Carmen

5.jaanuaril 2018 Vanemuise suures majas

Foto: Are Tralla. Foto pärit Vanemuise kodulehelt

Vaatasin just, et olin 24. august 2016 teinud postituse lavastustest, mida ma näha tahaks. Nende hulgas oli ka Vanemuise ooper „Carmen“. Ma mäletan, et sel ajal olin ma veel paari aasta tagusest Vanemuise lavastusest „Õhtu Kalmaniga“ lummatud ja mõtlesin, et oleks huvitav päris korralikku ooperit vaadata. Ja kuna üks mu kolleeg oli käinud just „Carmenit“ vaatamas ja kiitis seda taevani, siis oligi otsus sündinud.

Siiski läks päris palju aega mööda, enne kui ma „Carmenit“ vaatama juhtusin. Ma pole kindel, kas ma sel korralgi oleks seda vaatama jõudnud, kui ma poleks sügiseselt Vanemuise hooaja avaürituselt endale just nimelt „Carmeni“ etendusele tasuta piletit loosiga saanud. Niisiis olin ma septembris väga õnnelik, et nüüd on lõpuks põhjus „Carmenit“ vaatama minna ja ega see ka paha üllatus ei olnud, et ma sain seda täiesti tasuta teha.

Olles kolleegi kiituses kinni (tegemist on kolleegiga, kes minu teada teatris väga palju ei käi ja seega arvasin, et kui talle juba ooper nii palju meeldis, et ju siis oli tegemist suurepärase ooperiga), ei hakanud ma väga pikka eeltööd tegema. Täieliku ooperivõhikuna läksin niimoodi teatrisse, et ma isegi ei teadnud seda, millest „Carmen“ räägib. Mõni tund enne teatrisse minekut viskasin Vanemuise kodulehel „Carmeni“ lehele pilgu peale ja lugesin sealseid kiiduavaldusi. Seega olid mu ootused põhjendatult üsna kõrgele seatud.

Kahjuks kukkusid minu õhulossid teatris kolinal kokku. Ma olin siiani kogu aeg olnud arvamusel, et selline klassikaline ooper on igati minu rida. Kuigi kui aus olla, siis sellist nö „klassikalist ooperit“ olen ma varem ainult ühel korral näinud. See oli ka umbes kümme aastat tagasi, kui me klassiga Estonias käisime (ma isegi ei mäleta enam mis ooperiga tegemist oli). Niipalju ma siiski mäletan et tookordne külastus mingit halba emotsiooni minus ei tekitanud. Aga olles Vanemuises erinevaid tänapäevaseid oopereid näinud, olin ma igati arvamusel, et klassikaline ooper (nagu ka klassikaline muusika õiges esituses ja kontekstis) on  aegumatu ja sobib mulle. Seega ma nüüd pärast „Carmeni“ nägemist ei oskagi seisukohta võtta, kas oli Vanemuise lavastus tegelikult lahja ja ma jäin seetõttu suurest elamusest ilma. Või pole minus ikka seda ooperi armastust nii palju olemas, kui ma ise arvasin ja seetõttu ei jätnud lavastus mulle kustumatut mälestust.

Vanemuise kodulehel oli keegi välja toonud, et laval nähtav on nii võimas, et emotsiooni saamiseks pole isegi heli vaja. Ma vist olen sel juhul küll täiesti pime. Mulle meeldis alguses stseen kus Tartu poistekoori poisid ja Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased laulsid ja tantsisid. Ma isegi ei oska öelda, kas ma nautisin seda, et nii väikesed lapsed prantsuse keeles laulavad ja samal ajal tantsivad (nii noored ja nii andekad) või oli asi selles, et sel hetkel oli lihtsalt korraga palju inimesi laval ja mulle tundus, et laval oli elu. Teine stseen, mis mulle muljet avaldas, oli toreadooriga stseen, kus näidati härjavõitlust Sevillas. Seal stseenis oli samuti palju rahvast korraga laval ja seepärast ma kardangi, et mulle meeldib kui ooperites on laval  palju elu ja lõbu (mis mingil põhjusel seostub mul suurema rahvahulgaga). Samas ma tean väga hästi, et ooper võib ka kurva sisuga olla ja siis oleks veidi kummaline kui seal on terve lavatäis tantsivaid ja lõbusaid inimesi. Aga ülejäänud stseenid jäid minu jaoks veidi lahjaks. Kohati tundus mulle, et laval puudus elu. Mulle jäi mulje nagu laval oleksid lihtsalt lauljad, kes üritavad oma aariad ära laulda. Jah, ma tean et samal ajal laulda ja tantsida ja ringi liikuda on äärmiselt raske. Siiski oleksin ma tahtnud veidi rohkem liikumist ja näitlemist näha. Kasvõi rohkem emotsioone ooperisolistide näkku.

Eriti oleks mulle meeldinud kui Carmen oleks don Joséle tantsinud kui nad kohtusid peale don José vanglast vabanemist. Sest Carmen laulis sellest kuidas ta Joséle tantsib, kuid tegelikkuses tegi Alexandra Kovalevich, kes Carmenit kehastas sel ajal laval ainult mõned üksikud sammud. See oli minu jaoks paras pettumus. Mõni üksik flamenkoliigutus oleks sellele stseenile juba väga palju juurde andnud. Neid sarnaseid stseene oli veel, kus mulle tundus, et laulusõnadele tuginedes oleks võinud laval rohkem liikumist olla. Ometigi olid põhirollidesse toodud solistid välismaalt ja ka lavastaja oli välismaalt, mis võiks ju eeldada, et kandvate rollide jaoks on välja valitud parimad solistid.

Ma tahaksin aga peaosalise Alexandra Kovalevich´i sobivuse küsimärgi alla seada. Nimelt on Carmen mustlasneiu, kes peaks olema temperamentne ja kellesse kõik mehed silmapilkselt kohe armuvad. Vähemalt mina eeldan, et üks korralik mustlasneiu on teistest tumedaverelisem ja jääb kohe silma. Praegu olid aga nii mitmedki ooperikoori lauljad mustade parukatega kordades silmatorkavamad kui peaosalist Carmenit kehastav Alexandra Kovalevich, kes oli minu meelest rohkem hall hiireke kui mehi võrgutav mustlasneiu. Ma isegi ei tea, kas sellist loomuliku mustlasvälimusega sobivat ooperisolisti on kusagil maailmas olemas, aga paruka,  kostüümi ja meigiga oleks nii mõndagi teha saanud. Lisaks välimusele jäi Carmeni olemus ka kuidagi halliks ja tavaliseks. Laulusõnade puhul oleksin ma palju rohkem koketeerivat ja flirtivat osatäitmist oodanud Alexandra Kovalevichilt. Kohati tundus mulle, et meie oma Karmen Puis oli ehtsam mustlasneiu ja oleks palju parem Carmen olnud. Vähemalt füüsilise poole pealt. Kindlasti mängivad hääleulatused ka rollide jagamisel suurt osa, kuid sellest ei tea ma kahjuks midagi.

Kindlasti on oma osa minu rahulolematusel ka selles, et ooper oli prantsuse keeles ja selleks, et ma midagi aru saaksin pidin subtiitreid lugema. Samas pole ma mitme asja korraga tegemises nii osav, et suudaksin korraga subtiitreid lugeda ja samal näha iga detaili, mis laval toimub. Võib-olla jäi mul subtiitrite lugemise tõttu midagi kahe silma vahele, kuid nii palju kui mulle tundus siis oleksin ma võinud rahus subtiitreid lugeda, sest ega seal laval väga palju midagi huvitavat ei toimunud. Kui keegi oleks laval veidi dramaatilisema ohke teinud, küll ma siis oleksin oma pilgu subtiitritelt väga kiiresti lavalaudadele pööranud. Ehk olekski ainult teksti lugedes ma endale sobivama versiooni saanud ette kujutada. Näiteks sellise kus saatuslik naine Carmen ilmub lavale veripunases kleidis. Ma ei oska ise ka seletada miks, kuid veripunasest kleidist tundsin ma Carmeni juures kõige rohkem puudust. Ehk seepärast, et minu vaimusilmas käib punane kleit kokku meeste võrgutamise, sensuaalsuse ja mustlannadega.

Näiteks olid lavastuse lõpus kõigil (nii solistide, tantsijatel kui kooril) seljas väga uhked trihidega kleidid. Kuid mingil põhjusel oli kunstnik otsustanud need erinevates varjundites sinistena teha. Need oleks kõik võinud punased olla. Või siis oleks ainult Carmen punases olnud. Ta oleks siis nii hästi teistest eristunud. Ja see oleks minu meelest väga efektne olnud, kui Carmen  oleks surnud punases kleidis. Aga eks kunstnik ja lavastaja otsustasid sel korral nii. Üldiselt mulle lavakujundus meeldis. Eriti meeldis mulle see trepi laadne moodustis (nähtav postituse päisepildil), mis mõnes mõttes meenutas mulle kunagist amfiteatrit. Polnud midagi üle mõistuse uhket ja keerulist ning samas sai sellega näidata nii mägesid kui ka härjavõitlusareeni. Ja kui pöördlava teisipidi keerata, siis sellest nö amfiteatri trepist sai paraja põrandaaluse illegaalide kogunemispaiga teha.

Pean suure häbiga tunnistama, et ka muusikalises mõttes ootasin ma „Carmenilt“ veidi suuremat emotsiooni. Hetkeseisuga meeldis mulle ainult toreadoori laul ja see nö avamäng, sest see oli tuttav. Kui ma nüüd aga Youtubest otsisin toreadoori laulu, siis leidsin mitu erinevat täispikka versiooni „Carmenist“ ja ma pean ütlema, et mul on kiusatus neid vaatama hakata. Nii mitmedki laulud olid nendes videodes nii kaasakutsuvad, et lausa panid end kuulama. Nüüd ei saa ma ainult sellest aru, miks eile Vanemuise ooper seda teha ei suutnud. Ometigi olin ma vaimult valmis ooperisse minema ja ootasin „Carmenit“ pikisilmi. Kas tõesti oli Vanemuise lavastus minu jaoks liiga nõrk? Või olen ma ooperimaailmas täielik võhik ja ei oska suurepärast lavastust ära tunda?

Autor: Georges Bizet´

Lavastaja-koreograaf: Giorgio Madia

Muusikajuht ja dirigent: Paul Mägi

Kunstnik: Maarja Meeru

Videokunstnik: Mikk- Mait Kivi

Osades:

Alexandra Kovalevich – Carmen

Boldizsár László – Don José

Janis Apeinis – Escamillo

Diana Higbee – Micaëla

Märt Jakobson – Zuniga

Sigrid Mutso – Frasquita

Karmen Puis – Mercédés

Taavi Tampu – Moralés

Simo Breede – Dancairo

Rasmus Kull – Remendado

Jaan Willem Sibul – Lillas Pastia

Dina Sõritsa – Flamenkosolist

Aivar Kallaste – Escamillo assistent

Vanemuise sümfooniaorkester

Vanemuise ooperikoor

Vanemuise balletitrupp

Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased

Tartu Poistekoor

Rohkem infot lavastuse kohta saab lugeda ja pileteid osta Vanemuise kodulehelt SIIN

Loe edasi

Tulleminek

11.oktoobril 2017 Sadamateatris

Foto autor: Maris Savik

Sirvin aeg-ajalt (nii kord päevas või üle päeva) Vanemuise mängukava just eelkõige selle mõttega, et äkki just täna mängitakse midagi sellist, mida ma näinud pole ja mida tahaks vaatama minna. Ütlen etteruttavalt ära, et ostan pileteid seepärast nii hilja, et oma ISIC kaardiga saan veel tudengisoodustust kasutada ja Vanemuises on tund enne etendust tudengitele piletid väga heade hindadega. Või siis selleks, et näha mis külalisetendusi Vanemuises mängitakse. Nii jäävad paratamatult silma ka need lavastused, mis mind esialgu pole kõnetanud ja mille osas olen ma üpris kindel, et seda lavastust ei taha ma küll näha. Nii oli ka seekordse lavastusega.

Esialgu tundus "Tulleminek" midagi sellist, mis mind kohe kuidagi ei kõneta. Esiteks on tegemist ooperiga ja teiseks Eesti autori (Märt-Matis Lill) ooperiga. Mitte, et ma ooperist ja Eesti autoritest midagi halvasti arvaks, aga ütleme nii, et mul on nendega seoses omad kõhklused. Mu kolleeg, kes kuulis, et ma lähen Sadamateatrisse Eesti ooperit vaatama, oli isegi veel skeptilisem. Kuigi ta mulle seda välja ei öelnud, jäi mulle mulje, et ega ta mind päris adekvaatseks inimeseks ei pidanud, et ma sellist asja vaatama lähen. Siiski pean ma endale tunnistama, et siiani pole mul ühtegi halba ooperikogemust olnud ja igal korral hakkan ma järjest rohkem ooperit armastama. Seega mind teiste arvamus väga ei kõiguta. Nii ma siis hakkasin järjest rohkem mängukavas "Tullemineku" nimele klõpsama ja sobivaid kuupäevi vaatama. Mida rohkem ma seal lehel käisin, seda rohkem kasvas ka huvi.

Ma ausalt öeldes ei suutnud lihtsalt ette kujutada, kuidas näeb välja ooper Sadamateatris. Samas võib Sadamateatri blackbox-tüüpi saal ja ooperi sõjatemaatika kooslus väga huvitav ning nauditav olla. Ja see on peamine põhjus, miks ma teatrisse minna tahtsin. Boonusena veel reaalsete inimeste mälestused Esimesest maailmasõjast (mis tähendab, et lool on tõepõhi all ja kõik pole välja mõeldud) kombineerituna Trooja sõja (selles osas olen ma veidi skeptiline) ja Eesti rahvalauludega. Eriti meeldib mulle mõte rahvalaulude esitamisest ooperisolistide esituses. Ega kodulehel olevad pildid ka teatriisu ei vähendanud, hoopis vastupidi. Eriti meeldis mulle see pilt, mis antud postituse päises on. Ma loodan, et ma nüüd oma ootusi väga üles ei kerinud...

Sadamateatrisse jõudes algas üsna pinev ootamine,  et saali pääseda. Mulle tundus, et sel korral tuli kohe eriti kaua oodata, enne kui saaliuksed avanesid. Samas sai oodates sümfooniaorkestri pillide häälestamist kuulata. Ja seda suurem oli üllatus, kui saali minnes juba näitlejad ees ootasid. Kuigi, kui ma järgi mõtlen, siis minu üllatus oli suurem pitsist seina üle (mida on ka postituse päisepildil võimalik näha), kui saalis tegutsevate näitlejate üle. Teine üllatus oli orkester, keda ma saali sisenedes üldse ei näinud, kuid ooperi puhul on orkestri olemasolu hädavajalik. Orkester oli lihtsalt rõdule pandud ja jäi saalis istuvast publikust paremale poole ning kuna ma oma pead paremale poole väga pöörata ei saa, siis ei näinudki ma esimese hooga orkestrit. Selles suhtes kehva asetus, et kui tahaks orkestrit või dirigenti vaadata, siis peab jube palju rabelema, et midagi näha. Teisalt jälle geniaalne lahendus, et inimeste fookus laval toimuval hoida ja orkestrilt eemale juhtida. Jälle tuli mulle mu kolleeg meelde, kes ooperis muusikat kuulab ja dirigenti jälgib, kui laval toimuv pinget ei paku. Muusikat oleks ta kuulata saanud, aga dirigendi jälgimisega oleks keerulisemad lood olnud. Võib-olla viimases reas istudes oleks orkestrit ja dirigenti paremini näinud, kuid see polnud minu eesmärk. Ilmselt pole ka teiste külastajate eesmärk.

Vaheajal kuulsin siit-sealt, et nii mitmedki külastajad olid tulnud just selle mõttega, et muusikat kuulata, kuid pidid tunnistama, et laval toimuv oli nii kaasahaarav, et muusika kuulamiseks neil aega ei olnudki. Ma pole siiani kindel, kas minu jaoks oli tegevus kaasahaarav sisu või väikese saali poolest. Etenduse alguses tundus mulle, et ma ei saa mitte midagi aru, mis toimub. Lihtsalt laulusõnadest oli raske aru saada (nagu ilmselt ooperi ja opereti puhul sageli võib juhtuda) ja ma ei saanud ka väga pihta sellele, mida nüüd tegelased laval tänapäevase Postimehe lugemisega öelda tahavad. Õnneks hakkas mõne hetke pärast ka suurem tegevus pihta ja siis läks asi huvitavaks. Ma ei saanud ise arugi kui haaratud ma etendusest olen, enne kui üks tugevam trummipõrin mind võpatama pani. Ja neid võpatusi, mis mind Esimesest maailmasõjast aastasse 2017 tagasi tõid, oli palju. Siiski kõige hirmutavamad olid minu jaoks need kohad, kus relvad publiku poole suunati. Ma pole kunagi arvanud, et ma relvi kardaksin ja olen korduvalt unistanud lasketiiru külastamisest. Isegi riigikaitselaagris olles polnud hirmus, kui keegi klassikaaslastest päris relva kogemata minu poole suunas. Sel korral oli aga väga hirmutav, kui lavalt relv publikusse suunati. Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et ma olin end loosse pühendanud ja seetõttu mulle tunduski, et sõdurid sihivad konkreetselt mind ja ma pean oma elu eest nüüd palvetama hakkama. Või oli see lihtsalt illusioon, sest sõdurid olid minuga samas ruumis ja meie vahel puudus suur ja turvaline lava. Kõik, mis laval toimus, toimus nüüd – siin ja praegu ja kõik ruumis viibijad olid selles osalised. Mis iganes see ka ei olnud, siis päris huvitav ja kohati hirmus kogemus oli. 

Nüüd oleks vist viimane aeg kirjutada sellest, mis ooperi süžeeks on. Kindlasti on kõik aru saanud, et ooper räägib sõjast. Mina võrdleksin ooperit isegi „Nimed marmortahvlil“ raamatu/filmiga, kus noored koolipoisid lähevad sõtta. Eks „Nimed marmortahvlil“ ongi ju tõestisündinud lugude põhjal kirjutatud ja sellest võib-olla on ka kahe teose omavaheline sarnasus tingitud. Eriti tugevalt lõi sarnasus minu silmis välja sel hetkel, kui noored poisid laval rääkisid et nad on alles 17-aastased ja neil on terve elu veel ees, kuid nüüd peavad nad sõtta minema. Kogu etenduse jooksul näemegi kuidas need samad koolipoisid kasvavad kõike näinud meesteks/sõduriteks.

Kõikide erinevate emotsioonide edasi andmiseks kasutatakse „Tullemineku“ puhul nii draama- kui muusikalavastuse elemente. Ooperilaul vaheldub draamatekstiga ja vastupidi. Minu meelest oli nii hea, et draamanäitleja (Jaanus Tepomees) oli kandvasse rolli pandud ja ta ei laulnud mitte sõnagi. Kohati aitas tema rääkimine ka laulusõnadest paremini aru saada ja nii oli alguses lihtsam järjele saada. Täiesti teise dimensiooni andis lavastusele Kärt Tammjärv oma monoloogidega. Enamasti luges ta sõdurite poolt koju saadetud kirju või mälestusi, mis aitasid veelgi enam mõista sõjas olevate noorte meeste hingeseisundit ning avada sõja koledust selle täies hiilguses. Draamanäitlejate kaasamine ooperisse oli kindlasti õigustatud ja andis loole sügavama tähenduse, kui seda oleks suudetud klassikalise ooperiga saavutada. Siiski usun ma, et sümbioos ooperist ja draamast on just see, mis teeb „Tulleminekust“ nii paljutähendusliku ja mitmeid tahke ning kihte avava loo, mis kisub publiku jäägitult endasse. Näiteks etenduse lõpuks olin ma nii süvenenud, et kui Jaanus Tepomees praktiliselt minu kõrval oma surnud võitluskaaslasega rääkis, siis see oli nii liigutav, et ma pidin pisaraid tagasi hoidma. Sest ma olin ju viimase paari tunni jooksul näinud, kuidas nad kokku kasvasid ja kuidas see sõdur teise sõduri kätel suri. Ja seda pole juba tükk aega juhtunud, et ma loosse nii sisse elan, et ma kurbusest nutma tahan hakata.

Mind kiskus mingil hetkel see pitsist sein ka jäägitult endasse. Lihtsalt nii mõnus oli vaadata, kus jooksevad erinevate linikute/kardinate/motiivide piirjooned ja milliseid mustreid nende motiivide heegeldamiseks kasutatud on. Ja kuigi hämaras saalis tundusid kõik linikud/motiivid esialgu valgena, siis ajapikku hakkas silm eristama ka valge erinevaid toone ja beežikamaid varjundeid. Sama on ka sõduritega. Mundris võivad nad kõik väga sarnased tunduda, kuid tegelikult on nad mingi nüansi poolest teineteisest erinevad. Väga paeluv igatahes. Ma isegi mõtlesin, et kuna Kärt Tammjärve tegelaskuju heegeldab kogu etenduse jooksul, siis oleks huvitav, kui see nö „sein“ peale igat etendust täieneks. Siiski suutsin ma peale lühiajalist pitsi nautimist endale meelde tuletada, et ma tulin teatrisse ja erinevatesse pitsmotiividesse võin ma kodus oma käsitööraamatuid uurides süveneda.

Kuna see pits on minu arvates läbiv element kogu lavastuse kujunduses (ka kodulehel on lavastuse lehel päise pildiks pitsi motiiv), siis ilmselgelt pean ma lavakujundust kiitma. Eriti hästi mõjusid minu meelest Andromache heleda ja õrna kleidi ja valge pitsseina ning ooperisolistide ja –koori tumedate ja maskuliinsete kostüümide ja määrdunud univormide ja nägudega sõdurite vahel valitsev kontrast. Hele sümboliseerimas sõdurite helget poolt – süütust, lootust ja usku paremasse homsesse, samal ajal tume sümboliseerimas ette tulevaid raskusi, võitlusi ja heitlusi. Lavakujunduse osas oli uskumatu ka see, et nii väiksesse ruumi suudeti nii palju inimesi (koor, solistid, orkester, näitlejad ja publik) ära mahutada. Ma arvan, et just see intiimne õhkkond ja lihtne kuid samas paeluv lavakujundus olid need, mis panid mind ja nii mõndagi teist külastajat lavastusse süvenema. Eriti oleks mulle meeldinud, kui lõpus oleks kogu lava mattunud valgesse uttu (mis praegu kattis ainult põrandat) ja läbi udu oleks kostnud ainult Andromache laul.

Siiski pean ma väikese kurbusega tunnistama, et kõik nii positiivne ei olnud. Kuigi ma teadsin, et etenduses kasutatakse strobovalgust (see on isegi kodulehel välja toodud), siis olin ma ikkagi üllatunud. Nimelt ei uskunud ma, et see strobovalgus nii pikalt vilgub. Siit loo moraal – epilepsiaga ja migreeniga inimesed, ärge minge seda lavastust vaatama, kui te just ei soovi enda terviseseisundi võimalikku halvenemist. (See on vist küll asi, millele suudabainult neuroloogias töötav inimene mõelda.) Minule igatahes piisas sellest paarist minutist, et korralik migreenihoog saada ja ometigi ma panin silmad kinni ja üritasin mujale vaadata kui otse vilkuvasse valgusesse. Teine asi, mis mind etenduse jooksul korduvalt häiris, oli see kui koor või solistid vaikselt taustaks laulsid ja siis keegi neile peale rääkis. Ma oleksin ikka tahtnud mõlemat kuulata, aga kord oli rääkimine laulust üle ja kord laul rääkimisest üle. See aga hakkis minu jaoks nii teksti kui tervikut ja võib-olla oligi see üheks põhjuseks, miks ma vahepeal hästi aru ei saanud, mis nüüd laval toimus. Segaseks jäi minu jaoks ka Trooja sõja elementide kasutamine. Ma usun, et ilma nende elementideta oleks lavastus sama hea olnud. Ja Andromache müstilise kuju asemel oleks võinud täiesti vabalt olla mõni valgesse riietatud Eesti talutüdruk. Siiski ma leian, et need negatiivsed tähelepanekud on nii väikesed, et neile pole olulist tähelepanu vaja pöörata. 

Hoolimata minu (ja mu kolleegi) skeptilisusest lavastuse suhtes, pean ma tõdema, et tegemist oli väga mitmetahulise ja nauditava etendusega. Eriti üllatav on see, et ma jäin teatrikülastusega sedavõrd rahule, kuigi ma olin enne teatrisse minekut lavastuse suhtes skeptiline. Kui ma tavaliselt skeptiline olen, siis skeptiliseks ma ka jään, kui just tegemist pole millegi väga heaga, mis suudab mu skeptilisuse ületada. Müts maha lavastaja Taago Tubina ees, kes sellise lavastuse kokku suutis meisterdada. Sisu poolest pole see küll mingisugune „La traviata“ ega „Carmen“, kuid sõjad on inimkonda alati huvitanud, miks ei võiks siis sõjast rääkiv ooper laia maailma kõnetada? Mind (ja ma usun, et nii mõndagi teist saalis viibinut) see teema kõnetas. Siiski mulle tundub, et mina nautisin käesoleval hetkel lavastuslikku poolt rohkem, kui muusikalist poolt. Lihtsalt mingitel hetkedel jäi laulude sisu liiga igapäevaseks. Ma olen harjunud, et ooperis lauldakse suursuguseid aariaid ja ooperitekstid ei käsitle endas sõnu „perse“, „pori“ jne. Kohati jäi mõnede tekstide puhul tunne nagu keegi prooviks igapäevast teksti lauldes esitada. Kohe meenus mulle mu lapsepõlv, kus me vennaga kujutasime ette, et me oleme ooperisolistid ja laulsime igapäevastest tegevustest ooperilaulja moodi. Nii siis pole ime, et selline esitus professionaalses teatris ei jätnud mulle väga professionaalse ooperi muljet. Aga võib-olla on see lihtsalt minu eripära, et mind see häiris. Näiteks need rahvalaulud olid ooperivõtmes jälle väga head.

Kuigi seda kriitikat tuli nüüd ka ikka natukene, siis tegelikult soovitaksin ma seda lavastust ikkagi vaatama minna. Eelkõige seepärast, et tegemist pole nö „klassikalise ooperiga“, kus ainult lauldakse ja ka sisu on üsna üheselt ja kergesti mõistetav, ning peaks sobima kõigile. Võib-olla saab nii mõnigi ooperit mitte armastav inimene endale seda lavastust vaadates väikese ooperipisiku külge. Lisaks ei tasuks mitte kuidagi karta seda, et EEsti ooper on Itaalia ooperist kuidagi kehvem. Mina igatahes mõtlesin õhtul koju jalutades, et Vanemuine võikski keskenduda ainult muusikalavastustele. Minu meelest tulevad neil muusikalavastused draamalavastustest paremini välja. Igatahes mina plaanin nüüd küll rohkem muusikalavastusi vaatama hakata.

Aitäh Vanemuisele nende emotsioonide eest! Mu usk sellesse, et Vanemuisest võib tõelist teatrielamust saada taastus pärast eilset.

Autor: Märt-Matis Lill

Libretist: Jan Kaus

Muusikajuht: Paul Mägi

Dirigent: Taavi Kull

Lavastaja: Taago Tubin

Kunstnik: Liisa Soolepp

Valguskunstnik: Margus Vaigur

Elektroonika: Tammo Sumera

Koreograafia: Janek Savolainen

Osades:

Nekrutid - Reigo Tamm, Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaanus Tepomees, Karl-Edgar Tammi

Rooduülem - Jaan Willem Sibul

Ülemjuhataja - Märt Jakobson

Naised ja oraaklid - Pirjo Jonas, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Karmen Puis

Andromache - Kadi Jürgens

Tüdruk - Kärt Tammjärv

Vanemuise ooperikoor

Vanemuise sümfooniaorkester

Rohkem infot ja pileteid saab Vanemuise kodulehelt SIIN

Loe edasi

ooper "Reigi õpetaja"

17. märtsil 2016 Vanemuise väikeses majas

Pilt pärit Vanemuise koduleheküljelt. Foto autor: Gabriela Liivamägi

Lavastaja: Roman Baskin

Muusikajuht: Paul Mägi

Dirigent: Taavi Kull

Laval olid:

Jassi Zahharov - Paavali Lempelius (Reigi õpetaja)

Karmen Puis - Catharina Vycken (Paavali naine)

Reigo Tamm - Jonas Kempe (Diakon)

Helen Nõmm - Viiu; Pürjelineiu

Annaliisa Pillak - Kristi

Valentina Kremen - Sauna-Ann

Rasmus Kull - Henn

Tamar Nugis - Moritadimüüja

Jüri Lumistee - Praeses

Priit Strandberg - Noorem kohtuteener

Raivo Adlas - Vanem kohtuteener

Rainer Aarsalu - Pagarisell

German Gholami - Pagarisell

Oliver Timmusk - Pagarisell

Ivar Saks - Pagarisell

Helen Hansberg - Pürjelineiu

Risto Orav - Pürjel

Endel Kroon - Pürjel

Luule Veziko - Uhke proua

Simo Breede - Linnavaht

Merle Jalakas - Vana naine

Katrin Kapinus - Pürjeliemand

Eve Kivisaar - Pürjeliemand

Vanemuise ooperikoor

Vanemuise sümfooniaorkester

Tundub, et sel aastal on märts mul muusikakuu. Kui ma nüüd veidi oma blogiajalugu vaatasin, siis olen ikka igal aastal märtsis muusikalavastusi vaadanud. Viimasest ooperikülastusest on küll nüüdseks kaks aastat möödas. Viimane ooper oli "Rehepapp", peale mida mul kadus ooperi isu pikaks ajaks ära. Või õigemini mulle pole ooperid eriti kunagi väga meeldinud. Rohkem ikka muusikalid ja operetid, sest seal ikka räägitakse ka vahel. Seega on ehk isegi kummaline, et ma nüüd läksin ooperit vaatama. Olgem ausad, ainus põhjus, miks ma seda vaatama läksin oli see sama koolitöö, mida ma Roman Baskinist kirjutada kavatsen. Ja selleks, et lavastajat analüüsida peab tema lavastusi olema näinud. Eks ma ikka üht-teist olen näinud ka, aga need on kõik komöödiad olnud ja seepärast tundus huvitav midagi täiesti teistsugust vaadata. Seda enam, et just eilseks oli mul võimalik väga soodsalt pilet saada. Vahemärkusena mainin lihtsalt ära, et ajan odavaid pileteid seepärast taga, et saaks rohkem teatris käia. Kui ma iga kuu mitu korda täispiletiga teatris käin, siis oleks mul raha ilmselt üsna varsti otsas.

Nagu ka Vanemuise kodulehelt võib lugeda, siis lugu ise toimub Hiiumaal Reigi külas aastal 1642 ja Tallinnas kohtumajas. Tegevus läheb lahti siis, kui Reiki saabub Stockholmist noor ja ilus diakon Jonas Kempe, kellesse Reigi õpetaja noor naine Catharina ära armub. Muidugi on see suur patt, et kirikumehe naine, kes on vaga kristlane niimoodi teise mehesse ära armub. Varsti hakkavad aga külas levima jutud, et Kempe on just seepärast Stockholmist pagendatud, et pani ka Rootsis sealse pastori naise nõiduse abil endasse armuma. Nii hakkab ka Reigi õpetaja Paavali arvama, et Kempe on tema naise peal samuti musta maagiat kasutanud ja nõuab kohtult Kempele kõige raskemat karistust. Catharinat on ta aga nõus tagasi enda juurde võtma, kuna kogu süü on Paavali arvates Kempel. Peale seda kui Catharina ja Kempe armulugu teatavaks saab, möödub kaks aastat, mil nad end kohtu ja avalikkuse eest peidavad. Kuna Paavali on minu arvates südames hea mees, kes ei soovi kellegi surma enda hingele, siis laseb ta kohtul enda äranägemise järgi Catharinale ja Jonasele karistuse määrata. Karistuseks määratakse kõrgeim võimalik karistus - surm. Minu meelest üsna seebiooperilik lugu, kuid lavastatud nii peenetundeliselt, et seebiooperist sai parajalt närvekõditav, psühholoogiline vaateemäng.

Kui ma nüüd mõtlen selle peale, et mis selles ooperis on Roman Baskinile iseloomulikku, siis mul ei tulegi esimese hooga midagi pähe. Sest siiani on Baskin minu teada rohkem komöödiaid lavastanud. Ja ma ei tea ühtegi muusikali, mida ta lavastanud oleks, rääkimata siis ooperist. Seega ei oskagi kohe millegagi võrrelda. Mul tekivad aga paratamatult seosed "Reigi õpetaja" ja "Rehepapi" vahel. Esiteks mõlemad on Eesti oma ooperid ja teiseks need on viimasel ajal ainsad ooperid, mida ma vaadanud olen. Kui ma siiani olen arvamusel olnud, et hea ooper peab olema itaalia või ladina keeles ja suurte uhkete kleitidega, siis eile pidin oma arvamust muutma. Tuleb välja, et ka eesti keelne ooper võib hea olla. Vot see arvamus on mulle endalegi üllatuseks, sest ma pole siiani ausalt eriline ooperisõber olnud.

Üks põhjus, miks lavastus mulle meeldis, oli ilmselt see teema. Selle sama loo põhjal saaks ooperi asemel väga hea ja sügavamõttelise draamaloo teha. Dramaatilisust andis ooperile juurde orkester. Sest ega ooperilauljad ausalt öeldes nii hästi emotsioone edasi ei anna, kui draamanäitlejad. Minu meelest kõnealuses lavastuses olid lauljad suhteliselt tuimad. Kõige kandvamad stseenid andis edasi just sümfooniaorkester, kes kruvis pinged ikka tõeliselt lakke. Osad emotsioonid andsid ikka muidugi lauljad ise ka edasi. Näiteks Catharina ja Jonase vahelised armustseenid olid väga elavad ja kirglikud. Ma võib-olla tundun klišeelisena, aga minu meelest ongi ooper ja operett enamasti armastusest rääkimiseks ja seepärast tulebki lauljatel see armastuse esitamine nii hästi välja. Aga kõik viha ja jõulisemate emotsioonide esitused olid orkestri õlul. Lisaks olid "Reigi õpetajas" olemas uhked kleidid (mis ei olnud küll teab, mis printsessikleidid), kuid ikkagi uhkemad riided, kui "Rehepapis". Ja nagu ma juba eespool mainisin, siis minu jaoks seostub ooper suurte puhvis kleitidega. No ja muidugi ei saa ma mainimata jätta seda imelist ooperilauljate häält. Eriti just Karmen Puisi häält. Ma vist võiksingi teda kuulama jääda, just neid kõrgeid noote. Kahjuks sai ta seekord minu meelest liiga vähe laulda. 

Sama kiitust ei saa ma kahjuks meeste kohta öelda. Ma pole küll Jassi Zahharovit ise varem laval näinud, kuid ometigi olen teda korduvalt laulmas kuulnud ja tean, et ta oskab hästi laulda. Kahjuks seekord mina seda ilusat meeste ooperit ei kuulnud. See pole küll ilmselt ei lavastaja ega muusikajuhi süü, sest kui noot on ette kirjutatud nii, siis tuleb ka selle järgi laulda. Üldiselt mulle tunduski, et naiste osad võimaldasid kõva ja kileda häälega laulda ja teha ooperit, kuid meeste osades jäi minu jaoks nagu seda ooperilikkust veidi puudu. Samas pole ma kõige õigem inimene seda hindama, sest mul puudub igasugune muusikaline haridus ja muusikaline kuulmine. Ja kui Jassi Zahharov on aastal 2015 selle sama rolli eest Eesti Teatriliidu aasta muusikaauhinna saanud, siis järelikult oli tegemist hea rolliga. Ma tegelikult ei väidagi, et roll ei olnud hea, vaid lihtsalt minu arusaam ooperist on selline, et kui on ooper, siis peaksid ikka kõik võimsaid aariaid laulma. Kuigi bassihäälne ooperiaaria oleks vist päris omaette elamus. Aga see selleks. Jassi Zahharovi ja lavastaja kiituseks pean ütlema, et mulle väga meeldis see tants, mida Paavali tantsis siis, kui Diakon neil külas oli ja nad end purju jõid. Tegelikult see tantsuga kaasas käiv laul oli ka hea. Samas rohkem seal lavastuses erilist tantsu ei olnud ja seega jäi mulle arusaamatuks, miks oli eraldi koreograafi vaja. Ehk selleks, et ooperikoori ja solistide liikumised sujuvalt paika panna, kuna rahvast oli laval ikka päris palju. 

Lisaks jäi mulle arusaamatuks ka kohtumajas toimunud stseen. Nimelt oli kohtunikuks ja kohtuteenriteks võetud kolm draamanäitlejat (Jüri Lumiste, Priit Strandberg ja Raivo Adlas). Kogu see stseen toimus rääkides. Samas oli kohtunikul ainult paar lauset öelda. Kontuteenrid vist ütlesid mõne üksiku sõna. Seepärast jäi mulle arusaamatuks, miks oli sinna rollidesse eraldi draamanäitlejaid vaja. Kas poleks seal saanud kasutada ooperikoori liikmeid? Samas oskab Lumiste ka piisavalt hästi laulda, et oleks saanud ka selle stseeni lauldes teha. Ehk oleks ka see stseen efektsem olnud, kui Jonas ja Catharina oleksid oma süüd lauldes tunnistanud? Mind igatahes jäi see kõne seal vahel häirima. Oleks siis, et ainult draamanäitlejad oleksid rääkinud, aga rääkisid ka ooperisolistid. Samas oligi ehk hea, sest siis said kõik inimesed saalis aru, millest jutt käis. Ooperites ja operettides ja muusikalides on tavaliselt see probleem, et publik saalis ei saa aru, millest parasjagu lauldakse. Ma olen ka korduvalt selle probleemiga silmitsi seisnud, et sõnadest lihtsalt ei saa aru. Õnneks on sõnad nii eesti kui inglise keelsete subtiitritega tavaliselt lae all olemas. Seekord oli aga mul nii terav kõrv või solistidel nii hea vorm, et ma sain kõigest aru ja subtiitreid vaatama ei pidanudki. Nii jäi rohkem aega süveneda ka sellesse, mis laval toimus. Kuigi ma ei usu, et see on nüüd see peapõhjus, miks mulle antud lavastus nii jubedasti meeldis.

Lavakujundus oli samuti mulle meelepärane. Üsna läbivaks teemaks olid tumedad värvid, mis minu meelest andsid ajastut ja kogu õhustikku hästi edasi. Ma ilmselt kõlan nüüd nii nagu ma arvaksin, et vanasti oligi kogu elu mustvalge, kuid mulle tõesti tundub, et erksaid värve on alles hiljuti kasutama hakatud. Eriti meeldis mulle see kalasoomuse sarnane muster lavadekoratsioonidel, mis siis valguse käes vastu helkis. Sellest samast kalasoomusest olid inspireeritud ka Catharina üks kostüüm ja külanaiste riided. Kalasoomusesarnane muster viitas aga peenelt sellele, et tegemist oli Hiiumaaga, kus inimeste peamiseks elatusallikaks oli kalapüük. See tuli ka tekstist välja, kui Catharina küsis Paavalilt, et miks see meestega kalale kaasa ei lähe. Tõsisele Eesti maahärrale viitas ka see, et õpetajahärra jõi savipeekritest, mitte ei olnud joomiseks kasutusel udupeened hõbedast ja kullast karikad. Selline priiskamine ei oleks selle tumedat värvi lavakujunduse ja maalähedusega kokku läinud. Vähemalt minule jäi mulje lavakujundusest, et tegemist on maalähedase ja üsna tagasihoidliku õpetajahärraga. Kuna ka mina pean end lihtsaks eestlaseks, siis oli ilmselt ka mingi eriti hea samastumine tegelastega see, mis etenduse nauditavaks tegi. Just see teadmine, et nii elasid ka meie esivanemad kunagi aastasadu tagasi.

Ma enne mainisin, et see kohtustseen mulle ei meeldinud, sest seal ei lauldud ja üldse kuidagi oli see kõik seal nii etteaimatav. Et mees on valmis naisele ükskõik mis hinnaga halastama ja andestama, kuid naine jääb oma armsama juurde, kuigi see tähendab talle surma. Siis kohe sellele vastukaaluks oli minu lemmikstseen see, kuidas Catharina ja Jonas võlla viiakse. Seda hetke meile kahjuks küll ei näidatud, kuid seal oli nii efektne muusika taga, et ma oleks veel valjemat ja tugevamat kongihelinat kuulda tahtnud. Ma nii lootsin, et ka Catharina ja Jonas tuleksid uuesti nähtavale, kuid seda ei juhtunud. Nimelt näidati Catharinat ja Jonast ainult siis, kui nad kohtusaalist välja viiakse peale süüdimõistvat otsust. See, mis nendega edasi juhtus jäi igaühe enda fantaasiaviljaks. Mina näiteks lootsin, et ehk veereb kusagilt nende maharaiutud pea lavale, kuid seda ei juhtunud. Lihtsalt ühel hetkel jäid kellad järsku vait. See vaikus oli tegelikult nii efektne ja kui siis veel Paavali keset lava pikali vajus. No ma oleks sellel hetkel selle etenduse ära lõpetanud. Kahjuks arvas Baskin, et võiks veel sinna lõppu panna natuke valgust ja Catharina hääle hüüdma. See kõik oleks võinud olemata olla. Lihtsalt need järjest valjenavad kellad, kuni publikul on tunne, et nende endi pea plahvatab otsas. Siis tuleb Paavali ja kui kellade helin jõuab haripunkti vajub Paavali maha, lava läheb pimedaks, kellad jäävad järsku vait ja eesriie sulgub. Öelge siis veel, et ma ei ole dramaatiline. 

Kui ma nüüd üritan selle pika jutu siin kuidagi kokku võtta, siis ma pean tõdema, et "Reigi õpetaja" oli midagi sellist, mida ma poleks Roman Baskinilt ja ühelt ooperilt oodata osanud. Ma sain üle pika aja jälle seda mõnusat teatritunnet tunda. Ikka seda tunnet, et nii tore oleks ise seal laval olla ja kuidas need inimesed seal laval nii andekad saavad olla. Ja mu usk ooperisse, veelgi enam eesti ooperisse taastus. Ma hakkan järjest enam veenduma, et Baskin on minu lavastaja ja meie maailmavaade kuidagi ühtib, sest siiani on tema lavastatud asjad ühed mu lemmikud. Kahjuks sel hooajal enam Vanemuises "Reigi õpetajat" vaadata ei saa, kuid ilmselt järgmisel hooajal on ta jälle mängukavas olemas. Mina igatahes soovitan! Olgu, neile kes on täielikud ooperivastased ja eelistavad korralikku komöödiat, siis neile ei soovita. Teistele aga küll. Mina sain sellise emotsiooni, mida ma ei oleks osanud oodata ka. 

Positiivseid teatrielamusi!

"Reigi õpetaja" kohta saab rohkem informatsiooni Vanemuise koduleheküljelt

Loe edasi