2021 märtsis ja aprillis loetud raamatud

Esialgselt oli plaanis käesolev postitus ainult märtsis loetud raamatute kohta teha, sest allpool olevast nimekirjast esimesed 11 raamatut lugesin ma märtsis. Nii tundus, et kui ma aprillis sama hoos olen, siis ühe postituse jaoks saab natukene liiga palju raamatuid. Juhtus nii, et aprillis lugesin ma ainult kuus raamatut. Aprilli esimene nädal läks tervenisti Kuldse Maski teatrifestivali lavastuste vaatamiseks. Ja siis läksid ilmad ilusaks ja oli vaja rohkem õues kõndimas käia. Aga aasta alguses antud lubadust, et igas nädalas loen vähemalt ühe raamatu, suutsin ikka täita. Siit siis tulevad minu kahe möödunud kuu loetud raamatud.

1. Sarah Knight "P*rsse, ei!" - Tegemist on raamatuga mis õpetab "ei" ütlema. Pean siiski tunnistama, et mulle meeldis "Kuidas süümepiinadeta ei öelda" siiski rohkem. Selle raamatu puhul tundus mulle, et asi polnud nii konkreetne ja autor üritas võimalikult palju enda vaimukust välja näidata. Lõpuks hakkas see vaimukus mind häirima. Ja olgem ausad, eks väga palju oli ka sama mõtte kordamist võrreldes minu varemloetud raamatuga. Igatahes, kui keegi tunneb, et ta tahaks rohkem "ei" öelda, siis soovitan seda raamatut esimesena lugeda. Ja siis pärast lugeda "Kuidas süümepiinadeta ei öelda", mis annab veidi konkreetsema ülevaate teemast. 

2. Christian Unge "Läbi tule ja vee" - Olgu Facebooki algoritmid tänatud, et nad mulle selle raamatu sooduspakkumist näitasid. Mis seal salata muidugi olid need meditsiiniteemalised kaanepildid, mis mind reklaami vaatama sundis. Ma muidugi võtsin raamatu raamatukogust. Mulle raamat väga meeldis ning lugesin selle ühe päevaga läbi. Tegemist on krimiraamatuga, millesse on segatud Usbeki maffia, ühe Stockholmi haigla erakorralise meditsiini arst, narkootikumid, politsei jne. Kuna autor on ise arst, siis oli meditsiiniliste protseduuride ja terminite korrektseid kirjeldusi väga meeldiv lugeda. Muidu sisu poolest on raamat veidi "Lohetätoveeringuga tüdruku" stiilis. Kellele "Lohetätoveeringuga tüdruk" meeldis, siis ilmselt meeldib teile ka see raamat. Kui teil muidugi raamatukaanel oleva verise pildi peale halb ei hakka (minu pilk jäi reklaamile pidama just kaanepildi tõttu). Üks kõige parem ajaviiteraamat, mida üle pika aja lugenud olen. Ma nüüd ootan, millal mul õnnestuks raamatukogust selle raamatu järg kätte saada.

3. Shaun Bythell "Raamatukaupmehe päevik" - See raamat sattus kuidagi poolkogemata minuni. Ma mingil põhjusel arvasin, et tegemist on fantaasiateosega ja seega ootasin veidi värvikamat sisu. Tegelikkuses on autor kirja pannud enda igapäevajuhtumised raamatupoodi pidades. Esialgu tundus raamat veidi igav, aga mida edasi, seda huvitavamaks lugu läks. Maailm meie ümber on lihtsalt nii huvitav, et ka igapäeasest elust annab raamatut kirjutada. Seda muidugi juhul, kui sa pead näiteks kasutatud raamatute poodi ja seetõttu puutud kokku väga paljude huvitavate inimestega. Ja ma leidsin end jälle sellelt mõttelt, et tahaks ühel päeval väikest hubast raamatupoodi pidada.

4. Anne B. Ragde "Ma teen su nii õnnelikuks" - Selle raamatu soovitamise eest pean ühte oma lugejatest tänama. Ise ma poleks ilmselt kunagi selle raamatuni jõudnud. Aga mulle tõesti meeldis see, millest raamatus kirjutati. Raamat annab ülevaate 1960. aastate Norra ühest plokkmaja trepikojast. Lugejatele antakse suurepärane võimalus viibida ühe neljakorruselise plokkmaja ühe püstaku kõikides korterites. Kuigi tegevus toimub 60 aastat tagasi, on sellised inimesed ka praegugi meie naabriteks. Vähemalt mulle tundub küll, et ma olen paljude inimestega siit raamatust kohtunud. Kindlasti annab raamat lugejale ülevaate ka sellest, mis toimub teiselpool suletud uksi. Äkki me saame isegi aru, miks see ülemise korruse naaber, keda me oleme kummaliseks pidanud, käitub ja suhtleb meiega sellisel viisil, nagu ta seda teeb. Kuigi raamatut tutvustatakse kui romaani, siis armastusest nõretavaid lehekülgi sellest romaanist ei leia. Küll aga leiab väga värvikaid kirjeldusi meie kummalistest ja mitte nii kummalistest naabritest ja nende igapäevaelust.

5. Ann Cleeves "Vareselõks" - Tegemist on esimese Vera Stanhope sarja romaaniga. Kui ma poleks Vera seriaali televiisorist vaadanud, siis ma ilmselt kujutaksin tegelasi teisiti ette ja see annaks raamatule ka hoopis teise lähenemise. Praegu jäi mulle tunne, et seriaal on huvitavam, kui raamat. Ja mind natukene ajas närvi ka see, et raamatu alguses tegevus juhstkui venib ja samas lõpp tuli liiga järsult. Midagi raamatus mulle siiski meeldis, sest kuida muidu seletada seda, et ma lugesin 460 lehekülge läbi vähem kui pooleteise päevaga. Mulle muidugi oleks veidi rohkem närvikõdi meeldinud. Et õhtul lugedes ei tahaks toast tuld ära kustutada, sest just loetud leheküljed on sellise äreva emotsiooni tekitanud. Sellist emotsiooni ma ei saanud, aga ma proovisin ise detektiivi mängida ja ära arvata, kes mõrvade taga on. Muidugi seda ma ei suutnud, sest kuni päris viimaste lehtedeni oli liiga palju juhtlõngasid, mis võisid ükskõik kellele viidata. 

6. Ann Cleeves "Külm maa" - Tegemist on Shetlandi sarja seitsmenda romaaniga. Kuigi ma pole neid raamatuid järjest lugenud, olen siiski enam-vähem kursis, mis varem juhtunud on. Samas tundub mulle, et tegemist on selliste raamatutega, mille lugemine ei eelda, et eelmised osad oleksid ilmtingimata loetud. Huvitav on see, et Shetlandi sari meeldib mulle rohkem kui Vera Stanhope sari. Kuigi mõlemad on krimiromaanid ja autor on sama. "Külm maa" oli jälle selline raamat, mille puhul ma ootasin, et saaks teised tegevused lõpetatud ja saaks ometi raamatu kätte võtta ja lugema hakata. Täpselt nagu eelmise raamatu puhul, oli mul ka siin raskusi mõrvari ära arvamisega. Kuigi selles raamatus oli kahtlast tegevust rohkem ja seega ei tundunud, et raamatu esimene pool venib ja lõpp tuleb liiga järsku. Pigem nimetaksin ma Ann Cleevesi raamatuid mõnusaks ajaviitekirjanduseks, mitte väga kriminaalseteks krimilugudeks. Ja seega ma usun, et need raamatud võiksid sobida ka nendele inimestele, kes muidu krimiraamatuid ei loe.

7. Lucinda Riley "Seitse õde" - Internetiavarustest oli mulle meelde jäänud Lucinda Riley raamat "Päikeseõde" ja kui ma kogemata raamatukogus seda sama raamatut nägin, siis tundus hea mõte, seda ka lugema hakata. Täpselt selle hetkeni, kuni raamatukoguhoidja soovitas sarja lugemist ikka esimesest osast alustada. "Seitse õde" ongi siis sarja esimene osa. Ma pean tunnistama, et ma olin alguses ikka üsna pettunud lugedes. Esiteks mind häiris see, et raamat oli mina-vormis kirjutatud. Jah, ma tean, et kogu ilukirjandus on väljamõeldis, kuid seda raamatut lugedes oli mul ikka erakordselt muinasjutu tunne. Uhke häärber Šveitsi mägedes Genfi järve kaldal, kuhu pääseb ainult järve mööda kaatriga, tundus mulle liiga jabur. Nii ma isegi mõtlesin, et jätan raamatu lugemise pooleli ja järgmised osad jäävad minu poolt lugemata. Siiski lugesin raamatut edasi. Kui umbes kolmandik raamatust oli loetud, juhtus midagi kummalist. Mul läks öösel kell 3 uni ära ja kuna ma ei suutnud uuesti uinuda, mõtlesin et raamatu lugemine on kõige kindlam viis kiirelt uuesti magama jääda. Sest raamat polnud ju üldse põnev. Ma tegin lugemises pausi neli ja pool tundi hiljem, kui mu telefon mind üles äratas. Ma ei suuda päevalgi ühe hooga nii kaua järjest lugeda. Aga nüüd tegin ma seda keset ööd. Ja raamatu lõpus tulid lugedes ka pisarad silma. Ma tahaks loota, et see oli magamatusest. Ja ma siiani pole suutnud otsusele jõuda, kas tegemist oli sellise raamatuga, mille järgmised osad on ka vaja ära lugeda või mitte. Esimene emotsioon, et raamat on igav, ei taha kaduda, samas on väike uudishimu, millised on teiste õdede lood.

8. Jonas Jonasson "Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad" - Alates Jonas Jonassoni saja aastase raamatu lugemisest olen tema teiste raamatute vastu hakanud huvi tundma. Jaburad juhtumised, mis suuresti läbi juhuse saavad õnneliku lõpu. Mõnus ajaviite lugemine. Kuigi praegune raamat siiski nii hea ei olnud, kui need, mida ma varasemalt lugenud olen. Ma oleks veelgi rohkem jaburaid juhtumisi eelistanud. Praegu oli tunne nagu raamat oleks üsna uisapäisa kokku kirjutatud.

9. Jonas Jonasson "Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju" - Täpselt nagu eelmise raamatuga, oli mul ka seda raamatut lugedes tunne, et saja aastase raamat (käesoleva raamatu mõtteline esimene osa) oli palju huvitavam. Selles raamatus korrati päris palju esimese raamatu sündmusi, mis muidugi on hea uudis neile, kes esimest raamatut lugenud ei ole. Minu jaoks oli selle tõttu aga raamatust uudsus kadunud. Jällegi oleksin tahtnud rohkem üle võlli keeratud sündmusi nagu esimeses raamatus. Siiski on tegemist mõnusa ajaviitelugemisega mis põimib omavahel fantaasia, absurdi ja reaalselt meie keskel eksisteerivad inimesed omavahel uskumatuteks juhtumisteks.

10. Kaarel Veskis "Autismi olemus" - seda raamatut soovitas mulle jälle keegi teie hulgast. Ausalt öeldes olin selle raamatu lugemisele mõelnud juba sellest ajast alates, kui raamat 2018. aastal ilmus, aga kunagi ei olnud aega lugeda ja siis läks meelest ära, et selline raamat olemas on. Ma pean ausalt tunnistama, et ma lootsin veidikene huvitavamat lugemist. Ilmselt on see tingitud minu piiratud maailmavaatest ja meditsiinitaustast, aga ma ootasin sellest raamatust rohkem meditsiinilist vaatenurka, ehk just seda, mida raamatust ei leia. Selles osas ei vaidle ma üldse vastu, et raamat on vajalik autistide mõttemaailma mõistmiseks ja seda oli huvitav lugeda. Eriti meeldis mulle raamatu järelsõna, kus raamatu autor enda autismist veidi põhjalikumalt rääkis (kõik see, mida ma eelneva 400+ lehekülje jooksul oodanud olin). Kindlasti leiavad kõik lugejad raamatust ka äratundmist, sest eks meis kõigis ole teatud autistlikke jooni. Aga paratamatult tekkis mul lugedes tunne justkui üritaks raamatu autor autismispektri häirega inimesi liigselt õigustada ja põhjendada liiga püüdlikult nende positiivseid omadusi. Sellise liigse põhjendamisega tekib mul alateadlikult mingi trots, et miks mingit nähtust, asja vms (hetkel siis autistide positiivseid külgi) nii palju peab põhjendama, ma saan niigi aru et probleem on olemas. Võib-olla ma tõesti olen lihtsalt nii ignorantne inimene ja ei oska autisitde probleeme tajuda (kuigi ma ise arvan, et oskan). Kuigi raamatut lugedes (ja ka varem) on mul tõsiseid kahtlusi, et minus on päris-päris palju autistlikku. Seega lihtsalt niisama ajaviiteks ma raamatut ei soovita. Pigem sobib raamat neile, kellel on autismi teemade vastu suurem huvi.

11. Kristi Saare "Kuidas alustada investeerimisega" - Mulle tundub, et tänapäeval tegelevad kõik inimesed investeerimisega. Ega siis mina ei saa kehvem olla. Nii ma siis mõtlesin, et loen lisaks Kogumispäeviku raamatule ka ühe investeerimisraamatu läbi, et oskaksin ka investeerimisega pihta hakata. Raamatu algus oli igati huvitav ja mulle tundus, et ma olen oma rahatarkuses ikka päris õigel teel. Kohati tundus raha säätmine ja rahaasjade üle vaatamise õpetus nii lihtne, et ma korraks kahetsesin juba selle raamatu ostmist, sest ma teadsin seda kõike juba niigi. Raamatu teine osa keskendub konkreetsemalt erinevatele investeerimisvõimalustele. Siis läks minu jaoks sisu juba huvitavamaks ja ma jõudsin isegi endale sobiva võimaluse investeerimiseks välja valida. Kolmas osa keskendub investeerimiste läbi mõtlemisele. Pean tunnistama, et siin hakkas asi juba veidi keeruliseks minema ja ma jõudsin jälle selle mõtteni, et ma olen investeerimiseks liiga rumal ja oht on midagi valesti teha. Aga samas mingi mõte sellest, et veel investeerimisalast kirjandust lugeda ja end harida, on kuklas endiselt edasi tiksumas.

12. Sirje Endre, Kai Ellip, Ene Paaver, Margus Mikomägi, Heli Pikk, Pille-Riin Purje "Ita Ever. Lava on elu" - Ma just rääkisin märtsi keskel emale, et kunagi küsiti minu käest selle sama blogi kaudu kas mul Ita Everi kohta ka midagi kirjas on. Nimelt oli küsijal plaan Everi 90. jubeliks raamat välja anda. Natukene peale seda vestlust nägingi uudist, et raamat on lähipäevil poodides müügile tulemas (ja ma tegelikult pole kindel, kas see on üldse see sama raamat). Jah, ma ostsin selle raamatu endale. Jah, ma oleks selle kohe läbi lugenud, aga kuna raamat jõudis minuni 26.03, siis otsustasin, et jätan raamatu lugemise aprilli. Et Ita Everi juubelikuul raamatut lugeda. Plaan oli tegelikult 1. aprillil lugeda, aga see päev oli nii kiire, et siis ma ei jõudnudki lugemiseni. Igatahes lugesin raamatu mõne tunniga läbi. Kui sa teatrist huvitud, siis oli huvitav lugeda küll ja pilte vaadata, aga midagi väga erilist raamat siiski ei olnud. Ma lootsin, et seal on natukene rohkem huvitavaid nüansse Everi rollidest ja tema ütlemistest. Tsitaadid olid nt üks väike lause terve lehekülje peal. Sinna oleks nii palju huvitavat teksti saanud veel panna. Näiteks mulle väga meeldisid raamatu alguses olevad erinevad kirjeldused sellest, kuidas inimesed Everiga esimest korda kokku puutusid või millised emotsioonid neid valdasid, kui nad Everit nägid. Selliseid ehedaid emotsioone oleksin ma raamatust rohkem soovinud leida. Praegu jäi raamatust natukene haltuura mulje, sest eks Everi 90. juubel meelitab ikka raamatut ostma (ja mina olen elav näide, et see taktika toimis).

13. Elo Selirand "Elu eesliinil" - Raamatus kirjeldab telerežissöör Elo Selirand seda, kuidas ta 2020. aasta kevadel koroonakriisis Kuressaare haiglas koristaja ja põetajana abis käis. Ausalt öeldes lootsin ma raamatust leida veidi rohkem meditsiini, aga kuna raamatu autor pole meditsiiniga seotud, siis ilmselgelt on loogiline, et ta ei kirjutanud koroonakriisist läbi tervishoiutöötaja vaatevinkli. Samas oli väga silmiavav lugeda just seda, kuidas keegi väljastpoolt "süsteemi" näeb ja tunnetab seda, kuidas süsteemi” igapäevaelu toimib. Eriti meeldis mulle see inimlikkus, millega ta kõiki inimesi kirjeldas. Kui seda raamatut oleks kirjutanud keegi tervishoiutöötajatest, siis ei oleks raamatu tegelased olnud inimesed, vaid pigem kas numbrid (nt patsient 4-2) või haigused (see hingamisraskusega teises voodis). Kindlasti soovitan raamatut lugeda kõikidel tervishoiutöötajatel, et enda inimlikkust mitte ära kaotada. Kõikidele teistele annab raamat siiski väga täpselt edasi seda väikest osa, millega kõik tervishoiutöötajad igapäevaselt oma töös kokku puutuvad. Ehk aitab see paremini mõista seda, millised on meie igapäevased tööpäevad Minul olid muidugi terve raamatu lugemise ajal silmad märjad.

14. Kaire Vilgats ja Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud" - Ütlen ausalt, et see raamat jõudis minuni ainult sel põhjusel, et kõik need raamatud, mida ma tegelikult laenutada tahtsin, olid välja laenutatud. Nii ma siis võtsingi juhuslikult laenutuste topist selle raamatu, mis raamatukogus kohal oli, et midagi ometigi lugeda oleks. Kuna ma ise ka just piitspeenike pole, siis mõtlesin, et äkki on raamatus midagi huvitavat ka mulle. Etteruttavalt võin öelda, et ei olnud. Raamatu on koostanud storyteller (jutustaja, jutuvestja) Anneli Urge, kes on Vilgatsit ja Ojat intervjueerinud, et nende arvamust erinevate aspektide osas teada saada. Mõnele küsimusele on vastanud ka suurte tüdrukutega kokku puutunud inimesed (näiteks nende personaaltreener). Ma oleks lootnud, et storyteller oskab raamatut huvitavalt kokku panna. Minu jaoks tundus raamat täiesti ebaloogilise ülesehitusega. Näiteks tundusid minu jaoks erinevad psühholoogia-alaste tekstide väljavõtted kummalised ja ei haakunud nende küsimustega, mida Vilgatsilt ja Ojalt küsiti. Lisaks häiris mind see, et kui oli küsimus, siis oleks tahtnud mõlema vastust lugeda, aga enamasti olid ainult ühe vastused konkreetsele teemale välja toodud. Ja siis järsku ilmusid sama küsimuse alla ka nt Ivo Linna või nende personaaltreeneri vastused. Üleüldse tundus mulle, et terve raamat käsitles ainult ühte teemat ja keskendus põhiliselt Vilgatsi ja Oja kehakaalule. Ma oleks natukene mitmekülgsemat vaadet nende elust tahtnud. Kuigi ma ise olen ka pigem ülekaaluline, siis mulle tundus, et terve raamat oli kirjutatud selleks, et õigustada enda suurt kehakaalu ja minul isiklikult sai sellest õigustamisest juba villand. Seega ma ootasin raamatult palju rohkem ja väga seda kellelegi teisele lugemiseks ei soovita. 

15. Lucinda Riley "Tormiõde" - Kuna esimene osa läks lõpuks päris huvitavaks ja esimese osa lõpus tekkis juba pisikene huvi mis teistest õdedest edasi saab, siis tuli ka järgmine osa läbi lugeda. Eks raamatu alguses oli süžee juba tuttav esimesest osast. Siiski tundus mulle, et esimene osa oli kaasahaaravam. Vähemalt see osa, kus õed hakkavad enda päritolu uurima. Siin suutsin ma juba üsna kiiresti ära taibata, kes kuidas kellega seotud on. Siiski on tegemist ajaviiteromaaniga ja selleks sobib see raamat hästi. Lihtsalt mingit erilist lugemiselamust raamat ei paku. Samas raamatu lõpp tekitas ikka uudishimu selle kohta, milline järgmise õe lugu siis on. Seega tuleb ikka need ülejäänud viis osa ka ära lugeda.

16. Toomas Toomsoo "Migreenist vabaks õige toiduga" - Ei, ma ei vaevle ise migreenide käes. Vähemalt 99,9% ajast. Mõned migreeniatakid olen siiski oma elu jooksul läbi elanud, kuid need olid pigem üsna kerget laadi tegelased. See-eest pingepeavalud on üsna igapäevased kaaslased (okei, igapäevased on kunstiline liialdus) olenevalt perioodist. Kunagi olin lühiaegselt ka peavaluõde ja sellest ajast on mulle huvi peavalude vastu külge jäänud. Nii polegi midagi imestada, et ma dr Toomsoo raamatut ka lugeda tahtsin. Ma pean siiski kahetsusega tõdema, et ma lootsin raamatust palju enamat. Loenguid peab Toomsoo väga huvitavalt, aga raamat oli minu jaoks pettumus. Just suuresti seetõttu, et ma tean kui huvitavalt ta loengutes räägib. Raamatu esimeses osas annab dr Toomsoo ülevaate erinevatest peavaludest, teises osas keskendub ta migreeni vallandavatele toiduainetele, kolmandas osas on nimekiri toiduainetest, mida migreeni all kannatajad tohivad süüa ja mida tasuks vältida. Raamatu neljanda osa on kirjutanud Kristel Randrüüt ja seal on välja toodud konkreetsed retseptid, mida võiks migreeni all kannatajad süüa. Esimene osa oli minu jaoks liiga teaduslik. Ja ma tean peavaludest ja neuroloogiast enda arvates üsna palju. Ma arvan, et tavalisel inimesel võib seda osa olla päris keeruline lugeda, sest seal on üsna arstikeskselt teemale lähenetud. Teine osa läks huvitavamaks, eriti veinidele pühendatud osa, aga siiski oli teemale liiga akadeemiliselt lähenetud ja ma panin mitmel korral raamatu käest. Näiteks said samal ajal läbi loetud siin nimekirjas sellele raamatule eelnevad kolm raamatut. Kolmas osa olid lihtsalt tabelid, millest ma silmadega üle lasin, kuid kindlasti on need tabelid oma toidulaua planeerimisel inimestele abiks. Mida ei saa öelda retseptide osa kohta. Ma saan aru, et Kristel Randrüüt elab aastaid Portugalis ja tema retseptid on Vahemere köögist mõjutatud ning üleüldse on Vahemere dieet väga oluline ja hea, kuid mulle oleks meeldinud kui retseptid oleksid veidi rohkem eesti maitseid sisaldanud. Nüüd jääb mulle mulje, et ma olen liiga kriitiline, kuid ma lihtsalt arvan, et patsientidele suunatud raamatud võiksid olla eelkõige lihtsamas keeles (mitte, et patsiendid rumalad oleksid), sest siis ei teki inimestel tunnet, et raamat on suunatud teisele neuroloogile, kes keerulistest terminitest aru saab. Vähemalt mina tajun, et kui mu peavalud on sagedased ja raskete hoogudega, siis ma ei taha oma väheseid valuvabasid hetki kulutada pingsale mõttetööle, et teaduskirjandust lugeda. Kahjuks just sellise tude see raamat minus tekitas.

17. Dan Hurley "Targem. Ajuvõimekuse arendamise uus teadus" - Huvitav raamatu avastus koduselt raamaturiiulilt. Ma mäletan, et sügisel rääkis sellest raamatust minu kognitiivse psühholoogia õppejõud. Seega päris ajaviitekirjandusega tegemist ei ole. Pigem sobib raamat psühholoogiast huvitatutele või siis mingil määral eneseabiõpikuna. Raamatus räägib USA teadusajakirjanik Dan Hurley sellest, kuidas ta sattus juhuslikult uurima ajuvõimekuse arendamist. Selleks, et teada saada, kas ajuvõimekust on reaalselt võimalik arendada, asub ta erinevaid meetodeid uurima ja katsetab neid ka enda peal. Seda, kas katse õnnestub või mitte saate teada raamatut lugedes, sest lõppude lõpuks on see üsna subjektiivne arvamus. Neile, kes raamatut lugeda ei taha, võin kiire lühikokkuvõtte teha. Jõutreening, nikotiin (puhas nikotiin, mitte koos tubakaga), mõõdukas koguses kofeiini, teadlikkusmeditatsioon ja spetsiaalsed kognitiivset funktsiooni testivad harjutused on erinevate teadusallikate sõnul kõige efektiivsemad ajuvõimekuse arendamiseks. Seega minge kõik välijõusaalidesse! Muidugi võite ka kohvi juua ja nikotiiniplaastreid kasutada ning kognitiivseid harjutusi teha, aga ilusate ilmadega (mida viimasel ajal enam väga pole) on välijõusaalis mõnusam.