Teatrifestivali Kuldne Mask programm Russian Case

Mis seal salata, päris hea tunne oli kui ma sain kutse virtuaalselt toimuvale Vene teatrifestivali Kuldne Mask programmile Russian Case. Virtuaalse festivali eelis ongi see, et korraldajad saavad kutsuda rohkem rahvast ja osalejad saavad osaleda, sest kohale pole vaja minna. Kuraator Marina Davydova on programmi valinud 26 eriilmelist lavastust, mis on eelmisel aastal nomineeritud Kuldse Maski auhinnale. Lisaks ka mõned selle hooaja silmapaistvaimad esietendused. Erinevatel põhjustel on kättesaadavad 23 videosalvestust, aga ka see on päris korralik maht.

Kindel on see, et kuue päevaga ma kõiki 23 lavastust läbi vaadata ei jõua. Eks ma tegin kiire selektsiooni pealkirjade ja lavastajate järgi. Näiteks olin kindel, et tahan näha Alvis Hermanise lavastust "Gorbatšov" (Gorbachev) ja Dimitri Krõmovi lavastust "Boris". Teiste lavastuste osas kindlaid soove ei olnud ja otsustasin, et hakkan lihtsalt algusest peale vaatama. Iial ei tea, millal lavastus üllatada võib ja seega üritan nii paljudele võimaluse anda, kui võimalik.

"An Oak tree by Michael Craig-Martin" (lav Ilja Moshchitski) – Tegemist on ajutise teatriühenduse „Chronotope“ lavastusega. Esimene mõte salvestust vaadates oli, et seda ma küll lõpuni ei vaata. Nii kaasaegne teater pole päris minu maitse. Ehk teatrisaalis veel vaataks, aga arvutiekraani vahendusel on teatrit väga kehva vaadata ja lavastusel on end üsna raske maksma panna. Ühel hetkel avastasin, et elutuba minu ümber on täielikult taandunud ja ma olen hoopis ühes teises kohas. Lavastuse kontseptsioon ise on lihtne. Lavastaja tuli lavale ja palus endale kaasnäitlejaks ühte vabatahtlikut publiku hulgast. Ainsaks tingimuseks see, et tegemist ei oleks teatriga seotud inimesega. Seejärel seati uus näitleja lavastuseks valmis, andes talle mikrofoni. Kontseptsioon oli väga lihtne. Lavastajal oli kaasnäitlejale paberil välja trükitud tekst, millel olid repliigid kirjas. Või ütles lavastaja ise oma näitlejale ette, mida ja kuidas teha või öelda. Seepärast mulle tunduski, et sellist asja ma vaadata ei taha. Mida rohkem lavastuse süžee lahti hargnes, seda sügavam mõte sealt välja koorus ja lõpuks olin ma juba märgade silmadega ekraani ees. Nimelt rääkis lugu ühest traagilisest õnnetusest, kuidas 12-aastane tüdruk autoalla jäi ja surma sai ning seejärel keeldus tema isa tee ääres asuva tamme juurest lahkumast kuna ta uskus, et see tamm ongi tema tütar.

„We are all here“ (lav Dmitri Krõmov) - Kohe kui ma nägin, et tegemist on Krõmovi lavastusega, pidin selle ära vaatama. Sel korral teeb Krõmov koostööd Moskva teatriga „Kaasaegse näidendi Kool“. Muidugi aitas otsusele kaasa ka sisukirjeldus milles öeldakse, et lavastus räägib Krõmovi enda seostest teatriga. Kuidas tema esimene nähtud lavastus Thorton Wilder´i "Meie linn", teda ja tema tulevast elukutset mõjutas. Muidugi ei puudu lavastusest ka Krõmovi kuulsad vanemad - teatridirektor Anatoli Efros ja teatrikriitik Natalja Krõmova. Mulle meeldis lavastus just seetõttu, et see oli justkui klassikaline teatrilavastus, aga samas oli seal väga palju neljanda seinaga mängimist. Suurema osa ajast oli Krõmov ise laval ja andis näitlejatele käsklusi, nagu vaataks me proovi. Järgmisel hetkel istus ta koos oma vanematega (keda muidugi kehastasid näitlejad) publiku hulgas saalis ja vaatasid laval toimuvat. Nii näidati publikule paralleelselt kahte lugu. Näitlejad laval mängisid Ameerika näitekirjaniku Thorton Wilder´i lavastust "Meie linn" ja samal ajal räägiti selle loo taustal hoopis lugu sellest, kuidas Dmitri Krõmov on selliseks lavastajaks kujunenud nagu ta on. Mu ainus soov on, et kui kunagi jälle lubatakse üritusi korraldada, jõuab see lavastus ka Eestisse. Näiteks Kuldse Maski teatrifestivali ajal, sest tavaliselt neil on ikka üks Krõmovi lavastus olnud kavas. 

„A simultaneous game“ (lav Anna Abalikhina) - See oli üks nendest lavastustest, mida ma juhuslikult vaatasin. Kuna tegemist on kaasaegse tantsu lavastusega, siis see mind väga ei kõnetanud. Lavastuses tantsivad Moskva Balletiteatri tantsijad muuseumis erinevates näitusesaalides. Ehk oligi minu jaoks kõige huvitavam osa see, kui Moskva Balletiteatri tantsijad rääkisid sellest, mida nad enda tantsuga öelda tahavad. Siis oli huvitavam ka tantsu jälgida, kui eelnevalt oli teada, et näiteks publik saab muusikat valides ise mõjutada seda, millises stiilis tantsu neile esitatakse. Aga mingeid erilisi emotsioone lavastus mulle ei pakkunud. Ilmselt kõik tantsuteatri austajad vaidleksid mulle siinkohal vastu.

„Boris“ (lav Dmitri Krõmov) - Järjekordne Dmitri Krõmovi lavastus, mille ta on teinud koostöös Moskva muuseumi ja produtsent Leonid Robermaniga. Kuigi ma pean ütlema, et kui võrrelda kahte festivalil osalenud Krõmovi lavastust, meeldis mulle "We are all here" (Me kõik oleme siin) rohkem. Lihtsalt minu jaoks oli „We are all here“ tempokam lavastus kui "Boris" ja seal oli rohkem värvi. "Boris" põhineb Aleksander Puškini ajaloolisel draamal "Boriss Godunov" ja räägib heast tsaarist Borissist ja tema ootsutest ning sellest kuidas rahvas samal ajal kannatab. Loos on Krõmovile omaselt läbisegi põimitud tänapäev ja 16. sajandi lõpp, mil Boriss Godunov oli Vene tsaar. Kahjuks ma sisust väga palju aru ei saanud ja ehk see on ka üks põhjustest, miks lavastus mulle nii suurt vaimustust ei pakkunud, aga lavastus tervikuna oli siiski nauditav. Kohati meenutas mulle meie NO99 stiilis lavastusi. Jällegi on tegu sellise lavastusega, mida tahaks päris oma silmaga kunagi Eesti lavadel mõne festivali raames näha. Ma olen kindel, et füüsiliselt teatrisaalis lavastust vaadates pakuks see tunduvalt suuremaid elamusi, kui video vahendusel nähtu.

„Frost the red nose“ (lav. Marina Brusnikina) - Tegemist on Moskva Praktika Teatri ooperiinstallatsiooniga mis põhineb Nikolai Nekrassovi poeemil "Pakane punanina". Jälle pean kahetsusega tõdema, et kuna ma pole poeemiga kursis, siis oli sisust aru saamine veidi häiritud. Laias laastus sain ikka aru, millest juttu on, aga paljud detailid läksid kaduma ja seega oleks mulle endale meeldinud, kui ma oleksin eelnevalt selle poeemiga tutvunud. Seega vaatasin rohkem jälle lavastust tervikuna. Lavastus toimus Praktika teatri erinevates ruumides ja publik liikus koos esitajatega erinevate ruumide vahel. Kuigi tegevus toimus siseruumides, siis esinejate helesinised riided tekitasid minus küll tõeliselt pakaselise tunde. Eriti võimendas seda äärmiselt kurblikult esitatud laul. Kui ma väga süvenenult keskendusin, siis polnud igast sõnast vaja aru saadagi, pisarad olid kogu kurva atmosfääriga juba tagatud. Ja päris mitmes kohas tõi esinejate laulmine kananaha ihule. Ma ei kujuta ette, kui võimas oleks seda esitust veel reaalselt näha, kui juba video vahendusel sellised emotsioonid tekkisid. Huvitava kontrasti tekitasid ruumide laudpõrandad ja pingid, kus laudade vahel olid üsna suured vahed ja mis seetõttu meenutasid mulle saunalava ja puidust reste sauna põrandal. Selline lähenemine sooja sauna ja pakaselise süžee vahel oli muidugi huvitav kontrast.

„Finist the brave falcon“ (lav Ženja Berkovich) - Tegemist on SOSO Tütarde iseseisva teatriprojektiga. Laval on üheksa naisnäitlejat ja kogu lavastusmeeskond koosneb ainult naistest. Ka teemad, mida lavastuses käsitletakse on naistega seotud. Nimelt räägitakse lavastuses sellest, kuidas naised on internetis tutvunud Islamimaades elavate meestega ning suure armastuse nimel hüljanud kogu oma senise elu ja reisinud sõjatandrile, et abielluda islamiterroristidega. Ükski lugu pole välja mõeldud ja kõik lood põhinevad islamiterroristide abikaasade intervjuudel, mis on nendega vanglates läbi viidud. Lavastuses räägitaksegi mitme naise lugusid, millest muuhulgas selgub ka see, kuidas korralikud naised lõpuks on vanglasse sattunud. Alguses tundus mulle, et tegemist on püstijalakomöödiaga, kus üks naine kirub mehi ja nende käitumist ning räägib seejärel, kui hooliva islamistist mehe ta Tinderist leidis. Lavastuse arenedes läks lugu muidugi järjest süngemaks ja lõpuks oli mul tahtmine juba arvuti kinni panna, et neid õudusi ei peaks kuulma. Samas on mul hea meel, et ka sellistest teemadest räägitakse ja seda julgetakse teha Venemaal, kus teadupärast on üsna kerge midagi valesti teha. Eks muidugi on äärmiselt kurb see, et kõik lood on kellegagi reaalselt juhtunud.

„Gorbachev“ (lav Alvis Hermanis) - Tegemist on Moskva Rahvaste Teatri lavastusega ja nagu ma juba postituse alguses mainisin, siis seda lavastust ootasin ma väga. Kuigi ma pole mitte ühtegi Hermanise lavastust varem näinud, olen ma tema lavastuste kohta palju kiitusi kuulnud ja lugenud. Võin juba etteruttavalt ära öelda, et "Gorbatšov" on ka üks nendest lavastustest, mida ma tahaks Eestis väga-väga näha. Tegelikult oleksin ma seda ka internetis korduvalt tahtnud vaadata, aga mind painas teadmine, et mul on veel nii palju vaatamata lavastusi ja äkki ma leian veel midagi sama head. Seega otsustasin, et ühtegi lavastust mitu korda ei vaata, sest äkki muidu jääb midagi muud huvitavat nägemata. Rohkem enam ei leidnud, sest Krõmovi lavastused olid selleks ajaks mul juba vaadatud ja aeg sai läbi, seega kõiki programmis olevaid lavastusi ei jõudnudki läbi vaadata. Nagu pealkirjast juba aimata võib, räägib lavastus Mihhail Gorbatšovist. Õigemini küll temast ja tema abikaasa Raissast. Sellest, kuidas nad kohtusid ja milline teekond eelnes Gorbatšovi võimule saamisele. Ma pean ütlema, et minu teadmised Gorbatšovist pärinevad ainult ajalootunnist, kuid mulle läks lugu väga hinge. Ma vist nutsin enamuse ajast, sest algas lavastus sellega, kuidas Raissa leukeemiasse suri ja see tegi teatud eelhäälestuse kogu lavastusele. Poliitilist poolt on lavastuses väga vähe näidatud. Rohkem näidatakse ikka Gorbatšovi inimlikku poolt ja seda, milline oli nende kodune elu ja kui suur armastus tema ja ta naise vahel valitses. Sinna sekka ka päris palju huumorit. Kuna laval on ainult kaks näitlejat, siis oli huvitav ka nende rolli sisse elamist vaadata. Nimelt tulid näitlejad lavale täiesti iseendana ja siis hakkasid arutama, kuidas võiks rolli lahendada. Suurem osa kostüümivahetustest ja grimmist tehti samuti laval. Minu silmis oli jällegi tegemist väga hea lavastusega, milles oli küll konkreetselt paigas, kus on lava ja kus publik, kuid siiski tekkis publikul näitlejatega mingi usalduslikum suhe, mis kaotas neljanda seina. Hoolimata kurvast algusest ja eelhäälestusest, saatis kogu lavastust siiski mingi seletamatu helgus. Seda peab ise kogema.

„The Observers“ (lav Mihhail Plutahhin) - tegemist on GULAG-i Ajaloomuuseumi ja Predmeta Teatri koostööga. Tegemist on objektiteatriga, kus kasutatakse erinevaid GULAG-i Ajaloomuuseumi eksponaate loo jutustamiseks. Tegemist on ilma igasuguse sõnadeta lavastusega. Laval on mõned nukunäitlejad, kes kasutavad muuseumieksponaate justkui nukke, et anda edasi vangilaagris elanute lugusid. Kindlasti oli see üks väheseid lavastusi, millest aru saamist keel ei mõjutanud. Samas vaatasin ma seda õhtusel ajal ja nii ei suutnud ma kogu loosse täielikult süveneda. Siiski oli helikujunduse ja esemete liikumise koosmõjul võimalik aru saada, et kujutatakse näiteks vangilaagris ühes taktis marssimist, või sõdurite kamandamist. Kindlasti õiges keskkonnas (nt muuseumis kõikide nende eksponaatide keskel) oleks lavastus suuremat mõju avaldanud. Kuna lavastus kestis kokku umbes 50 minutit, oleks see suurepärane võimalus näiteks ajalootunnis rääkida vangilaagritest ja seal valitsenud õhustikust. Kuna minu jaoks oli tegemist esimese objektilavastuse kogemusega, siis väga pikalt ma sellest midagi arvata ei oska, kuna tegemist oli minu jaoks uue kogemusega.

„The Broken Jug“ (lav Timofei Kulyabin) - Tegemist on Moskva Rahvaste Teatri lavastusega, mille tegevus toimub ühes kohtusaalis, mida tuleb revideerima Euroopa Kohtu ametnik. Ma pean tunnistama, et ma olin natukene üllatunud, et selline lavastus oli Russian Case programmi valitud, sest minu jaoks oli tegemist üsna hea komöödialavastusega. Mulle siiani tundus, et kõik teised lavastused olid postdramaatilise teatri esindajad ja neis oli näha mingit uudset lahendust. Lõhutud kannu pärast kohtusse tulevad inimesed tekitasid palju segadust, kuid lõpuks selgus, et kannu lõhkus kohtunik ise. Nagu komöödiate puhul tavaks on, üritas kohtunik end sellest süüteost puhtaks pesta. Nii nagu sellistes lugudes ikka, on alguses palju salatsemist ja oma tegude varjamist, kuid siis ühel hetkel tuleb tõde siiski päevavalgele. Ehk ei oska ma selle lavastuse kõrget kunstilist taset hinnata, kuna ma pole eriline komöödiate austaja. Siiski pean tunnistama, et naerda oli vahelduseks väga tore ja lavastus ise hea. Kuigi ma ei tea, kas nüüd nii hea, et kuulsa teatrifestivali programmi kuuluda. Mulle lihtsalt tundus, et see lavastus oli hoopis teisest puust, kui kõik need ülejäänud lavastused, kus oli ikkagi midagi uuenduslikku olemas.

„The Idiot“ (lav Andrei Prikotenko) - Kindlasti on kõik meist koolis pidanud Dostojevski "Idiooti" lugema. Mina küll olen, kuigi see oli nii ammu, et ega ma enam ei mäletanud, millest lugu täpselt jutustab. Seega oli Vana Maja Teatri lavastust vaadata huvitav. Kuigi mulle tundus, et lugu oli nii kaasaegses kontekstis lavale toodud, et esialgne „Idioot“ kippus tagaplaanile jääma. Kui laval on näitleja end rihmadega tooli külge aheldanud ja end (ning kogu lava) märjaks kastab, siis ongi sisule üsna raske tähelepanu pöörata, sest kogu laval toimuv tegevus tõmbab tähelepanu endale. Minu puhul oli tegemist ka viimase lavastusega, mida ma festivali viimasel õhtul vaatasin ja kõik varasemad emotsioonid olid juba nii tugevad, et "Idioot" ei pakkunud minu jaoks kahjuks sellist elamust, nagu eelnevad lavastused. Kindlasti oli lavastusel väga tugev tagamõte, kuid mina seda oma väsimuse ja Venemaa väheste olude tundmise tõttu ei suutnud ära tabada.

Kui kogu festivali muljed lühidalt kokku võtta, siis mul oli väga hea meel, et ma festivalist osa sain. Kindlasti oleks emotsioonid veelgi ülevoolavamad olnud, kui lavastusi oleks õnnestunud teatrisaalis näha ja kui ma oskaksin vene keelt perfektselt. Hetkel sain lavastustest osa tänu ingliskeelsetele subtiitritele, kuid kohati hakkas subtiitrite jälgimine segama kõikide laval toimuvate nüansside jälgimist. Aga kohe on tunda, et suurel võimsal Venemaal on teatris mängus hoopis suuremad rahad ja nende teatripraktika erineb väiksest Eestist. Lisaks sellele, et lavastused on võimsamad (palju näitlejaid, suured ja võimsad dekoratsioonid, keerulised lavamehhanismid, elavad loomad jne), on seal tunda ka hoopis teistsugust temperamenti. Vene teatris on midagi sellist, mida ma ei oska sõnadega kirjeldada, sest selle kogemuse saamiseks peab seda emotsiooni ise kogema. Seega ma väga-väga-väga loodan, et meie pandeemia on sügiseks leevenenud ja sügisel saab Eestis jälle Kuldse Maski festivali korraldada. Ma igaks juhuks olen isegi sellesse aega puhkuse planeerinud, et võimalikult paljudest lavastustest saaks osa võtta. Ja pärast seda käin jälle eufoorias ringi, sest need emotsioonid, mida vene temperament pakub, on lihtsalt nii võimsad. Ma hakkan järjest rohkem tundma, et ma tahaks järjest rohkem Vene teatrit kogeda ja nii on mul plaanis ka Tallinnas asuvale Vene Draamateatrile tulevikus rohkem tähelepanu pöörata.

Päisefotol stseen lavastusest "Gorbatšov" (foto autor Ira Poljarnaja)