Kuvatud on postitused sildiga Tiit PAlu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tiit PAlu. Kuva kõik postitused

20/04/2024

Leopoldstadt

 16. aprillil 2024 Vanemuise suures majas

Foto: Maris Savik

Rääkisin täna just sõbrannale, et ma käisin teisipäeval ilma pikema etteplaneerimiseta teatris. Lihtsalt kell 18 tuli teatrisse mineku isu, vaatasin et Vanemuises mängitakse "Leopoldstadt´i" kus mängib päris mitu minu Vanemuise lemmiknäitlejat ja sinna oli pileteid ka saada. Ma ise ka ei suutnud ära imestada kui elevil ma olin, kui seda kõike sõbrannale rääkisin. Sest ma oline enda üle uhke, et mul tuli teatrisse mineku isu, viimasel ajal on kõik korrad olnud nn tööl käimised Põlva kultuurikeskuses. Tundub, et mu teatris käimise isu hakkab vaikselt taastuma. Iseenesest on see väga positiivne uudis, sest suvel on nii palju ägedaid suvelavastusi tulemas, mida ma kindlasti vaadata tahan ja ilma teatrihuvita oleks end veidi keeruline teatrisse minema sundida.

Tunnistan ausalt, et sel korral teatrisse minnes küsisin endalt ikka päris mitu korda, kas ma tõesti tahan ühe juudi perekonna kannatusi vaatama minna. Et keegi valesti ei mõistaks, siis juutide vastu pole mul midagi, aga sellises ulatuses kannatusi, nagu juudid ajaloos neid üle on elama pidanud, ma ka vaadata ei taha. „Leopoldstadt“ just ühe suure juudi perekonna loost läbi 60 aasta räägibki. Olin üsna kindel, et ega see lugu kerge olema ei saa, aga ma päris selleks ikka valmis ei olnud, et nii mitmedki loo keskmes oleva Merzide perekonna liikmetest Auschwitzi gaasikambrites surevad. Ikka kuidagi loodad, et äkki on tegemist sellise looga, mis räägib kannatustest, aga hoolimata raskustest on lõpp ikkagi ilus. Seega olge hoiatatud, et pisaraid saab etenduse ajal valada.

Arvatakse, et Inglise näitekirjaniku Tom Stoppardi kõige uuem teos on osaliselt autobiograafiline. Nimelt oli Stoppard tegelikult Tšehhoslovakkiast pärit juut, kelle ema abiellus hiljem inglasega ning muutis laste nimed ära ning kasvatas lapsi inglastena, jättes neile nende juudi päritolust rääkimata. Sama stseen on lavastuses ka olemas, kuid veidi modifitseeritud kujul. Kes teab, millised lavastuses käsitletud sündmustest on veel pärit Stoppardi enda suguvõsast ja millised teiste Ida-Euroopa juutidega juhtunud. Kindel on see, et enamik sündmustest on juutidega reaalselt 20. sajandi esimeses pooles juhtunud. Eks midagi on siiski ka kunstilistel kaalutlustel Stoppardi (või siis lavastaja Tiit Palu) poolt juurde lisatud, et lugu mõjusam oleks. Vähemalt nii ma arvan.

Lugu algas Merzide ja Jakoboviczide suguvõsa liikmete tutvustamisega. Kes suguvõsas on perefirma pärija, kes matemaatikaprofessor, kes arst jne. Veidi arutati üleüldiselt 1899. aasta eluolu üle Viinis, sest seal just kogu tegevus aset leidiski. Kuna ma pole ajaloo ja veel eriti juutide ajalooga nii detailselt kursis, siis natukene oli keeruline aru saada, millistest sündmustest täpselt räägitakse. Nagu juba eespool mainitud sai, siis kogu tegevus leiab aset 60 aasta jooksul ja selle aja sees leidsid aset igasugused koledused. Hitlerist ja aarialastest olin ma kuulnud ja sellest osast sain väga hästi aru, aga Kristalliööst ma varem kuulnud polnud. Seega on lavastus lisaks teatrielamuslikule aspektile ka ajalooliselt hariv. Suures osas pakub abi kavaleht, mida kahjuks minu külastuse ajal osta ei saanud ja leppida tuli teatri kodulehel oleva elektroonse kavalehega. Seega on mul veidi kahju, et ma kavalehte alles hiljem kodus lugesin, mitte ei saanud paberkandjal seda teatris olles lugeda. Ehk oleks mõned laval toimuvad sündmused mulle paremini arusaadavamad olnud. Kui keegi, kes planeerib teatrisse minna, seda postitust lugema juhtub, siis ma soovitan enne teatrisse minekut kodus kavalehe läbi lugeda.

Eks minu jaoks tegi jälgimise veidi raskeks ka see, et tegelasi oli laval palju ja kuna sündmused toimusid erinevate ajastute jooksul, siis tegelased vananesid ja veidi pidi mõtlema, et kes keegi on. Eriti segadusse ajasid mind need tegelased, kes esimeses stseenis olid väikesed lapsed ja hiljem juba noored, sest väikeste laste puhul vist nimedest väga ei räägitut ja siis pidin veidi nuputama, et kes noortest kelle laps on ja kuidas kõik tegelased seotud on. Õnneks kuvati seinale küll sugupuu ka, mis veidi seda asja lihtsamaks tegi. Tehniliselt see sugupuu mõistmine nii oluline polegi, sest oluline oli perekonna lugu üldiselt, aga ma ikka üritasin aru saada, kes on kelle laps ja siis läks fookus vahepeal laval toimuvalt ära. Kuna mulle perekonnalood, ja eriti sellised kus draamat ka jätkub, meeldivad siis üldjoontes jäin lavastusega rahule. Teise vaatuse lõpp jäi minu jaoks veidi venima. Ma saan aru küll, et seda oli vaja selleks et noor Leo panna mõistma oma juudi päritolu, kuid seda oleks kuidagi kiiremini võinud teha. Mulle oleks piisanud sellest, kui mainitakse ära, kes kuidas suri, kuid kogu see Leo päritolu leierdamine muutus veidi igavaks. Garderoobi järjekorras seistes kuulsin ka teistelt sama arvamust, et see oli veidi jokutamine ja kiskus natukene igavaks ning selle osa oleks võinud vahele jätta.

Võin eksida, aga minu meelest oli see Vanemuise sotsiaalmeedia, milles teater nimetas „Leopoldstadt´i“ suurlavastuseks. Kui vaadata, mis praegu maailmas toimub ja kuidas kõik sõdivad, kusjuures ka juutide põlisel kodumaal Iisraelis on sõda, siis on lavastus ka tänapäeval teemade osas aktuaalne ja seega saab öelda, et tegemist on olulise lavastusega. Siiski tundub mulle, et peamiselt teevad lavastuse suureks näitlejad, keda teeb kaasa väga arvestatav hulk. Eks mõned näitlejad saavad laval rohkem olla ja teised tulevad lavale ainult üheks mõne minutiliseks stseeniks. Seega ma kõiki näitlejaid siin eraldi üles loetlema ei hakka, sest siis saaks sellest postitusest eepos. Tooks mõned kõige enam silma jäänud näitlejad välja, aga mõnda üksikut on kuidagi keeruline välja tuua. Kogu trupp oli minu meelest ühtsel tasemel. Kuigi väiksed lapsed (Oskar Hinn, Robin Mikkel, Sonja Riimaa ja Elisabeth Strandberg) jäid kõige rohkem silma ja kui hiljem räägiti, et Mimi ja Bella surid gaasikambris, siis läks mul silm väga märjaks. Sest nii väikesed ilusate punupatsidega tüdrukud ei tohiks gaasikambris oma elu lõpetada. Ja sellest on mul kahju, et ühed mu lemmikutest – Margus Jaanovits, Jüri Lumiste ja Karol Kuntsel nii väikesed rollid tegid ja ma neid nii vähe laval nägin. Tegelikult jäi Jüri Lumiste roll väga valusalt meelde, sest tema kehastas Hitleri käsilast, kes perekonda kodust välja tuli viskama. Ja kui ta täiest kõrist karjus, siis ma võpatasin päris mitmel korral ja tundsin, et mul tekkis vastikusest kananahk ihule. See on ehe näide sellest, et ka paar minutit laval võib vägagi meeldejäävaks osutuda.

Kujunduse poole pealt nautisin kõige enam Ele Sonni loodud muusikalist kujundust, mis suuresti koosnes 20. sajandi suurkujude klassikalise muusika loomingust. Vahepeal oli tunne nagu oleks klassikalise klaverimuusika kontserdile sattunud. Midagigi ilusat kogu selle koleduse keskel. Lisaks muusikale nautisin ka uhkeid kostüüme, mis näitasid, et tegemist oli vähemalt Viini keskklassi kui mitte kõrgklassi kuuluva suguvõsaga, kelle hulgas oli mitmeid austatud inimesi. See pani mind mõtlema, et sa võid olla kui rikas ja võimukas tahes, kui sa mingil põhjusel kellelegi ei meeldi, siis ei loe võim ja positsioon mitte midagi. Aga vähemalt oli selle koleda sündmuste keerise taustal hea uhkeid kleite vaadata. Veel ühe ereda hetkena tooksin välja Helo Kaplinski tantsitud charlestoni. Kollases kleidis tantsides lavale ilmuv Kaplinski oli nagu killuke soojendavat päikest sellest sünges maailmas, kus kõik teised kandsid valdavalt tumedates toonides riideid.

Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et Stoppard vist ikkagi päris minu masti näitekirjanik ei ole. Mäletan, et tema „Arkaadiat“ vaadates pidin ma igavusse ära surema. Praeguse lavastuse puhul jäid kohati dialoogid liiga venima ja mulle oleks rohkem meeldinud nähe inimeste hinge ja mõtteid, mitte üleüldist filosofeerimist. Samas see võib osaliselt ka lavastaja teene olla. Jäin küll teatriõhtuga rahule, sest päris igav ei hakanud ja emotsioone sai ka tunda, aga sellist väga ülivõrdes vau elamust ei saanud. Kahjuks minu emotsioonid püsisid kogu etenduse jooksul kõik pigem seal negatiivses skaalas, korra vist sain naerda ka. Kuigi mingi osa publikust ikka naeris natukene rohkem. Ju ma siis ei saanud naljale pihta või lihtsalt sel hetkel olin kusagil oma mõtetes. Sest mõtted rändasid päris palju inimeste tagakiusamise ja üldise ühiskondliku olukorra peale. Selles osas lavastus töötas. Aga pigem soovitan tõesti neile, kes on kas suured teatrifanaatikud ja tahavad Stoppardi uusimat näidendit näha, või lähevad minu kombel lihtsalt oma lemmiknäitlejaid vaatama. Ajaloohuvilistele muidugi soovitan ka. Kes harva teatris käib ja tõsiste judaismi käsitlevate teemade vastu üldse mingit huvi ei tunne, siis nemad võiksid pigem endale mõne teise lavastuse otsida.

 

Autor: Tom Stoppard
Tõlkija: Kalle Hein
Lavastaja: Tiit Palu
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Mare Tommingas
Laval:
Külliki Saldre – Emilia Merz (perepea)
Riho Kütsar – Hermann (Emilia esmasündinu)
Ragne Pekarev – Gretl (Hermanni naine)
Oskar Hinn – väike Jakob (Hermanni ja Gretli poeg); väike Leo (Aaroni ja Nellie poeg)
Ken Rüütel – Jakob täiskasvanuna; Nathan täiskasvanuna
Maria Annus – Eva (Emilia tütar)
Andres Mähar – Ludwig (Eva abikaasa)
Linda Porkanen – Nellie (Eva ja Ludwigi tütar)
Kaarel Pogga – Aaron (Nellie esimene abikaasa)
Karol Kuntsel – Percy (Nellie teine abikaasa)
Oskar Seemann – täiskasvanud Leo;  Fritz (noor ohvitser)
Robin Mikkel – Pauli (Eva ja Ludwigi poeg); Heini (Hermine ja Otto poeg)
Lena Barbara Luhse – Wilma (Ludwigi õde)
Priit Strandberg – Ernst (Wilma abikaasa)
Gustav Nikopensius – Zac (Sally abikaasa)
Sonja Riimaa – väike Sally (Ernsti ja Wilma tütar); Mimi (Sally ja Zaci tütar)
Elisabeth Strandberg – väike Rosa (Ernsti ja Wilma tütar); Bella (Sally ja Zaci tütar)
Piret Laurimaa – täiskasvanud Rosa
Greg Värnomasing – väike Nathan (Ernsti ja Wilma poeg)
Maarja Johanna Mägi – Hanna (Ludwigi õde)
Margus Jaanovits – Kurt (Hanna abikaasa)
Helo Kaplinski – Hermine (Hanna ja Kurti tütar)
Helgur Rosenthal – Otto (Hermine abikaasa)
Merle Jääger – Poldie (majapidajanna)
Mirelle Uibokand – Hilde (toatüdruk)
Ele Sonn – Jana (lapsehoidja)
Jüri Lumiste – erariides mees
Keijo Sepp – teener
Mart Visnapuu – teener
Andre Luik – teener

 

Esietendus 16. septembril 2023 Vanemuise suures majas

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt.

04/02/2018

Medeia

03. veebruaril 2018 Sadamateatris


Ma olen alati olnud realistlik inimene. Vähemalt enda arvates. Nii pole müüdid mulle kunagi väga huvi pakkunud. Eriti Kreeka mütoloogia, mis enamasti tundub mulle täiesti utoopilise ja kaugena. Seal pole ühtegi seost ja kohati on teksti raske jälgida. Vähmalt nii mulle näib. Ometigi otsustasin ma Vanemuise uut lavastust „Medeia“ vaatama minna. Vana-Kreeka mütoloogia alusel on Euripides Medeia ja Iasoni legendist kirjutanud tragöödia, mis on tänapäeval teatrites üks enimlavastatud antiiknäidendeid. Kui ilmas leidub veel müütide kaugeid inimesi (nagu mina), siis olgu neile lühidalt öeldud, et Medeia on Kolchise kuninga nõiavõimetega tütar, kes on abielus argonautide juhi Iasoniga. Korintose kuningas Kreon pakub Iasonile naiseks oma tütart ja nii jätab Iason Medeia koos nende kahe pojaga maha. Medeia otsustab enda hülgamise eest kätte maksta nii Iasonile, kuningas Kreonile kui ka tema tütrele. Euripidese tragöödia keskendubki Medeia kättemaksule Iasonile.
Mina teadsin teatrisse minnes täpselt sama palju, kui siin blogis hetkel kirjas on. Etteruttavalt võin öelda, et kavas on kogu müüdist pikemalt juttu ja nii aitab kava lugemine enne etendust paremini laval toimuvat mõista. Ometigi otsustasin ma teatrisse minna, kuigi mulle antiiknäidendid üldiselt ei meeldi. Ju ma pole piisavalt kultuurne. Miks ma siis üldse teatrisse läksin? Nagu alati, oli mul mingi sisetunne, mis arvas, et tegemist on hea lavastusega, mida tasuks näha. Lootust andis ka kunagine Vanemuise lavastus „Gorgo kingitus“, mis küll ei keskendunud ainult müütidele, kuid lavastuses oli ikkagi müütidel suur osa. „Gorgo kingitus“ oli pikka aega üks mu lemmiklavastusi, seega see andis mulle lootust, et ka „Medeia“ on hea. Olgugi, et lavastaja on teine ja tegelikult on kõik teisiti. Aga mingit põhjendust on inimesel ju endale vaja, miks järjekordselt teatrisse minna.
Mulle tundub, et tegemist on kõige parema black-box tüüpi lavastusega, mida ma näinud olen. Laval oli ainult üks valge ring põrandale maha asetatud ja selle ringi keskele rippus laest alla sõlmedega nöör. Laes olid mõned torud, mida sai selle rippuva nööriga helisema tõmmata (umbes nagu vanasti kirikukellasid helisema pandi). Kogu lavakujundus. Näitlejad olid kõik samuti mustades või väga tumedat tooni kostüümides. Ma kujutan ette, et kõrgelt  (nt Sadamateatri lae alt) oleks olnud lavastust väga huvitav jälgida. Valge ring keset musta ruumi ja väikesed mustad täpid liikumas mööda ringi. Mina aga vaatasin etendust esimesest reast ja kohati olid näitlejad minust vähem kui meetri kaugusel. Näitlejate selline lähedus ja üleliigse vahu (loe: dekoratsioonide) puudumine lasi sõnal ja kehakeelel võimust võtta, ning lõi täiesti uudse teatrikogemuse.
Minu jaoks oli ka see uudne, et naised mängivad mehi. Ma tean, et idee kui selline pole uudne. Olen lugenud, et kunagi mängis Ita Ever Draamateatri lavastuses „Kuningas Lear“ kuningas Leari, kuid ma olen aru saanud, et siis ta mängis ikkagi meest. Samuti mängis Merle Jääger Vanemuise lavastuses „Vaim masinas“ meest. "Vaim masinas" üht etendust olen näinud, seega ei saa ma tegelikult väita, et selline lähenemine on mulle uudne. Sel korral mängisid Merle Jääger ja Külliki Saldre meesterolle, kuid nad ei mänginud meest, vaid inimest. Kui Külliki Saldre mängis kuningas Kreoni, siis tema poole pöörduti küll kui kuninga poole, kuid tegemist ei olnud rolliga kus naine kannab meeste riideid ja proovib mehe häälega rääkida, et näida mehena. Seda on raske seletada, kuid ma soovitan ise teatrisse vaatama minna. Päris huvitav on vaadata, kuidas kõik pöörduvad kuninga, mitte kuninganna poole, kuid samal ajal on tegemist kuningaga, kes kannab kontsakingi ja kelle naiselikud kehakumerused on rõhutatud. Samuti argonautide juht, kes peaks olema justkui mees, kuid kes kannab maani seelikut, mida kaunistavad volangid. Põhiline on inimene ja tegelikult pole üldse vahet, kas see inimene on mees või naine. Peaasi, et inimene iseendaks jääb.
Ja mulle tundus, et sel korral olid lavastaja ja kunstnik lubanud näitlejannadel iseendaks jääda. Vähemalt mingis osas. Näiteks minu silmis seostub (ärge küsige miks) Merle Jääger igapäevaelus ka tanksaabaste ja pika volangidega seelikuga. Külliki Saldre vastupidi seostub mulle soliidse ja naiseliku olekuga, mida rõhutas avara dekolteega kostüüm, kõrged kontsakingad, pikad pitskindad. Maria Annust olen ka näinud pikkade kleitide ja kõrge säärega nöörsaabastega. Kärt Tammjärv on näitlejatest kõige noorem ja mulle tundus, et tema noorust rõhutati kostüümiga, mis tema kõhtu paljastas. On ju noortel selline mood. Samuti seostusid tema kontsaga saapad mulle kõige enam tänapäevase moe ja noorusega. Aga eks igaüks tõlgendab asju erinevalt. Selline oli minu tunne ja arvamus, minu ettekujutusest lähtuvalt. Ma arvan, et ma ei oska seda nii hästi seletada, aga mulle lihtsalt tundus, et iga näitlejanna kostüümis oli midagi talle omast. See aga rõhutas veel rohkem seda, et pole vahet kes sa oled või milline sa oled, sa võid ikkagi olla ükskõik kes. Kasvõi kuningas kontsakingades. Kõik inimesed ongi erinevad.
Lisaks nendele nö näitlejannadele omastele nüanssidele kostüümide juures olid kostüümid üleüldse jube ägedad. Kohati tundusid täiesti ajuvabad kostüümid olema ja selliseid kostüüme ei seostaks ma kohe kuidagi Vana-Kreekaga. Pigem midagi ulme või fantaasiamaailmast. Kui Kärt Tammjärv lavale tuli, siis ma vist tema algusmonoloogi väga ei kuulanudki, sest ma süvenesin tema kostüümi. Ka hiljem, kui teised näitlejannad lavale tulid, vaatasin ma ammulisui nende kostüüme. Sellist asja pole minuga vist varem teatris juhtunudki, et ma nii põhjalikult kostüümide kõik kihid läbi uurin. Esimeses reas istumise võlud. Muidugi ei saa ma ka grimmi kiitmata jätta. Vanemuise kodulehelt lavastuse pilte vaadates olin meigi üle samuti hämmingus. Kõige rohkem meeldis mulle Kärt Tammjärve grimm, eriti need huuled. Kahju ainult, et laval oli piisavalt pime ja grimm ei pääsenud kogu hiilguses mõjule.
See on minu jaoks veidi kummaline, et ma sel korral nii suurt tähelepanu pöörasin grimmile ja kostüümidele. Aga see ei olnud üldse halb kogemus. Lisaks kostüümidele oli mul aega keskenduda näitlejale. Kuna ma istusin esimeses reas ja nii olid näitlejad mulle väga lähedal, võtsin seda kui näitlejamesterlikkuse koolitust. Kõik neli näitlejat on erinevas vanuses ja õppinud lavakas erineval ajal. Kõigil on erinevad õppejõud olnud ja eks nende kõigi õpetus on seetõttu olnud veidi erinevam. Ja minu meelest oli seda laval väga huvitav vaadata. Kuidas sa annad oma tegelaskuju edasi ainult iseennast, oma keha ja häält kasutades. Ma ei tea, kas teistele ka see nii põnev tundus, aga ma oleks veel ja veel tahtnud seal saalis istuda. See poolteist tundi ilma vaheajata möödus liiga kiiresti. Selliste hetkede nimel ma teatris käingi. Näiliselt sain ma veidi targemaks ühe Vana-Kreeka müüdi osas, kuid see, mis sel ajal minu sees toimus on palju võimsam. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, kuid see oli võimas ja meeldiv. Ma arvan, et seda peab ise kogema.
Kui nüüd näitlejatest veidi rääkida, siis suur kummardus Tiit Palule. Lihtsalt seetõttu, et ta nii head näitlejad valis ja, et ta nii suurepärase lavastuse lavastas. Minu suureks lemmikuks selles etenduses sai Kärt Tammjärv, kes mulle siiani väga sümpatiseerinud ei ole. Nüüd oli mul aga tunne, justkui oleks Kärt mind  mingisugusesse hüpnoosi või transsi viinud. Midagi müstilist oli temas ja tema hääl, liigutused ning lavaline olek viisid mind Korintosele. Tänu temale olin mina üks nendest, kes Medeia kättemaksu Korintosel nägid. Külliki Saldre meeldis mulle ka (nagu alati), tema kuningas oli parajalt mõjuvõimas ja autoriteetse kehahoiakuga. Ja kui väike ja löödud ta hiljem oli, kui ta tuli ilma paruka ja kingadeta lavale. Öelgu keegi veel, et pisiasjad ei mängi rolli. Mängivad ja kuidas veel. Mind ainult häiris see, et Külliki Saldre koperdas tekstiga päris mitmes kohas. Ma loodan, et see oli ajutine nähtus ja edaspidi tal seda enam ei juhtu. Samas ei olnud see koperdamine nii hull, et oleks väga dramaatiline olnud. Aga märkamata ka ei jäänud. Maria Annus ja Merle Jääger olid sama head, nagu alati. Siiski ma tean, et nad on rohkemaks suutelised ja nii oleksin ma neilt midagi rohkem oodanud. Ma isegi ei tea mida. Merle Jäägerilt ehk veidi rohkem sõjakust. Et maja väriseb, kui tema räägib. Tal on selline hea kärisev hääl, et sellega oleks mängida andnud küll ja veel. Aga see on ainult minu arvamus. Äärmiselt positiivne oli ka see, et keegi neist neljast ei domineerinud teistest üle. Kõik olid võrdsed partnerid ja said vist enamvähem võrdselt laval olla. Samuti said kõik laval üksi monolooge esitada ja kogu tähelepanu nautida. Samas seetõttu oli muidugi vastutus ka kordades suurem.
Kui ma nüüd kogu elamuse kokku võtan, siis minu üle pika aja huvitavamaid teatrikülastusi. Lihtsalt seepärast, et ma sain näitlejate tööd nautida. Puhtad monoloogid ja dialoogid,  miimika, kehakeel, kostüümid jne. Laval polnud palju näitlejaid korraga ja pidevalt ei käinud mingit tegevust, mis tähelepanu endale haarab. Kuigi mulle tundus, et ma ei jälginud absoluutselt teksti, siis tegelikult süvenedes sellesse, mida laval räägiti ja tehti, süvenesin ma ka sõnade taga olevasse teksti. Lihtsalt selle vahega, et ma ei olnud pealtvaataja, vaid ma olin osaline. Paaris kohas ajas tekst isegi muigama, kuid päris südamest naerda ma ei rõkanud. Siiski üks noormees tegi ka seda ja päris varjamatult. Eks tal olid omad seosed. Küll aga oli etenduse lõpus tunne, et tahaks püsti seista, lihtsalt siirast tänutundest. Aga ma kahjuks ei ole nii julge, et ma oleksin esimese (ja ehk ainsana) julgenud tõusta püsti ja siis esireast näitlejatele meetri kaugusel otse silma vaadata. Minu tänu ja kiitus läheb nende poole teele nende ridade kaudu siin (kui keegi neist seda lugema juhtub). Igatahes minu jaoks on teatriime sündinud.
Ahjaa, kui keegi veel paaniliselt müüte kardab, siis tegelikult oli seal täiesti tänapäevaseid teemasid ka. Näiteks võõrasse riiki kolimine ja sealse keele omandamine. Kuidas sind võõras riigis omaks võetakse või ei võeta. Samuti pettumused, kannatused ja petmised on tänapäeval aktuaalne teema. Kui hästi kuulata/vaadata, võib isegi ahistamisskandaali ja liigse alkohlilembuse lavastusest üles leida. Rääkimata siis sellest, kuidas nendega toime tulla. Kõik oleneb lihtsalt sellest kuidas etendust vaadata ja mida me seal näha tahame. Kui tahamegi ainult antiiktragöödiat näha, siis seda me ka näeme. Kui me aga tahame näha laiemat pilti, siis me näemegi laiemat pilti. Kõik on valikute küsimus. 
Teater ei pea olema see, kus on palju dekoratsioone, mitukümmend näitlejat ja palju eriefekte. Teater on see, kui üks inimene mängib kedagi teist ja kasvõi üks inimene vaatab kuidas esimene inimene kedagi teist mängib. Just sellist teatrit pakubki Vanemuise lavastus „Medeia“. Ma arvan, et tänapäeval, kus kõike on saada lademetes ja järjest rohkem saab lavastustes ära kasutada arvutiimet, on otse näitlejalt publikule loodud lavastus veelgi suurem ime. Me peame selle ime ainult enda jaoks üles leidma.

Lavastaja, teksti autor, muusikaline kujundaja: Tiit Palu
Kunstnik: Eugen Tamberg
Valguskunstnik: Karmen Tellisaar
Mängisid:
Maria Annus - Medeia
Külliki Saldre - Kreon
Merle Jääger - Iason
Kärt Tammjärv - Korintose naiste koor

Rohkem infot mänguaegade ja lavastuse kohta saab Vanemuise kodulehelt SIIN


* postituse päises  olev pilt on pärit Vanemuise kodulehelt ja autoriks Gabriela Liivamägi