Kuvatud on postitused sildiga Karmen Puis. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Karmen Puis. Kuva kõik postitused

12/04/2016

Võtame hetke: Karmen Puis ja Külliki Saldre

09. aprillil 2016 Vanemuise väikese maja Ovaalsaalis

Vanemuise kontsertmeister Ele Sonn, ooperilaulja Karmen Puis, draamanäitleja Külliki Saldre ja ooperilaulja Reigo Tamm
Laupäeval toimus Vanemuise teatris järjekorde kohtumisõhtu "Võtame hetke". Seekordseteks külalisteks olid ooperilaulja Karmen Puis ja draamanäitleja Külliki Saldre. Vestlusringi juhtis nagu ikka ooperilaulja Reigo Tamm. Järjekorranumbrilt oli tegemist kolmanda kohtumisõhtuga, kuid minu jaoks oli tegu teise kohtumisõhtuga. Ma lihtsalt teisele kohtumisõhtule ei jõudnud, kuigi ilmselt oleks huvitav olnud. Sest Merca (Merle Jääger) on lihtsalt nii huvitav inimene minu meelest. No ja Merle Jalakas on samuti üks mu lemmikutest Vanemuises. Aga mis parata, seekord läks nii. 
Tegelikult tahtsin ikka rääkida viimasest kohtumisõhtust, kus külalisteks olid Külliki Saldre ja Karmen Puis. Paljudele pole ilmselt üllatuseks, et Külliki Saldre on pikka aega olnud minu lemmik. Õigemini oli ta vist mu esimene Vanemuise lemmiknäitleja. Nüüdseks on neid lemmikuid muidugi rohkem tekkinud. Karmen Puis on samuti üks nendest mitmetest lemmikutest. Ooperilauljatest on Karmen Puis just minu kõige lemmikum. Kahjuks pole ma viimasel ajal teda laval väga vaatama jõudnud. Tulevikus kavatsen selle vea muidugi parandada.
Nii kui ma kuulsin, et minu lemmikutega tuleb kohtumisõhtu, olin kindel, et seekord olen ma platsis. Kuigi enesetunne ei olnud laupäeval kõige parem ja mõte sellest, et ma kolmandat päeva järjest teatrimajja lähen, ei olnud ka kõigee ahvatlevam, sättisin ma end siiski kohale. Tavaliselt oleks see ainult heaks unistuseks, et kolm päeva järjest teatrimajas käia, kuid kuna olin just kolmapäeva õhtul välislähetusest tlunud ja neljapäeval koolis käinud, siis koolist otse teatrisse läinud. Reede hommikul tööle ja töölt otse teatrisse, siis tundus laupäeval teatrisse minek mitte just hea mõttena. Samas oli uudishimu ka, et tahaks oma lemmikute kohta rohkem teada saada. No ja ehk midagi ka ise küsida.
Ma nüüd ei oskagi seisukohta võtta, kas asi oli selles, et ma ikkagi olin väsinud ja seepärast ei tundunud seekordne vestlusring nii huvitav. Või oli asi selles, et näiteks Külliki Saldre kohta teadsin ma juba seda kõike ja rohkemgi veel, millest räägiti. Samas Karmen Puisist ei teadnud ma eriti midagi ja tema kohta oli väga tore kuulda. 
Ilmselt põhjus, miks mulle kõige esimene kohtumine kõige enam meeldis oligi see, et tookordsetest külalistest ei teadnud ma suurt midagi ja seega oli huvitav. Kui tookord olid publikuks valdavalt noored, siis seekord oli tore näha rohkem vanemas eas inimesi. Järelikult on info kohtumisõhtutest ka laiema publikuni jõudnud. Mina sain kohtumisõhtutest teadlikuks näiteks läbi Vanemuise teatri Facebooki konto. Ma tahaks loota, et see blogi siin aitab ka veidi maailmale kuulutada et Vanemuises sellised toredad kohtumisõhtud toimuvad. Minu meelest võiks kõikides Eesti teatrites sarnaseid kohtumisõhtuid korraldada. Kas just selles formaadis, et üks küsib ja teine vastab, kuid kasvõi mingid loengud või seminarid, kus nö teatripublik saaks siis lemmikartistidega lavalt eluliste probleemide või jumal teab mille üle veel arutleda. 
Minu meelest on sellised koosviibimised täiesti tänuväärsed. Esiteks, sa saad oma lemmikutest rohkem teada ja nad saavad seeläbi sulle veelgi lähedasemateks, sest sul on see tunne, et te olete koos midagi läbi teinud. Teiseks on näitlejatega see probleem, et nad suudavad laval kõiki teisi peale iseenda näha, seega saad sa sellisel kohtumisel teada, milline inimene su lemmiknäitleja tegelikult on. Kolmandaks hea emotsioon on alati garanteeritud. Neljandaks, tavaliselt saab Vanemuise kohtumisõhtutelt teada ka näiteks häid teatrisoovitusi, mida osalejad ise soovitavad. Ilmselt võiks ma neid põhjuseid siin lõpmatuseni jätkata.
Aga kokkuvõtteks tahaksin tänada Vanemuise teatrit ja Reigo Tamme, et nad sellised kohtumisõhtud teoks tegid. Eriliselt suured tänud Küllikile ja Karmenile, et nad mõlemad nii toredad ja südamlikud inimesed on (vaadake kasvõi üleval olevat pilti ja öelge, et ma eksin). Igal kohtumisõhtul on komme, et külalised nö esinevad ka millegagi. Seekord luges Külliki Saldre ette ühe katkendi oma lemmikraamatust. Ma polnud teda laval veel sellisena näinud. Selle paari lehekülje jooksul, mida ta luges tuli välja päris mitu erineva karkateriga tegelast. Ning selle mõne minuti jooksul sain ma südamest naerma turtsatada ning silma märjaks. Karmen Puis tõestas aga seda, et ka ooperilauljad oskavad laulda täiesti normaalsete inimeste kombel ja ei pea koguaeg aariaid laulma ega kriiskama. Seda tegelikult ei ole võimalik kirjeldada, mis emotsioone nad tekitasid, sest selleks pidi ise kohal olema. Igatahes mõlemad naised on tegijad ja mul on hea meel, et ma sain nendega 2 tundi koos samas ruumis viibida ja sama õhku hingata :)  Nüüd on nad veel rohkem mu lemmikud kui varem. 

PS! Vestlusringist tuli välja ka see, et Vanemuise teatrisse on võimalik töövarjuks minna. Mina julgeksin küll soovitada nii Karmeni kui Külliki töövarjuks minna. 

Järgmine kohtumisõhtu toimub Vanemuise väikese maja Ovaalsaalis juba 30. aprillil kell 16.00 ja siis tulevad külla Hannes Kaljujärv ja Simo Breede.

18/03/2016

ooper "Reigi õpetaja"

17. märtsil 2016 Vanemuise väikeses majas

Pilt pärit Vanemuise koduleheküljelt. Foto autor: Gabriela Liivamägi
Lavastaja: Roman Baskin
Muusikajuht: Paul Mägi
Dirigent: Taavi Kull
Laval olid:
Jassi Zahharov - Paavali Lempelius (Reigi õpetaja)
Karmen Puis - Catharina Vycken (Paavali naine)
Reigo Tamm - Jonas Kempe (Diakon)
Helen Nõmm - Viiu; Pürjelineiu
Annaliisa Pillak - Kristi
Valentina Kremen - Sauna-Ann
Rasmus Kull - Henn
Tamar Nugis - Moritadimüüja
Jüri Lumistee - Praeses
Priit Strandberg - Noorem kohtuteener
Raivo Adlas - Vanem kohtuteener
Rainer Aarsalu - Pagarisell
German Gholami - Pagarisell
Oliver Timmusk - Pagarisell
Ivar Saks - Pagarisell
Helen Hansberg - Pürjelineiu
Risto Orav - Pürjel
Endel Kroon - Pürjel
Luule Veziko - Uhke proua
Simo Breede - Linnavaht
Merle Jalakas - Vana naine
Katrin Kapinus - Pürjeliemand
Eve Kivisaar - Pürjeliemand
Vanemuise ooperikoor
Vanemuise sümfooniaorkester

Tundub, et sel aastal on märts mul muusikakuu. Kui ma nüüd veidi oma blogiajalugu vaatasin, siis olen ikka igal aastal märtsis muusikalavastusi vaadanud. Viimasest ooperikülastusest on küll nüüdseks kaks aastat möödas. Viimane ooper oli "Rehepapp", peale mida mul kadus ooperi isu pikaks ajaks ära. Või õigemini mulle pole ooperid eriti kunagi väga meeldinud. Rohkem ikka muusikalid ja operetid, sest seal ikka räägitakse ka vahel. Seega on ehk isegi kummaline, et ma nüüd läksin ooperit vaatama. Olgem ausad, ainus põhjus, miks ma seda vaatama läksin oli see sama koolitöö, mida ma Roman Baskinist kirjutada kavatsen. Ja selleks, et lavastajat analüüsida peab tema lavastusi olema näinud. Eks ma ikka üht-teist olen näinud ka, aga need on kõik komöödiad olnud ja seepärast tundus huvitav midagi täiesti teistsugust vaadata. Seda enam, et just eilseks oli mul võimalik väga soodsalt pilet saada. Vahemärkusena mainin lihtsalt ära, et ajan odavaid pileteid seepärast taga, et saaks rohkem teatris käia. Kui ma iga kuu mitu korda täispiletiga teatris käin, siis oleks mul raha ilmselt üsna varsti otsas.
Nagu ka Vanemuise kodulehelt võib lugeda, siis lugu ise toimub Hiiumaal Reigi külas aastal 1642 ja Tallinnas kohtumajas. Tegevus läheb lahti siis, kui Reiki saabub Stockholmist noor ja ilus diakon Jonas Kempe, kellesse Reigi õpetaja noor naine Catharina ära armub. Muidugi on see suur patt, et kirikumehe naine, kes on vaga kristlane niimoodi teise mehesse ära armub. Varsti hakkavad aga külas levima jutud, et Kempe on just seepärast Stockholmist pagendatud, et pani ka Rootsis sealse pastori naise nõiduse abil endasse armuma. Nii hakkab ka Reigi õpetaja Paavali arvama, et Kempe on tema naise peal samuti musta maagiat kasutanud ja nõuab kohtult Kempele kõige raskemat karistust. Catharinat on ta aga nõus tagasi enda juurde võtma, kuna kogu süü on Paavali arvates Kempel. Peale seda kui Catharina ja Kempe armulugu teatavaks saab, möödub kaks aastat, mil nad end kohtu ja avalikkuse eest peidavad. Kuna Paavali on minu arvates südames hea mees, kes ei soovi kellegi surma enda hingele, siis laseb ta kohtul enda äranägemise järgi Catharinale ja Jonasele karistuse määrata. Karistuseks määratakse kõrgeim võimalik karistus - surm. Minu meelest üsna seebiooperilik lugu, kuid lavastatud nii peenetundeliselt, et seebiooperist sai parajalt närvekõditav, psühholoogiline vaateemäng.
Kui ma nüüd mõtlen selle peale, et mis selles ooperis on Roman Baskinile iseloomulikku, siis mul ei tulegi esimese hooga midagi pähe. Sest siiani on Baskin minu teada rohkem komöödiaid lavastanud. Ja ma ei tea ühtegi muusikali, mida ta lavastanud oleks, rääkimata siis ooperist. Seega ei oskagi kohe millegagi võrrelda. Mul tekivad aga paratamatult seosed "Reigi õpetaja" ja "Rehepapi" vahel. Esiteks mõlemad on Eesti oma ooperid ja teiseks need on viimasel ajal ainsad ooperid, mida ma vaadanud olen. Kui ma siiani olen arvamusel olnud, et hea ooper peab olema itaalia või ladina keeles ja suurte uhkete kleitidega, siis eile pidin oma arvamust muutma. Tuleb välja, et ka eesti keelne ooper võib hea olla. Vot see arvamus on mulle endalegi üllatuseks, sest ma pole siiani ausalt eriline ooperisõber olnud.
Üks põhjus, miks lavastus mulle meeldis, oli ilmselt see teema. Selle sama loo põhjal saaks ooperi asemel väga hea ja sügavamõttelise draamaloo teha. Dramaatilisust andis ooperile juurde orkester. Sest ega ooperilauljad ausalt öeldes nii hästi emotsioone edasi ei anna, kui draamanäitlejad. Minu meelest kõnealuses lavastuses olid lauljad suhteliselt tuimad. Kõige kandvamad stseenid andis edasi just sümfooniaorkester, kes kruvis pinged ikka tõeliselt lakke. Osad emotsioonid andsid ikka muidugi lauljad ise ka edasi. Näiteks Catharina ja Jonase vahelised armustseenid olid väga elavad ja kirglikud. Ma võib-olla tundun klišeelisena, aga minu meelest ongi ooper ja operett enamasti armastusest rääkimiseks ja seepärast tulebki lauljatel see armastuse esitamine nii hästi välja. Aga kõik viha ja jõulisemate emotsioonide esitused olid orkestri õlul. Lisaks olid "Reigi õpetajas" olemas uhked kleidid (mis ei olnud küll teab, mis printsessikleidid), kuid ikkagi uhkemad riided, kui "Rehepapis". Ja nagu ma juba eespool mainisin, siis minu jaoks seostub ooper suurte puhvis kleitidega. No ja muidugi ei saa ma mainimata jätta seda imelist ooperilauljate häält. Eriti just Karmen Puisi häält. Ma vist võiksingi teda kuulama jääda, just neid kõrgeid noote. Kahjuks sai ta seekord minu meelest liiga vähe laulda. 
Sama kiitust ei saa ma kahjuks meeste kohta öelda. Ma pole küll Jassi Zahharovit ise varem laval näinud, kuid ometigi olen teda korduvalt laulmas kuulnud ja tean, et ta oskab hästi laulda. Kahjuks seekord mina seda ilusat meeste ooperit ei kuulnud. See pole küll ilmselt ei lavastaja ega muusikajuhi süü, sest kui noot on ette kirjutatud nii, siis tuleb ka selle järgi laulda. Üldiselt mulle tunduski, et naiste osad võimaldasid kõva ja kileda häälega laulda ja teha ooperit, kuid meeste osades jäi minu jaoks nagu seda ooperilikkust veidi puudu. Samas pole ma kõige õigem inimene seda hindama, sest mul puudub igasugune muusikaline haridus ja muusikaline kuulmine. Ja kui Jassi Zahharov on aastal 2015 selle sama rolli eest Eesti Teatriliidu aasta muusikaauhinna saanud, siis järelikult oli tegemist hea rolliga. Ma tegelikult ei väidagi, et roll ei olnud hea, vaid lihtsalt minu arusaam ooperist on selline, et kui on ooper, siis peaksid ikka kõik võimsaid aariaid laulma. Kuigi bassihäälne ooperiaaria oleks vist päris omaette elamus. Aga see selleks. Jassi Zahharovi ja lavastaja kiituseks pean ütlema, et mulle väga meeldis see tants, mida Paavali tantsis siis, kui Diakon neil külas oli ja nad end purju jõid. Tegelikult see tantsuga kaasas käiv laul oli ka hea. Samas rohkem seal lavastuses erilist tantsu ei olnud ja seega jäi mulle arusaamatuks, miks oli eraldi koreograafi vaja. Ehk selleks, et ooperikoori ja solistide liikumised sujuvalt paika panna, kuna rahvast oli laval ikka päris palju. 
Lisaks jäi mulle arusaamatuks ka kohtumajas toimunud stseen. Nimelt oli kohtunikuks ja kohtuteenriteks võetud kolm draamanäitlejat (Jüri Lumiste, Priit Strandberg ja Raivo Adlas). Kogu see stseen toimus rääkides. Samas oli kohtunikul ainult paar lauset öelda. Kontuteenrid vist ütlesid mõne üksiku sõna. Seepärast jäi mulle arusaamatuks, miks oli sinna rollidesse eraldi draamanäitlejaid vaja. Kas poleks seal saanud kasutada ooperikoori liikmeid? Samas oskab Lumiste ka piisavalt hästi laulda, et oleks saanud ka selle stseeni lauldes teha. Ehk oleks ka see stseen efektsem olnud, kui Jonas ja Catharina oleksid oma süüd lauldes tunnistanud? Mind igatahes jäi see kõne seal vahel häirima. Oleks siis, et ainult draamanäitlejad oleksid rääkinud, aga rääkisid ka ooperisolistid. Samas oligi ehk hea, sest siis said kõik inimesed saalis aru, millest jutt käis. Ooperites ja operettides ja muusikalides on tavaliselt see probleem, et publik saalis ei saa aru, millest parasjagu lauldakse. Ma olen ka korduvalt selle probleemiga silmitsi seisnud, et sõnadest lihtsalt ei saa aru. Õnneks on sõnad nii eesti kui inglise keelsete subtiitritega tavaliselt lae all olemas. Seekord oli aga mul nii terav kõrv või solistidel nii hea vorm, et ma sain kõigest aru ja subtiitreid vaatama ei pidanudki. Nii jäi rohkem aega süveneda ka sellesse, mis laval toimus. Kuigi ma ei usu, et see on nüüd see peapõhjus, miks mulle antud lavastus nii jubedasti meeldis.
Lavakujundus oli samuti mulle meelepärane. Üsna läbivaks teemaks olid tumedad värvid, mis minu meelest andsid ajastut ja kogu õhustikku hästi edasi. Ma ilmselt kõlan nüüd nii nagu ma arvaksin, et vanasti oligi kogu elu mustvalge, kuid mulle tõesti tundub, et erksaid värve on alles hiljuti kasutama hakatud. Eriti meeldis mulle see kalasoomuse sarnane muster lavadekoratsioonidel, mis siis valguse käes vastu helkis. Sellest samast kalasoomusest olid inspireeritud ka Catharina üks kostüüm ja külanaiste riided. Kalasoomusesarnane muster viitas aga peenelt sellele, et tegemist oli Hiiumaaga, kus inimeste peamiseks elatusallikaks oli kalapüük. See tuli ka tekstist välja, kui Catharina küsis Paavalilt, et miks see meestega kalale kaasa ei lähe. Tõsisele Eesti maahärrale viitas ka see, et õpetajahärra jõi savipeekritest, mitte ei olnud joomiseks kasutusel udupeened hõbedast ja kullast karikad. Selline priiskamine ei oleks selle tumedat värvi lavakujunduse ja maalähedusega kokku läinud. Vähemalt minule jäi mulje lavakujundusest, et tegemist on maalähedase ja üsna tagasihoidliku õpetajahärraga. Kuna ka mina pean end lihtsaks eestlaseks, siis oli ilmselt ka mingi eriti hea samastumine tegelastega see, mis etenduse nauditavaks tegi. Just see teadmine, et nii elasid ka meie esivanemad kunagi aastasadu tagasi.
Ma enne mainisin, et see kohtustseen mulle ei meeldinud, sest seal ei lauldud ja üldse kuidagi oli see kõik seal nii etteaimatav. Et mees on valmis naisele ükskõik mis hinnaga halastama ja andestama, kuid naine jääb oma armsama juurde, kuigi see tähendab talle surma. Siis kohe sellele vastukaaluks oli minu lemmikstseen see, kuidas Catharina ja Jonas võlla viiakse. Seda hetke meile kahjuks küll ei näidatud, kuid seal oli nii efektne muusika taga, et ma oleks veel valjemat ja tugevamat kongihelinat kuulda tahtnud. Ma nii lootsin, et ka Catharina ja Jonas tuleksid uuesti nähtavale, kuid seda ei juhtunud. Nimelt näidati Catharinat ja Jonast ainult siis, kui nad kohtusaalist välja viiakse peale süüdimõistvat otsust. See, mis nendega edasi juhtus jäi igaühe enda fantaasiaviljaks. Mina näiteks lootsin, et ehk veereb kusagilt nende maharaiutud pea lavale, kuid seda ei juhtunud. Lihtsalt ühel hetkel jäid kellad järsku vait. See vaikus oli tegelikult nii efektne ja kui siis veel Paavali keset lava pikali vajus. No ma oleks sellel hetkel selle etenduse ära lõpetanud. Kahjuks arvas Baskin, et võiks veel sinna lõppu panna natuke valgust ja Catharina hääle hüüdma. See kõik oleks võinud olemata olla. Lihtsalt need järjest valjenavad kellad, kuni publikul on tunne, et nende endi pea plahvatab otsas. Siis tuleb Paavali ja kui kellade helin jõuab haripunkti vajub Paavali maha, lava läheb pimedaks, kellad jäävad järsku vait ja eesriie sulgub. Öelge siis veel, et ma ei ole dramaatiline. 
Kui ma nüüd üritan selle pika jutu siin kuidagi kokku võtta, siis ma pean tõdema, et "Reigi õpetaja" oli midagi sellist, mida ma poleks Roman Baskinilt ja ühelt ooperilt oodata osanud. Ma sain üle pika aja jälle seda mõnusat teatritunnet tunda. Ikka seda tunnet, et nii tore oleks ise seal laval olla ja kuidas need inimesed seal laval nii andekad saavad olla. Ja mu usk ooperisse, veelgi enam eesti ooperisse taastus. Ma hakkan järjest enam veenduma, et Baskin on minu lavastaja ja meie maailmavaade kuidagi ühtib, sest siiani on tema lavastatud asjad ühed mu lemmikud. Kahjuks sel hooajal enam Vanemuises "Reigi õpetajat" vaadata ei saa, kuid ilmselt järgmisel hooajal on ta jälle mängukavas olemas. Mina igatahes soovitan! Olgu, neile kes on täielikud ooperivastased ja eelistavad korralikku komöödiat, siis neile ei soovita. Teistele aga küll. Mina sain sellise emotsiooni, mida ma ei oleks osanud oodata ka. 
Positiivseid teatrielamusi!

"Reigi õpetaja" kohta saab rohkem informatsiooni Vanemuise koduleheküljelt