Kurbus ja rõõm teatriblogija aastas 2016

Pole vist mingi üllatus, et kõik inimesed teevad aasta lõpus möödunud aastast kokkuvõtteid. Need kes peavad blogi, teevad seda sageli oma blogis. Nii ka mina. Siiski ei hakka ma päris kogu oma möödunud aastat siin lahkama. Panen kirja ainult olulisemad sündmused teatri või selle blogiga seonduvalt. 

Möödunud aastal vaatasin 26 erinevat lavastust. Aastal 2015 vaatasin 25 erinevat lavastust ja mõnda lavastust mitu korda ning lisaks mõned harrastusteatrite lavastused. Seega kokkuvõttes olen aastal 2016 käinud teatris vähem kui aastal 2015. Nõnda jäi 2015 aasta lõpus avaldatud lootus, et järgmine aasta on edukam püstitamata. Kui ma aga mõtlen laiemalt, siis eelkõige selel blogi mõttes on aasta 2016 olnud vägagi edukas. Siiski olen suutnud seda joont järgida, et vähemalt kord kuus käin teatris. Jah, mul on möödunud aasta jooksul olnud korduvalt identiteedikriise. Vahepeal kolisin blogi aadressi mujale, kuid ma nägin, et selle paari kuu jooksul ei leidnud inimesed mind üles. Seega kolisin blogi vanale aadressile tagasi. Lisaks muutsin mitmeidkordi blogi kujundust, sest ükski kujundus ei tundudnud piisavalt hea. Praeguseks olen käesoleva kujundusega rahul. Peast käis läbi ka mõte blogi üldse kinni panna. Nüüd aastale 2016 tagasi mõeldes, on mul hea meel, et ma seda siiski ei teinud.

Aasta kokkuvõtet on sobilik alustada aasta 2016 jooksul nähtud lavastuste järjestamisega. Meeldimise järgi on teatrikülastused alljärgnevad:

1.  Grace ja Glorie

2.  SÜDAMEPEITJATE PLANEET

3.  Viiuldaja katusel

4.  Laulud halli mere äärest

5.  Zarah Leander

6.  Perekond Linden

7.  Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka...

8.  Vannutatud neitsid 

9.  Pildilt kukkujad

10.              Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus

11.              Täiesti salajane

12.              Reigi õpetaja

13.              Armastus ei hüüa tulles 

14.              Erakordselt heatahtlik mees

15.              Inemise igä

16.              Ooperifantoom 

17.              Valgustaja

18.              all tomorrow´s parties

19.              BASKIN ehk Nalja põhivormid

20.              Improteater IMPEERIUM laval koos Saara Kadakuga

21.              Ma olen Ivo Linna

22.              Gunn, Gunn,vana...

23.              Romeo vs Julia

24.              Arkaadia

25.              5 grammi sisemist rahu

26.              Ürgmees

Positiivsena tooksin möödunud aastast välja selle, et teatrid on mind märganud. Pean tunnistama, et tõesti pole ma veel saanud kutset Vanemuisest, Eesti Draamateatrist, Tallinna Linnateatrist vms, kuid see polegi tähtis. Ma olen õnnelik selle üle, et mind on teatrisse kutsunud just väiksemad ja võib-olla üldsusele tundmatumad teatrid (projektiteatrid). Nii näiteks sain ma aastal 2016 käia teatris ilma piletiraha maksmata lausa neljal korral. Tegelikult oli pakkumisi veelgi, aga kõikjale ma oma põhitöö kõrvalt lihtsalt ei jõudnud. Jah, ma olin alguses skeptiline kui mulle mais esimesena Sõltumatu Tantsu Lava kirjutas ja uuris, et kas ma oleksin huvitatud nende lavastuse „all tomorrow´s parties“ vaatamisest ja oma blogis kajastamisest. Esiteks kartsin ma seda, et äkki pole seda sorti lavastus üldse minu maitse ja kuidas ma seda siis oma blogis maha teen, kui mind kutsuti seda vaatama. Võtsin julguse kokku ja läksin ikkagi vaatama. Ja ma ei kahetse. Kahetsen ainult seda, et ma kõiki pakkumisi vastu ei võtnud, sest äkki jäin nüüd mõnest ägedast kogemusest ilma. Ma olen siiralt õnnelik, et mul on selline blogi ja mulle pakutakse seetõttu võimalust külastada erinevaid etendusi. Näiteks ilma selle blogita poleks ma kohe kuidagi sattunud Raadi lennuangaari „Südamepeitjate planeet“i vaatama, mis oli vaieldamatult mu eelmise aasta nr 1 teatriemotsioon. Jah, nimekirjas on ta küll teisel kohal,kuid tegelikult meeldis ta mulle sel aastal rohkem kui „Grace ja Glorie“. Grace ja Glorie said esikoha endale suuresti positiivsete emotsioonide pärast, mida nad mulle eelmisel aastal pakkusid. Mitte, et sel aastal oleks etendus kehvem olnud, seda mitte. Lihtsalt eelmisel aastal oli kogu päev täis häid emotsioone, kuid sel korral eelnesid positiivsele teatrikülastusele mõned negatiivsed seigad. See selleks. Mu loo mõte on ikkagi selles, et ma olen tänulik oma blogile ja eelkõige iseendale, et ma selle blogi tegin ja käima lükkasin.

Jah, enamuste inimeste jaoks on ehk Malluka või Marimelli blogi huvitavama lugeda, sest nad ei postita paar korda kuus (nagu mina), vaid tihedamini. Ausalt öeldes ei võrdlegi ma end nendega või üldse teiste blogijatega, sest minu lugejaskond on ikka üsna väike. Olgu, ta väike või mitte, aga ma tean, et keegi vähemalt tunneb mu tegemiste ja arvamuste vastu huvi. Ma arvan, et mu blogi on just aasta 2016 jooksul endale veel rohkem lugejaid juurde saanud, sest viimase aasta jooksul on blogi külastatud 30 000 korda. Ma tean, et see on megaväike number ja ma ei peaks selle üle ilmselt uhkust tundma. Siiski olen ma selel numbri üle uhke. Esiteks seepärast, et mu blogi on loodud aastal 2013 ja kuni aastani 2016 oli seda vaadatud vaid umbes 10 000 korda. Ja nüüd on aastaga see number kolmekordistunud. Päris hea tulemus minu meelest, kui arvestada seda, et ma postitan vahel kord kuus, vahel paar korda kuus ja mu postituste sisuks on teater, mis paljudele huvi ei paku. Samas ei ole mu meel seepärast üldse kurb, et mind ei jälgi tuhandeid inimesi ja mu terve aasta külastatavus on sama suur, kui mõnel ühe päeva külastatus. Eelkõige pean ma blogi endale, et hiljem oma teatris saadud emotsioone meenutada. See on lihtsalt lisaboonus, kui keegi teine saab/tahab mu arvamust lugeda. Äärmiselt positiivne blogi juures on see, et kui keegi kuuleb, et ma teatris käisin ja tahab teada, kuidas teater oli, siis ma ei pea pikalt rääkima, vaid annan blogi lingi  ja ongi kõik. Samas näen ma ka seda, et blogisse satub järjest rohkem inimesi Google otsingumootori kaudu. Aastal 2016 sattuti mu blogisse kõige rohkem järgmiste otsingusõnade järgi:

• etendus üks mees kaks bossi
• augustikuu
• üks mees kaks bossi
• erakordselt heatahtlik
• mamma mia
• mamma mia muusikal
• kahe isanda teener
• ingrid isotamm

Positiivse asjana pean kindlasti tooma välja ka Eesti Blogiauhindade esikoha saavutamise kultuuriblogide kategoorias. Ma ausalt olin esialgu ikka siiralt hämmeldunud ja kodus auhindade jagamiselt ülekannet vaadates võttis ikka jala värisema. Aastal 2017 tuleb kindlasti jälle kandideerida, sest oma tiitlit tuleb ju kaitsta. Sel korral olen targem ja võtan töölt selleks ajaks vabaks ja laekun auhindade jagamisele ka kohale. Auhinna saamine polnud 100% meeldiv. Kuna auhindadest kirjutati ka ajalehtedes, siis oli Perekooli foorumisse ka sellekohane teema tehtud. See on vist esimene kord, kui mind blogijana on Perekoolis sõimatud, et ma ei tea asjast midagi. Ma ei teagi teatrist midagi. Ma pole mingiteatrikriitik. Blogi ongi puhtalt minu arvamus ja minu  mõtted, mitte minu teatrikriitiku karjäär.

Minu blogiauhindade tänukiri. Veel toredam oleks, kui minu blogi nimi ka peal kirjas oleks. 

Vaatasin just, et mida ma aastal 2015 kokkuvõtteks kirjutasin. Seal oli mõttena kirjas see, et teatriinimestega oli väljaspool teatrit tore suhelda. Seda joont olen ma ka sel aastal hoidnud. Ma olen lausa paaril korral kuulnud sellist lauset: „Väga hea, et sa kirjutasid, millest sa aru ei saanud. Me proovime seda kohta järgmisel korral muuta, et etendus kõigile arusaadav oleks.“ Vot, kui keegi sulle nii ütleb/kirjutab, siis tekib küll korraks tunne, nagu ma oleks mingi suuremat sorti tegija selles teatrivaldkonnas. See viimane lause oli naljaga pooleks. Pole ma  mingi suur tegija ja tänaval saan ka õnneks rahus liikuda. Kuigi peab tunnistama, et olen endale ka paar fänni saanud, kes Facebookis mind sõbraks lisada tahavad ja siis mulle nii Facebookis kui ka meilile kirju saadavad. Ma pole nende kirjade peale üldse pahane, olgugi et enamus kirju on sisuga, et ma kirja saatjale mõne näitleja autogrammi saadaksin. Jah, mul on küll enda pubeka ajast kodus väike autogrammikollektsioon olemas, kuid see on ka kõik.

Lisaks sellele, et mina olen kirju saanud, olen ma ise ka päris mitu kirja laiali saatnud. Näiteks oli mul vahepeal idee teha siia blogisse küsimuste rubriik, kus iga kuu postitaksin ühe näitleja vastused minu poolt esitatud kümnele küsimusele. Seda rubriiki pole te aga blogist leidnud, sest enamus minu poolt saadetud kirju jäid vastuseta või need, kes kirjale vastasid ja lubasid küsimustele vastata, pole mulle oma vastuseid saatnud. Päris aus  olles, siis tuli mul see idee üsna äkki ja kuna tööl olid ka kiired ajad, siis ei jõudnud ma 100% sellesse ideesse panustada ja ehk see on ka üks põhjus, miks see idee teoks ei saanud. Ehk kunagi saab see idee või selle idee edasiarendus ka teoks. Aga need kirjad ei olnud ainsad, mille ma laiali saatsin. Nimelt otsustasin ma juulis, et teen Ülle Kaljustele ja Hilje Murelile „Grace ja Glorie“ etenduseks kingitused. Lihtsalt hommikul tuli idee, et tegemist on nii hea etendusega, et kui õhtul teatrisse lähen, võiks väikese kingituse teha. Ma pean tunnistama, et mul on mingi kiiks juures. Kui teised inimesed viivad näitlejatele lilli, siis mina seda ei tee. Ma tegin ikka korralikud kingitused. Tegin mõlemale näitlejannale etenduse teemalised käevõrud ja kuna käevõru tundus natukene liiga väike kingitus olevat, tuli sinna juurde umbes liitrine purk, mis oli erinevate pähklite ja kuivatatud puuviljadega täidetud. Lisaks siis väike tänukiri ka. Minu meelest täiesti tavaline kingitus, mida näitlejatele teha J. Peale etendust tagasi Tartu poole sõites sain ma ise sama hea üllatuse osaliseks. Ühel hetkel nägin, et mulle on messengeris kiri. Kirjutajaks ei keegi muukui Ülle Kaljuste. Ülle kiri oli selline: „Tänan südamest selle imeilusa kingituse eest..võttis pisara silma.😉Ohh,milline närv oli täna sees..ei mäletagi sellist tunnet.Soovin ilusat suve jätku ja uusi,meeldivaid teatri elamusi!Head!Ülle.““ Vahel on selliseid pisiasju vaja, et tuju heaks teha. Mul onjälle siiralt hea meel selle üle, et ma seda seika meenutama hakkasin aasta lõpus, sest see tegi tuju jälle heaks. Teistel on ilmselt täiesti ükskõik sellest kirjutisest, aga mulle tuleb esiteks meelde see etendus ja teiseks see emotsioon, mis mind seda kirja lugedes valdas.

Ma sain just aru, et teatrist ma palju ei olegi kirjutanud. Mõneti üllatav oli vaadata, et ma möödunud aastal nii vähe Vanemuise lavastusi vaatasin. Koduteater ikkagi ju. Aga ma arvan et aastal 2017 on Vanemuise külastamist jälle rohkem. Vähemalt aasta esimesel poole, kui ma peaksin oma magistritöö kirjutamisega tegelema ja siis pole nii palju aega mööda Eestit ringi rännata. Jah, ma kasutan sõna rändama koos sõnaga teater. Paljude jaoks on see kummaline, et teatri pärast teise Eesti otsa sõidetakse. Ilmselt oleks see minu jaoks ka kummaline, kui mulle teater nii palju ei meeldiks. Või kui 100% aus olla, siis kui mul seda blogi ei oleks. Eks mugav on ikka ainult enda kodukandis üritustel käia. Samas saan ma aru, et ehk on Eestis teisi inimesi ka, kellel võivad minuga sarnased huvid olla. Nii ma olengi selle blogi tõttu proovinud veidi  kaugemal ka teatris käia, et siia satuksid lugema ka näiteks Põhja-Eestis elavad inimesed. Lisaks teatris käimisele saan samas mina ise samal ajal ka mööda Eestit ringi rännata. Igati kasulik ettevõtmine mu meelest.

See blogi on siin ikkagi mu hobi ja ei too mulle raha sisse (need mõned kutsed terve aasta peale on praktiliselt olematu kokkuhoid). Kuid ma olen õnnelik selle üle, et mul on selline hobi, mis sunnib mind aeg-ajalt end pingutama. Esiteks on mul vahel need mõtted, et ma ei viitsi/ei taha teatrisse minna. Just nendel hetkedel on blogi see, mis mind sunnib seda tegema. Ma tunnen, et mul on mingi kohustus vähemalt kord kuus teatris käia. Samas saan ma väga hästi aru, et keegi ei sunni mind reaalselt teatrisse minema ja blogi ei pea ma ka kirjutama. Tavaliselt on mul peale teatrit aga kordades parem enesetunne ja ma saan teatris kasvõi paariks tunniks oma argimured unustada. Seega pean ma olema blogile tänulik, et ta mind sunnib vähemalt kord kuus lõõgastuma. Teine suur pluss sellel blogil on see, et ma mõtlen natuke rohkem sellele mida ja kuidas kirjutada. Ühel heal päeval ehk on mu kirjutisi juba päris mõnus lugeda.

Lühidalt võtan ma oma teatriblogiga seotud aasta 2016 kokku järgmiselt: igati edukas ja positiivne aasta oli.

Aasta lõpuks ongi üks teatriblogija selles seisus, et peab teatritrepil nukra näoga annetusi koguma :)

HEAD VANA AASTA LÕPPU JA EDUKAT UUT AASTAT!