Iraani konverents

 9. septembril 2022 Theatrumi etendus Eesti Teatri Festivalil Draama

Foto: Ülar Mändmets

Peaaegu aasta tagasi oli mul võimalik teatrifestivali Kuldne Mask Eestis raames näha Rahvaste Teatri esituses Ivan Võrõpajevi kirjutatud „Iraani konverentsi“ (lav. Viktor Rõžakov). Oma tookordse posituse lõpetasin sõnadega: „Mina igatahes jäin teatriõhtuga rahule. Kui tegemist oleks Eesti teatris mängitava lavastusega, siis julgeksin ka teistele vaatamiseks soovitada.“ Kes tahab seda eelmainitud postitust pikemalt lugeda, siis postitus asub SIIN. Juhtus nii, et läksid mööda mõned kuud ja minu soov läks täide, sest Lembit Peterson tõi Theatrumis 2022. aasta veebruaris välja enda nägemuse „Iraani konverentsist“. Otse loomulikult pidin ma seda lavastust nägema, sest Rahvaste Teatri lavastuse puhul oli minu jaoks kõige häirivam see, et etendus oli vene keeles ja sünkroontõlkega ning seetõttu läks suur osa filosoofilisest tekstist minu jaoks kaduma. Kui nüüd on võimalik lavastust oma emakeeles vaadata, siis ei saa seda võimalust kasutamata jätta.

Kui ma esimese hooga Eesti Rahva Muuseumi Hurda saali sisse astusin, siis tabas mind hetkeks tunne, et lavakujundus on üsna üks-ühele varasemalt nähtud Rõžakovi lavastuse kujundusega. Ma ei tea, kas Lembit ja Marius Peterson käisid Kuldse Maski ajal kõnealust etendust vaatamas ja said sealt enda lavastuse jaoks inspiratsiooni, või siis ongi lavastuse tekst ja kontekst need, mis sellise sarnase lavakujunduse tagavad. Eks need konverentsid näevad igal pool peaaegu samasugused välja ja nii polegi imestada, et konverentsi ka erinevates lavastustes sarnaselt kujutatakse. Nagu ma ütlesin, siis sarnasuse tunne tabas mind ainult hetkeks. Üsna pea sain ikkagi aru, et ainus sarnasus on see, et seinale on suurelt kuvatud „Iranian conference“ ja laval asuvad esinejate jaoks kõnepult ning toolid. Peenemad nüansid olid kahes lavastuses ikka täiesti erinevad.

Kahe lavastuse üks sarnasus oli veel see tunne, mis saalis istudes tekkis. Tunne justkui ma polekski teatrisaalis, vaid olengi suures saalis üks paljude koverentsikülastajate seast. Peab tunnistama, et Theatrumi lavastus suutis seda konverentsi tunnet päris korralikult süvendada. Nimelt tulid kõik näitlejad korraga saali siis kui konverents nö „algas“, kusjuures osad näitlejad sisenesid sellest samast uksest, millest olid saabunud teatrikülastajad ning kui näitlejaid mitte tunda, siis on isegi raske aru saada, kas need on hilinenud külastajad või näitlejad, kes parajasti uksest sisenesid. Saali sisenenud  konverentsil esinejad vaatasid sarnaselt külastajatega otsiva pilguga saalis ringi, liikusid lavale ja seejärel ajasid omavahel juttu ning sättisid end oma kohtadele istuma täpselt nii nagu reaalsetel konverentsidel tehakse. Lisaks olid kõikidel kaelas araabiakeelse tekstiga kaelakaardid ja kaasas mustad riidest kotid, mida konverentsidel osalejatele ikka jagatakse.

Kui konverentsi eestvedaja Philip Rasmussen (Marius Peterson) konverentsi avatuks kuulutas ja publikusse vaadates ütles, et tal on väga hea meel, et ka peaminister on konverentsiga ühinenud, pöörasid nii mitmedki teatrikülastajad oma päid selles suunas, kuhu Rasmussen vaatas, lootes seal peaministrit näha. Peale lühikest pausi selgus, et saalis ei viibinud mitte Eesti peaminister Kaja Kallas nagu ilmselt paljud teatrikülastajad arvasid, vaid kujuteldav Taani peaminister. Paaril korral esitati saalist ka esinejatele küsimusi, mis omakorda süvendas seda tunnet, et ma olengi päris konverentsil. Kahjuks muidugi polnud näitlejaid publiku sekka ära peidetud, vaid küsimused kõlasid lindilt, lihtsalt kõlarid olid paigutatud selliselt nagu hääl tuleks kusagilt kõrgemalt publiku selja tagant.

Peale konverentsi avamist oligi aeg hakata ettekandeid kuulama. Kui mul oli venekeelse lavastuse ajal probleem, et ma ei saanud kõigest aru ja ma süüdistasin oma puudulikku keeleoskust ning sünkroontõlget, siis ega eesti keeles asi kuigi palju parem polnud. Minu jaoks jäid peaaegu kõik ettekanded liiga igavaks ja ühetooniliseks. Ma avastasin end üsna kiirelt hoopis teistele asjadele mõtlemas, sest ma lihtsalt ei suutnud seda filosofeerimist jälgida. Mulle tundus, et venelased esitasid neid igavaid konverentsiettekandeid kõlavamalt ja mitmeplaanilisemalt, pannes enda juttu veidi rohkem emotsioone. Kusjuures ma vaheajal kuulsin paari inimest arutamas, et nad teiseks vaatuseks tagasi ei lähe, kuna nad said aru mis põhimõttel lavastus üles on ehitatud ja vaevalt seal teises osas midagi raputavalt teistsugust on. Teatud määral ma pean nendega nõustuma. Kuigi ma teadsin laias laastus ette, kes omavahel tülli lähevad ja natukene uut energiat pakuvad. Siiski peab tõdema, et Theatrumi lavastuses ei tulnud konfliktid erinevate esinejate maailmavaadete vahel ka nii teravalt välja nagu ma lootsin. Aga mingile osale publikust paistis selline energia ka sobivat, sest mõned inimesed naersid päris mitmel korral üle saali. Ma vist suutsin paaril korral ainult muiata, sest polnud need omavahelised tülid nii huvitavad, et oleks naerma ajanud. Telerist Eesti poliitikuid ja nendevahelist kraaklemist vaadates näeb ka teinekord rohkem emotsioone ja saab rohkem naerda. Mitte, et lavastuses poleks üldse emotsioone olnud, emotsioonid olid, aga minu jaoks olid need natukene liiga vaoshoitud ja üheplaanilised.

Kui Rõžakovi lavastus rääkis koroonakriisist, siis Theatrumi lavastuses anti lavakujunduse ja kostüümidega vihjeid valitsevale pandeemiale. Kõik esinejad olid teineteisest klaasseintega eraldatud. Näiteks kandis üks esineja kaelaskantavat õhupuhastit (midagi sarnast) ning teine oli maski enda käsivarrele kinnitanud. Mõned märkused Venemaa kohta küll tehti, kui jällegi tundus mulle, et Rõžakovi lavastuses räägiti Venemaast veidi rohkem. Ilmselt Rõžakov julges enda kodumaa suhtes veidi kriitilisem olla ja teab sealseid probleeme veidi paremini. Eks poliitilisi vihjeid leidus lavastuses siiski hulgaliselt, kui ainult süvenenult teksti kuulata. Näiteks võiks praeguses olukorras kogu lavastuse pealkirjaks panna Ukraina konverents ja sisuliselt kõik need teemad, mida lavastuses käsitletakse Iraani teemadena sobituksid väga hästi ka Ukraina teemadeks.

Sel aastal oligi Draama festivali läbivaks teemaks praegune ühiskond ja seetõttu ehk võib jääda mulje, et teater ainult süngetest ja negatiivsetest asjadest räägibki. Tegelikkuses see päris nii siiski pole. Kes minust veidi rohkem süveneda suudab, siis kindlasti samastub ta nii mõnegi konverentsil kõnelenu jutuga. Kohati jäi ettekandeid kuulates mulje, et kõigil on õigus ja vastavalt sellele, kuidas esinejad vahetusid, muutus ka publiku maailmavaade ja ühel hetkel võisidki avastada, et sa nõustud praegu täpselt selle mõttega, mille vastu sa veel kümme minutit tagasi argumente otsisid.

Kes otsib veidi intellektuaalsemat väljakutset pakkuvat lavastust, siis nendele ma kindlasti soovitan. Minu ootused kahjuks olid eelnevalt nähtud Rahvaste Teatri lavastuse tõttu väga kõrgele tõstetud ja mina olin lavastuses veidi pettunud. Iseenesest lavakujundus ja lavastuse ülesehitus mulle meeldisid, aga mulle tundus, et näitlejad jäid oma tegelaskujudes natukene üheplaaniliseks ja vaoshoituks. Seetõttu ei oska ma ka kedagi eraldi välja tuua, kes eriliselt meelde oleks jäänud. Tundub, et vene teatri liigne dramaatilisus ja üliemotsionaalsus on mu ära rikkunud. Ilmselt, kui ma poleks seda lavastust varem näinud, oleksid mu emotsioonid hoopis teistsugused. Sellest hoolimata usun ma, et kõigil neil, kelle jaoks komöödiad on ajaraiskamine ja need ei paku mingisugust intellektuaalset väljakutset, tasuks sammud Theatrumi poole seada ja ühest „Iraani konverentsist“ osa võtta.

Autor: Ivan Võrõpajev
Tõlkija: Tiit Alte
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik ja helikujundaja: Marius Peterson
Valguskunstnik: Helvin Kaljula
Osades:
Marius Peterson – Philip Rasmussen
Ott Aardam – Daniel Christensen
Helvin Kaljula – Oliver Larsen
Kristjan Üksküla – Magnus Thomsen
Laura Peterson – Astrid Petersen
Anneli Tuulik – Emma Schmidt-Poulsen
Tarmo Song – Gustav Jensen
Andri Luup – Isa Augustin
Lempit Peterson – Pascual Andersen
Maria Peterson – Širin Širazi
Mare Peterson – Mathilde Hansen
Tiit Alte – Patrick Nielsen
Eva Eensaar – Katerine Johansen

 

Kellel lavastuse kohta huvi tekkis, siis rohkem infot saab Theatrumi koduleheküljelt.

Loe edasi

Gogoli disko

23.mail 2018 Ugala Teatri suures saalis

Olge valmis, sel korral tuleb negatiivsusest läbi imbunud postitus. Ma võin julgelt öelda, et ma ei läinud sel korral negatiivsete tunnetega teatrisse. Vastupidi, ma olin seda teatrikülastust pikalt oodanud. Juba eelmisel suvel, kui „Gogoli disko“ esietendus, tahtsin seda vaatama minna. Aga pieltid said väga kiirelt otsa ja see süvendas mu veendumust, et tegemist on hea lavastusega. Seega võite arvata kui hea meel mul oli, kui ma nägin et sel aastal seda uuesti mängitakse. Ootused olid ka saali jõudes veel väga kõrged. Esimestel minutitel, kui etendus pihta hakkas, oli mu suul lausa naerumuie, sest ees ootav teatriõhtu tõotas tulla fantastiline. Kahjuks kadus mu positiivsus peale esimest viit minutit ära ja iga järgneva minutiga muutusin ma järjest negatiivsemaks. Mis siis ometigi juhtus?

Ilmselt ei olnud see lavastus lihtsalt minu maitsele. Samas kuulsin ma ka mitmelt teiselt teatrikülastajalt, et nad ei saa üldse aru mis laval toimub ja nad tahaksid minna suitsu tegema, et närve rahustada. Paljud olid pahased, et etendusel on kaks vaatust, kuid seejärel avaldasid lootust, et teine vaatus on äkki vaadatavam. Siiski mõned inimesed otsustasid, et parem on vaheajal lahkuda. Ma suuutsin siiski lõpuni vaadata, kuna mul on lihtsalt põhimõte, et ma ei lahku poole pealt. Samas pean tunnistama, et teise vaatuse lõpus olin ma rohkem süvenenud inspitsiendipuldi, töörõdude ja valgusstangede vaatlemisele kui laval toimuva mõtestamisele.

Minu jaoks puudus lool igasugune sisu. Seal olid küll mingid lõngused ja hipid ja antikvariaadi omanik ja mingid surnud tegelased, kuid mis selle loo idee oli, jäi mulle arusaamatuks. Tegelased sattusid kokku surnud klassiku Gogoliga, keda nad siis mingil kummalisel põhjusel pidid restoranis valvama hakkama kuni otsustasid ta lõpuks muuseumisse viia. Ma isegi ei saa öelda, et lugu oli nii üles ehitatud, et see fantaasia oleks jabur olnud. Minu jaoks lihtsalt puudus sellel sisu ja mõte (ka jabural asjal on sisu ja mõte). Samuti ei saanud ma aru, mida tähendas pealkiri „Gogoli disko“. Jah, lavastus keerles küll surnud kirjaniku Gogoli ümber, kuid diskost oli asi kaugel. Etenduse lõpus tööle pandud diskokera ei teinud veel nähtud etendusest diskot.

Sel korral ei saa ma ka näitlejaid kiita. Nimelt ei saanud ma väga mitmes kohas tekstist aru. Kohati tundus, nagu näitlejad pobiseksid seda teksti endale nina alla. Vähe sellest, et ma ei kuulnud mida näitlejad laval rääkisid, ma ei saanud mitmes kohas ka sõnadest aru. Polnud minu jaoks selget diktsiooni. Ma pole nüüd küll väga kindel, kas peaksin mina kõrvaarsti juurde minema oma kuulmist parandama, või oli asi siiski pigem keskkonnast tingitud. Näiteks sellest, et kogu tegevus toimus laval ja ka publik oli lava. Ma ikkagi eeldan, et teatrimajad on nii konstrueeritud, et saalis on paremini kuulda, mida laval räägitakse. Nüüd, kus publik oli pöördlaval ja näitlejad pöördlava ümber või igasugustes taga- ja külglava soppides, äkki ei pidanudki kõike nii selgesti kuulda olema. Samas mõnel korral (siiski minu jaoks olid need üksikud korrad) kostis tekst selgelt ja arusaadavalt.

Kui nüüd vahelduseks ka midagi positiivset mainida, siis selleks oli kindlasti publiku asukoht. Kuigi ma olen Vanemuise lavadel paaril korral saanud ringi uidata, siis alati on äge ka teiste teatrite lavadel olla. Ja ega pöördlavaga ei saa ka iga päev sõita. Esimene kord, kui pöördlava hakkas liikuma (ja publik ka), siis oli küll wow tunne. Kohe tul iDelfi artikkel meelde, et Ugala pöördlava pidi väga kõva müra tekitama liikudes. Ma selle kallal norida ei saa, sest iga kord, kui lava liikus, mängis muusika ja mingit suurt müra kuulda ei olnud. Äkki see muusika oligi seepärast lava liikumise ajaks pandud, et müra vähem kuulda oleks? Igatahes peab ütlema, et ülesehituslikust poolest oli etendus huvitav. Just see, et lava liikudes sai erinevates nurkades näha erinevaid tegevusi ja tegevuskohti. Samas oleks mulle ikkagi meeldinud, kui sisuline pool oleks seda ülesehitust veelgi toetanud.

Esimese lava liikumise ajal tundus mulle küll, et kõik on väga äge. Keegi mu selja taga istujatest ka kommenteeris, et saab teatrietenduse ja kontserdi kaks ühes. Nimelt esimese lava pöörlemise ajal sai peale muusika kuulda ka Margus Vaherit laulmas. Ei, see pole see laulja Margus Vaher, vaid Ugala teatri näitleja Margus Vaher, kes muuseas on väga hea madala häälega laulja. Mul on ainult kahju, et tal nii vähe laulda lasti. Seega, see kontsert mis paljudele meeldis, jäi väga üürikeseks. Vahel laulsid ka teised näitlejad (Andres Noormets ja Rait Õunapuu), kuid mulle sümpatiseeris ikkagi Margus Vaheri laul (eelkõige oma madala ja käriseva tämbri poolest) kõige rohkem.

Andres Noormets oma hipilikes alt laienevates pükstes meenutas mulle mõnes stseenis natukene „Armastus kolme apelsini vastu“ olnud printsi. Eks see kostüüm veidi mängis kaasa, aga mõned liigutused olid lihtsalt nii printsilikud. Aga ilmselt oli see minu soovmõtlemine. Esimene stseen kus ta oma hipiriietuses lavale ilmus, tuletas mulle meelde viimase nähtud Ugala etenduse „Hipide revolutsioon“ ja mulle tundus korraks, et „Gogoli disko“ on rohkem hipide teemas sees, kui seda oli „Hipide revolutsioon“. Aga need olid kõik välkmõtted.

Mida rohkem etendus edenes, seda vähemaks jäid minu mõtted ja ma leidsin end järjest rohkem inspitsiendipulti või töörõdusid vaatamas. Kuigi enamuse ajast ma lihtsalt olin seal saalis. Kohati tekkis minus lausa viha ja trots, et miks mulle laval toimuv huvi ei paku. Siis sain aru, et ma tegelikult ei mõtle omi mõtteid, mida ma teen tavaliselt siis kui ma ei viitsi/suuda laval toimuvaga kaasa mõelda. Sel korral ma nagu süvenesin etendusse ja mõtlesin kaasa, kuid loo mõte ja sisu jäid mulle ikkagi kättesaamatuks. Kuna varasemalt olen inimesi kuulnud seda lavastust kiitmas, siis tegin järelduse, et järelikult polnud selline lahendus ja teema minu jaoks sobilik. Teatri seisukohast on muidugi kahju, et ma polnud ainus, kes nii tundis. Kui inimene pole ammu teatris käinud ja tuleb nüüd sealt sarnaste emotsioonidega ära, siis juhtub, et ta ei tahagi enam teatrisse minna. Mina vähemalt tean, et kõik lavastused ei ole sellised ja enamasti saab ikka teatris midagi toredat näha.

Sel korral sai ka toredaid asju näha. Näiteks nagu Ugala laval kõndida ja sealset tehnikat imetleda. Siiski olen ma üsna kindel, et kui Ugala teater mulle selle pileti andis, siis nende eesmärk oli veidi teine.

Autor: Paavo Matsin

Lavastaja: Ott Aardam

Dramatiseerija ja muusikaline kujundaja: Ivar Põllu

Kunstnik: Ott Kangur

Kostüümikunstnik: Pille Küngas

Valguskunstnik: Rene Liivamägi

Videokunstnik: Katre Sulane

Mängisid:

Janek Vadi – Gogol

Andres Tabun – Opiatovitš

Andres Noormets – Vasja

Rait Õunapuu – Arkaša

Peeter Jürgens – Eeri; Leonhard

Tarvo Vridolin – Mansett

Aarne Soro – Gukš

Vilma Luik – Ljuba

Kadri Lepp – Katerina

Triinu Meriste – Murka

Margus Vaher – Papi

Aili Nohrin – Geiša

Muusikutena astusid üles Üllo Kaur, Margus Vaher, Tarmo Suvisild

* – päisepilt on pärit Ugala Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi