Kuvatud on postitused sildiga Gerda Kordemets. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Gerda Kordemets. Kuva kõik postitused

18/07/2018

Mehed

15.juulil 2018 Lutsu külas Põlvamaal



See oli kunagi sügisel, kui ma esimest korda kuulsin, et Tallinnas tuleb Apollo kinos esitlusele näidend nimega "Mehed", milles kolm näitlejat - Tiit Sukk, Veikko Täär ja Margus Prangel mängivad iseend ja paljastavad üksteise kohta nii mõnegi isikliku saladuse. Muidugi ma tahtsin seda vaatama minna, sest Tiit Sukk on TV-st teada-tuntud naljamees ja Veikko Tääri vaatamisega on mind mu sõbranna nakatanud. Ja Margus Prangelit ma vist polegi oma silmaga laval näinud, seega tahtsin tema ka ära näha. Ja näitlejate saladusi on ju ka tore teada saada. Tallinnas jäi kahjuks käimata, aga suur oli minu rõõm, et mehed tulevad kevadel ka Tartu Apollosse etendusi andma. Muidugi ei jõudnud ma ka sinna, sest pilet tundus üle mõistuse kallis ja siit-sealt kuulsin, et tegelikult pole tegemist väga hea lavastusega. Nii ei hakanud ma üldse väga seda mõtet edasi arendama, et võiks kinno minna teatrit vaatama. Küll, aga ei saanud ma jätta võimalust kasutamata, kui nägin, et mehed annavad ühe ja ainsa etenduse Põlvamaal Lutsu külas vabas õhus. Kuna ma olin sel ajal täpselt maal ja mul oli eelmisel päeval sünnipäev olnud, siis tundus see lausa ideaalse sünnipäevakingitusena. Seda enam, et pilet oli ka veidi soodsam, kui suurtes linnades toimunud etendustel.
Esimesed emotsioonid etendusest nii positiivsed ei olnud, kuna näitlejate mikrofonid hakkisid vahel ja nii oli teksti veidi keerulisem kuulata. Ja alguses ei saanud dialoogid ka minu meelest väga hästi vedama. Ilmselt polnud näitlejad ka veel päris hästi uue mängupaigaga kohanenud, sest mulle tundus, et esimestel minutitel olid dialoogid väga pingutatud, et nalja teha. Selline tavaline komöödia, kus kõik naljad olid enam-vähem kindla peale minek. Palju tögati üksteist, tehti allapoole vööd nalju jne. Ma ei saa küll öelda, et ma mingisuguseid suuri ja paljastavaid saladusi osatäitjate kohta teada oleksin saanud. Pigem olen ma kõige suhtes skeptiline ja arvan, et need nö isiklikumad jutud olid ka lavastajal ette kirjutatud, millele siis näitlejad kohapeal juurde improviseerisid. Mulle tundub, et esimeses vaatuses oli näitlejatel ja ilmselt ka lavastajal veidi rohkem fantaasiat, sest siis sai tunduvalt rohkem naerda. Teine vaatus oli minu jaoks igavam ja oli tunda, et naljad läksid järjest rohkem allapoole vööd ning labasemaks.
Kuigi mulle tundus, et teine vaatus vajus ära, siis esimeses vaatuses sai ikka korralikult naerda. Ja nagu mehed ise ütlesid, siis see polegi mingi sügavamõtteline lavastus, mida analüüsida. Nii sai rahus istuda ja lihtsalt olla ja naerda. Ma arvan, et neid kogu südamest naervaid inimesi võis päris huvitav vaadata olla. Ja kuna täpselt samal ajal oli jalgpalli MM finaalmäng, siis Veikko Täär improviseeris ja andis etenduse ajal ka jooksvalt mängu seisust publikule teada. Ma küll arvan, et teda ennast huvitas see seis rohkem, kui publikut. Sest publikuks oli nii umbes 70% ulatuses ainult naised. Aga seda oli huvitav vaadata, kuidas näitlejad sellised asjad kohe käiku lasid ja kuidas need asjakohased laused teksti improviseeriti. Ja see ilmselt tegi ka esimese vaatuse huvitavamaks. Vähemalt minu jaoks. Teine vaatus oli juba „vana rasva peal liu laskmine“ ja siis ma hakkasin küll vaikselt mõtlema, et millal see asi läbi saab. Või on siis tõesti minu naljasoon umbes, sest teised inimesed naersid ka teise vaatuse ajal meeletult. Ja lõpus tõusid püsti. Mul polnud küll mingit tahtmist püsti tõusta, aga kuidagi näotu oleks enam-vähem üksinda ka istuma jääda.
Ma julgen väita, et kõnealune lavastus on kinosaalides ilmselt rohkem stand-up kui klassikaline teatrilavastus. Seega sel korral ma näitlejatest pikalt ei kirjuta. Polnud neil kellelgi rolli, mida mängida. Mängisid kõik ju nö iseennast. Ma arvan, et see on selline lavastus, et kui sulle muidu meeldivad Tiit Sukk, Veikko Täär ja Margus Prangel, siis meeldivad nad sulle ka siin. Aga kui keegi neist kolmest sulle ei meeldi, siis siin lavastuses nad kohe kindlasti ei tee sellist rolli, mis paneks sind meelt muutma. Mulle tundus kohati, et need nö „paljastused“ (eriti need labased paljastused), tegid neid minu jaoks hoopis veidi ebameeldivamaks. Pole ju vaja igasugustest naisepetmistest teada. Samas saan ma aru, et see kõik oli ikkagi teater ja ma ei võta kogu kuuldud juttu tõena. 
Ma küll ei tea kui palju seda teksti oli improvisatsiooniga Lutsu küla jaoks sobivamaks muudetud, aga ma saan aru, et põhiidee on ikkagi sellel, et kolm näitlejat lähevad matkama ja siis hakkavad seal üksteisele oma südant puistama. Selles osas sobis lavastus nagu rusikas silmaauku Lutsu külla vabasse loodusesse. Ma näiteks ei kujuta väga ette kuidas seal kinosaalis need matkatoolid mõjuksid. Ilmselt kunstlikult. Aga nüüd sobisid need kitarrid, matkatoolid, telk, õnged jm varustus suurepäraselt vana Prantso talu hoovi. Ka algus oli ägedalt korraldatud, et Veikko ja Tiit sõidavad autoga Margusele hoovi. Ja sealt edasi oli kogu see vabas looduses telkimise asi täiesti loomulik. Kohati oligi täpselt selline tunne, et ma olen üks väike sääsk, kes vaatab pealt kuidas näitlejad vabal ajal puhkavad ja mis mõtted neil väljaspool teatrit peas on.
Lisaks sobivale keskkonnale meeldis mulle ka meeste pillimängu- ja lauluoskus. Nad oleksid võinud isegi veel rohkem laulda või niisama joriseda. Sest üks õige eestlane ikka joriseb matkal olles. Mu ema ütles selle kohta, et oli kontsert ja teater kaks ühes. Ja nii oligi. Kinos jällegi ilmselt kõlavad need laulud paremini kui vabas õhus.
Aga ma rohkem midagi head välja tuua ei oskagi. Või midagi halba. Siiski üldine arvamus on mul, et teist korda ma seda vaatama ei läheks. Eriti veel kinnisesse kinosaali. Vabas õhus oli aga päris vaadatav etendus. Kui igavaks läks, sai kasvõi päikeseloojangut imetleda. Kinos jällegi on mugavamad toolid istumiseks. Ega ma ei tea, kas mehed sügisel jälle oma mõtteid kinodes jagamas käivad või mitte, kuid ma loodan, et nad pigem suunavad oma energia nö „päris teatrile“, kus publik saaks nende rolle nautida, mitte ei peaks vaatama kuidas näitlejad üksteise võidu laval naerda pugistavad. Ilmselt olidki naljad sellised, et neid ennast ajas jubedalt naerma, sest mina nendel hetkedel küll midagi naljakat tekstis tuvastada ei suutnud. Või oligi naer siis kattevarjuks, et publikule tekitada illusioon meeletult heast naljast, nii et isegi näitlejad ise ei suuda naeru tagasi hoida…

Mina sain vähemalt veidi rohkem kui kaks tundi õues ilusat suveilma ja päikeseloojangut nautida. Naerda sain ka ühe õhtu jooksul rohkem, kui keskmiselt terve päeva jooksul ja ehk hakkasin ma meeste mõttemaailma ka veidi paremini mõistma. Selline enam-vähem tore suve ajaveetmisvõimalus, aga teatrimaailmas pigem mittemidagi ütlev üritus.

Lavastaja: Gerda Kordemets
Kunstnik: Eugen Tamberg
Helilooja: Markus Robam
Mängisid: 
Tiit Sukk
Veikko Täär
Margus Prangel

* – päisepilt on pärit „Mehed“ lavastuse Facebooki leheküljelt.

20/08/2017

Tõeajastu lõpp

18.augustil 2017 Tõstamaa mõisas
Pilt pärit Tõstamaa Suveteatri Facebookist. Pildi autor Toomas Mitt
Viimase aja positiivsed teatrielamused on jälle tekitanud isu teatris käia. Kunagi oli mul soov Tõstamaa Suveteatri lavastust "Karlsonson" näha, kuid sinna ma ei jõudnud. Siis tuli sõbrannal idee, et võiks minna Tõstamaale "Tõeajastu lõpp" vaatama. Ma ei pidanud väga pikalt mõtlema, kas minna või mitte, sest uutes ja huvitavates kohtades on alati tore teatris käia. Saab ühendada nii teatri kui reisimise. Tõstamaa suveteatri Facebooki lehelt nägin ka lavastuse kohta kiidusõnu ja väidetavalt pidi sealne mõisa õhkkond ja kohvik ka väga tasemel olema. Peale viimast kogemust suurepärase kohvikuga Ohtu mõisa tallisaalis (LINK), ei saanud ma ometi jätta juhust kasutamata.
Samas juhtusin Postimehe kultuuriküljelt lugema arvustust, mida lugedes tekkis mul tõeliselt kahtlus selle etenduse suhtes (LINK). Liiga sürreaalne tundus kõik. Aga piletid olid ostetud ja ma mõtlesin kohale minna. Avatud meeltega. Kuigi ega ma päris täpselt ei teadnudki, mida oodata. Seda ma siiski teadsin, et päris klassikalise teatrilooga tegemist ei ole.
Kui keegi on veel juhtunud lavastuse sisututvustust lugema ja ikka aru ei saa, millest jutt käis, siis neile teen arusaadava lühikokkuvõtte. Liivimaal on üks vana maja, mille on kohalike külaelanike arvates hõivanud kodutud. Tegelikkuses elavad selles majas aga vampiiriks muutunud kunagine Itaalia ooperilaulja Farinelli, libahundi Tiina ja muistne viljakusjumal tõnn. Nende juurde satub juhuse läbi täiesti tavaline punkgooti stiili viljelev mässumeelne noor ajakirjanik Violett. Violett on otsustanud nendest veidrikest kohalikku ajalehte loo kirjutada ja tahab teada nende lugu. Kui ta aga kuuleb et üks veidrikest on eestlaste viljakusjumal, teine peab end Farinelliks ja kolmas libahundiks, siis ta otse loomulikult ei usu seda. Nii hakkavad tegelased talle ja tegelikult ka üksteisele tõestama, et nad on tõelised ja igavesed. Sisuliselt selle tõestamise ümber kogu lugu käibki. Saab näha nii armastust, kurbust, vihkamist kui ka rõõmu.
Tõstamaa Suveteater ise tutvustab lavastust nii: "Tõeajastu lõpp" räägib sellest, et tänu vanade hoonete ülesvuntsimisele ja neile uue kasutuse leidmisele võivad saada kahjustada mõnegi ohustatud liigi püsielupaigad. Antud juhul on kaalukausil kolme müütilise tegelase edasine saatus.
Iga surelik tahaks elada kauem - kõige parem, kui igavesti. Ent see, kel on igavene elu, unistab hoopis elu ajalikkusest.
Surelikku kummitab vananemise hirm. Aga mis oleks, kui vaadata seda teiselt poolt? Mõelda, millest vananemine vabastab ja mida ta kingib.  Ja millest unistavad surematud - need, kel on igavene elu, nagu inimestel absoluutne kuulmine või mõni muu anne?
See näidend räägib noorusekultuse halastamatusest: pole võimalik olla õnnelik 50-selt, kui suudad end võrrelda ainult 25-se iseendaga.
Loo laiem taust loole on hetkel aktuaalne “tõeajastu lõpp”. 2016. aasta sõna Oxford Dictionary's on post-truth. Aga millal see tõeajastu siis oli? Kuidas see niimoodi mööda läks, et me ei pannud tähelegi?
Avaliku arvamuse kujundamisel on emotsioonid muutunud olulisemaks kui faktid. Pole võimalik teha vahet tõe ja metsikutes kogustes reprodutseeritud vale vahel, mis näib tõena. Mis usutakse tõeks.
Meie usume tõeks, et selles loos kohtuvad inimene, vampiir, libahunt ja tõnn.
Kui üdini aus olla, siis ma ei oodanud sellelt lavastuselt kuigi palju. Läksin pigem huvist, et mida need näitlejad teha suudavad, sest peale Veikko Tääri teisi näitlejaid (Kersti Tombak, Triin Tenso ja Märt Koik) pole ma kunagi teatris mängimas näinud. Kindlasti mängis rolli ka see, et varasemate Tõstamaa Suveteatri lavastuste kohta olen ainult kiidusõnu kuulnud. Nüüd olen siis käinud ja näinud ja võin vist kiidukooriga ühineda. See kindlasti ei olnud selle suve parim lavastus, mida ma näinud olen, aga üle keskmise kindlasti. Ja ma olen üsna valiv lavastuste suhtes. Kuna selleks suveks on aga mängukorrad läbi selleks ajaks, kui postitus üles jõuab, siis ma ei saa soovitada teil sel aastal seda vaatama minna. Aga kindlasti mängitakse seda järgmisel suvel ka. Siis soovitan küll see lavastus varakult oma plaani võtta.
Nagu ma eespool juba mainisin, läksin teatrisse sel korral avatud meeltega ja ilmselt seepärast mulle lavastus ka meeldis. Olgu, mõnele ilmselt tundub sisututvustuse põhjal et tegemist on täiesti ajuvaba lavastusega ja miks keegi seda vaatama peaks. Ma ütleks selle peale, et jõuluvana on ka väljamõeldud tegelane ja ometigi usub temasse terve maailm. Miks ei võiks siis vaadata väikest fantaasialugu libahundist, vampiirist ja jumalast? Tegelikult on ju enamus lavastusi fantaasial põhinevad ja see ei paista kedagi häirivat. Hoolimata sellest, et sisu polnud väga "klassikaline", oli lugu täitsa põnev ja kaasahaarav. Minul näiteks ei tulnud kordagi ühtegi etendusevälist mõtet pähe (tavaliselt ma ikka mõtlen omi mõtteid, kui laval näidatav mu meeli ei köida), seega selle mõõdupuu järgi võttes, on tegu igati väärt lavastusega.
Näitlejad olid ka head. Ma isegi ei oska öelda, et kes neist mulle kõige rohkem meeldis. Ilmselt Veikko Täär, sest tema roll oli kõige mitmekülgsem. Lisaks näitlemisele sai teda etenduse jooksul näha karmoškat mängimas ja laulmas. Ilmselt pole laulev näitleja enam mingi üllatus, kuid nii kõrgelt laulda on kunst omaette. SIIT saate vaadata, kuidas Veikko Täär Farinelli kuulsat "Ave Maria" laulab (peate seal Tõstamaa Suveteatri Facebooki lehel seni alla kerima kuni videot näete, ma ei oska otse Facebooki video linki siia panna). Samal ajal Triin Tenso kehastatud Violett tundus sama uudishimulik, nagu on Sonja "Õnne 13" ja tõnn oli sama muhe ja koomiline nagu me oleme harjunud kokapoisse nägema seriaalis "KÖÖK". Tõnni koomikat oli muidugi huvitav vaadata ja see andis etendusele palju juurde, aga ma oleks veidi tahtnud Märt Koiki ka mõnest uuest vaatenurgast näha. Kersti Tombak oleks võinud libahunti mängides ka veidi rohkem näiteks hambaid näidata. Minu jaoks jäi hundilikkusest veidi puudu. Hetkel tundus ta nagu tavaline pereema. Samas minu kiitus Kersti Tombakule selle eest, et ta nii kiirelt tuletõrjetreppi pidi korduvalt edasi-tagasi ronis. Pole see näitleja elukutse nii lihtne midagi. 
Aga tegelastest meeldis mulle ikkagi kõige rohkem tõnn. Või kui aus olla, siis see kuidas kõik kohad tema saepuru täis olid. Ja ma mõtlen sõna otseses mõttes kõik kohad ning mitte ainult mängupaigas, vaid ka kaugemal. Eks need, kes käinud on, teavad ja need kes veel pole käinud vaatamas, saavad aru, mida ma mõtlen, siis kui nad teatrisse lähevad. Külmkapp meeldis mulle ka, kuigi see pole otseselt tegelane. Ilmselt poleks kellegil selle vastu midagi, kui külmkapp ise ukse lahti teeb, kui talle "uks" öelda. Söök võiks kapist välja ka tulla, oleks veel parem. Lisaks olid kostüümid ka huvitavad. Mulle meeldib see, et nö "projektiteatrid" pööravad suurt tähelepanu kujundusele ja kostüümidele. Mingil põhjusel arvatakse tavaliselt, et suvelavastused (mis valdavalt on projektiteatrite tehtud) on haltuura ja sealt ei tasu sisu ega välimust oodata. "Tõeajastu lõpp" kummutab aga need müüdid, sest sisu on olemas (olgugi fantaasia valdkonda kuuluv) ja ka kujundus ning kostüümid on põnevad ja pakuvad vaatajale tervikliku elamuse.
Midagi negatiivset etenduse kohta ma otseselt välja tuua ei oskagi. Päris 100% suurepärane kõik muidugi ei olnud, kuid selliseid detaile ma ei oska välja tuua, mis mind väga häirinud oleksid. Mina kui tervishoiutöötaja võiksin muidugi selle vereülekande stseeni üle norida, aga ma annan endale aru, et see on teater ja teater ei peagi 100% reaalne olema. Eriti sellise fantaasialavastuse puhul.
Lisaks soovitan teatrisse varem minna ning enne külastada Tõstamaa mõisa, kus hetkel asub kool. Praktiliselt terve maja on avatud ja seal saab nii õpilaste töid näha, kui ka kohalike käsitöömeistrite toodangut kaasa osta. Kohvik on ka avatud, kus väidetavalt pakutakse head kooki (ei oska kommenteerida, sest ise ei proovinud) ja kohalikku koduõlut (mis muuseas on väga hea). Autoroolis olijad ei pea muretsema, õlut müüakse pudelitega kenasti kaasa ka. Menüü on muidugi laiem kui üks kook, seega saab nii soolast kui magusat. Kohvi, teed ja vett pakutakse ka söögi kõrvale. Ma vähemalt loodan, et järgmisel suvel mängitakse lavastust uuesti ja siis kohvik umbes sarnast menüüd pakub.

Kõik kes nö "klassikalisele teatrile" vaheldust soovivad, kuid päris alternatiivteatrit vaatama minna ei julge, soovitan alustada "Tõeajastu lõpp" vaatamisega. Lavastuses on olemas kõik klassikalise lavastuse elemendid, kuid ometigi on tegemist millegi uudsega, mis pole nagu "päris tavaline teater". Kui keegi aga selle postituse põhjal mõtleb, et seda lavastust ta kohe kindlasti vaatama ei lähe ja keegi juhtub teid kaasa kutsuma, siis tasuks järele mõelda. Inimeste arvamused on lihtsalt liiga erinevad. Mina näiteks olin Postimehes ilmunud arvustust lugedes ka üsna kindel, et selline "jama" ei saa mulle meeldida, kuid peale etenduse esimese vaatuse ära nägemist olin ma juba teisel arvamusel ja ootasin kannatamatult, millal teine vaatus tuleb. Seega oma silm ja kõrv on kuningad.

Autor ja lavastaja: Gerda Kordemets
Helilooja: Markus Robam
Mängisid:
Kersti Tombak - Tiina (libahunt)
Veikko Täär - Farinelli (vampiir)
Triin Tenso - Violett (inimene)
Märt Koik - Tõnis (muistne viljakusjumal tõnn)