teisipäev, 31. detsember 2019

2019. aasta kokkuvõte



Järjekordne aasta hakkab lõppema. Sel korral lõpeb lisaks aastale ka üks kümnend. Seega on aeg möödunud aastale veidi tagasi vaadata ja kokkuvõtteid teha. Teatris käisin kokku 29 korda. Nägin 24 erinevat lavastust ja ühte lavastust käisin vaatamas kuus korda. See on ühtlasi rekord, ma pole varem ühtegi lavastust nii mitu korda näinud. Kokku on see 8 teatrikülastust vähem, kui 2018. aastal. Samas jälle 4 lavastust rohkem kui 2017. aastal. Laias laastus võib öelda, et nähtud etenduste arv jääb umbes samasse kanti, mida ma viimase 4 aasta jooksul näinud olen.
Kõige parema teatrielamuse sain kindlasti festivalil “Kuldne Mask Eestis”, kus õnnestus näha Moskva Kunstiteatri lavastust “Serjoža”. Kui võimalus avaneb, siis seda lavastust tahaksin küll veel näha. Ja kindlasti hoian silmad lahti ka tulevaste Moskva Kunstiteatri lavastuste osas, kui mõni neist peaks Eestisse festivalile tulema. Üldiselt tundub, et tegemist oli minu jaoks kesise teatriaastaga. Peale “Serjoža” midagi muud väga eredalt meelde ei jäänud ja tundus, et sattusin vaatama keskpäraseid lavastusi. Kui keegi küsiks, et mida ma nägin ja soovitan, siis esimese hooga tulevad meelde viimasel ajal nähtud lavastused: “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” (Ugala), “Leivi” (Must JaAm), “Ernesto küülikud” (Must Kast), “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvel” (Eesti Draamateater). Eks neid tegelikult oli veel, mis meeldis, aga mis esimese hooga kohe meelde ei tule. Kindlasti soovitaksin uuel aastal Vanemuises mängitavat “Naiste kooli”, mida ma viimase nelja kuu jooksul kuus korda nägin. Praegu on selline tunne, et kui keegi näitlejatest haigestuks, siis teksti võiksin juba peast küll esitada. Umbes tean ka milliseid trikke millal tegema peaks. Kõige kaugem sihtkoht, kuhu teater mind viis, oli Narva, kus sai vaadatud „Kremli ööbikuid“. Kõige huvitavam ilmselt aga Otepää Linnamägi, kus toimus lavastus “Taevas, muld ja tulevik”. Kõige omapärasem lavastus oli Von Krahli “JAIK”, mis nägi välja justkui film, aga tegelikult oli ikkagi lavastus. Kõige rohkem pettusin Vanemuise lavastuses „Pikk päevatee kaob öösse“, millest ma isegi blogipostitust ei kirjutanud. Kuna ma olin enne näidendit lugenud, siis tundus, et lavastaja Üllar Saaremäe oli näitlejatel palunud teksti pähe õppida ja natukene rekvisiite ka lavale toonud ning oligi lavastus valmis. Tavaliselt mulle sellised perekonnadraamad meeldivad, aga sel korral oli pettumus ikka väga suur. Palju ei oleks puudunud, et ma vaheajal teatrist lahkunud oleksin (ja seda pole ma veel kunagi teinud).
Alati huvitab inimesi raha ja see, kuidas ma nii palju teatris jõuan käia. Rahalises mõttes ei läinud ka teatri peale väga palju raha, sest nähtud 24-st lavastusest 11 sain täiesti tasuta vaatama. Ühe pileti tegi ema välja, nelja lavastust nägin Draama festivali ajal vabatahtlikuna tasuta, ühele sain tänu teatriteaduse õppimisele tasuta pileti ja siis viiele etendusele sain tasuta pileti tänu sellele blogile siin. Siiski ei pea ma seda blogi tasuta teatripiletite pärast. Kuigi, eks meeldiv ole ikka, kui keegi on blogi märganud ja soovib mind tasuta teatrisse kutsuda. Teatriteadust õppides on ka see üheks eeliseks, et mõningad teatrid lasevad meid vabade kohtade olemasolul täiesti tasuta sisse ja teised teatrid teevad meile väga häid pakkumisi. Näiteks saab osta 2 eurose pileti. Kui tahate ka odavalt teatris käia, siis tulge teatriteadust õppima. Soodustingimustel teatris saab käia küll alates teisest kursusest, aga õppima tasub ikka tulla.
Tegelikult see rahaline pool nii roosiline ka ei ole. Eks neid kulukaid teatrielamusi oli ka. Vaieldamatult kõige kulukam oli “Kremli ööbikud” Narvas, kus koos teatri- ja bussipiletiga läks mul kogu käik maksma umbes 150-200 eurot. Oli vaja lihtsalt mälestuseks mõned meened osta. Seega ei pea keegi kartma, et kui ma tasuta teatrisse saan, et siis mul selle võrra rohkem raha alles jääb kui teil. Ma raiskan piletiraha sellisel juhul kava ja muude meenete peale ära. Samas, kava ja meeneid ostan ma ka siis, kui ma olen pileti kalli raha eest ostnud. Siis ostan lihtsalt vähem. Ma näiteks praegu ootan võimalust Viljandisse minekuks, sest seal on teatri 100. hooaja meened müügil 😊
Kindlasti tasub meenutamist ka Eesti Blogiauhindadel kultuuriblogide kategoorias saadud II koht. Ma tegelikult ei uskunud, et ma esikolmikusse saan, seni kuni ma vastavasisulise e-kirja sain. Siis olin ka kindel, et sain III koha. Aga võta näpust. Ma iga aasta luban, et sel aastal osalen viimast korda, kuid järgmine aasta tekib uuesti tahtmine kandideerida, et vaadata kas korraldamine on paremaks muutunud või mitte. Eks see siis kevadel näha ole, kas ma järgmine aasta ka kandideerin või mitte.
Draama festivalil vabatahtlikuna osalemine oli ka päris huvitav kogemus. Kuigi ma tahaksin pikalt ja laialt vinguda selles osas, kuidas vabatahtlikega töö käis, siis ma jätan selle osa ära. Lõpuks sai ju kõik tehtud. Natuke nadi on ainult see, et vabatahtlikele usaldati ainult piletite kontrollimine ja festivaliraamatute müük. Tegelikult igal pool ei saanud pileteid ka kontrollida. Aga jala teatrimaailma ukse vahele sai küll lüüa. Suhelda erinevate teatriinimestega ja näha veidi lähemalt, kuidas see etenduse tegemine üldse sünnib. Ja töö võib ka niimoodi leida. Mina näiteks sain võimaluse Vanemuise teatrisse publikuteenindajaks minna. Hetkel on töökoormus nii suur, et ma vist ei pigista mõnda vaba õhtut oma graafikusse ära, et sinna tööle minna. Aga kui te kunagi Vanemuisesse satute, siis hoidke silmad lahti, äkki näete mind ka seal kusagil toimetamas. Lisaks nuusutan vaikselt lavastuse valmimisprotsessi, kuid see on ilmselt rohkem uue aasta muusika ja sellest, mida uus aasta seoses kooli ja teatriga toob, saate ilmselt tulevikus lugeda.
Siin veel väikene meenutus lavastustest, mida ma 2019. aasta jooksul teatris nägin:
·      Improteater IMPEERIUM laval koos Kadri Rämmeldiga (Improteater IMPEERIUM)
·      Peks mõisatallis (Must Kast)
·      Pikk päevatee kaob öösse (Vanemuine)
·  Julm mõrvar Hasse Karlson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal (Vanemuine)
·      Minu Eesti vanaema (MTÜ R.A.A.A.M.)
·      Improteater IMPEERIUM laval koos Jan Uuspõlluga (Improteater IMPEERIUM)
·      Isamaa pääsukesed (Eesti Draamateater)
·      Taevas, muld ja tulevik
·      Õpetaja Instagramist
·      West Side Story (Rahvusooper Estonia)
·      Toomas Nipernaadi (TeMuFi)
·      Kremli ööbikud (Tartu Uus Teater)
·      Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvel (Eesti Draamateater)
·      Mineku eel (Tallinna Linnateater)
·      Ernesto küülikud (Must Kast)
·      Väike prints (Tallinna Linnateater ja EMTA Lavakunstikooli XXIX lend)
·      JAIK (Von Krahli Teater)
·      Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus (Ugala)
·      Naiste kool (Vanemuine)
·      Serjoža (Tšehhovi-nimeline Moskva Kunstiteater)
·      Leivi (Must JaAm)
·      Ajamasin (Oopus)
·      Made in China (Rakvere Teater)
·      Kenneth ja Jo (Must JaAm)

Filmide osas ei olnud aasta samuti väga edukas. Kõiki Eesti filme, mis möödunud aastal esilinastusid, ei jõudnud ma ära vaadata. Ja kirjutada ei jõudnud ma vist ühestki filmist. Enamus filme, mida ma vaatams käisin, olid siiski Eesti filmid:
·      Eia jõulud Tondikakul
·      Klassikokkutulek 3
·      Mehed
·      Tõde ja õigus
·      Kiirtee põrgusse
·      Aasta täis draamat
·      Mina, Leonardo

Loetud raamatute kohta tuleb eraldi postitus. Siiski tundub mulle, et ma pole eelmise aasta jooksul väga palju ei teatris ega kinos käinud. Raamatuid pole ma ka väga palju lugenud. Huvitav oleks teada, kas tõesti kulub kogu mu vaba aeg internetis olemisele. Kuigi, peab tunnistama, et seda vaba aega vist väga palju ei ole ka. Muidu oleks siin blogis postitusi ikka natukene tihedamalt olnud. Äkki peab endale ikka lubaduse andma, et uuel aastal jõuan vähemalt kord kuus teatrisse. 2019 möödus nii, et mõni kuu ei sattunud kordagi teatrisse ja siis järgmisel kuul võisin ma kolmel järjestikusel õhtul teatris käia. Tahaks rohkem ringi liikuda ja erinevate teatrite lavastusi näha. Kinno võiks ka rohkem jõuda. Ja raamatuid võiks rohkem lugeda. Matan oma niigi vähese seltskondliku elu maha ja veedan kõik vabad hetked kinos, teatrisaalis või raamatu taga. Samas ma loodan, et mul siis ikka on tahtmist veel kirjutada ka. Praegu juhtus küll nii, et aega teatris käia oli, kuid kirjutada ei tahtnud kohe kuidagi. Seetõttu läksid lõpuks kirjutised ikka väga nihkesse. See pole väga okei, et ma postitan oma arvamuse nähtud etendusest kuu hiljem. Ja mitu postitust jäidki kirjutamata, sest ma lihtsalt ei suutnud kirjutada.

Ühesõnaga mina ei ole 2019. aastaga üldse rahul. On paremaid aastaid olnud. Aga eks uuel kümnendil proovime uue hoo ja energiaga asja kallale asuda. Loodetavasti ei jää see ainult uusaasta lubaduseks.

0 kommentaari:

Postita kommentaar