 |
| Pilt pärit Lutsu teatri fb lehelt |
Lavastaja: Jaan Willem Sibul
Osades:
Peeter Sibul - President ja presidendi teisik
Ruti Kirikmäe - Proua Evelii
Uno Nagelmaa - Peaminister
Liili Saar - ooperiprimadonna Carmencilla
Janno Rüütle - politseiülem ja ihukaitseväelane Toivo Napoleon
Helje Põvvat - õuedaam
Aveli Asber - õuedaam
Kuna märts on ikkagi teatrikuu, siis tuleb võimalikult palju teeatris käia. Vähemalt selline on minu arvamus. Seekord sai siis vaadatud kodukandi harrastusteatrit. Kuigi ma üldiselt suur harrastusteatri fänn pole, siis seekord tegin erandi. Peapõhjuseks see, et harrastusteatris osaleb üks sugulane ja ega just ülejäänud trupp väga võõras ei olnud. Mis seal salata vahel jääb mulle isegi tunne, et meie kutseliste teatrite etendused on nagu harrastusteatrite omad, siis miks mitte vaadata harrastusteatrit vahelduseks kutselistele teatritele.
Sisulise poole pealt räägib lugu ühest enesetapjast, kes näeb täpselt välja nagu president. Seepäraast otsustavad peaminister ja politseiülem enesetapumõtetega mehe värvata presidenti mängima. Sest on teada tõde, et kõik senised presidendid on nende neljanda ametiaast auks peetaval vastuvõtul atendaadi ohvriks langenud. Nagu selgub, siis pole ka presidendi ja presidendiproua suhted kõige paremad, kuna presidendil on ooperiprimadonnast armuke. Juhtub aga nii, et presidendi teisik armub presidendiprouasse ära ja pole enam sugugi valmis presidendina surema. Vahepeal on hulk segadust, nagu komöödiates ikka, ja siis selgub, et tõeline president saab aru kuidas ta tegelikult oma prouat armastab. See teeb haiget aga teisikule, kes oli valmis ise presidendiproua kõrvale asuma. Lõpp hea, kõik hea. Siiski selgub, et ka presidendiprouale on teisik leitud ja nii saavad lõpuks kaks teisikut koos oma armastust nautida.
Selles suhtes tuleb näitlejatele au anda, et praktiliselt kõik osatäitjad said ka laulda ja enam-vähem saadi lauludega hakkama ka. Siiski mõni hääleke alguses värises, kuid ilmselt võib selle esietenduse arvele panna. Kiitma pean ka seda, et kõikide diktsioon oli väga hea, mida ma kahjuks pole viimasel ajal saanud paljude kutseliste näitlejate kohta öelda. Üldiselt saal paistis rahul olevat ja naeru oli pidevalt kuulda. Mina sain ka veidi naerda, aga ma lihtsalt ei ole väga tüüpiline komöödia inimene, keda saaks selliste inimeste vahetamistega naerma ajada. Pigem ajasid mind naerma võib-olla just teistele arusaamatuks jäävad seosed ja mõned üksikud lausejupid. Ilmselt kui anda nendele harrastusnäitlejatele kätte korralik lava ja proff valgustaja, kunstnik ja dekoraator, siis ilmselt oleks asi veelgi parem olnud ja ilmselt saaks sellest etendusest näiteks kutselistes teatrites suur hitt.
Mina igatahes ei kahetse, sest tegemist oli hea etendusega. Eks norida saab iga asja kallal, kui tahta, aga siinkohal peab siiski meeles pidama, et käesoleva tüki puhul ei ole tegemist kutselise teatriga, kuid tase oli kohati parem kui kutselistel teatritel.
Igatahes etendust on veel võimalik näha 20.märtsil kell 19 Põlva Kultuurikeskuses
0 kommentaari:
Postita kommentaar