10. Oktoobril 2024 Eesti Draamateatri suures saalis
Foto: Eesti DraamateaterAlustan seda
postitust suure häbiga, sest esiteks pole suur teatrikriitik, nagu paljud mind
kutsuvad, varem näinud vist mitte ühtegi Tiit Ojasoo lavastust ning ega ma
suurem antiiktragöödiate ekspert ka pole. Kuigi teatriajalugu õppinuna võiks
antiiktragöödiad mulle selged olla ja Tiit Ojasoo nimi on selline, et tema
peaks iga teatrikriitiku huviorbiidis olema. Ehk siis see on ehe näide sellest,
et ma polegi nii suur teatriekspert kui ehk arvatakse. Õnneks või kahjuks sai
nüüd kaks kärbest ühe hooga löödud ja nägin ära Tiit Ojasoo lavastatud “Vend
Antigone, ema Oidipus”, mis on Mati Undi töötlus erinevatest
antiiktragöödiatest. Tehniliselt võttes peaks juba kooslust Unt/Ojasoo olema
iga teatriarmastaja jaoks piisav põhjus, miks teatrisse minna. Aga minu jaoks
polnud see väga oluline põhjus enne kui ma sattusin lugema ainult kiitvaid
arvamusi/arvustusi. Tuli siis ka endal sammud Draamateatri poole vedada, et see
paljukiidetud lavastus ära vaadata.
Õnneks kestab
lavastus peaaegu 5 tundi (koos kahe vaheajaga on kestvuseks 4 tundi ja 35
minutit), mis tundub, et peletab paljud teatrihuvilised eemale, sest erinevalt
paljudest teistest Draamateatri lavastustest, on sellele veel pileteid täitsa
saada. Eks paljud minu tuttavadki vaatasid mind veidi imestusest pikaks vajunud
näoga, kui kuulsid millest lavastus räägib ja kui kaua see kestab. Tundub nagu
ükski täie mõistuse juures olev inimene ei lähe teatrisse vaatama lavastust,
mis kestab peaaegu viis! tundi ja mille tegevus toimub Antiik-Kreekas. Kui seda
postitust peaks keegi sama suure skepsisega inimene lugema juhtuma, siis ma
võin kinnitada, et kaks vaheaega on täpselt paras ja tänu nendele ei saa arugi,
et etendus nii kaua kestab. Lisaks on etendus ise muidugi ka omaette vaatemäng
ja tasub juba seetõttu teatrisse minna. Minuga samal etendusel oli väga palju
koolinoori ja nad kõik suutsid täiesti okeilt kogu etenduse aja vastu pidada.
Keegi ei teinud keset etendust lolle nalju ega passinud telefonis, kõik
kuulasid ja vaatasid ja reageerisid igati adekvaatselt laval nähtule. Ma
ilmselt oleksin ka gümnaasiumis olnud nõus teatris “Kuningas Oidipust” vaatama
selle asemel, et seda raamatust lugeda.
Minu kooliajast
on muidugi pikk aeg möödas ja ega ma väga ei mäletanud enam, millest “Kuningas
Oidipus” rääkis, välja arvatud see oma emaga abiellumise ja magamise teema.
Kuigi kõik kolm vaatust keskenduvad erinevatele teemadele ja Mati Undi sõnade
järgi on tegemist nn “Teeba tsükliga”, pole lavastuses kasutatud ainult
Antiik-Kreeka tekste. Etendust vaadates sain aru, et lavastuses on palju
kasutatud eesti rahvalaule, aga kavalehte süvenedes nägin, et lisaks on
kasutatud ka mitmeid tänapäeva Eesti luuletajate tekste ning muuhulgas ka
katkendeid Aleksander Puškini teosest “Pidu katku ajal”. Seega peaksid kõik
huvilised midagi enda maitsele leidma.
Peab siiski
tunnistama, et proosa tekst on siiski suuresti antiigist pärit ja seega räägib
läbi erinevate antiiktekstide sellest mis ja kuidas Teeba linnas juhtus. Just
laulusõnad on need, mis tuginevad teistele tekstidele. Aga muusikalist osa ja
laule on lavastuses nii palju, et kohati tekkis mul tunne nagu vaataks
muusikali. Ehk on see ka üks peamistest põhjustest, miks lavastus
kaasahaaravana mõjus, sest kogu antiiktragöödiate raskus kadus muusika ja
hoopis teise sisuga laulude vahele ära. Mulle meeldisid eriti rahvalaulude
töötlused, kus kohati olid originaalsõnad asendatud antiikteostest või siis
teiste hilisemate autorite teostest tuttavate sõnadega, aga laulu esituse järgi
oli ikka aru saada, et tegemist on itkulauluga. Minu eriline sümpaatia kuulus
muidugi näiliselt lõppematule “Mehetapja Maie” laulule, mis lavastusele
mõnusalt hoogsa avapaugu pani. Kohati tundus mulle, et Hilje Murel jääbki seda
laulma, sest tüüpilisele eesti rahvalaulule omaselt ei tahtnud laul kuidagi
otsa saada. Igatahes piisas esimesest viiest minutist kogu etenduse jooksul, et
aru saada miks Murelit just selle laulu esitamise eest eelmise teatriaasta
lõpus nii ohtralt kiideti. Ma võtaksingi lavastuse kokku lausega: „Antiiktragöödiad
ja Antiik-Kreeka mütoloogiad Eesti rahvalaulus“. Kellele meeldivad rahvalaulud
ja antiikkirjandus, siis ilmselt tasuks lavastust vaatama minna, kui seda veel
näinud ei ole.
Kuigi siin on
jällegi oht, et Mati Undi tekst ja Tiit Ojasoo lavastus on konservatiivsemale
publikule veidi liiga ekstravagantne ja see võib teatrielamust rikkuda. Kellele
ikka meeldiks teatrilaval verega pritsimist vaadata, isegi siis kui tegelikult
oli tegemist punase värviga, oli midagi selles värvi pritsimises sellist, mis
oleks mind häirima hakanud, kui mu igapäeva töö poleks nii tugevalt vere ja
teiste kehavedelike nägemisega seotud. Seega tahan öelda, et äkki
nõrganärvilistele see lavastus siiski pigem ei sobi. Eriti kui mõelda ka nende
teemade peale, mida antiikkirjanduses meeleldi käsitletakse. Teine stseen, mis
mind veidi häiris oli see, kui Hilje Mureli kehastatud Agaue tapab suures
peouimas oma poja kuningas Pentheuse (Gert Raudsep), pidades teda lõviks ja
tuleb teistele bakhandidele lõvi pead näitama. Kuna pea oli tehtud Raudsepa näo
järgi, nägi Pentheuse pea välja täpselt nagu Gert Raudsepa oma ja sellist
sarnasust oli veidi häiriv vaadata. Nagu kannaks Murel reaalselt Raudsepa pead
oma kätel. Keda sellised asjad häirivad, siis soovitan mõne teise lavastuse
vaatamiseks valida. Keda sellised stseenid ei häiri, siis tasub kindlasti
vaatama minna.
Ma ei tea, mis
seos Ojasool Adidase firmamärgiga on. Olen teda näinud erinevatel
auhinnagaladel üleni Adidase dressides poseerimas ja nüüd oli ta Adidase
dressid pannud Oidipusele selga. On selge, et Antiik-Kreekas ei teadnud keegi,
mis asi Adidas on ja sel ajal selliseid riideid ei kantudki. Palju loogilisem
oleks olnud Nike dress, sest pärineb ju Nike nimi Kreeka võidujumalalt Nikelt. Ega
teised tegelased ka päris toogasid ei kandnud, aga nende kostüümid olid veidi
rohkem ajastule omased, või vähemalt meenutasid seda, mida tänapäeva inimene
arvab et antiikajal kanti. Siinkohal tuleb muidugi kolmanda vaatuse vennad ja
õed välja tuua, kus Oidipuse pojad Polyneikes (Ursel Tilk) ja Eteokles (Lauri
Kaldoja) kandsid liibuvaid maadluskostüüme ja pehmeid kiivreid ning Oidipuse
tütred tulid lavale tänapäevastes liibuvates spordiretuusides ja
sportrinnahoidja väel. Kohati oli selline rõivastus ajastut arvestades nii
jabur, et ajas naerma. Eks naerma ajasid ka need joogapoosid ja maadlusvõtted,
mida Oidipuse lapsed laval esitasid. Kohati tekitas see minus tunde justkui
laval tehakse nalja selle üle, et tänapäeval kõik joogat teevad ja sportlikud
on, kuigi ma usun, et tegelikult oli asi hoopis milleski muus.
Kõiki
huvitavaid ja üllatavaid lahendusi ma ette ära reeta ei taha, sest muidu pole
teistel huvitav teatrisse minna. Aga minu jaoks oli üllatav kui palju näitlejad
lavalt publikusse tulid ja mööda toole turnisid. Ega see tooli käetugedel edasi
liikumine nii väga lihtne polegi. Kui esimene näitleja publiku hulka tuli ja
tooli käetugesid mööda saali tagumisse otsa liikuma hakkas, siis see oli
naljakas, kui aga mitmed tegelased sama rada läksid, hakkas see juba veidi minu
jaoks igavaks muutuma, sest seda lahendust oli juba nähtud ja oleks võinud
midagi uut olla. Kuigi koolinoored oleksid sellist liikumist rohkem näha, et
saaks ka näitlejale käe ulatada ja teda toetada, kui ta tooli käetugedel navigeerides
tasakaalu üritab säilitada. Seevastu oli alati huvitav vaadata Tiit Suka
kehastatud pikajuukselist Dionysost. Uskumatu kui hästi Sukale pikad kergelt
laines juuksed sobivad. Ja kogu tema laulev kõneviis ja veidi flirtiv hoiak
olid lihtsalt nii naljakad, et teda võiski vaatama jääda. Sukk oli
kindlasti minu selle lavastuse lemmik number üks.
Kogu lavastuse
suurim kontrast oli minu hinnangul lüüriline harfi muusika, mida esitas Lisanne
Rull, kes on ka lavastuse üks muusikalistest kujundajatest. Eks ole harf ju üks
peamiseid antiikaja pille ja seetõttu sobis see õrn muusika temaatikaga väga hästi
kokku. Vastuolud tekkisid minu jaoks peamiselt sellest, et lavastuse teemad
olid pigem süngemat laadi ja see meloodiline ning õrn harfimuusika justkui ei
harmoneerunud teemadega. Samas selline segapuder tänapäevastest riietest,
õrnalt lüürilisest harfist, antiikaja tekstidest ja eesti rahvalauludest
ilmselt ongi selle lavastuse menu põhjus. Minu jaoks möödus kogu etendus nagu
linnutiivul ja ma oleksin võinud isegi veel kauem seda lavastust vaadata. Kõik
oli lihtsalt kaasahaarav. Kohati olin nii laval toimuvasse haaratud, et ma ei
mõelnud isegi ühtegi mõtet sellest, mida laval nähtu tähendada võiks ja
kuidas see meie praeguse ühiskonnaga kokku läheb. Eks meil ole praegu ka seda
vägivalda palju ja inimesed üritavad teisi petta, et enda tahtmist saada, aga ma
nendele teemadele etenduse ajal siiski väga ei mõelnud ja nautisin peamiselt
laval olevat vaatemängu. Mulle tundus, et antud lavastuse puhul oli kõik
paigas, kuid siiski kogu antiikkultuuri teema mind nii palju ei köitnud, et ma
lavastust uuesti vaatama minna tahaksin.
Sel korral
julgeksingi lavastust soovitada näiteks õpetajatele, kes antiikkirjandust
koolides käsitlevad, sest selline lähenemine on kindlasti õpilastele huvitavam
kui igav teooria õppimine. Kindlasti sobib lavastus ka keskmisest suuremale
teatrihuvilisele, kes tahab laval midagi modernsemat näha kui klassikaline igav
teater.
Autor:
Mati Unt
Lavastaja
ja kunstnik: Tiit Ojasoo
Kostüümikunstnik:
Jaanus Vahtra
Muusikalised
kujundajad: Anne Türnpu, Tiit Ojasoo, Lisanne Rull
Valguskujundaja:
Kaido Mikk
Osades:
Tiit Sukk – Dionysos
Guido Kangur – Teiresias
Raimo Pass – Kadmos;
karjus; valvur
Gert Raudsep – Pentheus;
Korinthose saadik; mees
Hilje Murel – Agaue;
bakhand; naine
Hanna Jaanovits
– bakhand; naine; Ismene
Mirtel Pohla – bakhand;
Iokaste; naine
Teele Pärn – bakhand;
naine; Antigone
Inga Salurand –
bakhand; naine; Eurydike
Taavi Teplenkov
– ametnik; Kreon
Karmo Nigula – ametnik;
kodanik; Haimon
Lauri Kaldoja –
karjus; kodanik; Eteokles
Priit Võigemast
– karjus; Oidipus
Ursel Tilk – kodanik;
Polyneikes
Lisanne Rull – muusa
Rohkem infot
lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt
0 kommentaari:
Postita kommentaar