Wikmani poisid

 23. Novembril 2024 Temufi teatrimajas

Foto: Kevin Kohjus

Mulle meeldib kui inimesed unistavad ja veelgi rohkem meeldib mulle kui inimesed oma unistused täide viivad. Eks ehteestlaslikult olen natukene kade nende peale, kes oma ägedaid unistusi ellu viivad. Nagu öeldakse, siis kadedus pidi edasiviiv jõud olema ja seega käin ma teiste teoks saanud unistusi vaatamas, et ka mina julgeksin edaspidi unistada ja loota, et minu unistused kunagi täituvad. Unistustest hakkasin aga kirjutama hoopis seetõttu, et käisin vaatamas Temufi teatri uut lavastust „Wikmani poisid“, mis on ühtlasi Temufi enda isikliku teatrimaja avalavastus. Kuna oma maja on teatri suur unistus olnud ja ilmselt on kogu Temufi teater enda loojate unistus olnud, siis seda on teatrimajas ringi liikudes igal pool tunda. Uus teatrimaja tekitas minus samuti palju emotsioone, siis sel korral saab lisaks lavastuse arvustusele lugeda ka teatrimaja kohta käivaid mõtteid.

Ega ma Viljandit ja sealset elu väga hästi ei tea, seega läksin teatrisse veidi varem, et ikka õige koht üles leida ja seetõttu jäi veidi rohkem aega teatriga tutvumiseks. Kuna teatri asukoht on väga mugavalt kesklinnas, siis leidsin selle kiiresti üles. Kuigi esimesteks sekunditeks ehmatas mind veidi ära see, et teater asub teisel korrusel ja sinna saamiseks tuleb üsna järsku treppi mööda üles liikuda. Arvestades seda, et tegemist on kunagise ööklubiga, siis on trepp ja asukoht muidugi arusaadavad. Ilmselt pole Temufi keskmine külastaja eakas inimene, seega ei ole trepid probleemiks. Igatahes on asukoht (kohe lokaal Legendi teisel korrusel) täpselt ideaalne ühe mõnusa õhtupooliku veetmiseks, kus saab  ja pärast teatrit kaaslas(t)ega mõnusalt lokaalis istuda ja mugavalt teatrisse minna. Muidugi on teatril endal ka baar olemas, kus saab aega veeta ja eriti tore on see, et baar on ka pärast etenduse lõppu avatud. Teatri sisemus on muidugi kaasaegne ja hästi hubane. Eriti meeldisid mulle seintel olevad tsitaadid teatri varasematest lavastustest. Ja naisena lähevad minu boonuspunktid teatrile muidugi selle eest, et wc-s on olemas naiste hügieenitarvikud, seda Eestis väga tihti ei kohta.

Kellel on kombeks varakult teatrisse minna, aga kohvikus/baaris istuda ei taha, siis ka nende inimeste peale on Temufi mõelnud. Näiteks lisaks nendele samadele tsitaatidele, kaunistavad ühte seina teatri loojate kipsist avatud peopesade figuurid. Aga nagu kõigile vastumeelsed telereklaamid kuulutavad, siis ka see pole veel kõik. Kohe saali kõrval on avatud fotonurk, kus saab varasemate lavastuste rekvisiitidega pilti teha. Kuna tegemist on veel uue teatriga, siis loodetavasti saab tulevikus fotonurk täiendust uute rekvisiitidega ja ehk hakkab fotoseina ka teatri nimi kaunistama. Oleks ju väga tore niimoodi pilti teha, et pilti vaadates saavad kõik kohe aru kus pilt tehtud on. Saal ise on väikesele teatrile kohaselt samuti väike ja hubane. Kuna mina istusin veidi tagapool kõrgemal platvormil, siis minul oli lavale päris hea vaade. Esimesed üheksa rida on põrandal samal tasapinnal ja seega see võib veidi vaadet lavale mõjutada, aga kuna ma ise seal ei istunud, ei oska ma tegelikult kommenteerida, kuidas seal nähtavus on. „Wikmani poisid“ on teatri avalavastus, siis pakutakse enne etendust tervitusjooki, mis minu hinnangul on küll väga hea žest kuid väikese teatri jaoks ilmselt väga suur väljaminek ja mina loobuksin sellest. Kuna pokaalidega oli ka saali lubatud minna, siis mind veidi häiris see saalist aeg-ajalt kostev klaasikõlin. Kes tahab jooki nautida, saab seda mugavalt baaris teha, ma leian et mõned asjad võiksid ikka teatrisaalist eemale jääda.

Liikudes konkreetselt edasi lavastuse juurde, siis pean tunnistama, et Jaan Krossi samanimelist romaani pole ma kunagi lugenud, sest see pole kuidagi minu teema tundunud olevat. Eks ma natukene ikka teadsin kes need Wikmani poisid on, aga kogu minu teadmine pärines kunagisest 90ndate Eesti teleseriaalist (või filmist), mille sisust ma muidugi mitte midagi enam ei mäleta. Ainus mälestus on, et seal vist mängisid Marko Matvere ja Mait Malmsten (kiire guugeldamine näitab, et see mälestus on õige). Ühelt poolt läksingi teatrisse seetõttu, et näha, mida Temufi sel korral lavale toonud on, sest mulle tundub, et ma olen päris paljusid nende lavastusi näinud. Teisalt tahtsin ka nende uut teatrimaja näha. Muidugi tahtsin näha ka seda, millise dramaturgia mu kursuseõde Kaisa-Kadi Pilt on Jaan Krossi romaanist teinud. See on nüüd see koht, kus ma natukene kade olen, sest kuigi ma igapäevaselt tegutsen tervishoiu valdkonnas, siis kogu see teatrimaailm on ka ahvatlev ja väga tore oleks ka ise ühel päeval midagi dramatiseerida (need on need unistused). Lavastuse temaatika jättis mind üsna ükskõikseks ja eks ma natukene isegi kartsin seda, et lavastus mulle ei meeldi, seega see oli viimane põhjus miks teatrisse minna.

Tegelikult on nüüd lugu nii, et võib-olla võtan ma isegi pärast etenduse nägemist ka Jaan Krossi romaani käsile, sest tahaks kõike seda ka teada, mis praegu lavastusest välja jäi. Kõige rohkem kartsin just seda, et see ajastu jätab mind ükskõikseks ja mida ma neid koolipoiste lugusid ikka kuulan. Samas olen juba varem leidnud end mõtlemas sellele, et vanasti olid inimesed kuidagi täiskasvanulikumad ja väljapeetumad. Kui mõelda tänapäeva 17-18 aastaste poiste peale, siis mulle seostuvad selles eas poistega eelkõige peod ja sarvede maha jooksmine. Eks muidugi leidub ka tänapäeval teistsuguste huvidega poisse, kuid Wikmani poisid jätsid mulle vägagi täiskasvanud inimeste mulje. Jah, nad tegid ka koerustükke ja kohati selliseid, mille peale tänapäeval keegi ei tulekski. Näiteks magneesiumiplahvatus paberikorvis, mille tagajärjel oleks õpetaja võinud pimedaks jääda. Kuid ajastule omaselt (tegevus toimub Vabadussõja ja Teise Maailmasõja vahelisel ajal) kannavad kooliõpilased ülikondi ja teineteist teietatakse (sinatamist on kuulda ainult kõige lähemate sõprade vahel) ning räägitakse erudeeritud teemadel. Kõik see muudab minu silmis tolle ajastu koolipoisid palju mehisemaks ja täiskasvanulikumaks kui nende tänapäevased eakaaslased seda on. Minu hinnangul võiks tänapäeval palju rohkem seda viisakalt riietumist ja erudeeritud käitumist olla.

Minu hinnangul on lavastuse peamine teema eneseotsingud ja püüd selles keerulises ja muutuvas maailmas kuidagi hakkama saada. Muuhulgas räägitakse ka sellest kuidas leida oma teed kui vanematel on sinu elu jaoks hoopis teine visioon kui sinul. Otsingud keskenduvad peamiselt poiste kooliajale, kuid lõpus vaatavad Jaak Sirkel (Raivo E. Tamm) ja Richard Laasik (Lauri Kink) vanade meestena oma elule tagasi ja annavad küsimused nii mitmelegi seni vastuseta jäänud küsimusele. Kas mina olen süüdi, kui minu noaga lõigatakse läbi paati kaldal kinni hoidev köis, kui paat merel upub? Kas mina olen süüdi, kui teine inimene jääb trammi alla, kui mina seda salaja soovin? Kuidas kogu elu selle süütundega elada? Kuidas võita tüdruku südant, kui samal ajal on ka sinu klassivend samasse tüdrukusse armunud? Kuidas säilitada suhted selle sama klassivennaga? See on ainult üks väike osa sellest, millele Wikmani poisid kogu lavastuse jooksul vastust otsivad. Lisaks eneseotsingutele saab väikest armastuslugu ka vaadata. Minu meelest see väike armastusulugu oli lavastuse puhul oluline, et tuua veidi rohkem naiselikkust sellesse mehisesse maailma, kus enamik tegelastest olid mehed (eks ka see ole ajastu peegel).

Kõige toredam minu jaoks kogu armastusloo juures oli Virvele (Elis Järvsoo) pühendatud laul. Kohati oli seda laulu kuulates tunne nagu oleks ajaratas mind viinud tagasi Raimond Valgre kontserdile (mitte, et ma mõnel Valgre kontserdil kunagi käinud oleksin, aga minu silmis oli laulu stiil ja esitus Valgre stiilile sarnane). Igati mõnusa rütmi ja emotsiooniga lööklauluke, mida esitas Raivo E. Tamm ja saatis bänd koosseisus: Ott Kartau klaveril, Lauri Kink trummidel, Peep Maasik kitarril ja Silver Kaljula tamburiinil. Üleüldse sai bändi esitatud elavat muusikat kogu lavastuse jooksul väga palju kuulata ja sellise muusikalise kujunduse eest peab tänama Martin Aulist. Minu jaoks oli muidugi üllatav see, et näitlejad nii andekad on ja sellise bändi kokku said. Rääkimata sellest, et hubaselt väikses saalis kostis elav muusika vägagi mõnusalt ja lõi hoopis teistsuguse atmosfääri kui seda oleks lindilt tulnud muusika loonud.

Lavakujundus oli pigem tagasihoidlik ja multifunktsionaalne, mis tähendas et samu elemente sai laval igate pidi keerata ning nendest moodustati nii koolipinke kui ka diivaneid. Suurem rõhk oli publiku enda fantaasial ja näitlejate sõnal. Samuti kujutati erinevaid tegelasi pigem minimaalsete aksessuaaridega. Näiteks muutus Raivo E. Tamm kooliõpilane Jaak Sirklist kooli direktoriks härra Wikmaniks ainult peakatet ja hääletooni vahetades. Sama väheste vahenditega muutsid ka teised näitlejad karaktereid. Kõige naljakam oli minu jaoks see kui Silver Kaljula kehastas proua Pukspuud. Kui tavaliselt on naljakas vaadata mehi naisteriietes, siis sel korral oli just Kaljula kehakeel ja hääl see, mis proua Pukspuu naljakaks tegi, sest suurt naisteriiete kandmist laval näha ei olnud. Tagumikuga hööritamine oli minu meelest kõige humoorikam. Kes tahab teada, mis hööritamisest saab 20. sajandi esimeses kolmandikus juttu olla, siis peab ise teatrisse vaatama minema.

Näitlejaid on laval vähe ja tegelasi omajagu, kuid täpselt nende väikeste aksessuaaride vahetusega näitlejad erinevaid tegelasi kehastavadki. Selleks ajaks kui mina lavastust vaatama jõudsin, on lavastust juba omajagu mängitud ja on näha, et näitlejad on rollidega harjuma hakanud. Kuna tegemist on trupiga, kes Temufi lavastustes aastate jooksul palju koos mänginud, siis seda ühtekuuluvust on saali tunda ja kindlasti teeb see üheskoos mängimise trupile ka lihtsamaks. Väga hästi on truppi sulandunud ka Raivo E. Tamm ja Ott Kartau, kes varasemalt minu teada Temufiga koostööd teinud pole. Tore on laval näha ka TÜ VKA 13.lennu lõpetanud Elis Järvsood, kes mehisesse lavastusse veidi naiselikku energiat lisab.

Kuigi ma teatrisse minnes veidi kartsin seda, mis mind laval ees ootab, kuna ajaloolised teemad pole minu kõige suuremad lemmikud, siis õhtu lõppedes jäin teatrietendusega igati rahule. Õnneks oli lugu nii hästi dramatiseeritud või on käsitletud teemad ka tänapäeval nii olulised, et seda igavat ajalootunni tunnet ei tulnud mulle kordagi peale. Lugu oli kaasahaarav ja ma ootasin kogu aja, et kuidas ja millega lugu siis lõpeb (sest ma pole romaani lugenud ja seega polnud mul mingit aimdust, et mis edasi saab). Lisaks olid näitlejad oma kehastatavad karakterid parajalt koomiliseks muutnud, mistõttu sai tegelikult päris palju naerda ka. Näitlejad mängisid hästi ja kogu teatrimaja atmosfäär oli mõnusa teatriõhtu veetmiseks imetore. Ma tõsimeeli kiitsin järgmised paar päeva töö juures ja messengeris päris paljudele kui toredas teatrimajas ma käisin. Soovitan kõigil teekond Viljandisse ette võtta ja ise Temufi teatrimaja üle vaadata.

 

Esietendus 5. oktoobril 2024 Temufi teatrimajas.

Autor: Jaan Kross
Dramaturg: Kaisa-Kadi Pilt
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Karmo Mende
Helilooja: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Sander Aleks Paavo
Osades:
Raivo E. Tamm – Jaak Sirkel; Johan Wikman
Lauri Kink – Richard Laasik
Ott Kartau – Penno; Inspektor Ambel; Härra Sirkel
Silver Kaljula – Vare; Vikaar Tooder; Proua Pukspuu
Peep Maasik – Juhan Pukspuu; Maria; Magister Kõiv; Peeter Puhm
Elis Järvsoo – Virve Pukspuu

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Temufi koduleheküljelt.

Loe edasi

Kontsertetendus "Ma olen Ivo Linna"

16.märtsil 2016 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Pildi autor Hendrik Osula. Pilt pärit Googlest

Teksti autor ja lavastaja: Urmas Vadi

Laval olid:

Raivo E. Tamm

Super Hot Cosmos Blues Band

Erinevalt viimastest kordadest sattusin seekord teatrisse planeeritult. Lihtsalt avastasin, et kodukohas  toimub Raivo E. Tamme 50 juubeli auks tehtud monoetendus. Kunagi olin ETV Kultuuriuudistes lõiku lavastusest näinud ja tundus huvitav olevat. Tookord jäin piletite hankimisega hiljaks. Seega oli nüüd hea võimalus lavastus ära vaadata. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma ei suudagi midagi konkreetselt välja mõelda, mis mind seda lavastust vaatama meelitas. Raivo E. Tamme fänn ma ei ole. Komöödialavastuste fänn ma ka pigem ei ole. Kas tõesti ma olen nii suur Ivo Linna fänn? Sest kunagi lapsena Ivo Linna mulle meeldis. Või õigem oleks öelda, et tema laulud meeldisid mulle. Järelikult oli see piisav põhjus, sest millega muidu seletada seda, miks ma lavastust vaatama läksin.

Kuna ma ei oska isegi selgitada, miks ma konkreetset lavastust vaatama läksin, siis on ilmselge, et mingeid erilisi ootusi ja mõtteid mul eelnevalt ka polnud. Läksin lihtsalt kohale ja vaatasin, et mis toimub. Nüüd võin tõdeda, et toimus väga palju. Saali maha istudes tabasin end mõttelt, et mida ma siin teen, et kas ma tõesti tahan kuulata mingisugust Ivo Linna laulude kontserti? Ivo Linna kontserdi vastu ei oleks mul midagi, kui laulaks Ivo Linna ise, aga ma olin veidi pessimistlik, kas ma tahan Raivo E. Tamme kuulata mitu tundi Ivo Linna laule laulmas. Minu jaoks pole Raivo E. Tamm just kõige parem laulja. Aga natuke hilja oli selliseid mõtteid mõtlema hakata. Nii ma siis istusin seal saalis ja ootasin, et mis juhtuma hakkab.

Kõigepealt juhtus see, et saal oli pime ja laval oli vaikus. Vaikus kestis ikka rohkem kui mõned kandvad minutid. Ma juba mõtlesin, et midagi on juhtunud, et nii pikalt keegi lavale ei tule. Lõpuks peale pikka vaikust (vaikus oli nii pikk, et inimesed jõudsid juba saalis päris kõva häälega kommenteerima hakata) tulid lavale Super Hot Cosmos Blues Bandi poisid. Ja hakkasid siis oma pille mängima. Ma pidin juba kannatamatuks muutuma, sest see kitarrimuusika polnud päris minu maitse. Ja siis tuli vasakust servast lavale Raivo E. Tamm. Ma vist naersin sel hetkel ikka hea kõhutäie. Lihtsalt valgetes platvormkingades ja helerohelises (helesinises) altlaienevate pükstega kostüümis Raivo oli naljakas. Omamoodi koomiline oli ka see ootamatu ja samas nii ükskõikne sisenemine lavale. Lisaks kostüümile olid naljakad ka tantsuliigutused, mida Raivo laulmise ajal tegi. Ehk teistele need nii naljakad ei tundunud, kuid ma olen ilmselt liiga noor ja pole selliseid liigutusi väga varem näinud. No need tantsuliigutused võisid olla pärit nii aastast 1965-1970. Sest kogu lugu hakkas pihta aastal 1965, kui Ivo Linna vineerist esimese kitarri välja saagis ja samal ajal sündis ka Raivo E. Tamm.

Kui ma alguses mainisin, et tegemist oli monoetendusega, siis kohe kindlasti ei olnud tegemist mingi sellise monoetendusega, nagu seda on Jan Uuspõllu monoetendused (nt Ürgmees, Külm lugu, Isa jne). Pigem oli tegemist mingi stand-up komöödia sarnase lavastusega. Etenduses olid kombineeritud seiklused Raivo E. Tamme ja Ivo Linna elust ning neile vahelduseks esitas Raivo ka mitmeid Ivo Linna tuntumaid laule. Mingisugust sügavamat mõtet ma asjal ei näinud, kuid ilmselt oligi tegemist kerge meelelahutusega, mis inimestele meeldida võiks. Alguses jäi mulle mulje, et Raivo E. Tamm jutustab terve etenduse Ivo Linna elust, kuid siis mingil ajal sain aru, et lood Ivo Linna elust on põimitud lugudega Raivo enda elust. Kuigi lõpuks oli rohkem lugusid Raivost, kui Ivost. Enamasti pidid need lood näitama, mida on kahel mehel ühist. Siiski oli keskmes Raivo elu, kuhu sekkusid vahel harva Ivo Linna enda meenutused. Minu jaoks oli kõige suurem üllatus see, kui hästi Raivo suutis Ivo Linna häält järgi teha. Kui ma korraks silmad kinni panin, oli tunne, nagu laval oleks päris Ivo Linna ise. Seda häält oleksin ma rohkem tahtnud seal laval kuulda. Üleüldse oleks mulle meeldinud, kui Raivo oleks rohkem laval laulnud või tantsinud. Mingitel hetkedel meenutas ta mulle seal laval lauldes ja igasuguseid nägusid tehes hoopis Antti Kammistet (kes mingil ajal käis ka üsna tihti Ivo Linnaga kontserte andmas). Kõik need karakterid olid tunduvalt huvitavamad kui lihtsalt istuv ja rääkiv Raivo. Ilmselt on ka neid inimesi, kellele selline lavastus peale läheks, kuid ma pole eriline stand-up komöödia armastaja. Mina oleksin tahtnud näha, milleks Raivo E. Tamm veel suuteline on, sest ma usun, et ta ei andnud endast selles lavastuses veel kõike.

Mida ma aga tõeliselt kiita tahaksin, on valgus- ja videokujundus. Nimelt oli saalis kaamera, mis filmis laval toimuvat otse ja siis näidati seda filmi reaalajas ekraanile koos erinevate videoefektidega. Lisaks kasutati etenduses vaheklippidena ka nö videopäevikuid. Mingitel hetkedel nende päevikute juures inimesed saalis naersid, kuid mina vist ei saanud naljale pihta. Mina vähmalt ei leidnud midagi nii naljakat sealt, kuid toredad vahepalad sellele pidevale monoloogile olid need videod küll. Ja kuna laval oli terve hunnik bändimeeste tehnikat (võimud, erinevad kitarrid, trummid) ja toolid istumiseks, siis nagu erilisest lavakujundusest rääkida ei saa. Selles suhtes üsna lihtne lavakujundus, kui seda saab üldse lavakujunduseks nimetada. Mistõttu oligi valgus see, millega lavaruumi muuta sai. Kuigi ma pean ära mainima, et mulle oleks see valguskujundus rohkem meeldinud, kui need prožektorid oleksid seal laval ringi liikunud, mitte pidevalt saalis istuvatele inimestele otse näkku paistnud. Nii oli päris ebamugav ja kohati silamdele valus etendust vaadata. 

Üldiselt jäin ma aga lavastusega rahule. Jah, need laulud oleksin ma muutmata jätnud. Õigemini laulud ei olnud muudetud, aga bändi poolt tehtud saade oli ikka korralikult muudetud ja see jäi häirima. Kohati oli mul jälle sõnadest aru saamisega raskusi, sest võimendust oli liiga palju taga. Selles suhtes oli aga lavastus tore, et Raivo E. Tamme kohta sai päris palju huvitavat infot teada. Kohati tekkis mul küll tunne, et need Ivo Linnaga seotud seigad tema elus on välja mõeldud või siis kordades suuremaks puhutud. Aga mine sa tea, ehk oligi kõik täpselt nii, nagu lavastuses räägitakse. Üllatusena mõjus ka see, et Raivo E. Tamm on päris arvestatav koomik. Ma pole teda veel sellises koomikurollis kohanudki. Jah ENSV seriaalis see baarmen vist on midagi koomilist, kuid seal on see asi kuidagi rohkem üle võlli keeratud. Enamustele inimestest seostub Raivo E. Tamm ilmselt ikkagi Allaniga seriaalist Õnne 13. Selles suhtes olin jah positiivselt üllatunud, et ma sain naerda päris korralikult. Ilmselt need inimesed, kellele komöödiad rohkem meeldivad, saavad selle võrra ka rohkem naerda. Ma lihtsalt ei ole väga suur komöödia armastaja. Kuigi jah, Ivo Linna laule oleks võinud veel rohkem olla. Kuid need laulud, mida esitati jäid pikaks ajaks kõlama ja kummitama. Mul on praeguseks rohkem kui 24h etenduse külastamisest möödas ja see laul "65" kummitab mind ikka veel. Ahjaa, kavalehel olid kõikide laulude sõnad ka kirjas, seega sai publik alati kaasa laulda. Eestlane on ju laulurahvas ja ilmselt see kaasalaulmine ja kaasahaarvad laulud olidki see põhjus, miks ma sain etendusse süveneda ja ei mõelnud etenduse ajal kordagi oma argimõtteid.

Lõpetuseks ütlen, et neile, kellele komöödia ja Ivo Linna laulud meeldivad, meeldib ilmselt ka see lavastus ja soovitan kindlasti vaatama minna. Mis nüüd ei tähenda, et teised ei tohiks seda vaatama minna. Ma arvan, et tegelikult leiab igaüks lavastusest endale midagi ja päris ilma naermata ka keegi saalist ei lahku.

Lavastus on sobilik kõigile neile, kes ei suuda ära otsustada, kas nad tahavad vaadata teatrit või kuulata kontsertit või minna hoopis kinno. Sest selles lavastuses on kõik eelmainitud kunstiliigid omavahel kombineeritud ja tulemus on üllatavalt hea.

Loe edasi