnud ma piletit ostes üldse, mida sellelt muusikalilt oodata. Kui üdini aus olla, siis pileti ostsin ainult seepärast, et mulle varasemad Vanemuise muusikalid on meeldinud ja mõtlesin, et vaatan ka siis selle maailmakuulsa muusikali ära. Muidugi mängisid väikest rolli ka teiste inimeste kiitused muusikali osas. Kuna kõik teised tahtsid ka „Hüljatuid“ näha, siis sain ühe vabaks jäänud pileti Vanemuise suure maja rõdu viimasesse ritta lisakohale. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et see on suure saali kõige tagumisem nurk. Sama hästi oleks ma võinud valgustaja või helimehe väikesest koikust etendust vaadata. Mis seal salata, kuna minu asukoht saalis polnud kõige parem, siis praegune arvamus on sellest ka üsna tugevasti mõjutatud.

Kindlasti mõjutas minu arvamust nähtud etendusest ka väsimus mis mind teatrisse jõudmise ajaks valdas. Paar päeva tagasi mõtlesin, et miks ma siis teatrisse üldse läksin, kui ma sisust midagi ei teadnud, konkreetne lavastus mind ka väga ei paelunud ja ma olin etenduse päeval väsinud? Ilmselt ajendas mind teatrisse minema positiivne tagasiside, mida ma olin „Hüljatute“ kohta kuulnud nii meediast kui ka oma tuttavatelt. Kartus, et mul on võimalus midagi võimsat näha ja ma lihtsalt jätan selle võimaluse kasutamata. Ja ega see pilet (hoolimata sellest, et see oli saali kõige odavam pilet) kõige odavam ei olnud. Seda, et tegemist on menuka lavastusega näitas ka see, et kõik piletid kuni hooaja lõpuni olid välja müüdud. Ma isegi võtsin seda märgina, et spetsiaalselt mulle oli imekombel tekkinud 12.aprilli etendusele üks vaba koht. Miks siis mitte anda Vanemuise teatrile võimalus. Näiteks Vanemuise „Evita“ meeldis mulle väga, kuigi ma ei olnud sellest muusikalist ka varem väga midagi kuulnud.

Mul on hea meel, et minu etendusel mängis Jean Valjean´i (kes on üks peategelastest) Mikk Saar. Ma olen üsna kindel, et ma pole Mikk Saart varem muusikalilaval näinud, kuid minu meelest sobib ta sellesse rolli kordades paremini kui Koit Toome. Kindlasti teen ma selle väitega Koit Toomele liiga, kuid ma olen Koitu varem muusikalides näinud ja mulle tundub, et Jean Valjean pole päris Koidu tüüpi ja minu arvates jääb Koit selle rolli jaoks kuidagi liiga nõrgaks. Samas ma võin väga rängalt eksida, kuna ma pole Koitu selles rollis näinud. Sellise arvamuse kujundasin ma puhtalt selle põhjal, kuidas Mikk tol õhtul laval mängis ja oma fantaasia põhjal, kui ma üritasin Koitu samas rollis ette kujutada. Veel oli mul hea meel, et Javert´i rollis oli Marko Matvere. Tegelikult rõõmustasin ma Marko Matvere üle piletit ostes, sest mulle on Matvere meeldinud juba sellest ajast kui ta kunagi TV-s „M-Klubi“ seriaalis Maahärrat mängis. Mõned päevad enne etendust hakkasin aga juhuse tahtel soovima, et Javert´i mängiks Tamar Nugis. Ka etenduse ajal hakkas mulle tunduma, et Matvere on selle rolli jaoks veidi liiga vana ja Tamar Nugis sobiks sellesse rolli paremini. Samas muusikavõhikuna ei oska ma laulmise osas Matverele etteheiteid teha. Mulle ta laulmine täitsa meeldis. Aga ikkagi on mul sees väike soov ka Tamar Nugis selles rollis ära näha. 

Kui ma juba oma lemmikutest rääkisin, siis „Hüljatutes“ oli minu vaieldamatuks lemmiktegelaseks kõrtsiperemees Monsieur Thenardier, keda kehastas Lauri Liiv. Koos Madame Thenardier´ga (Helen Hansberg) olid nad vaieldamatult kogu loo kõige silmapaistvamad tegelased. Mulle sellised koomilised tegelased muusikalides meeldivad. Kuna Monsieur Thenardier´i mängib ka Hannes Kaljujärv, siis tahaks ma teda selles rollis väga näha. Minu vaimusilmas tundub see kuidagi Kaljujärvele nii sobiliku rollina. Ma pean käsi südamel tunnistama, et kuna ma polnud enne etenduse algust kavaga tutvunud, siis olin ma nii umbes 99% kindel, et Monsieur Thenardier´i mängib Rasmus Kull. Seda ainult sel põhjusel, et tavaliselt teeb Rasmus Kull karakterrolle ja kõrtsiperemees tundus täpselt sellise karakterrollina, mida võiks Rasmus Kull teha. Seda, et Rasmus Kull laval punase lipuga lehvitas, jäi mulle aga üldse märkamata. Jah, ma nägin küll, et keegi seal selle punase lipuga lehvitas, kuid ma pean tunnistama et ma nii kaugelt küll ära ei tundnud kes keegi nendest poistest laval on.

Tundub, et ma pean ikka ühe korra veel „Hüljatuid“ vaatama minema, et kõiki oma soovitud inimesi laval näha. Loodetavasti kunagi ka mulle sobilik kooslus laval kokku saab. Teiste osatäitjate osas mul erilisi soove pole, sest need rollid jätsid mind üsna ükskõikseks. Nagu ma juba eespool kirjutasin, siis ma enamusi näitlejaid niikuinii nägupidi ära ei tundnud. Ja ega kavast ka väga abi polnud, sest mainiti ainult põhitegelaste nimesid ja nii ei saanud ma ikkagi aru kes täpselt kes on. Ma panen selle ikkagi oma väsimuse ja istekoha arvele. Kindlasti lavale lähemal istudes oleks ma erinevaid näoilmeid näinud ja äkki oleks ka laulusõnadest paremini aru saanud ja ehk oleks see laval toimuva vastu pannud mind rohkem huvi tundma. Näiteks teise vaatuse ajal kippusid mul silmad vägisi kinni ja ma võitlesin rohkem haigutamise ja rahutu jalaga (mis on minu puhul väsimuse näitaja), siis oli laval toimuvale üsna võimatu keskenduda. Üleüldse tundus mulle, et esimene vaatus oli teisest huvitavam. Näiteks teises vaatuses oli stseen kus Marius (Kaarel Targo) üle värava Cosette (Maria Listra) juurde ronib. Minu meelest oli see Mariuse ja Cosette stseen kogu etenduse kõige igavam stseen ja minu silmis see muudkui venis ja venis. Seevastu esimeses vaatuses olnud kõrtsistseen oli minu vaieldamatu lemmik kogu selle kolme tunni jooksul. Kõrtsiperemehe laul kummitab mind nüüdki, nädal aega hiljem veel. Juba ainuüksi selle laulu pärast olen ma valmis uuesti teatrisse minema.

Teatrisse tasub uuesti minna ka lavakujunduse pärast. Nagu mu üks tuttav ütles, siis on selline tunne nagu sa oleksid kusagil suures maailmakuulsas muusikaliteatris. Minul aitas seda tunnet võimendada ka mu kauge istekoht. Kujutasin ette, et kusagil Broadwayl oleks selline kaugus ilmselt täiesti reaalne koht istumiseks. Kuigi lavakujundus ja kostüümid jätsid võimsa tunde, siis tegelikult ei olnud laval mingeid massiivseid dekoratsioone. Või tundusid need dekoratsioonid siis minu asukohast lähtuvalt väiksematena. Igatahes kostüümid ja lavakujundus lõid ühtse terviku ja andsid näitlejatööle palju juurde. Ma tegelikult ei tea, kas ma peaksin kriitikanooled lendu laskma näitlejate, Vanemuise tehnika või arhidektuuri osas. Aga ma olen varem ka seda kogenud, et ma lihtsalt ei saa lauljate sõnadest aru ja pean inglise keelseid subtiitreid vaatama. Ma tahaks väga loota, et tegemist on maja akustikaga ja sõnad lihtsalt ei kandu rõdu viimasesse nurka (kus ma küll varem istunud ei ole) nii selgelt kui näiteks parteri esimestesse ridadesse. Samas sõnalavastustes olen sõnadest igal pool istudes sama hästi aru saanud. Äkki mul puudub lihtsalt muusika kuulamise oskus?

Vähemalt sain ma sel korral jälle kinnitust sellele, et mis ühtedele meeldib, see ei pruugi teistele meeldida. Kui siiani olen igalt poolt „Hüljatute“ kohta ainult ülivõrdes kiidusõnu kuulnud, siis sain ma jälle aru, et mul on „massist“ või „tavalisest teatrikülastajast“ kardinaalselt erinev maitse. Olgugi, et ma mõtleen uuesti „Hüljatuid“ vaatama minna, siis see on pigem selleks, et paremini mõista lavastuse populaarsust. Kindlasti ei kuulu nähtud etenduse põhjal lavastus minu lemmikute hulka ja ma ei jookse kohe kõikidele oma tuttavatele seda soovitama. Aga nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Nüüd on siis ülikiitvate arvamuste kõrval ka üks negatiivsem arvamus olemas. Eks siis ole näha, kas ma järgmisel korral ainult kinnitan oma arvamust või liitun kiitjate kooriga.

Lavastaja: Samuel Harjanne

Kunstnik: Karmo Mende

Muusikajuht ja dirigent: Martin Sildos

Koreograaf: Gunilla Olsson

Valguskunstnik: Petri Tuhkanen

Näitlejad:

Mikk Saar – Jean Valjean

Marko Matvere – Javert

Nele-Liis Vaiksoo – Fantine

Maria Listra – Cosette

Kaarel Targo – Marius

Hedi Maaroos – Eponine

Rasmus Kull – Enjolras; Bamatabois

Helen Hansberg – Madame Thenardier

Lauri Liiv – Monsieur Thenardier

Mairo Libba – Gavroche

Sofija Selivanova – Väike Eponine

Katri Kade – Väike Cosette

Oliver Timmusk – Lesgles

Matis Merilain – Joly

Ruudo Vaher – Montparnasse; tudeng

Mihkel Tikerpalu – Grantaire

Egon Laanesoo – Jean Prouvaire

Rolf Roosalu – Combeferre

German Gholami – Piiskop; Courferac

Norman Salumäe – Feuilly

Rainer Aarsalu – Fauchevelant

Alo Kurvits – Mayor Domo; kupeldaja

Artur Nagel – Vale Valjean; Claquesous

Vanemuise ooperikoor

Vanemuise sümfooniaorkester

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

*- Päisepilt pärit Vanemuise kodulehelt ja pildi autor on Maris Savik

Loe edasi

MAMMA MIA!

29.novembril 2016 Vanemuise suures majas

Foto: Maris Savik

Tõstke käsi, kes teab Rootsi kunagist menubändi ABBA? Või selliseid laule nagu "Take a Chance on Me", "Dancing Queen", "Money, Money, Money"? Või filmi "Mamma Mia"? Mina igatahes saan kõikidele küsimustele jaatavalt vastata. Lisaks pean mainima et "Mamma Mia" film on üks mu hea tuju filmidest. Kui tuju on ikka päris kehv ja tahan, et tuju paraneks lähevad Youtubes mängima "Mamma Mia" filmist pärit videod (link playlistile on SIIN). Nii pole midagi imestada, et kohe kui ma kuulsin, et Vanemuine hakkab Mamma Mia muusikali lavastama hakkasin ma piletit jahtima. Nii saigi 30. mail endale varajane sünnipäevakink tehtud ja pilet ostetud. Esietendusele kahjuks olid piletid juba välja müüdud, kuid pileti ma kätte sain. Nüüd peale poole aastast ootamist nägin lõpuks muusikali ära ja saan oma muljeid jagada.

Alustuseks pean tunnistama, et teatrisse ei läinud ma väga suurte ootustega. No esiteks seepärast, et Vanemuisele on ainsa teatrina antud luba originaalmuusikali muuta. Ma pole kindel, kas need muudatused lavastusele väga head saavad teha. Teiseks sel põhjusel, et äkki pole laulud eesti keeles nii head ja üldse pole asi eesti näitlejate esituses nii hea, kui mu lemmikfilmis. Samas kui ma nägin, et koreograafiks on minu kandist pärit Andre Laine, kes on minu meelest äärmiselt andekas tantsuõpetaja ja lausa uskumatute koreograafiate lavastaja, siis tõusid minu ootused ka mõne grammi võrra. Seda enam, et Ain Mäeots on lavastaja ja tema lavastatud seto teemalised lavastused on mulle väga meeldinud. Samas teised lavastused, mida ma Vanemuises näinud olen, pole jälle nii head olnud.

Nüüd on aeg tunnistada, et teatrist väljusin ma suhteliselt sama emotsioonituna, kui ma sinna läksin. Minul ei tekkinud absoluutselt mitte mingisugust vau efekti, et seda lavastust tahaks veel ja veel ja veel vaadata. Sellest, kui hea lavastusega tegelikult tegemist on, sain ma alles täna hommikul aru, kui ma üles ärkasin. Nimelt möödus mu öö üsna rahutult ja ühel hetkel taipasin, et põhjus miks ma uinuda ei saa on peas kostev "Schoolbag in hand, she leaves home in the early morning" mis on muusikalist pärit. Ja nii ma olen ümisenud terve öö ja terve tänase hommiku. Kusjuures ma ümisesin mõtetes etenduse ajal ka laule inglise keeles kaasa. Mulle on laulud lihtsalt inglise keeles kodusemad, sest ma olen neid sellises versioonis rohkem kuulnud. Kuigi Leelo Tungal on ka eesti keeles väga ilusad sõnad teinud, aga lihtsalt vahel vedas tehnika natukene alt ja sõnadest oli raske aru saada või neid kuulda. Põhjus, miks ma ilmselt üsna emotsioonitult teatrimajast lahkusin oli see, et ma paratamatult hakkasin oma peas võrdlema filmi ja lavastust. Jah, ma saan aru, et need on võrreldamatud, aga ikka ja jälle leidsin end mõttelt, et filmis oli see nii ja see oli filmis võimsam jne. Kuna ma olen filmi ikka päris mitu-mitu korda näinud ja mul on see üsna peas, siis ilmselt oli asi ka selles, et ma juba aimasin ette, mis millal muusikalis tuleb. See aga kaotas kogu etenduse võlu minu jaoks ära. Vähemalt nii ma arvasin. Tegelikult pole film ja Vanemuise muusikal omavahel võrreldavad ja muusikali sündmused toimuvad veidi teises järjekorras kui filmis. Ja nii jätkus põnevust isegi mulle, kes ma arvasin, et tean kogu süžeed peast. Lisaks on etenduses ka Mäeotsa lavastajakäekirjale iseloomulikke väikeseid vigureid. Ma lähemalt ei räägi, sest muidu pole teil üldse huvitav teatrisse minna. Aga osad vigurid on lausa verdtarretavad.

Kindlasti on suur roll ka sellel, et eile oli alles lavastuse teine etendus ja sellel koosseisul, kes eile mängisid alles esimene etendus. Seega oli arusaadav, et näitlejad polnud veel ehk päris kõiki rolli nüansse tabanud ja ilmselt tulevikus lähevad lavastused ainult paremaks. Mulle jäi eile silma nii mõnegi näitleja sõnadega koperdamine just proosatekstide ajal ning kindlasti arenevad draamanäitlejad ka laulmise osas. Siiski tundus mulle, et koosseisud on nii valitud, et kui üks näitlejatest veidi nõrgem laulja on, et siis teised on tugevamad laulmises. Näiteks eile olid Donna sõbrannade rollis Merle Palmiste (Tanya) ja Kaire Vilgats (Rosie). Ja muidugi laulis Vilgats kõvemini kui Palmiste. Samas sai Merle Palmiste oma soololauluga "Kas su ema teab?" (Does your mother know?") paremini hakkama, kui ma seda temast arvata oleksin osanud. Samas peab ta ikka kuigipalju laulda oskama, sest ega teda muidu sellesse rolli poleks võetud ja kohe kindlasti poleks teda ilma igasuguse lauluoskuseta võetud Rahvusooper Estonia "Savoy balli" Tangolita rolli. Seega üllatusi jagus. Mina isiklikult oleksin vist Sam´i rollis Veikko Tääri asemel Andres Dvinjaninovit eelistanud, sest mulle tundus, et Tääril ei tulnud see laulmine nii hästi välja. Ta laulis küll hästi, aga ma oleksin võimsamat häält tahtnud kuulda ja sellega saaks Dvinjaninov kindlasti hakkama. Eriti tundsin ma puudust sellest kui Donna ja Sam laulsid "SOS", mis on üsna võimas laul. Seal kadus Tääri hääl vahel Ele Millistferi hääle vahele ära. Üldiselt olen üllatunud, sest mõlemad kandvad rollid (Sophie ja Donna) olid lauljate käes ja nad said oma rollidega mu meelest kohati paremini hakkama kui draamanäitlejad. Lihtsalt draamanäitlejate puhul tundus, et nad pingutavad täiega, samas kui lauljate rollid ei tundunud väga pingutust nõudvatena. Aga eks see on ka arusaadav, sest draamanäitlejad on ikkagi draamanäitlejad ja nende jaoks ongi raskem laval laulda ja tantsida samal ajal. Kuigi ega lauljad ka sageli laulmise ajal tantsima ei pea ja veel kedagi teist mängima. Teisest küljest on need ABBA laulud nii kaasahaaravad, et ilmselt pole rolli sisse elamine vähemalt laulmise ajal kuigi keeruline. Ma siiani tegelikult imestan, et meie väikeses Eestis on nii palju andekaid inimesi, kes oskavad laulda, tantsida, näidelda ja samal ajal luues vaatajatele midagi enneolematut. Minu suur kummardus kõikidele lauljatele, näitlejatele ja tantsijatele, et nad publikule sellist elamust pakkuda suudavad. Tõesti, etendused on veel sisse mängimata, kuid eks kõik muutub ajaga.

Mamma Mia! on enneolematu, kuna see on 2in1. Ühest küljest vaatad sa saalis täiesti tavalist teatrietendust, kus räägitakse ühe pere lugu. Teisest küljest oled sa saalis ja kuulad ning vaatad uhkete kostüümide ja kaasahaaravate lauludega kontserti. Reaalselt ka publik plaksutas saalis pidevalt rütmi lauludele kaasa ja vilistas ja aplodeeris praktiliselt iga laulu lõpus. Kohati olid publiku ovatsioonid nii tugevad, et laval pidid näitlejad lausa tekstiga ootama, sest neid polnud lihtsalt võimalik publiku aplausi ja vilede taustal kuulda. Ma olen oma elus mitmeid muusikale näinud, kuid mitte iga muusikali ajal pole ma sellist fenomeni kohanud. Ilmselt oli palju ka neid, kes kas siis oma peas või vaikselt ümisedes laule kaasa laulsid. Mina olen igatahes rahul, sest sain ka ABBA kontserdil ära käia.

Mamma Mia! muusikal on kindlasti kohustuslik kõikidele ABBA fännidele. Lisaks soovitan ka kõikidel teistel seda vaatamas käia. Lihtsalt seepärast, et saaksite nautida häid laule, vaadata ilusat lavakujundust ja uhkeid kostüüme. Samuti ei puudu etendusest ka naer. Kindlasti on oma osa naerupahvakatel ka sellel, millise kuvandi me ise endale mõnest näitlejast loonud oleme. Näiteks teeb Merle Palmiste Tanya rollis veidi tibilikumat häält ja kogu saal naerab. Või teeb Sepo Seeman oma naerusuise näoga mingi kahemõttelise liigutuse ja jälle saal rõkkab naerust. Ärge nüüd kartke, seal oli ikka muud ka naerda. Ja kuna tegevus toimub Kreeka väikesel saarel, siis näeme me palju suvistes riietes ja lausa päevitusriietes inimesi. Praegusel lumiseks ja külmaks muutuvas Eesti talves pole midagi paremat, kui nautida ilusaid inimesi õhukestes rannariietes ja kujutelda end ka sinna rannaliivale päevitama. Minul igatahes oli peale etendust õues palju soojem olla, kui etendusele minnes. Nagu minu näitest näha, siis hiilib Mamma Mia! nii vaiskelt sulle südamesse, et sa ise ei saagi aru, kuidas sa etenduse lummuses oled. Räägid kõigile, et ah ma ootasin paremat etendust, kuid tegelikult ise samal ajal muudkui mõtled nähtud kostüümidele ja ümised kuuldud laule.

Tundub, et Ain Mäeots on jälle ühe hea lavastusega hakkama saanud. Kuigi jah, kui palju on seal tema enda mõtteid ja kui palju kohustuslikke elemente, seda me ei tea. Siiski vaadates Vanemuise kodulehelt, tundub et inimestel Mamma Mia! vastu huvi on, sest piletid on päris pikalt välja müüdud. Ma loodan ainult, et lavastus muutub ajaga paremaks ja Vanemuine ei muuda seda showd liialt kommertslikuks, et selle peale ainult kasumit teenida. Aga nüüd kiirustage kõik pileteid ostma, sest Tallinnas toimuvatele etendustele on pileteid saada ja Tartusse saab pileteid veebruariks ja maiks. Ideaalne kingitus jõuludeks!

Tõelistel fännidel on võimalus ka Donna ja Dünamodega pilti teha.

Autorid: Benny Andersson, Björn Ulvaeus, Catherine Johnson

Lavastaja: Ain Mäeots

Muusikalised juhid: Martin Sildos ja Ele Sonn

Lavakunstnik: Riina Degtjarenko

Kostüümikunstnik: Gerly Tinn

Koreograaf: Andre Laine

Osades:

Ele Millistfer - Donna Sheridan

Birgit Sarrap - Sophie Sheridan (Donna tütar)

Veikko Täär - Sam Carmichael (Sophie võimalik isa)

Sepo Seeman - Bill Austin (Sophie võimalik isa)

Andres Mähar - Harry Bright (Sophie võimalik isa)

Kaarel Targo - Sky (Sophie peigmees)

Merle Palmiste - Tanya (Donna sõbranna)

Kaire Vilgats - Rosie (Donna sõbranna)

Hedi Maaroos - Lisa (Sophie sõbranna)

Carine Jessica Kostla - Ali (Sophie sõbranna)

Oliver Timmusk - Pepper (baarmen)

Indrek Ventmann - Eddie (Sky sõber)

Ruudo Vaher - preester

Vanemuise ooperikoor (Helen Hansberg, Siiri Koodres, Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Risto Orav, Ruudo Vaher, Matis Merilain, Artur Nagel)

Lisaks tantsijad ja Vanemuise bänd.

Veebruari etendustele on veel pileteid saada. Pileteid saab osta ja rohkem infot lavastuse kohta leiab SIIT

Loe edasi

muusikal "Viiuldaja katusel"

05. juunil 2016 Rahvusooperis Estonia

Pilt pärit Rahvusooper Estonia koduleheküljelt

Lavastaja: Georg Malvius
Dirigent: Jüri Alperten
Mängisid:
Mait Malmsten - Tevye (piimamees)
Evelin Võigemast - Golde (Tevye naine)
Helgi Sallo - Yente (küla kosjamoor)
Rene Soom - Lazar Wolf (rikas lihunik)
Mati Vaikmaa - Avram (raamatukaupmees)
Kadri Kipper - Tzeitel (Tevye ja Golde tütar)
Anett Schneider - Hodel (Tevye ja Golde tütar)
Kaia Oidekivi - Chava (Tevye ja Golde tütar)
Reigo Tamm - Motel Kamzoil (rätsep)
Norman Salumäe - Perchik (üliõpilane ja bolševikust revolutsionäär)
Karl-Erik Tamme - Fedka (noor kristlane)
Georg Gurjev - Rabi
Jaak Jõekallas - Mendel (rabi poeg)
Mart Madiste - Mordcha (kõrtsmik)
Mart Laur - Urjadnik
Pille-Riin Rajavee - Shandel (Moteli ema)
Loviise Võigemast - Shprintze (Tevye ja Golde tütar)
Mirel Sissel Kolk - Bielke (Tevye ja Golde tütar)
Lembit Tolga - Nachum (kerjus)
Airike Kolk - Vanaema Tzeitel (Golde surnud vanaema vaim)

Vjacheslav Rezhichenko - Fruma-Sarah (Lazar Wolfi surnud naise vaim); I venelane
Aare Kodasma - Yussel (mütsitegija)
Oleksandr Bražnik - Saša (Yusseli sõber)
Henno Soode - Viiuldaja katusel
Evert Rästas - Väike külapoiss
Kari Rästas - Väike külapoiss
Rahvusooper Estonia koor
Rahvusooper Estonia orkester

Rahvusooper Estonia mimansiartistid: Andres Kask, Henri Liiv

Tantsijad: Ivar Eensoo, Sergei Kondrašev, Simo Kruusement, Kardo Kukk, Sergei Kuznetsov, Argo Liik, Paul Reinolt, Endro Roosimäe, Johhan Rosenberg, Mehis Saaber, Ilja Simpson, Pavel Vjunenko

Nii, nüüd on see siis lõpuks tehtud. "Viiuldaja katusel" on nähtud. Järjekordselt. Ei, ma ei ole 27 aastat tagasi Rahvusooper Estonias etendunud muusikali näinud. Ma olen hoopis näinud Vanemuise versiooni. Kahjuks ei suutnud ma Vanemuise koduleheküljelt nii vana lavastuse kohta infot leida. Aga aasta siis oli umbes 2003 või 2004. Ma isegi ei mäleta, kes tookord mängisid. Ehk olid seal Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Külliki Saldre? Ma nagu suudaks neid kuidagi ähmaselt mäletada. Igatahes me käisime seda lavastust tookord klassiga vaatamas ja ma võin öelda, et sellest Vanemuise külastusest, tekkiski minu suurem huvi teatri vastu. Seega võin ma öelda, et praegune Estonia "Viiuldaja katusel" oli minu jaoks märgilise tähendusega. Nii, kui ma kuulsin, et Estonia teeb suvelavastust ning selleks on "Viiuldaja katusel", oli kindel, et seda ma lihtsalt pean nägema. Nii saigi pilet vist juba novembris valmis ostetud. Siis tundus küll see 5. juuni 2016 nii kaugel olevat, aga ära ma ta jõudsin oodata. Läbi ta ongi.

Ma pean siiski tunnistama, et minu ootused olid järjekordselt kõrgemad, kui reaalsus. Võib-olla oli asi selles, et inimese mälu kipub asju paremini mäletama, kui sündmused tegelikult olid. Sest kui ma loogiliselt mõtlen, siis ei saanud tolleaegne Vanemuise "Viiuldaja katusel" parem olla. Rahvusooper on ikkagi rahvusooper ja siinsed näitlejad, lauljad ja ooperisolistid ongi harjunud tegema oopereid, operette ja muusikale, mis minu jaoks lubab eeldada, et Tallinnas on tase parem. Vabandust, kui see tundub kuidagi klišeena. Igal inimesel on oma arvamus ja see on minu arvamus. Seega ma arvan, et täna nähtu oli kordades parem, kui see mida ma mitmed-mitmed aastad tagasi Vanemuises nägin. Lihtsalt tol ajal mul puudus võrdlusmoment ja ma olin lihtsalt eufoorias kui tore asi on teater. Ja olgem ausad, maatüdrukuna oli minu jaoks juba Vanemuisesse teatrisse minek suur sündmus. Ja kuna ma tookord sain supertoreda kogemuse, siis ilmselt lisasin oma mälusopis olevale kogemusele veel natuke eufooriat ja roosamannat juurde ning sain ulmelise kompositsiooni, mida ootasin ka täna. 

Ulmelist kompositsiooni ma täna küll ei saanud, kuid see ei tähenda, et ma poleks etendusega rahule jäänud. Enne kui ma oma arvamusest räägin, teen lühidalt ülevaate sellest, millest lavastus räägib. 

Lavastuse keskmeks on vana piimamees Tevye, kes elab väikeses Anatevka külas koos oma naise ja viie tütrega. Anatevka on juudi küla, kus on omad traditsioonid, millest peetakse kinni ja keegi pole tulnud mõttelegi, neid traditsioone muuta. Nii näiteks on kombeks, et noorele tüdrukule otsib peigmehe kosjamoor. Sageli juhtuvad tulevased peigmehed aga pruutidest kordades vanemad olema. Peaasi, et kasuliku partii saaks teha. Sama lugu on ka Tevye peres, kelle vanimale tütrele on kosjamoor kaasaks valinud rikka lihuniku. Sellise väimehega on rahul nii Golde, kui ka Tevye. Tzeitel aga armastab vaest rätseppa. Kuna Tevye on väga heasüdamlik ja tahab, et tema lapsed oleksid õnnelikud, annab ta tütre soovile järgi. Varsti on ka vanuselt järgmine tütar kodust läinud, kui tema armsam, vaene üliõpilane on Kiievis vangi pandud. Ka kolmas tütar ei lähe mehele kosjamoori poolt valitud mehele, vaid valest usust külapoisile. Nii ütleb Tevye oma ühest tütrest üldse lahti. Hoolimata sellest, et Anatevka külas on traditsioonid kõrgel au sees ja Tevye pere on mitmeidki traditsioone murdnud,austatakse teda külas ikkagi. Nii saab ta läbi kohaliku Vene sõjaväelasega, kes teda Vene võimude eest hoiatab. Lõpuks käseb Vene võim kogu külal Anatevkast kolme päeva jooksul lahkuda. See, kuhu nad lähevad, või mida edasi teevad ei huvita mitte kedagi. Külarahvas lubab küll sõjaväele vastu hakata, kuid lõpuks siiski pakitakse oma kompsud kokku ja asutakse minekule. Igaüks läheb täpselt nii kaugele, kui palju neil raha on või kus sugulasi on. Pered lüüakse lahku ja üldse on igasugust õudust. Selle õudusega tegelikult lugu lõpebki. Nende sündmustee vahele jääb veel ohtralt vähem dramaatilisi sündmuseid.

Sattusin etenduse vaheajal kavalehte lugema ja seal meenutas Helgi Sallo 27 aasta taguseid prooviaegasid. Kuidas inimesed ei suutnud peaproovis olla, sest see oli täpselt märtsiküüditamise aastapäev ja inimestel oli kogu see märtsiküüditamine liiga selgelt meeles. Täna kuulsin aga publiku hulgast sellist mõttetera, et mida need juudid üldse hädaldasid. Neile anti kolm päeva aega asju kokku pakkida ja külast lahkuda. Said ise koha valida, kuhu elama asuda. Vot kus meil ikka omal ajal oli raske, paari tunniga pidi kraam koos olema ja keegi ei andnud valida. Kõik läksid vagunitesse ja Siberisse. Minu meelest päris nii ka ei saa mõelda. Aga see on tüüpiline eestlane, temal peab alati kõik kõige halvem olema, kui vingumiseks juba läks. Või kui kiitlemiseks läks, siis on eestlane ikka see kõige targem, kavalam ja parem. Mina leian, et Eesti ajalugu on selline, et kõik, kes saalis viibisid, tundsid mingit seost. Olgu, võib-olla need väikesed lapsed, kes on alla 15-aasta vanad ja väga Eesti ajaloost midagi ei tea, ei näinud seost, aga teised küll. Samasugust seost oleksid kindlasti näinud ka lätlased, leedukad, juudid, ukrainlased ja mitmed rahvad veel, kes kunagi on Nõukogude võimu tunda saanud. Või mõnda teist võõrvõimu. Sest tegelikult pole vahet, mis rahvusest olen mina või sina. Me kõik oleme inimesed. Samas arvavad ühed inimesed, et nemad on tähtsamad ja võimsamad, ning võivad teisi oma võimu alla allutada ning sundida sind tegema seda, mida tema tahab. Mu jutu mõte on see, et kindlasti kõnetas "Viiuldaja katusel" eestlasi väga tugevalt 27 aastat tagasi, kõnetab aastal 2016 ja kõnetab ka 27 aasta pärast. Jah, siis ei ole võib-olla piimamees see, keda need probleemid vaevavad. Võib-olla on see mõni IT-mees, aga fakt on see, et probleemid ja suhted on inimestel ikkagi ajast aega samasugused. Ning ilmselt see ongi põhjus, miks mõnda lavastust saab mängida sajandeid ja seda tuleb publik ikka vaatama, samas kui mõnda lavastust käiakse vaatamas ja võib-olla juba mõne minuti pärast enam ei mäletatagi, mida parasjagu vaadatakse.

Et see jutt siin nüüd väga süngeks ja morbiidseks ei läheks, kirjutan natuke positiivsemas võtmes edasi. Kuigi eelmisestest lõikudest võib jääda mulje, et tegemist on ühe perekonnatragöödiaga ja miks peaksid inimesed seda vaatama, siis päris nii see ei ole. Tevye on igati lõbus tegelane, kelle ütlemiste üle saab korralikult naerda. Samas on lavastuses ka üsna palju tänapäevast situatsioonikomöödiat ning kohati tundub, et tegelaste dialoogid on siit samast meie kõrvalt tänavalt üles korjatud. Seega ajatu lugu igas mõttes. Kui selline termin nagu komöödiamuusikal olemas on, siis ma nimetaksin "Viiuldaja katusel" selle nimega. Või siis muusikaline komöödia. Sest naerda sai ikka väga palju. Olgu siin kohal öeldud, et ma sain nutta ka päris palju. Aga see on minu viga. Lisaks humoorikatele dialoogidele, oli lavastuses palju selliseid efekte, mis pakkusid igas mõttes positiviseid emotsioone. Näiteks meeldis mulle väga see viiuldaja katusel, kes reaalselt istuski katusel lava kohal. Ma mäletan ähmaselt, et Vanemuise lavastuses istus viiuldaja ühe maja katusel, mis oli lavale ehitatud. Siin oligi ainult katus, mis rippus lava kohal trosside najal ja seal siis see viiuldaja istus ja mängis. Siis oli vanaema Tzeiteli vaim, kes tärkas nagu lava seest ja hõljus siis samuti lava kohal. Selles hõljumises pole midagi uut ja huvitavat, aga see valge kleit seal üleval lava kohal hõljumas, oli lihtsalt liiga efektne. Mitme meetri kõrgusest Fruma-Sarah vaimust ma ei hakka rääkimagi. Ja siis need tantsijad, kes seda ehtsat (vähemalt minu võhiku silmale tundus see ehtne) vene rahvatantsu tantsisid. Mulle lihtsalt meeldib see temperamentne tants, ükskõik kus ma seda ka ei näeks. Need samad tantsijad tegelikult tantsisid veel ühe tantsu nii, et neil olid pudelid peas. Ma alguses mõtlesin, et pudelid on kübara külge liimitud, sest muidu pole võimalik nii tantsida. Aga siis tuli tantsijaid juurde ja ma nägin, kuidas nad neid pudeleid kaabude peale panid. Aeg-ajalt ikka mõni pudel kukkus ära ka. Sellest hoolimata, oli elamus äge. 

Ja siis on need näitlejad. Ma ikka aeg-ajalt üllatun, milleks Eesti näitlejad võimelised on. Okei, ma tean jah, et Mait Malmsten oskab laulda. Mingit moodi. Siiski pean tunnistama, et ma olin veidi skeptiline, kui kuulsin et tema peaosalist mängib. Skeptiline olin ma veel tänase etenduse esimestel minutitelgi. Siis kui Tevye oma piimavankrit vedas ja om kurba elu kurtis, tekkis mul aga järsku meelemuutus. Ühel hetkel tuli selle vankriga Mait Malmsten, aga järgmisel hetkel oli seal samas kohas piimamees Tevye rollis ei keegi muu kui Jüri Krjukov isiklikult. Ma olen nii noor inimene, et mina pole oma ihusilmaga Jüri Krjukovit laval näinud. Küll aga mitmeid videosid ja telelavastusi, kus ta mänginud on. Ja siis oli ta minu ees, Estonia laval. Jüri Krjukov isiklikult. Mängimas seda sama rolli, mida ta 27 aastat tagasi mängis. Te arvate nüüd, et ma olen hulluks läinud. Ma võin kinnitada, et ei ole. Aga see muutumine, mis Mait Malmstenis toimus, oli minu meelest imeline. Ja seda Jüri Krjukovit oli laval kuni etenduse lõpuni. Ma pole vist ühtegi Malmsteni rolli varem nii palju nautinud kui seekord. Evelin Võigemasti olen Vanemuise "Evita"-s näinud, kuid neid rolle ei anna võrrelda. Minu meelest igati hea roll. Mul vist oli täna mingisugune deja-vu päev, sest kohati nägin ma ka Goldena Helgi Sallot, mitte Evelin Võigemasti. Siiski oli Võigemasti rohkem. Ilmselt oli see tingitud sellest, et Sallo oli Yentena pidevalt olemas. Võib-olla oleks lavastaja võinud Goldeks mõne natukene vanema näitleja võtta, sest kohati mind jäi häirima Golde ja tema tütarde vaheline olematu vanusevahe. Ma saan aru, et tol ajal saadigi lapsi noorelt, aga mitte päris nii noorelt, et ema ja tütred üheealised oleksid. Mulle isiklikult oleks meeldinud kui juudi pereema oleks ka natukene suurema kondiga olnud. Lihtsalt selleks, et ta jõuaks ikka maatööd teha. No ja siis oli laval veel kuulus ja armastatud Helgi Sallo. Mul käis ausalt mingi soe jutt seest läbi, kui Helgi Sallot laval nägin. Jah, ma olen siiani elanud nii, et pole teda laval näinud. Minu jaoks on ta siiani igal laupäevaõhtul Alma Peterson teleseriaalist "Õnne 13". Nüüd enam mitte. Tegelikult ma tundisn, kuidas tervest saalist mingi laine üle käis, kui Sallo lavale tuli. Kui Draamateatri grand old lady on Ita Ever, siis ma julgen väita, et Helgi Sallo on Rahvusooper Estonia grand old lady. Keda rahvas lihtsalt alati armastab. Ma siiski kahtlustan, et enamik on teda ka varem laval näinud ja lihtsalt teavad kui suurepärane laulja ta on. Ma tean ka, et ta on suurepärane laulja, kuid niimoodi otse teda laulmas oma ihusilmaga ma polnud näinud. Aga ikkagi Sallot laval laulmas näha ja kuulda oli minu jaoks elamus omaette. Peale tänast on mul lausa tunne, nagu ma oleks lisaks kosjamoor Yentele näinud laval ka omaaegset Pipi Pikksukka. Lausa lust oli vaadata, kuidas üks inimene nii särasilmil oma tööd teeb ja naudib. Kohati tundus, et ta oli oma rolli veidi üle võlli keeranud, aga see oligi see Pipi moodi väike vigur. Sallo osatäitmist vaadates tuli mul kohe meelde sügisene Estonia hooaja avaüritus, kus tehti "Savoy balli" näidisproovi ja seal oli Sallo nö lavastajana. Nüüd jooksis mul kohe paralleel selle vahel, mida Sallo tookord näitlejatele ütles ja mida ta nüüd ise laval tegi. Ma olen siiralt õnnelik, et mul õnnestus seda kõike täna laval näha ja kogeda. Ilmselt olid ka teised saalisviibijad sama õnnelikud, sest Helgi Sallo sai etenduse lõppedes tormilise aplausi osaks. Minugi poolt suur kummardus ja kniks talle.

Nagu ma alguses ütlesin, siis ma nii head elamust ei saanud, kui ma lootsin. Ma pean siiski tunnistama, et ma ei tea ise ka mida ma siis lõpuks ootasin. Sest tegelikult oli etendus SUUREPÄRANE. Näitlejad olid tasemel, lavakujundus oli vinge, oli nii tantsu, laulu, nalja ja naeru. Nagu ma varasemalt olen öelnud, siis kui minul silm märjaks läheb, siis on asi hea. Ma võin liialdamata öelda, et ma pole kunagi varem nii märgade ja punaste silmadega teatrisaalis istunud. Õnneks on saalis pime. Ja ma olin täiesti erapooletu. Kui Kiievi teema välja jätta. Ses suhtes, et lavastuses oli Kiiev üsna läbiv teema. Ka minul on oma teema Kiieviga, mis isegi mingis mõttes sarnaneb Perchiku olukorraga. Ma siiski vangi minekust pääsesin. Kuigi ega vist palju puudu ei jäänud. Aga mitte see ei ajanud mind nutma, see pigem tegi nalja. Lihtsalt seepärast, et mul tekkisid omad seosed ja mälestused. Ja ka see on minu puhul hea lavastuse tunnuseks, kui ma leian lavastusest midagi, mida oma isikliku eluga seostada. Seega kui on seosed oma eluga või silmad märjad, siis on tegemist hea etendusega. Seekord olid lausa mõlemad esindatud. Lisaks need flashback hetked aegadesse, kus mind ei olnud olemaski veel. Ja siis need külmavärinad, mis tekkisid siis kui koor esimest korda laulma hakkas. Järelikult oli tegemist väga väärt asjaga ja mul on tõsiselt hea meel, et ma tookord hetke emotsiooni ajel endale selle pileti hankisin. Ja et ma praktiliselt poole aastaga ära ei unustanud, et ma teatrisse pean minema ja piletit ära ei kaotanud jne. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et Rahvusooperist Estonia saab kõrgetasemelisi elamusi, mida mujalt ei saa. Ilmselt on juba maja aura selline. Ahjaa, see tore teatritunne oli ka täna olemas. See tunne, kus tahaks ise selles majas olla ja töötada. Kasvõi saaliteenindajana. Kuigi laval oleks toredam olla. Aga kuna mulle on elevant mõlema kõrva peale astunud ja jalgade asemel on mul kaks puust karku, siis ilmselgelt Estonia lavale mul asja pole. Kuigi jah, saaliteenindaja saab ju ka laval käia lilli viimas :)

Vot selliste mõtete ja emotsioonidega ma seekord lõpetan. Soovitan kõikidel, kellel veel pileteid pole Rahvusooper Estoniasse minna. Juuni etenduste piletid on küll välja müüdud, aga Augustis toimuvatele lisaetendustele on veel pileteid saada.

Rohkem infot leiab ikka Rahvusooper Estonia kodulehelt

SUVISEID TEATRIELAMUSI!

Loe edasi