Iraani konverents

 9. septembril 2022 Theatrumi etendus Eesti Teatri Festivalil Draama

Foto: Ülar Mändmets

Peaaegu aasta tagasi oli mul võimalik teatrifestivali Kuldne Mask Eestis raames näha Rahvaste Teatri esituses Ivan Võrõpajevi kirjutatud „Iraani konverentsi“ (lav. Viktor Rõžakov). Oma tookordse posituse lõpetasin sõnadega: „Mina igatahes jäin teatriõhtuga rahule. Kui tegemist oleks Eesti teatris mängitava lavastusega, siis julgeksin ka teistele vaatamiseks soovitada.“ Kes tahab seda eelmainitud postitust pikemalt lugeda, siis postitus asub SIIN. Juhtus nii, et läksid mööda mõned kuud ja minu soov läks täide, sest Lembit Peterson tõi Theatrumis 2022. aasta veebruaris välja enda nägemuse „Iraani konverentsist“. Otse loomulikult pidin ma seda lavastust nägema, sest Rahvaste Teatri lavastuse puhul oli minu jaoks kõige häirivam see, et etendus oli vene keeles ja sünkroontõlkega ning seetõttu läks suur osa filosoofilisest tekstist minu jaoks kaduma. Kui nüüd on võimalik lavastust oma emakeeles vaadata, siis ei saa seda võimalust kasutamata jätta.

Kui ma esimese hooga Eesti Rahva Muuseumi Hurda saali sisse astusin, siis tabas mind hetkeks tunne, et lavakujundus on üsna üks-ühele varasemalt nähtud Rõžakovi lavastuse kujundusega. Ma ei tea, kas Lembit ja Marius Peterson käisid Kuldse Maski ajal kõnealust etendust vaatamas ja said sealt enda lavastuse jaoks inspiratsiooni, või siis ongi lavastuse tekst ja kontekst need, mis sellise sarnase lavakujunduse tagavad. Eks need konverentsid näevad igal pool peaaegu samasugused välja ja nii polegi imestada, et konverentsi ka erinevates lavastustes sarnaselt kujutatakse. Nagu ma ütlesin, siis sarnasuse tunne tabas mind ainult hetkeks. Üsna pea sain ikkagi aru, et ainus sarnasus on see, et seinale on suurelt kuvatud „Iranian conference“ ja laval asuvad esinejate jaoks kõnepult ning toolid. Peenemad nüansid olid kahes lavastuses ikka täiesti erinevad.

Kahe lavastuse üks sarnasus oli veel see tunne, mis saalis istudes tekkis. Tunne justkui ma polekski teatrisaalis, vaid olengi suures saalis üks paljude koverentsikülastajate seast. Peab tunnistama, et Theatrumi lavastus suutis seda konverentsi tunnet päris korralikult süvendada. Nimelt tulid kõik näitlejad korraga saali siis kui konverents nö „algas“, kusjuures osad näitlejad sisenesid sellest samast uksest, millest olid saabunud teatrikülastajad ning kui näitlejaid mitte tunda, siis on isegi raske aru saada, kas need on hilinenud külastajad või näitlejad, kes parajasti uksest sisenesid. Saali sisenenud  konverentsil esinejad vaatasid sarnaselt külastajatega otsiva pilguga saalis ringi, liikusid lavale ja seejärel ajasid omavahel juttu ning sättisid end oma kohtadele istuma täpselt nii nagu reaalsetel konverentsidel tehakse. Lisaks olid kõikidel kaelas araabiakeelse tekstiga kaelakaardid ja kaasas mustad riidest kotid, mida konverentsidel osalejatele ikka jagatakse.

Kui konverentsi eestvedaja Philip Rasmussen (Marius Peterson) konverentsi avatuks kuulutas ja publikusse vaadates ütles, et tal on väga hea meel, et ka peaminister on konverentsiga ühinenud, pöörasid nii mitmedki teatrikülastajad oma päid selles suunas, kuhu Rasmussen vaatas, lootes seal peaministrit näha. Peale lühikest pausi selgus, et saalis ei viibinud mitte Eesti peaminister Kaja Kallas nagu ilmselt paljud teatrikülastajad arvasid, vaid kujuteldav Taani peaminister. Paaril korral esitati saalist ka esinejatele küsimusi, mis omakorda süvendas seda tunnet, et ma olengi päris konverentsil. Kahjuks muidugi polnud näitlejaid publiku sekka ära peidetud, vaid küsimused kõlasid lindilt, lihtsalt kõlarid olid paigutatud selliselt nagu hääl tuleks kusagilt kõrgemalt publiku selja tagant.

Peale konverentsi avamist oligi aeg hakata ettekandeid kuulama. Kui mul oli venekeelse lavastuse ajal probleem, et ma ei saanud kõigest aru ja ma süüdistasin oma puudulikku keeleoskust ning sünkroontõlget, siis ega eesti keeles asi kuigi palju parem polnud. Minu jaoks jäid peaaegu kõik ettekanded liiga igavaks ja ühetooniliseks. Ma avastasin end üsna kiirelt hoopis teistele asjadele mõtlemas, sest ma lihtsalt ei suutnud seda filosofeerimist jälgida. Mulle tundus, et venelased esitasid neid igavaid konverentsiettekandeid kõlavamalt ja mitmeplaanilisemalt, pannes enda juttu veidi rohkem emotsioone. Kusjuures ma vaheajal kuulsin paari inimest arutamas, et nad teiseks vaatuseks tagasi ei lähe, kuna nad said aru mis põhimõttel lavastus üles on ehitatud ja vaevalt seal teises osas midagi raputavalt teistsugust on. Teatud määral ma pean nendega nõustuma. Kuigi ma teadsin laias laastus ette, kes omavahel tülli lähevad ja natukene uut energiat pakuvad. Siiski peab tõdema, et Theatrumi lavastuses ei tulnud konfliktid erinevate esinejate maailmavaadete vahel ka nii teravalt välja nagu ma lootsin. Aga mingile osale publikust paistis selline energia ka sobivat, sest mõned inimesed naersid päris mitmel korral üle saali. Ma vist suutsin paaril korral ainult muiata, sest polnud need omavahelised tülid nii huvitavad, et oleks naerma ajanud. Telerist Eesti poliitikuid ja nendevahelist kraaklemist vaadates näeb ka teinekord rohkem emotsioone ja saab rohkem naerda. Mitte, et lavastuses poleks üldse emotsioone olnud, emotsioonid olid, aga minu jaoks olid need natukene liiga vaoshoitud ja üheplaanilised.

Kui Rõžakovi lavastus rääkis koroonakriisist, siis Theatrumi lavastuses anti lavakujunduse ja kostüümidega vihjeid valitsevale pandeemiale. Kõik esinejad olid teineteisest klaasseintega eraldatud. Näiteks kandis üks esineja kaelaskantavat õhupuhastit (midagi sarnast) ning teine oli maski enda käsivarrele kinnitanud. Mõned märkused Venemaa kohta küll tehti, kui jällegi tundus mulle, et Rõžakovi lavastuses räägiti Venemaast veidi rohkem. Ilmselt Rõžakov julges enda kodumaa suhtes veidi kriitilisem olla ja teab sealseid probleeme veidi paremini. Eks poliitilisi vihjeid leidus lavastuses siiski hulgaliselt, kui ainult süvenenult teksti kuulata. Näiteks võiks praeguses olukorras kogu lavastuse pealkirjaks panna Ukraina konverents ja sisuliselt kõik need teemad, mida lavastuses käsitletakse Iraani teemadena sobituksid väga hästi ka Ukraina teemadeks.

Sel aastal oligi Draama festivali läbivaks teemaks praegune ühiskond ja seetõttu ehk võib jääda mulje, et teater ainult süngetest ja negatiivsetest asjadest räägibki. Tegelikkuses see päris nii siiski pole. Kes minust veidi rohkem süveneda suudab, siis kindlasti samastub ta nii mõnegi konverentsil kõnelenu jutuga. Kohati jäi ettekandeid kuulates mulje, et kõigil on õigus ja vastavalt sellele, kuidas esinejad vahetusid, muutus ka publiku maailmavaade ja ühel hetkel võisidki avastada, et sa nõustud praegu täpselt selle mõttega, mille vastu sa veel kümme minutit tagasi argumente otsisid.

Kes otsib veidi intellektuaalsemat väljakutset pakkuvat lavastust, siis nendele ma kindlasti soovitan. Minu ootused kahjuks olid eelnevalt nähtud Rahvaste Teatri lavastuse tõttu väga kõrgele tõstetud ja mina olin lavastuses veidi pettunud. Iseenesest lavakujundus ja lavastuse ülesehitus mulle meeldisid, aga mulle tundus, et näitlejad jäid oma tegelaskujudes natukene üheplaaniliseks ja vaoshoituks. Seetõttu ei oska ma ka kedagi eraldi välja tuua, kes eriliselt meelde oleks jäänud. Tundub, et vene teatri liigne dramaatilisus ja üliemotsionaalsus on mu ära rikkunud. Ilmselt, kui ma poleks seda lavastust varem näinud, oleksid mu emotsioonid hoopis teistsugused. Sellest hoolimata usun ma, et kõigil neil, kelle jaoks komöödiad on ajaraiskamine ja need ei paku mingisugust intellektuaalset väljakutset, tasuks sammud Theatrumi poole seada ja ühest „Iraani konverentsist“ osa võtta.

Autor: Ivan Võrõpajev
Tõlkija: Tiit Alte
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik ja helikujundaja: Marius Peterson
Valguskunstnik: Helvin Kaljula
Osades:
Marius Peterson – Philip Rasmussen
Ott Aardam – Daniel Christensen
Helvin Kaljula – Oliver Larsen
Kristjan Üksküla – Magnus Thomsen
Laura Peterson – Astrid Petersen
Anneli Tuulik – Emma Schmidt-Poulsen
Tarmo Song – Gustav Jensen
Andri Luup – Isa Augustin
Lempit Peterson – Pascual Andersen
Maria Peterson – Širin Širazi
Mare Peterson – Mathilde Hansen
Tiit Alte – Patrick Nielsen
Eva Eensaar – Katerine Johansen

 

Kellel lavastuse kohta huvi tekkis, siis rohkem infot saab Theatrumi koduleheküljelt.

Loe edasi

Iraani konverents

 16. oktoobril 2021 Alexela Kontserdimajas festivali "Kuldne Mask Eestis" raames

Foto: Ira Poljarnaja

Käes on oktoobri keskpaik ja see tähendab muuhulgas seda, et käimas on teatrifestival Kuldne Mask Eestis. Kuigi festival toob Eestisse Venemaa parimad teatrilavastused, siis ei tähenda see absoluutselt seda, et festival on suunatud ainult vene keelt rääkivale elanikkonnale. Tõele au andes peab tõdema, et suurem enamus külastajatest on siiski vene keelt rääkivad inimesed ja siis satub nende vahele mõni inimene, kes vene keelt täielikult ei valda. Nagu näiteks mina. Aga pole hullu, sest festivali etendustel on sünkroontõlge eesti keelde ja nii saavad ka minusugused meie suure naabri teatri parimatest lavastustest osa.

Ma korraks pidasin endaga siseheitlust, et äkki ma olen nii kõva tegija, et sünkroontõlke jaoks kõrvaklappe ei võta ja vaatan etendust vene keeles. Sest noh, ma ju olen koolis vene keelt õppinud ja kui subtiitritega asju olen vaadanud, siis tundub, et subtiitreid väga vaatama ei peagi ja saan nagu kõigest enam-vähem aru. Õnneks soovitati mul siiski klapid võtta ja jumal tänatud, et ma seda tegin, sest tegemist oli vägagi filosoofilisi ja eksistentsiaalseid teemasid käsitleva lavastusega. Ma ei saanud sünkroontõlkegagi kõigest aru, sest tõlk ei suutnud kõiki sõnu eesti keelde ära tõlkida. Nagu lavastuse pealkirjast on aru saada, siis toimub tegevus konverentsil, mis käsitleb Iraani teemasid. Ja kus selline konverents toimuda võiks? Loogiline oleks, et tegevus toimub Venemaal, sest teksti autoriks on tunnustatud Vene näitekirjanik Ivan Võrõpajev, aga tegelikkuses peetakse Iraani konverents maha hoopis Taanis. Olete üllatunud? Mina küll ei ole, sest Taanist räägitakse väga palju kui kõige õnnelikumate inimestega riigist ja õnnelikkuse üks komponente on seal riigis valitsev kõrge sotsiaalne heaolu. Seega on igati loogiline, et just taanlased on need, kes Iraanis toimuva pärast muretsevad ja selle üle arutlemiseks konverentsi korraldavad.

Kogu lavastus on üles ehitatud selliselt, et päris mitmel korral tekibki Alexela Kontserdimaja saalis istudes tunne justkui oleksin ma osaline sellest konverentsist. Laval oli kõnepult ja üheksa tooli ning ekraan. Ühest ekraaninurgast nägi konverentsi korraldajat või moderaatorit (Vladimir Bolšov), teisest nurgast lava taga oma järge ootavaid esinejaid ning kolmas väike ekraan näitas suurelt parasjagu esinevat inimest. Vahel tekkis ekraanile ka keegi konverentsi külastajatest, kellel esinejale küsimus või kommentaar oli tekkinud. Kui esineja oli oma ettekande lõpetanud, jäi ta laval olevatele toolidele istuma, oodates justkui paneeldiskussiooni. Kuigi ma pole ise NO99 „Ühtne Eesti suurkogu“ lavastust näinud (ainult video vahendusel), siis tekkis mul ikkagi saalis viibides tunne, et mingid sarnasused „Iraani konverentsil“ ja „Ühtse Eesti suurkogul“ on. Ilmselt tekitaski seda tunnet suur saal ja lavakujundus, mis meenutas ehtsat konverentsi. Kui NO99 lavastuse puhul oli väga pikalt küsimus, kas tegemist on reaalse poliitilise sündmuse ja uue erakonna loomisega või ainult lavastusega, siis sel korral oli ikka väga selge, et tegemist on lavastusega. Aga samas olid mingid elemendid, mis andsid mõista, et tegemist pole päris sellise lavastusega kus näitlejad mängivad laval ja publik vaatab, vaid väga selgelt oli tunda see kuidas laval toimuv pani saali kaasa mõtlema ja kõval häälel kuuldule reageerima. Lisaks ei mänginud näitlejad, et nad räägivad publikuga vaid kõik nende kõned ja mõtted olidki väga teadlikult publikule suunatud.

Kuigi lavastus esietendus 2019. aasta aprillis, on seda veidi kaasajastatud, sest vähemalt korra käis teksist läbi ka koroonaviiruse kriis. Aga tegelikult tahtsin ma sellest rääkida, kuidas ekraani kasutamine praeguses ühiskonnas mõjub. Näiteks ona videos kasutatud erinevaid efekte, kus pilt justkui hangub ja siis aegluubis liigub. Enne 2019. aasta detsembrit oligi see kunstiline nähtus, kuid pärast koroonat on ekraani hangumisest saanud kunsti asemel igapäevane karm reaalsus. Minu meelest annab see näide edasi seda lavastuse ideed, et kõik oleneb sellest, kuidas me mingitele asjadele läheneme.

Lavastuse tegevus toimub Taanis, peaaegu kõik esinejad konverentsil on taanlased ja käsitletakse Iraani probleeme, kuid mulle tundus, et tegelikult olid väga tugevalt Iraani probleemide hulka ära peidetud Venemaa probleemid. Näiteks et igal inimesel on õigus elule ja sõnavabadusele. Jah, vahel öeldi isegi välja, et Venemaal on sellised ja sellised probleemid, aga mulle tundus, et see oligi vihje, et tegelikult need teised probleemid, millest me siin räägime, ei ole mitte niivõrd Iraani probleemid kuivõrd Venemaa probleemid. Veelgi rohkem tekkis mul see mõte etenduse lõpus, kui viimase esinejana tuli lavale üks Iraani naine, kes rääkis kuidas ta uskus, et ta kaotab täielikult oma vabaduse, kui ta oma armsamale andub. Aga kui ta oli oma armsamale täielikult andunud, mõistis ta, et see ongi tema vabadus. Ehk et me võime küll kehtestada mingid reeglid ja öelda, mis kellegi jaoks vabadus olema peaks, kuid iga inimene peab just selle enda vabaduse ise üles leidma. Ja selleks meile elu ongi antud, et seda tõde üles leida ning ükski riik ja valitsus ei tohiks meile dikteerida, mis on meie vabadus.

Kui nüüd veidi filosoofilisemaks minna, siis meeldis mulle väga etenduses kõlanud mõte, et kui me ei saa ise otsustada millal ja kuhu me sünnime, siis miks me peaksime ise saama otsustada millal ja kus me sureme. Seega, kes siis otsustab mis on meie jaoks vabadus? Kui nüüd märke ja tähendusi otsida lavastusest, siis ma arvan, et vastus sellele küsimusele on, et meie elu üle valitsevad hallid kardinalid. Nimelt olid kõik konverentsil esinejad valdavalt hallides riietes. Kes heledamas, kes tumedamas, kuid hallid toonid domineerisid. Ja minu meelest viitasid need hallid riided vägagi selgelt hallidele kardinalidele, kes on tegelike otsuste taga ja mõjutavad sellega inimeste elu nii Taanis, Iraanis, Venemaal kui ka Eestis. Sama mõtet kandis edasi ka esinejate amet. Esinejate hulgas oli nii vaimulik, professorid kui ka ajakirjanik, kes samuti oma otsuste, väljaütlemiste ning reeglitega mõjutavad vägagi otseselt kõikide inimeste elu ning määravad selle, mis vabadused meil on.

Et nüüd mitte sama hallides toonides lõpetada, oleks aus välja tuua, et kuigi käsitletud teemad olid rasked ja tõsised, näiteks koroonapandeemia või noorte poiste ahistamine vaimulike poolt (kui ainult mõned näited tuua), leidus lavastuses ka helgemaid hetki. Mulle jäi näiteks väga eredalt meelde jõuluvana ja Jumala teaduslik võrdlus. Jõuluvana on teaduslik ja Jumal ei ole, sest jõuluvana on iga inimene päriselt näinud kuid Jumalat ei ole. Tegelikult leidus selliseid väikseid huumorikillukesi lavastuses veel, kuid need kõik ei jäänud mulle meelde. Ja eks aus oleks tunnistada, et hoolimata sünkroontõlkest, jäi mingi osa tekstist minu jaoks ikkagi arusaamatuks. Esmalt selle tõttu, et ma pole üles kasvanud selles kultuuriruumis ja ma pole kõige Venemaal toimuvaga nii hästi kursis, et ma suudaksin kõiki vihjeid ja alltekste taibata. Teiseks on ikkagi originaaltekst palju tähendusrikkam, kui tõlge, kasvõi väikeste keeleliste nüansside tõttu.

Ometigi ma ei kahetse, et ma käisin nii rasket teemat käsitlevat lavastust vaatamas ja seda veel võõras keeles. Esiteks on Eesti näitlejaid meil võimalik peaaegu iga päev vaadata, kas siis teatris, kinos või teleri vahendusel ja seega on huvitav täiesti võõraid nägusid näha. Eriti veel siis, kui need „võõrad näod“ on auhinnatud ja omal maal väga kõrgelt tunnustatud. Kuigi jah, sel korral ma tegelikult ei saanudki aru, et näitlejad mängiksid kuidagi teisiti või teise energiaga, kui näiteks Eestis. Naljatlemisi võiks vist öelda, et nende mäng ei erinenud Eesti teatris nähtavast seepärast, et neil on trupis ka üks Eesti juurtega näitleja. Nimelt on Ilja Isajev sündinud Tallinnas.

Mina igatahes jäin teatriõhtuga rahule. Kui tegemist oleks Eesti teatris mängitava lavastusega, siis julgeksin ka teistele vaatamiseks soovitada. Nüüd vist sellest soovitusest väga palju kasu ei ole. Aga igatahes, kui keegi Moskvasse satub ja tahab teatrisse minna, siis võite julgelt „Iraani konverentsi“ vaatama minna. Seda muidugi juhul, kui te oskate vähegi tõsisemaid teemasid käsitlevat teatrit hinnata.

Autor: Ivan Võrõpajev
Lavastaja: Viktor Rõžakov
Lavakujundus: Nikolai Simonov
Kostüümid: Viktor Rõžakov, Anna Hrustaljova
Valgus: Maksim Birjukov
Heli: Jan Kuzmitšjov
Video: Vladimir Gusev
Kompositsiooni sitaril esitab Andrei Abroskin
Näitlejad:
Vladimir Bolšov
Dmitri Lõsenkov
Ilja Isajev
Aleksei Vertkov
Nelli Uvarova
Marina Drovosekova
Svetlana Ivanova-Sergejeva
Vitali Kištšenko
Igor Vernik
Veniamin Smehhov

Kes vene keelt valdab ja tahab veidi rohkem lavastuse kohta tagasisidet lugeda, siis Rahvaste Teatri kodulehel on võimalik seda teha.

Loe edasi