Kuvatud on postitused sildiga monoetendus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga monoetendus. Kuva kõik postitused

18/03/2016

Kontsertetendus "Ma olen Ivo Linna"

16.märtsil 2016 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Pildi autor Hendrik Osula. Pilt pärit Googlest
Teksti autor ja lavastaja: Urmas Vadi
Laval olid:
Raivo E. Tamm
Super Hot Cosmos Blues Band

Erinevalt viimastest kordadest sattusin seekord teatrisse planeeritult. Lihtsalt avastasin, et kodukohas  toimub Raivo E. Tamme 50 juubeli auks tehtud monoetendus. Kunagi olin ETV Kultuuriuudistes lõiku lavastusest näinud ja tundus huvitav olevat. Tookord jäin piletite hankimisega hiljaks. Seega oli nüüd hea võimalus lavastus ära vaadata. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma ei suudagi midagi konkreetselt välja mõelda, mis mind seda lavastust vaatama meelitas. Raivo E. Tamme fänn ma ei ole. Komöödialavastuste fänn ma ka pigem ei ole. Kas tõesti ma olen nii suur Ivo Linna fänn? Sest kunagi lapsena Ivo Linna mulle meeldis. Või õigem oleks öelda, et tema laulud meeldisid mulle. Järelikult oli see piisav põhjus, sest millega muidu seletada seda, miks ma lavastust vaatama läksin.
Kuna ma ei oska isegi selgitada, miks ma konkreetset lavastust vaatama läksin, siis on ilmselge, et mingeid erilisi ootusi ja mõtteid mul eelnevalt ka polnud. Läksin lihtsalt kohale ja vaatasin, et mis toimub. Nüüd võin tõdeda, et toimus väga palju. Saali maha istudes tabasin end mõttelt, et mida ma siin teen, et kas ma tõesti tahan kuulata mingisugust Ivo Linna laulude kontserti? Ivo Linna kontserdi vastu ei oleks mul midagi, kui laulaks Ivo Linna ise, aga ma olin veidi pessimistlik, kas ma tahan Raivo E. Tamme kuulata mitu tundi Ivo Linna laule laulmas. Minu jaoks pole Raivo E. Tamm just kõige parem laulja. Aga natuke hilja oli selliseid mõtteid mõtlema hakata. Nii ma siis istusin seal saalis ja ootasin, et mis juhtuma hakkab.
Kõigepealt juhtus see, et saal oli pime ja laval oli vaikus. Vaikus kestis ikka rohkem kui mõned kandvad minutid. Ma juba mõtlesin, et midagi on juhtunud, et nii pikalt keegi lavale ei tule. Lõpuks peale pikka vaikust (vaikus oli nii pikk, et inimesed jõudsid juba saalis päris kõva häälega kommenteerima hakata) tulid lavale Super Hot Cosmos Blues Bandi poisid. Ja hakkasid siis oma pille mängima. Ma pidin juba kannatamatuks muutuma, sest see kitarrimuusika polnud päris minu maitse. Ja siis tuli vasakust servast lavale Raivo E. Tamm. Ma vist naersin sel hetkel ikka hea kõhutäie. Lihtsalt valgetes platvormkingades ja helerohelises (helesinises) altlaienevate pükstega kostüümis Raivo oli naljakas. Omamoodi koomiline oli ka see ootamatu ja samas nii ükskõikne sisenemine lavale. Lisaks kostüümile olid naljakad ka tantsuliigutused, mida Raivo laulmise ajal tegi. Ehk teistele need nii naljakad ei tundunud, kuid ma olen ilmselt liiga noor ja pole selliseid liigutusi väga varem näinud. No need tantsuliigutused võisid olla pärit nii aastast 1965-1970. Sest kogu lugu hakkas pihta aastal 1965, kui Ivo Linna vineerist esimese kitarri välja saagis ja samal ajal sündis ka Raivo E. Tamm.
Kui ma alguses mainisin, et tegemist oli monoetendusega, siis kohe kindlasti ei olnud tegemist mingi sellise monoetendusega, nagu seda on Jan Uuspõllu monoetendused (nt Ürgmees, Külm lugu, Isa jne). Pigem oli tegemist mingi stand-up komöödia sarnase lavastusega. Etenduses olid kombineeritud seiklused Raivo E. Tamme ja Ivo Linna elust ning neile vahelduseks esitas Raivo ka mitmeid Ivo Linna tuntumaid laule. Mingisugust sügavamat mõtet ma asjal ei näinud, kuid ilmselt oligi tegemist kerge meelelahutusega, mis inimestele meeldida võiks. Alguses jäi mulle mulje, et Raivo E. Tamm jutustab terve etenduse Ivo Linna elust, kuid siis mingil ajal sain aru, et lood Ivo Linna elust on põimitud lugudega Raivo enda elust. Kuigi lõpuks oli rohkem lugusid Raivost, kui Ivost. Enamasti pidid need lood näitama, mida on kahel mehel ühist. Siiski oli keskmes Raivo elu, kuhu sekkusid vahel harva Ivo Linna enda meenutused. Minu jaoks oli kõige suurem üllatus see, kui hästi Raivo suutis Ivo Linna häält järgi teha. Kui ma korraks silmad kinni panin, oli tunne, nagu laval oleks päris Ivo Linna ise. Seda häält oleksin ma rohkem tahtnud seal laval kuulda. Üleüldse oleks mulle meeldinud, kui Raivo oleks rohkem laval laulnud või tantsinud. Mingitel hetkedel meenutas ta mulle seal laval lauldes ja igasuguseid nägusid tehes hoopis Antti Kammistet (kes mingil ajal käis ka üsna tihti Ivo Linnaga kontserte andmas). Kõik need karakterid olid tunduvalt huvitavamad kui lihtsalt istuv ja rääkiv Raivo. Ilmselt on ka neid inimesi, kellele selline lavastus peale läheks, kuid ma pole eriline stand-up komöödia armastaja. Mina oleksin tahtnud näha, milleks Raivo E. Tamm veel suuteline on, sest ma usun, et ta ei andnud endast selles lavastuses veel kõike.
Mida ma aga tõeliselt kiita tahaksin, on valgus- ja videokujundus. Nimelt oli saalis kaamera, mis filmis laval toimuvat otse ja siis näidati seda filmi reaalajas ekraanile koos erinevate videoefektidega. Lisaks kasutati etenduses vaheklippidena ka nö videopäevikuid. Mingitel hetkedel nende päevikute juures inimesed saalis naersid, kuid mina vist ei saanud naljale pihta. Mina vähmalt ei leidnud midagi nii naljakat sealt, kuid toredad vahepalad sellele pidevale monoloogile olid need videod küll. Ja kuna laval oli terve hunnik bändimeeste tehnikat (võimud, erinevad kitarrid, trummid) ja toolid istumiseks, siis nagu erilisest lavakujundusest rääkida ei saa. Selles suhtes üsna lihtne lavakujundus, kui seda saab üldse lavakujunduseks nimetada. Mistõttu oligi valgus see, millega lavaruumi muuta sai. Kuigi ma pean ära mainima, et mulle oleks see valguskujundus rohkem meeldinud, kui need prožektorid oleksid seal laval ringi liikunud, mitte pidevalt saalis istuvatele inimestele otse näkku paistnud. Nii oli päris ebamugav ja kohati silamdele valus etendust vaadata. 
Üldiselt jäin ma aga lavastusega rahule. Jah, need laulud oleksin ma muutmata jätnud. Õigemini laulud ei olnud muudetud, aga bändi poolt tehtud saade oli ikka korralikult muudetud ja see jäi häirima. Kohati oli mul jälle sõnadest aru saamisega raskusi, sest võimendust oli liiga palju taga. Selles suhtes oli aga lavastus tore, et Raivo E. Tamme kohta sai päris palju huvitavat infot teada. Kohati tekkis mul küll tunne, et need Ivo Linnaga seotud seigad tema elus on välja mõeldud või siis kordades suuremaks puhutud. Aga mine sa tea, ehk oligi kõik täpselt nii, nagu lavastuses räägitakse. Üllatusena mõjus ka see, et Raivo E. Tamm on päris arvestatav koomik. Ma pole teda veel sellises koomikurollis kohanudki. Jah ENSV seriaalis see baarmen vist on midagi koomilist, kuid seal on see asi kuidagi rohkem üle võlli keeratud. Enamustele inimestest seostub Raivo E. Tamm ilmselt ikkagi Allaniga seriaalist Õnne 13. Selles suhtes olin jah positiivselt üllatunud, et ma sain naerda päris korralikult. Ilmselt need inimesed, kellele komöödiad rohkem meeldivad, saavad selle võrra ka rohkem naerda. Ma lihtsalt ei ole väga suur komöödia armastaja. Kuigi jah, Ivo Linna laule oleks võinud veel rohkem olla. Kuid need laulud, mida esitati jäid pikaks ajaks kõlama ja kummitama. Mul on praeguseks rohkem kui 24h etenduse külastamisest möödas ja see laul "65" kummitab mind ikka veel. Ahjaa, kavalehel olid kõikide laulude sõnad ka kirjas, seega sai publik alati kaasa laulda. Eestlane on ju laulurahvas ja ilmselt see kaasalaulmine ja kaasahaarvad laulud olidki see põhjus, miks ma sain etendusse süveneda ja ei mõelnud etenduse ajal kordagi oma argimõtteid.
Lõpetuseks ütlen, et neile, kellele komöödia ja Ivo Linna laulud meeldivad, meeldib ilmselt ka see lavastus ja soovitan kindlasti vaatama minna. Mis nüüd ei tähenda, et teised ei tohiks seda vaatama minna. Ma arvan, et tegelikult leiab igaüks lavastusest endale midagi ja päris ilma naermata ka keegi saalist ei lahku.
Lavastus on sobilik kõigile neile, kes ei suuda ära otsustada, kas nad tahavad vaadata teatrit või kuulata kontsertit või minna hoopis kinno. Sest selles lavastuses on kõik eelmainitud kunstiliigid omavahel kombineeritud ja tulemus on üllatavalt hea.

16/01/2016

Monoetendus "5 grammi sisemist rahu"

15. jaanuaril 2016 Tartu Uue Teatri proovisaalis

Pildi autor Gabriela Liivamägi. 
Autor: Kätlin Padesaar
Lavastaja ja kaasautor: Silver Kaljula
Mängis: Silver Kaljula

Seekord käisin vaatamas hoopis midagi teistsugust. Selles suhtes teistsugust, et ma polnud päris selle etenduse sihtgrupp. Vähemalt ma arvan nii. Kuigi teatri koduleht väidab, et etendus sobib nii noortele kui täiskasvanutele, siis minu arvates etenduse sihtgrupiks ongi noored vanuses 12-15 eluaastat. Mis muidugi ei tähendaks seda, et teised seda etendust üldse vaadata ei tohiks. Noorematel ilmselt pole jah väga soovitatav, kuna etenduses pruugitakse vägevamaid sõnu päris korralikult. Eks mõtlemisainet olegi seal kõigile ja keegi ehk leiab ka äratundmist. Aga minu arvamus on, et eelkõige on see etendus suunatud noortele kasvatusmeetodiks.
Etendus ise on sündinud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 10.lennu iseseisvast tööst ja seda on Silver Kaljula koos dramaturg Kätlin Padesaarega edasi arendanud. Nagu Silver täna ise ütles, siis umbes 80% sellest monoetendusest on tõsielu ja ülejäänud 20% siis fantaasia. See suurem osa, mis põhineb tõsielul, on Kätlini poolt kirja pandud ühe Tartu endise narkomaani meenutuste põhjal.
Aga miks ma seda etendust üldse vaatama läksin? Ei ma ei ole ise kunagi narkomaan olnud, isegi proovinud pole mitte. Ja ma ei tunne ühtegi narkomaani (vähemalt ma ei tea, et mu tutvusringkonnas oleks mõni). Ma vist pole isegi tänavapildis ühtegi sellist korraliku narkomaani näinud, kellest oleks kohe peale vaadates aru saada, et tegemist on narkomaaniga (Vot, millises roosas mullis ma elanud olen). Võib-olla oligi see üks põhjus, miks ma vaatama läksin, et näha milline see narkomaani mõttemaailm siis on, sest ma pean tunnistama, et ma ei mõista neid inimesi, kes kanepit tõmbavad või endale midagi süstivad. Peale tänast julgen öelda, et nüüd juba mõistan, vähemalt mingil määral. Teine põhjus on see, et loo autor Kätlin Padesaar on mu endine kursaõde ja kutsus mind etendust vaatama. Ilmselgelt, kui teema poleks huvitanud, poleks ma ka vaatama läinud. Ja kui keegi nüüd mõtleb, et kui mind etendust vaatama kutsuti, et järelikult sain tasuta ja nüüd teen ühe korraliku kiidulaulu, siis nii see ei olnud. Kuna viimasel ajal on blogijate seas hästi palju intriige kütnud nö "aus ja läbipaistev blogimine", siis mainin niisama ära, et etendust käisin vaatamas täiesti oma raha eest ja käesoleva postituse ükski positiivne ega negatiivne sõna pole kellegi poolt kinni makstud. (Kuigi mulle täitsa meeldiks, kui ma ka vahel mõne pileti tasuta saaksin).
Mingil määral häiris mind alguses see, et ma olin saalis koos mitme klassitäie noorukitega, kes etenduse alguses koguaeg itsitasid. Ma nüüd ei saagi aru päris täpselt, kas mingi hetk süvenesin mina etendusee, süvenesid nored või süvenesime me mõlemad, aga saalis oli vaikus ja poisid mu ees ei näppinudki enam oma nutitelefone. Ilmselt, kui sellises vanuses noorukeid on võimalik millegagi telefonist eemale meelitada, siis see peab hea asi olema. Teine asi, mis mind veidi häiris oli see, et need noored poisid olid päris pikad ja kuna toolid olid ühel tasapinnal, siis mul jäi lihtsalt pool etendust nägemata (kogu see osa, mis toimus diivanil ja põrandal). Aga ma ei nurise, sest ma sain oma fantaasiat kasutada. Positiivse asjana tooksin veel välja mängukoha. Esialgsete plaanide järgi pidi etendus toimuma Tartus Genialistide Klubis, kuid selgus, et mängupaik on hoopis üle kolitud Tartu Uue Teatri proovisaali. Ma ei tea miks, aga mulle sümpatiseeris see proovisaal rohkem, kui GenKlubi saal. Ilmselt seepärast ,et GenKlubi saalis on mul alati külm hakanud. Põhjuseks lihtsalt see, et täna Genialistide Klubi ei köetud (nagu ma aru sain) ja seal oleks jube külm olnud. Mina muidugi olin end GenKlubi jaoks vastavalt riidesse pannud, ehk et siis veidi paksema jaki peale. Uues Teatris oli aga mõnusalt soe. Kuna me olime proovisaalis, siis sinna meid välisjalatsites ei lubatud. Jälle uus kogemus. Ilmselt esimene ja viimane kord, kus teatrisaali tuleb siseneda sokkides.
Nagu ma eespool mainisin, siis minu meelest oli etendus noortele suunatud. Ma polnud varem Silver Kaljulast eriti midagi kuulnud (LAHVKA välja arvatud) ja minu jaoks mõjus seetõttu etendus usutavamana. Kindlasti mängis Silver ka ise väga hästi ja ta oli suure töö ära teinud narkomaanide hingeelu õppides. Minu meelest oli see "pilves" oleks ikka väga tõetruu (nii palju kui ma filmides narkomaane näinud olen) ja isegi silmis oli teistsugune pilk. Et kui sa vaatasid ainult näitlejat ja oleksid näiteks kurt, siis sa saaksid kohe aru, et nüüd on ta pilves, sest lisaks sellele chillile olekule muutus nägu "pilves" oleku ajal ka korralikult. Nagu reaalseltki. Ja need tantsuliigutused olid muidugi ka umbes-täpselt sellised, nagu ma kusagil klubides näinud olen. Eks selles suhtes ongi võib-olla sellist monotükki parem teha, kus näitleja on ise ka lavastaja, sest siis sa oskad tegelikult kõige paremini teha just nii nagu lavastaja vaimusilmas näeb. Ja kui sa oled selle etendusega juba nii kaua tegelenud nagu Silver (etendus kasvas välja tema kodutööst TÜ VKA õpingute ajal), siis peabki sellest hea asi tulema. Sest kogu selle protsessi käigus on sul mingi visioon peas olemas mida ja kuidas sa teha tahaksid. Kindlasti andis etendusele palju juurde Kätlini dramaturgia, sest üks asi on kirja panna ainult kellegi mõtted, teine asi on aga lisaks mõtetele tunded kirja panna ja need tunded kätte saada. Samas töötab Kätlin ka ise psühhiaatriakliinikus ja näeb seal väga erinevaid inimesi ja seega oskab seda kõike dramaturgiasse sisse kirjutada. Minu meelest andis kogu see hingemaailma temaatika etendusele sügavust juurde. Ma pole kindel, kas tavaline dramaturg mõtleks inimese psühholoogilise poole peale. Igatahes etenduses käis see skisofreenia teema päris palju läbi. (Mitte, et skisofreenia psühholoogia oleks, pigem ikka psühhiaatria. Aga mõtetega on mõlemad seotud). Mulle isiklikult meeldis väga neid hallutsinatsioonide kirjeldusi kuulata. Sest oma töös puutun ka aeg-ajalt deliiriumiga (alkoholist tingituna) kokku ja seega oli päris huvitav kuulata neid nägemusi sellest vaatenurgast, kuidas patsient neid näeb.
Silveri lavaline liikumine meeldis mulle ka. Esiteks niipalju kui ma nägin, tuli tal see hästi välja ja teiseks oli niimoodi palju huvitavam vaadata. Iga kord, kui tuli mõni tants või rohkem liikumist, siis hakkasid noored saalis naerma. Eks neile tundus selline käitumine naljakas. Ehk pani sellise käitumise nägemine nii mõndagi mõtlema sellele, kas tema tahab, et teda sellisena nähtaks. Noorele publikule mõeldes oligi väga tore see, et asi oli mingil määral üle paisutatud ja tehtud võimalikult morbiidseks ja jubedaks. Ma leian, et vahel selline hirmutamistaktika aitab päris hästi. 
Etendusele järgnenud vestlusringis selgus, et Silver käis Balti Jaamas narkomaane vaatlemas, et nende käitumist ja mõtlemist mõista. Need käigud olid ilmselgelt asja ette, sest mul tekkis päris mitu korda etenduse ajal mõte, et äkki Silver on ise korralik narkomaan olnud ja see etendus tegelikult räägibki temast, mitte mingist Vladimirist. Aga tuli välja, et päris nii see ei olnud. Seega au ja kiitus noorele näitlejale. Esiteks sellise fantastilise mängu eest ja teiseks selle julguse eest nii noores eas monotükki mängida. Tavaliselt monolavastustes on ikka keskealised näitlejad ja ma julgen öelda, et isegi sellised kõvemad tegijad.
Heli- ja valguskujundus mulle ka meeldisid. Kuigi mingi hetk muutus see valguse vilkumine väga intensiivseks ja ma hoidsin hinge kinni, et ma selle sinise vilkuva valguse peale peavalu ei saaks. Vist läks õnneks. Aga helikujundusele annaks küll ma ei tea mitu punkti. Muusika aitas väga täpselt aru saada, mis parasjagu toimub. Kas on järjekordne chill olek ja elu on ilus, või olid taustaks politseisireenid, südametuksed, haigla monitoride piiksumine, hääled Vladimiri peas vms. Eriti meeldisid mulle need hääled. Ilmselt tuli minus välja see õelam pool. Igatahes mina leian, et etenduse ajal leiab igaüks publikust midagi, millega/kellega end seostada. Mina küll narkomaan pole olnud, kuid eks etenduse ajal ikka käisid need mõtted ka peast läbi, et kui minust oleks narkomaan saanud, siis milline oleks minu elu. Või siis teine mõte oli see, et jumal tänatud, et mul seni elus kõik nii hästi on läinud. Või, et kuidas minu vanemad regeeriksid, kui nad minu narkosõltuvusest teada saaksid? Või, kas minul oleks mõni selline (lapsepõlve)sõber, kes mind sealt mülkast välja aitaks. Neid küsimusi oli ilmselt kordades rohkem ja ma kujutan ette, et umbes sarnased küsimused tiirlesid ka teiste külastajate peades.
Kuna tegemist oli õnneliku lõpuga looga, siis ma väga loodan, et noortele jõudis ikka asja iva kohale, et mõistlikum on mitte hakata narkootikume proovima. Ilmselt leidub ka neid, kes mõtlevad ikkagi, et ah mis see proovimine on, et minust sõltlast ei saa. Ja et kui see tüüp sellest välja tuli, siis tulen mina ka. Kui Eesti on narkosurmades Euroopas esikohal ja neid narkomaane sureb pidevalt üledoosidesse, siis kui suur on tõenäosus, et noored, kes mingil hetkel narkootikume proovivad, tulevikus normaalsed pereinimesed on ja absoluutselt midagi ei tarvita? Ma ütleks, et ega see tõenäosus väga suur ei ole. Vähemalt ma arvan nii. Aga lihtsalt see arvamus on nii levinud, et minuga niikuinii ei juhtu. Me kõik mõtleme nii, aga ometigi kellegagi meist ikkagi juhtub. Minul vähemalt oli etenduse lõpus siiralt hea meel, et Vladimir oma elu korda sai ja et tal on pere. Ausalt, mul läksid silmad märjaks sel hetkel, kui selgus, et kogu enda narkomaani elu meenutusi rääkis Vladimir oma pojale, kes oli samuti asunud narkootikume proovima. Mitte, et mul oleks hea meel selle üle olnud, et Vladimiri poeg samuti narkomaan on, vaid hea meel oli mul selle üle, et Vladimiril oli naine ja poeg, ühesõnaga, et ta oli oma elu korda saanud. Ja kui minul läheb etenduse ajal silm märjaks, siis see on märk heast etendusest. Või siis sellest, et ma viimasel ajal olen nii pehmo ja töinan iga väiksema asja peale. Või siis tehaksegi viimasel ajal tõesti nii häid etendusi ja seriaale ja filme, et mul silmad märjaks lähevad. Sest ega nad nüüd iga etenduse peale ka märjaks ei lähe. 
Mina tahan igatahes kogu südamest  tänada Silver Kaljulat, et ta nii suurepäraselt narkomaani mängis ja lubas mul osa saada ühe inimese hingeelust. Lisaks tänan ma Kätlin Padesaart, kes selle etenduse suuresti kirjutas ja kes mind sellest etendusest informeeris. Ja muidugi ei oleks seda etendust ilma teatrita Must Kast, seega suured tänud ja kummardused ka Teile!

Mina soovitan kõikidel pedagoogidel oma põhikooliõpilastega teatrisse minna. Seda enam, et tegelikult iga etenduse järgselt toimub vestlusring, kus osalevad Silver Kaljula ja psühhiaater Teelia Rolko. Täna küll Teelia Rolkot ei olnud, kuna ta pidi oma vastuvõttu tegema, aga oli näha, et lapsed (ilmselt võiks kasutada ka terminit noored, aga minu jaoks on 6-7 klassi õpilased ikka suhteliselt lapsed veel) tahtsid rääkida ja tundisd huvi asja vastu. Võib-olla ehk oleks neil veidi rohkem aega vaja olnud ,et nad julgemalt küsima oleksid hakanud. Siiski küsimusi tuli. Minul on natukene kahju, et psühhiaatrit vestlusringis ei olnud, sest huvitav oleks olnud kuulda tema kommentaare ja arvamusi. Ahjaa, etendus ise kestab 55 minutit ja vestlusring kestis umbes 30 minutit sinna otsa. Laste jaoks polnud etendus ka mitte pikk. Ma arvan, et pikaks võib etendus venida eakamate külastajate jaoks, sest nende jaoks on seal liiga palju vandumist ja muud sellist. Aga ilmselt ükski eakas seda etendust vaatama ei lähe ka. Mina soovitangi seda pigem koolidele õppe-eesmärgil või siis peredele, kus kasvamas varjases puberteedieas laps(ed), et siis pärast nendega nähtut/kuuldut koos analüüsida. Ilmnselt pääseks nii mõnigi vanem jutuajamisest stiilis a´la "miks narkootikumid on halvad"

Kui keegi nüüd tunneb, et teda hakkas see etendus huvitama, siis veidi rohkem infot leiab teatri Must Kast koduleheküljelt SIIT Koduleheküljelt saab etendust ka enda kooli tellida. Või kellel on soovi etendust näha, kuid Tartusse pole võimalik tulla, siis mingi aeg tuleb etendus esitamsiele ka Eesti Rahvusringhäälingus, seega tasub silmad/kõrvad lahti hoida.

Järgmised etendused: 
R 15.0113:00Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu)
E 18.0116:00Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu)
T 19.0113:00Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu) (BRONEERITUD)
K 20.0116:00Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu)
L 23.0119:00Tallinna Kammerteater (Vabriku 12, Tallinn)
P 24.0119:00Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu)
E 25.0113:00Korter13 (Akadeemia 7, Pärnu)
R 29.0112:45Karlova Kool, Tartu (tellitud)
L 30.0119:00Tallinna Kammerteater (Vabriku 12, Tallinn)
T 16.0212:00Jõgeva Põhikool (tellitud)
N 18.0211:50Tartu Variku kool (tellitud)
R 19.0212:00Pirita Majandusgümnaasium (tellitud)
N 25.0212:00Tallinna Südalinna Kool (tellitud)
N 03.0313:00Valga Kultuurikeskus
K 16.0310:05Tartu Tamme Kool (tellitud)
K 16.0312:05Tartu Tamme Kool (tellitud)
N 17.0318:00Kiviõli Rahvamaja (tellitud)

16/10/2015

MTÜ R.A.A.A.M. "FENOMEN"

15. oktoobril 2015 Võru kultuurimajas "Kannel"

Foto pärit Google pildiotsingust
Lavastaja: Madis Kalmet
Mängis: Mait Malmsten


Seekordne teatrikülastus tuli jälle üsna ootamatult. Plaan teatrisse minna oli küll pikalt küpsenud, kuid plaanis oli minna Vanemuisesse "Naeru akadeemiat" vaatama. Umbes kell 15 päeval aga avastasin facebookis ringi kolades, et samal õhtul on Võru kultuurimajas Mait Malmsteni monoetendus. Piletilevi andmetel oli suurem osa saalist ka välja müümata. Kiiresti hakkasin otsima, et kes minuga kaasa tahaks tulla. Kahjuks ei saanud keegi tulla. Kell 16 töölt ära minnes jõudsin ma otsusele, et ega midagi, tuleb üksinda Võrru teatrisse sõita. Kaaslaseks töökaaslase  sõnad "Triinu, sa oled ikka hull, et teatri pärast kasvõi teise Eesti otsa sõidad." Mis teha, inimesed on palju väiksemate asjade pärast palju suuremaid lollusi teinud. Vanemuine ei kao oma etendusega Tartust kuhugi, aga mine sa tea, millal avaneb järgmine võimalus Mait Malmstenit monoetenduses mängimas näha. Pealegi mis see 70km Tartust Võrru siis sõita on. Ausalt ka, minu jaoks Mait Malmsten lihtsalt pole sellist tüüpi näitleja, keda ma suudaksin monolavastuses ette kujutada. Mingil põhjusel seostub mul monoetendusega põhiliselt siiski komöödia ja Malmsten pole kohe kindlasti mitte komöödianäitleja. Vähemalt mitte minu arvates. Seepärast ootasin huviga, mida etendus endast kujutab.
Ma pean tunnistama, et kuna ma Mait Malmstenit väga monolavastuses elavalt ette ei suutnud kujutada, siis polnud ka ootused etendusele kuigi suured. Ma küll ootasin etendust huviga, kuid ma ei lootnud, et sellest minu uus lemmiketendus saab. Ma ei tea, kas ainult seetõttu, või siiski oli mängus ka midagi muud, ma päris pettuma ei pidanud. Aga kohe kindlasti mingisugust suurt elevust või vaimustust etendus minus samuti esile ei kutsunud. Minu ideaalmaailmas on monolavastus selline, kus näitleja on laval ja saab kõiki oma andeid näidata. Monoetendus ongi see, kus näitleja saab oma piirid proovile panna ja võib-olla ka ise avastada milleks ta täpselt suuteline on. Minu jaoks üks hea monolavastus on selline, kus näitleja kistakse oma igapäevasest mugavustsoonist välja nii, et publik saalis saaks ahhetada ja ohhetada et küll on ikka andekas näitleja ja sellist etendust või nüanssi poleks sellelt näitlejalt kunagi oodata osanud. Minu meelest jäi selle lavastuse puhul Malmsteni mäng üksluiseks. Kohati tekkis mul lausa tunne, et isegi mina suudaksin selle teksti sama edukalt edasi anda. Ma vist olen endast liiga heal arvamusel, et sellised mõtted minu peas ringlevad. Oma eelnevatee lausetega ei taha ma öelda seda, et Malmsten kuidagi halvasti näitleks, kuid lihtsalt kogu see olek seal laval jättis sellise mulje, et mis see teksti esitamine siis ära ei ole. Kuidagi tuim tundus minu jaoks see näitlemine. Ainsad emotsionaalsemad kohad olid need, kus Malmsten nö komisjonilt mingisuguseid küsimusi küsis.  No näiteks midagi sellist: "Kas ma kaldun teemast liiga kõrvale.", "Ei, ma ei ole juudivaenulikult meelestatud." Need olid sellised elavamad ja veidi äkilisemad kohad, kui etendusega üldiselt võrrelda. Mulle oleks meeldinud, kui selle lavastusega oleks näidatud Malmstenit kui komöödianäitlejat, sest see et ta draamat hästi teeb, on kõigile teada. Kindlasti oleks võinud ka liikumist veidi rohkem olla, kasvõi mõned tantsusammud (nt siis, kui tegelaskuju laval endisi popmuusikuid meenutas). Väga tuim oli vaadata üsna monotoonset juttu ja praktiliselt ühel kohal seisvat näitlejat. Samas ilmselt näitleja jaoks on kordades raskem laval paigal seista, kui ringi liikuda ja tegevuses olla.
Kuna Malmsten suurema osa ajast laval paigal seisis, siis ei läinud laval ka erilisi rekvisiite vaja. Kuigi mingil põhjusel olid laval termos ja kokkuklapitav väike tool, mida minu  tähelepanekute järgi küll ei kasutatud. Üks valge riie rippus ka stange küljest alla. Selle taha läks Malmsten korraks seisma, kuid rohkem ei leidnud ka see kasutust. Ilmselt oli lihtne lavakujundus vajalik selleks, et näitleja paremini saaks esile tõusta. Samas on sellise lavakujundusega väga lihtne mööda Eestit ringi tuuritada. Ka heli- ja valguskujundus olid väga lihtsad. Helikujundus oleks minu meelest võinud veel dramaatilisem olla, et rõhutada aja kaduvikku ning panna rohkem inimesi mõtlema sellele, mida nad just lavalt kuulsid. Eriti meeldisid mulle etenduse lõpus olevad tuhmid südametuksed. Tõesti tekkis selline tunne, nagu oleks emaüsas ja kuuleks läbi platsenta neid südamelööke. Valguskujundus oli põhiliselt paar valget prožektorit ja kõik. Aga mulle meeldis, kuidas need prožektorid vahel valgusega niimoodi mängisid, et ma absoluutselt ei tundnud Malmstenit laval ära. Palun nüüd mitte valesti aru saada. Mul pole Malmsteni vastu mitte midagi ja mulle täitsa meeldib teda laval vaadata. Lihtsalt see valguskujundus lõi vahel täpselt sellise meeleolu, et nüüd ongi laval olev mees ajas niipalju tagasi rännanud, et tema välimus on muutunud.  Põhiliselt oli lava valge, aga mingitel hetkedel, läks laval pimedamaks, et avaldada dramaatilisust ning panna publikut selle üle järgi mõtlema, mida nad just laval kuulsid. Pimeduse hetkedel lasti publikule ka veidi jõulisemat muusikat ja mulle mõjus selline vaheldus hästi. Äratas mind sellest letargiast üles, kuhu ma monotoonse jutu kuulamise ajal sattunud olin. Või katkestas mu mõttelõnga ja ma sain jälle etendusele keskenduda.
Ma pean tunnistama, et alguses mind isegi häiris see tekst, mida ma kuulsin. Kuidagi liiga ajuvaba ja ulmeline tundus see kõik. Aga mida edasi etendus läks ja mida rohkem ma süveneda suutsin, seda sügavamõttelisemaks ja paljutähenduslikumaks tekst minu jaoks muutus. Näiteks tundus minu jaoks veidi võõrastav ja ulmeline kuulda lugu sellest, kuidas aeg käib tagurpidi ja ühel hetkel ärkavad kõik surnud hauast üles. Eks see ilmselt ongi utoopiline, kuid iga utoopiline asi võib kunagi tõeks saada. Ilmselt tundusid kunagi inimeste jaoks utoopilistena ka väikesed kaasaskantavad telefonid, millega saab igal ajal ja igal pool helistada. Praegusel ajal pole aga sellised telefonid enam mitte mingisugune utoopia. Ehk pole kunagi ka see enam utoopia, et aeg hakkabki tagurpidi käima ja inimesed tõusevad haudadest üles. Olgu-olgu, võib-olla see hauast üles tõusmine kõlab tõesti veidi ulmeliselt ja meenutab natuke mõnda piiblijuttu. Tegelikult kogu ülejäänud mõttekäik polnudki nii vale. Näiteks see, et inimene suudab lammutada ainult seda, mida inimene ise on ehitanud. Või teine mõttekäik, mis mulle väga meeldis oli see, et kui me näiteks surnust üles tõuseme, siis ei ole meil tegelikult ju midagi. Kui me sünnime, on meil vanemad, kes meid kasvatavad ja meile kõik eluks vajaliku annavad. Ning toetudes oma vanematele ja nendelt saadud õpetustele saame me end ise üles töötada. Kui ühel päeval aga tõesti juhtubki nii, et maailm hakkab tagurpidi käima ja me oleme sunnitud hauast üles tõusma, siis ei ole meil ju mitte midagi. Pärandust ja kogu oma maist vara, mis meist enne surma maha jäi, me vaevalt et tagasi saame ja hauda pole meile ka midagi kaasa pandud. Ehk ei olegi nii vale mõte hauda inimesele midagi kaasa panna. Kasvõi sümboolselt, et see meile kallis inimene, kelle me siit ilmast ära saadame, tunneks, et me tõesti hoolisime temast ja me anname omalt poolt panuse, et tal oleks lihtsam siia ilma uuesti sündida. Äkki on see samuti tõsi, et kui sa ühes elus sured, siis teises sünnid. Mine sa tea, äkki aitab ühes elus hauda kaasa pandu, sul teises elus veidi paremini hakkama saada. Vot milliseid sügavamõttelisi mõtteid ma selle 75 minuti jooksul mõelda jõudsin. Aga päris huvitav oleks elu tagurpidi elada. Nagu tegelaskuju etenduses ütles, siis päeva alustasid nad õhtusöögiga ja lõpetasid hommikusöögiga. Kõigega harjub. Kuid ma pole siiski päris kindel, kas ma tahaksin elada nii, et ma tean täpselt, millal ma siit ilmast lahkuma pean. Ehk et kui aeg käib tagurpidi, siis teades oma sünnikuupäeva, teame me ka päris täpselt, millal meie aeg siin maailmas otsa saab. Nagu ka etendusest välja tuli, siis see ongi see, mis inimesed hulluks ajab. Just see teadmine, millal mu aeg otsa saab ja seda aega üritatakse erinevat moodi ninapidi vedada. Küll hävitasid inimesed enda hauakive, kirikuid, raamatukogusid jne, et hävitada kõik tõendid selle kohta, mis tõestaks millal ja kus nad on sündinud. Kõik ainult selleks, et muretumalt elada ja mitte näha meeldetuletust sellest, millal nad sellest maailmast kaduma peavad. Kas mitte seda sama ei tee inimesed ka tänapäeval reaalses elus? Mõned meist käivad küll posijate ja soolapuhujate ja jumal teab, kelle juures, et teada saada, mida tulevik neile toob. Hiljem tehakse kõik endast olenev, et seda tulevikku muuta. Mina aga olen seda meelt, et keegi kuskil kõrgemal juhib meie elu ja tegelikult kõik mis meiega juhtub on millekski hea ja enda saatust väga muuta ei saa. Lihtsat, mida sa ei tea, ei saa sulle ka haiget teha. Seepärast pole vaja kuulata nii palju erinevaid ennustusi ja ma usun, et meie maailm oleks rahulikum paik. Tegelikult ka etenduses tuli see välja, et kõik hoonete õhkimised ja hävitamised olid tingitud otseselt sellest, et inimesed tahtsid oma saatust muuta. Äkki meie praegune maailm ei erinegi nii suuresti sellest utoopilisena näivast maailmast ja kõik meie sõjad ja konfliktid ongi alguse saanud sellest, et keegi kusagil tahab saatust või maailma muuta?
Kuna ma seekord suutsin kuidagi sujuvalt sellest üle libiseda, millest etendus räägib, siis mainin selle ka lõppu ära. Põhimõtteliselt räägib etenduses oma lugu üks mees, kes on nö "hauast tõusnud". See mees on kutsutud ühe erikomisjoni ette, kes uurib ühte sündmust. Mis sündmusega on täpselt tegu, meile ei öelda, küll aga leiab etendusest vihjeid Püha Peetruse Basiilika hävitamisele. Põhimõtteliselt saabki kogu etenduse tutvustuse kokku võtta sellega, et see mees laval räägib komisjonile enda kogemusest, milline on elu tagurpidi keerleva ajaga maailmas. Etendusest leiab vihjeid ka selle kohta, et mees on terveks tunnistatud. Seega me võime eeldada, et tegemist ei ole hulluga, kuid me ei tea, kas ta on selgeltnägija, soolapuhuja või lihtsalt elava fantaasiaga inimene. 
Küll aga saab etendust vaadates aru sellest, kui habras on aeg. Kas keegi meist tegelikult on kunagi mõelnud aja erinevatele mõõtmetele ja dimensioonidele? Ilmselt me seda just igapäevaselt ei tee. Aga eh peaks? Väärtustaksime oma aega rohkem ja elaksime elu selle võrra täisväärtuslikumalt. 
Rohkem infot MTÜ R.A.A.A.M. koduleheküljelt SIIT

Seekord lõpetaksin postituse tsitaadiga etendusest: "Informatsioon on nakkus, mis levib inimeselt inimesele." Aga nii ongi. Mina olen järjekordselt oma informatsiooni etenduse kohta jaganud. Nüüd on Teie otsustada, kas tahate seda etendust vaadata või mitte. Mina igatahes soovitan etendust vaadata neil, kes huvituvad rohkem vaimsetest asjadest. Lõbusa ja lihtsa meelelahutuse otsijatele etendus kindlasti minu arvates ei sobi.

Järgmised etendused:
07.11 kell 19.00 Väike-Maarja Rahvamajas
11.11 kell 19.00 Paide Kultuurikeskuses
24.11 kell 19.00 Pärnu "Ammende Villas"
04.12 kell 19.00 Elva Kultuurikeskus "Sinilind"