Kuvatud on postitused sildiga Kuldne Mask Eestis. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Kuldne Mask Eestis. Kuva kõik postitused

21/10/2021

Gorbatšov

 18. oktoobril 2021 teatrifestivali "Kuldne Mask Eestis" raames Rahvusooperis Estonia 

Foto: Ira Poljarnaja

Perestroika, glasnost ja NLKP Keskkomitee peasekretär on ilmselt esimesed märksõnad, mis tulevad Eesti inimestele esimesena meelde, kui neile mainida Mihhail Gorbatšovi nime. Mis seal salata, eks mul endalgi seostus esimesena Gorbatšovi nimega poliitika ja ajalootunnid (sest mind veel ei eksisteerinud selles maailmas sellel ajal, kui Gorbatšov võimul oli). Aga kas keegi teab, milline oli Mihhail Gorbatsov inimesena? Mina nüüd tean ja võin julgelt öelda, et pärast seekordset teatrikülastust reageerin ma Mihhail Gorbatšovi nimele hoopis teiste emotsioonidega kui varem.

 Mul oli võimalus aprilli alguses osaleda veebis toimunud veebifestivalil Russian Case, mis on Venemaal toimuva festivali Kuldne Mask üks osa. Kirjutasin oma blogis ka festivalil nähtud lavastustest lühikese kokkuvõtte, mida saab lugeda SIIT. Kuigi ma nägin seal väga palju häid lavastusi, mida tahaks oma silmaga teatrilaval näha, jäi mulle kõige rohkem meelde just Läti lavastaja Alvis Hermanise lavastus “Gorbatšov”. Ja mu soove võeti kuulda, sest „Gorbatšov“ etendus Eestis toimuval Kuldse Maski festivalil ja mul õnnestus seda näha. Seda poleks ma küll osanud oodata, et ma saan lavastust orkestiaugust vaadata, ehk siis kogu tegevus toimus minus vaid mõne meetri kaugusel. Vot see on emotsioon mida ma ei unusta. Ma lihtsalt istusin suu ammuli ja vaatasin näitlejaid, nende miimikat, pisarate tekkimist, iga väikseimat liigutust ja nautisin seda täiega. Kohati oli mul tunne justkui kedagi teist saalis ei eksisteerigi ja näitlejad räägivad ainult minuga. Nagu ma aprillis kirjutatud lühikokkuvõttes mainisin, oli tegemist väga helgetes toonides lavastusega ja just see soojus, siirus ja helgus oli see, mida ma tahtsin ka päris teatris kogeda. Sest veebis on ikkagi hoopis midagi muud lavastust vaadata, kui päris saalis istuda.

Olles lavastust veebis näinud ja laias laastus teades, mis toimub ja olles aru saanud, et sünkroontõlge ikkagi mingil määral segab detailidesse süvenemist, otsustasin, et sel korral vaatan etendust ilma sünkroontõlketa. Kevadest oli justkui meeles, et tegemist oli pigem lihtsama vene keelega, millest ma aru sain. Tegelikkuses see muidugi nii lihtne ei olnud. Eks mõned sõnad jäid ikkagi arusaamatuks. Aga mul polnudki vaja sõnade tähendust taibata, selleks et mõista, mis laval toimub. Nagu juba öeldud, olin ma lavastust varem näinud ja teadsin millega lugu algab ja kuidas edasi kulgeb. Pigem läksingi ma vaatama seda, kuidas see asi päris teatris, päris inimestega välja näeb.

Võib öelda, et nägi välja sama helge kui veebis, kuid emotsioon oli kordades suurem ja ma siiani tunnen, et ma olen mingi erilise soojuse ja siirusega küllastunud. Võib-olla oli mul lihtsam lavastust lapseliku siirusega vaadata, sest sel ajal kui Gorbatšov võimul oli, polnud mind veel olemaski, või olin ma veel liiga väikene. Seega polnud mul isiklikku seost tema poliitilise rolliga ja ma sain lavastust vaadata lihtsalt ühe väga südamliku ja puhta armastuse loona. Tegelikult mõjus etendus ka nendele sarnaselt, kes on otseselt Gorbatšovi võimu ajal elanud ja on kursis ka tema poliitiliste tegudega. Nimelt kuulsin ma vaheajal ringi jalutades väga mitme inimese suust, et nad pidid pisaraid tagasi hoidma, sest ühelt poolt oli lugu nii kurb, kuid samas ka ilus. Ma usun, et lavastuse edu põhinebki sellel, et ühte oma aja suurt poliitilist kangelast näidatakse meile hoopis teisest küljest, et ka temas on olemas inimlikkus, mitte ainult poliitilised otsused, mis võivad vägagi ebameeldivad olla. Kui nüüd positiivselt mõelda, siis ehk just tänu sellele inimlikkusele tegigi Gorbatšov selliseid poliitilisi otsuseid, mis võimaldasid Balti riikidel lõpuks oma iseseisvuse saavutada.

Kui loo sisust rääkida, siis algab lugu lõpust ja räägib meile sellest, kuidas Raissa Gorbatšoval avastati leukeemia ning kuidas ta Saksamaal haiglas suri. Sellise kurbades toonides sissejuhatuse järel hakkab lugu mööda ajatelge liikuma, alustades nii Mihhaili kui Raissa lapsepõlvest ja nende kodust kuni liikudes edasi selleni kuidas nad ülikoolis kohtusid ja kuidas sellest kohtumisest kasvas välja järjest suurem teineteisemõistmine ja armastus, mis kestab edasi ka siis, kui üks neist surnud on. Ehk need, kes minust vanemad on, tundsid lavastuses isegi ära mõned kõned või esinemised, kus nad Gorbatšovi näinud on, kuid nüüd näidati neid poliitilisi sündmusi sellise nurga alt, millest ilmselt keegi neid veel näinud pole. Muidugi ei saa kogu sündmustikku täieliku tõena võtta, sest tegemist on ikkagi dramatiseeringuga, aga mulle meeldis ühes vene telekanalis öeldud mõte, et lavastus on justkui konstruktor, mis paneb kokku erinevad osad ja millest siis meie vaatajatena saame oma terviku luua. Ma kujutan ette, et kõik need inimesed, kes seda lavastust eri saalides näinud on, meenutavad tulevikus Gorbatšovi hoopis teistsuguse inimesena, sest nende maailmapilti on lisatud uusi pusletükikesi, mis aitab Gorbatšovi elu uues valguses näha.

Kui ma aprillis kirjutasin, et ma terve vaatamise aja ainult nutsin arvuti ees, siis sel korral ei hakanud ma kordagi nutma. Eks silmad olid märjad ikka, aga päris nutma ei hakanud. Sest ma ei süvenenud nii palju teksti kui varem. Põhjus miks ma teksti ei süvenenud oli see sama konstruktorit meenutav ülesehitus. Mul oli tunne nagu ma oleks etenduse asemel hoopis proovisaalis või teatrikoolis. Ja see kõik oli nii huvitav, et mul lihtsalt ei olnud aega nutta. Näiteks oli minu jaoks täiesti uus avastus (selles mõttes uus, et ma videosalvestusel seda ei näinud), et laval oli ukse kõrval silt kirjaga „тихо! идет спектакль“, mis tundub alguses üsna tavalise sildina mida võib teatris näha. Aga siis tuleb mulle meelde, et me asume Rahvusooper Estonia saalis ja järelikult on see silt osa lavakujundusest. Ma küll ei pannud tähele, millal see tabloo punaselt põlema hakkas, kuid ma panin tähele, et mingitel hetkedel kustus tabloo ära. Samas näitlejad olid sel hetkel laval ja tegutsesid. See viis mind mõttele, et kas sel hetkel kui tabloo ei põlenud olid näitlejad laval nemad ise ja justkui rollist väljas. Ning tabloo oli ainult vahend selleks, et mängida teatrietenduse tähendusega.

Sest publikule antakse kohe algusest peale väga selge sõnum, et lavale tulevad näitlejad Jevgeni Mironov ja Tšulpan Hamatova, mitte näitlejate ehastatud Mihhail ja Raissa. Näitlejad tulevad lavale justkui igapäevases riietuses, näiteks Mironov kannab dressipluusi ja teksapükse ning Hamatoval on samuti seljas dressipluus ning jalas dressipüksid. Mõlemal on käes tekstiraamatud. Seejärel hakkavad nad otsima ja proovima, milline on just õige intonatsioon ja miimika, et kehastuda Mihhailiks ja Raissaks. Ettevalmistuse juurde kuuluvad muidugi ka hääle- ja venitusharjutused, ning otse loomulikult grimm ja kostüümid. Grimm valmib samuti laval otse publiku silme all. Vahel teevad näitlejad grimmi, siis vaatavad tekstiraamatust teksti, korraks justkui oleks laval juba Raissa ja Mihhail, kuid midagi on justkui ikka puudu ja jätkatakse ettevalmistustega. Terve selle ettevalmistuse aja räägitakse publikule Mihhaili ja Raissa lõpsepõlvest ning sel hetkel, kui näitlejad on täielikult kehastunud Mihhailiks ja Raissaks, on kätte jõudnud see hetk, kus nad ülikoolis kohtuvad. Sellest hetkest läheb käima tõeline teatrietendus. Kuid aastad mööduvad ja vaja on vahetada nii kostüüme kui parukaid ja korrigeerida grimmi. Kogu selle tegevuse jooksul ei lahku näitlejad kordagi lavalt. Küll aga kustub punane tuli tablool, mis annab märku justkui hetkel ei toimukski enam etendust. Kohe, kui näitlejad on uuesti valmis saanud, süttib tuluke ja etendus jätkub sama energiliselt. Või kas etendus üldse katkes vahepeal, sest näitlejad olid ju laval ja tegutsesid seal? See mitmeplaanilisus nagu oleks laval korraga käimas kaks lavastust oligi see mis mulle juba veebis huvi pakkus, kuid mis nüüd avaldus täies hiilguses ja pakkus minu sees pesitsevale teatriteadlasele tõelist naudingut.

Ma kujutan ette, et see lavastus oleks suurepärane õppevahend teatrietenduse analüüsiks. Ja muidugi ka näitlejaõppeks. Eks seepärast oligi nii palju lavaka tudengeid teatrisaalis vaatamas. Lisaks sellele, et analüüsida kas näitleja on laval iseendana või kehastab ta parasjagu rolli, saaks seal analüüsida veel nii mõndagi. Näiteks lavakujundust. Sest kuigi ühest küljest on laval väga palju rekvisiite, siis paljusid neist ei kasutata ning reaalse loo jutustamise seisukohast saadakse pigem hakkama väheste vahenditega. Lava ise on kujundatud selliselt, et tegemist on pigem proovisaali või garderoobiga. Nii on seal lisaks lavale suunduvale uksele ja selle kõrval olevale tabloole, veel lavakujunduse osaks vastasseinas asuv suur aken, millest paistab valgust sisse. Ühelt poolt on kindlasti see sisse paistev valgus ka süüdi selles helges meeleolus. Sest kuigi väljas valitses pime Eesti sügisõhtu, siis saalis viibides oli tunne justkui akna taga paistaks ainult ere päike. Juba mainitud peeglitele, mille ees grimmi tehti, oli laval näha rohkelt erinevaid parukaid, kosmeetikavahendeid ning väga paljusid fotosid Gorbatšovidest eri situatsioonides. Lisaks riidestange erinevate kostüümidega. See kõik lõi siis selle proovisaali meeleolu. Sest oli näha, kuidas näitlejad aeg-ajalt peegli ümber paigutatud fotosid uurisid ja sealt tegelaskuju loomiseks malli võtsid.

Päris etenduses kasutati ühte lauda, tugitooli, kõrgema peaalusega kušetti ning kahte puidust taburetti. Kusjuures kušett oli nii voodi ülikooli ühiselamus kui ka hiljem näiteks loodus, kus Gorbatšovid jalutamas käisid ja pikali heitsid. Samuti võis tugitool olla ühel hetkel Gorbatšovide kodus ja teisel hetkel asuda telestuudios. Tegelikult oli lava tinglik ja tegevuskohtade muutusest andsid märku uus stseen koos tekstiga. Tegevuskohti sai iga inimene endale oma äranägemise järgi ette kujutada. Eks igaüks oskab ise mõelda, milline võis välja näha 16 voodiga ühiselamutuba 50ndatel või ühiskorter või telestuudio kus need esemed parasjagu paiknesid. Mulle tundub, et see tinglikkus ja iga inimese enda fantaasia muutis samuti lavastuse kõigile südamelähedaseks, sest sa said just endale sobiva maailma tegelastele ümber mõelda.

Ühelt poolt on tegemist hästi tingliku lavastusega, kuid teiselt poolt on näitlejad niivõrd head, et nad loovad oma tekstiga suurepäraselt selle keskkonna, et sa saad nendega läbi Gorbatšovide elu igal pool kaasas käia. Kuigi ma nägin laval alguses näitlejaid sellisena nagu nad on, siis kolme tunni möödudes kui etendus lõppes, ei suutnud ma enam meenutada, millised näitlejad alguses välja nägid, sest ma olin näinud nende muundumist ja seega tundus täiesti loogiline, et lavale tulid kummardama hoopis teised inimesed, kui need, kes kolm tundi tagasi lavale saabusid. Midagi oli muutunud nii näitlejates, kui ka minus. Me kõik olime väga emotsionaalse teekonna koos läbi käinud ja see jättis jälje meisse kõigisse.

Kui etendust vaadata nii lähedalt nagu minul see võimalus oli, siis sa näed väga hästi ära, kuidas näitlejad rolli sisse elavad ja kuidas nad oma tegelase emotsioone ise läbi elavad. Ausalt, seda ei ole võimalik kirjeldada. Seda peab lihtsalt ise nägema. Mul läksid endal silmad ainuüksi selle pärast märjaks, et ma nägin, kuidas Raissat kehastanud Hamatova silmad järjest rohkem ja rohkem läikima hakkasid, kuni silmist voolasid välja ehtsad pisarad. Kusjuures ma kuulasin nüüd ühte Vene telekanali intervjuud Tšulpan Hamatovaga, kus ta ütles, et need pisarad ei olnud lavastaja nõue, vaid ta oligi nii rolli sisse elanud, et need pisarad olid täiesti ehtsad ja tulid tema sees valitsevatest emotsioonidest. Kõik emotsioonid olid nii Hamatoval kui Mironovil nii ehtsad, et seal ei olnud näha kübetki võltsi, sest ilmselt on tegemist nii suurte näitlejatega ja nii hea tekstiga, et nad läksid rolli nii sisse, et kõik emotsioonid, mida laval näidati olidki ehedad. Kõige võltsim asi oli ilmselt päris etenduse lõpus kogu Mironovi nägu kattev Gorbatšovi mask, kuid ma usun, et kaugemalt vaadates nägi ka see üsna tõetruu välja.

Et nüüd mitte jätta muljet, et kogu kolme tunni pikkune etendus on ainult üks suur nutuorkester, kus nii publik kui ka ka näitlejad kogu aja nutavad, on igati õiglane välja tuua ka mõned humoorikamad kohad. Nagu ma juba mainisin, siis tegelikult kogu lavakujundus loob pigem helge meeleolu, milles neid pisaraid on kergem taluda. Aga tegelikkuses teeb lavastuse positiivseks just Gorbatšovide äärmiselt positiivne hoiak ja huumorimeel. Näiteks stseen, kus Gorbatšovid on ühes suvilas, mis pole enam kõige värskem ja mille asukoht pole samuti kiite. Raissa ütleb, et ta ei taha selles suvilas olla, sest seal on külm ja seal laua taga on keegi surnud. Mille peale ütleb Mihhail üsna rõõmsalt, et selle laua taga ei surnud keegi ja Raissa hingab kergendatult. Mille peale näitab Mihhail teisele ruumis asuvale lauale ja teatab, et hoopis selle laua taga suri eelmine omanik, misjärel hakkavad mõlemad naerma. Selliseid naeruks muutuvaid pisaraid leiab lavastusest väga palju ja ma usun, et sellist ellusuhtumist võiksime me kõik Gorbatšovidelt õppida.

Kindlasti on lavastus õppimise koht ka selles osas, et ta aitab meil mitmeski mõttes oma hinnanguid teiste inimeste osas ümber kujundada. Näiteks meeldis mulle väga stseen, mill pealkiri oli „Raissa ja fašistid“. Tegemist on Raissa mälestusega II Maailmasõjast, kus nende koduhoovi satub üks saksa sõdur, kes jääb õues mängivat Raissa nooremat õde vaatama. Kuna Raissa õde on ilus heledapäine tüdruk, kardab Raissa kohe, et sõduril on tema õega kurjad plaanid ja jookseb kiiresti õde päästma. Õe juurde jõudes näeb ta, et sõdur lihtsalt vaatab tema õde ja nutab. Ju oli sellel sõduril koju maha jäänud samasugune heledapäine õde või isegi laps. Minu jaoks oli see stseen ehe näide sellest, et tegelikult on kõik inimesed võrdsed ja neis kõigis on inimlikkust. Ka nendes, keda me kõige õudsemateks inimesteks oleme harjunud pidama. Me lihtsalt kipume seda ära unustama ja selles osas oligi Hermanise lavastus, mis näitab ühte maailma mõjuvõimsamat poliitilist juhtfiguuri hoopis inimlikumas valguses, hea meeldetuletus kõigile.

Lavastus esietendus Moskvas 2020 oktoobris, mis tähendab seda, et suuresti on lavastuse prooviperiood jäänud pandeemia ajale. Seda enam on tähelepanuväärne, et veebivahendusel tehtud proovidest (sest riigipiirid olid suletud ja Hermanis ei pääsenud Lätis Venemaale ning ka näitlejad ei saanud mingil perioodil proovisaalis koos käia) on selline suurepärane koostöö sündinud. Nähes seda sünergiat, mis laval näitlejate vahel ning etenduse lõppedes ka näitlejate ja lavastaja vahel toimus, siis ma tegelikult pole üllatunud, et see lavastus nii suure edu on saavutanud ja kõik sellest räägivad. Ma võiks vanduda, et ma nägin aplausi ajal näitlejate silmis rõõmupisaraid. Aga samas võisid need olla ka minu enda kurbusepisarad, läbi mille ma kummardamist vaatasin, sest ma sain aru, et see etendus on nüüd läbi ja ma pean sellest helgust täis maailmast lahkuma ja astuma pimedasse ning sobusesse sügisesse.

See oli ehtne kurbus, mis mind etenduse lõpepdes tabas. Kusjuures sarnast kurbust tundsin ma siis, kui ma 2015. aastal esimest korda „Grace ja Glorie“ etendust käisin vaatamas Rehe küünis. Ainult, et siis oli tegemist Eestis valminud lavastusega ja ma teadsin, et mul on võimalus seda uuesti vaatama minna. Nagu ka 2015. aastal, oleks ma ka sel korral tahtnud näitlejaid kallistada ja neid selle suurepärase emotsioonide karusselli eest tänada. Ma olin veel terve õhtu etenduse meelevallas ja ei suutnud öösel uinuda. Praeguseks on paar päeva möödunud, kuid ma mõtlen ikka ja jälle sellele, kui nauditavad need kolm tundi teatrisaalis olid ja kuidas ma tundsin, et maailm on üks väga soe ja ilus paik. See tunne on praeguses vihkamist täis ühiskonnas lausa hindamatu. Seega olen ma südamest tänulik, et festivali korraldajad mulle seda elamust pakkusid. Vaieldamatult oli tegemist minu teatriaasta tähtsündmusega. Nii teatriteadlasena, kellele meeldib nähtut analüüsida kui ka tavalise teatriarmastajana, kes naudib head näitlejatööd ning huvitavat lugu. Just selliste ilusate hetkede pärast ma teatrit armastangi.

Lisaks sellele, et ma sain ajaloos esimest korda Rahvusooper Estonia orkestriaugus etendust vaadata, oli tegemist ka meeldejääva sündmusega selles osas, et ma tegin esimest korda etenduse lõppedes kummardavatest näitlejatest pilti. Lihtsalt, et seda emotsiooni paremini endale mällu talletada. Enda tehtud foto on ikka ju midagi muud kui teatri kodulehelt alla laetud foto. Siiski siia postituse algusesse panin teatri kodulehelt pärit foto. Postituse lõppu oleks igati sobilik panna enda tehtud foto kummardavatest näitlejatest, kes pildistamise hetkel tegelikult ei kummardanud.

Foto: Triinu Kurvits. Siin siis lubatud foto kummardavatest näitlejatest, kes tegelikult ei kummarda

Dramatiseeringu autor, lavastaja, lavastuskunstnik: Alvis Hermanis
Lavastaja assistent: Leonid Timtsunik
Kostüümikunstnik: Viktoria Sevrjukova
Valguskunstnik: Gleb Filštinski
Grimmikunstnik: Anna Nikulina
Näitlejad:
Jevgeni Mironov - Mihhail
Tšulpan Hamatova - Raisa

Kes vene keelt valdab, siis saab lavastuse kodulehelt vaadata erinevaid videoklippe lavastusest. 

20/10/2021

Iraani konverents

 16. oktoobril 2021 Alexela Kontserdimajas festivali "Kuldne Mask Eestis" raames

Foto: Ira Poljarnaja

Käes on oktoobri keskpaik ja see tähendab muuhulgas seda, et käimas on teatrifestival Kuldne Mask Eestis. Kuigi festival toob Eestisse Venemaa parimad teatrilavastused, siis ei tähenda see absoluutselt seda, et festival on suunatud ainult vene keelt rääkivale elanikkonnale. Tõele au andes peab tõdema, et suurem enamus külastajatest on siiski vene keelt rääkivad inimesed ja siis satub nende vahele mõni inimene, kes vene keelt täielikult ei valda. Nagu näiteks mina. Aga pole hullu, sest festivali etendustel on sünkroontõlge eesti keelde ja nii saavad ka minusugused meie suure naabri teatri parimatest lavastustest osa.

Ma korraks pidasin endaga siseheitlust, et äkki ma olen nii kõva tegija, et sünkroontõlke jaoks kõrvaklappe ei võta ja vaatan etendust vene keeles. Sest noh, ma ju olen koolis vene keelt õppinud ja kui subtiitritega asju olen vaadanud, siis tundub, et subtiitreid väga vaatama ei peagi ja saan nagu kõigest enam-vähem aru. Õnneks soovitati mul siiski klapid võtta ja jumal tänatud, et ma seda tegin, sest tegemist oli vägagi filosoofilisi ja eksistentsiaalseid teemasid käsitleva lavastusega. Ma ei saanud sünkroontõlkegagi kõigest aru, sest tõlk ei suutnud kõiki sõnu eesti keelde ära tõlkida. Nagu lavastuse pealkirjast on aru saada, siis toimub tegevus konverentsil, mis käsitleb Iraani teemasid. Ja kus selline konverents toimuda võiks? Loogiline oleks, et tegevus toimub Venemaal, sest teksti autoriks on tunnustatud Vene näitekirjanik Ivan Võrõpajev, aga tegelikkuses peetakse Iraani konverents maha hoopis Taanis. Olete üllatunud? Mina küll ei ole, sest Taanist räägitakse väga palju kui kõige õnnelikumate inimestega riigist ja õnnelikkuse üks komponente on seal riigis valitsev kõrge sotsiaalne heaolu. Seega on igati loogiline, et just taanlased on need, kes Iraanis toimuva pärast muretsevad ja selle üle arutlemiseks konverentsi korraldavad.

Kogu lavastus on üles ehitatud selliselt, et päris mitmel korral tekibki Alexela Kontserdimaja saalis istudes tunne justkui oleksin ma osaline sellest konverentsist. Laval oli kõnepult ja üheksa tooli ning ekraan. Ühest ekraaninurgast nägi konverentsi korraldajat või moderaatorit (Vladimir Bolšov), teisest nurgast lava taga oma järge ootavaid esinejaid ning kolmas väike ekraan näitas suurelt parasjagu esinevat inimest. Vahel tekkis ekraanile ka keegi konverentsi külastajatest, kellel esinejale küsimus või kommentaar oli tekkinud. Kui esineja oli oma ettekande lõpetanud, jäi ta laval olevatele toolidele istuma, oodates justkui paneeldiskussiooni. Kuigi ma pole ise NO99 „Ühtne Eesti suurkogu“ lavastust näinud (ainult video vahendusel), siis tekkis mul ikkagi saalis viibides tunne, et mingid sarnasused „Iraani konverentsil“ ja „Ühtse Eesti suurkogul“ on. Ilmselt tekitaski seda tunnet suur saal ja lavakujundus, mis meenutas ehtsat konverentsi. Kui NO99 lavastuse puhul oli väga pikalt küsimus, kas tegemist on reaalse poliitilise sündmuse ja uue erakonna loomisega või ainult lavastusega, siis sel korral oli ikka väga selge, et tegemist on lavastusega. Aga samas olid mingid elemendid, mis andsid mõista, et tegemist pole päris sellise lavastusega kus näitlejad mängivad laval ja publik vaatab, vaid väga selgelt oli tunda see kuidas laval toimuv pani saali kaasa mõtlema ja kõval häälel kuuldule reageerima. Lisaks ei mänginud näitlejad, et nad räägivad publikuga vaid kõik nende kõned ja mõtted olidki väga teadlikult publikule suunatud.

Kuigi lavastus esietendus 2019. aasta aprillis, on seda veidi kaasajastatud, sest vähemalt korra käis teksist läbi ka koroonaviiruse kriis. Aga tegelikult tahtsin ma sellest rääkida, kuidas ekraani kasutamine praeguses ühiskonnas mõjub. Näiteks ona videos kasutatud erinevaid efekte, kus pilt justkui hangub ja siis aegluubis liigub. Enne 2019. aasta detsembrit oligi see kunstiline nähtus, kuid pärast koroonat on ekraani hangumisest saanud kunsti asemel igapäevane karm reaalsus. Minu meelest annab see näide edasi seda lavastuse ideed, et kõik oleneb sellest, kuidas me mingitele asjadele läheneme.

Lavastuse tegevus toimub Taanis, peaaegu kõik esinejad konverentsil on taanlased ja käsitletakse Iraani probleeme, kuid mulle tundus, et tegelikult olid väga tugevalt Iraani probleemide hulka ära peidetud Venemaa probleemid. Näiteks et igal inimesel on õigus elule ja sõnavabadusele. Jah, vahel öeldi isegi välja, et Venemaal on sellised ja sellised probleemid, aga mulle tundus, et see oligi vihje, et tegelikult need teised probleemid, millest me siin räägime, ei ole mitte niivõrd Iraani probleemid kuivõrd Venemaa probleemid. Veelgi rohkem tekkis mul see mõte etenduse lõpus, kui viimase esinejana tuli lavale üks Iraani naine, kes rääkis kuidas ta uskus, et ta kaotab täielikult oma vabaduse, kui ta oma armsamale andub. Aga kui ta oli oma armsamale täielikult andunud, mõistis ta, et see ongi tema vabadus. Ehk et me võime küll kehtestada mingid reeglid ja öelda, mis kellegi jaoks vabadus olema peaks, kuid iga inimene peab just selle enda vabaduse ise üles leidma. Ja selleks meile elu ongi antud, et seda tõde üles leida ning ükski riik ja valitsus ei tohiks meile dikteerida, mis on meie vabadus.

Kui nüüd veidi filosoofilisemaks minna, siis meeldis mulle väga etenduses kõlanud mõte, et kui me ei saa ise otsustada millal ja kuhu me sünnime, siis miks me peaksime ise saama otsustada millal ja kus me sureme. Seega, kes siis otsustab mis on meie jaoks vabadus? Kui nüüd märke ja tähendusi otsida lavastusest, siis ma arvan, et vastus sellele küsimusele on, et meie elu üle valitsevad hallid kardinalid. Nimelt olid kõik konverentsil esinejad valdavalt hallides riietes. Kes heledamas, kes tumedamas, kuid hallid toonid domineerisid. Ja minu meelest viitasid need hallid riided vägagi selgelt hallidele kardinalidele, kes on tegelike otsuste taga ja mõjutavad sellega inimeste elu nii Taanis, Iraanis, Venemaal kui ka Eestis. Sama mõtet kandis edasi ka esinejate amet. Esinejate hulgas oli nii vaimulik, professorid kui ka ajakirjanik, kes samuti oma otsuste, väljaütlemiste ning reeglitega mõjutavad vägagi otseselt kõikide inimeste elu ning määravad selle, mis vabadused meil on.

Et nüüd mitte sama hallides toonides lõpetada, oleks aus välja tuua, et kuigi käsitletud teemad olid rasked ja tõsised, näiteks koroonapandeemia või noorte poiste ahistamine vaimulike poolt (kui ainult mõned näited tuua), leidus lavastuses ka helgemaid hetki. Mulle jäi näiteks väga eredalt meelde jõuluvana ja Jumala teaduslik võrdlus. Jõuluvana on teaduslik ja Jumal ei ole, sest jõuluvana on iga inimene päriselt näinud kuid Jumalat ei ole. Tegelikult leidus selliseid väikseid huumorikillukesi lavastuses veel, kuid need kõik ei jäänud mulle meelde. Ja eks aus oleks tunnistada, et hoolimata sünkroontõlkest, jäi mingi osa tekstist minu jaoks ikkagi arusaamatuks. Esmalt selle tõttu, et ma pole üles kasvanud selles kultuuriruumis ja ma pole kõige Venemaal toimuvaga nii hästi kursis, et ma suudaksin kõiki vihjeid ja alltekste taibata. Teiseks on ikkagi originaaltekst palju tähendusrikkam, kui tõlge, kasvõi väikeste keeleliste nüansside tõttu.

Ometigi ma ei kahetse, et ma käisin nii rasket teemat käsitlevat lavastust vaatamas ja seda veel võõras keeles. Esiteks on Eesti näitlejaid meil võimalik peaaegu iga päev vaadata, kas siis teatris, kinos või teleri vahendusel ja seega on huvitav täiesti võõraid nägusid näha. Eriti veel siis, kui need „võõrad näod“ on auhinnatud ja omal maal väga kõrgelt tunnustatud. Kuigi jah, sel korral ma tegelikult ei saanudki aru, et näitlejad mängiksid kuidagi teisiti või teise energiaga, kui näiteks Eestis. Naljatlemisi võiks vist öelda, et nende mäng ei erinenud Eesti teatris nähtavast seepärast, et neil on trupis ka üks Eesti juurtega näitleja. Nimelt on Ilja Isajev sündinud Tallinnas.

Mina igatahes jäin teatriõhtuga rahule. Kui tegemist oleks Eesti teatris mängitava lavastusega, siis julgeksin ka teistele vaatamiseks soovitada. Nüüd vist sellest soovitusest väga palju kasu ei ole. Aga igatahes, kui keegi Moskvasse satub ja tahab teatrisse minna, siis võite julgelt „Iraani konverentsi“ vaatama minna. Seda muidugi juhul, kui te oskate vähegi tõsisemaid teemasid käsitlevat teatrit hinnata.

Autor: Ivan Võrõpajev
Lavastaja: Viktor Rõžakov
Lavakujundus: Nikolai Simonov
Kostüümid: Viktor Rõžakov, Anna Hrustaljova
Valgus: Maksim Birjukov
Heli: Jan Kuzmitšjov
Video: Vladimir Gusev
Kompositsiooni sitaril esitab Andrei Abroskin
Näitlejad:
Vladimir Bolšov
Dmitri Lõsenkov
Ilja Isajev
Aleksei Vertkov
Nelli Uvarova
Marina Drovosekova
Svetlana Ivanova-Sergejeva
Vitali Kištšenko
Igor Vernik
Veniamin Smehhov

Kes vene keelt valdab ja tahab veidi rohkem lavastuse kohta tagasisidet lugeda, siis Rahvaste Teatri kodulehel on võimalik seda teha.

25/10/2019

Serjoža

21. oktoobril 2019 Rahvusooperis Estonia festivali "Kuldne Mask Eestis" raames



Kas teil on kunagi nii juhtunud, et te olete nii elevil, et ei suuda oma mõtteid ja tundeid korralikult väljendada? Minul on praegu just selline olukord. Käisin teatrifestivalil “Kuldne Mask Eestis” ja vaatasin Tšehhovi-nimelise Moskva Kunstiteatri lavastust “Serjoža” ja see oli lihtsalt S U U R E P Ä R A N E. Ma tahaks ainult nähtud etendusest rääkida, kuid samas tunnen, et ma ei oska kõiki oma emotsioone piisavalt täpselt väljendada. Kui vaadata teatriteadlase vaatenurgast, siis “Serjoža” on iga teatriteadlase unistus. Ilmselt ka teiste teatrit armastavate inimeste unistus. Ja nii polegi midagi imestada, et ma tahaks kõikidele ainult oma teatrielamusest rääkida.
Laval kohtusid omavahel nukuteater, füüsiline teater, klassikaline Vene teater, Stanislavski teater, Brechti võõritusefekt, postmodernistlik teater ja intermediaalne teater. Kindlasti unustasin ma mõne teatriliigi ära, kuid eelnev nimekiri peaks väga hästi ilmestama, miks lavastus iga teatriinimese unistus on. Ma ei arvagi, et kõik teatrit armastavad inimesed peaksid teadma mida tähendab Brechti võõritusefekt või postmodernistlik teater. Küll aga arvan ma, et ka need inimesed, kes pole eelnevatest mõistetest kuulnud, leiavad et “Serjoža” on midagi erilist. Ja ma ei kirjutanud eelmist lauset juhuslikult. Inimestele lavastus meeldis, sest sellist aplausitormi ja nii häälekaid “braavo” hüüdeid pole mina veel oma teatris käimiste jooksul kuulnud. Ja ma olen ikka natukene teatris käinud ja erinevat teatripublikut näinud.
„Serjoža“ põhineb Lev Tolstoi romaanil „Anna Karenina“ ja selle on lavastanud kuulus Vene lavastaja Dmitri Krõmov (kes muide on veelgi kuulsama Vene lavastaja Anatoli Efrose poeg). Lisaks Tolstoi romaanile on lavastuses kasutatud ka tekstilõiku Vassili Grossmani raamatust „Elu ja saatus“. Laval on näha küll Anna Kareninat, Kareninit, Vronskit, Vronski ema ja Serjožat, kuid need on hoopis teised tegelased kui need, kellega me oleme Tolstoi romaani vahendusel tuttavaks saanud. Sisuliselt võib küll öelda, et "Serjoža" on valminud Tolstoi romaani põhjal, aga peale peategelaste nimede kahel teosel muid sarnasusi väga ei ole. Seda suuresti seetõttu, et tekst on valminud lavastuse prooviperioodis, mitte pole üks-ühele romaani dramatiseering. Nii näiteks peab Anna (Maria Smolnikova) etenduse alguses maha üsna pika monoloogi, mille lõppedes teatab ta, et see kõik oli tema enda tekst ja nüüd ütleb ta alles esimese Tolstoi lause.
Lisaks tekstile polnud ka lavakujundus klassikaline. Nimelt oli Estonia lavale ehitatud ettepoole kaldu olev lava. Enne etenduse algust hõõrusid lavatöölised lavalaudu harjadega, ja kui näitlejad lavale tulid ja libisesid, siis sain ma aru, miks need lavatöölised enne etendust laudu hõõrusid. Vähemalt tundus nagu oleksid nad lava libedaks hõõrunud. Kas nad seda ka tegelikult tegid, või jätsid näitlejad lihtsalt mulje, et lava on äärmiselt libe, teab trupp ise. Eeslaval oli lava keskele tehtud väike avaus, mis oli kaetud kupliga. Kupli alla oli peitunud etteütleja, kelle kätt sai publik aeg-ajalt näha ning kes jagas näitlejatele tekstiga pabereid. Kõik see oli muidugi lavastuse osa ja keegi etteütlejat päriselt ei vajanud. Kohe päris lavastuse alguses üritas auk Anna Kareninat endasse neelata, kuid see ei õnnestunud. Lava külgedel ja tagaseinas oli näha Estonia valgusparki ja akse. Orkestriaugus istusid samuti mõned inimesed ja ma ei saanudki aru, kas see oli ka publik, või oli see osa Kunstiteatri enda meeskonnast.
Näitlejatest tahaksin eraldi välja tuua Anna Kareninat kehastanud Maria Smolnikova, kes oli peaaegu kogu etenduse laval. Kuna ma kuulasin kõrvaklappidest sünkroontõlget, siis tema hääle kohta ma väga palju midagi öelda ei oska, aga see-eest jäi mulle silma tema füüsiline pool. Esiteks tema miimika, mis tekitas minus tunde, et ma võiksin kasvõi pantomiimi vaadata ja mul oleks ikka väga huvitav. Sellist elavust eesti näitlejate miimikas väga tihti ei näe. No ja teiseks tema liikumine, mis kohati meenutas akrobaatikat. Mitmes stseenis vaatasin ma lihtsalt ammulisui ning hinge kinni hoides, mis imevigureid ta tegi. Näiteks kui ta üritas ventilaatorit tööle panna ja selleks, et ventilaatorini ulatada pidi ta ühele lavameestest kukile minema. Ning kolm lavameest võtsid omakorda selle lavamehe koos Smolnikovaga kukil enda õlule seisma. Veidi aja pärast tegi Smolnikova justkui hakkaks ta tasakaalu kaotama ja oleks kukkumas ning libistas end pea ees mööda lavamehi alla. Smolnikova keha plastilisust demonstreerivaid stseene oli muidugi rohkem, aga see konkreetne stseen pani mind kõige rohkem hinge kinni hoidma. Aga kui päris aus olla, hoidsin ma hinge päris mitmes kohas veel kinni. 
Sarnaseid liikumisi, mis panid imestusest ahhetama oli ka teistel näitlejatel. Näiteks kui Vronskit kehastanud Viktor Horinjak kaldlaval käte peal kõndis. Või siis kui Viktor Horinjak ja tema ema kehastanud Olga Voronina jäid lavale seisma kui kivikujud. Hetke pärast tulid kaks lavameest ja viisid kaks kuju teineteise järel horisontaalasendisse keerates lavalt minema. Nii, et üks lavameestest hoidis jalgu ja teine keha. Ahhetama pani see, et näitlejad püsisid terve aja täpselt samas asendis nagu kujud. Head kehalist vormi eeldas ka elusuuruses nukk Serjožaga liikumine. Kõige keerulisem oli selle poisi osa, kes pidi kükkis kõndima, et Serjoža jalgu liigutada. Need on need kõige eredamad hetked, mis mul nüüd, mitmed päevad hiljem ka väga selgelt meeles seisavad. Kuigi näitlejatele füüsiliselt raskeid stseene oli minu meelest lavastus pungil täis.
Päisepildilt võite näha ülejäänd kahte näitlejat, kes Serjožat püsti ning liikumas hoidsid. Ega see polnud kergete killast ülesanne, sest Serjoža liikus nagu päris inimene, mitte nagu nukk. Näiteks selle sama palli, mis Serjozal pildil käes on, viskas ta publikkusse ja oli valmis seda ka uuesti kinni püüdma, kuid publik ei olnud nii täpse käega. Või kuidas Serjoža kriidiga tahvlile prantsuse keelseid sõnu kirjutas. Üldiselt oli Serjoža üks väga ulakas poiss, kes tahtis palju vigureid teha ja kõik tema liigutused olid väga täpsed ning reaalsed. Ma arvan, et tagumistes ridades istudes poleks ma arugi saanud, et tegemist on nukuga. Kõik nuku liikumised olid väga elutruud ja ma usun, et sellega oli väga pikalt tööd tehtud. Igatahes minul läksid silmad veidi märjaks, et üks nukk nii elutruu olla saab.
Lisaks füüsilisele poolele ei saa ära unustada ka näitlejate kõnet. Kuna mina kuulasin terve etenduse aja kõrvaklappidest eesti keelset sünkroontõlget, läks mul enamus originaaltekstist kaduma. Päris mitmes kohas kuulsin ma, et publik naerab, kuid ma ei saanud väga naljast aru. Siis mõistsin, et nalja moodustas ilmselt vene keelne sõnademäng, mida sünkroontõlge edasi anda ei suutnud. Või tegelaste omavaheline kiire vaidlemine laval, mida sünkroontõlge edasi anda ei suutnud. Kindlasti oli vene keeles humoorikam kuulata stseeni, kus Anna Karenina ja Vronski ema oma poegadest üksteise võidu räägivad. Te kujutage ette seda Vene temperamenti kui kaks naist üritavad teineteisest üle olla ja mõlemad oma poega kiidavad. Seda lihtsalt ei ole võimalik eesti keelde tõlkida. Õnneks ei kasutatud lavastuses väga palju pikki monolooge ja keelekasutus oli üsna lihtne, nii et ma sain ka vene keelsest jutust päris hästi aru, kui ma lõpuks sünkroontõlke heli maha keerasin. See aitas emotsiooni veidi rohkem suurendada. Üldiselt soovitaksin ma, et kui teil on vähegi võimalik, siis vältige sünkroontõlget. Minu meelest see tuim tekst, mis klappidest tuleb, rikub väga palju ära. Lisaks on sünkroontõlke puhul keeruline aru saada, kelle teksti parasjagu öeldakse, kui ei mainita ühtegi nime ja tõlgib üks inimene korraga. Kõige halvemal juhul tõlgitakse mitme eri tegelase teksti läbisegi ja nii läheb pool juttu kaduma.
Kõige rohkem haaras mind kaasa aga lavastuse tervik. Eriti igasugused huvitavad lahendused. Kes näiteks tuleks selle peale et Anna Karenina lavastuses võib näha laval drooni lendamas. Samuti ei tuleks ma selle peale, et Anna Karenina ja mustkunst omavahel kokku sobiksid. Tuleb välja, et sobivad. Eriti kui Vronski pani tooli mõõga abil tagumistele jalgadele toetuma ning ladus seejärel tooli seljatoele asjadest torni. Väga huvitavalt oli lahendatud ka rongiga sõitmise stseen. Nimelt tulid lavale lavapoisid kes seisid umbes meetriste vahedega ja hoidsid enda ees valgeid lõuendeid. Projektoriga kuvati lõuendile pilte, mis tekitas lõpuks efekti nagu tegemist olekski liikuva rongiga. Sarnase efektiga loodi ka Serjoža tuba. Lavamehed hoidsid  valgeid lõuendeid eri kohtades ja liigutasid neid vastavalt vajadusele, ning nii nägime me terve Serjoža toa sisustuse video vahendusel ära. Isegi kassi näidati. Samuti näidati valgele taustale Brechti võõritusteatrile iseloomulikke silte. Näiteks, et see mis nüüd laval toimub põhineb Lev Tolstoi „Anna Karenina“ peatükkidel 2-27.
Ühesõnaga ma läksin teatrisse lootusega midagi huvitavat näha ja seda ma ka sain. Kui päris aus olla, siis nii kaasaegset lavastust ma küll ei oodanud. Ma seostasin ikka Kunstiteatrit klassikaliste lavastustega. Samas pole ma kindel, et ma päris klassikalist „Anna Kareninat“ vaadata oleksin jõudnud. Eks moodsa ja klassika omavaheline harmooniline ühendamine oli ka üks põhjustest, miks nähtud etendus mulle nii sügava mulje jättis. Kunagi ei teadnud, mida järgmiseks oodata. Ilmselt aitas minu puhul kaasa ka see, et ma polnud varem ühtegi Krõmovi lavastust näinud ja seega polnud mul aimugi, milline tema lavastajakäekiri on. Raamatu lugemisest on ka väga palju aega möödas, nii olingi ma teatris justkui puhas leht ja lasin sündmustel mind kaasa vedada. Nüüd tahaks küll Tolstoi romaani ka uuesti lugeda, et vaadata mida peale tegelaste nimede lavastusel ja romaanil veel ühist on.
Ma tahaks kõigile teatrihuvilistele soovitada, et see on lavastus, mida te peaksite nägema. Igatahes nüüd te teate, et kui te peaksite näiteks Moskvasse sattuma, siis võiks üks teatrikülastus küll kohustuslikku programmi kuuluda. Mina tahaks küll lavastust veel vaatama minna. Sest laval toimus nii palju, et esimese korraga vaatasin ma lihtsalt suu ammuli ja tänasin kõiki taevajumalaid, et mul õnnestu saalis seda teatriimet näha. Sellele, mida mulle lavastusega öelda tahetakse, ei jõudnudki ma väga pikalt keskenduda. Kui nüüd teist korda vaatama satuks, siis oskaksin ilmselt rohkem ka erinevaid tähendusi lavastusele omistada.
Laias laastus võib öelda, et eks ta armastusest räägib. Lihtsalt mitte niisuguses vormis kui seda Tolstoi omal ajal romaani kujul rahvale tutvustas. Kuigi lavastuse pealkiri on „Serjoža“, keskendub lavastus siiski Annale ja just sellisele Annale, kes võiks tänapäeval meie kõrval eksisteerida. Naine, kellel on väga hea mees, aga kes tunneb et tahaks ikkagi teistsugust armastust tunda kui tema mees talle pakub. Eks iga ema teab, mida tema teeks olukorras kus valida on lapse ja armastuse vahel. Igatahes peab ütlema, et praegune Anna on tugevam kui Tolstoi Anna, sest see Anna ei astu rongirööbastele, vaid küsib kuhu see rong sõitis ja milleks üldse see kõik vajalik on.
Need küsimused panid vähemalt mind mõtlema elu tühisuse peale. Kui vähe me tegelikult teame ja mäletame. Eriti tänapäevases maailmas, kus telefonid teevad meie eest suurema mõtlemise ära kuni meil endal puudub igasugune mälu ja mõtlemisvõime. Seni kuni me muutume justkui Serjoža sarnasteks nukkudeks, keda juhib keegi teine. Ja milleks see kõik vajalik on? Kui kogu lavastus oli pigem rõõmus ja helge (vastupidiselt romaanile) meelelahutus, siis lõpp tõi mind muinasjutumaalt tagasi reaalsusesse. Ja see kõik oli nukker. Ilmselt olin ma nukker ka seetõttu, et etendus sai läbi ja ma teadsin, et seda muinasjuttu ei saa ma enam näha.
Aga minu jaoks oli see just tõesti muinasjutt. Esiteks nii intensiivset näitlejatööd pole ma ammu näinud. Seda, kuidas laval pole palju rekvisiite ja näitlejad panevad kogu oma ihu ja hinge sellesse rolli. Sa lihtsalt näed kuidas iga väike keharakk on rolli haaratud. Lisaks veel uhked kostüümid, kaasahaarav muusika ja igasugused üllatused mustkunsti või liikumise kujul. Kui ma ise poleks näinud, siis ma ei usuks, et kõik see võib ühes lavastuses koos eksisteerida ja see ei jäta suvaliselt kokkupandud või ülepakutud lavastuse muljet.
Minu jaoks muidugi oli kõige muinasjutulisem see, et nägin Brechti võõritusefekti kõige ehedamal kujul. Lisaks veel teadmine, et laval toimuv on otseselt seotud Stanislavski ja Anatoli Efrosega. Mul oli tõesti tunne nagu ma oleks ajas tagasi rännanud ja saanud ise teatri sünni juures olla. Ilmselt oligi see tingitud sellest, et lavastuses oli mitmeid eri teatriviise kasutatud ja kuna näitlejad olid mulle samuti tundmatud, saingi kõrvalpilguga igat pisidetaili nautida.
Ma olen enam kui kindel, et sellist teatrielamust, mille ma sel korral sain, ei löö lähiajal ükski teine lavastus üle. Ma armastan teatrit! Eriti siis, kui nähtu paneb mul saalis istudes südame kiiremini põksuma ja teatrisaalist väljudes tahaksin ma ainult nähtud etendusest rääkida. Ma usun, et selleks ongi teater loodud. Lihtsalt ma olen nii palju meie eesti teatrit näinud, et mul oli keskkonna muutust vaja, et uuesti mõista miks ma teatrit armastan. Nüüd ma mõistan, et teatril pole piire. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et ma armusin Vene teatrisse ära.

Lavastaja: Dmitri Krõmov
Kunstnik: Maria Tregubova
Kunstnik-nukumeister: Viktor Platonov
Valguskunstnik: Ivan Vinogradov
Videokunstnik: Ilja Starilov
Helilooja: Kuzma Bodrov
Koreograaf: Oleg Gluškov
Koreograaf-repetiitor: Natalja Šurganova
Tšellopartii: Vassili Stepanov
Mustkunstiefektid: Mihhail Tsitelašvili
Osades:
Maria Smolnikova – Anna Karenina
Anatoli Belõi – Karenin
Viktor Horinjak – Vronski
Olga Voronina – Vronski ema
Niina Guseva, Nadežda Žarõtševa, Anton Jefremov, Vladimir Kuznetsov, Kuzma Kotreljov, Nikita Karpinski, Anton Loban, Marusja Pestunova, Maria Sokolskaja, Dmitri Sumin, Daniil Feofanov, Valeri Zazulin, Jegor Zotov, Uljana Kravets, Veronika Timofejeva

* – Päisefoto autor Ekaterina Tsvetkova

Panen siia lõppu Tšehhovi-nimelise Moskva Kunstiteatri kodulehekülje ka (SIIN). Saate sealt lavastuse pilte vaadata ja üritada ette kujutada, miks ma nii elevil olen. Või, kellel huvi on, saab sealt pileteid ka osta.

12/09/2019

Aitab Eesti teatrist, lähme Vene teatrit vaatama



Mis on ühist Tšehhovi-nimelisel Moskva Kunstiteatril, kankaanil, Anna Kareninal, Tallinnal, Narval, Kohtla-Järvel ja Sillamäel?
Kindlasti mõni teist mõtleb, et ma olen lihtsalt suvalised sõnad, nimed ja kohad ritta pannud ja tahan teid ninapidi vedada, sest mis neil ikka ühist saab olla. Mõni teine ehk vastaks, et kõik on kuidagi teatriga seotud (mis on ju loogiline pakkumine, kuna küsimus on esitatud teatriblogis). Ja see polegi nii väga vale vastus. Nimelt ühendab kõiki eelpool nimetatuid teatrifestival Kuldne Mask Eestis.
"Kuldne Mask" on ülevenemaaline teatrifestival, kus igal kevadel näidatakse Moskvas Venemaa parimaid lavastusi. Festival "Kuldne Mask Eestis" on aasta tähtsaim kultuurisündmus, huvi selle vastu ühendab vene ja eesti publikut. Festivalil näidatakse Venemaa festivali "Kuldne Mask" nominentideks ja laureaatideks saanud viimaste hooaegade parimaid vene lavastusi. (Allikas: goldenmask.ee)
Ma pean tunnistama, et olen sellest festivalist küll kuulnud, kuid siiani olen arvanud et tegemist on ainult vene rahvusest (või siis vene keelt väga hästi oskavatele) inimestele, sest miks teatrisse minna, kui sa mitte sõnagi aru ei saa. Siiski pean siinkohal möönma, et tegelikult on head teatrit ka siis huvitav vaadata, kui sa mitte midagi keelest aru ei saa. Kuidagi on varasematel aastatel silma jäänud, et festival toimub rohkem Ida-Virumaal ja eks see on veelgi minu eelarvamust keele osas süvendanud. Sel aastal sain teada, et kõikidel etendustel on olemas sünkroontõlge eesti keelde. Ja kõiki lavastusi mängitakse vähemalt ühe korra ka Tallinnas. Mis on ju palju kodusem kui näiteks Sillamäe või Narva ja Tartule ka veidi lähemal. Kuigi ka see ei tekitanud minus esialgu soovi festivalile minna.
Ometigi tekkis minus nii palju uudishimu, et ma hakkasin festivali programmiga tutvuma. Kohe jäi silma Tšehhovi-nimelise Moskva Kunstiteatri lavastus “Serjoža”, mis põhineb Anna Karenina lool. Tänu teatriteaduse õpingutele olin ma kuulnud Konstantin Stanislavski ja Vladimir Nemirovitš-Dantšenko loodud kuulsast Moskva Kunstiteatrist. Nüüd jäi vaid üle guugeldada, kas festivalile tuleb ikka see sama kuulus Moskva Kunstiteater või on tegemist mingi sarnase nimega teatriga. Ja tõesti, tegemist on kunagise Moskva Kunstiteatri järeltulijaga. Seega on meil võimalus Eestis näha kunagise kõige kuulsama Vene teatri järeltulija lavastust ja mis kõige tähtsam, me saame seda lavastust eesti keeles vaadata. Kui see pole vgev, siis mina enam ei tea, mis on. Igatahes mina olin peale seda fakti müüdud. Olgu, eks natukene aitas kaasa ka Anna Karenina lugu, sest koolis lugedes mulle raamat päris meeldis. Ja oleks huvitav näha mida selle Vene klassikateosega on tehtud.
Uskuge mind, ma olen väga elevil. Eks elevust tekitab ka see, et Vene teater on teistsugune ja Vene inimesed on palju temperamentsemad ning ma juba kujutan ette milline elamus see festival olla võib. Eriti kui tegemist on Vene parimate lavastustega. Seega on minul hetkel piletid välja valitud Tšehhovi-nimelise Moskva Kunstiteatri lavastusele “Serjoža” ja Peterburi Muusikalise Komöödia Teatri lavastusele “Kankaan”.
Eks rohkem käib seal festivalil siiski vene rahvusest inimesi, aga äkki on veel selliseid minusuguseid inimesi, kes pole oma eelarvamuste tõttu julenud sellele festivalile minna. Näita ka sina Vene teatritegijatele, et eestlastele läheb Vene teater korda ja tule minuga koos festivalile!

Et teil otsustamine veidi lihtsamalt läheks, lisan siia kogu festivali mängukava:

„KANKAAN“ Muusikalise Komöödia Teater (Peterburi) - 18.10 Alexela Kontserdimaja

„SERJOŽA“ Tšehhovi-nimeline Moskva Kunstiteater - 21.10 ja 22.10 Rahvusooper Estonia

„KÕIK POLE KASSILE VASTLAPÄEV“ Riiklik Akadeemiline Mossoveti-nimeline Teater (Moskva) - 24.10 Geneva Keskus (Narva); 25.10 Kohtla-Järve kultuurikeskus; 27.10 Vene Teater (Tallinn)

„TÜTARLAPS KUTSEAST“ Puškini-nimeline teater (Moskva) - 24.10 ja 15.10 Vaba Lava (Tallinn)

„AU“ Tovstonogovi-nimeline Suur Draamateater (Peterburi) - 29.10 ja 30.10 Rahvusooper Estonia

26.10 toimub Sillamäe kultuurikeskuses GALAKONTSERT kus Peterburi muusikalise komöödia teatri artistid koos Rahvusooper Estonia artistidega esitavad aariaid ja duette ooperitest ning operettidest Georg Otsa mälestuseks

* – päisepilt on pärit festivali koduleheküljelt